Trudi Trueit „Nebula saladus. Explorer Academy“ (Ühinenud Ajakirjad)

Avastajate Akadeemia on rahvusvaheliselt tunnustatud, faktidel põhinev seitsmeosaline raamatuseeria, mis on inspireeritud National Geographicu uurijate teadustööst ja seiklustest.

Seiklused, ohud ja ülipõnev ümber maailma kulgev reis ootavad 12-aastast Cruz Coronadot, kui ta lahkub kodust Hawaiil, et asuda õppima mainekas Avastajate Akadeemias, kus ta koos veel 23 lapsega kogu maailmast õpib selle nimel, et saada osaks järgmisest suurte avastajate sugupõlvest.

Kuid Cruzil on kaalul palju rohkemgi. Kohemaid pärast akadeemiasse saabumist saab ta teada, et tema perekonnal on minevikus olnud seos salapärase organisatsiooniga, mis võib ohtu seada tema tuleviku.

Koodimurdmise ja ägedate tundide, uute sõprade ja hämmastavate liitreaalsuse-ekspeditsioonide kõrval peab Cruz lahendama kõige tähtsama küsimuse: Kes teda jälitab … ja miks?

„Kaasahaarav seiklus! Uusimatest teadustöödest inspireeritud imelised tehnoloogiad, sõprus, perekonna armastus, usaldus. See raamat innustab poisse ja plikasid õppima, elama, avastama, ent paneb südamele, et kõige olulisemaks on alati meie lähedased inimesed.“ — Els Heinsalu, füüsik, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur.

Kui Sul on plaanis lugeda väga põnevat ja kaasahaaravat laste- ja noorteraamatute sarja, siis on “Avastajate Akadeemia” (“Explorer Academy”) väga õige valik. Selles sarjas on eesti keeles ilmunud juba kaks raamatut, neist esimene on “Nebula saladus”. See on raamatusari, milles on väga lahedad ja hakkajad peategelased, näidatakse, et sõpruse ja usalduse abiga võidetakse igasugu raskused, on väga palju põnevaid seiklusi ja avastusi, on palju kaasaegseid tehnikavidinaid, on palju ilusat loodust, palju on juttu looduskaitsest, sest on ju see raamatusari ilmunud “National Geographicu” egiidi all.

Alles hiljuti sai raamat ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse auhinna “Hea Lasteraamat 2020” suuremate laste kategoorias.

Põneva raamatusarja esimeses osas saame tuttavaks raamatu peategelase, 12-aastase Cruz Coronadoga, kes lahkus kodust Hawaiil, Kauail, et asuda õppima mainekas Avastajate Akadeemias Washingtonis, kuhu pääsesid vaid väga vähesed ja väljavalitud lapsed. Seekord alustas koolis koos Cruziga 24 õpilast, kes olid kokku kutsutud üle maailma.

Lähme raamatu alguse juurde. Cruz Coronado oli surfamas Hanalei lahel, oma kodu lähedal Kauail. Poiss mõtiskles selle üle, et umbes kolme tunni pärast alustab ta sõitu kodust kaugele, 7858 kilomeetri kaugusele asuvasse Avastajata Akadeemiasse Washingtonis. Ta oli ärevil. Mis siis, kui ta ei leia ühtki sõpra? Mis siis, kui ta ei saa koolis hakkama? Mis siis, kui ta valmistab pettumuse perekonnale, sõpradele, õpetajatele ja kõigile neile, kes ootavad, et temast midagi tuleks, isegi kui ta ise ei võinud selles kindel olla?

Cruzile meeldis surfamine. Ta oli surfanud ni kaua, kui mäletas. Ta armastas lainetes edasi-tagasi voogamist. Vesi oli muutumatu ja usladusväärne. Lohutav.

Cruz meenutas sedagi, kui ta oli kevadel saanud akadeemiast kirja, milles oli öeldud, et ta on vastu võetud. Tema parim sõber Lani oli ütelnud, et Cruz teab, et ta ei pea minema. Nad olid mõlemad sellesse kooli kandideerinud, kuid türduk ei saanud sisse, Cruz sai. See oli Cruzile paras ehmatus, sets Cruz oli kindel, et Lani on temast igal juhul parem – ta oli sedavõrd nutikam ja loovam. Etterutates võin öelda, et ka selles loos vajab Cruz Lani abi, kuid sellest juba veidi hiljem.

Saame teada sedagi, et Cruzi tädi Marisol õpetas selles akadeemias antropoloogiat. Tädi oli ütelnud, et nad võtavad igal aastal vastu üksnes umbkaudu 25 õpilast kogu maailmast. Ainuüksi sellesse kooli pääsemine oli suur saavutus. Cruz arvaski, et äkki tõmbas tema tädi niite, et poiss sisse sai? Või pakuti poisile kohta süütundest? Kunagi töötas Ühingu, mille osaks Akadeemia oli, heaks ka Cruzi ema, kes oli neuroteadlane teadusüksuses, Sünteesis. Seitse aastat tagasi juhtus tema laboris hirmus õnnetus, mis võttis ta elu. Õnnetuses sai surma veel üks Sünteesi teadlane, Elistair Fallowfeld. See oli kõik, mida Cruzile ja tema perekonnale öeldi – lisaks sellele, et ema oli olnud valel ajal vales kohas.

Tagasi Hanalei lahele, kus Cruz oli surfamas. Kõik näis olevat hästi, kui poiss tundis, et miski haaras teda paremast kannast! See polnud müks mööduvalt kalalt või kilpkonnalt. See oli korralik haare. Ja see võis tähendada ainult üht: hai! Cruz püüdis ellu jääda, klammerdus surfilaua külge, kuid püüdis ka kõigest jõust virutada. Ta virutaski, rusikas tabas midagi siledat ja kõva. Kollane madu! Ei! Toru. See polnud hai. See oli inimene! Poisi hoop oli lahti löönud vooliku akvalangisti hapnikuballooni küljest. Cruz tundis pahkluus teravat valu ja siis oli ta äkitselt vaba! Läbi mullide märkas ta ujumislesti, Akvalangist ujus kaugemale. Cruz pääses, kuid teda vaevas mõte: miks?

Seejärel loeme, kuidas Cruz ja tema isa olid pärast ema surma kolinud Kauaile, kus isa oli üles kasvanud. Poisi isa avas Goofy Footi nimelise surfipoe. Cruz läks uude kooli ja sai uusi sõpru. Cruz ja isa surfasid saare igal oivalisel ja mitte nii oivalisel rannal. Nad matkasid kümnetel radadel alates Magavast Hiiglasest idas kuni Waipo’o koskedeni läänes. Nad läksid isegi kaljuronimise kursustele. Aja jooksul hakkasid Cruzi ja isa hingehaavad paranema. Ühel hetkel oli Cruz on kindel, et tahaks saada avastajaks, ta tahaks minna akadeemiasse.

Nüüd ulatas isa Cruzile Lani tehtud kingituse, puldi, millega sai ta juhtida Melli, pisikest, aga nutikat arvutimesilast! Nüüd oli Cruzil võimalus pidada Laniga sidet … Isa andis pojale ka ühe ümbriku – selles oli kiri Cruzi emalt. Ema kinnitas kirjas, et Cruz on erakordne isiksus ja ta ei tohi kunagi unustada, et ema armastab teda. Cruzil oli metallist kuppel, mille hõbedase projektori kohale ilmus holograafiline video emast. Selles videos oli ka umbes kolmeaastane Cruz. Nad olid mererannal ja Cruz vaatas seda alati siis, kui tal oli igastus, kui igatsus oli nii suur, et tegi lausa haiget.

Edasi jõuamegi Avastajate Akadeemiasse, Washingtonis. Lennujaamas oli Cruzile vastu tulnud tädi Marisol. Tädil oli kaasas veel keegi akadeemiast. See oli umbes Cruzi-vanune poiss. Tädi tutvustas poissi, see oli Emmett Lu, Cruzi toakaaslane. Emmett oli tädilt kuulnud Cruzi ehitatud mesilasdroonist, ja tahtis seda kangesti näha. Emmett ise oli leiutanud emotoprillid, mille värv ja kuju muutusid vastavalt emotsioonidele. Emmett oli kindel, et just nemad, tema ja Cruz võivad võita Põhjatähe auhinna koos, see oleks esimest korda kooli ajaloos, kui auhind võidetakse koos, auhind, mis antakse esimese õppeaasta kõige silmapaistvamale uuel avastajale.

Nüüd selgus, et lennujaama peaks jõudma veel üks õpilane, veel üks Cruzi toakaaslane, kes pärit Uus-Meremaalt. Poiste üllatus on suur, kui tulijaks oli tüdruk – Sailor York.

Cruz, Emmett, Sailor ja tädi Marisol jõudsid akadeemiasse, kooli terasuste kohale marmorisse oli raiutud moto: “Avastada. Uuendada, Kaitsta.” See oli võimas asutus. Cruz hakkas elama viiendal korrusel, Džomolungma toas, kõik magamistoad kandsid koolis maailma loodusimede nimesid. Nüüd selgus, et Sailor elab siiski teises toas – Suure Vallrahu toas.

Cruz saab tuttavaks veel ka Dugan Marshi, Zane Patricku, Ali Solimani, Renshaw McKittricku, Bryndis Jonsdottiriga, uute õpilaste nõustaja Taryn Secliffi ja tema koerakutsika Hubbardiga (Hubbardist saab Cruzi üks lemmikuid), raamatukoguhoidja härra Rookiga. Cruz sai käe ümber nn AS-võru, mis tähendab automaatset sünkroniseerimist, see on läbipääsuluba, mille abil pääses koolilinnakus sisse igale poole, kuhu avastajatel oli sissepääs lubatud. See jälgis ka elutähtsaid näitajaid: ajutegevust, immuunsüsteemi, kasvumustrit, füüsilist aktiivsust, kaloritarbimist. Seda ei tohi kindlasti mitte kaotada, sest hooletus on üks asi, mida akadeemia juhtaja, professor Hightower silmaotsaski ei salli. Taryn rääkis Cruzile ka SAAL’ist ehk Simulaator-Arvuti Animeeritud Lavastusteks, mis oli koht, kus avastajad tegid praktilisi ülesandeid. Cruz sai ka isikliku arvuti, mis oli umbes postkaardisuurune ja –paksune. See oli digitaalne märkmik, kuhu sai kirjutada kodused tööd, praktikaülesanded ja välimärkmed, tahvel sisaldas infovideot, tunniplaani, kooli sisekorrareegleid ja linnaku kaarti. Raamatust leiab ka lugeja linnaku kaardi.

Ja juba hakkavad uued õpilased saama igasugu põnevaid ja veel põnevamaid ülesandeid, mis viiakse läbi SAAL’is, kus on võimalik luua digitaalselt erinevaid paiku ja kohti, mis kõik tunduvad igati ehtsad. Õpilased pannakse ka nelja kuueliikmelisse võistkonda. Cruz sai Cousteau nimelisse võistkonda koos Emmetti, Renshaw’, Sailori, Bryndise ja Duganiga.

Siinkohal peab mainima sedagi, et juba Cruzi saabumisest alates oli akadeemias üks kahtlane mees, kes püüdis Cruzi hoiatada. Mees kinnitas, et töötas koos Cruzi emaga, ta teadis, et poisi ema surmaga oli seotud Nebula, kes pidavat olema liiga võimas, et neid võita. Cruzil pole soovi lahkuda … Ja samas läksid asjad keeruliseks, sest näib, et oli keegi, kes soovis Cruzi lahkumist või lausa surma, sest hakkas juhtuma igasugu asju.

Cruz sai tuttavaks ka Jericho Milesiga, kes juhib maailma kõige salajaemat laborit ehk Sünteesi, ka see asus akadeemias.

Kõik põnevad ülesanded ja katsed, mida õpilased akadeemias tegid, jätan ma Sulle endale avastada, kuid käime ära Mehhikos, kohtume monarhliblikatega, Rock Creek Parkis, kus ronime kaljuseinal, tutvume mõttefotograafiaga, oleme uurimislaeval Orion, millega sõidame Beringi väinas (siinkohal peab mainima, et päris laevale Orion, meie noored avsatajad jõuavad ka, kuid seiklused uurimislaeval toimuvad raamatusarja teises raamatus). Cruz näitas kõikides ülesannetes üles julgust ja nutikust, ta oli osav ja julge, aitas alati oma sõpru ja meeskonnakaaslasi, mistõttu jäi ta mõnikord oma asjadega ajahätta, kuid ta oli meeskonnaliige ja suutis samas meeskonda ka juhtida.

Cruz sai tädi Marisoli käest ema kunagiselt töölaualt kokku kogutud asjad, milles oli ka vana foto, sellel oli väikene Cruz lõbustuspargis. Veidi hiljem avastas Emmett, et selle foto taga oli šiffer, ema oli koostanud salapärase tähestiku, mis Cruzil tuli hakata lahendama. Ema ütles, et Cruz peab üles otsima ta päeviku, üles otsima tema elu! Kus võiks see päevik olla? Sünteesis, kus ema töötas?

Siinkohal pean oma loole joone alla tõmbama, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida. Igal juhul lähevad sündmused kogu aeg põnevamaks ja põnevamaks. Saame teada, kas ja kust leiab Cruz ema päeviku, millega oli ema tegelenud, et ta elu oli ohtu sattunud – see on seotud ühe imetabase ravimiga! Saame teada, kes on see mees, kes oli Cruzi hoiatanud, saame teada, mis mängu mängib raamatukoguhoidja härra Rook, kohtume veel kahtlaste meestega Sünteesist, saame teada, mis või kes on Nebula. Saame teada, miks visati Cruz akadeemiast välja, milles teda süüdistati ja kes oli tegelikult süüdi. Saame teada, et Cruzil on akadeemias veel üks suurepärane sõber – neiu Islandilt, Bryndis.

Kas Cruz pääseb akadeemiasse tagasi? Millise ülesande on Cruzile jätnud ema?

Raamatu lõpus ootab meie peategelasi ees juba järgmine sündmus/seiklus, mis on sissejuhatus ka raamatusarja teise raamatusse “Pistrikusulg” …

Selle raamatu lõpust leiad veel igasugu huvitavat lugemist. “Tõde väljamõeldise taga” , meile tutvustatakse ka tõelisi avastajaid – astronoom Munazza Alam, materjaliarhitekt Skylar Tibbits, bioloog Tashi Dhendup, lingvist-antopoloog Sandhya Narayanan, herpetoloog/toksikoloog Zoltan Takacs, looduskaitsja Ann Dumaliang, paleoantropoloog Genevieve von Petzinger, käitumisökoloog Martin Wikelski, inseneriteadlane Robert Wood, okeanograaf/looduskaitseteadlane Branwen Williams, leiutaja/insener Topher White ja teadusfotograaf Ahand Varma.


Vennad Grimmid, Bernadette „Tähetaalrid“ (Pegasus)

Väike vaenelaps Mathilda kingib ära oma viimase särgi. Nüüd seisab ta külmas öös ja lõdiseb. Aga sellele, kes teeb head, tasutakse suuremeelsuse eest rikkalikult.

Vendade Grimmide tuntud muinasjutu „Tähetaalrid“ illustreeris ja jutustas südamlikult ümber Bernadette Watts, kelle imeliste piltidega saavad eesti lapsed nüüd esmakordselt tutvust teha.

Bernadette Watts sündis 1942 Inglismaal Northamptonis. Ta õppis Maidstone’i kunstikolledžis illustratsiooni ja kunsti erialal. Tema õpetajateks olid Brian Wildsmith ja William Strobbs, hiljem ka tol ajal veel tundmatu David Hockney. Bernadette on töötanud vabakutselise illustraatorina aastast 1968. Šveitsi kirjastus NodrSüd Verlag on avaldanud tema ainulaadses stiilis illustreeritud muinasjutte alates kunstniku karjääri algusest. Kunstnik saab inspiratsiooni eelkõige loodusest.

Elas kord väike orvutüdruk nimega Mathilda. Tüdruk oli nii vaene, et tal polnud siin ilmas muud kui riided, mis seljas, ja tükike leiba mantlitaskus. Ja kuna Mathildal ühtegi sugulast ei olnud, asus ta ühel hommikul üksinda teele laia maailma. Veidi aja pärast kohtas Mathilda üht vaest meest, kes oli vana ja nõrk. Mees ja ta naine olid näljast nõrkemas. Mees palus, et tüdruk annaks talle midagi süüa. Mathilda andis ära oma viimase leivatüki.

Mathilda sammus edasi. Peagi tõusis kõle tuul ja puhus üle laia lageda. Korraga nägi Mathilda üht väikest poissi mööda teed lähenemas. Poiss lõdises külmast ja ta kõrvad külmetasid hirmsasti. Mathilda andis poisile oma sooja mütsi.

Mathilda jätkas kõndimist, läbi metsade ja üle aasade ning ta möödus ka taludest. Tuul kihutas süngeid pilvi üle taevalaotuse ja peagi hakkas vihma sadama. Mathildale tuli vastu veel üks vaene poiss, kellel polnud mantlit ja ta värises külmast. Mathildal hakkas lapsest kahju ja andis talle oma mantli.

Veidi aja pärast tuul vaibus ja päike tuli pilve tagant välja. Vikerkaar kummus üle taeva. Mathilda kõht oli väga tühi ja ta hakkas midagi söödavat otsima. Õnneks leidis ta magusate marjadega põõsa, mille kõrval oli ka metsik õunapuu, mille oksad olid täis küpseid õunu. Mathilda sai kõhu täis ja läks edasi.

Mathilda jõudis üksildase hüti juurde, mille aiavärava juures seisis tüdruk, kes oli niisama pikk kui Mathilda. Tuul oli tema kleidi katki rebinud ja nüüd polnud tal enam midagi selga panna kui õhuke rätik. Mathilda andis tüdrukule oma kleidi.

Mathilda jätkas liikumist. Ta jõudis sügavale metsa, kus talle tuli vastu vaene perekond. Inimesed olid väga väsinud, ema kandis kätel beebit ja tema ees kõndis vanem laps, ümber ainult suurrätt. Laps ütles, et tal on väga külm, kas Mathildal oleks midagi, millega ta saaks end kinni katta.

Kas Mathilda annab ära ka oma särgikese? Mis juhtub külmas öös? Miks hakkab taevast langema tähti? Ja milleks need muutusid? Mis saab Mathildast?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle imelise muinasjutu ja imeliste piltidega muinasjuturaamatu läbi loed.


Nancy Springer „Enola Holmes. Kadunud markii juhtum“ (Tänapäev)

Kui Enola Holmes, kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi 14aastane õde, avastab oma sünnipäeva hommikul, et ta ema on jäljetult kadunud. Talle on selge, et vaid tema üksi suudab ema kadumise saladuse lahendada. Ta riietab end leinavaks leseks ning võtab suuna Londonile, et ema asukohta kindlaks teha – ja päästa end rangest tütarlastekoolist, kuhu teine tema vendadest – valitsusametnikust Mycroft – on otsustanud ta pista.

Nutikas ja kartmatu, ei suuda Enola siiski ette näha, millistesse ettenägematutesse seiklustesse ta satub, kui komistab oma retkel juhtumisi kamba bandiitide otsa, kes on röövinud Basilwetheri noore markii, ja avastab end lõpuks keset Briti aristokraatia tippudeni ulatuvat vandenõu …

Kas ta suudab pageda verejanuliste bandiitide käest, kaitsta markiid, varjata end oma geniaalse venna detektiivioskuste eest ja lahendada samal ajal see kõige olulisem – leida mahajäänud saladuste ja vihjete abil ema?

Ma olen üsna kindel, et Sherlock Holmes on nimi, mis ütleb palju krimikirjanduse sõpradele, nii suurtele kui ka väikestele. On ju Sherlock Holmesi ja tema abilise, doktor Watsoni seiklusi saanud nautida nii raamatutes kui ka teleekraanil ja kinolinal. Seda teavad samuti paljud, et Sherlock Holmesil on vend, kel nimeks Mycroft, kuid seda, et tal on ka hästi noor õde, Enola Holmes, seda paljud ei tea, kusjuures ei teadnud ka mina. Ja ometigi nii see on, sest Enola Holmesi esimene seiklus/juhtum on jõudnud nii raamatukaante vahele kui ka filmi.

Algupäraselt ilmus “Enola Holmes. Kadunud markii juhtum” juba 2006. aastal (filmina 2020), pärast seda on ilmunud veel viis Enola Holmesi juhtumitest rääkivat raamatut. Kuna esimene raamat on igati põnev ja kaasahaarav, siis äkki ilmuvad ka ülejäänud Enola Holmesi raamatud eesti keeles?

“Enola Holmes. Kadunud markii juhtum” algab Londoni East Endis, pärast pimeduse saabumist, augustis 1888. Ainus valgus immitseb üksikutest gaasiga töötavatest tänavalampidest, mis pole veel katki läinud, ning tuld täis kateldest, mis on munakivide kohale riputatud ning mida valvavad vanad mehed, kes kõrtside ees keedetud meretigusid müüvad. Üks pealaest jalatallani musta riietatud võõras lipsab märkamatult varjudest varjudesse, nagu poleks ta isegi muud kui vaid vari. Seal, kust tema pärit on, ei tuleks kõne allagi, et naisterahvas võiks öösiti ilma abikaasa, isa või venna seltskonnata kodust lahkuda. Ent ta on valmis tegema mida iganes, et leida ülse keegi, kes on kadunud …

Vägagi põnev algus, kas pole. Saame teada, millal tegevus toimub, kus toimub ja et musta riietatud võõras peaks olema naisterahvas. Mida ta Londonis teeb, keda ta otsib, seda lugeja veel ei taipa, kuid selleni me raamatut edasi lugedes jõuame.

Korraks veel musta riietatud võõra juurde tagasi: kui jumal annab ja ta hommikuni ellu jääb, siis võib ta ainult loota, et leiab armsa inimese, keda on otsima tulnud. Ta kõnnib aina sügavamale ja sügavamale varjudesse ja East Londoni sadamaäärsetesse agulitesse. Üksinda.

Loeme edasi. Raamatu peategelane Enola Holmes kinnitab, et talle meeldiks väga teada, miks ema pani talle nimeks Enola, mis tagant ette lugedes tähendab “alone” (“üksinda”, “üksi”). Enola ema armastas – võimalik, et armastab siiani – kõiksugu šifreid ja küllap tal mõlkus midagi mõttes, kas mingi halb eelaimdus, vasaku käega õnnistamine või olid tal juba plaanid tehtud, olgugi et isa polnud siis veel elavate kirjast lahkunud. Igatahes ütles ema Enolale lapsepõlves peaaegu iga päev: “Enola, sa saada väga hästi üksinda hakkama.” See oli tema tavapärane hajameelne hüvastijätt, kui ema oma visandipaberi, pintslite ja akvarellidega loodusesse hulkuma läks. Enola tõdeb, et üksinda ema teda jättiski, kui ta ühel juulikuuõhtul, tüdruku neljateistkümnendal sünnipäeval, nende koju Ferndell Halli enam tagasi ei tulnud.

Saame teada, et Enola tähistas oma sünnipäeva koos ülemteener Lane’i ja tema naise, nende kokaga, ja ema äraolek ei pannud teda esialgu muretsema. Tüdruk eeldas, et mingi pakiline asjaajamine hoidis ema kodust eemal. Ema oli palunud proua Lane’il Enolale teeajal kingipakikesed üle anda. Nende seas olid joonistuskomplekt (paber, söepliiatsid, sulenuga ja India kustutuskummid, mis olid kõik sätitud osavalt puidust karpi, mis avanes molbertiks), paks raamat pealkirjaga “Lillede tähendused: lisatud ka märkmed sellest, milliseid sõnumeid edastavad lehvikud, taskurätid, kirjalakk ja postmargid”, palju väiksem raamat šifritest.

Enolal polnud aimugi, kus ema olla võiks, eeldas ta, et ema tuleb koju või saadab vähemalt öö jookusl sõna. Kuid emast polnud ka hommikul teateid. Õues sadas halli vihma, mis sobis hästi Enola aina rahutumaks muutuva meeleoluga. Enola läheb nende valdustesse ema otsima, kaasas vana kolli Reginald. Emast pole jälgegi. Enola ärevus kasvab, sammud muutusid kiiremaks, kuni hirm teda viimaks tagant piitsutama hakkas. Hirm, et ema on seal kusagil haige või haavatud või – Enola pidi paratamatult tõdema, et ema polnud enam kaugeltki noor (veidi hiljem saame teada, et ema on juba 64-aastane) – äkki oli ema surnud? Enola isa juurde läinud … Valdused on suured, mistõttu otsustab Enola koju tagasi pöörduda.

Enola läheb raamatukogutuppa, kus kirjutab valmis mõned kirjad. Ühe kirjutas ta kohalikule politseijaoskonnale, teavitades neid sellest, et ta ema on kaduma läinud, ja palus neil ema leidmiseks otsing korraldada. Aeglasemalt kirjutas ta veel ühe kirja, mis pidi peagi lendama mitu miili mööda juhtmeid, et telegaafiaparaat selle välja trükiks: “Proua Eudoria Vernet Holmes eilsest peale kadunud punkt palun abi punkt Enola Holmes.” Enola saatis selle sõnumi Londonisse Pall Malli Mycroft Holmesile. Sama teate pani ta teele ka Londonisse Baker Streetile Sherlock Holmesile. Oma vendadele.

Enola jätkab ka otsinguid (tüdrukule selgub, kui ta ema tuba läbi otsib, et ema on lahkunud kodust meheliku vihmavarju ja meheliku kübaraga), käib kohalikus politseijaoksonnas, kuid ema ei leita, kuni Ferndell Halli saabuvad ka murelikud Mycroft Holmes ja Sherlock Holmes.

Nüüd saame teada, et Mycroft on saatnud emale pidevalt raha, et Ferndell Halli (mõisa) üleval pidada, hoida tööl aednikku, teenreid ja palju teisi, et Enolal oleks guvernant, et Enola saaks korraliku hariduse (Enola kinnitab oma vendadele, et ema saatis ta koos külalastega kooli ja kui ta oli sealt vajalikud teadmised kätte saanud, ütles ta Enolale, et saab ka üksinda väga hästi hakkama, Enola oli läbi lugenud Ferndell Halli raamatukogu kõik raamatud, alustades luulekogust “Värsiaed lastele”, lõpetades “Encyclopedia Britannica” kõigi osadega, ta oli lugenud Shakespeare’i ja Aristotelest ja Locke’i ja Thackeray romaane ja Mary Wollstonecarfti esseid), kuid Ferndel Hallis on ainult ülemteener Lane ja tema naine ning valvur Cooper. Kuhu on see elatusraha pandud?

Saame teada sedagi, et pärast isa surma olid Mycroftil ja Sherlockil emaga lahkarvamused mõisa majandamise osas. Vennad ei tahtnud mõisa elama jääda, mistõttu arvas ema, et rendiraha peaks minema otse tema kätte ja tema ise hakkab Ferndell Hali valitsema. Mycroft oli küll esimene poeg, mistõttu kuulus mõis talle, ja ema ei vaielnud sellele vastu, aga ta ei mõistnud, miks ei võiks tema Mycrofti asemel mõisas majandada, mitte vastupidi. Mycroft ja Sherlock olid emale meelde tuletanud, et seaduse silmis pole tal õigust seal elada, välja arvatud juhul, kui Mycroft talle selleks loa annab, muutus ema irratsionaalseks (nii arvab Mycroft) ja tegi oma poegadele selgeks, et nad ei ole oma sünnipaigas enam teretulnud.

Mycroft saatis pärast seda emale iga kuu elatusraha, mis muutus ka järjest suuremaks. Kulud olevat kasvanud, kuigi nüüd selgus, et kõik kulud olid fiktiivsed. Nüüd arvavad Mycroft ja Sherlock, et ema kogus seda raha, et kavandada oma põgenemist. Enola ei taha seda uskuda, sest ema ei jätaks teda lihtsalt maha. Enola pani kirja ridamisi küsimusi: miks ema teda endaga kaasa ei võtnud, kui tal oli vaja kaugele minna, siis miks ta jalgrattaga ei läinud, miks tal olid seljas kummalised riided, miks ta ei lahkunud värava kaudu, kui ta asus teele jalgsi ja hoidis teeradadest eemale, siis kuhu ta läks, mida ta kogu selle rahaga tegi, kui ta põgenes, miks ta pagasit kaasa ei võtnud, miks ta oleks pidanud põgenema Enola sünnipäeval, miks ta ei jätnud selgitavat teadet ega hüvastijätukirja?

Küsimusi on palju. Ka Mycroft ja Sherlock lubavad hakata ema otsima, kuid Mycroft annab teada sedagi, et Enola peab minema internaatkooli, mõisa ei saa ta ometigi enam jääda. Enola ei suuda seda uskuda, mida vanem vend välja pakub – internaatkooli!

Enola hakkab mõtlema, kas ema on jätnud talle teateid … talle meenub ema kingitud šifriraamat, mille abiga leiab Enola mõisast ema peidetud raha, ja seda on üsnagi palju. Kas ema on jätnud raha selleks, et Enola üksinda hakkama saaks? Enola kinnitab endale, et ema oli tegelenud pettusega tema pärast, vähemalt osaliselt. Tüdruk teadis, et raha, mille ema oli Enola jaoks kavalalt ära peitnud, pidi tagama tüdrukule vabaduse.

Viis nädalat hiljem on Enola valmis minema internaatkooli. Mycroft oli saatnud telegrammi ja andnud teada, et kõik on valmis – Enola pidi ilmuma sellesse ja sellesse internaatkooli (ehk õudustemajja) sellel ja selle kuupäeval -, ning palunud Lane’il türduk kohale saata. Nüüd istuski Enola ühel päikeselisel hoomikul augustikuu lõpus tänu emale üllatavalt lootusrikka, kuigi ka närvilisena vankrisse, mis viis teda eemale ainsast kodust, mis tal kunagi oli olnud. Teele asutakse hobukaarikuga, mida juhib ülemteener Lane. Enola palub tal peatuda, sest ta tahaks jätta hüvasti ka isaga, kes maetud lähedal asuvasse kalmistule, kuid see on Enola kaval plaan … plaan põgeneda, et minna otsima ema. Tal on valmis pandud jalgratas, riided, toit ja jook, tal on plaan põgeneda ka oma vendade eest. Enola suundub Londonisse, sest see on viimane koht, kust ka vennad teda otsida oskaksid. Enola kinnitab, et ta ei maskeeri ennast poisiks, kelleks maskeerisid end paljud kodust põgenenud tüdrukud. Ta maskeerib end viimaseks inimeseks, kelleks ta vennad teda pidada võiks – ta maskeeris end täiskasvanud naiseks, ja nüüd hakkab ta ema otsima.

Enola tõdeb, et ta oleks võinud otse mööda peateed Londonisse vändata, aga see poleks kohe kuidagi sobinud, sest liiga palju inimesi oleks teda näinud. Tema plaan Londonisse jõudmiseks oli lihtsalt – ja ta lootis, et ka ebaloogiliselt – plaani puudumine. Kui Enola ise ei tea, mida täpselt teeb, siis kuidas saaksi vennad tema plaani ära arvata? Enola sõitis mööda kõrvalisi teid ja hoidis küladest kaugemale, nii nägi teda väga vähe inimesi. Teel kohtus ta mustlastega, rändkaupmehega.

Ühel hetkel oli Enola jõudnud väikesesse linnakesse, mil nimeks Belvidere. Selles linnakeses oli ka raudteejaam, kust sõitsid rongid ka Londonisse, just rongi peale plaanis minna ka Enola, kuid tema plaani ajas segamini info, et Basilwether Hallist on toimunud uskumatu röövimine, röövitud on hertsogi ja hertsoginna järeltulija, vikont Tewksbury. Enola nägi, kuidas Belvidere’i saabus rong, mis vedas ühtainsat vagunit kirjaga POLITSEIEKSPRESS. Sellest astus välja mitu reisimantlis meest. See on kohe kindlasti Scotland Yard, erariietes detektiivid. Enola kuulis raudteejaamas, kuidas inimesed rääkisid, et kutsutud oli ka Sherlock Holmes, kes ei pidanud siiski tulema, kuna pidi pereasjus ära sõitma …

Enola tõdeb, et ta ei uskunud jumalikku ettemääratusse, kuid oli ju just tema sattunud kuriteopaigale, kui tema kuulus vend oli kusagil mujal. Enola ei osta rongipiletit Londonisse, ta ostab hoopis ajalehe. Selle esikaanel on uudis sellest, et kolmapäeva varahommikul on sisse murtud Basilwetheri hertsogiperekonna esivanemate kodusse Basilwether Hallis. Rööviti vikont Tewksbury, lord Basilwetheri pärija, 12-aastane poiss!

Enola otsustab minna Basilwether Halli, sest ta teadis, kus poiss võiks olla, kuid tal polnud aimugi, kuidas seda tõestada. Mõisas tutvustab Enola end Enola Holmes’ina, kes on tulnud Sherlock Holmes’i palvel, kuna kuulus detektiiv ei saanud ise tulla. Mõisa on tulnud ka võimas meedium, Madame Laelia, kuid ka inspektor Lestrade Scotland Yardist, kes on ka Sherlock Holmesi tuttav. Õige varsti on Enolal selge, et väike vikont oli läinud vabatahtlikult oma varjupaika mõisapargis, kust ta oli vabatahtlikult ka lahkunud, põgenenud, et minna laevaga merele.

Nüüd liigub Enola edasi rongiga Londoni poole. Toonane London on üsna hirmuäratav paik, kus hädaohtu satub ka Enola. Kaks kaabakat võtavad ta kinni, tahtes teada, kus on noor lord Tewksbury.

Siinkohal ma Sulle rohkem edasi ei räägi, sest sel juhul ei oleks raamatu lõpp sedavõrd põnev. Kas Enola pääseb kahe kaabaka käest? Kas Enola leiab üles noore lordi? Kas Enola leiab üles oma ema? Kas Enola saab teada, kus ta ema võiks olla? Ja eks neid küsimusi on selles raamatus veelgi, kuid paljud vastused saad teada, kui raamatu lõpuni loed …

Igal juhul on Enola Holmesi esimene raamat/esimene mõistatus igati põnev ja kaasahaarav, kirjutatud tempokalt ja olen kindel, et sobib lugemiseks noorele lugejale, kes tahab sellest põnevast seiklus- ja krimiloost osa saada. Ma loodan, et Enola Holmesi lugusid ilmub eesti keeles veel.


„Meil maal. Otsi pildid, leia sõnad“ (Varrak)

Otsi, leia, avasta! Selle raamatu lehekülgedel on üle 60 asja, mida võid maal näha. Kas leiad need piltidelt üles ja kas oskad neid ka nimetada? 18+ kuud.

Need kaks raamatut on tõepoolest pere pisematele “lugejatele”, kes peavad vaatama pilte (need on igati ilusad, väga palju on igasugu detaile, inimesi, loomi jpm) ja otsima piltidelt neid asju/sõnu, mis on suure pildi juures kirjas. Raamatud on tugevad, vastupidavas ja ilusas köites.

Piilume raamatusse. Esimesel päeval antakse meile teada, et käes on puhkus, ja me läheme kõik maale! Maal on palju avastada. Keset aasa seisab haagissuvila. Kas leidsid selle üles? Ja kaugemal töötab tuuleveski. Pildilt tuleb üles leida ka põhukuju, sõudepaat, hernehirmutis ja paakauto.

Teisel pildil on ratsatalu õu, kus on ka naljakas kanakuut. See on vana soojak, ja mõned lehmad on ka. Juhitakse tähelepanu sellele, et ratsutajad saabuvad just ratsamatkalt. Suurelt pildilt tuleb üles otsida hirved, jahitorn, kanaredel, maamõõtja, traktor, ratsutaja ja kanakuut.

Kolmandal pildil oleme jõudnud põllule, kus võetakse juba kartuleid. Ka õunad on õunapuudel küpsed. Lapsed lennutavad tuulelohesid. Mitut tuulelohet väike lugeja näeb? Pildilt tuleb leida siga, kasvuhoone, käru, õunapuu, kartulikombain ja joogitünn.

Neljandal pildil on üks hiiglama vahva talu, kus parandatakse lehmalauda katust. Korstnapühkija puhastab elumaja korstnat. Hoovis on palju erinevaid loomi. Kas väike raamatusõber tunneb need ära? Leida on vaja hani, lehm, kukk, küülikupuur, rebane, kuid ka järelkaru, heinapall ja korstnapühkija.

Viiendal pildil oleme järve ääres pargis, kus alati toimub midagi – milline sigin-sagin! Aednik pügab hekki ja paviljonis mängitakse muusikat. Kohale tuleb ka jäätisekäru. Huvitav, millist jäätist siin pakutakase? Pildilt tuleb leida rulataja, toonekurg, jooksja, surfer, aiapäkapikud, aednik, jalgrattur ja ka jäätisekäru.

Kuuendal pildil on lõunapaus. Puhkemaja kohviku terrassil on binokkel. Sealt avaneb vaade tervele orule. Kas näed ka karjust ja tema lambaid. Pildilt tuleb leida lambad, kuumaõhupall, karjus, telk, kelner, binokkel ja auto.

Et ma siinkohal kõike ära ei räägi, siis kolmel viimasel pildil käime ära mägedes, kus on võimalik sõita gondliga, käia matkamas ja suusatada.

“Minu maailm. Otsi pildid, leia sõnad” (Varrak)

Otsi, leia, avasta! Sellesse raamatusse on peidetud palju tuttavaid loomi ja esemeid. Kas leiad need piltidelt üles ja oskad neid ka nimetada? 18+ kuud.

Selle raamatu esimene pilt tutvustab väiksele raamatusõbrale Leenu ja Siimu tuba, kus nad mängivad mänguklotsidega. Narivoodil ripub ahv ja põrandal on veoauto. Aga kus on mängukaru? Kas leidsid selle üles? Üles tuleb otsida ka nukuvanker, ekskavaator, mänguklotsid, pusle, rong, kuu, nukumaja ja hüpiknukk.

Teisel pildil olema läinud aeda. Kõik on aias! Leenu korjab emaga maasikaid. Siim kastab isaga köögivilju. Aga siingi on veel palju, mida avastada. Kas sa päevalilli juba märkasid. Üles tuleb leida ka õun, kirsid, lind, labidas, reha, tigu, lamamistool, kastekann ja redis.

Kolmandal pildil oleme juba vannitoas, sest pesta on tore! Leenu pladistab vannis. Oih, nüüd sai kass Miisu päris märjaks. Ja mida teeb Siim? Tema istub potil. Näed sa veel midagi? Üles tuleb leida hambapasta, hambahari, dušigeel, pesukinnas, laev, kraanikauss, pissipott, tualettpaber, juuksehari ja föön.

Neljandal pildil oleme mänguväljakul, kus toimub alati midagi. Seal on liumägi, kiik ja liivakast. Mis asjad väike lugeja mänguväljakule kaasa võtab? Pildilt tuleb leida rõngamäng, tõukeauto, joogipudel, ämber, liivavorm, kühvel, ratastega part, liivaratas, kolmerattaline jalgratas ja kallur.

Viiendal pildil oleme köögis. Kutsutakse sööma. Isa ja Leenu istuvad juba köögis laua taga. Ainult Siim ja mängukaru on veel puudu. Nad peavad mõlemad kiirustama. Aga kes istub Siimu söögitoolil? Pildilt tuleb üles otsida kahvel, taldrik, nuga, piimakruus, leib, piim, mikser, pudipõll, muna, lusikas, nuudlid, küpsised ja söögitool.

Kuuendal pildil läheme hoopis vanaema ja vanaisa juurde tallu. Neil on väga palju loomi ja traktor. Leenu ja Siim tohivad koos vanaisaga traktoris istuda. Ja mida teeb vanaema? Kas leiame pildilt üles küüliku, pardi, lambatalle, traktori, hobuse, lehma, tibu, rebase ja järelkäru?

Seitsmendal pildil oleme keldris. Ema riputab pesu nöörile. Siim ja Leenu võivad pisut tööriistadega mängida. Ainult akutrelliga mitte. Kas väike lugeja leiab selle üles? Üles tuleb otsida ka taskulamp, saag, prügikühvel, haamer, autorehv, näpitsad, naelad, kruvid ja kummikud.

Kolm pilti on raamatus veel, kuid need ma jätan Sulle endale avastada. Viimasel kolmel pildil oleme linnas, kus on palju autosid, käime ka suures poes, kuhu Leenu on emaga läinud ja lõpuks jõuame ka mere äärde, et ehitada liivalossi ja mõnusalt puhata.

Sellised vahvad raamatud on need kaks, mis mõeldud pere kõige väiksematele lugejatele, kes tahavad avastada maailma ja õppida sõnu. Vahvad illustratsioonid (nende autoriteks on Hartmut Bieber, Melanie Brockamp ja Sybille Brauer) panevad pisikese raamatusõbra neid kindlasti vaatama ja uurima. Kui ema ja isa appi lähevad, siis on võimalik õppida sõnu ja harjutada ka tähelepanuvõimet, et piltidelt küsitud asjad üles leida.


Felix Salten, Maja Dusikova „Bambi“ (Pegasus)

Üksi jäänud Bambi, kes võib ainult enda peale loota, õpib elus läbi lööma. Lõpuks kasvab väikesest arglikust hirvevasikast uhke ja tugev hirvesokk. „Bambi“ on maailmakuulus muinaslugu täiskasvanuks saamisest, mille on pildiraamatuks joonistanud Maja Dusíková.

Ma olen kindel, et “Bambi” on paljudele lastekirjanduse sõpradele tuttav lugu, selle originaali autoriks on Felix Salten, kodanikunimega Siegmund Salzmann, kes sündis 1869. aastal Budapestis. 1923 ilmus tema kirjutatud lasteraamat “Bambi. Metsalugu”, millega ta sai maailmakuulsaks. Hiljem tegi sellest loost joonisfilmi Walt Disney, mis samuti väga populaarseks sai.

Maja Dusikova sündis 1946. aastal Piestanys Slovakkias. Ta õppis Bratislavas kunsti ning lõpetas ülikooli graafiku ja raamatuillustraatorina. Juba 15 aastat esineb ta edukalt näitustel kogu maailmas ja ta on illustreerinud üle 40 (laste)raamatu.

Felix Salteni maailmakuulsa loo on selle raamatu jaoks ümber jutustanud Katja Alves.

Sügavas metsas, peidulises kohas, lakkus hirveema oma vastsündinud vasikat. Sellel päeval polnud tuuleõhkugi tunda ja kevadpäike paistis läbi tiheda lehekatuse soojalt samblale. Nii see imeline lugu ja imeline raamat algab.

Äsjasündinud vasikas on ilus, isegi harakas kinnitab seda ja lisab, et vasikas on ka suursugune. Teised metsaloomad olid harakaga nõus. Hirvevasikas ei saanud aru, mida räägiti, sest tema kuulis ainult ema häält, mis vaikselt sosistas: “Bambi, mu väike armas Bambi.”

Õige varsti kepsles Bambi koos emaga metsas ringi, nii palju oli ju avastada! Talle meeldis mesilaste sumin ja lindude sidistamine. Üks liblikas istus otse tema ninale. Bambi uuris emalt, kellele mets kuulub ja sai teada, et see kuulub hirvedele. Bambi soovis minna ka aasale kepsutama, kuid ema keelas teda – niikaua kui Bambi on väike, peab ta ema juures püsima. Päise päeva ajal oleks aasale minek liiga ohtlik!

Viimaks jõudis kätte õhtu ja Bambi võis aasale minna. Aasal kohtasid Bambi ja ta ema teisigi hirvesid. Need olid tädi Ena ja tema lapsed Faline ja Gobo. Nende kahe hirvekesega tohtis Bambi aasal ringi kepsutada nagu süda lustis. Bambi uuris nende käest, mis on oht. Faline vastas, et oht on siis, kui tuleb minema joosta. Koduteel nägi Bambi kaht hiigelsuurt hirve. Nende pead kaunistasid imeilusad kroonid. Bambi ema kinnitas, et need on sokud, hirvelaste isad, ja kui Bambi suureks saab, siis on ka temal niisugune kroon.

Aeg möödus ja varsti ei olnud Bambi enam väike hirvevasikas. Ta oli jõudsasti kasvanud, kuid hoidis ikka veel kõige meelsamini ema lähedusse. Ükskord oli ema äkki kadunud. Bambi oli ehmunud, kuid sellest ajast alates harjus Bambi sellega, et ema kadus mõnikord ära. Nüüd ei olnud Bambi enam nii arg kui varem.

Hakkas lähenema talv. Langesid esimesed lumehelbed ja värsket rohtu oli üha raskem leida. Öösiti puges Bambi ikka ema kaissu, et külm ei hakkaks. Ühel hommikul said Bambi ja ta ema kokku teiste hirvedega. Noor sokk Ronno lonkas natuke. Ta oli näinud jahimeest, kes oli teda tulistanud ja tema jalga vigastanud, kuid Ronno oli siiski minema pääsenud. Faline lisas, et inimese eest peab alati ära jooksma.

Ilmad läksid aina külmemaks. Õhk oli selge ja jäine. Hirvedel polnud enam peaaegu mitte midagi süüa, kõik hirved unistasid kevadest. Kuid asjad läksid veelgi halvemaks – jahimehed tulid, nüüd pidid hirved põgenema. Püssipaugud nagu pikselöögid ja kahjuks sai surma ka Bambi ema ...

Saabus kevad, Bambi tundis emast ikka veel väga puudust, aga natuke lohutas teda see, et Nettla, üks vanem hirveproua, hoolitses tema eest. Ühel päeval ütles orav Bambile, et tal on juba imekena kroon peas. Harakas lisas, et selliseid ilusaid heledaid sarvi kohtab väga harva. Bambi kohtub ka Falinega, kes oli sirgunud kenaks hirvepreiliks. Bambi küsis, et kas Faline tahaks olla tema sõbratar ja alatiseks tema juurde jääda. Faline oli sellega nõus. Nüüdsest peale olid nad peaaegu lahutamatud.

Bambi käis meelsasti siiski ka üksi metsas jalutamas. Ta mõtles igatsedes vana uhke soku peale, kes oli tema isa. Ta oleks tahtnud temaga kokku saaada, kuid Bambil polnud aimu, kus sokk elas. Öökull on see, kes räägib Bambile saladuse, kust ta võiks vana soku leida.

Kuidas lugu lõpeb? Kas ka Bambi puutub kokku jahimehega? Kes teda päästab, kes tuleb appi? Kas Bambi kohtub ka vana soku, oma isa – hirvekuningaga? Seda saad teada, kui selle imelise loo lõpuni loed.


Gülsen Arslan Akca „Millal ma ometi suureks saan?“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Selles raamatus selgitatakse lastele lihtsate näidete varal, mis on aeg ja mida tähendab, et mõni asi võtab aega. Rõõmsad ja värvilised pildid aitavad lastel mõelda nende põhiküsimusele – millal ma suureks saan.

Millal ma ometi suureks saan?

Kui õige aeg käes on, nagu ütlevad paljud isad.

Millal see veel on? Kes see aeg üldse on? Kus ta elab?

Kas temaga võib sõbraks saada, kui anda talle pool oma šokolaadist?

Tuleb välja, et aeg tähendab seda, et tuleb kannatlik olla. Ja et iga laps saab iga päevaga natuke suuremaks.

Gülşen Arslan Akca on noor Türgi lastekirjanik ja illustraator.

See on tõepoolest üks igati vahva lasteraamat, mis räägib lastele ajast ja suureks saamisest. Raamat on suures formaadis, autori suurepäraste ja värviküllaste illustratsioonidega. Autor kinnitab raamatu alguses, et see on pühendatud sellele kannatamatule lapsele, kes ta oli ise, ja kõigile teistele kannatamatutele lastele.

Seejärel saame tuttavaks Sassiga, kes uurib lugeja käest, kas lugeja oskaks teda aidata. Isa lubas Sassile jalgratta osta ja ostiski, kuid nüüd on Sassil suur mure, ta ei oska sellega sõita. Selgub, et isa, ema, sõbrad ja iga viimane kui naaber üritavad teda püsti hoida. Sass on seetõttu õnnetu ja nutab, nii-ii kõvasti, et tema pisartega võiks kastekannu täita ja kuivanud taimi kasta. Uskumatu lugu.

Isa ütleb Sassile, et poeg ei peaks kurvastama, sest kui Sass suureks saab, siis sõidab ta täitsa ise. Aga mille see aeg kätte jõuab? Isa on kindel, et igal asjal on oma aeg, paneb jalgrattale külge abirattad. Nüüd on sõitmine lihtne, kuid Sass ei taha niimoodi sõita. Ta läheb hoopis korvpalli mängima.

Ja jälle on asjad kehvasti. Nüüd on korv liiga kõrgel. Isegi täiskasvanud ei ulatu selleni. Sass on kindel, et korvpallilaua on valmistanud hiiglased! Kas tuleb visata kaugemalt, või lähemalt, või hüppata batuudilt? Ikka ei tule välja. Sass läheb koju. Teel koju kohtub ta nende kandi parima korvpalluriga, kes kinnitab, et Sass hakkab kindlasti väga hästi korvpalli mängima, kui ta suureks kasvab. Aga millal Sass suureks saab? Korvpallur on kindel, et siis kui õige aeg kätte jõuab. Aga millal see õige aeg on? See peab otsekohe kätte jõudma!

Nüüd otsustab Sass hoopis joonistama hakata, sest selles on ta väga hea, ta on võitnud koolis joonistusvõistluse. Äkki tunneb Sass head toidulõhna! Ahjukana! See on alles ahjus ja riisi pole veel keetmagi hakatud! Sass kisab kõvasti, ta tahab süüa ja kohe! Isa palub tal veidi kannatust varuda ja lubab pojale ütelda, millal toit valmis on.

Sassile aitab! Aitab naljast! Nüüd on tal otsekohe vaja lugeja abi! Kes see aeg on? Kus ta on? Mida ta sööb? Kus ta ennast peidab? Kaua peab Sass veel ootama? Temal on ootamisest kõrini.

Nüüd joonistab Sass lugejale aja tabamiseks plaani. Kuidas see meile tundub? Kas on asjalik? Kas õnnestub?

Sel ajal, kui lugeja plaani vaatab, söödab Sass linde, sest talle meeldib nendega toitu jagada. Sass vaatab aknast välja, mida linnuke teeb? Sassi ema kinnitab, et linnuke ehitab pesa, mis valmis saades näeb välja nagu korv. Sass on põnevil ja otsustab samuti pesa ehitada.

Mööduvad päevad ja ööd. Iga päev ehitab linnuke oma pesa suuremaks. Sass mõistab linnukest, sest talle tundub, et ka linnuke ootab aja saabumist, nagu ka Sass.

Ja lõpuks ongi valmis!

Mis asi on valmis?

Miks Sass enam ei vihasta, kui ütleb sõna “aeg”?

Mis juhtub iga päevaga?

Ja mida ikkagi aeg tähendab?

Nendele küsimustele leiab väike lugeja vastuse, kui selle vahva raamatu läbi loeb. Igal juhul igati lahe raamat, mis tõepoolest räägib väikesele lugejale kasvamisest ja ajast.


Jennifer Moore-Mallinos, Julia Seal „Väärtused. 45 väärtust, mis on elus tähtsad. Tunne ära enda omad!“ (Pegasus)

Väärtusi on nii palju! Kas teadsid, et meil kõigil on oma väärtused? Ja mõni väärtus on ühele tähtsam kui teisele. Mõni inimene võib rohkem väärtustada koostööoskust, teine aga pühendumust. Kas oled valmis lähemalt tundma õppima tervet hulka väärtusi, nagu kaastunne, austus, vastutustunne ja tänulikkus? Milliste väärtuste järgi tahaksid elada sina?

Ma olen üsna kindel, et see on üks hiiglama vajalik raamat, et aidata väikesel lugejal mõista, mis on väärtused, mida see sõna täpselt tähendab, ja et väärtusi on palju, kusjuures kõik on igati olulised. Raamat on kirjutatud lihtsas keeles, et väikesed lugejad asjadest aru saaksid, väärtused on esitatud tähestikulises järjekorras, raamat on ilusas ja suures formaadis, igati suurepäraste, värviküllaste ja suurte illustratsioonidega., mille autoriks on Julia Seal.

Piilume raamatusse. Väärtuste lood on edasi antud nii nagu jutustaks neid lapsed. Iga väärtuse juures on ka mõni väide või küsimus.

Esimene väärtus selles raamatus on armastus. Kas sinu elus on keegi, kes teeb su südame soojaks? Juba üksnes oma vastsündinud väikevenna peale mõtlemine täidab kogu mu südame armastusega. Ta on kõigest mõne päeva vanune, aga mulle tundub, nagu oleksin teda terve elu tundnud. Ma armastan teda süles hoida ja kuulata, kuidas ta laliseb. Kui tema väike käsi mu sõrme pigistab, ajab see mind naerma. Kuidas on võimalik kiinduda sellisesse väikesesse olevusse, kes on kõigest mõni päev vana?!

Ilusad mõtted, kas pole. Ilusasti sõnastatud. Armastuse-teema lõpeb veel ka küsimusega: kes täidab sinu südame armastusega?

Teiseks väärtuseks on austus. Kas sinu elus on keegi, keda sa väga austad? Alati kui mulle meenub, kui palju mu vend aitas meie isa, kui see jalaluu murdis, mõtlen imetlusega oma vennale. Ta mitte ainult ei teinud ära kogu aiatööd, vaid hoolitses ka kõikide laudaloomade eest, täpselt nagu isa. Oli väga oluline kõikide majapidamistöödega jätkata ja mu vend sai sellega hakkama!

Jällegi ilusasti räägitud ja selgitatud. See osa lõpeb nii: ma tõesti austan oma venda!

Edasi räägitakse väikesele lugejale aususest (mõnikord on raske tõtt rääkida), avatusest (peame proovima teisi inimesi kuulata ja mõista), empaatiast (ennast kellegi teise kingadesse panema tähendab seda, et üritad mõista, mida keegi läbi elab ja kuidas ta end tunneb), ettevaatlikusest, headusest ja heategevusest.

Vaatame, mida räägitakse heldusest. Kas sa oled kunagi andnud kellelegi, keda sa isegi ei tunne, midagi, mida ta väga vajab? Eelmisel aastal kuulsime ühest noorest perest, kes kaotas suure tormiga oma kodu. Me kogusime toitu, veepudeleid ja riideid ning saatsime need neile. Olime selle pere aitamisel nii helded, kui suutsime ja see tekitas meis kõigis hea tunde. Lõpuks küsitakse: millise helde teo oled sina teistele teinud?

Järgmisena on juttu jagamisoskusest. Mõnikord on raske asju teistega jagada. Eriti siis, kui tahad midagi ainult endale hoida. Näiteks eile õhtul tahtsin ma nii väga ära süüa viimast pitsatükki. Kuna me seda aga isaga mõlemad tahtsime, otsustasime viimase tüki pooleks teha. Isa poolitas pitsalõigu ja mina sain õiguse valida, kumba tükki ma tahan. Ma arvan, et pigem pool pitsatükki kui üldse mitte midagi. Jagamine on hoolimine!

Jällegi ilus näide ja mõttekäik. Seegi lõik lõpeb küsimusega: mis tunne sinul on, kui midagi kellegagi jagad?

Järgmiste väärtustena on raamatus järjekindlus, kaastunne, kannatlikkus, keskkonnasõbralikkus (me saame taaskasutada!), kiindumus ja koostööoskus.

Vaatame, mida öeldakse lahkuse kohta. Minu vanaisal on kõige suurem süda! Ta on minu jaoks alati olemas. Eriti siis, kui ma vajan abi mõne koolitöö valmistamisel. Ma ei unusta kunagi seda, kuidas me koos linnumaja meisterdasime. Vanaisa loobus koguni jalgpalli vaatamisest, et mind aidata! Nüüd ma tean, miks me teda heldeks hiiglaseks kutsume – ta pole mitte ainult suur ja pikk, vaid ka helde ja lahke.

Kes on sinu vastu lahke?

Järgmiseks väärtuseks on lihtsus. Minu koera nimi on Rufi, aga meile meeldib teda kutsuda Lihtsakeseks. Rufile meeldivad asjad, mis on … LIHTSAD. Näiteks kui ma käsin tal istuda või keerutada, pean andma käskluse lühidalt, lihtsalt ja selgelt. Kui käsklused on liiga keerulised ja koosnevad liiga paljudest sõnadest, võib ta teha hoopis midagi muud, näiteks end maas rullida. Mõnikord on kõigile kergem, kui asjad on lihtsad!

Milliseid asju tahaksid sina lihtsamaks teha?

Väike lugeja saab lugeda motivatsioonist (igaühel on midagi, mis tal hästi välja tuleb ja milles ta hea on), mõõdukusest (me peame jääma mõõdukuse piiridesse, et kasulik jääks kasulikuks), omakasupüüdmatusest (omakasupüüdmatu aitamine on see, et me ei oota midagi vastu), optimismist ja organiseerimisvõimest.

Juttu on ka osavõtlikkusest. Kui on keegi, kes hoolitseb ja hoolib teistest, tähendab, et ta on osavõtlik. Ühel päeval sõitsime mu õe Saaraga pargis ratastega. Ma sõitsin üle mingi konaruse ja kukkusin ratta seljast maha. Enne kui ma asjast arugi sain, oli Saara mu kõrval ja aitas mind. Nähes, et ma olin põlve kriimustanud, pani Saara kriimule plaastri peale. Olin liigutatud, kui osavõtlik on Saara.

Ja ka puhtusest on juttu. Kas sul on vahel raske oma tuba koristada ja korras hoida? Minul on! Panna riided sahtlitesse, teha ära voodi ja sättida mänguasjad oma kohtadele – see võib olla suur töö! Aga tuleb tunnistada, et kui mu tuba on puhas ja korras ning kõik asjad on oma kohal, tundub mu tuba hubasem ja kuidagi mõnusam.

Mida teed sina, et oma tuba korras hoida?

Edasi on juttu pühendumusest, rahust, rahulikkusest, rahulolust, rõõmust, sallivusest ja sõprusest, kuid ka näiteks tunnustamisoskusest. Mu vend näitas mulle, kuidas kingapaelu teistmoodi siduda. Tema moodus oli parem, kuid mul oli raske seda tunnistada. Aga pärast seda, kui ma aru sain, et tema sidumisviis oli lihtsam ja mu paelad püsisid kogu päeva kinni, tänasin venda tunnustavalt abi eest. Mida teeksid sina, kui su parim sõber tees midagi paremini kui sina? Kas sa teeskleksid, et sa ei märganud seda, või ütleksid talle, et ta sai hästi hakkama, ja tunnustaksid teda?

Mida oled sina õppinud oma sõbralt?

Järgmiseks väärtuseks on tähelepanelikkus. Iga kord kui vanaema külla tuleb, teen kõik selleks, et tal oleks mõnus. Kõigepealt uurin välja, ega tal jahe ole, ja kui on, toon talle teki ja pehmed sussid. Vanaemale meeldib väga, kui ma talle tassikese teed teen. Vanaema ütleb, et ma olen väga tähelepanelik ja lahke. Mulle aga meeldib teadmine, et vanaemal on soe ja mõnus.

Kas sinul on keegi, kelle eest sulle meeldib hoolitseda?

Ja veel. Loeme ka tänulikkusest, tänutundest, töökusest, usaldusest, usaldusväärsusest, uudishimust, vabadusest, vaikusest, vaimustusest ja vaprusest, kuid ka vastutustundest. On väga tähtis olla vastutustundlik. Eriti siis, kui sina pead tagama selle, et töö saaks tehtud. Igal nädalal annab õpetaja meile koolis ülesanded. Minu lemmikülesanne on olla puhastusdetektiiv. Ma saan endale koguni detektiivimütsi! Detektiivina pean üle vaatama klassiruumi ja vastutama selle eest, et kõik asjad oleks pandud oma kohale. Mu õpetaja on kindel, et ma saan klassi korrashoidmisega hästi hakkama.

Kas on midagi, mille eest pead sina vastutama?

Raamatu viimane peatükk on “Väärtused, väärtused, väärtused!” Kas sa oled mõelnud, et meie sees ja ümber on väärtused? Mõned väärtused on ühtede jaoks tähtsamad kui teiste jaoks. Pole tähtis, milliseid väärtusi sa oma elus tähtsamaks pead, peaasi, et sul neid on. Millised väärtused on sinu sees ja ümber?

Selline raamat 45 väärtusest, mida tasuks lastel tunda ja teada. Usun, et raamat on suurepärane abimees ka lastevanematele, et lastele väärtustest rääkida ja neid tutvustada.


Dorothea Flechsig „Sandor. Nutikas nahkhiir“ (Regio)

Sandor on lontis kõrvaga nahkhiir, kes oskab rääkida. Ta elab üksi ühe klassiruumi tagumise pingi kohal vanas rulookastis. Otse tema all istub Jendrik. Jendrik ei ole kuigi hea õpilane ja klassikaaslased kiusavad teda. Sandor aga valib Jendriku endale sõbraks. Üheskoos toovad nad päevavalgele suure saladuse: varas on matnud lossivaremetesse varalaeka!

Raamatu lõpust leiab huvitavat infot nahkhiirte kohta. Lugeja saab teada, et Eestis elab 14 liiki nahkhiiri, et kõige väiksem neist kaalub umbes sama palju kui kolm kummikommi, et nahkhiired lendavad kätega ja palju muud põnevat. Ja veel: nahkhiir on 2020. aastal Eesti „aasta loom“.

Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid ajakirjanikuna, kirjutades samal ajal ka lasteraamatuid. Eesti lugejatele on Dorothea Flechsig tuttav Petronella Õnneseene sarja autorina.

Dorothea Flechsigi kirjutatud loodus- ja loomaraamatud lastele on igati imelised, õpetlikud, loodust ja loomi jälgima suunavad, lihtsad ja mõnusad lugeda. Täpselt sama võib öelda ka selle raamatu kohta, milles saame tuttavaks nahkhiirega.

Selle raamatu lugu algab koolitunnis, kui raamatu üks peategelastest, Jendrik, kuuleb imelikku heli. Kust see küll tuleb? Õpetaja Schmidt on kindel, et heli tekitab Jendrik, kes naksutab sõrmi. Õpetaja keelab Jendrikut, kes istub tagumises pingis.

Sandor elab aga vanas rulookastis poisi kohal. Kui Sandor valis rulookasti oma varjupaigaks, ei aimanud ta mida kõike ta seal kogema hakkab. Oli koolivaheaeg ja päeval valistses seal mõnus vaikus. Kuid ühe ropsuga said rahu ja vaikus otsa. Hommikuti hakkas helisema koolikell, klassi tulid lapsed, kes lobisesid ja karjusid täiest kõrist. Sandor tahtis otsekohe välja kolida! Kuid siis kuulis ta esmakordselt kriidi kriuksumist tahvlil, mis talle meeldis ja ta otsustas koolis edasi elada.

Kes on too Sandor, kes elab rulookastis? Sandor on nahkhiir. Pisut omamoodi, aga see-eest üsna nutikas. Sandor oskab lugeda ja arvutada, akrobaatilisi lennutrikke teha ja imelisi lugusid jutustada. Sandor tahab olla hiirvaikselt, et keegi teda ei märkaks. Aga kui ta klassis sedasi tukub, juhtub vahel tahtmatult, et ta naksutab hammastega ja veidi karbistab. Õpetaja Schmidt mõtleb iga kord, et vaene Jendrik naksutab sõrmedega. Klassis ei tee keegi Sandori olemasolust.

Raamatu teine peatükk saab alguse hommikul, kui Jendriku ema Freyja hüüab pahaselt, et nad hakkavad hiljaks jääma. Jendriku väikevend Tom tahtis endale ise kuuma piima teha, lasi sel aga põhja kõrbeda ja kõrvetas sõrme ka veel ära. Kell on viie minuti pärast kaheksa, kui pere autosse istus. Auto ei käivitunud. Saame teada, et Jendriku ema Freyja kasvatab lapsi üksi, nende isa elab kaugel Norras. Tal on seal autoremonditöökoda. Jendrik mõtleb, et kindlasti oskaks isa auto ära parandada ja Norras oleks üldse parem. Sest seal poleks ka õpetaja Schmidti.

Lõpuks auto käivitub, kuid nüüd alles jamad algavad, sest ema sõidab ühele uhkele autole tagant sisse! Emal pole kaasas ka prille, mida ta peaks roolis olles kandma. Õnneks Audi-juht (see, kellele tagant sisse sõideti) laenab emale prille.

Otse loomulikult jääbki Jendrik kooli hiljaks. Poiss näitab klassi tulles klassivend Friedrichile keelt, kuid see kukkus sedavõrd pahasti välja, et jääb mulje, justkui näitas ta seda õpetaja Schmidtile. Õpetaja on kindel, et nüüd jääb Jendrik peale tunde. Jendrik kinnitab, et ta ei saa seda teha, kuna peab oma väikevenna lasteaiast ära tooma.

Õpetaja on mõistlik, kuid Jendrik peab kirjutama järgmiseks päevaks talle paar lauset teemal “Mida saan teha, et mitte enam tundi hilineda.” Jendrik lähebki väikevenda lasteaaiast ära tooma, kusjuures salamahti lendab temaga kaasa ka Sandor, kes tahab Jendrikuga ilmtingimata sõbraks saada. Möödaminnes pistab Sandor nahka iga kärbse ja sääse, kes ta teele ette jääb. Jendrik ja Tom jõuavad koju, Sandor jääb esialgu õunapuu otsa, mis kasvab Jendriku akna all. Õunapuu, mis kannab maailma kõige mahlasemaid ja maitsvamaid õunu. Sandor klammerdub õunapuuoksa külge ja vaatab aknast sisse. Poisid söövad, kuid pärast sööki viib proua Hellwig Tomi koos tema sõbra Pauliga trenni.

Jendrik istub kirjutuslaua taha ja murrab tühja paberilehe kohal pead, mida õpetajale järgmiseks päevaks kirjutada. Nüüd otsustab Sandor aknast sisse lennata ja väita, et ega see nüüd nii raske ka ei ole. Esialgu ehmatab rääkiv nahkhiir poissi, kuid nahkhiir on väga sõbralik. Ta tutvustab ennast, kinnitab, et elab klassis poisi kohal vanas rulookastis, et tema nimi on Sandor, et ta on suurvidevlane, sündinud Transilvaanias ja tema vasak kõrv on lontis. Sellegipoolest kuuleb ta suurepäraselt iga ultraheli. Ta suudab suurepäraselt lennata, ta on muutnud oma toitumisharjumusi, otsides süüa hoopis prügilast, kuigi parema meelega sööks ta jahuusse, mida müüakse kalatarvete poes. Sandor tõdeb, et rääkima ja lugema õppis ta koolis, kirjutamine on tema jaoks raske, sest kuidas peaks ta ühe sõrmega pliiatsit hoidma? Nüüd käsib Sandor poisil sulepea võtta, tema ütleb, mida õpetajale kirjutada. Kiri ja vabandus õpetajale on sedavõrd ilus, et õpetaja selle klassi ees lausa ette loeb.

Pärast kooli kohtub Jendrik rattaparklas Sandoriga. Rattaparklal on katus ning Sandor ripub pea alaspidi põikpalgi küljes, ajab rinna puhevile ja teatab suursuguselt, et ta on alati teadnud, et on kirjanikuks sündinud. Rattaparklas on ka Lilli, kes uurib, kellega Jendrik räägib. Poisil ei jää muud üle, kui kinnitada, et mitte kellegagi. Pärast seda, kui tüdruk on lahkunud, ütleb Sandor, et nad peavad koos Jendrikuga vana kivitorni juurde minema, sest Sandor oli ühel ööl näinud seal midagi väga kummalist.

Sinna nad suunduvadki. Kõrge kivist ehitis on jäänuk vanast kindlusest, mis ehitati sinna 10. sajandil. Sandor käsib Jendrikul suure kivi alt kaevata, sest nahkhiir oli näinud, kuidas varas oli sinna aarde peitnud. Jendrik kaevab ja leiabki maa seest laeka. Laekas on teemandid, kuldne Šveitsi kell ja mitmesugused ehted! Jendrik unistab, mida kõike selle rahaga saaks, kui aardeleid maha müüa! Ema saaks uue auto ja nad saaksid kõik koos reisida. Sandor pole sellega nõus, juveelipood helistaks kindlasti politseisse ja Jendrik võetakse nagu varas kinni.

Nii viibki Jendrik leiu politseisse, kus selgub, et seda laegast on juba ammu otsitud. Selle väärtus on umbes 790 000 eurot ja aus leidja saab sellest viis protsenti ehk umbes 39 500 eurot! Kenake summa ju seegi. Ka Sandor on rahul, sest nüüd saab ju Jendrik talle ka maitsvaid jahuusse osta.

Kui Sa nüüd arvad, et ongi kogu lugu, siis kindlasti mitte. Me saame lugeda sellest, kus Sandor on sündinud – Transilvaanias Covasna piirkonnas Baceli vana kiriku pööningul. Tema kodu Transilvaania asub Rumeenias, kus on imeilus. Seal on laiad hämarad laaned, rohelised aasad, kuhu karjused saadavad sööma oma lambakarjad, hiiglaslikud mäeahelikud, selged jõed ja järved, kus põhi paistab. Sealne rahu on tavatult vaikne. Kui Sandor sellest Jendrikule jutustab, siis on tunda, et Sandor tahaks sinna tagasi. Kuid ta jääb hoopis “vahele” Jendriku emale, kes nahkhiire toast luuaga välja ajab. Jendrik tõdeb, et ema peab järgmine kord nahkhiir Sanori ees vabandama, sest Sandor on tema sõber.

Nüüd, kui Sandor on tagastanud leitud aarde, on saanud temast ka üsna kuulus poiss, kellest isegi ajalehes kirjutatakse, klassis kiidetakse jne. Ainult ema on pahane, sest Jendrik on pidanud leiust valetama, kuidas ta kolmapäeval õhtul hilja (kell 23.30) üht kahtlast meest väljas jälitas, aga kas siis laps võib nii hilja väljas olla … Ema on pahane ka seetõttu, kuna Jendrik on valetanud, sest kolmapäeval oli ema just sel kellaajal poisi toas olnud, kuna tal oli vaja poja arvutis miskit kirjutada. Seega, Jendrik peab rääkima tõtt. Jendrik räägibki, et Sandor oli teda aardeni juhatanud, Sandor, kes on nahkhiir! Aga kas sellist juttu usub ema? Loomulikult mitte. Jutt Sandorist viib Jendriku hoopis lastepsühholoogi juurde, kes jõuab siiski järelduseni, et poisiga midagi pahasti ei ole.

Siinkohal teen oma loos pausi, sest ma ei saa Sulle ometigi tervet raamatut ette jutustada. Igal juhul saame lugeda veel sellest, kuidas Jendrik Sanorit aitab, kui kooli majahoidja Jelinek vana rulookasti praod kinni paneb. Nii jääb Sandor sinna lõksu. Loeme sellestki, kuidas Jendrik teeb valmis igati vahva ja sisuka referaadi nahkhiirtest, mida klassi ees ka esitleb. Selle tulemusena aitavad klassikaaslased valmis ehitada nahkhiirtele mitmed pesakastid, mis viiakse majahoidja poolt nelja meetri kõrgusele koolimaja katusele. Ja veel, loeme sellestki, kuidas Jendrik peab koolihoovis kaklema klassivend Friedrichiga, kes on üksa üsna ebameeldiv tegelane, kuidas Sandor ja nahkhiired Jendrikule appi tulevad. Sellestki on juttu, et Sandor saab heaks sõbraks Lilliga, et ema saab heaks sõbraks lastepsühholoogiga, et lõpuks saabub ka kauaoodatud kiri politseist, et Jendrik ja ema on saanud leiutasu 39 500 krooni! Ja nüüd võib ees oodata perekondlik reis, ja kuhu mujale kui Transilvaaniasse.

Raamatu lõpus saame lugeda veel igasugu huvitavaid fakte nahkhiirte kohta, et osad neist on kerged kui kummikommid, et maailmas on üle 1000 nahkhiireliigi, Eestis elab 14 liiki nahkhiiri, nahkhiired lendavad kätega, nende teaduslik nimetus on käsitiivalised, nende omapäraks on nende magamisviis, kui nad parasjagu ringi ei lenda, ripuvad nad peaaegu alati pea alaspidi, nahkhiired orienteeruvad kasutades kajalokatsiooni jne.

Seejärel veel ka Eestimaa Looduse Fondi nahkhiire.eksperdi Lauri Lutsari järelsõna, milles on juttu ka nahkhiirtest Eestis, eriti suurvidevlastest, kes on ju ka selle raamatu Sandor.


Elena Favilli, Francesca Cavallo „Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2“ (Rahva Raamat)

„See suurepärane raamat näitab tüdrukutele, et nad võivad saada selleks, kelleks nad iganes soovivad.” — Melinda Gates

„Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2“ on järg sensatsioonilisele menukile, mis innustas tüdrukuid üle kogu maailma suuremalt unistama, kõrgemaid eesmärke seadma ja nende nimel tõsiselt võitlema. See raamat koosneb 100 uuest unejutust, mis räägivad erakordsetest naistest alates Nofretest kuni Beyoncèni ning Rosalind Franklinist kuni J. K. Rowlingini. Siit leiab kuningannasid ja aktiviste, baleriine ja advokaate, piraate ja arvutiteadlasi, astronaute ja leiutajaid, kelle proovikive täis elutee näitab ühtlasi meid ümbritsevaid imelisi võimalusi.

„Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele on tagasi!”— Amy Poehler, „Smart Girls”

„Hädavajalik lugemine nii tüdrukutele kui ka poistele. Inspireerivad unenäod on garanteeritud kõigile lastele, kellele seda raamatut unejutuks loetakse.” — Fiona Noble, The Guardian

„Uneaeg muutus just veelgi paremaks!” — Taylor Pittmann, Huntington Post

„Traditsioonilistest printsessilugudest vaba raamat, mis õpetab tüdrukuid mässama.” — Georgina Rannar, BBC News

Francesca Cavallo ja Elena Favilli on tunnustatud autorid, kelle raamatuid on tõlgitud enam kui 40 keelde.

“Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2” on imeliselt huvitav ja paeluv raamat. On ju sellesse raamatusse valitud naisi, kes on mõjutanud oma oskuste, teadmiste, leiutamiste ja muuga tervet maailma. Vahva ongi seegi, et väljavalitute seas on teadlasi, leiutajaid, sportlasi, kunstnikke, muusikuid, näitlejaid, vabadusvõitlejaid, riigijuhte jt. On neid, kes on elanud/elavad Euroopas, kuid ka neid, kes elanud/elavad Ameerikas, Aasias, Aafrikas. Oluline on seegi, et tutvustatavate naiste hulgas on neid, kelle teod ja saavutused jäävad ajalukku, aastate, aastakümnete, aastasadade taha, kuid ka neid, kes on üsna hiljuti millegi uhke, ilusa ja vägevaga hakkama saanud. On neid, keda paljud meist kindlasti väga hästi teavad ja tunnevad, kuid on ka neid, keda me võib olla nii hästi ei tunnegi, kuid neid lugusid lugedes saame aru, mida olulist on ka need naised teinud, mida me paugupealt ei teagi. Tutvustused on lühikesed, kuid annavad edasi kõige olulisema. Kindlasti on omaette väärtuseks ka tutvustatavate naiste portreed, kusjuures nende autoriteks on mitmed erinevad kunstnikud, paljudest erinevatest riikidest.

Raamatu eessõna ees on kirjas: “Kõikidele mässumeelstele tüdrukutele üle kogu maailma: Sinus on lootust, Sinus on jõudu. Ära anna alla ning me kõik liigume sammukese edasi.” Eessõnas öeldakse, et hetkel, mil me seda sissejuhatust loeme, on raamatu “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” esimene osa leidnud tee enam kui miljoni inimese öökapile. Nii lapsed kui ka täiskasvanud üle kogu maailma räägivad oma lemmikutest mässumeelsete tüdrukute seas. Õpetajad arutavad nende teerajajate lugusid koolitundides.

“Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja me kuuleme iga päev justkui oma lugejate keeleaktsenti, kes meile kirju saadavad nii Facebooki, Twitteri kui ka e-posti kaudu.

Raamatu autorid ütlevad veel sedagi, et aasta tagasi süütasid nad oma väikeses Los Angelese korteris omamoodi lõkke. Lõkke, mille ümber me kõik koguneme, et rääkida üksteisele uusi lugusid. Lugeja ühenes nendega, kutsus ka sõbrad kaasa ja lisas autorite lõkkesse hagu. Lugeja tuli koos lootuste pettumuste, julguse ja hirmudega ning võtsid kaasa kõik oma nõrgad ja tugevad küljed. Lugeja tuli kuulama, aga ka ise rääkima. Ja see lõke kogus aina jõudu. Perekond muudkui kasvas.

Just sellest “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2” räägibki. Siia on kogutud need lood, mis lugeja autoritele lõkke ääres rääkis. Siit leiab loo Aasia-Ameerika päritolu naistuletõrjujast, kellest Christine autoritele New Yorgis rääkis. Ja loo Lõuna-Aafrika esimesest salaküttimise vastasest naisühendusest, mida Rita autoritele Snapchatis tutvustas. See räägib Iiri naispiloodist, kes ehitas endale ise lennuki – Aidan mainis seda ühel autorite autogrammitunnil.

Arvatakse, et lugudega maailma ei muuda. Selle raamatu autorid arvavad teisiti. “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” on vaid väike osa vestlusest, mis on suurem kui me kõik kokku – suurem kui meie isiklikud lootused ja kahtlemata suurem kui kõik meie hirmud.

Raamatu esimene peatükk räägib lugejale kirjanik Agatha Christie’st (15. september 1890 – 12. jaanuar 1976). Elas kord tüdruk, kellele meeldis kirjutada. Luuletused, armastuslood, mõistulood, kirjad – ta proovis ära kõikvõimalikud žanrid. Agatha tahtis väga saada elukutseliseks kirjanikuks. Ta saatis oma lugusid ajakirjadele, kuid keegi ei tahtnud neid avadada. Eitavate vastuste kuhi muudkui kasvas, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Agatha oli ise ka ablas lugeja ja üle kõige meeldisid talle mõrvamüsteeriumid. Seetõttu võttiski ta kätte ja kirjutas ise detektiivromaani.

„Salapärane juhtum Stylesis“ räägib kuulsusrikaste vuntsidega detektiivist Hercule Poirot’st. Paljud raamatukirjastajad ütlesid talle ära, kui ta neile selle käsikirja pakkus, aga lõpuks leidis ta ühe, kes nõustus selle avaldama.

Romaan osutus ülimalt edukaks ja niimoodi saigi alguse Agatha imeline kirjanikukarjäär. Tema raamatuid on müüdud rohkem kui 2 miljardit eksemplari ning neid on tõlgitud enam kui 100 keelde, mis teeb temast aegade kõige edukama kirjaniku.

Kogu oma märkimisväärse karjääri jooksul kirjutas Agatha Christie 66 detektiivromaani, 14 lühijutukogumikku ja kõige kauem maailma lavalaudadel mängitud näidendi „Hiirelõks“.

Kirjanikke leiame sellest raamatust veel – Briti lastekirjanik ja illustraator Beatrix Potter (1866-1943), Nigeeria kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie (s. 1977, tema räägib lugusid Nigeeriast ja Aafrikast, kuid on kirglik soolise võrdõiguslikkuse eest seisja), Briti kirjanik J.K. Rowling (s. 1965, tema on ju maailmakuulsa võlurpoisi Harry Potteri looja), Briti kirjanik Mary Shelley (1797-1851, tema kirjutas raamatu hullumeelsest teadlasest doktor Frankensteinist), Lõuna-Aafrika kirjanik ja aktivist Nadine Gordimer (1923-2014), Kreeka luuletaja Sappho (u. 610 eKr-u. 570 eKr).

Saame lugeda ka Mongoolias tegutsevast kotkakütist Asiholpan Nurgaivist (s. 2003), prantsuse vastupanuliikumise võitlejast Andree Peel’ist (1905-2010), Brasiilia revolutsionäär Anita Garibaldist (1821-1849), Iirimaa piraadist Anne Bonnyst (1702-1782), Hispaania flamenkotantsijanna Carmen Amayast (1918-1963), Soome jääsukelduja Johanna Nordbladist (s. 1975); Hiina ekstreemmägironijast Luo Dengingist (s. 1980); prantsuse akrobaadist Madame Saqui’st (1786-1866); maadeavastajast Mary Kingsley’st (1862-1900, tema elas seiklusrikast elu, uuris Aafrika rahvaid ja hõime); spioon Mata Hari’st (1876-1917); India mägironijast Poorna Malavath’ist (s. 2000, kes tõusis 13-aastasena Mount Everesti tippu); Itaalia astronaudist Samantha Cristoforetti’st (s. 1977); Venemaa kosmonaudist Valentina Tereškovast (s. 1937, kellest sai 26-aastasena esimene naine, kes kosmosesse sõitis).

Teadlasi leiame sellest vahvast raamatust samuti - keemik Alice Ball (1892-1916, ameeriklanna, kes üritas leida ravi pidalitõvele ehk leeprale); neuropsühholoog Brenda Milner (s. 1918, tema avastas, et ajul on vähemalt kaks mälusüsteemi: üks hõlmab nimesid, nägusid ja kogemusi ning teine motoorseid oskusi, nagu ujumine ja klaverimäng); Tšehhi biokeemik Gerty Cori (1896-1957, kes koos ameeriklasest abikaasa Carl Coriga avastas, kuidas inimkeha ensüümid lagundavad glükoosi, et sellest energiat vallandada, nn Cori tsükkel, nende uurimistöö aitas tuhandeid diabeeti põdevaid lapsi ning nad said selle eest Nobeli füsioloogia ja meditsiini preemia); Briti zooloog Joan Beauchamp Procter (1897-1931, tema oli üle maailma tuntud herpetoloogia ekspert – see on zooloogia alaliik, mis tegeleb roomajate ja kahepaiksetega, ta disainis Londoni loomaaia jaoks uue roomajate maja ja hakkas seda ka juhtima); prantsuse vulkanoloog Katia Kraft (1942-1991); USA geoloog Marie Tharp (1920-2006, kellest sai esimene inimene, kes koostas Põhja-Atlandi merepõhja kaardi koos kõikide selle mägede ja orgudega, ta avastas ka Atlandi ookeani põhjas asuva erakordselt sügava oru); Iraani matemaatik Maryam Mirzakhani (1977-2017, tema oli esimene naine, kes võitis maailma kõige mainekama matemaatikaauhinna ehk Fieldsi medali); USA kvantfüüsik Merritt Moore (s. 1988, kes oli ka baleriin); Briti keemik ja kristallograaf Rosalind Franklin (1920-1958, kes uuris DNAd ja tegi avastusi, kuidas viirused levitavad põletikku); Kanada astrofüüsikuSara Seager (s. 1971); Rumeenia neurokirurg Sofia Ionescu (1920-2008); USA loomateaduste professor Temple Grandin (s. 1947).

Riigijuhtidest ja poliitikutest on raamatus nii mineviku tegijaid kui ka tänapäevaseid juhte – Andrea Merkel (Saksamaa kantsler, s. 1954); Ikeenide kuningriigi kuninganna Boudicca (elas aastail 33-61), kes juhtis ülestõusu roomlaste vastu; USA poliitik Eleanor Roosevelt (1884-1962, kes oli USA presidendi Franklin Delano Roosevelti abikaasa, kuid ka USA esindaja ÜRO’s, kus ta oli inimõiguste komisjoni esinaine ning juhtis inimõiguste deklaratsiooni loomist, mis on üks 20. sajandi tähtsamaid dokumente); kuniganna Kristiina Rootsist (1626-1689); Egiptuse kuninganna Nofretete (u. 1370 eKr – u. 1330 eKr); prantsuse poliitik Simone Veil (1927-2017).

Raamatus on juttu ka paljudest näitlejataridest ja lauljataridest – Audrey Hepburn (1929-1993, kes oli kunagi tõeline stiiliikoon, kuid aitas ka UNICEFi tegevust); Ellen Degeneres (s. 1958); Hedy Lamarr (1914-2000, ta oli küll maailmakuulus näitleja, kuid ka leiutaja, kes disainis uut tüüpi liiklusfoori ja masina, millega sai teha gaseeritud vett, teise maailmasõja ajal leiutas ta salajase suhtlussüsteemi, mis muutis automaatselt torpeedo raadiosignaali, mistõttu ei olnud natsidel võimalik seda enam segada); Sophia Loren (s. 1934), kuid ka Beyonce (s. 1981, tänaseks üks mõjukamaid popstaare kogu maailmas); Kuuba lauljatar Celia Cruz (1925-2003, kes populariseeris maailmas salsa-muusikat); maailmakuulus USA laulajatar, laulukirjutaja ja ärinaine Madonna (s. 1958).

Muusikutest loeme veel ka Leedus sündinud kuid USAs elanud Clara Rockmore’ist (1911-1998, kes mängis sellist imelist muusikalist instrumenti, mida saab mängida ilma midagi puudutamata ehk theremin’i); Saksamaa pianistist ja heliloojast Clara Schumannist (1819-1896) jt.

Sportlasi on ka – Beatrice Vio (s. 1997, Itaaia vehkleja, kel pole käsi ega jalgu), USA tennisemängija Billie Jean King (s. 1943, kes „võitles“ selle eest, et nais- ja meestennisistid teeniksid võrdselt auhinnaraha, ja lõpuks see tal ka õnnestus), USA avaveeujuja Florence Chadwick (1918-1995), Mehhiko golfimängija Lorena Ochoa (s. 1981, golfi maailmameister, kes on avanud ka fondi, mille kaudu juhitakse innovaatilist La Barrance kooli, kus antakse 250 lapsele, kes on pärit majandusraskustes peredest, head haridust ja kus nad saavad õues aega veeta – eks ikka golfi mängides!); Briti ultramaratoonar Lowri Morgan (s. 1975, kes on jooksnud nii Amazonase džunglis, kui ka Arktikas); Brasiilia jalgpallur Marta Vieira Da Silva (s. 1986, keda on kutsutud ka seelikuga Peleks); Rumeenia riistvõimleja Nadia Comaneci (s. 1961); Jaapani rulataja Sky Brown (s. 2008); Saksamaa tennisist Steffi Graf (s. 1969).

Loomulikult on raamatus juttu veel ka paljudest teistest tublidest naistest, kuid osad neist jätan ma Sulle endale avastada.


Riikka Jäntti „Väikese hiire talv“ (Rahva Raamat)

Mida teeb väike hiir talvel?

Talvel saab teha väga palju toredat: mäest alla lasta, uisutada, kukleid küpsetada, raamatukogus käia ja klaverit mängima õppida. Kuid mitte iga tegevus ei ole väikese hiire meelest huvitav. Müts näeb peas tobe välja ja meel läheb kurvaks, kui lasteaiasõpradel on toredamad mänguasjad - ühel isegi päris telefon!

Siis saabub aga talvevaheaeg ja hiir saab emale oma oskusi näidata. Koos leiavad nad, et iga asi saab selgeks, kui vaid piisavalt harjutada.

Ja tegelikult on elu päris tore!

Eesti keeles on Soome lastekirjaniku ja kunstniku Riitta Jäntti kirjutatud ja joonistatud imearmsaid väikese hiire lugusid ilmunud juba mitu – alles hiljuti kirjutasin Sulle raamatust „Väike hiir sõidab maale“, eelmisel aastal ilmus raamat „Väikese hiire jõulud“. Kui lasteraamatu kohta saab öelda, et see on armas ja nunnu, siis Riikka Jäntti väikese hiire raamatud täpselt sellised ongi.

Seekordne lugu saab alguse südatalvel. Väike hiir hakkas minema lasteaeda. Väike hiir kinnitab oma emale, et ta ei taha mütsi pähe panna, kuigi õues oli paukuv pakane. Väike hiir ütles, et ta näeb selle mütsiga imelik välja ja kõik naeravad. Väike hiir pani mütsi pähe ja läks peegli ette vaatama. Jah, ta näeb küll imelik välja.

Seejärel oleme juba lasteaias, kus hiireke lahendas ülesandeid ja mängis sõpradega, kusjuures hiiretüdruk Lüülil näis olevat samasugune müts, kuid Lüüli naeris ja ütles, et selle mütsiga ei olegi tal kõrvu. Lasteaias olid väikese hiire sõbrad kaasa võtnud huvitavaid mänguasju, mis ka väikesele hiirele meeldisid, käidi ka kelgumäel kelgutamas.

Lasteaias käidud, kelgumäel kelgutatud, liigume väikese hiire ja tema emaga poodi. Väike hiir ütles emale, et tahaks endale uusi mänguasju. Selgub veel seegi, et väike hiireke oli ka klaverimängu hakanud õppima. Kuna ta oli tublisti harjutanud, siis ema ostiski talle preemiaks uusi mänguasju.

Väike hiir võttis uued mänguasjad ka lasteaeda kaasa, et neid sõpradele näidata, kuid Lüülil oli midagi palju huvitavamat – täiesti uus telefon! Väike hiir mõtles, et selline uus telefon oleks ikka väga hea küll.

Oleme olnud lasteaias, kelgumäel, kaupluses, lähme raamatukokku ka. Väike hiir läks sinna koos emaga. Väike hiir sai täitsa ise raamatuid laenutada. Mulle tundub, et laenutati kaks raamatut: „Suurepärased purjelaevad“ ja „Väikese päkapiku seiklused“. Raamatukogust lähevad väike hiir ja ema koju, kuid koduteel on väike hiir pahas tujus, sest ta tahaks endale uut telefoni, kuid ema ütles, et ta saab selle alles sügisel, kui kooli läheb. Väike hiir mossitas ka kodus, kuigi ema lubas küpsetada kukleid. Väike hiir mossitas, kuid tal läks siiski ka kõht tühjaks. Nii pidi väike hiir minema emme juurde ja sööma hakkama, kartuliputru ja magustoiduks maasikaid. Väike hiir oleks tahtnud ka kukleid, ja uut telefoni ja uusi mänguasju, ja seda ka, et ema teda ei käsutaks ...

Õhtul läks väike hiir vannituppa pesema, ta mõtles elu üle järele – kartulipuder oli hea, maasikad olid head, tal olid emme ja vanaema ja vanaisa ning palju sõpru, ka klaverimängu õppimine oli päris tore ja ema lubas, et varsti saab ta ka uue telefoni.

Kätte jõudis talvevaheaeg. Väljas oli väga-väga külm. Hiireema ja väike hiir küpsetasid kukleid, need olid suurepärased ja imemaitsvad kuklid. Hiireema tegi ettepaneku minna uisutama, kuigi ta oli uisutanud viimati üsna ammu. Kuidas hiireemal ja väikesel hiirel uisutamine läks, selle ma jätan Sulle endale avastada.

Selline vahva raamatukene on see „Väikese hiire talv“. Tekstid on väga lihtsad, lapsesõbralikud ja kergesti arusaadavad, usun, et nende abil on ka vahva lugema õppida. Sündmused on üsna argised ja õpetavad väikesel lugejal enda ümber toimuvat tähele panema. No ja rääkimata Riikka Jäntti imetoredatest illustratsioonidest.


Rex Stout „Hirmunud meeste liiga“ (Tänapäev)

Sari „Nero Wolfe’i juhtumid".

Paul Chapini ülikoolikaaslased pole endale kunagi päriselt andestanud traagilise lõpuga vingerpussi, mille tagajärg on ränk trauma terveks eluks. Ometi usuvad nad, et Paul on neile andestanud... Kuni üks neist kukub kaljult surnuks ning teistele hakkavad saabuma luuletused vihjetega kättemaksule ja mõrvale. Pauli toetamiseks loodud Lunastusliiga hirmunud liikmed pöörduvad Nero Wolfe'i poole. Kuid kas piisab Wolfe'i geniaalsusest ja Archie usinusest, et mängida üle mõrvar, kes on nii meisterlik, et suudab kuritöid kavandada ja täide viia kõigi silme all?

Nero Wolfe on USA krimikirjaniku Rex Stout’i loodud ülinutikas eradetektiiv, kes on piisavalt ülekaaluline, armastab kulinaariat ja kasvatab orhideesid ning oma igapäevasest rutiinist ei loobu ta kunagi. Nero Wolfe on tegelaskuju, kes peaaegu mitte kunagi ei lahku oma kodust, pruunist kivimajast New Yorgis, vaid laseb teha tööd oma abilisel, Archie Goodwinil. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi detektiivisarja edenedes mööduvad aastad, siis Wolfe, Goodwin ja nende tuttavad ei vanane.

Rex Stout kirjutas alates 1930. aastastest kuni 1970. aastateni kokku 33 Nero Wolfe’i romaani ja 39 novelli.

Stout sai Wolfe’i-lugude eest palju tunnustust, kusjuures ta kandideeris ka 20. sajandi parimaks krimikirjanikuks kuulsal müsteeriumi- ja scifi-kirjanduse üritusel Boucherconis. Võitjaks osutus küll Agatha Christie, kuid Rex Stout’ile ja võitjale lisaks kandideerisid veel vaid Raymond Chandler, Dashiell Hammett ja Dorothy Sayers.

Rex Stouti pärijate nõusolekul jätkas Nero Wolfe’i lugusid 1980. aastatel USA toimetaja ja kirjanik Robert Goldsborough, kelle sulest on ilmunud 9 Wolfe’i-romaani, sealhulgas ka üks selline, mis jutustab Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini esimesest kohtumisest.

“The League of Frightened Men” (“Hirmunud meeste liiga”) ilmus algupäraselt juba 1935 ja see on järjekorras teine Nero Wolfe’i raamat. Eesti keeles on “Hirmunud meeste liiga” ilmunud 1998. aastal, tõlkijaks Jaan Kabin. Kirjastuse Tänapäev Nero Wolfe’i juhtumite sarjas on ilmunud Wolfe’i-lugude esimene raamat “Fer-de-lance” (2017) ja kolmest lühiloost koosnev “Kolm sekeldust” (2018).

“The League of Frightened Men” jõudis 1937. aastal ka kinolinale, Nero Wolfe’i kehastas Walter Connolly ja Archie Goodwini Lionel Stander (Stander mängis kaasa ka 1980. aastate alguse menukas krimisarjas “Hart to Hart”). Mina mäletan Nero Wolfe’i ka telesarjast “Nero Wolfe”, mida tehti 1981. aastal küll vaid ühe hooaja jagu, selle peaosades olid suurepärased William Conrad (tema tuntud ju ka telesarjadest “Cannon” ja “Jake and the Fatman”) ja Lee Horsley (tema tuntud telesarjadest “Matt Houston” ja “Hawkeye”).

Krimikirjanduse spetsid ja Rex Stouti fännid on ütelnud, et “Hirmunud meeste liiga” neile meeldib, kuid öeldakse, et esimesed romaanid ei kuulu Stouti loomingu parimate hulka. Tegelaskujud pole veel “päris valmis”. Esimestes romaanides on ekstrentriline ja välimuselt massiivne Wolfe veidi äkilisem, tema abiline Archie Goodwin ei saa paljudest asjadest aru, kusjuures isegi oluliselt rohkem, kui hilisemates lugudes. Wolfe’i kallis vaenlane politseijõududest, inspektor Cramer popsib piipu, hilisemates lugudes närib ta sigarit. Esimeste romaanide süžeegi polnud sedavõrd tihe ja nutikas, kui Stouti hilisemates romaanides.

Veidi sellest raamatust ka.

Ülikoolipõlve vingerpuss on Harvardi teise aasta üliõpilastel aia taha läinud, mistõttu on esimese aasta üliõpilane Paul Chapin saanud vigastuse terveks eluks. Ta lonkab ja käib keppidega. Aastate möödudes on otsinud mehed lepitust Chapiniga, nad kutsuvad end isegi “Lunastusliigaks” ja teevad Wolfe’ile ettepaneku, et neid võib isegi “Argpükside Klubiks” nimetada. Ja äkki, üks neist sureb, arvatavasti õnnetuses. Veidi hiljem saavad liiga liikmed (liigasse kuulub psühholoog, börsimaakler, arst, kunstikaupmees, lillekaupmees, paar advokaati, arhitekt, kohtunik, tekstiilifirma omanik, ajakirja toimetaja, sotsiaaltöötaja, pankur, taksojuht, müügijuht, kongresmen, näitleja, kirurg jt. ametialade esindajad) nimetu kirja, mis lõpeb nii:

"Ma nägin ühte seal, julgena surma veerel: Ma lugesin: Üks! Ma tean, et loen kaks ja kolm ja neli… Ooatamata aja lõivu. Te oleks mu tapnud.”

Veidi hiljem saavad nad ka teise kirja, mis lõpeb nii:

“Üks ja kaks ja kaheksakümmend pikka päeva vahel. Aga olge kannatlikud; ma ei rutta ega eksi. Kolm ja neli, viis ja kuus ja seitse … Te oleks mu tapnud.”

Varsti sureb liiga teine liige, veidi hiljem üks liikmetest kaob, kusjuures see, kes kaob, soovis palgata Wolfe’i ennast kaitsma, kuid Wolfe ei olnud sellega nõus …

Kahtlusaluseks on loomulikult Chapin, kellest on saanud üsnagi edukas kirjanik. Süüd ei suuda keegi tõestada, kuigi Chapin ise uhkustab sellega, kuidas teised teda nüüd kardavad ja äkki just ikkagi tema on kõikide salapäraste surmade ja kadumiste taga.

Mehed on hirmul ja on nõus kasutama Wolfe’i üsnagi kalleid teenuseid. On ju Nero Wolfe üsnagi ahne eradetektiiv, kuid usun, et ta on oma töötasu väärt, sest suudab juhtumid lahendada.

Pärast Paul Chapini kirjutatud romaani “Kurat võtab viimase” lugemist, palub Nero Wolfe Archie Goodwinil üles otsida psühholoog Andrew Hibbard, kes kardab oma elu pärast. Hibbard on samuti saanud ähvardavaid luuletusi, milles on fraase, mis on Wolfe’ile tuttavad Chapini romaanist. Archie peab psühholoogi leidma, et pakkuda talle Wolfe’i teenuseid, kuid Hibbard on salapärastel asjaoludel kadunud, kusjuures ka Hibbardi tütar käib Wolfe’i juures abi palumas, kuid Wolfe ei võta tema pakutud tööd vastu.

Näib, et Hibbardi kadumine on seotud kahe salapärase surmaga, kuid on veel üks “Hirmunud meeste liiga” liige ehk dr Leopold Elkus, kes näib olevat kahe surmaga seotud ja ta näib olevat sümpaatne ka Chapinile. Kas Elkus on Chapinit aidanud?

Archie Goodwin avastab veel ühe salapärase mehe, kellel on kuldhammas ja roosa lips, kes näib samuti jälitavat Chapinit. Kui Archie toob selle mehe Wolfe’i juurde, siis selgub, et too salapärane mees ongi Andrew Hibbard. Selgub, et Hibbard on paranoiline ja hirmunud, ta on viidud selleni, et on lavastanud oma surma ja hakanud hoopis ise Chapinit jälitama, et see tappa.

Veidi hiljem, arreteeritakse Paul Chapin, kes olevat tapnud dr Loring Burtoni, kes oli “Hirmunud meeste liiga” liige ja abiellunud naisega, kellesse Chapin oli armunud. Seetõttu peab Wolfe lahkuma oma majast, et kohtuda Chapiniga ja arutada temaga, mis on juhtunud. Archie võidab Burtoni abikaasa usalduse ja saab teada, et Dora Chapin (tema on Paul Chapini naine ja Burtoni endine majapidajanna) on külastanud Burtonit, enne kui too tapeti. Archie Goodwin on kindel, et Dora Chapin on mõrvar, kuid Archie’t üllatatakse, ta uimastatakse ja ta ei pääse liikuma.

Kui Archie Goodwin toibub, selgub, et Dora Chapin on röövinud Wolfe’i. Õnneks suudab Wolfe kinnitada Dora Chapinile, et ta ei taha tema mehele halba, pigem vastupidi, aidata Paul Chapinit.

Kuidas lugu lõpeb? Kas Paul Chapin on mõrvar või lihtsalt osav teisi hirmutama? Kas see oligi Paul Chapini kättemaks liiga liikmetele? Lihtsalt teiste hirmutamine? Kas üldse keegi tapeti või oligi tegemist õnnetusjuhtumitega? Siinkohal pean siiski mainima ka seda, et üks selle kummalise liiga liikmetest siiski ka tapetakse, kuid süüdi on hoopis … Vastuse sellele ja muudele küsimustele saad teada, kui selle nutika ja mõnusalt kulgeva krimka läbi loed. Usun, et tõelistele krimkasõpradele on Nero Wolfe’i juhtumid tõeline maiuspala ka praegu. Istud, loed ja mõtled kaasa, kes on kes, mis on mis …

Selleski Rex Stouti loos on mitmeid huvitavaid asju. Näiteks see, et Wolfe lahendab juhtumit lugemise abil. On ju ka Chapin kirjanik. Wolfe usub, et raamatud räägivad selle kirjutaja iseloomust ja isiklikust psühholoogiast. Chapin on kindlasti huvipakkuv tegelaskuju, ta ei ole kindlasti mitte sümpaatne ja tagakiusatud tegelane, ta on tõeliselt vastumeelne friik. Stout kirjeldab üsna vaimukalt ka “Hirmunud meeste liiga” liikmeid, annab põneva pildi rühmadünaamikast ja on ka mitmeid sellest rühmast esilekerkivaid isikuid. Ka jutustajat Archie Goodwini on alati üsnagi lõbus jälgida. No üks vahva ajastuline näide Goodwini “suust”: “Mul oli peaaegu niisama palju lootust leida Hibbardit kui saada hullutav teade Greta Garbolt, aga ma nuhkisin edasi.”

“Hirmunud meeste liiga” on huvitav ja põnev krimka, mis lugeja ärkvel hoiab, kuigi mõnes kohas ootaks kübe “kiiremat” tempot, kuid ei maksa unustada, millal on see romaan kirjutatud, millisest ajastust käib jutt. Ja Nero Wolfe’i nutikus on jätkuvalt suurepärasel tasemel, et keeruline juhtum lahendada.


Christine Nöstlinger „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ (Pegasus)

Üheteistkümneaastast Corneliust tabab jahmatus, kui ta saab teada, et ta isal on uus kallim. Lisaks sellele on too veel tema uue klassikaaslase Anna ema. Aga Annaga pole paraku lihtne suhelda, see saab otsekohe selgeks. Hea on üksnes see, et Annale on vanemate kavandatav abielu samavõrd vastumeelt kui Corneliusele. Seetõttu saavad neist kahest liitlased, kes hakkavad sepitsema plaani, kuidas pulmi takistada.

„Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ on imetore lugu sõprusest, mille on paeluvalt jutustanud suurepärane Christine Nöstlinger. Raamat on pälvinud riikliku Austria laste- ja noorteraamatu auhinna.

Christine Nöstlingeri sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid väga vahvaid laste- ja noorteraamatuid. Neist populaarsemad kindlasti “Vahetuslaps” (see raamat on eesti keeles ilmunud lausa kolmel korral – 1990, 2008 ja 2017) ja “Konrad ehk Laps konservipurgist”, kuid kindlasti ka “Franzi lood”, “Franzi koolivaheajalood”, “Greteke Sackmeier”, “Gretekese Hansukese mure”, “Greteke, mu kullake”, “Tulipunane Friederike” ja “Tarkpea tegutseb”. Nöstlingeri raamatud panevad lapse ja noore lugeja lugema, nendes lugudes on huumorit, rõõmu ja muresid, vahvaid tegelaskujusid. Täpselt nii on ju ka raamatus “Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga”, mille peategelaseks on 11-aastane Cornelius.

Cornelius alustab oma lugu sedasi: “Kassid haistavad ähvardavat õnnetust, väidab minu vanaema. Juba mitu tundi enne maavärinat jooksevad nad ringi, karvad turris ja kõrvad lidus. Või siis otsivad endale turvalise koha kõrge puu otsas päev varem, kui tulvavesi küla üle ujutab …” Corneliuse kodus kahjuks kassi ei olnud, kuna poisi isal tekivad jubedad aevastushood ja läkaköha, kui kuskil mõni kassikarv õhus hõljub.

Ja Cornelius jätkab: “Võimalik, et säärast sorti õnnetuse puhul, mis mind ähvardas, pole kassid asjatundjad, kuna tegemist polnud ei tulekahju, tulvavee ega maavärinaga, vaid – nagu mu ema ütleb – inimestevahelise sigadusega. Pealegi poleks isegi kümme kassi, kel olnuks annet sääraseid sigadusi ette näha, mind hoiatada suutnud …”

Usun, et lugejal tekkis huvi, mis sigadustest selles raamatus juttu tehakse, mistõttu tuleb edasi lugeda.

Cornelius teeb talvevaheaja viimasel päeval kodus süüa, kui tema isa ütles, et poja klassi tuleb järgmisel päeval uus tüdruk. Ta on isa kolleegi tütar ja oleks kena, kui Cornelius tema ees hoolitseks. Cornelius ohkas sügavalt, sest ainus vaba koht nende klassis oli tema kõrval, aga talle meeldis üksi kaheses pingis istuda. Cornelius tõdes isale, et nende klassis on peaaegu kõik kenad, neil ei esine kiusamist, mistõttu ei tohiks ka uuel tüdrukul probleeme olla. Cornelius uuris isalt, miks tema kolleegi tütar keset õppeaastat kooli vahetab? Isa tõdes, et tema kolleeg oli Salzburgist Viini kolinud, kuna talle pakuti firma peakontoris paremat tööd. Cornelius oli selle vastusega rahul ja lubas tüdruku eest hoolitseda.

Mõnikord on hea lubada, kuid kas seda lubadust on võimalik ka täita?

Järgmisel päeval tutvustati Corneliuse klassile uut tüdrukut, kes oli väikest kasvu, pisut ülekaaluline, heleda nahaga, mis oli üle puistatud eri suuruses tedretähnidega, roostepunased kräsujuuksed, õlad längus, õhukeste huultega suu poolkuuna allapoole ja hiigelsuured vesisinised silmad. Koolikotti tal kaasas polnud. Ainult üks hirminetu lõikav-läikivalt roheline õlakott, mis kõlkus tal kõhu peal. Uue tüdruku nimi oli Anna Lachs.

Ajalooõpetaja Wurm suunas tüdruku Corneliuse laua juurde, kus oli ainus vaba koht. Cornelius tutvustas viisakalt end türdukule, et tema nimi on Cornelius Haberkorn, aga kõik kutsuvad teda lihtsalt Jupiks. Sellele sisistas Anna Lachs vastu, et tal on ükspuha, ja lisas veel: “Igavene idioot!” Cornelius kinnitab, et Anna Lachs vahtis talle otsa, nagu oleks poiss mingi jälk putukas. Nii jälk, et see jäetakse puruks litsumata, kuna ei taheta seda puudutada. Cornelius lisab, et see võttis ta pahviks. Niivõrd alusetut ebaviisakust polnud ta veel iial elus kogenud. Poiss nihkus oma tooliga uuest pinginaabrist võimalikult kaugele.

Cornelius lisab sedagi, et uus pinginaaber istus toolil, käed rinnal risti ja pea longus. Justkui oleks Okasroosikesena unne vajunud. Sellises asendis püsis ta kogu ennelõuna. Ta ei läinud kempsu, ei võtnud vahetunnis oma lõikavrohelisest õlakotist võileiba ega tundide ajal mingit kirjutusvahendit ja vihikut. Ta ei reageerinud kuidagi ka ühelegi õpetajale, kes oma tunni algul talle sõbralikult tere tulemast ütlesid.

Cornelius räägib lugejale ka oma vanematest. Tema vanemad lasid end viis aastat tagasi lahutada. Kuna nende maja kuulus juba enne abiellumist poisi isale, siis kolis ema minema ja ostis endale kesklinnas korteri. Aasta aega rändas Cornelius seepeale siia-sinna: nädala elas isa juures, teise nädala ema juures. Mingil ajal muutus see poisile õige tüütavaks. Eelkõige seepärast, et emal polnud korrapäraseid tööpäevi. Poisi ema on fotograaf ja ta töötas tollal ühe naisteajakirja juures. Sageli pidi ta ka õhtuti ja nädalavahetustel tööd tegema ja siis pojale hoidja palkama või vanaema juurde viima. Kui hoidjal polnud aega või vanaemal pea valutas, maandus Cornelius jälle isa juures, kuigi oli ema nädal.

Siis sai ema võimaluse töötada pool aastat New Yorgis ja Cornelius oli loomulikult selle pool aastat ainult isa juures. Kui ema New Yorgist tagasi tuli, ütles poiss emale, et tal on sellest igavesest siia-sinna käimisest kõrini ja ta tahab jääda lõplikult isa juurde elama. See on poisi jaoks lihtsalt palju mugavam. Kooli jõuab ta ainult seitsme minutiga, kõik tema sõbrad elavad läheduses, isa ei pea kunagi ootamatult kuhugi ära sõitma ning omad plussid on suvel ka nende suurel aial koos basseini ja võrkkiigega. Corneliusele meeldib ka laiutada. Ema korteris on tal vaid üks väike toakene, nende majas on tal omaette vannituba ja kolm suurt tuba.

Corneliuse otsus kergendas ema elu tohutult. Ta võis jääda mitmeks nädalaks kuhugi välismaale pildistama ega pidanud poja pärast mingitest ägedatest tellimustöödest ära ütlema. Nii jõudis ta fotograafina päris suurde ärisse. Nüüd kohtub Cornelius emaga korra või kaks kuus ja neil on koos alati väga vahva. Mõnikord jääb poiss nädalavahetusel ka tema juurde ööbima. Ja ema korteri võti on ikka veel Corneliuse võtmekimbus. Aga päriselt kodus tunneb poiss end ainult nende majas.

Järgmisel päeval Annat (siinkohal pean mainima, et Annal oli nüüd ka hüüdnimi – Trulla) koolis ei olnud. Keegi oli teda näinud väikeses pargis kooli lähedal pingi peal istumas ja endamisi põrnitsemas. Ometigi sadas sel päeval vihma ja oli külm ka. Cornelius ja tema klassikaaslased arutasid, mis juhtub, kui keegi õpilane vabanduseta õppetöölt puudub. Neil polnud klassis seni veel ühtki popitegijat olnud. Selgus, et õpetajad olid veel samal päeval Anna emale helistanud, kuid Anna oli emale ütelnud, et tema oli koolis ja hoopis õpetajad luiskasid …

Järgmisel päeval oli Anna siiski koolis, kuid ta ei teinud mitte midagi. Ei kirjutanud, ei vastanud küsimustele ja üritas pidevalt enne koolikella tunnist lahkuda. Corneliusel ei jää kodus midagi muud üle, kui vastata isa küsimusele, kuidas uuel türdukul läheb, et uuel tüdrukul on pööning päris segi …

Asjad läksid veelgi keerulisemaks siis, kui Cornelius kuulis oma klassiõelt Lauralt (Laura ema ja Anna ema olid sõbrannad), et põhjus, miks Anna ema Viini kolis, oli hoopis Corneliuse isa. Anna ema tahtis Corneliuse isaga abielluda! Nad olevat lausa kaks aastat salaja kohtunud, kui olid ühel konverentsil Viinis tuttavaks saanud! Corneliuse arvates on selline asi ikka tõeline jamps ja tegelikult ei suuda ta seda uskuda.

Cornelius üritas nüüd isa käest seda abiellumise ja Anna ema asja uurida, kuid isa kinnitas esialgu, et see pole veel avaldamisküps! Ja et tal pole selleks õigeid sõnu … Cornelius oli solvunud, ta ei suuda isa mõista … Samal päeval nägi Cornelius ka Anna ema, kes oli tütart kooli sundimas, kusjuures ka Anna ema oli trullakas. Cornelius ei suuda mõista, kuidas võis mees, kes kunagi oli armastanud Corneliuse ema, sellesse Trulla-seeniori armuda? Poisi ema on pikka kasvu ja piitspeenike ning nägu on tal nagu Botticelli Venusel. Cornelius kinnitab, et Anna ema Sabine Lachs polnud just inetu, aga pisut ülekaaluline ja vähemasti profiilis õige keskpärane, looduse kingitud terava nina, ent nõrga lõuaga.

Koolipäevad läksid edasi. Proua Lachs tõi tütre kooli, saatis ta alla garderoobi, tõmbas tal jope seljast ja viis ta üles õpetajate tuppa. Nii oli asi kindel, et Anna oli ikkagi koolis. Anna istus Corneliuse kõrval, ega nõudnud mingit teist kohta. Ta võttis ka märkmiku ja pastapliiatsi vabatahtlikult kotist välja. Kuid midagi ta kunagi kirja ei pannud. Ja õpetajate küsimustele ei andnud ta endiselt ühtki vastust.

Corneliuse isa ei rääkinud kodus enam Sabinest ega Annast, kas tema idee kärgperekonnast oli lõplikult maha maetud? Corneliusel oli lootus, kuni selgus, et neid ootab ees vägev nädalalõpp spaahotellis lumises Burgenlandis, kuna poisi isa oli kindel, et Cornelius peaks Sabine ja Annaaga korralikult tutvuma.

Me saame osa ka sellest nädalavahetusest spaahotellis, kus Cornelius ja Anna leiavad “ühise keele”. Nad ei ole rahul sellega, et nende vanemad abielluda tahavad. Kas nad peaksid üheskoos põgenema? Cornelius ei ole selles väga kindel, sest see võiks olla valus löök poisi emale. Kuid Cornelius lubab mõtelda, kuhu võiks Anna põgeneda? Kas selleks oleks poisi vanaema korter? Kas selleks oleks Corneliuse ja tema isa koduabilise (temal nimeks Zierhut) aiamajake Vana-Doonau ääres? Igal juhul lähevad Corneliuse ja Anna suhted paremaks, sest Trullal on lootus, et Cornelius sobiliku põgenemiskoha välja nuputab. Ka koolis näitas tüdruk end paremast küljest. Cornelius kinnitab, et nüüdsest on tema ja Anna vahel otstarbekas suhe.

Cornelius sai klassiõde Lauralt ka “värsket” infot, kuna Sabine oli tema emale kurtnud, kuidas Cornelius ja Anna tahavad hävitada armastuse tema ja Corneliuse isa vahel. Oma tütrega pidavat ta veel kuidagi hakkama saama, kuid Cornelius on tema arvates igavene ülbe, täiega ärahellitatud jõmpsikas, kelle isa laseb endale pähe istuda, kuid Anna ema ei pidavat alla andma, ta võitleb edasi. Isa on palunud “appi” ka Coreliuse ema, kes ühel päeval pojaga pärast kooli kohtus, lootuses poisile mõistust pähe panna, et poiss isaga normaalselt käituks ja isa otsuseid hindaks.

Kuna olukord ei muutu, siis otsustavad Cornelius ja Anna teoks teha plaani, et Anna põgeneb. Just koduabilise Zierhuti aiamajja. Saame lugeda sellest, kuidas Cornelius selleks ettevalmistusi teeb, kuidas lapsed majakesse ka jõuavad. Majakesse, kus pole talvel vett, pole elektrit ja Annal pole ka mobiili, kuna ema oli selle ära võtnud. Anna jääb siiski aiamajakesse, Cornelius tuleb linna tagasi, et hoida asjaolude kulgemisel silm peal. Kas hakatakse Annat otsima, mida Anna ema ja Corneliuse isa ette võtavad?

Asjad lähevad “keeruliseks” siis, kui Cornelius järgmisel hommikul aiamajakesse läks, et vaadata, kuidas Annal seal läheb. Nüüd oli Anna poisile kirja jätnud ja tõepoolest minema läinud …

Siinkohal ma edasi ei räägi, sest muidu räägiksin Sulle jällegi peaaegu terve raamatu sündmused ära. Kas Anna leitakse üles? Ja mis edasi saab? Kas Anna jääb uude kooli edasi? Kuidas hakkavad kaasõpilased temasse suhtuma? Kas Cornelius ja Anna saavad sõpradeks? Mis värk on Corneliusel Lauraga? Mis saab Zierhuti ja Anna koertest (selle koerteteema pead ise sellest raamatust “avastama”)? Kas Corneliuse isa ja Anna ema abielluvad? Või?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle ägeda ja kaasakiskuva Christine Nöstlingeri lasteraamatu läbi loed. Sündmused on põnevad ja kaasahaaravad, on huumorit, kuid on ka tõisemaid toone, on palju huvitavat laste mõttemaailma ja nende nägemusi elust ja armastusest jpm.


Dav Pilkey „Kapten Aluspüksi seiklused“ (Varrak)

Saage tuttavaks George’i ja Haroldi, kahe TOHUTU kujutlusvõimega neljanda klassi poisiga. Neile meeldib vempe visata, sellest veel rohkem naudivad nad ainult koomiksiraamatu kirjutamist enda loodud superkangelasest, kelle nimi on Kapten Aluspüks. Aga seda ei oska nad küll oodata, mis juhtub siis, kui nende koomiksiraamatu tegelane ellu ärkab!

„Kõigile lõbujanustele rüblikutele, kes pole kunagi tahtnud raamatuid lugeda.” – School Library Journal

„Pilkey huumor on terav ja särav, see pakub vanematele sama palju rõõmu kui noortele lugejatele.” – Parents’ Choice Foundation

„Üks viiest raamatust, mida kõik lapsed peaksid lugema.” – Healthy Family Matters

Dav Pilkey on sündinud 1966. a Clevelandis Ohios. Ta on kirjutanud ja joonistanud üle neljakümne lasteraamatu, mitmeid neist on tunnustatud auhindadega. Tema romaanide ebatavaline stiil on loodud julgustamaks laste vaoshoidmatut loovust. Tema lood on osaliselt autobiograafilised ja tegelevad universaalsete teemadega, hoides au sees sõprust, sallivust ja heasüdamlike võitu.

Selle humoorika ja lõbusa, ägeda ja kaasahaarava, värviküllase lasteraamatu esikaanel on kirjas, et see on Dav Pilkey esimene kangelasromaan, ja et see on nüüd täiesti värviline raamat, ja et selles raamatus on märulit, põnevust ja kometit …

Raamatu alguses saame tuttavaks selle peategelastega ehk kahe Jerome Horwitzi algkooli neljanda klassi poisiga – George Beard ja Harold Hutchins. George on lipsu ja lühikeste juustega, Harold on T-särgi ja sassis peaga. Selgub, et nad olid parimad sõbrad, nad isegi elasid kõrvuti majades. Autor kinnitab, et George ja Harold olid tavaliselt vastutustundlikud poisid. Kui iganes midagi halba juhtus, vastutasid tavaliselt just nemad, kuigi nad oli ikkagi head ka. Autor lisab, et poiste tobeduste tegemise tung oli uskumatult võimas. Tavaliselt oli seda tobeduste tegemise tungi raske kontrollida. Mõnikord tõi see neile jama kaela. Ja ükskord tõi see neila kaela suure, SUURE jama. Enne, kui selle SUURE jamani jõuame, räägib autor meile ka teise loo.

Pärast rasket päeva täis naljategemist, vembuviskamist ja kaose külvamist koolis meeldis George’ile ja Haroldile joosta mürinal vanasse puuonni George’i maja taga. Puuonnis oli kaks vana pehmet tooli, laud, rämpstoitu täis topitud seinakapp ja tabalukuga suletud kast täis pliiatseid, pastakaid ja tervet mäestikku paberihunnikuid.

Haroldile meeldis joonistada ja George’ile meeldis lugusid välja mõelda. Ja kahekesi tegelesid poisid tundide kaupa päris enda koomiksiraamatu kirjutamise ja joonistamisega. Nad olid aastate jooksul loonud sadu oma koomiksiraamatuid, mille kangelasteks olid kümned päris nende suprekangelased, näiteks “Koer-mees”, “Timmy, rääkiv vetsupott” ja “Imeline Lehma-tädi”. Aga üle aegade suurim superkangelane, kelle nad eales välja mõtlesid, pidi olema “Imeline Kapten Aluspüks”.

Saame lugeda, kuidas Kapten Aluspüks alguse sai, kuidas poisid koolis salaja koopiamasinal kopeerisid mitusada eksemplari oma kõige uuemat Kapten Aluspüksi seiklusraamatut. Pärast kooli müüsid nad mänguväljakul isetehtud koomikseid, küsides viiskümmend senti tükist.

Nüüd saamegi osa ka poiste kirjutatud ja joonistatud koomiksist “Kapten Aluspüksi seiklused”, milles Kapten Aluspüks peab vastu hakkama hirmsale sööklatoidu kollile Äkastav Hunk. Koomiks on igati naljakas, milles Kapten Aluspüks kasutab hirmsa kolli vastu aluspükse!

Seejärel saame tuttavaks ka kooli direktori, härra Krupiga, kes oli vana ja tige mees. Ta vihkas naeru ja laulu. Ta vihkas vahetunni ajal mängivate laste hääli. Tegelikult, ta vihkas üldse lapsi! Kõige rohkem vihkas ta George’i ja Haroldit. Ta vihkas nende vempe ja ninatarkust. Ta vihkas nende totakat suhtumist ja nende lakkamatut itsitamist. Ja eriti vihkas ta neid kohutavaid “Kapten Aluspüksi” koomiksiraamatuid. Härra Krupp kinnitab, et ühel päeval võtab ta need poisid vahele, üsna varsti!

Nüüd saamegi teada, kuidas poistele see SUUR jama kaela tuli. Oli päev, mil toimus suur jalgpallimatš Horwitzi Põmmpeade ja Stubinville’i Haisumardikate vahel. Tribüünid olid toetajaid täis. Kuid, hakkas juhtuma üsnagi “ootamatuid” asju – keegi oli ergutustüdrukute tuttidesse pipart puistanud, nii et kõik aevastama hakkasid, keegi oli orkestri pillidesse mullivahtu valanud, nii et pillidest hakkasid voolama mullid, keegi oli palli heeliumi täis pumbanud, nii et pall tõusis pilvedeni ja kadus silmapiirilt, keegi oli Põmmpeade LihaseHõõrumise Soojendussalvi asemele härra Vembuvenna Eriti-Sügeleva Kratsimissalvi pannud, nii et meeskond ennast kratsima hakkas. Ja see polnud veel kõik! Keegi oli pannud limonaadi sisse kummiämblikke, keegi oli kõik vetsuuksed kinni liiminud. Ei läinud kaua, kui suuremal osal toetajatest sai küllalt ja nad läksid ära. Suur matš oli läbi kukkunud ja kõik terves koolis tundsid ennast kohutavalt.

Tribüünide all itsitas kaks poissi. Harold kinnitas, et need olid siiani nende parimad vembud. George lisas, et neid oli raske üle lüüa. Poisid lootsid, et nad nende vempudega vahele ei jää, kuid juba järgmisel päeval kutsuti nad direktor Krupi kabinetti! Nüüd selgus, et härra Krupp oli koolimajja ja koolimaja ümbrusesse paigaldanud valvekaamerad ja nüüd oli tal poiste vempudest videosalvestus. Härra Krupp kinnitas, et tal oli plaan saata videosalvestus poiste vempudest nende vanematele, kooli juhtkonnale, jalgpallimeeskonnale, kuid ta otsustas teisiti. Poisid peavad hakkama täitma reegleid, mis on poiste arvates väljapressimine, kuid …

Nüüd hakkasid poisid igal hommikul kell kuus härra Krupi autot pesemas käima, nad kitkusid härra Krupi hoovis umbrohtu ja orasheina, puhastasid vihmaveerenne ja pesid aknaid. Koolis istusid George ja Harold sirgelt, kuulasid tähelepanelikult ja rääkisid ainult siis, kui nende poole pöörduti. Nad ei naljatlenud, nad ei visanud vempe – nad isegi ei naeratanud. Lõuna ajal võtsid poisid tolmuimejaga härra Krupi kabinetist tolmu, viksisid ta kingi ja pühkisid laualt tolmu. Vahetunni ajal lõikasid nad tema sõrmeküüsi ja triikisid ta lipsu. Pärast kooli niitsid George ja Harold härra Krupi muru, hoolitsesid tema aia eest ja hakkasid tema maja esikülge üle värvima. Päikeseloojangu ajal tuli härra Krupp välja ja ulatas kummalegi poisile hunniku raamatuid. Härra Krupp oli palunud õpetajatel anda poistele rohkem koduseid ülesandeid. Poisid pidid minema hilisõhtul koju õppima, et hommikul kell kuus härra Krupi juures tagasi olla.

Poisid on hullumas, kuni George näitab Haroldile paberitükki, millel on reklaam – 3D Hüpno-sõrmuse reklaam. Selle abil sunniksid poisid härra Kruppi video neile andma ja unustama, et kogu see segadus oli üldse tekkinud. Kahjuks oli sõrmuse tarneaeg neli kuni kuus nädalat. Poisid tegid neli kuni kuus nädalat selgamurdvat orjatööd, kurnavaid koduseid ülesandeid ja käitusid koolis alandavalt korralikult, kuni saabus George’i kirjakasti pakk Väikse Nupuvenna Uuenduste OÜ-st. See oli 3D Hüpno-sõrmus.

Ja nüüd hakkab juhtuma! Poisid suudavad sõrmuse abil härra Kruppi hüpnotiseerida. Nad saavad endale videokasseti, ja annavad härra Krupile vastu teise video, mis oli üks Haroldi noorema õe vana “Laula koos lilla Lohemaoga” videotest. Poisid otsustavad härra Krupiga nalja ka teha. Nad panid ta käituma nagu kana, ahv ja Kapten Aluspüks.

Kuid Härra Krupp muutuski Kapten Aluspüksiks! Ta lendas oma kabineti aknast välja, poisid jooksid tema järel. Nüüd algasid seiklused, Kapten Aluspüks pidas kinni pangaröövlid, mängu tulid ka robotid, kes käisid vargil Haruldaste Kristallide Äris. Selgub, et haruldane kristall varasti doktor Titelapi jaoks, kes pani kristalli suurde masinasse, mille nimi oli Laser-Matic 2000. Masinast väljus võimas laserkiir, mis pidi kahekümne minuti pärast Kuu õhku laskma ja Kuu tohutud kamakad pidid alla sadama ja purustama kõik maailma suurimad linnad. Siis tõuseb doktor Titelapp varemetest ja hakkab maailma valitsema! Nüüd pidid poisid ja Kapten Aluspüks päästma maailma, ja esimese sammuna tuli kasutusele võtta kummist koerakaka, mille poisid olid härra Krupi kabinetist kaasa võtnud.

Kuidas edasi, selle ma jätan Sulle endale avastada. Ma ei saa ju kogu lugu ka ära rääkida. Igal juhul on raamatus ka nn keer-u-lehed, mida keerates saab lugejale endale lausa animeeritud pildi! Kuidas õnnestus poistel härra Krupp hüpnoosist vabastada, seda saad ka teada. Sellest on ka juttu, miks härra Krupp ka edaspidi Kapten Aluspüksiks muutus, selleks oli vaja tal kuulda vaid sõrmenipsu.

Ja see pole veel kõik. Raamatu autor räägib raamatu lõpus ka endast, kuidas ta joonistama ja raamatuid kirjutama hakkas, ja sellestki, kuidas sündis Kapten Aluspüks. Raamatu viimastel lehekülgedel on ka lustakaid tõsiasju sellest, kuidas George ja Harold endale nimed ja perekonnanimed said, kuidas härra Krupp endale perekonnanime sai, kuidas Horwitzi algkool nime sai, kuidas Dav Pilkey raamatud valmivad.

Selline äge, hummorikas ja kaasakiskuv lugemine on see Kapten Aluspüksi seikluste raamat. Nalja ja huumorit on palju, põnevust ka, kõik on mõnusasti lapsemeelne, vahvas keeles ja suurepäraste illustratsioonidega, peategelased ja kõrvaltegelased on ägedad. Ja mulle tundub, et sellele loole on oodata ka järge, sest raamatu lõpus on kaanepilt uuest raamatust “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak”, milles on kõvasti märulit, kõvasti kometit ja kõvasti keer-u-lehti! Ootame ja näeme!


Michael Engler, JoëlleTourlonias „Meie kahekesi jääme alati sõpradeks“ (Ühinenud Ajakirjad)

Jänes ja siil on parimad sõbrad, keda iial nähtud. Nad on nii head sõbrad, et haruharva nähakse üht ilma teiseta. Nii head sõbrad, et kõik loomad metsas ja välul soovivad ka endale nõnda head sõpra. Sõpra kogu eluks.

Kuid ühel päeval tahab jänes hoopis oravaga mängida. Orav oskab hästi kaugele hüpata ja tal on nii ilus sile karv ...

See oli alles üsna hiljuti ehk selle aasta kevadel, kui kirjutasin Sulle imelisest lasteraamatust “Meie kahekesi kuulume kokku”, milles toimetasid kaks head sõpra, jänes ja siil. Sellegi raamatu autoriteks olid Michael Engler ja JoëlleTourlonias. Raamat ei olnud “paks”, aga oli lihtsalt armas ja ilus. Täpselt sama võib öelda ka uue raamatu kohta.

“Meie kahekesi jääme alati sõpradeks” on tegelikult ju selle esimese raamatu järg, milles me kohtume jällegi jänese ja siiliga. Raamatu alguses saame lugeda, et jänes ja siil olid parimad sõbrad, keda iial nähtud. Nad olid nii head sõbrad, et haruharva nähti üht ilma teiseta. Teisedki loomad metsas ja välul soovisid endale nõnda head sõpra. Sõpra kogu eluks.

Juba varahommikul, kui päike tõusis lesisid jänes ja siil teineteise kõrval tiigikaldal. Nad lesisid ja leiutasid uusi mänge. Näiteks tiigihopsu. Sellest vahvast mängust saad ka lugeda. Jänes oli siilist tiigihopsus üle, mistõttu läks tal mängutuju üle. Jänes tahtis minna maitsvaid porgandeid otsima. Siili kaotus ei heidutanud, tema oleks tahtnud edasi mängida, kuid jänes läks üksi porgandeid otsima … Siil oli pahur ja pettunud …

Siili ja jänese tüli kuulis pealt orav, kes pakkus ennast jänesele seltsi. Jänesele meeldis orava sile kasukas ja kohev saba. Orav tegi ka väga osavaid ja väga pikki hüppeid. Äkki tegi orav jänesele ja siilile ettepaneku peitust mängida. Siil oli esimene, kes pidi silmad kinni panema ja loendama. Siil tundis numbreid ühest kümneni, kuigi ta pidi loendama sajani, aga siil loendas eriti aeglaselt, sest ei tahtnud jänese ja orava jaoks mängu ära rikkuda.

Kui siil jälle silmad avas, olid orav ja jänes kadunud. Siil arvas, et äkki on nad porgandipõllule läinud, kuid seal ei ole jänest. Siil otsis ja otsis, kuid jänes jäi kadunuks. Aegamööda hakkas siilil päris kõhe. Äkki oli jänes minema jooksnud? Äkki oli temaga midagi juhtunud? Siil oli väga mures.

Siil kuulis oma pea kohal häält. Keegi ütles, et ta oli näinud siili sõpra. See oli vares, kes kinnitas, et jänes oli koos oravaga ja neil oli ilmatuma lõbus. Siil sai pahaseks. Kuidas võis jänes lustida, samal ajal kui tema nii väga muretses. Siil otsis jänest kogu pärastlõuna, kuid ei leidnud teda. Siil muutus kurvaks, sest peagi hakkas kätte jõudma päev, mille nad kenasti koos oleksid võinud veeta. Saabus öö. Kõik loomad magasid, ainult siil oli ikka veel ärkvel. Ta ei suutnud uinuda. Ta oli jänese peale pahane, ta oli pettunud, ta oli kurb. Ta tundis end üksildasena ja üksikuna. Mööda ta põske veeres pisar.

Järgmisel päeval leidis siil jänese üles. Siil tahtis jänesele teada anda, mida ta asjast arvab, kuid tegelikult oli ka jänes ilmatuma õnnetu, sest … Siinkohal ma edasi ei räägi, sest muidu ma räägin sulle ju terve raamatu ära.

Mida tegi jänes puu otsas? Kuidas ta sinna sai? Miks oli jänes üksinda ja hirmul? Kuidas jänes puu otsast alla saab? Kes teda aitab? Ja kas tiigihopsu mängitakse edasi? Äkki isegi koos oravaga?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle armsa lasteraamatu läbi loed.

Imelised pildid on raamatusse joonistanud JoëlleTourlonias.


David Walliams „Paha paps“ (Tänapäev)

Papse on igas suuruses ja iga kujuga. On pakse ja kõhnu, on pikki ja lühikesi. On vanu ja noori, on tarku ja rumalaid. On tobedaid ja tõsiseid, on lärmakaid ja vaikseid. Ja muidugi on olemas head papsid ja on olemas pahad papsid …

David Walliams on Briti koomik, näitleja, lastekirjanik ja talendisaate kohtunik, kes selle aasta 20. augustil tähistas 49. sünnipäeva. Tema sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid raamatuid: “Maailma halvimad lapsed” (2020, Tänapäev), “Pururikas poiss” (2018, Tänapäev), “Härra Hais” (2018, Tänapäev), “Rotiburger” (2016, Tänapäev), “Jube tädi” (2016, Tänapäev), “Hirmus õudne hambaarst” (2015, Tänapäev), “Gängstamemm” (2014, Tänapäev), kokku seega seitse raamatut, “Paha paps” on järjekorras kaheksas. Kõik Walliamsi kirjutatud lasteraamatud on naljakad ja humoorikad, kuid Walliamsi huumor ei ole lihtne huumor ja on sedavõrd omamoodi, et on üsna raske leida teist lastekirjanduse autorit, kes kirjutaks just nii nagu tema seda teeb.

Seekordne lugu räägib meile pojast ja papsist. Poja nimi on Frank, papsi nimi on Gilbert. Kaasa löövad ka Franki ema Rita ja Gilberti tädi Flip, kes vahel vaatab Franki järele. On veel ka Härra Suur, kes on üllatavalt pisike krimiboss, kaks tema käsilast, Näpp ja Pöial. Näpul on peenikesed näpud, millega on hea teiste taskuid tühjendada, Pöidlal on suured pöidlad, mida ta kasutab härra Suure vaenlastele valu tekitamiseks.

Kuid see pole veel kõik. Raamatus toimetavad ka Pöidla hirmuäratavad vennalapsed Villem ja Mõmmik, härra Suure ülemteener Chang, reverend Judith, kes on vikaar, kohalik politseinik seersant Irv, ühe silmaga vangivalvur härra Pöörel, kivist südamega mees, kohtunik Piilar ja meile juba varasematest Walliamsi lugudest tuttav ajalehemüüja Raj. Kõik tegelaskujud saavad raamatu alguses lugejale tutvustatud ja nad saavad ka “oma näo”, sest huumorikad pildid on ka sellesse raamatusse joonistanud Tony Ross.

Raamatu alguses saame teada, et Franki paps oli kuulus mees, ta oli romurallisõitja. Paps sõitis vana Miniga, mille ta oli ise üles vuntsinud. Ta oli autole maalinud Suurbritannia lipu ja pannud sõidukile nimeks Queenie – Tema Majesteedi kuninganna järgi, keda ta väga imetles. Auto oli rallimaailmas niisama kuulus kui paps. Queenie motor tegi äravahetamiseni sarnast häält lõviga.

Paps oli Raja Kuningas. Ta oli parim romurallisõitja, keda selles linnas nähtud. Keegi ei võitnud rohkem kui tema. Nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse tõstis paps ühe karika teise järel oma pea kohale ning rahvas juubeldas ja hõikus ta nime. Gilbert Suur! Elu oli kuldaväärt. Keegi ei fännanud papsi rohkem kui tema enda poeg. Frank jumaldas oma isa. See mees oli tema kangelane. Frank lootis, et ühel päeval on ta võidusõidutšempion, just nagu isagi.

Isa ja poeg nägid sarnased välja. Mõlemad olid lühikesed ja ümarad, mõlemal olid peast eemal asetsevad kõrvad.

Selgub seegi, et paps oli pojale oma sõitude vaatamise keelanud. Romuralli oli ohtlik nii sõitjatele kui ka pealtvaatajatele, mistõttu paps ei tahtnud, et poeg ohtlikule rajale tuleks.

Ühel õhtul oli paps jällegi minemas võistlustele. Ta pani Franki voodisse magama, kusjuures vahva on see, et Frank ja paps teevad sageli süllistust, mis on nende eriline kaisutus, mis oli midagi kerge kallistuse ja pika süleluse vahepealset. Kuid sel õhtul ei jäänudki Frank magama, vaid läks salaja raja äärde võistlust vaatama ja just sel õhtul juhtus traagiline õnnetus. Papsi autol oli probleeme, mootor ei möiranud, vaid pigem krigises. Äkitselt käis Queenie väljalasketorus võimas plahvatus. Auto kogus järsult kiirust ega lasknud enam aeglustada. Auto oli kontrolli alt väljas. Ilmselt olid auto pidurid läbi. Aga kuidas? Paps kontrollis oma autot enne iga sõitu mitu korda. Auto hoog oli liiga suur, nii et vältides laupkokkupõrget teise autoga, tegi paps põike, kuid auto käis ümber ja rullus tükk maad edasi. Papsi auto oli nüüd kummuli keset võidusõidurada. Tagant tuli veel üks auto, mis sõitis Queenile sisse, lennutades auto läbi õhu. See maandus kolakaga ja lendas tükkideks!

Saabus kiirabikopter, paps viidi haiglasse, kus tal tuli parem jalg amputeerida. Nii sai paps endale puujala, mis sobis talle täiuslikult ja ta kinnitas, et suudab endiselt kõike teha, kuid – ühel päeval lahkus papsi ja Franki juurest poisi ema. Paps kaotas õige varsti ka oma töö, sest raja omanikud süüdistasid õnnetuses papsi ega soovinud teda enam kunagi rajal näha.

Paps üritas leida mõnda muud tööd, mis tahes tööd. Kuid tööd oli linnas vähe ja puujalaga mees ei olnud väikest sõrmegi väärt. Paps oli harjunud olema kangelane, ent nüüd tundis ta end tühja kohana.

Paps ja Frank püüavad kuidagi hakkama saada. Paps kinkis poisile üheteistkümnendaks sünnipäevaks suure võidusõiduraja, mis Frankile väga meeldis - kust oli nüüdseks juba paar aastat töötu isa selle ostmiseks raha saanud? Varsti tulid nende korteriukse taha mehed, kes rääkisid “maksmata võlgadest” ja hakkasid asju toast välja viima. Teler, diivan, narivoodi ja lõpuks ka võidusõidukomplekt.

Ühel õhtul, kui poeg ja isa külmas korteris külmi ube sõid, teatas paps, et kõik muutub varsti. Ta oli saanud tööd. Temast pidi saama autojuht, kes pidi lihtsalt kiiresti sõitma, ja see pidi olema väga ülisalajane töö. Ta pidi hakkama saama palju palka, palju raha, nad saavad osta uusi asju. Frank kinnitas, et tal pole uusi asju vaja, tal on vaja ainult papsi. Samal õhtul pidi paps minema uute tööandjatega kõrtsi kohtuma, kuid Frankil oli tunne, et midagi on valesti. Seejärel saame tuttavaks papsi tädi Flipiga, kelle õige nimi oli Philippa. Tema käis Franki valvamas, kui isa ära oli. Tädi Flip oli luuletaja, kes oli kirjutanud terve hulga kummalisi luuleraamatuid. Luuletusi meeldis talle ette lugeda ka Frankile, kuigi poiss nendest just suures vaimustuses ei olnud. Ka sellel õhtul luges tädi poisile luuletusi, kuid Frank tahtis ruttu magama jääda, õigupoolest tahtis ta lihtsalt kodust välja saada, et minna vaatama, kuhu paps oli läinud.

Frankil õnnestus tädi tüssata ja kodust jalga lasta. Ta jõudiski kõrtsi juurde, millest oli paps rääkinud. Ta leidis oma isa koos paari jubeda mehega hirmkallist Rolls-Royce’ist, mille katusele poiss pikali heitis, et paremini kuulda, millest mehed rääkisid. Selgus, et meestel olid kurjad plaanid, midagi või kedagi röövida, paps pidi olema lihtsalt kiire autojuht. Oma oskusi pidi ta tõestama, mistõttu algaski nüüd meeletu kihutamine, kusjuures Frank oli ju terve tee auto katusel! Sõit lõppes äkki, nii et Frank katuselt põõsasse lendas. Autos istunud boss saatis oma käsilased, Näpu, Pöidla ja ka papsi vaatama, kes või mis oli katusel olnud. Paps leidiski Franki, kes varjas ennast lähedal asuva prügikasti, kuid otse loomulikult ei ütelnud ta seda teistele.

Järgmisel päeval oli papsi ja Franki vahel jutuajamine, milles poiss palus, et isa mingite lolluste ega jamadega tegelema ei hakkaks. Ukse taha tuli reverend Judith, kes kutsus papsi ja Franki pühapäevaks kirikusse esinema. Pühapäeval pidi olema isadepäev ja nad võiksid ju üheskoos esineda, näiteks mõne luuletusega. Frankil tuli suurepärane idee, tädi Flip võiks neile ju isadepäeva luuletuse kirjutada. Selleks oli vaja talle helistada, kuid korteris polnud ju telefoni. Liin oli suletud aastaid tagasi, sest arved ei olnud makstud. Paps oli liiga vaene, et osta mobiiltelefoni, nii et kui neil oli vaja helistada, pidid nad minema telefoniputkasse. Ainus häda oli selles, et neil polnud kodus münte. Frank teadis, kust neid saab. Kohalikus pargis oli vana kaev. Inimesed kasutasid seda soovikaevuna ja viskasid sinna münte lootuses, et mõni nende soov täitub. Nüüd läksid isa ja poeg parki, et soovikaevust münte varastada. Otse loomulikult jäid nad vahele kohalikule politseinikule, seersant Irv’ile. Frank suutis leiutada ruttu väikese vale, et nemad isaga olid soovikaevust papsi puujalga otsinud, mille üks koer oli pihta pannud. Seersant Irv jäi seda lugu uskuma. Paps ja Frank said mündid, et tädi Flipile helistada, kes oli meelsasti nõus neile isadepäeva luuletuse kirjutama.

Mõni münt jäi ülegi, et minna maiustustepoodi. Kui päris täpne olla, siis Raji, linna lemmiklehemüüja poodi. Poes oli päris suur segadus, pood nägi välja, nagu oleks seda tabanud pomm. Selgus, et kaks meest, üks suur ja paks, teine pikk ja peenike, käivad kõikides kohalikes poodides ja ärides ja nõuavad raha välja. Raj oli neil sada naela andnud, aga järgmine kord tahtvat mehed juba rohkem. Seetõttu peksid nad poe segamini, järgmine kord lubati Rajile peksa anda! Frank kinnitas, et teab, kes need mehed olid – Näpp ja Pöial. Poiss leidis, et kuidagi peab saama neid peatada!

Kui Frank oli Raji juures poes, kuulsid nad tänavalt tuttavat möiret. See tuletas meelde Queenie möiret, kuid see ei saanud ju olla nii, sest Queenie oli pärast õnnetust tükkideks. Frank ja Raj jooksid tänavale, et näha, millega on tegemist. Neist mööduski Mini, mis oli siiski haiglast kollast tooni, sellises oksevärvi autos poleks paps küll mitte kunagi sõitnud. Varsti saabus poodi ka paps, kellele Frank ja Raj kinnitasid, et nad kuulsid Queeniet sedasama tänavat pidi möirates mööda kihutamas. Paps näis ebamugavust tundvat, kuid kinnitas, et teised eksivad.

Ühel õhtul pidi paps jällegi välja minema, seekord eriti varakult. Frankis tekkis kahtlus, et isa võib pahandustesse sattuda. Poiss pääses kodust tulema ja jälitas isa, kes sisenes hõbedasse Rolls-Royce’i, milles olid juba härra Suur (kes tegelikult oli äärmiselt väikest kasvu), Näpp ja Pöial. Frankil õnnestus neid jälitada, kuna leidis ostukäru, ta istus sellesse, veeres mäest sellega alla, kuni suutis haarata Rolls-Royce’i pakiruumi käepidemest. Lõpuks jõuti vana roostes garaažini, kust paps ajas välja kollase Mini. Paps kinnitas härra suurele, et see on maailma parim võidusõiduauto, kelle nimeks on Queenie!

Nüüd asusid paps, Näpp ja Pöial sellega teele. Härra Suur käskis neil tagasi tulla suure saagiga. Frankil õnnestus end peita Queenie pakiruumi.

Edasi loeme juba sellest, et Näpp ja Pöial röövisid panka, paps oli lihtsalt nende kiire autojuht. Samal ajal, kui kaks kurikaela pangas olid, tuli Frank isale ütlema, et nad peaksid lahkuma, kuid selleks oli juba hilja. Näpp ja Pöial tulid saagiga tagasi. Nad märkasid ka poissi, kes oli kummaliselt papsi moodi, nüüd mõistsid kurikaelad, et poiss on papsi poeg. Nad soovitasid küll poisi maha jätta, kuid neil tuli kiirustada, sest juba oli kohal ka politsei. Kihutamine ja põgenemine oli lausa hullumeelne, politseiautod olid neil kannul, “vägesid” juhatas seersant Irv. Põgeneti jalgpallistaadionile, sõideti mööda tribüüne, üles ja alla, “löödi” politseiautosid jalgpalliväravatesse, kuni lõpuks oldi politseiautode piiramisrõngas. Frankil tuli hea mõte – tema asub rooli, kolm meest lähevad Queenie tagaistmele istuma, nii et nad saavad auto püsti kahele tagumisele rattale! Nii nad tegidki, nüüd suutis Queenie “hüpata” politseiautode peale ja sellest sündis üks tõeline romuralli.

Meie põgenev seltskond pääses, kuid kahjuks ei suutnud Frank autot enam peatada, mistõttu nende sõit lõppes katusel ja vastu puud. Auto suudeti küll ratastele pöörata, kuid sõit sai õige varsti läbi, Queenie mootor ütles üles. Nii pidid nad jalgsi, paduvihmas ja üle sõnnikuga kaetud põldude härra Suure majja jalutama. Majja, mille rippus silt “Sulleri Maja”.

Härra Suur oli neid juba ammu oodanud. Saagiks oli ju ikkagi pool miljonit inglise naela! Boss imestas, et mehed olid kaasa toonud mingisuguse poisikese. Saades teada, et see on papsi poeg, ütles härra Suur, et Frankie ma elab ju tema juures! Nii see oli. Frankie ma oli pere juurest lahkudes asunud elama gangster juurde. Ema oli ka sel õhtul kohal, ta oli muutunud, ta oli purjus, tal tekkis riid nii oma endise mehe kui ka pojaga.

Härra Suur jagas suures saagist osa nii Franki emale, Näpule ja Pöidlale, kuid paps ei saanud midagi! Frank juhtis sellele tähelepanu ja siis selgus, et paps oli kunagi härra Suurelt laenanud viissada naela, et osta pojale sünnipäevaks uhke võidusõidukomplekt. Paps ei suutnud seda raga tagasi maksta ja nüüd oli “võlg” koos intressidega juba sada tuhat naela! Uskumatu! Nii pidi paps võla tasumiseks härra Suurele tasuta tööd tegema, ja millal võlg tasutud saab, seda pidi otsustama boss ise. Paps ja Frank asusid nüüd lahkuma, kuid Frank üritas mõned mahakukkunud rahatähed oma jala alla majast välja nihverdada, kuid ta jäi vahele. Härra Suur oli rabatud, sest varastada härra Suurelt, see nõudis julgust. Ta kutsus poissi enda juurde elama, kuid Frank kinnitas, et pigem sureb, kui seda teeb.

Seejärel oleme tühjas ja nukras kirikus, kus Frank ja paps pidid ette lugema tädi Flipi kirjutatud isadepäeva luuletust. Kirikus oli vikaar ja üks vanaproua, Frank ja paps. Just siis, kui isa ja poeg luuletust lugesid, sisenesid kirikusse seersant Irv ja politseinikud, kes papsi kinni võtsid. Politsei oli leidnud põllult põgenemisauto. Vihm oli suurema osa auto kollasest värvist maha uhtnud ja paljastanud selle all oleva Suurbritannia lipu. Polnud mingit kahtlust, see oli Queenie. Auto omanikuks Gilbert Goodie ehk paps. Paps võeti kinni ja pandi vanglasse. Möödusid nädalad, kuni saabus kohtupäev. Ka kohtus mõisteti paps üsna ruttu süüdu. Vaatamata sellele, et varastatud raha polnud leitud, määrati papsile karistuseks kümme aastat vanglas! Paps palus, et tädi Flip hoolitseks Franki eest.

Edasi loeme Franki elust koos tädi Flipiga, kuhu kuulusid kummalised toidud, luuleõhtud, kontrolli all toimuv koduste õppetükkide lahendamine. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud. Frank õppis tädi Flipi armastama, sest Flip oli ainus, kes tal oli. Reedeõhtuti külastasid nad kohalikku raamatukogu, kus Flip töötas. Frank õppis isegi luulet armastama.

Laupäevahommikuti jalutasid nad pargis. Frank sai tädilt mündi, et see soovikaevu visata, kuigi poisi soov ei täitunud, sest isa oli endiselt vangis luku taga. Pühapäevahommikuti käisid nad kirikus, kus nad olid ainsad inimesed.

Ühel päeval tegi Frank tädi Flipile ja reverend Judithile ettepaneku, et neil tuleb isa vanglast põgenema aidata. See oli üsna ootamatu ettepanek, millega naised ei nõustunud. Frank mõistis, et ainus viis isa vanglast vabastada, oleks raha panka tagasi viia, kuid raha oli ju härra Suure häärberi šeifis. Ainus, kes suudaks midagi välja mõtelda, oleks paps, kes oli vanglas. Frank sai hea mõtte Rajilt, kes ütles ühel päeval, et isa ja tädi Flip olid kangesti sarnased, nad võiksid olla lausa kaksikud!

Nüüd uuris Frank tädi Flipilt, kas ta oleks nõus isa asemel ühe öö vanglas olema. Tädi kinnitas, et seni pole tema elu närvekõditav olnud, kuid võiks ju olla, mistõttu oli ta plaaniga nõus. Vasaku Jala vangla külastuspäev oli laupäev, sinna läksid ka Frank ja Flip.

Kas vahetus vanglas õnnestus, ja kuidas? Kas Frank ja paps leiavad üles Queenie, ja kust? Mis juhtub härra Suure häärberis? Kes saab papsi puujalaga vastu pead, ja miks? Kas Franki ema on muutumas? Mis juhtub pangas? Mida me saame teada papsi kurvast romuralli õnnetusest? Kas paps suudetakse tagasi vanglasse nihverdada, ja kuidas? Kas paps mõistetakse õigeks? Millise kõne peab Frank kohtus? Ja mis saab Queenist ja Franki emast?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle humoorika, põneva ja kaasahaarava raamatu lõpuni loed. Ma olen üsna kindel, et need lugejaid (väiksed ja suured), kes on David Walliamsi kirjutatud lugusid ka varem fännanud, ei pea pettuma ka selles raamatus!


Grigori Oster „Kõrgem kommiteadus. Kommisömiootika algajatele ja edasijõudnutele“ (Varrak)

„Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme …” Nii kõlab tuntud lastelaul. Ent kui me seni oleme söönud komme üsna suvaliselt, siis tänu „Kõrgemale kommiteadusele” on sellel tegevusel nüüdsest ka teaduslik mõõde!

Käesolev raamat keskendub kommisömiootikale ehk kommide söömise teadusele. Selle autoriks on vene lastekirjanik Grigori Oster. Just tema nutikal juhatusel heidame pilgu kirevasse kommimaailma, saame teada kommide söömise põhitarkused ja jaotamispõhimõtted ning õpime vajadusel ka komme remontima!

Oster küsib: „Mida vajab inimene igapäevaelus rohkem? Kas maitsetuid hambaid või magusaid komme?” Ja vastab ise: „Igaüks, kel tuleb valida kommide ja hammaste vahel, valib kommid. Ja tal on kahtlemata õigus.”

Iga peatüki lõpus täiendavad maailma juhtiva kommisömiootiku koostatud käsitlust küsimused, ülesanded ja laboratoorsed tööd.

„Kõrgem kommiteadus” on oodatud külaline iga tõelise kommisõbra raamaturiiulil. Lugege ja te ei kahetse!

Grigori Osterit peaksid paljud eestlased teadma ka kui pärdikupiiga ja boamaoseiklustest rääkivate multifilmide autorit, kes on olnud ka mitmete teiste animafilmide stsenarist. Kes ei mäletaks multifilme “Harjutused sabale” (1981) ja “38 papagoid” (1976). Kuid Oster on ka suurepärane lastekirjanik, kellelt on eesti keeles ilmunud varem mitu vägagi vahvat lasteraamatut – “Pifi seiklused” (2000), “Pifi uued seiklused” (2000), “Kahjulikud nõuanded” (2006), “Õuduste kool” (2010 ja 2017), “Muinasjutt pisiasjadega” (2012) ja “Vallatu matemaatika” (2016). Kõik on igati lahedad, mõned neist üsnagi omanäolised, omapärase huumoriga, mistõttu sobivad need lugemiseks suurepäraselt ka täsikasvanutele.

“Kõrgem kommiteadus” algab teatega, et kui oled selle raamatu ostnud, kingiks saanud või lihtsalt lugemiseks laenanud ja omanikule tagastamata jätnud, siis oled omandanud eluaegse õiguse saada igal aastal komme kirjastuselt Rosmen. Siin on isegi aadress, kust neid komme saada, kuid üks aga on ka, aastas jagatakse välja vaid üks komm … Mine võta nüüd kinni …

Seejärel juba esimene peatükk ehk esimene õppetund “Hambad ja kommid”. Lugejale öeldakse et ta hakkab õppima uut ainet – kommisömiootikat, see tähendab kommisöömist. Kommisömiootikaga jääb lugeja tegelema kogu elu, kuni kõik hambad välja on kukkunud. Kusjuures, mida paremini lugeja seda ainet õpib, seda kiiremini nad välja kukuvad. Siin on juttu ka hambulistest kolmemeestest, hämmastavast avastusest, et kommide söömiseks polegi hambaid vaja, sest neid saab ka imeda. Ja samas on kommisömiootikul suus paar hammast ikkagi, mistõttu saab ta nii imeda kui ka närida komme. Selles peatükis on kommistest ja hammastest veel väga palju humoorikat juttu, näiteks sellest, et võrreldes hammastega, on kommidel mitmeid eeliseid – komme pole tarvis iga päev hambaharja ja pastaga puhastada ja kommid ei valuta kunagi. Üks asi on veel eeliseks, keegi ei roni lugejale suhu, et mõnda kommi natuke puurida. Esimese peatüki lõpus on ka humoorikaid küsimusi ja ülesandeid ja üks laboratoorne töö, ja tegelikult on küsimused, ülesanded ja laboratoorne töö iga peatüki/õppetunni lõpus.

Raamatu teine peatükk/teine õppetund on „Milleks on komme vaja“. Selles on juttu elukogemusest, kui inimkond kommidega esmakordselt kokku ouutus, ei teatud, mis nendega peale hakata. Inimesed kõndisid ümber kommide, vaatlesid neid igast küljest, imestasid ja küsisid üksteiselt: mis asjad need on? Saame lugeda, et kõik kasutasid komme valesti. Selle asemel, et maiustada, tegid naised neist keesid, kandsid kaelas. Mehed loopisid kommidega metsikuid loomi ja üksteist. Mõned sidusid kommide külge nööri, keerutasid neid pea kohal. Teised lihtsalt istusid ja koostasid kommidest igasugu mustreid. Selles õppetunnis saame teada, mida tegid kommidega maaharijad, mõtlejad, arstid, teadlased, kuni lõpuks üks väike laps otsustas kommi suhu panna – see oli ajalooline sündmus, sest inimkond oli jõudnud selgusele, kuidas komme kasutada. Tuli välja, et kõige targem, mida kommidega teha saab, on need suhu panna.

Kolmas õppetund kannab pealkirja „Kommide maailm“, milles on juttu kommiga metslasest, paeluvate kohtumiste maailmast, ökoloogilistest niššidest, ootamatust avastusest (mõnikord on võimalik avastada komm omaenese taskust, kuid sellel, kes tahab ühekorraga näha palju kõikvõimalikke komme, oleks targem minna mõnda lähimasse kommipoodi, seal on neid lademes), valimise ootusest, erutavast hetkest, hüvastijätust igaveseks, kergest lahkumisest, üksildasest südamest, magusast seltsimehest jpm.

Neljas õppetund on „Kommide jaotamine“. Üks kommisömiootika olulisemaid ülesandeid on kommide jaotamine ... juba meie ajastu alguses õppisid inimsed jaotama komme omadeks ja võõrasteks. Omal ajal oli see küllaltki kasulik avastus. See oli abiks rahu tagamisel, aitas lõpetada mõttetud vaidlused, tülid, kaklused ja isegi sõjad, mis ikka ja jälle eri riikides teadmata omanikuga kommide pärast tekkisid. Edasi loemegi erinevatest kommide jaotamise viisidest, nii uuest meetodist, puhtast südamest, ebaõiglasest jaotusest, õiglasest meetodist, neljast kuhjast, iiristest, karamellidest, dražeedest, šokolaadikommidest.

Viies õppetund on „Lutsukommide ehitus ja mõju“. Kui teadlased olid kõik olemasolevad kommid nelja kuhja ära jaotanud, tuli välja, et see pole veel kõik. Tuli edasi jaotada. Iirised jaotusid heledateks ja tumedateks. Šokolaadikommid sellisteks, millel on vedel täidis, ja sellisteks, millel on kõva. Ja nii edasi. Selgus seegi, et vahel esineb täidisega karamelle, aga vahel ilma täidiseta. See-eest on viimased täiesti läbipaistvad. Sellistele panid teadlased nime „lutsukommid“, ja hiljem selgus, et tavalistest lutsukommidest tuleb eraldada need, millel on pulk sees. Loeme sellestki, kuidas lutsukomme õigesti imeda ja lutsutada, mida lutsukommidega tohib teha, mida mitte.

Kuuendas õppetunnis saame lugeda pikalt ja põhjalikult kommide väljasülitamisest, seitsmendas õppetunnis aga kommide nimedest (kaunid meloodilised komminimed, poeesia suus, kirsimaitseline komm, jalakesed ja koer jpm), kaheksandas õppetunnis tutvume kommipaberitega (selgub, et komme on enne uinumist palju kasulikum lugeda kui passida hilise õhtuni teleka ees, et paljud koguvad kodudesse terveid kommide raamatukogusid, ja laenavad alati lugemiseks teistele, et kommi on raske süüa, kui tal on paber ümber, et värvilisi kommipabereid on vaja selleks, et laste tähelepanu endale tõmmata, et tänapäeva teadus on kindlalt veendunud, et kommipaberites ei ole midagi halba).

Ja neid humoorikaid õppetunde on selles raamatus veel mitmeid, kokku ju lausa 17 õppetundi! Üheksas õppetund peatub kommide remondil, kümnes looduslikul valikul, 11. peatükk tutvustab lugejale kommide värvimist, 12. peatükk on pidulikust kommide üleandmisest (kangelasteod, tõelised vägitükid, sõjamedalid, lipud ja trummid, rivisammul, parimatest parimad, paraadi komandör, esimene järk, väljateenitud lutsukomm, ordenid pulga otsas jpm), 13. peatükk on kommide osakestest, 14. peatükk räägib kommi kolmest olekust.

Kolm viimast õppetundi on kooselust kommidega (kommid ja inimesed on ammuilma teineteisega harjunud, õppinud elama ühel ja samal planeedil rahus külg külje kõrval nagu lahked üksteisest lugupidavad naabrid, kuigi inimesed söövad komme, suhtuvad kommid sellesse rahulikult, ilma paanika ja solvumiseta, aga mis juhtuks siis, kui kommid sööksid inimesi?), kommide omadustest ja nähtustest (selgub, et kahjuks kommid tõenöoliselt siiski ei oska meiega rääkida, ja ei oska nad ka ujuda, kuid kust kommid tulevad?) ja kommide tootmisest.

Viimane õppetund lõpeb huvitava mõttega – igast riigist võib leida mõne riigitegelase, kes aina korrutab: „Milleks nii palju kommivabrikuid?“ Parem paneme püsti ühe väikese tehase, kus toodetakse vitsu. Ja hakkame lastele vitsa näitama. Et nad kommi ei paluks.“ Kas kommisömiootika teadus suudab sellisele tegelasele anda väärilise vastulöögi? Jah. Ta suudab.

„Vits,“ vastavad teadlased, „on kahtlemata väärtuslik ja vajalik asi. Ilma selleta võivad lapsed ülekäte minna. Kuid ka kõige kõvem vist ei asenda mitte kunagi ja mitte kusagil lihtsat, tavalist kommi. See on ammuilma ajaloos kinnitus leidnud, sada korda äratõestatud teaduslik fakt.“

Selline raamat on see kommisöömise raamat ehk „Kõrgem kommiteadus“. Mulle tundub, et see on lugemiseks mitte pere kõige väiksematele, pigem koolilastele, sest Grigori Osteri huumor on veidi krutskeid täis, mistõttu tuleb tema tekste lugedes ka kaasa mõtelda. Ja teisalt võib ju selline omamoodi huumoriga raamat sobida suurepäraselt ka mõnele lapsemeelsele (heas mõttes ...) täiskasvanule.

Väga ägedad pildid on joonistanud Ulla Saar.