Gorillaz „Song Machine, Season One: Strange Timez“ (Warner Music)

Milline bänd on maailma kuulsam joonistatud bänd!? No siin ei ole vist eriti keeruline vastust leida, loomulikult on selleks bändiks Gorillaz! Maailma kuulsaim joonisbänd Gorillaz on veetnud koomiksielu juba peaaegu 20 aastat, sest bändi esimene album ilmus 2001. aastal. Lisaks plaatidele suudavad nad anda ka live-kontserte, seda tänu kaasaegsele tehnikale, ja ka kontserdid lähevad korda väga suurele publikule ja paljudele-paljudele fännidele.

“Song Machine, Season One: Strange Timez” on bändi seitsmes stuudioplaat, kaks eelmist olid “The Now Now” (2018) ja “Humanz” (2017), kusjuures enne seda oli üsna pikk paus, sest “The Fall” ilmus 2010. aastal. Enne seda veel kolm stuudioplaati: “Gorillaz” (2001), “Demon Days” (2005) ja “Plastic Beach” (samuti 2010 nagu ka “The Fall”). Aga tegelikult on see ju igati lahe, et maailma parima joonistatud bändi liikmed on muutunud viimastel aastatel aktiivsemaks ja ma ei hakka keerutama, nad teevad jätkuvalt väga head mussi.

Ajas tagasi

Gorillaze sünni ja alguse kohta on kaks versiooni. Üks on seotud nende tegelastega, keda näeme videotes ja plaadikaantel. Teine nendega, kes muusikat teevad ja lugusid kirjutavad.

Versioon 1

Gorillaz sai alguse üsna segasel moel. Ühel laupäeval läks Nottinghamis, Inglismaal muusikapoodi Boy Stu-Pot, kes oli tore poiss ja klahvpillimängu virtuoos. Samal ajal, kui Stu-Pot poes oli, sõitis poeaknast sisse Vauxhall Astra, mille roolis oli Murdoc. Auto põrkas vastu Stu-Poti pead…

Tulemus: Murdocile 30 000 tundi heategevust ja iga nädal kümme tundi Stu-Poti eest hoolitsemist, kes oli vahepeal lausa koomas. Varsti tegid Murdoc ja Stu-Pot uue avarii, mille tulemusena Stu-Pot jälle peast viga sai ning tema klahvpilli mänguoskus üsna imelikuks muutus. Nüüd sai Stu-Potist 2 D, kuna tema peas oli nüüd kaks mõlki!

Russell on pärit New Yorgi osariigist. Ka tema oli neli aastat koomas, kuna tema hinge vaevasid pahad vaimud. Russell oli läinud pärast seda Brooklyn High’sse, kus kohtus andekate tänavamuusikute, räpparite ja DJ-dega. Hiphop päästis tema hinge. Ükskord lasti maha aga kõik tema sõbrad. Russell oli murtud ja kõik tema sõprade hinged tulid tema kehasse – Russelli silmad muutusid tondilikult valgeks ja temas avanesid imepärased trummimängu, räppimise ja hiphoppimise oskused.

Õige varsti kolisid Russelli vanemad Inglismaale, et elukeskkond rahulikum oleks. Murdoc kohtus temaga ühes plaadipoes. Nüüd oli neil puudu vaid kitarrist. Nad panid kuulutuse ühte muusikaajakirja, kuid pea samal ajal tõi Fed-Ex neile paki, kust hüppas välja väike jaapanlane, kaelas Les Pauli kitarr. Ta mängis kitarri ja tegi uskumatuid karatelööke. Poisid olid sõnatud. Jaapanlasel oli vaid üks sõna varuks. See oli Noodle.

Versioon 2

Gorillaze taga on ansambli Blur juhtkuju Damon Albarn ja koomiksikunstnik Jamie Hewlett (tema tehtud on ka koomiks „Tank Girl“ („Tank Tüdruk“)). Endised toakaaslased tulid mõttele teha joonistatud virtuaalbänd 1997. aastal, kui nad ühise katuse all elasid. Eesmärk oli see, et joonistatud tegelased teevad samu asju nagu pärisbändid teevad.

2001 ilmus debüütalbum „Gorillaz“. Sellel plaadil aitasid Albarni muusikalist visiooni ellu viia produtsent Dan The Automator ja lauljad Miho Matori ning Tina Weymouth. Visuaalse teostuse jaoks rajas Jamie Hewlett firma Zombie Flesh Eaters, mis annab tööd kaheksale oma ala asjatundjale.

2001-2002 andis Gorillaz ka 20 live-kontserti. Tegelaskujud projetseeriti hiigelsuurele ekraanile, mille taga lugusid esitasid tõelised muusikud, lauljad ja räpparid. Gorillad ise on ka publikuga rääkima pandud. Virtuaalsed tähed on rääkinud ka oma fännidega chat-foorumites, auhinnagaladel, andnud intervjuusid lehtedele ja raadiojaamadele.

Ja kes ei mäleta, siis siin ka väike ülevaade sellest, kes on kes?

Murdoc – sündinud Stoke-on-Trentis, Inglismaal 6.6.66. Puseriti hammastega, saatanat kummardav bassimees on bändi rokktäht ja vanim liige. Vaatamata halvale lõhnale ja inetule välimusele on ta vastupandamatu. Ta räägib pidevalt, vannub ja tümitab teisi, eriti 2 D’d. Ta teab, et headest lugudest eduks ei piisa, peab olema ka hea välimus, mida tal ei ole. Peab olema ka rikutud meel, mis tal on. Suitsetab liiga palju. Probleemid hügieeniga. Tellib ajakirja “Max Power”.

Noodle – sündinud Osakas, Jaapanis. 15. aastane Jaapani printsess, ansambli kitarrist. Armastab kõike jaapanipärast ja kõike, mis on kilest. Räägib vähe inglisekeelt, kuid õpib. Idamaiste võitlsukunstide spets, väike jääprintsess. Mahasurumatu, mõistatuslik ja vastupandamatu. Armastab riisi ja nuudleid.

Russell – sündinud New Yorgi osariigis. 28. aastane hiphopi-fänn, kes on bändi arvates maailma parim kontsettrummar. Hingestatud, samas rahulik ja heade kommetega New Yorgi kutt kogub tosse ja armastab süüa. Riietub korralikult. Räägib ilusasti. Armastab oma vanemaid. Teadmised omandab iseseisvalt.

2 D – sündinud Crawley’s, Inglismaal. 26. aastane siniste juustega laulja-klahvpillimängija on kõikide tüdrukute lemmik. Mõistusega pole tal eriti vedanud, kuid ta oskab mänida erinevaid pille ja joonistab suurepäraselt. Midagi tõsist ei ütle. Ei ütle peaaegu üldse mitte midagi.

Gorillaz on tõepoolest tagasi uue albumiga, mis on osa nende suurepärasest veebiseeriast „Song Machine“. Uuel albumil kuuleme igasugu põnevat ja veel põnevamat muusikat, punki, rokki, alternatiivset rokki, poppi, bossanovat, süntesaatori-poppi, electronicat ja nn downtempot. Gorillaz on kokku kogunud hämmastava seltskonna esinejaid, lauljaid ja muusikuid, kes kõik annavad albumile vürtsi juurde.

Kaasa löövad kaasa muusikamaailma suured ja tuntud nimed, kuid on ka palju uusi ja noori artiste. Nii osaleb seekord Gorillaze albumil legendaarne supertäht Elton John (suurepärases laulus „The Pink Phantom“), legendaarse The Cure’i juhtkuju, laulja, kitarrist ja samuti igati legendaaarne Robert Smith (plaadi avaloos „Strange Timez“), USA supertäht, laulja, muusik, helilooja Beck ehk Beck Hansen (uue albumi teises loos „The Valley of the Pagans“), Briti souli ja funky laulja, näitleja Leee John, USA räppar ScHoolboy Q ehk Quincy Matthew Hanley, USA indie-muusika lauljatar St. Vincent ehk Annie Erin Clark, USA räppar 6LACK ehk Ricardo Valdez Valentine Jr., Briti laulja ja muusik Peter Hook, keda tuntakse kindlasti ka ansamblite New Order ja Joy Division basskitarristi ja loojana (seda ägedat New Orderlikku bassisaundi kuuleb ka sellel plaadil, laulus „Aries“, millel loomulikult Peter Hook seda instrumenti ka mängib), Briti lauljatar, muusik, trummar, produtsent Georgia ehk Georgia Rose Harriet Barnes, prantsuse-briti räppar Octavian ehk Octavian Oliver Godji, briti räppar Kano ehk Kane Brett Robinson, Roxani Arias, Malis sündinud ja täna Prantsusmaal elav näitlejatar ja lauljatar Fatoumata Diawara, Briti räppar Slowthai ehk Tyrone Kaymone Frampton, USA post-hardcore bänd Slaves.

Kokku 11 uut lugu, kui Sa hangid endale aga deluxe-versiooni, siis on kokku lausa 17 uut lugu, milles jätkuvalt kuuleme seda ehedat Gorillaze muusikat, mida nad aastate jooksul on ikka ja jälle teinud ja esitanud.

Deluxe-versioonil on kampa löönud veel USA hiphopi duo EARTHGANG, USA lauljatar, muusika ja produtsent Joan As Police Woman ehk Joan Wasser, USA räppar GoldLink ehk D’Anthony William Carlos, Uus Meremaa psühedeelilise roki bänd Unknown Mortal Orchestra, LAV muusik ja tantsija Moonchild Sanelly ehk Sanelisiwe Twisha, USA räppar JPEGMAFIA ehk Barrington DeVaughn Hendricks, USA lauljatar CHAI ehk Crystal Yi, Prantsusmaal elanud ja sel aastal sündinud Nigeeria trummar Tony Allen, Briti räppar Skepta ehk Joseph Junior Adenuga.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5I9K0u8r52jp4Y2bF8mOaz?si=0bFP5DDwSUau--4moA6qYA#_=_


John Coltrane „Giant Steps“ (Warner Music)

Mulle on džässmuusika aastate jooksul alati meeldinud, seda küll sellistes “parajates annustes”, mitte liiga palju, aga mitte ka liiga vähe. Ma ei oska öelda, miks, aga eriti on “istunud” ameeriklaste 1960. ja 1970. aastate džäss, milles on seda miskit, mis paneb ennast kuulama. Kuna mulle meeldivad ka mitmed filmid just samast ajastust, siis palju kõlab head džässi ka nendes – usun, et see on ka minu muusikalist maitset mõjutanud.

Instrumentidest on mulle džässis meeldinud klaver ja saksofon (esimest olen ka ise pikemalt õppinud, teist sain koolis aasta jagu “katsuda”, sest mängimiseks ei saanud seda veel nimetada …). Seetõttu on tore, et sel aastal ilmus uuesti legendaarse džäss-saksofonisti John Coltrane’i album “Giant Steps”, et tähistada selle albumi 60. sünnipäeva! Seekordne album on duubelalbum, sest teisel plaadil leiab põnevaid võtteid algupärase albumi lindistuselt (juhtus see aastal 1959), mis on ilmunud korra ka aastal 1987 ja 1998.

John William Coltrane (hüüdnimega Trane; 23. september 1926 Hamlet, Põhja-Carolina – 17. juuli 1967 Long Island, New York) oli USA džässmuusik, kelle instrumendiks oli tenorsaksofon, kuigi ta mängis ka sopransaksofoni ja klarnetit. Kuulsust saavutas Coltrane mängides Miles Davis’e esimeses kvintetis.

Coltrane’i tähtsaim loominguline periood jääb aastatesse 1955 – 1967, kui ta salvestas albumeid, mis on mõjutanud sügavalt kaasaegse džässmuusika arengut ja neid peetakse tänaseni tõelisteks meistriteosteks. Coltrane oli vägagi tootlik, mistõttu paljud salvestused ilmusid alles pärast tema surma. 1992 (25 aastat pärast tema surma) võitis John Coltrane elutöö-Grammy.

Paljude muusikasõprade arvates on John Coltrane Charlie Parkeri kõrval innovatiivseim ja imiteeritum džäss-saksofonist. Coltrane oli muusik, kes julges katsetada ja võttis ka riske, võib öelda sedagi, et tema stiil on üsnagi harukordne, on vähe neid saksofoniste, kes mängiks Coltrane’ile sarnaselt. Coltrane oli tehniliselt äärmiselt andekas muusik, kes harjutas pillimängu iga päev mitmeid tunde. Harjutades mängis ta esimese tunni jooksul vaid täisnoote, et otsida seda õiget saundi – hämmastav, kas pole. Teise tunni harjutas ta poolnoote ja seejärel juba kõike muud. Siis töötas ta läbi teistele pillidele (suupill, viiul jt) mõeldud harjutusraamatuid, ja alles seejärel hakkas lugusid harjutama ja mängima.

Saksofoni mängivad ka John Coltrane’i pojad Ravi (s 1965) ja Oran (s 1967) Coltrane, džässmuusikaga tegeles ka tema abikaasa Alice Coltrane, kes lahkus meie seast 2007. Coltrane’i hilisema loomeperioodi albumitest “Ascension”, “Meditations” ja “Interstellar” on mõjutust saanud fusion-džässi areng (on ka neid, kes on pidanud seda muusikast lihtsalt müraks …). Ka mitmed rokkmuusikud (Jimi Hendrix, Carlos Santana, Mike Watt) on saanud mõjutusi just John Coltrane’ilt.

“Giant Steps” on John Coltrane’i 1960. aastal ilmunud album (see on tema viies stuudioalbum ja esimene, mille ta salvestas Atlantic Recordsile, lepingu just selle plaadifirmaga ajas Coltrane’ile välja Miles Davis’e äri mänedžer Harold Lovett, ja see tagas Coltrane’ile aastase sissetuleku summas 7 000 dollarit, mis tänapäeval võrdub ca 62 000 dollariga), mida peetakse üheks Coltrane’i olulisemaks plaadiks (2004 valiti see ka USA kongressi raamatukogu “National Recording Registry”-kogusse, kuhu valitakse esteetiliselt, ajalooliselt või kultuuriliselt olulised salvestused).

Ajakiri “Rolling Stone” valis selle plaadi 2003. aastal maailma 500 parima albumi küsitluses kohale number 102, 2012 sarnast küsitlust korrati, siis oli album kohal number 103!

“Giant Steps” valmis 1959. aastal, neljal stuudiosessioonil. Plaati tehti samaaegselt Miles Davise albumiga “Kind of Blue”.

“Giant Steps” on album, mis tõestab, miks John Coltrane’i peetakse maailma üheks parimaks saksofonistiks, siin on mitmeid hämmastavaid ja kiireid mängulisi lahendusi, siin on nii hard bop’i kui ka modaalset džässi. mida tasub kindlasti kuulata ja õppida.

Lood “Naima” ja “Syeeda’s Song Flute” on saanud nime John Coltrane’i toonaselt abikaasalt ja mehe tütrelt. Lugu “Mr. P.C.” viitab bassist Paul Chambers’ile, kes sellel plaadil mängib. Just “Naima”, kuid ka plaadi nimilugu “Giant Steps” on kindlasti lood, mis kuuluvad džässmuusika kullafondi.

Albumil mängivad, kusjuures Coltrane “lubab” vägagi palju soleerida klaveril, bassil ja ka löökriistadel:

John Coltrane - tenorsaksofon, Tommy Flanagan - klaver, Wynton Kelly – klaver loos "Naima", Paul Chambers – bass, Art Taylor - löökriistad, Jimmy Cobb – löökriistad loos "Naima", Cedar Walton – klaver lugude "Giant Steps" ja “Naima" teistes versioonides, Lex Humphries – löökriistad lugude "Giant Steps" ja “Naima” teistes versioonides.

Kahe plaadiga on kaasas ka väga põhjalik ja sisukas buklet, milles juttu John Coltrane’ist, tema muusikast ja loomingust ning loomulikult ka sellest albumist.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4jTDjHLMFCHWrjuP1qmCf4


Deftones „Ohms“ (Warner Music)

Deftones on USA alternatiivse metali ansambel, kes on pärit Sacramentost, Californias. Deftones kuulub kindlasti USA kaasaegse metal-muusika tippude hulka, kes suudab oma muusikas ühendada innovatiivset muusikat ja raskemat metalit nagu näiteks ka Korn ja Tool. Deftones on aastate jooksul tõdenud, et nende muusikat on mõjutanud The Cure, Morrissey, Depeche Mode, Faith No More, Fear Factory jt. Tänaseks tuntakse Deftonesi, kui üht julgemat ja enim eksperimenteerivat metal-bändi, kuigi on ka neid, kes kutsuvad Deftonesi „metal-muusika Radioheadiks“ ... kindel on see, et nende albumeid on maailmas müüdud üle 10 miljoni eksemplari, mis on igati kõva number. Ma usun, et uus album „Ohms“ toob neid müübinuid plaate loomulikult ka juurde.

Deftones saavutas populaarsust kolmanda stuudioalbumiga „White Pony“ (2000). Aastat jooksul on populaarsust ja tunnustust kogunud bändi mitmed singlid, nagu - "Be Quiet And Drive (Far Away)", "Digital Bath", "Back To School (Mini Maggit)", "Change (In The House Of Flies)", "Minerva", ja "Hole In The Earth". Ansambli lugu “Elite” (albumilt “White Pony”) võitis 2011. aastal Grammy-auhinna, kui parim metal-esitus!

Nagu mainisin, siis Deftones tuli kokku Sacramentos, aasta oli siis 1988. Algupärases koosseisus olid Chino Moreno (laul, rütmikitarr), Stephen Carpenter (soolokitarr), Abe Cunningham (trummid), Dominic Garcia (basskitarr). Esimese viie aasta jooksul bändi koosseis muutus sageli, kuid see stabiliseerus, kui Abe Cunningham naases bändi (aastal 1990 oli ta sealt korra lahkunud) ja selleks ajaks mängis basskitarri Chi Cheng. Möödus veel viis aastat, kui bändiga liitus ka Frank Delgado, kes mängib klahvpille.

Kuid korra veel alguse juurde tagasi – Stephen Carpenter oli 15-aastane, kui ta sai rulaga sõites autolt löögi. Seetõttu oli ta mitu kuud aheldatud ratastooli, ja ta hakkas õppima kitarrimängu, mängides kaasa metal-bändide (Anthrax, Stormtroopers of Death ja Metallica) lugudele.

Carpenteri head sõbrad olid Abe Cunningham ja Chino Moreno. Kõik käisid C.K. McClatchy High School’is, Sacramentos. Kõik olid ka tublid rulatajad. Carpenterile meeldis ka heavy metal, Morenole meeldis hardcore punk (nagu näiteks Bad Brains), kuid ka post-punk ja uue laine (nn new wave’i) ansamblid Depeche Mode ja The Cure. Kui Moreno sai teada, et Carpenter mängib kitarri, siis organiseeris väikese jämm-sessiooni koos Abe Cunninghamiga, kes oskas mängida trumme. Nüüd hakati regulaarselt mängima ja harjutama Carpenteri garaažis (see juhtus ca 1988). Veidi hiljem võeti kampa ja basskitarrist Dominic Garcia. Nüüd jätkati juba neljakesti.

Abe Cunningham otsustas siiski minna teise bändi, selleks oli samuti Sacramentos tegutsev Phallucy, mistõttu hakkas trumme mängima Dominic Garcia. Bändiga liitus uus basskitarrist ehk Chi Cheng. Nüüd lindistati nelja lauluga demo. 1991 tuli trumme mängima John Taylor, kuni Cunningham liitus Deftonesiga uuesti 1993. Kahe aasta jooksul hakkas Deftones mängima paljudes klubides, nii San Franciscos kui ka Los Angeleses, esineti koos näiteks ka teise legendaarse metal-bändi ehk Korn’iga. Veidi hiljem oli Deftonesil taskus mleping Maverick Records’iga.

Bändi nime Deftones loojaks saab pidada Carpenteri, kes võttis hiphopi slängist termini “def” (seda kasutasid näiteks LL Cool J ja Public Enemy), millele lisati “-tones”, mida kasutasid paljud 1950. aastate bändid – Dick Dale and the Del-Tones, The Quin-Tones, The Delltones, The Monotones, The Cleftones, The Harptones jpt.

Oktoobris 1995 jõudis Deftones oma debüütalbumini “Adrenaline”, mida müüdi 220 000 eksemplari, oluline oli see album kindlasti ka nu metali-areenile. Deftonesi lugu “Teething” pääses ka filmi “The Crow: City of Angels” (1996) heliribale.

Seejärel on Deftonesil ilmunud mitmeid väga häid ja väga edukaid stuudioplaate: “Around the Fur” (1997), eelpool mainitud üliedukas “White Pony” (2000), oluliselt raskem “Deftones” (2003), “Saturday Night Wrist” (2006).

Deftones plaanis 2008-2009. aastal lindistada albumi “Eros”, kuid ansambli basskitarrist Chi Cheng sattus 2008. aasta lõpus autoavariisse ja oli pikka aega koomas, kahjuks 2013. aastal Cheng lahkus meie hulgast (tal oli ka probleeme südamega). Nii võeti Chengi asemele uus basskitarrist Sergio Vega, kes oli varem mänginud ansamblis Quicksand. Deftones lindistas albumi uuesti ja selle nimeks sai “Diamond Eyes” (2010). Sellele järgnesid eelmisest palju “helgem” album “Koi No Yokan” (2012) ja “Gore” (2016).

Sel aastal (2020) uus album “Ohms” (see on juba üheksas Deftonesi stuudioalbum!), mille produtsendiks on jällegi Terry Date, kellega Deftones tegi viimati koostööd 2003, kui valmis album “Deftones”. Põnev fakt on seegi, et see on esimene album, millel Stephen Carpenter mängib 9-keelega kitarri! Uuel plaadil kuuleb Deftonesi oma parimas võtmes, Chino Moreno annab endast jällegi parima, lugudes ta karjub, kisab, kuid otse loomulikult ka laulab. Plaadil on nii alternatiivset metalit (“Urantia”, “Error”, “The Spell of Mathematics”, “Radiant City”), kuid ka selliseid lugusid, milles ka hard rocki-hingamist (“Pompeji”, “The Link Is Dead”, “Headless”, “Ohms”), kuid ka nendes lugudes ei saa Deftones siiski mööda metalist.

Warner Music ütleb Deftonesi uue albumi kohta nii: “Grammy-auhinnaga pärjatud Ameerika alternatiiv-metal bänd Deftones, kuhu kuuluvad Chino Moreno, Frank Delgado, Stephen Carpenter, Abe Cunningham ja Sergio Vega, avaldas plaadifirma Warner Records / Reprise alt täna oma kauaoodatud albumi “Ohms”. Album järgneb eelmisel nädalal koos muusikavideoga avaldatud loole “Genesis”. Deftonesi liikmete ja nende kauaaegse koostööpartneri Terry Date'i produtseeritud uus stuudioalbum ilmus kuu aega pärast seda, kui bänd avalikustas uudise peale nelja aasta pikkust pausi ilmuva värske kauamängiva kohta. Sel nädalal käivitas Deftones heategevusliku korjanduse nimega "Adopt-a-Dot", kus kutsuti fänne üles annetama ja saama osaks albumist “Ohms”, pakkudes neile võimalust omandada üks või mitu pikslit kokku ligi 13 tuhande hulgast, millest moodustub Frank Maddocks’i kujundatud albumi kaanepilt. Iga omandatud piksli müügist saadud tulu jagatakse UC Davis lastehaigla ja Crew Nationi toetusfondide vahel, et rahastada elupäästvaid teadusuuringuid ja laste raviteenuseid ning samuti toetada muusikatööstuse olulisi meeskonnaliikmeid, kelle toimetulekut on mõjutanud COVID-19. Sel aastal tähistatakse ka kahe aastakümne täitumist Deftonesi suurejoonelise albumi “White Pony“ ilmumisest. Käesoleva aasta alguses teatas bänd virtuaalsel pressikonverentsil oma uute lugude salvestamise käigus sündinud ideest, anda välja ka remiksidest koosnev album pealkirjaga “Black Stallion”. Enne COVID-19 pandeemiat oli bändil plaan minna Põhja-Ameerika suveturneele, kuid hetkel lükati kontserttuur edasi aastasse 2021.“

Mida on Deftonesi uue albumi kohta kirjutatud?

"Album, mis on põnev, emotsionaalne, nii ei ole Deftones kunagi varem kõlanud.” – NME

“”Ohms” on Deftonesi on viimaste aastate tugevaim album, mis viib neid tagasi oma juurte, heavy ja hard-rocki juurde.” – UPROXX

Deftones on tagasi ja teeb seda, mida nad oskavad kõige paremini: pummeldab sügava melanhoolse metali sügavustes.” – THE FADER

Deftonesi tänane koosseis: Chino Moreno - laul, kitarr (1988–) Stephen Carpenter - kitarr (1988–) Abe Cunningham - trummid (1988–) Frank Delgado - klahvpillid (1997–) Sergio Vega - basskitarr (2009–)

Kuula ise ka:

https://deftones.lnk.to/Ohms


Ava Max „Heaven & Hell“ (Warner Music)

Amanda Ava Koci’t (sünninimi Amanda Koci; s. 16. veebruar 1994), tuntakse paremini esinejanimega Ava Max. Ta on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes üritas juba lapsena läbi lüüa muusikamaailmas, kuid plaadistuslepinguni jõudis ta 2016 firmaga Atlantic Records, 17. augustil 2018 ilmus tema esimene laul “Sweet but Psycho”. Lugu üllatas muusikamaailma sellega, et see tõusis singlimüügitabelite esikohale lausa 22 riigis, sh. Suurbritannia, Saksamaa, Austria, Uus Meremaa,. Rootsi jm. Austraalias jäi selle laulu parimaks kohaks koht number 2 ja USA singlimüügitabelis 10. koht. Selle aasta (2020) septembris ilmus lauljatari debüütalbum “Heaven & Hell”.

Amanda Ava Koci sünids Milwaukees, Wisconsini osariigis, tema vanemad on albaanlased. Kolm aastat enne Amanda sündi tema vanemad lahkusid Albaaniast ja elasid ühes kirikus Pariisis, kuni said lõpuks passid ühelt sealset naiselt, et liikuda edasi USA’sse. Lapsena nägi Amanda sageli, kuidas vanematel oli raskusi elatise teenimisega, nad ei osanud inglise keelt ja pidasid kumbki kolme ametit. Samas oli lauljatari ema koolitatud ooperilaulja, kes laulis aariaid kodus, isa mängis klaverit.

Kui Amanda oli kaheksane, kolis tema pere Virginiasse. Nüüd hakkas tüdruk osalema erinevatel lauluvõistlustel. 13-aastaselt võttis ta oma eesnimeks Ava, mis oli tegelikult tema teine nimi, kusjuures ta on ise ütelnud, et ta pole end mitte kunagi Amandana tundnud … 14-aastaselt kolis Ava koos emaga Los Angelesse, et alustada karjääri muusikamaailmas. Algus oli raske, mistõttu kolis ta aasta hiljem Lõuna-Carolinasse, kus hakkas kirjutama lugusid. Kui Ava oli 17, kolis ta Los Angelesse tagasi.

2013 ilmus lauljatari debüütsingel “Take Away the Pain”, siis oli tema esinejanimeks Ava, kaks aastat hiljem tegid sellest hea remiksi kanadalased ehk Project 46. Ava oli pikalt saatnud oma lugusid erinevatele produtsentidele ja laulukirjutajatele, kuid seni oli see läinud üsna edutult, kuni ta sai tuttavaks Kanada plaadiprodutsendi Cirkut’iga. Nüüd alustas Ava tööd Cirkut’iga ja 2016 ilmus nende esimene ühine lugu “Anyone but You”. Lugu äratas tähelepanu, nüüd hakkasid hoopis plaadifirmad Avale lepinguid pakkuma, ja nii sõlmis lauljatar lepingu Atlantic Records’iga.

Lauljatar on ütelnud, et just koostöö Cirkut’iga muutis tema elu, sest ta oli juba peaaegu otsustanud, et aitab küll muusikamaailmast … Kui nüüd oli leping olemas, mis võtta esinejanime teiseks nimeks? Valikuks osutus Max ehk Ava Max. 2017 laulis Ava Max ka Le Youth’i laulus “Clap Your Hands”.

2018 oli Ava Maxi jaoks tegus aasta – ilmusid tema uued laul “My Way”, “Salt”, “Not Your Barbie Girl”, ilmus Gashi laul “Slippin”, milles Ava Max laulis. Lauljatar laulis ka USA räppari Witt Lowry laulus “Into Your Arms”. Ja siis, 17. augustil megahitt “Sweet but Psycho”, mis tõusis singlimüügitabelite esikohale 22. riigis! Samal aastal (2018) laulis Ava Max Vice’i ja Jason Derulo laulus “Make Up” ja lõi kaasa ka David Guetta laulus “Let It Be Me".

2019 ilmus Ava Maxi uus lugu “So Am I”, veidi hiljem ilmus sellest laulust ka remiks, milles lõi kaasa ka Lõuna Korea poistebänd NCT 127. Sellele laulule järgnesid laulud “Blood, Sweat & Tears”, “Freaking Me Out”, “Torn”. Novembris 2019 said fännid kuulata Ava Maxi uut lugu “Tabu”, mis oli duett Pablo Alboraniga. Detsembris sai Ava Maxi kuulda Alan Walkeri laulus “Alone, Pt. II”. Detsembris 2019 ilmus Ava Maxilt veel üks laul – “On Somebody”.

Märtsis 2020 ilmus veel üks uus laul “Kings & Queens”, mis oli tegelikult järjepanu juba viies singel, et reklaamida debüütalbumit “Heaven & Hell”. Veidi hiljem laulis Ava Max ühes vahvas kantriloos “On Me”, koos Thomas Rhett’i ja Kane Brown’iga, mida sai kuulda ka filmi “Scoob!” heliribal. Juulis 20020 ilmus veel kuueski singel “Who’s Laughing Now” ja septembris 2020 ka seitsmes singel “OMG What’s Happening”, kuni lõpuks ka kauaoodatud debüütalbum “Heaven & Hell”.

Ava Maxi muusikalist stiili on nimetatud popiks ja dance-popiks. Ta enda lemmikuteks on olnud Alicia Keys, Norah Jones, Celine Dion, Aretha Franklin, Fugees, Mariah Carey ja Whitney Houston. Teda ennast on võrreldud Beyonce’, Madonna, Gwen Stefani, Fergie, Britney Spearsi, Christina Aguilera ja Lady Gaga’ga. Ava Max on ütelnud, et tema kõige suuremaks eeskujuks on olnud Mariah Carey, eriti laul “Vision of Love” aastast 1990.

Muusikaajakiri Rolling Stone on nimetanud ameeriklannast laulukirjutajat Ava Maxi artistiks, keda lihtsalt peab teadma. Lauljatari värvikas karakter on köitnud kõrgelt hinnatud meediaväljaannete tähelepanu, nende hulgas on näiteks Vainty Fair, Billboard, FORBES, PAPER jpt.

Warner Music tutvustab Ava Maxi ja lauljatari debüütalbumit nii:

Ülemaailmne popsensatsioon Ava Max, kelle lugudele on karjääri vältel kogunenud üle 4 miljardi kuulamise, andis välja oodatud debüütalbumi “Heaven & Hell”. Lisaks kaheksale uuele palale on lauljanna esimesel albumil esindatud tema varasemalt ilmunud hittsinglid “Sweet But Psycho”, “Who's Laughing Now”, “So Am I”, “Salt” ja “Kings & Queens”, neist viimane veetis Euroopa raadioeetrite esikohal lausa 5 nädalat ning on praegugi Top 40 enim kuulatud lugude edetabelis kohal nr 21.” Saame teada ka põnevat infot albumi kohta: ““Heaven & Hell” tähistab samaaegselt valgust ja pimedust, head ja kurja ning kuradit ja inglit sinu õlul,” selgitab Ava albumi tagamaid. "Mõtisklen ja arutlen meie igapäevaste väljakutsete duaalsuse üle. Mõnes laulus on rohkem pimedust, teised lood on jälle positiivsemad. ”Heaven & Hell” on kesktee kahe poole vahel.”"

Meenutame ka hittsinglit ”Sweet but Psycho: ”Ava Max tõestas oma superstaari positsiooni, kui tema ülimalt edukas singel “Sweet But Psycho” sai Ameerika Fonogrammitootjate Liidu poolt tunnustatud lausa kolmekordse plaatina staatusega. Enam kui 2 miljardit globaalset striimi saavutanud hitt jõudis väljaande New York Times 54 parima 2019. aastal ilmunud loo hulka, püsis kolm nädalat Billboard’i edetabeli “Hot 100” esikümnes, tõusis Ameerika raadio popmuusika tabelites kolmandale positsioonile ja teenis Avale tema esimese Teen Choice Awards nominatsiooni kategoorias “Choice Pop Song”. Grammyga auhinnatud produtsendi Cirkuti (Maroon 5, Miley Cyrus, The Weeknd) produtseeritud ja koos laulukirjutaja Madison Love'iga (Camila Cabello) kirjutatud “Sweet But Psycho” saavutas esikoha nii Spotify “United States Viral 50” kui ka Billboard’i “Dance Club Songs” edetabelis.

Lauljatari debüütalbum on jagatud vahvasti kaheks osaks – Heaven (Taevas) ja Hell (Põrgu). Esimene osa ehk Heaven algab sissejuhatusega “H.E.A.V.E.N.”, millele järgneb kohe ka hea minekuga popilugu “Kings & Queens”, mis veidi 90. aastate meloodilisi popihitte meenutab. Suurepärase ja meeldejääva meloodiaga on ka lugu “Naked”, mis tõepoolest väga ruttu “kummitama” hakkab, selles loos on lauljatari hääl eriti ilus ja uhke. Tantsulikku poppi kuuleme ka lugudes “Tattoo”, “OMG What’s Happening”, “Call Me Tonight”, “Torn”, kusjuures kõik lood sellised, milles on tõepoolest suurepärased meloodiad, mis kergelt meelde jäävad ja mis vähemalt mull 90. aastaid meenutavad – seda on raske sõnadesse panna, aga lugudes on miskit, mis meenutavad nii Madonna kui ka Kylie Minogue’ tantsuhitte. Vahva!

Plaadi teise osa Hell juhatab sisse “Take You To Hell”. Jällegi vägev popilugu, milles Ava Max “näitab”, kui hea tema hääl on. Veidi on selles loos isegi sellist euroreggae hõngu. Täpselt saranase oleku ja hingamisega on ka lood “Who’s Laughing Now” (justkui oleks Ace of Base aegade tagant tagasi) ja “Rumors”. Plaadi teises pooles on ka üks ilus ja rahulik laul – “So Am I” (selles loos minu kõrv “tõmbab” paralleele Ava Maxi ja Mariah Carey vahele). Plaadile paneb suurepärase lõpu Ava Maxi hittlugu “Sweet but Psycho”.

Kuula ise ka:

https://avamax.lnk.to/HeavenandHell


Elderbrook „Why Do We Shake in the Cold?“ (Warner Music)

Alexander Kotz on muusikamaailmas paremini tuntud nimega Elderbrook, kes on inglise muusik, laulukirjutaja ja produtsent, kes alustas oma karjääri 2015, kui ilmus tema esimene EP, millel oli ka laul“How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim. Sellest sai Mixmag’i arvates üks edukamaid ja paremaid laule sellel aastal.

2016 tegi Elderbrook koostööd paljude teiste artistidega, teiste seas ka brittide elektroonilise muusika duo Gorgon City’ga. Elderbrook remiksis ka teiste artistide lugusid, näiteks Clean Bandit. Arvatavasti on seni edukaim Elderbrooki lugu „Cola“, mis tehtud koostöös CamelPhat’iga. Lugu tõusis USA tantsuklubide laulude edetabelis ja brittide indie-edetablis esikohale, kusjuures laul kandideeris ka aasta parima tantsuloo Grammy-auhinnale.

Elderbrook hakkas muusikat tegema juba 16-aastaselt, kui ta mängis ühes indie-bändis, kuid 19. eluaastaks oli temast saanud laulja-laulukirjutaja. Esialgu oli ta folgi ja akustilise muusika sõber, kuni ülikooli minnes avastas ta enda jaoks kaaseagse tantsumuusika. Just siis hakkas ta kuuluma ka erinevat tantsumuusikat (nn dance music). Enne, kui ta jõudis päris elektroonilise muusika juurde, proovis ta teha ka veidi hiphoppi ja soulikumat muusikat.

Artistinime Elderbrook hakkas Kotz kasutama kohe pärast ülikooli lõppu, kui ilmusid samanimeline EP ja laul. SoundCloud’is vaadati tema debüüt-EP lugusid üle miljoni korra. Eriti populaarseks muutus laul „How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim, nii nagu eespool juttu oli. Just selle looga tõusis Elderbrook’i nimi esile kaasegase tantsumuusika areenil. Veel samal aastal (2015) ilmus teinegi EP „Travel Slow“, millel laulud „Be There Soon“, „Good Enough“ ja „Travel Slow“. Lisaks omadele lugudele remiksis Elderbrook ka teiste lugusid, selle aasta üks edukamaid tema tehtud remikse oli Pablo Nouvelle’i laulust „Take Me to a Place“.

2016 esines Eldebrook vägagi palju. Ta käis kontsertturneedele mitmete teiste artistidega, näiteks Gorgon City’ga. Just viimate mainituga tegi Elderbrook koostööd ka laulus „Smile“, mis ilmus oktoobris 2016. Samal aastal sai Elderbrook’ist ametlik remiksija ka Clean Banditi hittloole „Rockabye“.

2017 esines Elderbrook edukalt Suurbritannias, ilmus ka üliedukas lugu „Cola“, mis tehtud koostöös briti elektroonilise house’i duoga CamelPhat, see oli üks 2017. aasta edukamaid lugusid terves maailmas, kusjuures selles loos Elderbrook laulab. Lugu kandideeris 2018 ka parima tantsumuusika laulu Grammy-auhinnale. Kuna lugu oli sedavõrd edukas ja populaarne, siis tegid sellest remikse ka paljud teised maailmakuulsad nimed, näiteks Robin Schulz! 2018 käis Elderbrook esinemas ka USA’s.

Elderbrook on äärmiselt põnev artist, kes õppinud klassikalist kitarri ja klaverit, täna on ta kindlasti multiinstrumentalist, kes suudab oma muusikasse kaasata kantrit, souli, rokki ja gospelit. Ta on alati ütelnud, et tahab teha muusikat, mida varem pole tehtud, mistõttu on tema lugudes palju erakordseid ja põnevaid saunde. Kiidetud on ka tema häält, mis on paljude arvates „veatu“ ...

Seni ilmunud EP’d: Simmer Down (2015) Travel Slow (2015) Talking (2017) Old Friend (2018). Uue albumi „Why Do We Shake in the Cold?“ singlitena on ilmunud: „Numb“, „My House“, „Fire“ (with Ytram).

Warner Music tutvustab Elderbrooki uut albumit sedasi: “Briti produtsent ja artist Elderbrook avaldas täna oma debüütalbumi “Why Do We Shake In The Cold?” koos tulevase kontserttuuri kuupäevadega, mille 14 ülesastumist hõlmav Suurbritannia ja Euroopa turnee saab 2021. aasta märtsikuus alguse Belgiast ning kaasab ka ülesastumise ikoonilises Londoni Electric Ballroom kontserdisaalis.

Ja veel: “Muusikasõbrad võivad oodata omanäolist debüütplaati, mis keerleb ümber keeruka identiteedi, emotsioonide ja inimsuhete temaatika, esitledes Eldebrooki elektroonilises ruumis tegutseva unikaalse artistina, kelle looming on kui emotsionaalne ja meeliülendav rännak, millele on peenelt juurde põimitud storytelling elemente. Koostöö mainekate produtsentidega nagu Camelphat, Diplo, Black Coffee, Rudimental ja Martin Garrix, on taganud andekale muusikule rahvusvahelise tuntuse nii multi-instrumentalisti, produtsendi kui laulja ja laulukirjutajana. Üheks silmapaistvamaks projektiks võib pidada Elderbrookii ja Rudimentali ühist teost “Something About You”, millele on kogunenud läbi digiplatvormide enam kui 50 miljonit kuulamist ja 18 miljonit muusikavideo vaatamist. Teiste tähelepanuväärsete paladena võib välja tuua singli "Numb" ja albumi emotsionaalse nimiloo “Why Do We Shake In The Cold?

Pean tunnistama, et Elderbrooki debüütalbum on vägagi põnev “seiklus” muusikaliste helide maailmas või lausa kosmoses. Kuulake kasvõi albumi avalugu “All My Love”, tegemist üsnagi kosmilise armastulooga, maiuspala kõikidele ambient’i sõpradele. Sama võib öelda ka albumi teise loo “Numb” kohta, ja Elderbrooki hääl on tõeliselt põnev ja omanäoline.

Keeruline on öelda, kui palju on häält “muudetud” kaasaegse tehnika abil … “Numb” on lugu, mis tegelikult päris hästi ka jala kaasa tatsuma paneb. Põnevaid helirännakuid kuuleme ka laulus “I’m A Fool”, millele järgneb elektroonilise tantsumuusika lugu “My House”, mille kuuleme ka igasugu põnevaid saunde, mis mulle veidi meenutavad austraallaste elektroonilise muusika duo Empire of The Sun saunde ja olemust. Popmuusika hingamist kuuleme lauludes “Down By The Bay”, “Take A Minute” (selles laulus on mitmeid elemente, mis tuletavad mulle meelde suurepärast The Blue Nile’i), elektroonilisemalt hingavad laulud “Set The Fire In My Gun” (selles laulus laulab Elderbrook, et tulista mind oma armastusega …), plaadi nimilugu “Why Do We Shake In The Cold”. Ilusa ja mõtiskleva lõppakord paneb albumile lugu “Next December”.

Kui nüüd kõik see kuulatu kokku võtta, siis usun, et kindlasti selle aasta üks põnevamaid albumeid on Elderbrooki debüüt kindlasti.

Kuula ise ka:

https://elderbrook.lnk.to/WDWSITCA


Scott Helman „Nonsuch Park“ (Warner Music)

Scott Helman (s. 1. oktoober 1995, Toronto) on Kanada laulja, laulukirjutaja, kes avaldas oma debüüt-EP „Augusta“ 2014. aastal (sellel oli kokku 3 laulu), samal aastal ilmus veel üks EP ehk „Songs for Friends“ (ka sellel oli 3 laulu). Nendele järgnesid veel EP’d: „Sporify Sessions“ (2016, kokku 7 laulu)) ja „Hang Ups“ (2018, ka sellel on kokku kolm laulu, üks neist kannab pealkirja „Dostoevsky“!).

2017 avaldas noor laulja ka debüütalbumi „Hotel de Ville“. Ta on kandideerinud mitmele JUNO muusikaauhinnale (2016 parim uustulnuk, 2018 parim laulukirjutaja, parim popmuusika album, 2019 parim video, 2020 parim singel (“Hang Ups”)).

Helman on sündinud ja kasvanud Torontos. 2013 lõpetas ta Earl Haigi Keskkooli. 10. sünnipäevaks sai poiss kingituseks kitarri ja 14. eluaastaks teadis ta, et tahab saada professionaalseks muusikuks. Juba 15-aastaselt oli tal taskus leping firmaga Warner Music Canada, ja ta alustas tööd tuntud laulukirjutajatega, nagu näiteks Simon Wilcox ja Thomas “Tawgs” Salter. 2

014 ilmus noore artisti esimene singel “Bungalow”, seejärel juba ka esimene EP “Augusta”. Pärast seda andis ta kontserte koos Tegan and Sara, Shawn Mendes’i, Walk Off the Earth’i ja Vance Joy’ga. 2015 oli Helman Walk Off The Warth’i soojendusartistiks USA’s ja Euroopas, samal aastal oli ta ka soojendusartistiks Matthew Good’ile Kanadas.

2017 ilmus Helmani debüütalbum “Hotel de Ville”. Seejärel jällegi mitmeid kontserte Kanadas, esinemine JUNO muusikaauhindade jagamisel jne. 2018 kutsus Vance Joy teda soojendusartistiks Kanadasse ja Euroopasse. Pärast esinemisi Euroopas ilmus ka uus ja edukas singel “Hang Ups”, millest ilmus ka uus versioon, milles lõi kaasa Hispaania laulja Blas Canto (“Hang Ups” ongi Helmani seni edukaim laul, mis Kanada singlimüügitabelis tõusis 2018 lausa teisele kohale).

2019 esines Scott Helman USA’s, ta oli Dean Lewis’e soojendusartistiks, kuid samal aasta käis Helman ka esimesel päris omal kontsertturneel Kanadas. Ilmus uus singel “Everything Sucks”, mis oli kirjutatud Helmani jaoks keerulistel aegadel, kui noor laulukirjutaja otsis laulu, mis tõstaks tema meeleolu kõrgemale. Ja kui ta sellist lugu ei leidnud, siis kirjutas ta selle hoopis ise.

Selle aasta (2020) alguses ilmusid uued singlid – “Wait No More” ja “Papa”, mis jõdsid loomulikult ka Helmani teisele albumile “Nonsuch Park”.

Uus album “Nonsuch Park” (kahjuks ei oska öelda, kas uue albumi pealkiri viitab maailmakuulsale pargile Inglismaal, mille rajas Henry VIII) on samuti lühike, kokku vaid 26. minuti jagu muusikat, kuid ega alati polegi olune maht, pigem ikka kvaliteet ja meeleolu. Ja Scott Helmani uus album on tegelikult igati põneva helimaailmaga popiplaat, millel on tõepoolest ägedat ja meeldejäävat poppi nagu näiteks ka singlina ilmunud “Wait No More” (see lugu, meloodia ja saundid hakkavad üsna kegelt “kummitama”), “Everything Sucks”, “True Crime” (see on jälle väga huvutavat ja põnevate harmooniatega), veidi hiphopilikum on lugu “Afraid of America”.

Unistavaid ja unelevaid lugusid on ka “Good Problems”, “EVERGREEN” (jällegi suurepärase meloodiaga lugu) ja uue albumi viimane lugu, igati ilus “Papa”, mis on ka singlina ilmunud. Scott Helmani hääl on selline pehme ja omamoodi õrn, kuid see on hääl, mis paneb kuulaja kuulama. On ka selliseid ägedaid muusikalisi “vahepalasid”, muusikalis “hetki”, näiteks “(nonsuchpark)”, “(california)”, “(meetagain).

Kuula ise ka:

https://scotthelman.lnk.to/nonsuchparksaFB


Wafia „Good Things“ (Warner Music)

Kui Sulle meedlib kuulata R&B-hingamisega head poppi ja nn EDM’i, siis on kindlasti hea valik selleks 27-aastase Austraalia lauljatari/laulukirjutaja Wafia uus EP „Good Things“. Minu jaoks artist, kellest ma varem kuulnud polnudki, kuid „Good Things“ sobis ka minu kõrvale suurepäraselt, kuna sellel on palju ka selliseid ilusaid ja kõrvapaitavaid meloodiaid, vägagi põnevaid ja huvitavaid harmooniaid, lauljataril on suurepärane hääl ja esitus on mõnus ning naiselik. Mulle endale meeldisid tema esitatud ilusad laulud „How To Lose A Friend“ ja „Flowers & Superpowers“.

Aastate jooksul on Wafia laulnud ka paljude teiste artistide lauludes, näiteks Austraalia muusikaprodutsent ja muusik Charles Murdoch, Austraalia muusikaprodutsent ja muusik Ta-ku (õige nimega Regan Mathews), USA räppar ja laulja Hak (õige nimega Hakeem Lewis), USA DJ ja produktsiooniduo Louis the Child, Kanadast pärit Ekali jt. Ühes intervjuus küsiti, kellega Wafia tahaks koostööd teha, siis vastas ta, et tahaks teha muusikat koos SZA, legedaarse Brian Eno ja Kacey Musgraves’iga.

Wafia Al-Rikabi (s 4. augustil 1993 Hollandis) on Austraalia lauljatar, laulukirjutaja, kelle juured on Iraagist-Süüriast. Lauljatar on ütelnud, et ta on tõeline maailmakodanik, kes sündinud Hollandis, kuid elanud Uus-Meremaal, Kanadas, USAs ja Austraalias, kuna tema vanemad liikusid ringi, lauljatari isal on mitmeid restorane erinevates maailma paikades. Nii on ka kõik lauljatari õed-vennad sündinud erinevates riikides.

Esialgu õppis Wafia ülikoolis biomeditsiini. Wafia on ütelnud, et ta käis ülikoolis ja oli üsna kindel, et tema tulevane elu on seotud arstiteadusega, kuid võta näpust. Teisel kursusel tundus talle, et on kuidagi igav ja ta hakkas lugusid kirjutama … edasi läksid asjad just nii, et muusika tõusiski tema elus esikohale. Wafia läbimurdeks kujunes cover Mario laulust “Let Me Love You”, mis kogus SoundCloudis 5 miljonit kuulamist.

Seejärel sõlmis lauljatar lepingu independent-plaadifirmaga Future Classic ja õige varsti ilmus ka debüüt-EP “XXIX”. Sellelt ilmus ka edukas singel “Heartburn”, mille produtsendiks oli austraallane Ta-ku. Lugu kiitis ka Pharrell Williams, kes mängis seda ka oma raadiosaates Beats 1.

Märtsis 2016 ilmus Wafia singel “Window Seat”, mille produtsendiks oli Thomston Uus-Meremaalt. Augustis 2016 ilmus koostöös Ta-ku’ga EO “(m)edian”. See EP jutustas kompromisside tegemisest suhetes, kusjuures Wafia ja Ta-ku rääkisid mõlemad oma loo. 2017. aasta lõpus ilmus veel üks singel ehk “Bodies”. See valmis siis, kui Wafia sai teada, et tema perekond ei saanud Austraalia sisserändeks pagulase staatust, see mõjutas sügavalt selle loo sõnu. 2018 ilmus uus EP "VIII".

Wafia ilmunud EPd: “XXIX” (2015) “(m)edian” (2016) “VIII” (2018) “Good Things” (2020).

Viimati mainitud uuelt EP’lt on ilmunud singlitena “Pick Me” ja “Hurricane”, mis tegelikult on mõlemad igati ägedad popilood, milles ka kübe R&B’d on lisatud.

Wafia on uue EP lauludel on ka kaasautoreid - Caroline Ailini (tema on teinud varem koostööd ka Dua Lipa, Julia Michaelsi, Selena Gomezi, Lauviga), Sarah Aarons (tema koostööpartnerid on olnud Zedd, Demi Lovato, Camila Cabello) ja Trey Campbell (tema koostööpartnerid on olnud Bebe Rexha, Ella Mai, Hailee Steinfield).

Lauljatar on ütelnud, et tal on vaja muusika kirjutamiseks seda õiget tunnet ja seejärel tuleb see õige tunne lihtsalt laulu üle tuua, kõlagu see siis las laulu refräänis või terve loo ülesehituses. Wafia on maininud sedagi, et ta laulud jutustavad enamikus inimestest, kellega ta on kohtunud või kokku puutunud.

Kuula ise ka:

https://wafia.lnk.to/GoodThingsEP


Dua Lipa & The Blessed Madonna „Club Future Nostalgia“ (Remix Album) (Warner Music)

Dua Lipa on hetkel kindlasti üks kuumemaid lauljatare muusikamaailmas. Ta sai selle aasta 22. augustil 25-aastaseks. Lisaks laulmisele, kirjutab ta ise ka laule ning tegeleb modellitööga.

Tema muusikaline karjäär algas siis, kui ta oli 14-aastane ja ta esitas YouTube’is Christina Aguilera ja Nelly Furtado laule. Aasta hiljem sõlmis temaga plaadistuslepingu Warner Music. Dua Lipa on sündinud Londonis, tema vanemad on albaanlased, kes lahkusid Serbiast 1990. aastatel. Ka tema isa on muusik – rokklaulja Dukagjin Lipa. 16-aastaselt kolis Dua Lipa Londonisse, sooviga saada lauljaks ning umbes samal ajal alustas ta ka tööd modellina.

Lauljatari debüütalbum “Dua Lipa” ilmus 2017. aasta juunis. Tegemist on suurepärase popiplaadiga, millel lisaks eelpool mainitud singlitele on veel paar singlitena ilmunud lugu – “Lost in Your Light” (koos USA laulja Miguel’iga) ja “New Rules”. Plaadi ilmudes tõusis see kohe briti plaadimüügitabeli 5. kohale, mis on väga suurepäarne saavutus.

2018. aasta jaanuaris kandideeris lauljatar viiele briti muusikaauhinnale, kusjuures ühelgi teisel artistil ei olnud sel aastal nii palju nominatsioone. Lauljatar võitis sel aastal ka kaks briti muusikaauhinda – parim briti uustulnuk ja parim briti naisartist. Ja aasta hiljem ehk 2019 võitis ta veel ühe sama auhinna, seda laulu “One Kiss” (koos Calvin Harrisega) eest ehk parim briti singel.

2019. aasta alguses anti teada, et Dua Lipa alustas tööd uue albumiga. Ilmus uus laul “Swan Song”, mis jõudis ka filmi “Alita: Battle Angel” heliribale ning Dua Lipast sai ka Yves Saint Laurent’i uue lõhna “Libre” reklaaminägu. Detsembris 2019 ilmus uus singel “Don’t Start Now”, mis tõusis briti singlimüügitabelis teisele kohale, USA singlimüügitabelis saavutas laul lausa esikoha.

2020 ilmus lauljatari uus album “Future Nostalgia”. Usun, et kaaseagse popmuusika sõpradele on see igati “magus tükk”, sest Dua Lipa tõestab selle albumiga, et hetkel on just tema popmuusika maailma üks parimatest naisartistidest. Tal on välimust, tal on häält, ta on esitaja suure algustähega, temas on seda välist ja sisemist seksapiilsust, mis ühel naisartistil olema peab. Lisaks oli peaaegu kõikides lugudes mõnusat nostalgia, mis meenutasid 70., 80. ja 90. aastate diskohitte jpm. huvitavat.

Ja et “Future Nostalgia” ei jääks “üksinda”, ilmus hiljuti sellest ka nn remikside plaat, mille kohta on Warner Music’ul öelda palju põnevat:

„Club Future Nostalgia“ toob meieni särava kollektsiooni tuliuusi remikse ja koostöid jalustrabavate staaride, underground’i suurkujude ja maailma parimate tantsumuusika tegijatega. Remiksijad valis The Blessed Madonna isiklikult välja ja mixtape’il on ka vanu häid house- ja popmuusika sämpleid. Marea Stamper, artistinimega The Blessed Madonna on Kentuckys sündinud, Chicagos kasvanud ja nüüd põhiliselt Londonis tegutsev DJ ja produtsent, kelle nimi on kindlalt maailma klubikultuuri ajalukku kirjutatud.

Album on eklektiline ja eufooriline segu minevikust ja olevikust, muusikaajastute sulam, mis ühendab 90. aastate house’i sujuvalt selle kümnendi parima popi ja remiksidega, sekka 80. aastate souli sugemeid ja sähvatusi selle sajandi esimeste kümnendist.

„Club Future Nostalgia“ albumilt leiame koostöö Gwen Stefani, Madonna, Missy Elliotti ja BLACKPINKiga, remiksidele on aga käe külge pannud ka legendaarne Masters At Work, house’i ristiisa Larry Heard artistinimega Mr Fingers, Jaapani superstaar Gen Hoshino, multitalendist artist/produtsent Mark Ronson, nullindate remiksikuningas Jacques Lu Conti, Erykah Badu produtsent/kaasmuusik Zach Witness, UK DJ/produtsent Midland, diskonduse mõõdupuu Horse Meat Disco, Hot Chip ja 2Beari Joe Goddard, underground’i valitsejanna Jayda G, DJ/super-remiksija Paul Woolford, Korea-Ameerika elektroonilise muusika täht Yaeji ja Detroidi house’i legend Moodymann.

The Blessed Madonna on remikside jaoks kasutanud sämpleid, mis toovad lugudesse Janet Jacksoni, Neneh Cherry, Gwen Stefani ja Jamiroquai klassikalist poppi, lisaks muusikalisi fraase selliste ikoonide nagu Robert Owens’i, The Art Of Noise’i, Cajmere’i, Gaz’i, Lyn Collinsi ja Larry Heard’i house’i-, souli- ja diskoalbumitelt. Albumil on ka värske singel „Levitating“ feat. Missy Elliott ja Madonna, mille samuti remiksis The Blessed Madonna.

Albumi „Club Future Nostalgia“ loomise kohta ütleb Dua: „Viimased kuud on olnud ebareaalsed. Ma olen näinud teid kõiki kodudes ja Zoomi-pidudel Future Nostalgia saatel tantsimas nagu oleksime kõik koos mõnes klubis. See tõi mu kodusolemise päevadesse palju rõõmu, kuigi ma oleksin palju parema meelega neid lugusid teile tuuril olles live’is esitanud. Sel ajal otsustasingi peo võrratu The Blessed Madonnaga veelgi paremaks muuta – tema aitas mul salamisi töötada mixtape’iga, millest kasvaski välja „Club Future Nostalgia“. Lisaks kutsusime mõned sõbrad ja legendaarsed tegijad punti, et peole sära lisada.

The Blessed Madonna ütleb albumiga töötamise kohta: „Kui Dua palus mul Future Nostalgia’st DJ stiilis tantsulugude mixtape’i teha, siis mõjus see väga värskendavalt, sest ma teadsin kohe, et lisaks enda tutvustamisele saan ma täiesti ennenägematul viisil mängu tuua suured eeskujud pop- ja klubimuusikast. Esimest korda kohtasin Duat ühel rave’il Glastonburys ja teatud mõttes jagan ma seda erilist õhtut ka teiega. Mul paluti kasutada parimatest parimat underground- ja tantsumuusikat. Mark Ronsoni nimi võis teile juba tuttav olla, aga nüüd lisandusid talle Moodymann, Jayda G, Midland ja paljud teised. See mix räägib loo tantsu- ja popmuusikast ning naistest, kes on mõlemas stiilis mitme põlvkonna jaoks ilma teinud – näiteks Madonna, Missy Elliott, Janet Jackson, Gwen Stefani ja BLACKPINK. Kogu ettevõtmine on minu lugupidamist Dua vastu veelgi süvendanud. Ta on briljantne artist, selliseid on igal põlvkonnal vaid üks, ja tõeline kullatükk. See, et ma sain talle sedavõrd legendaarsete tegijate kaasabil niisuguse armastuskirja saata, on üle mõistuse lahe. Club Future Nostalgia on nagu tantsupõrand, kuhu me nii väga igatseme, aga päriselt ei pääse.

Kõik albumi lood:

1. „Future Nostalgia“ - Joe Goddard Remix; sämpel: Janet Jackson – „The Pleasure Principle“

2. „Cool“ - Jayda G Remix

3. „Good In Bed“ - Gen Hoshino Remix and Zach Witness Remix. Sämpel: Neneh Cherry – „Buffalo Stance“; sämpel: Art Of Noise – „Moments In Love“

4. „Pretty Please“ - Midland Remix

5. „Pretty Please“ - Masters At Work Remix; sämpel: Cajmere – „Coffee Pot“ (Percolator mix)

6. „Boys Will Be Boys“ - Zach Witness Remix; sämpel: Lyn Collins – „Think (About It)“

7. „Love Again“ - Horse Meat Disco Remix

8. „Break My Heart“ / „Jamiroquai Cosmic Girl“; sämpel: Jamiroquai – „Cosmic Girl“ (Dimitri From Paris Dubwize Remix)

9. „Levitating“ (feat. Madonna and Missy Elliott) - The Blessed Madonna Remix

10.“Hallucinate“ - Mr Fingers deep stripped mix; sämpel: Gwen Stefani – „Hollaback Girl“; sämpel: Barbara Mason – „Another Man“

11. „Hallucinate“ - Paul Woolford Extended Remix; sämpel: Larry Heard Presents Mr. White – „The Sun Can’t Compare“

12. „Love Is Religion“ - The Blessed Madonna Remix

13. „Don't Start Now“ - Yaeji Remix Sämpel: Gaz – „Sing Sing“; sämpel: Robert Owens – „Bring Down The Walls“

14. „Physical“ (feat. Gwen Stefani) - Mark Ronson Remix

15. Dua Lipa & BLACKPINK – „Kiss and Make Up“

16. „That Kind Of Woman“ – Jacques Lu Cont Remix; sämpel: Stevie Nicks – „Stand Back“ (Acapella)

17. „Break My Heart“ - Moodymann Remix

Kuula ise ka:

https://dualipa.lnk.to/ClubFutureNostalgia

 

 


Biffy Clyro „A Celebration of Endings“ (Warner Music)

Šotimaalt on ikka ja jälle sirgunud igati häid ansambleid, kes aastate jooksul muusikasõprase südameid soojendanud. Minu lemmikuteks on olnud Aztec Camera, Big Country, The Blow Monkeys, The Blue Nile, The Bluebells, Danny Wilson, Deacon Blue, Del Amitri, Fairground Attraction, Nazareth, Primal Scream, The Proclaimers, Red Hot Chilli Peppers, Runrig, Sergeant, Texas, Travis, The Waterboys, Wet Wet Wet, kuid näiteks ka suurepärased lauljatarid Sheena Easton, Maggie Reilly, Emeli Sande, KT Tunstall või lauljad Scott Fitzgerald, Marti Pellow, Paolo Nutini, Midge Ure. Šotlased on ka Dire Straitsis kuulsust kogunud vennad Mark ja David Knopfler või Eurythmicsis kuulsust kogunud võrratu Annie Lennox. Huvitaval kombel on šotlaste muusikas olnud alati midagi sellist, mis mind on kõnetanud, sest näiteks eelpool mainitud Aztec Camera, Deacon Blue, The Blue Nile, Wet Wet Wet olid kindlasti minu noorusaja lemmikud.

Ka Biffy Clyro on pärit Šotimaalt, Kilmanrockist, tegemist alternatiivse rokkmuusika bändiga, millesse kuuluvad Simon Neil (laul, kitarr) ja kaksikvennad James (basskitarr, laul) ja Ben Johnston (trummid, laul). Kontsertturneedel on kaasa löönud ka Mike Vennart (kitarr( ja Richard Ingram (kitarr, kalhvpillid).

Bänd tuli kokku 1995 ja nad on aastate jooksul avaldanud 8 (uus album ongi just kaheksas) plaati, kusjuures siia saab juurde lisada ka eelmisel (2019) aastal ilmunud filmimuusika albumi “Balance, Not Symmetry”, lisaks veel ka 1 EP ja 7 kogumikplaati.

Bändi läbimurdeplaadiks peetakse nende neljandat stuudioalbumit “Puzzle”, mis ilmus 2007, kuna hakati tegema ka rohkem laiemale publikule mõeldud muuskat. Nende viies album “Only Revolutions” (2009) kandideeris 2010 ka Mercury Prize auhinnale. Neli albumit “Puzzle” (2007), “Only Revolutions” (2009), “Opposites” (2013) ja “Ellipsis” (2016) jõudsid briti plaadimüügitabelis TOP 5 hulka, “Opposites” oli album (kusjuures see on nn duubelalbum), mis tõusis lausa selle tabeli tippu.

2011 kandideeris Biffy Clyro parima ansambli auhinnale Briti Muusikaauhindade jagamisel, 2013 võitsid nad NME auhinna kui parim briti bänd. 2013 augustis oli Biffy Clyro üks peaesinejatest maailmakuulsatel Readingi ja Leedsi muusikafestivalidel.

Biffy Clyro liikmed on aastate jooksul kinnitanud, et nende muusikat on mõjutanud Metallica, Rush, Nirvana ja Foo Fighters, kuigi ma usun, et kindlasti on ka palju neid artiste, kelle muusikat on mõjutanud juba ka Biffy Clyro.

Esimene Biffy Clyro koosseis hakkas kujunema juba 1995. aastal, kui 15-aastane Ayr’ist pärit kitarrist Simon Neil hakkas mängima oma lugusid koos Kilmanrock’ist pärit Ben Johnstoniga. Varsti liitus nendega ka Beni kaksikvend James Johnston. Kolmik kogus end kaks aastat, harjutati ja tehti prove, kirjutati lugusid ja mängiti ka teiste artistide lugusid. 31. jaanuaril 1995 anti esimene kontsert, toona küll nime all Skrewfish.

1997 kolis trio Glasgow’sse, kus Neil hakkas käima ülikoolis. Kaksikvennad hakkasid õppima Stow College’is, kus nad õppisid elektroonikat, muusika- ja audioinseneri tööd. Ka Glasgow’s anti kontserte, publiku vastuvõtt oli igati hea ja õige varsti hakkasid nad silma Dee Bahl’ile, kellest sai nende mänedžer.

Bahl pakkus võimalust avaldada singel. Nii ilmuski singel/laul “Iname” (28. juuni 1999, väljaandjaks plaadifirma Aereogarmme’s Babi Yaga). Pärast seda ilmus veel üsna mitu singlit, kuni 11. märtsil 2002 ilmus bändi esimene album “Blackened Sky”. See äratas muusikasõprades tähelepanu ja õige varsti pääses Biffy Clyro soojendusansmbliks Weezer’ile. Veidi varem ehk aastal 2001 oli Biffy Clyro käinud ka muusikaajakirja Kerrang turneel koos ansamblitega Sunna ja Hell is For Heroes.

16. juunil 2003 ilmus Biffy Clyro teine stuudioalbum “The Vertigo of Bliss”, mis oli samuti üsna edukas, bändi fännidele meeldis see, et trio eksperimenteeris muusikaga ja see erines paljuski nende esimesest albumist, palju oli kaasatud ka erinevaid keelpille.

4. oktoobril 2004 ilmus trio kolmas stuudioalbum “Infinity Land”. Veidi hiljem ilmus Simon Neil’i teisel projektil ehk ansamblil Marmaduke Duke samuti stuudioplaat, mil nimeks “The Magnificent Duke”. Marmaduke Duke käis ka kontsertturneel Suurbritannias, kusjuures kampa lõid ka Johnstoni kaksikvennad.

Kui seni oli Biffy Clyro meeldinud oma fännidele, siis laiemat publikut hakkas bänd “võluma” neljanda stuudioalbumiga ehk albumiga “Puzzle”.

2006 lahkus Biffy Clyro plaadifirma Beggars Banquet käe alt, et sõlmida leping firmaga 14th Floor, mis on seotud ka Warner Bros.’iga. Septembris 2006 läks trio Kanadasse, et alustada tööd uue albumiga. Ilmusid singlid “Semi-Mental” ja “Saturday Superhouse”. Viimane lugu tõusis briti singlimüügitabelis kohale number 13, mis oli seni kõrgeim Biffy Clyro positsioon.

4. juunil 2007 ilmuski album “Puzzle”, mis tõusis brittide plaadimüügitabelis lausa teisele kohale! Peab mainima, et veebruariks 2009 oli seda albumit müüdud üle maailma 300 000 eksemplari. “Puzzle” oli album, millel oli mitmeid väga häid lugusid, oli ka palju rohkem meloodilist muusikat, kui Biffy Clyro seni oli mänginud. Ajakirjad Kerrang ja Rock Sound valisid selle albumi 2007. aasta parimaks plaadiks.

2007 mängis Biffy Clyro ka suurtel muusikafestivalidel, näiteks Download 2007, Glastonbury 2007, kuid ka Reading’i ja Leedsi festivalid. Trio jõudis soojendada ka Linkin Parki nende Euroopa-turneel. 2008 soojendati Queens Of The Stone Age’i Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid ka Bon Jovi’d.

Juulis 2008 ilmus trio uus lugu “Mountains”, mis tõusis briti singlimüügitabelis 5. kohale. See oli seni parim koht nimetatud tabelis Biffy Clyro jaoks. Samal ajal alustas trio tööd ka uue albumiga, mille kohta Ben Johnston ütles, et see saab olema nende seni kõige “raskem” album. Simon Neil tõdes, et pehmemad osad on veel pehmemad ja raskemad osad veel raskemad.

9. novembril 2009 ilmuski bändi uus album “Only Revolutions”, mis tõusis briti plaadimüügitabelis suurepärasele kolmandale kohale. Pärast uue plaadi ilmumist läks Biffy Clyro jällegi soojenduartistiks, seekord Muse’ile nende Euroopa-turneel. Biffy Clyro mängis 2010 ka suurte muusikafestivalide pealavadel (T in the Park, Oxegen, Reading, Leeds). 2011 soojendas Biffy Clyro Foo Fighters’it kahel õhtul Milton Keynes Bowl’il Suurbrtrannias, mängides kokku 130 000 inimesele. Seejärel juba pealaval kuulsal Sonisphere muusikafestivalil Knenworth House’is. Lisaks veel ka soojendusartistiks Metallicale nende Bangalore’i kontsertil Indias.

28. jaanuaril 2013 ilmus trio kuues stuudioalbum “Opposites”, mis tõusis briti plaadimüügitabeli esikohale! See oli juba sedavõrd kõva saavutus, et Biffy Clyro oli Reading’i ja Leedsi muusikafestivalide nimekirjas teine artist! No ja neid esinemisi ja kontserte jätkus pikalt aastasse 2013 ja 2014. Seetõttu andis Biffy Clyro märku, et 2015 teevad nad väikese pausi. Simon Neil tõdes, et see on selleks, et nad saaksid puhata, et publikul ei saaks neist kõrini, kuid ka selleks, et töötada uute lugude kallal.

Esimene uus lugu “Wolves of Winter” ilmus 21. märtsil 2016. Kolm kuud hiljem ehk 8. juulil 2016 ilmuski 7 stuudioalbum “Ellipsis”. Ja nagu eelmise albumiga, läks ka sellega nii, et see tõusis briti plaadimüügitabelis esikohale. Seejärel anti kontserte koos Fall Out Boy’ga Suurbritannias. 2017. aasta Download muusikafestivali peaartistiks oli juba Biffy Clyro! See oli esimene kord trio jaoks, kui nad oli mõne suure muusikafestivali peaesineja. Edasi alustas Biffy Clyro ka suurt Suurbritannia turneed, soojendajaks neile Brand New, kusjuures Biffy Clyro mängis ka suurel Londoni O2 areenil. 2018 andis trio märku, et teevad koostööd koos uelsi päritolu filmirežissööri Jamie Adams’iga, et teha valmis filmimuusika album filmile “Balance, Noy Symmetry”. Nii valmiski 17 lauluga samanimeline filmimuusikaplaat (2019).

Selle aasta (2020) veebruaris ilmus trio uus singel “Instant History”, mis andis maiku tulevasest uuest albumist “A Celebration of Endings”. 5 märtsil ilmus teine singel “End Of”, 14. mail ilmus veel üks singel “Tiny Indoor Fireworks”. Uus plaat pidi ilmuma mais, kuid tänu pandeemiale lükkus see edasi augustisse, mistõttu uus album ilmus 14. augustil, veidi enne albumi ilmumist ilmus ka neljas singel sellelt plaadilt ehk “Weird Leisure”.

Uuel Biffy Clyro albumil on kokku 11 laulu. Plaat algab üsna karmide kitarririffidega laulus “North Of No South”, kuigi loos on ka pehmemat saundi, mida vägev basskitarr tüsedamaks teeb. Teises loos “The Champ” kuuleb igasugu vahvat “kraami”, mitmehäälset laulu, keelpille, midagi sellist, mis veidi tuletab meelde isegi Queeni, kuid tegelikult om see üsna ehe Biffy Clyro lugu. Mõnusat punkroki hingamist kuuleb lauludes “Weird Leisure”, “The Pink Limit” ja “Tiny Indoor Fireworks” (viimati mainitud loos on väga ägedaid meloodiai ja harmoomiaid, ja head minekut).

Kauni ja rokiliku ballaadi mängib Biffy Clyro ka sellele plaadile, lauluks on “Space”, mis on jällegi võrratult ilusa ja meeldejääva meloodiaga. Simon Neil’il on hääl, mida on hea kuulata, sest selles on jällegi seda miskit, mis kuulama paneb. Ilusa meloodia ja rahuliku olekuga on ka lugu “Opaque”, ja mulle on alati meeldinud, kui rokimehed ei häbene kasutada ka keelpille, mis annavad laulule juurde võimast ja ilusat atmosfääri, kuulake kasvõi plaadi viimast lugu “Cop Syrup”, mis saab päris igati progressiivrokiliku lõpu!

Plaadi üks raskem ja rokilikum lugu on “End Of”, millel järgneb lugu, mida võiks peaaegu ehk lausa popmuusikaks lahterdada ehk “Instant History”, kuid ka selles loos on seda head minekut, mis kuulama paneb, ja ka häid ja meeldejäävaid meloodiaid. Minu arust on Biffy Clyro uus album väga hea plaat. Siin on rokki, siin on punki, siin on ilusaid ja rahulikke lugusid, väga põnevaid harmooniaid, ilusaid meloodiaid, ja paljudes lugudes ka rikkalikult keelpille. Kõik see kokku ongi Biffy Clyro …

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5yAXUpsKaby5IcXgzrNFAw?si=4drk3psYQUiHj1mGLGfmEQ

 


Hayley Williams „Petals for Armor“ (Warner Music)

Hayley Nichole Williams (s. 27.12.1988) on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes on saavutanud kuulsust lauljana ansamblis Paramore, kus ta mängib ka klahvpille. Sellest aastast alates on lauljatar avaldanud ka soolomaterjali, ja üsna hiljuti ilmus ka tema esimene sooloalbum “Petals for Armor”.

Esmese Grammy-auhinna võitis Hayley Williams 2015 (tema kirjutatud oli aasta parim rokilugu “Ain’t It Fun”) ja ta on kandideerinud sellele auhinnale neli korda! 2017 nimetas ajakiri Forbes ta üheks mõjukamaks alla 30-aastaseks muusikuks, kusjuures ta oli selles edetabelis ainsa rokkmuusikuna. Paljud muusikainimesed on kinnitanud, et just Hayley Williams on see, kes on praeguste naismuusikute suur eeskuju, kes avanud naismuusikutele muusikamaailma uksi.

Hayley Williams sündis Mississippi Meridianis, kus ta ka kasvas. Tema vanemad läksid lahku, kui Hayley olim laps. Pärast lahutust tema vanemad abiellusid mitmeid kordi teiste inimestega. Williams on avalikkuse ees rääkinud ka oma põrgulikust võõrasisast, kelle eest nad koos emaga 2002. aastal olid sunnitud lausa põgenema. Nii kolisid Hayley ja ta ema Franklinisse, Tennessee osariigis.

Franklinis hakkas Hayley õppima kodus, kuna koolis teda kiusati, kuna tal oli väga tugev aktsent. Esimesel kodukooli kohtumisel tutvus ta vendade Josh ja Zac Farro’ga, seejärel juba teiste tulevaste Paramore’i liikmetega. Nende kõikide suureks kireks oli muusika, mistõttu hakati üsna ruttu bändi tegema. Williams hakkas ka laulutunde võtma ja jõudis mängida ka koos Jeremy Davis’ega funk-ansamblis The Factory.

2003 sõlmis plaadifirma Atlantic Records lepingu just Williamsiga, sest neil oli plaan teha lauljatarist sooloartist. Samas oli lauljataril kange soov kuuluda ansamblisse, mis mängiks indie-rokki. Siinkohal peab mainima sedagi, et Hayley Williams on ainus Paramore’i liige, kes plaadifirmaga on lepingu sõlminud, teised liikmed pole seda teps mitte teinud.

2004 panid Williams, Josh ja Zac Farro ning Jeremy Davis kokku ansambli Paramore. Aastate jooksul on koosseis veidi muutunud, kuid alates kevadest 2017 kuulavad Paramore’i lisaks Williamsile ka Zac Farro ja Taylor York. Williams on ainus liige, kes olnud ansamblis algusest peale ja pole sellest kunagi ka lahkunud.

Paramore saavutas kuulsust 2007, kui ilmus nende album “Riot!”, järgmisel aastal kandideeris bänd ka Grammy-auhinnale, kui parim uus artist. Selleks aastaks on Paramore avaldanud viis stuudioplaati. 2013 ilmunud album “Paramore” tõusis USA plaadimüügitabeli esimesele kohale! 2009 ilmunud album “Brand New Eyes” tõusis samas tabelis teisele kohale, 2017 ilmunud album “After Laughter” tõusis selles tabelis kohale number 6. Aastate jooksul on Paramore’ilt ilmunud mitmeid hittlugusid, kuulsamad kindlasti “Misery Business”, #Decode”, “The Only Exception”, “Still Into You” ja “Ain’t It Fun”.

Enne soolokarjääri algust oli Hayley Williams ka varem proovinud “üksinda hakkama saada” – tal oli kirjutanud laulu “Teenagers” filmile “Jennifer’s Body” ja avaldanud kaveri Tegan and Sara laulust “Nineteen”. Lisaks on ta löönud kaasa lauljana ka mitmete teiste artistide lugudes: B.o.B. laulus “Airplanes”, Zedd’i laulus “Stay the Night” jt.

2019 andis Hayley Williams teada, et 2020 ilmub tema esimene sooloplaat, kuigi ta oli varem mitmel korral öelnud, et temast ei saa kunagi sooloartisti.

Uue plaadi esimene singel “Simmer” ilmus 2020 jaanuaris, teine singel “Leave It Alone” veidi hiljem. Sooloplaat ilmus kolmes osas (“Petals for Armor I” veebruaris 2020, “Petals for Armor II” aprillis 2020), kuni lõpuks ilmus kolmas osa “Petals for Armor III” ja terve album “Petals for Armor” mais 2020.

Kui singel “Simmer” ilmus, siis teatas Williams, et sooloprojekt andis talle suurema vabaduse proovida uusi asju muusikat tehes. Kui albumist ilmus esimene osa, siis tõdes lauljatar, et ta jagas albumi osadeks, kuna soovis, et lugusid kuulatakse nii, nagu tema neid koges, ja et kuulaja saaks veidi pikemalt mõtelda selle peale, mida on kuulnud. Williams on tõdenud sedagi, et soovis albumil edasi anda tema elus juhtunud asju. Lauljatar on ütelnud, et sooloalbumi tegemine oli veidi hirmutav, kuid vaatamata sellele oli see võimas kogemus. Tal oli palju suurem roll muusikat tehes kui koos ansambliga ja puutus kokku ja erinevate pillidega.

Viimaste aastate jooksul on Williams rääkinud avalikult ka oma vaimse tervise probleemidest, näiteks teda vaevavast masendusest. Ta tunneb muret ka paljude teiste noorte naisartistide pärast, näiteks Billie Eilish. Just masendus oli see, miks Williams otsustas 2018 pidada pausi muusika tegemist koos bändiga ja uute laulude kirjutamisest, kuid tema terapeut oli see, kes soovitas tal jätkata muusika kirjutamist.

Album algab üsna süngetes toonides, kuid muutub rõõmsamaks. Plaadi teemadeks on teiste seas viha, üksindus ja süütunne. Williams käsitleb albumil oma vanemate lahutust j aka omi suhteid meestega (Williams on elanud koos New Found Glory kitarristi Chad Gilbert’iga (aastail 2008 kuni 2017), nad abiellusid 2016, kuid aasta aega hiljem läksid lahku. Enne seda oli Williams mõnda aega käinud ka Josh Farro’ga ehk Paramore’i toonase kitarristiga). Loomulikult räägitakse albumil ka lihtsamatest asjadest (näiteks laulus “Cinnamon” kiidab Williams oma kodu ja kinnitab, et kodu lõhnab sitruste ja kaneeli järele). Albumi pealkirja kohta on Williamsi ütelnud, et parim viis kaitsta end eluraskuste eest, on olla haavatav, kui hakata kõigele vastu.

Uuel plaadil on tal ka “kaastegijaid”. Laulu “Simmer” on Williams on kirjutanud koos Taylor Yorki (tema on ka Williamsi albumi produtsent) ja Paramore’i kontsertliikme Joey Howard’iga. Laulus “Roses/Lotus/Violet/Iris” lööb kaasa suurepärane anambel “Boygenius, milles mängivad ka sooloartistina populaarsust kogunud Julien Baker, Phoebe Bridgers ja Lucy Dacus. Kaasa löövad ka Steph Marziano, Daniel James ja Micah Tawlks. Album lindistati Nashville’is (East Iris stuudios) ja Los Angeles’es (Music Friends stuudios).

Williamsi taustabändis mängivad Joey Howard (basskitarr), Gavin McDonald (löökriistad) (need kaks mängivad ka Zac Farro ansamblis HalfNoise), Melanie Faye (kitarr), Akenya (klahvpillid, taustalaul), Sarah Pedinotti (klahvpillid, taustalaul).

Hayley Williamsi debüütalbum “Petals For Armor” oli minu jaoks üsna “keeruline” kuulamine, sest selles albumisse peab tõepoolest “süübima”. Keeruline on seda ka muusikaliselt lahterdada, kuid kas see üldse ongi vajalik, sest kindlasti on Wiliamsi plaat põnev kuulamine, milles on palju põnevaid harmooniaid, muusikalisi lahendusi, lugudes kuuleb nii rokilikumat (“Cinnamon”) kui ka popilikumat (“Simmer”, “Pure Love”, “Watch Me While I Bloom”) külge, ja osades lugudes ka üsna unenäolist (“Creepin’”, “Dead Horse”, “Roses/Lotus/Violet/Iris”, “Crystal Clear”) olekut ja minekut. On vägagi rahulikke lugusid (“Leave It Alone”, “My Friend”) ja kiiremat minekut (“Over Yet”, “Sugar On The Rim”).

Kokkuvõttes kindlasti väga tugev ja väga hea album, kuid kindlasti ka selline album, mille üle otsustab iga kuulaja ise …

Kuula ise ka:

https://hayleywilliams.lnk.to/PFA


MisterWives „SUPERBLOOM“ (Warner Music)

Ameerika indie-pop bändi MisterWives uus album “SUPERBLOOM” (sellel on kokku kogunisti 19 laulu!, mis kõik on ka muideks väga head!) ilmus üsna hiljuti (24. juulil 2020) koos uue singli ja videoga “3 Small Words.” MisterWives on seni kogunud üle 369 miljoni globaalse striimi. Bänd on tuuridel esinenud soojendajana sellistele tegijatele nagu Twenty One Pilots, Walk The Moon, Panic! At The Disco, Paramore, American Authors, Bleachers, Foster the People ja Thirty Seconds To Mars.

Seni on sellel ägedal bändil ilmunud: LP’d: “Our Own House” (2015), “Connect the Dots” (2017) ja “SUPERBLOOM” (2020) EP’d: “Reflections” (2014), “Spotify Sessions” (2014) ja “Mini Bloom” (2019) Singleid on ilmunud aastate jooksul 15, neist viimased on sel aastal ilmunud “rock bottom”, “SUPERBLOOM”, “decide to be happy” ja “3 Small Words”.

MisterWives on nagu öeldud USA indie-pop bänd, kelle koduks on New York. Bändis laulab Mandy Lee (õieti Amanda Lee Duffy), löökriistu mängib Etienne Bowler, basskitarri sõrmitseb William Hehir, soolokitarri mängib Marc Campbell, lisaks veel ka multiinstrumentalist Jesse Blum ja saksofonimängija Mike Murphy.

MisterWives tuli kokku 2012, kui Mandy Lee soovis oma sünnipäevale bändi, kes mängiks 80. aastate hittlugusid. Nii otsustas ta appi kutsuda oma hea sõbra Etienne Bowler’i ja ka William Hehiri. Bowler ja Hehir olid varem teinud muusikat mõnes Manhattani restoranis. Bowler kutsus appi ka oma sõbrad Jesse Blumi ja Marc Campbelli. Nii oligi MisterWives sündinud (esialgu ei ole pundis veel Mike Murphyt). Esimene kontsert toimus 1. veebruaril 2013 Canal Room’is New Yorgis.

Päev pärast esimest esinemist oli neil taskus ka leping firmaga Photo Finish Records. Pärast seda anti mitmeid kontserte ja hakati tegema tööd oma esimese EP’ga. Oktoobris 2013 tuuritati juba koos Half Moon Run’iga. Seejärel juba esinemised koos American Authors’i ja The Royal Concept’iga.

7. jaanuaril 2014 ilmus bändi esimene EP “Reflections”, millel oli kuus lugu. EP sai igati kiitvaid hinnanguid, muusikakriitikud arvasid, et MisterWives on band, kes võib väga vabalt läbi luua indie-pop’i maailmas. Öeldi isegi seda, et “Reflections” annab kaasaegsele popmuusikale seda vajalikku sügavust. EP’d müüdi üsna ruttu 20 000 eksemplari. Juulis 2014 sai bändi laulust “Vagabond” MTV teismeliste draama “Finding Carter” tunnusmeloodia. Veidi hiljem oli MisterWives soojendusartistiks Twenty One Pilots’i maailmaturneel “Bandito”. Sellele järgnesid esinemised mitmes populaarses telesaates, näiteks VH1 “Big Morning” ja ABC-kanali “Jimmy Kimmel Live”.

Veebruaris 2015 ilmus ansambli debüütalbum “Our Own House”, millega kaasnes ka kontsertturnee. Bänd esines ka mitmetel kuulsatel muusikafestivalidel, nagu Lollapalooza, Outside Lands, Hangout Fest, LouFest ja Austin City Limits. Seejärel juba kontsertturnee “Scrapbook Tour”, kusjuures leidus ka üks muusikakriitik, kes arvas, et MisterWives on parim USA kontsertbänd!

Veebruarist aprillini 2017 oli MisterWives kontsertturneel koos Panic! At the Disco’ga. Sama aasta mais ilmus MisterWives’i teine stuudioplaat “Connect the Dots”. Septembris alustati ka samanimelist kontsertturneed koos ansamblitega Vinyl Theatre ja Smallpools.

Juulis 2019 avaldas MisterWives uue laulu “whywhywhy”, millest sai uue albumi esimene singel. See on esimene singel (ja ka uus album “SUPERBLOOM”) on esimesed firma “Fueled By Ramen” alt.

Novembris 2019 algas kontsertturnee “No Place Like Home Tour” ja ilmus ka EP “Mini Bloom” (sellel oli 5 laulu). Juulis ilmus uus album “SUPERBLOOM”, millel juba 19 laulu! Ah jaa, mais 2020 andis bänd teada, et Lee ja Bowler otsustasid lahku minna, kuid bänd jätkab tegutsemist, teeb uut muusikat ja antakse kontserte.

19 laulu on nende uuel plaadil “SUPERBLOOM”! Peab tunnistama, et seda on ikka vägagi palju. Tavaliselt piiruvad uued plaadid nii 10-12 uue lauluga, mistõttu võib öelda, et MisterWives on loominguliselt igati viljakas.

Plaadi avalugu kannab pealkirja “the end” ja on sellise vahva mineku ja olekuga popilugu, milles miskit, mis ka 80. aastaid meelde tuletab. See pole sugugi mitte selline lihtne tümpsulugu, aga siiski indie-hingamisega popilugu, milles ka ägedat kitarrisoolot kuulda saab. Teine lugu on veidi rokilikum “ghost”, mis paneb mind mõtlema, et kes on see artist, keda mulle MisterWives meelde tuletab. Aga jällegi igati ägeda refrääniga lugu, mis üsna ruttu “kummitama” hakkab.

Kolmas lugu on “whywhywhy”, mis on igati põnevate saundidega (eriti see üks kosmose-saund, mis lugu pidevalt läbib, jällegi väga kaval trikk kuulaja tähelepanu võita) indie-lugu, ja mulle tundub, et lauljatar Mandy Lee’s on miskit ägedat, mis mulle veidi Alanis Morrissette’i meelde tuletab, ja seda mitte üldse halvas mõttes. Neljas lugu on “alone”, mis tõmbab veidi hoogu maha, kuid seegi on põnevate saundidega laul ja mulle hakkab järjest rohkem selle bändi lauljatari hääl meeldima, selles on jõudu ja Mandy Lee tämber on väga põnev.

Rahulikumas võtmes ja tempos kulgevad ka järgmised laulud: “stories”, “valentine’s day” (see on albumi üks ilusamaid lugusid, väga nukker, aga väga ilus), kuid ka “3 small words”. Tempokamad lood on igati suurepärased indie-pop’i laulud “over the rainbow”, “find my way home” (see läheb ikka vägagi tantsulikuks), “rock bottom”, “muse” ja “love me true”, vana kooli poppi (R&B’d) kuuleb lauludes “decide to be happy” (see on jällegi uskumatult äge lugu) ja “SUPERBLOOM” (ai, kui hea see laul on!), rokilikumat saundi kuuleb laulus “coming up for air”.

Kokku 19 laulu, mida on piisavalt, et MisterWives’iga tuttavaks saada. Pärast plaadi kuulamist jäin ma hetkeks mõtlema, et MisterWives on tõepoolest igati hea ja põnev band, kes suudab sellel plaadil esitada suurepärast ja väga head poppi, kuid teisalt olla ka vahva indie-bänd, justkui oleks albumile pääsenud kaks erinevat bändi … äge ju!

Kuula ise ka:

https://misterwives.lnk.to/superbloom