Biffy Clyro „A Celebration of Endings“ (Warner Music)

Šotimaalt on ikka ja jälle sirgunud igati häid ansambleid, kes aastate jooksul muusikasõprase südameid soojendanud. Minu lemmikuteks on olnud Aztec Camera, Big Country, The Blow Monkeys, The Blue Nile, The Bluebells, Danny Wilson, Deacon Blue, Del Amitri, Fairground Attraction, Nazareth, Primal Scream, The Proclaimers, Red Hot Chilli Peppers, Runrig, Sergeant, Texas, Travis, The Waterboys, Wet Wet Wet, kuid näiteks ka suurepärased lauljatarid Sheena Easton, Maggie Reilly, Emeli Sande, KT Tunstall või lauljad Scott Fitzgerald, Marti Pellow, Paolo Nutini, Midge Ure. Šotlased on ka Dire Straitsis kuulsust kogunud vennad Mark ja David Knopfler või Eurythmicsis kuulsust kogunud võrratu Annie Lennox. Huvitaval kombel on šotlaste muusikas olnud alati midagi sellist, mis mind on kõnetanud, sest näiteks eelpool mainitud Aztec Camera, Deacon Blue, The Blue Nile, Wet Wet Wet olid kindlasti minu noorusaja lemmikud.

Ka Biffy Clyro on pärit Šotimaalt, Kilmanrockist, tegemist alternatiivse rokkmuusika bändiga, millesse kuuluvad Simon Neil (laul, kitarr) ja kaksikvennad James (basskitarr, laul) ja Ben Johnston (trummid, laul). Kontsertturneedel on kaasa löönud ka Mike Vennart (kitarr( ja Richard Ingram (kitarr, kalhvpillid).

Bänd tuli kokku 1995 ja nad on aastate jooksul avaldanud 8 (uus album ongi just kaheksas) plaati, kusjuures siia saab juurde lisada ka eelmisel (2019) aastal ilmunud filmimuusika albumi “Balance, Not Symmetry”, lisaks veel ka 1 EP ja 7 kogumikplaati.

Bändi läbimurdeplaadiks peetakse nende neljandat stuudioalbumit “Puzzle”, mis ilmus 2007, kuna hakati tegema ka rohkem laiemale publikule mõeldud muuskat. Nende viies album “Only Revolutions” (2009) kandideeris 2010 ka Mercury Prize auhinnale. Neli albumit “Puzzle” (2007), “Only Revolutions” (2009), “Opposites” (2013) ja “Ellipsis” (2016) jõudsid briti plaadimüügitabelis TOP 5 hulka, “Opposites” oli album (kusjuures see on nn duubelalbum), mis tõusis lausa selle tabeli tippu.

2011 kandideeris Biffy Clyro parima ansambli auhinnale Briti Muusikaauhindade jagamisel, 2013 võitsid nad NME auhinna kui parim briti bänd. 2013 augustis oli Biffy Clyro üks peaesinejatest maailmakuulsatel Readingi ja Leedsi muusikafestivalidel.

Biffy Clyro liikmed on aastate jooksul kinnitanud, et nende muusikat on mõjutanud Metallica, Rush, Nirvana ja Foo Fighters, kuigi ma usun, et kindlasti on ka palju neid artiste, kelle muusikat on mõjutanud juba ka Biffy Clyro.

Esimene Biffy Clyro koosseis hakkas kujunema juba 1995. aastal, kui 15-aastane Ayr’ist pärit kitarrist Simon Neil hakkas mängima oma lugusid koos Kilmanrock’ist pärit Ben Johnstoniga. Varsti liitus nendega ka Beni kaksikvend James Johnston. Kolmik kogus end kaks aastat, harjutati ja tehti prove, kirjutati lugusid ja mängiti ka teiste artistide lugusid. 31. jaanuaril 1995 anti esimene kontsert, toona küll nime all Skrewfish.

1997 kolis trio Glasgow’sse, kus Neil hakkas käima ülikoolis. Kaksikvennad hakkasid õppima Stow College’is, kus nad õppisid elektroonikat, muusika- ja audioinseneri tööd. Ka Glasgow’s anti kontserte, publiku vastuvõtt oli igati hea ja õige varsti hakkasid nad silma Dee Bahl’ile, kellest sai nende mänedžer.

Bahl pakkus võimalust avaldada singel. Nii ilmuski singel/laul “Iname” (28. juuni 1999, väljaandjaks plaadifirma Aereogarmme’s Babi Yaga). Pärast seda ilmus veel üsna mitu singlit, kuni 11. märtsil 2002 ilmus bändi esimene album “Blackened Sky”. See äratas muusikasõprades tähelepanu ja õige varsti pääses Biffy Clyro soojendusansmbliks Weezer’ile. Veidi varem ehk aastal 2001 oli Biffy Clyro käinud ka muusikaajakirja Kerrang turneel koos ansamblitega Sunna ja Hell is For Heroes.

16. juunil 2003 ilmus Biffy Clyro teine stuudioalbum “The Vertigo of Bliss”, mis oli samuti üsna edukas, bändi fännidele meeldis see, et trio eksperimenteeris muusikaga ja see erines paljuski nende esimesest albumist, palju oli kaasatud ka erinevaid keelpille.

4. oktoobril 2004 ilmus trio kolmas stuudioalbum “Infinity Land”. Veidi hiljem ilmus Simon Neil’i teisel projektil ehk ansamblil Marmaduke Duke samuti stuudioplaat, mil nimeks “The Magnificent Duke”. Marmaduke Duke käis ka kontsertturneel Suurbritannias, kusjuures kampa lõid ka Johnstoni kaksikvennad.

Kui seni oli Biffy Clyro meeldinud oma fännidele, siis laiemat publikut hakkas bänd “võluma” neljanda stuudioalbumiga ehk albumiga “Puzzle”.

2006 lahkus Biffy Clyro plaadifirma Beggars Banquet käe alt, et sõlmida leping firmaga 14th Floor, mis on seotud ka Warner Bros.’iga. Septembris 2006 läks trio Kanadasse, et alustada tööd uue albumiga. Ilmusid singlid “Semi-Mental” ja “Saturday Superhouse”. Viimane lugu tõusis briti singlimüügitabelis kohale number 13, mis oli seni kõrgeim Biffy Clyro positsioon.

4. juunil 2007 ilmuski album “Puzzle”, mis tõusis brittide plaadimüügitabelis lausa teisele kohale! Peab mainima, et veebruariks 2009 oli seda albumit müüdud üle maailma 300 000 eksemplari. “Puzzle” oli album, millel oli mitmeid väga häid lugusid, oli ka palju rohkem meloodilist muusikat, kui Biffy Clyro seni oli mänginud. Ajakirjad Kerrang ja Rock Sound valisid selle albumi 2007. aasta parimaks plaadiks.

2007 mängis Biffy Clyro ka suurtel muusikafestivalidel, näiteks Download 2007, Glastonbury 2007, kuid ka Reading’i ja Leedsi festivalid. Trio jõudis soojendada ka Linkin Parki nende Euroopa-turneel. 2008 soojendati Queens Of The Stone Age’i Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid ka Bon Jovi’d.

Juulis 2008 ilmus trio uus lugu “Mountains”, mis tõusis briti singlimüügitabelis 5. kohale. See oli seni parim koht nimetatud tabelis Biffy Clyro jaoks. Samal ajal alustas trio tööd ka uue albumiga, mille kohta Ben Johnston ütles, et see saab olema nende seni kõige “raskem” album. Simon Neil tõdes, et pehmemad osad on veel pehmemad ja raskemad osad veel raskemad.

9. novembril 2009 ilmuski bändi uus album “Only Revolutions”, mis tõusis briti plaadimüügitabelis suurepärasele kolmandale kohale. Pärast uue plaadi ilmumist läks Biffy Clyro jällegi soojenduartistiks, seekord Muse’ile nende Euroopa-turneel. Biffy Clyro mängis 2010 ka suurte muusikafestivalide pealavadel (T in the Park, Oxegen, Reading, Leeds). 2011 soojendas Biffy Clyro Foo Fighters’it kahel õhtul Milton Keynes Bowl’il Suurbrtrannias, mängides kokku 130 000 inimesele. Seejärel juba pealaval kuulsal Sonisphere muusikafestivalil Knenworth House’is. Lisaks veel ka soojendusartistiks Metallicale nende Bangalore’i kontsertil Indias.

28. jaanuaril 2013 ilmus trio kuues stuudioalbum “Opposites”, mis tõusis briti plaadimüügitabeli esikohale! See oli juba sedavõrd kõva saavutus, et Biffy Clyro oli Reading’i ja Leedsi muusikafestivalide nimekirjas teine artist! No ja neid esinemisi ja kontserte jätkus pikalt aastasse 2013 ja 2014. Seetõttu andis Biffy Clyro märku, et 2015 teevad nad väikese pausi. Simon Neil tõdes, et see on selleks, et nad saaksid puhata, et publikul ei saaks neist kõrini, kuid ka selleks, et töötada uute lugude kallal.

Esimene uus lugu “Wolves of Winter” ilmus 21. märtsil 2016. Kolm kuud hiljem ehk 8. juulil 2016 ilmuski 7 stuudioalbum “Ellipsis”. Ja nagu eelmise albumiga, läks ka sellega nii, et see tõusis briti plaadimüügitabelis esikohale. Seejärel anti kontserte koos Fall Out Boy’ga Suurbritannias. 2017. aasta Download muusikafestivali peaartistiks oli juba Biffy Clyro! See oli esimene kord trio jaoks, kui nad oli mõne suure muusikafestivali peaesineja. Edasi alustas Biffy Clyro ka suurt Suurbritannia turneed, soojendajaks neile Brand New, kusjuures Biffy Clyro mängis ka suurel Londoni O2 areenil. 2018 andis trio märku, et teevad koostööd koos uelsi päritolu filmirežissööri Jamie Adams’iga, et teha valmis filmimuusika album filmile “Balance, Noy Symmetry”. Nii valmiski 17 lauluga samanimeline filmimuusikaplaat (2019).

Selle aasta (2020) veebruaris ilmus trio uus singel “Instant History”, mis andis maiku tulevasest uuest albumist “A Celebration of Endings”. 5 märtsil ilmus teine singel “End Of”, 14. mail ilmus veel üks singel “Tiny Indoor Fireworks”. Uus plaat pidi ilmuma mais, kuid tänu pandeemiale lükkus see edasi augustisse, mistõttu uus album ilmus 14. augustil, veidi enne albumi ilmumist ilmus ka neljas singel sellelt plaadilt ehk “Weird Leisure”.

Uuel Biffy Clyro albumil on kokku 11 laulu. Plaat algab üsna karmide kitarririffidega laulus “North Of No South”, kuigi loos on ka pehmemat saundi, mida vägev basskitarr tüsedamaks teeb. Teises loos “The Champ” kuuleb igasugu vahvat “kraami”, mitmehäälset laulu, keelpille, midagi sellist, mis veidi tuletab meelde isegi Queeni, kuid tegelikult om see üsna ehe Biffy Clyro lugu. Mõnusat punkroki hingamist kuuleb lauludes “Weird Leisure”, “The Pink Limit” ja “Tiny Indoor Fireworks” (viimati mainitud loos on väga ägedaid meloodiai ja harmoomiaid, ja head minekut).

Kauni ja rokiliku ballaadi mängib Biffy Clyro ka sellele plaadile, lauluks on “Space”, mis on jällegi võrratult ilusa ja meeldejääva meloodiaga. Simon Neil’il on hääl, mida on hea kuulata, sest selles on jällegi seda miskit, mis kuulama paneb. Ilusa meloodia ja rahuliku olekuga on ka lugu “Opaque”, ja mulle on alati meeldinud, kui rokimehed ei häbene kasutada ka keelpille, mis annavad laulule juurde võimast ja ilusat atmosfääri, kuulake kasvõi plaadi viimast lugu “Cop Syrup”, mis saab päris igati progressiivrokiliku lõpu!

Plaadi üks raskem ja rokilikum lugu on “End Of”, millel järgneb lugu, mida võiks peaaegu ehk lausa popmuusikaks lahterdada ehk “Instant History”, kuid ka selles loos on seda head minekut, mis kuulama paneb, ja ka häid ja meeldejäävaid meloodiaid. Minu arust on Biffy Clyro uus album väga hea plaat. Siin on rokki, siin on punki, siin on ilusaid ja rahulikke lugusid, väga põnevaid harmooniaid, ilusaid meloodiaid, ja paljudes lugudes ka rikkalikult keelpille. Kõik see kokku ongi Biffy Clyro …

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5yAXUpsKaby5IcXgzrNFAw?si=4drk3psYQUiHj1mGLGfmEQ

 


Hayley Williams „Petals for Armor“ (Warner Music)

Hayley Nichole Williams (s. 27.12.1988) on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes on saavutanud kuulsust lauljana ansamblis Paramore, kus ta mängib ka klahvpille. Sellest aastast alates on lauljatar avaldanud ka soolomaterjali, ja üsna hiljuti ilmus ka tema esimene sooloalbum “Petals for Armor”.

Esmese Grammy-auhinna võitis Hayley Williams 2015 (tema kirjutatud oli aasta parim rokilugu “Ain’t It Fun”) ja ta on kandideerinud sellele auhinnale neli korda! 2017 nimetas ajakiri Forbes ta üheks mõjukamaks alla 30-aastaseks muusikuks, kusjuures ta oli selles edetabelis ainsa rokkmuusikuna. Paljud muusikainimesed on kinnitanud, et just Hayley Williams on see, kes on praeguste naismuusikute suur eeskuju, kes avanud naismuusikutele muusikamaailma uksi.

Hayley Williams sündis Mississippi Meridianis, kus ta ka kasvas. Tema vanemad läksid lahku, kui Hayley olim laps. Pärast lahutust tema vanemad abiellusid mitmeid kordi teiste inimestega. Williams on avalikkuse ees rääkinud ka oma põrgulikust võõrasisast, kelle eest nad koos emaga 2002. aastal olid sunnitud lausa põgenema. Nii kolisid Hayley ja ta ema Franklinisse, Tennessee osariigis.

Franklinis hakkas Hayley õppima kodus, kuna koolis teda kiusati, kuna tal oli väga tugev aktsent. Esimesel kodukooli kohtumisel tutvus ta vendade Josh ja Zac Farro’ga, seejärel juba teiste tulevaste Paramore’i liikmetega. Nende kõikide suureks kireks oli muusika, mistõttu hakati üsna ruttu bändi tegema. Williams hakkas ka laulutunde võtma ja jõudis mängida ka koos Jeremy Davis’ega funk-ansamblis The Factory.

2003 sõlmis plaadifirma Atlantic Records lepingu just Williamsiga, sest neil oli plaan teha lauljatarist sooloartist. Samas oli lauljataril kange soov kuuluda ansamblisse, mis mängiks indie-rokki. Siinkohal peab mainima sedagi, et Hayley Williams on ainus Paramore’i liige, kes plaadifirmaga on lepingu sõlminud, teised liikmed pole seda teps mitte teinud.

2004 panid Williams, Josh ja Zac Farro ning Jeremy Davis kokku ansambli Paramore. Aastate jooksul on koosseis veidi muutunud, kuid alates kevadest 2017 kuulavad Paramore’i lisaks Williamsile ka Zac Farro ja Taylor York. Williams on ainus liige, kes olnud ansamblis algusest peale ja pole sellest kunagi ka lahkunud.

Paramore saavutas kuulsust 2007, kui ilmus nende album “Riot!”, järgmisel aastal kandideeris bänd ka Grammy-auhinnale, kui parim uus artist. Selleks aastaks on Paramore avaldanud viis stuudioplaati. 2013 ilmunud album “Paramore” tõusis USA plaadimüügitabeli esimesele kohale! 2009 ilmunud album “Brand New Eyes” tõusis samas tabelis teisele kohale, 2017 ilmunud album “After Laughter” tõusis selles tabelis kohale number 6. Aastate jooksul on Paramore’ilt ilmunud mitmeid hittlugusid, kuulsamad kindlasti “Misery Business”, #Decode”, “The Only Exception”, “Still Into You” ja “Ain’t It Fun”.

Enne soolokarjääri algust oli Hayley Williams ka varem proovinud “üksinda hakkama saada” – tal oli kirjutanud laulu “Teenagers” filmile “Jennifer’s Body” ja avaldanud kaveri Tegan and Sara laulust “Nineteen”. Lisaks on ta löönud kaasa lauljana ka mitmete teiste artistide lugudes: B.o.B. laulus “Airplanes”, Zedd’i laulus “Stay the Night” jt.

2019 andis Hayley Williams teada, et 2020 ilmub tema esimene sooloplaat, kuigi ta oli varem mitmel korral öelnud, et temast ei saa kunagi sooloartisti.

Uue plaadi esimene singel “Simmer” ilmus 2020 jaanuaris, teine singel “Leave It Alone” veidi hiljem. Sooloplaat ilmus kolmes osas (“Petals for Armor I” veebruaris 2020, “Petals for Armor II” aprillis 2020), kuni lõpuks ilmus kolmas osa “Petals for Armor III” ja terve album “Petals for Armor” mais 2020.

Kui singel “Simmer” ilmus, siis teatas Williams, et sooloprojekt andis talle suurema vabaduse proovida uusi asju muusikat tehes. Kui albumist ilmus esimene osa, siis tõdes lauljatar, et ta jagas albumi osadeks, kuna soovis, et lugusid kuulatakse nii, nagu tema neid koges, ja et kuulaja saaks veidi pikemalt mõtelda selle peale, mida on kuulnud. Williams on tõdenud sedagi, et soovis albumil edasi anda tema elus juhtunud asju. Lauljatar on ütelnud, et sooloalbumi tegemine oli veidi hirmutav, kuid vaatamata sellele oli see võimas kogemus. Tal oli palju suurem roll muusikat tehes kui koos ansambliga ja puutus kokku ja erinevate pillidega.

Viimaste aastate jooksul on Williams rääkinud avalikult ka oma vaimse tervise probleemidest, näiteks teda vaevavast masendusest. Ta tunneb muret ka paljude teiste noorte naisartistide pärast, näiteks Billie Eilish. Just masendus oli see, miks Williams otsustas 2018 pidada pausi muusika tegemist koos bändiga ja uute laulude kirjutamisest, kuid tema terapeut oli see, kes soovitas tal jätkata muusika kirjutamist.

Album algab üsna süngetes toonides, kuid muutub rõõmsamaks. Plaadi teemadeks on teiste seas viha, üksindus ja süütunne. Williams käsitleb albumil oma vanemate lahutust j aka omi suhteid meestega (Williams on elanud koos New Found Glory kitarristi Chad Gilbert’iga (aastail 2008 kuni 2017), nad abiellusid 2016, kuid aasta aega hiljem läksid lahku. Enne seda oli Williams mõnda aega käinud ka Josh Farro’ga ehk Paramore’i toonase kitarristiga). Loomulikult räägitakse albumil ka lihtsamatest asjadest (näiteks laulus “Cinnamon” kiidab Williams oma kodu ja kinnitab, et kodu lõhnab sitruste ja kaneeli järele). Albumi pealkirja kohta on Williamsi ütelnud, et parim viis kaitsta end eluraskuste eest, on olla haavatav, kui hakata kõigele vastu.

Uuel plaadil on tal ka “kaastegijaid”. Laulu “Simmer” on Williams on kirjutanud koos Taylor Yorki (tema on ka Williamsi albumi produtsent) ja Paramore’i kontsertliikme Joey Howard’iga. Laulus “Roses/Lotus/Violet/Iris” lööb kaasa suurepärane anambel “Boygenius, milles mängivad ka sooloartistina populaarsust kogunud Julien Baker, Phoebe Bridgers ja Lucy Dacus. Kaasa löövad ka Steph Marziano, Daniel James ja Micah Tawlks. Album lindistati Nashville’is (East Iris stuudios) ja Los Angeles’es (Music Friends stuudios).

Williamsi taustabändis mängivad Joey Howard (basskitarr), Gavin McDonald (löökriistad) (need kaks mängivad ka Zac Farro ansamblis HalfNoise), Melanie Faye (kitarr), Akenya (klahvpillid, taustalaul), Sarah Pedinotti (klahvpillid, taustalaul).

Hayley Williamsi debüütalbum “Petals For Armor” oli minu jaoks üsna “keeruline” kuulamine, sest selles albumisse peab tõepoolest “süübima”. Keeruline on seda ka muusikaliselt lahterdada, kuid kas see üldse ongi vajalik, sest kindlasti on Wiliamsi plaat põnev kuulamine, milles on palju põnevaid harmooniaid, muusikalisi lahendusi, lugudes kuuleb nii rokilikumat (“Cinnamon”) kui ka popilikumat (“Simmer”, “Pure Love”, “Watch Me While I Bloom”) külge, ja osades lugudes ka üsna unenäolist (“Creepin’”, “Dead Horse”, “Roses/Lotus/Violet/Iris”, “Crystal Clear”) olekut ja minekut. On vägagi rahulikke lugusid (“Leave It Alone”, “My Friend”) ja kiiremat minekut (“Over Yet”, “Sugar On The Rim”).

Kokkuvõttes kindlasti väga tugev ja väga hea album, kuid kindlasti ka selline album, mille üle otsustab iga kuulaja ise …

Kuula ise ka:

https://hayleywilliams.lnk.to/PFA


MisterWives „SUPERBLOOM“ (Warner Music)

Ameerika indie-pop bändi MisterWives uus album “SUPERBLOOM” (sellel on kokku kogunisti 19 laulu!, mis kõik on ka muideks väga head!) ilmus üsna hiljuti (24. juulil 2020) koos uue singli ja videoga “3 Small Words.” MisterWives on seni kogunud üle 369 miljoni globaalse striimi. Bänd on tuuridel esinenud soojendajana sellistele tegijatele nagu Twenty One Pilots, Walk The Moon, Panic! At The Disco, Paramore, American Authors, Bleachers, Foster the People ja Thirty Seconds To Mars.

Seni on sellel ägedal bändil ilmunud: LP’d: “Our Own House” (2015), “Connect the Dots” (2017) ja “SUPERBLOOM” (2020) EP’d: “Reflections” (2014), “Spotify Sessions” (2014) ja “Mini Bloom” (2019) Singleid on ilmunud aastate jooksul 15, neist viimased on sel aastal ilmunud “rock bottom”, “SUPERBLOOM”, “decide to be happy” ja “3 Small Words”.

MisterWives on nagu öeldud USA indie-pop bänd, kelle koduks on New York. Bändis laulab Mandy Lee (õieti Amanda Lee Duffy), löökriistu mängib Etienne Bowler, basskitarri sõrmitseb William Hehir, soolokitarri mängib Marc Campbell, lisaks veel ka multiinstrumentalist Jesse Blum ja saksofonimängija Mike Murphy.

MisterWives tuli kokku 2012, kui Mandy Lee soovis oma sünnipäevale bändi, kes mängiks 80. aastate hittlugusid. Nii otsustas ta appi kutsuda oma hea sõbra Etienne Bowler’i ja ka William Hehiri. Bowler ja Hehir olid varem teinud muusikat mõnes Manhattani restoranis. Bowler kutsus appi ka oma sõbrad Jesse Blumi ja Marc Campbelli. Nii oligi MisterWives sündinud (esialgu ei ole pundis veel Mike Murphyt). Esimene kontsert toimus 1. veebruaril 2013 Canal Room’is New Yorgis.

Päev pärast esimest esinemist oli neil taskus ka leping firmaga Photo Finish Records. Pärast seda anti mitmeid kontserte ja hakati tegema tööd oma esimese EP’ga. Oktoobris 2013 tuuritati juba koos Half Moon Run’iga. Seejärel juba esinemised koos American Authors’i ja The Royal Concept’iga.

7. jaanuaril 2014 ilmus bändi esimene EP “Reflections”, millel oli kuus lugu. EP sai igati kiitvaid hinnanguid, muusikakriitikud arvasid, et MisterWives on band, kes võib väga vabalt läbi luua indie-pop’i maailmas. Öeldi isegi seda, et “Reflections” annab kaasaegsele popmuusikale seda vajalikku sügavust. EP’d müüdi üsna ruttu 20 000 eksemplari. Juulis 2014 sai bändi laulust “Vagabond” MTV teismeliste draama “Finding Carter” tunnusmeloodia. Veidi hiljem oli MisterWives soojendusartistiks Twenty One Pilots’i maailmaturneel “Bandito”. Sellele järgnesid esinemised mitmes populaarses telesaates, näiteks VH1 “Big Morning” ja ABC-kanali “Jimmy Kimmel Live”.

Veebruaris 2015 ilmus ansambli debüütalbum “Our Own House”, millega kaasnes ka kontsertturnee. Bänd esines ka mitmetel kuulsatel muusikafestivalidel, nagu Lollapalooza, Outside Lands, Hangout Fest, LouFest ja Austin City Limits. Seejärel juba kontsertturnee “Scrapbook Tour”, kusjuures leidus ka üks muusikakriitik, kes arvas, et MisterWives on parim USA kontsertbänd!

Veebruarist aprillini 2017 oli MisterWives kontsertturneel koos Panic! At the Disco’ga. Sama aasta mais ilmus MisterWives’i teine stuudioplaat “Connect the Dots”. Septembris alustati ka samanimelist kontsertturneed koos ansamblitega Vinyl Theatre ja Smallpools.

Juulis 2019 avaldas MisterWives uue laulu “whywhywhy”, millest sai uue albumi esimene singel. See on esimene singel (ja ka uus album “SUPERBLOOM”) on esimesed firma “Fueled By Ramen” alt.

Novembris 2019 algas kontsertturnee “No Place Like Home Tour” ja ilmus ka EP “Mini Bloom” (sellel oli 5 laulu). Juulis ilmus uus album “SUPERBLOOM”, millel juba 19 laulu! Ah jaa, mais 2020 andis bänd teada, et Lee ja Bowler otsustasid lahku minna, kuid bänd jätkab tegutsemist, teeb uut muusikat ja antakse kontserte.

19 laulu on nende uuel plaadil “SUPERBLOOM”! Peab tunnistama, et seda on ikka vägagi palju. Tavaliselt piiruvad uued plaadid nii 10-12 uue lauluga, mistõttu võib öelda, et MisterWives on loominguliselt igati viljakas.

Plaadi avalugu kannab pealkirja “the end” ja on sellise vahva mineku ja olekuga popilugu, milles miskit, mis ka 80. aastaid meelde tuletab. See pole sugugi mitte selline lihtne tümpsulugu, aga siiski indie-hingamisega popilugu, milles ka ägedat kitarrisoolot kuulda saab. Teine lugu on veidi rokilikum “ghost”, mis paneb mind mõtlema, et kes on see artist, keda mulle MisterWives meelde tuletab. Aga jällegi igati ägeda refrääniga lugu, mis üsna ruttu “kummitama” hakkab.

Kolmas lugu on “whywhywhy”, mis on igati põnevate saundidega (eriti see üks kosmose-saund, mis lugu pidevalt läbib, jällegi väga kaval trikk kuulaja tähelepanu võita) indie-lugu, ja mulle tundub, et lauljatar Mandy Lee’s on miskit ägedat, mis mulle veidi Alanis Morrissette’i meelde tuletab, ja seda mitte üldse halvas mõttes. Neljas lugu on “alone”, mis tõmbab veidi hoogu maha, kuid seegi on põnevate saundidega laul ja mulle hakkab järjest rohkem selle bändi lauljatari hääl meeldima, selles on jõudu ja Mandy Lee tämber on väga põnev.

Rahulikumas võtmes ja tempos kulgevad ka järgmised laulud: “stories”, “valentine’s day” (see on albumi üks ilusamaid lugusid, väga nukker, aga väga ilus), kuid ka “3 small words”. Tempokamad lood on igati suurepärased indie-pop’i laulud “over the rainbow”, “find my way home” (see läheb ikka vägagi tantsulikuks), “rock bottom”, “muse” ja “love me true”, vana kooli poppi (R&B’d) kuuleb lauludes “decide to be happy” (see on jällegi uskumatult äge lugu) ja “SUPERBLOOM” (ai, kui hea see laul on!), rokilikumat saundi kuuleb laulus “coming up for air”.

Kokku 19 laulu, mida on piisavalt, et MisterWives’iga tuttavaks saada. Pärast plaadi kuulamist jäin ma hetkeks mõtlema, et MisterWives on tõepoolest igati hea ja põnev band, kes suudab sellel plaadil esitada suurepärast ja väga head poppi, kuid teisalt olla ka vahva indie-bänd, justkui oleks albumile pääsenud kaks erinevat bändi … äge ju!

Kuula ise ka:

https://misterwives.lnk.to/superbloom