David Sundin „Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks“ (Varrak)

Mida teha raamatuga, mis ei taha, et teda loetaks? Muidugi kaaned avada!

Et see raamat ei taha mingil juhul, et teda loetaks, püüab ta igal võimalusel lugemisest kõrvale hiilida: tähed kaovad, kaaned üritavad sulguda, raamat proovib sulle igasugu vempe visata, et sa raamatu lugemise lõpetaks.

Rootsi koomiku David Sundini lõbus lasteraamat „Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks” pakub lustakat lugemiselamust väikestele ja paneb proovile ka suurte ettelugejate fantaasia.

Raamat oli 2020. aasta ostetuim lasteraamat Rootsis.

“Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks” ilmub väga ilusas köites, esikaanel on ilusad kuldsed kirjad ja joonistused, kuid on ka “hoiatused”: vaata ette, lase lahti, mine ära, stopp, jäta järele ja jäta raamat rahule! Uskumatu lugu, kuidas siis sedasi saab raamatut lugeda, kui see hoopis lugeja minema ajab?

Tiitellehel ütleb raamatu autor, et võib olla väga raske, vaat et võimatu lugeda muinasjuttu sellest raamatust, mis ei taha, et teda loetaks. Ehk peaks lugeja selle asemel lihtsalt mõne teise raamatu võtma?

Ja lugu algab. Elas kord laps, kes ei saanud magama jääda. Laps küsis täiskasvanult, kas too ei võiks talle mõnda raamatut ette lugeda. Täiskasvanu oli nõus, kuid laps oli leidnud erilise raamatu, mis ei tahtnud, et teda loetaks ja tegi omalt poolt kõik, et teda ei loetaks.

Algab muinasjutt sellest raamatust.

Täiskasvanu avab raamatu, mis muutub rooliks. Sõit viib neid kohale, kuid siis hakkab raamatusse uusi sõnu tekkima, mida keegi kunagi polnud varem kuulnud – krabuma, kepsas, plurkp jpt. kummalised sõnad.

Siis muutub raamat tiibadeks ja hakkab nagu lind tiibu laksutades ringi lendama. Täiskasvanu pidi raamatut kõvasti kinni hoidma, et see aknast välja ei lendaks. Seejärel hakkab raamatu tekst muutuma üha väiksemaks ja väiksemaks, peaaegu võimatu on seda lugeda. Siis muutub tekst suuremaks ja suuremaks! Hiiglasuureks!

Järsku on raamatus ninnu-nännu jänes, kes polnud päris, see on kõigest pilt. Ja jänesel polnud sellesse raamatusse üldse mitte mingit asja!

Ja äkki, raamat hakkab kinni minema, täiskasvanu peab kõvasti vaeva nägema, et raamat kinni ei läheks. Edasi kostab raamatust muusikat. Täiskasvanu hakkab laulma, kuid lapsele see laul ei meeldi. Raamat muutub ka soojaks, läheb lausa põlema, nüüd on vaja üheskoos puhuda, et tuli kustutada. Nüüd hakkavad raamatus kaduma sõnad, R-tähed muutuvad järsku U-deks – krokodillist saab kuokodill!

Lõpuks ütleb laps, et tahab … Mida laps tahab? Kusjuures raamat ei lõpe ka pärast seda! Siin on veel sõnu, tuleb raamatut keerata, siis on üks kujund, mis ajab silmad peas krõlli ja lõpuks saad teada, kas raamat oli või ei olnud pahane, et teda loeti.

Ah jaa, tagasisekaanel on kirjas seegi, mida täiskasvanu raamatuga edasi tegi …

Selline vahva raamat. Tasub proovida, kas saad selle lugemisega hakkama või saad seda kellelegi ette lugeda, kui õnnestub …


Simon James Green „Riley elu. Algaja õnn“ (Rahva Raamat)

Halvasti ajastatud aevastus ja sellele järgnenud traumaatiline kokkupõrge rändlõbustuspargi ennustajaga ning Riley avastab, et ta on NEETUD.

Elu muutub kähku katastroofide sarjaks, kui ta teeb koolietenduse ajal püksid märjaks, liimib end kogemata klassikaaslaste külge, rikub ära kooli jalkameeskonna sponsorlepingu, ujutab oma kodu üle ja kaotab 4. klassi küüliku ära - Riley teab, et halb õnn jahib teda. Kuni ilmub uus kutt: Brad Chicago. Ta on ülilahe, viks ja stiilne ning tal on laitmatu kirjatarvete kollektsioon. Ja miskipärast tahab ta saada Riley sõbraks. Kas Riley jõuab vabaneda needusest enne, kui Brad avastab, et ta on üks kõndiv katastroof?

Waterstone'i raamatupoe töötajad soovitavad: "Ideaalne raamat tõrksatele lugejatele, kelle jaoks "Kapteni aluspüksid" ja "Äpardi päevikud" end ammendanud on. Riley lugu on sisukam ja palju naljakam!"

See humoorikas ja mõnus lugemine saab alguse sellest, kui raamatu peategelane ja jutustaja, 10-aastane Riley Optimus Quinn viiakse emme poolt rändlõbustusparki. Ta kinnitab, et just sellest saigi alguse tema halb õnn. Riley oli olnud haige (kerge külmetus), mistõttu oli emme otsustanud, et poiss vajab midagi head. Riley lootis, et äkki oleks see “hea” - reis Disneylandi, piletid muusikalile “Wicked”, kõikmõeldavad Legod! Aga võta näpust, hoopis rändlõbustuspark!

Rileyle ei meeldinud lõbustuspargid, kuid seekord märkas ta seal silti väikese telgi ees “Madaam Olga ennustab su tulevikku!”. Riley soovis teada saada, kas ta saab rikkaks ja kuulsaks, kas ta saab astronaudiks või maadeuurijaks või lavastaariks. Madaam Olga võttis Riley peopesa, uuris seda ja kinnitas, et poiss elab pika elu, saavutab palju imelisi asju ja üks noormees, keda Riley pole veel kohanud, avaldab talle tohutut mõju.

Seejärel võttis madaam Olga kristallkuuli, millel olnud tolm pani Riley aevastama. Tatti lendas Olgale näkku ja kristallkuulile. Madaam Olga vihastas, kuid Riley polnud seda ju ometigi mitte meelega teinud. Poiss üritas kristallkuuli puhtaks nühkida, kuid kristallkuul nihkus aluselt välja, veeres üle laua, sööstis maha ja plahvatas mustmiljoniks väikeseks tükiks! See oli viimane piisk madaam Olga karikas, kes karjatas: “Ole sa neetud laps!”

Õnnetu ja pisarais Riley lahkus telgist, leidis üles oma ema ja kurtis, mis oli juhtunud. Nüüd vihastas Riley ema, kes otsis üles lõbustuspargi omaniku ja kaebas, mis oli madam Olga telgis juhtunud! Omanik vallandas madaam Olga, kes kohe ka telgist lahkus, kuid ta nägi Rileyt ja ulgus: “Tuhat needust sinu peale, laps!”

Ja kui see olukord tundus üsna süütu ja pisut naljakas, siis nüüd hakkasid Rileyga juhtuma igasugu õnnetused ja äpardused. Nii juhtus koolis liimikatastroof, mistõttu olid peaaegu kõik Riley kaasõpilased teineteise külge kleepunud. Laste lahtikangutamiseks tuli kohale kutsuda tuletõrjebrigaad.

Riley mõistis, et see needuse värk on vägagi paha, mistõttu hakkas ta uurima, kuidas needusest pääseda. Ta sai raamatukogus uurida täiskasvanutele mõeldud raamatut “Iidsete needuste teejuht”, kuid kas sellest raamatust on ikkagi abi?

Äpardused/õnnetused jätkusid. Nii sai lõhutud kooli jalgpallimeeskonna hõbekarikas, ka kooli teatrietendus läks aia taha, kui arvati, et Riley oli lavale pissinud. See polnud küll teps mitte nii, kuid kannatada said nii etendust vaatama tulnud linnapea ja ärimees, kes pidi kooli jalgpallimeeskonnale uued vormid hankima! No nüüd jäid need vormid hankimata …

Ja siis, ja siis tuli Riley klassi uus poiss – Brad Chicago – igati lahke, abivalmis ja vahva kutt, kellest sai Riley pinginaaber. Üheskoos hakkasid nad tegema ka ühte kooliprojekti. Kas see ongi noormees, kellest madaam Olga oli varem rääkinud ja ennustanud? Riley oli kindel, et nii see on.

Esialgu tundub, et ka Bradist pole siiski abi. Riley otsustas käia vannis, sest ta oli lugenud, et needust on võimalik maha pesta, kui appi võtta ka vannivette lisatav salvei, tüümian, majoraan ja kääritatud uriin vesilikult?! Samal ajal kui Riley vannis oli, tuli talle külla just seesama Brad. Riley oli sedavõrd õhinas, et unustas vannivee jooksma ja sellest sai alguse korralik uputus!

Riley läks lõbustusparki tagasi, et äkki on madaam Olga tagasi, ja kui ikka kõvasti anuda, äkki ta võtab needuse maha? Madaami ei olnud, küll leidis Riley teemandiga plätu, mis oli madaam Olga oma. Kas selle plätu abil oleks võimalik ennustaja üles leida, kas Olga reageerib kuulutusele, kui seda jagada?

Riley otsustas siiski ka omal käel needuse mahavõtmist edasi uurida. Ta luges, kui ümbritseda enda hea õnne amulettidega, siis peaks aitama see needust tühistada. Kas abi oleks neljaharulisest ristikheinst, soola viskamisest üle õla, küülikukäpp?

Küülikukäpp tõi Rileyle meelde, et nende koolis elas küülik Twinkle, keda hoiti puuris. Ja neli küülikukäppa peaks ju igati hea abimees olema.

Et sa nüüd valesti aru ei saaks, Rileyl ei olnud mingeid halbu kavatsusi küülikuga. Poiss arvas, et kui ta hoiab küülikut mõnda aega enda juures, küllap on sellestki abi. Kuid, juhtus nii nagu võis arvata, küülik pani jooksu! Koolis oli mitmeid inimesi, kes kahtlustasid, et küüliku kadumises oli süüdi just Riley ja selle kahtluse hajutamiseks pidi Riley sööma lehtsalatit ja kapsast, isegi tiiki hüppama, kuna Rileyle ja Bradile tundus, et tiigis oli Twinkle. Aga, siiski mitte.

Riley katsetas veel ka sellega, et viskas soola üle õla, kuid ka sellest ei tulnud midagi head välja. Äkki on abiks neljaharuline ristikhein? Seda polnud kerge leida, mistõttu kasutas Riley oma vanaema õpetussõnu: “Sepistad ise oma õnne!” Kahest kolmeharulisest ristikheinast sai kleeplindi abil ju neljaharulise.

Nüüd oli Rileyl sool, ristikhein, mistõttu julges ta koos Bradi ja tema vanematega randa minna. Amuletid olid kaasas, kuid rannakott oli koju jäänud. Bradi vanematel olid õnneks kaasas varupüksid ja varurätikud. Nüüd ei tohiks ju ometigi midagi aia taha minna minna, aga hakkas jälle peale … rannas oli kajakas, kes ründas, isegi ujumispüksid tulid Rileyl jalast ja seal oli ka koer nimega Hai - tema nimepidi kutsumine tekitas rannas suure kaose! Ja lõpuks sai Riley enda peale veel ka törtsu kajaka-kakat! Uskumatu ebaõnn!

Kuid ühel hetkel jõudis Riley avastuseni, et Brad = hea õnn! Tuli jääda Bradi sõbraks. Kuid kas sellest ikka on abi, kui tahad olla “liiga palju sõber”, mistõttu muutub sõprus lausa ahistavaks? Ja mis juhtub siis, kui Brad avastab, et Riley tahab olla tema sõber, kuna ta toob head õnne?

Kuidas lugu lõpeb? Kuidas saab Rileyst hoopis kangelane? Ja kas halb õnn võib tabada ka Bradi, kui Riley ja Brad madaam Olgaga kokku põrkavad?

Loe see humoorikas raamat lõpuni, ja saad nendele küsimustele vastused.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Aleksei Bitskoff.


Debi Gliori „Mis ka ei juhtuks“ (Rahva Raamat)

„Armastan sind, mis ka ei juhtuks ...“ „Tõsi ka või?“ küsib Väike.

Aga mis saab siis, kui ta muutub putukaks või krokodilliks või koguni karuks? Väike on pahur ja tal on palju küsimusi. Suur lohutab teda ja kinnitab, et armastus ei saa kunagi otsa, mis ka ei juhtuks.

Debi Gliori värsivormis ja võluvate piltidega „Mis ka ei juhtuks“ kuulub moodsa lastekirjanduse kullavaramusse. Südamliku loo on eesti keelde ümber pannud luuletaja Eda Ahi.

Raamat nagu suur kallistus - The Times

Kui mõne lasteraamatu kohta saab ütelda, et see on armas ja nupsik, siis selline just see lasteraamat ongi. Raamatus on pikem luuletus, mis igati armas, pildid on nupsikud, peategelasteks on vahvad rebased, üks on Suur ja teine Väike.

Lugu saab alguse sellest, et Väikesel oli tusatuju. Pidilt on näha, et Väike mossitab, samal ajal räägib Suur telefoniga. Väike hakkab asju loopima ja pilduma, karjuma, taguma, lõhkuma, kõik kohad on täis kilde ja prahti. Pildilt on näha, kuidas Väike istub põrandal, endal ämber peas. Ühtemoodi naljakas, teisalt kurb.

Nüüd astub Suur ligi ja uurib, mis on küll lahti? Laps (Väike) vastab, et ta on seepärast kurb ja tige, et keegi teda ei armasta. Suur kinnitab, et tema armastab Väikest igal juhul, nii hea kui ka halva tuju puhul.

Seejärel hakkab Väike Suurelt uurima ja küsima! Kui ta muutuks karuks? Kuidas siis Suur temasse suhtuks? Suur kinnitab, et temal jääb hellust palju varuks ja ta armastab Väikest, mis ka ei juhtuks. Kui Väike muutuks hoopis putukaks? Kas siis Suur teeks talle kalli, jutustaks talle lugu? Suur vastab, et selles pole vähematki kahtlust, ta armastab Väikest nii mis kole.

Selline vastus toob Väikesele naerusädeme silmile, kuid ta uurib edasi. Mis saab siis, kui ta muutub krokodilliks? Suur kinnitab, et ikkagi embaks ta Väikest ja paneks õhtul voodisse magama.

Väike jätkab küsimist. Kas armastus võib puruneda? Kas armastus võib pehkida, läbi kuluda? Kas armastust saab parandada? Paigata? Suur ei oska vastata, kas armastust saab parandusse viia, kuid ta kinnitab, et tema armastus ei lõpe iial.

Väike küsib ühe küsimuse veel. Kui neid enam ei ole, kuid nad surevad? Kas armastus kestab edasi? Kas armastus püsib?

Mida Suur vastab? Mida ta Väikesele näitab? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Millega Suur võrdleb armastust? Selle saad teada, kui selle imelise raamatu viimased leheküljed läbi loed.

Väga ilus ja armas lugemine ning vaatamine.


Trudi Trueit „Avastajate Akadeemia. Kaksikheeliks“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Petra kaljulinn, Jordaania

Ootamisest tüdinult õngitses Cruz kotist välja mõttekaamera. Ta kinnitas kerge lameda metalliriba pea külge ja keeras läätse parema silma kohale, et kaamera sisse lülitada. Pildistamiseks oli tal tarvis üksnes mõelda sõnale „foto" ja sulgeda silmad. Kaamera sünkroniseerib seepeale end tema ajulainetega ja teeb ülejäänu. Esmalt tegi Cruz paar pilti kanjoniseintest. Taevas muutus sügavroosakas-oranžiks. Tädi Marisolile see alles meeldiks. Lanile samuti.

Ta keeras teisele poole, pea endiselt kuklas, et teha pilti ka teise nurga alt.

Cruz nägi midagi pea kohal liikumas. Oli see lennuk? See näis tulevat lähemale - peaaegu kukkudes. Ta kuulis karjet.

"Kivid!"

„Avastajate Akadeemia“ („Explorer Academy“) kahest esimesest raamatust „Nebula saladus“ ja „Pistrikusulg“ olen Sulle juba kirjutanud. Nüüd on ilmunud põneva laste- ja noorteraamatusarja kolmas osa, milles peategelane Cruz Coronado jätkab koos oma sõpradega põnevat teekonda, et leida ema jäetud holopäeviku abil üles valemikivi tükid, mis asuvad maailma erinevates paikades. Ma olen üsna kindel, et „Avastajate Akadeemia“ on viimaste aastate üks põnevaid raamatusarju noorele lugejale, mis eesti keeles ilmunud on ja ilmub.

„Kaksikheeliks“ jätkub sealt, kus eelmine osa ehk „Pistrikusulg“ pooleli jäi. Peategelane Cruz Coronado on jätkuvalt uurimis- ja õppelaeval Orion. Loomulikult on koos temaga veel palju noori avastajaid, professoreid, õpetajaid jt. Cruzi kõrval on jätkuvalt tema Cousteau-nimelise meeskonna kaaslased ja sõbrad Emmett, Sailor ja Bryndis (neist kaks viimati mainitut on tüdrukud).

Raamatusarja eelmise osa lõpus sai Cruz teada, et tema isa on Hawaiil röövitud. Nüüd on Cruzi tädi Marisol, kes on ka noorte avastajate õpetaja, lahkumas laevalt, et minna otsima Hawaiile oma venda, Cruzi isa. Ka Cruz tahaks minna kaasa, nagu ka Tarynile kuuluv koer, igati vahva west highlandi valge terjer Hubbard, kes on hakanud Cruzile meeldima. Tädi Marisol ja Cruz lepivad siiski kokku, et on parem, kui Cruz laevale jääb.

Seejärel saame tuttavaks professor Lubeniga, kes on tulnud tädi Marisoli asendama. Tema erialaks on kosmosearheoloogia, igati põnev eriala, kus kosmosesatelliitide abil otsitakse arheoloogilisi muistiseid Maa peal. Ka meie noored avastajad saavad seekord ülesandeks hakata otsima varastatud artefakte, tegelema hauaröövlite leidmisega satelliitide abil. Cousteau-meeskond (sh ju ka Cruz) saab uurimiseks Türgi, mis on Cruzile üsna märgilise tähendusega.

Just professor Lubeni esimeses tunnis saab Cruz e-posti, milles öeldakse, et isa on nende käes, terve ja vigastamata. Cruz peab täitma nende koraldusi ja rohkem infot antakse talle noorte avastajate halloween’i-peol. Ma usun, et need, kes on raamatusarja eelmisi raamatuid lugenud, teab, kes neid nõudmisi esitab. Selleks on salapärane organisatsioon Nebula, mis tegeleb ravimitööstusega, kuid seal on ka hulgi kurjameid, kes kõik jahivad Cruzi ema tehtud teadustööd. Ka Cruz on kindel, et selle e-posti taga on Nebula.

Edasi olemegi juba halloween’i-peol. Cruz satub hädaohtu, kuigi Emmett ja Sailor on samuti kohal. Ühel hetkel on Cruz siiski üksinda ja keegi nõuab temalt valemikivi, kuid ka seekord Cruz pääseb. Veidi hiljem saab ka lugeja teada, et Cruz on peitnud valemikivi üsna kavalasse kohta, mis on seotud eelpool mainitud koeraga.

Pärast pingelist olukorda halloween’i-peol soovib Cruz avada ema holopäevikut, kuid see ei tööta. Kuidas saada vihjeid järgmise valemikivi tüki asukoha kohta, kui päevik ei tööta? Kes oskaks seda parandada? Emmett? Lani? Kahjuks ei suuda ka nemad aidata. Cruz ei tea ja ei julge ka teistelt abi paluda, ta ei tea, keda usaldada, keda mitte.

Cruz võtab ühendust ka Hawaiil oleva sõbratariga, kel nimeks Lani. Tüdruk arvab teadvat, kus Cruzi isa hoitakse. Ta otsustab minna vaatama ja lähemalt uurima uhket hoonet, mida ümbritsevad kõrged müürid ja see asub Limahuli botaanikaaia kõrval. Cruz palub tüdrukul ülimalt ettevaatlik olla! Mitte rumalusi teha!

Umbes samal ajal saab Cruz veel ühe teate, mis on kirjutatud maasikamoosi purgi põhjale! See tähendab seda, et laevas peab olema keegi, kes neid teateid jätab, kes tegutseb Nebula heaks! Teates on kirjas, et Cruz peab minema Istanbuli vürtsiturule Türgis, kaasa tuleb võtta valemikivi! Ja jällegi Türgi!

Üks põnev liin on seekordses loos veel. Orionil on üks salapärane uks, mille avastas neiu Islandilt ehk Bryndis, kes on samuti Cruzi meeskonna liige. Bryndis räägib sellest uksest ka Cruzile, üheskoos minnakse seda vaatama, kuid ust nad lahti ei saa! Nüüd võtab Cruz appi oma nutimesilase Melli, kes pannakse ust valvama ja filmima. Peab ju teada saama, kes sellest uksest liigub! Samal ajal, kui Cruz ja Bryndis käivad salapärast ust vaatamas, otsustab Cruz veidi ka Bryndisele kahtlastest asjadest rääkida. Ta räägib oma emast, päevikust, uurimistööst, Nebulast, ravimifirmast, kes soovib kätte saada Cruzi ema teadustööd.

Aga tuleme tagasi ka Lani juurde, kes pidi minema uurima, mis selles uhkes majas toimub. Tüdruk on üsna kindel, et seal on Cruzi isa kinni hoitud. Tüdruk leiab maast rohkelt suhkrut. Kas Cruzi isa on üritanud mingit vihjet jätta? Kas ta viidud mahajäetud suhkrutehasesse? Lani räägib kõigest ka Cruzile, kes ei räägi sellest oma tädile. On ju Nebula poissi hoiatanud, mitte kellelegi ei tohi mitte midagi rääkida!

Paralleelselt toimub mitmeid sündmusi, mistõttu tuleb ka lugedes tähelepanelik olema. Kord oleme laevas, kord oleme Hawaiil, kord mujal. Cruz saab teada, et õpetaja Vanderwick on õppinud holograafiat ja äkki oleks just tema see, kes suudaks Cruzi ema holopäeviku korda teha? Cruz saab ka salvestuse Mellilt, millel on näha, kes on salapärase ukse kaudu liikunud – selleks on varasematest raamatutest tuttav teadlane Jericho Miles!

Jericho Miles on sama teadlane, kes akadeemias Cruzi, Emmetti ja Sailori Nebula gaasirünnakust päästis. Veidi hiljem päästis ta Cruzi Nebula palgamõrtsuka käest. Jericho töötas Ühingu ühe allorganisatsiooni ehk Sünteesi heaks, ta pidi võtma ka Cruzi vereproovi, kuid ta loobus sellest ja lasi Cruzil minna. Cruzi ema oli oma holopäevikus hoiatanud Sünteesi eest, sest ta ei teadnud, kas organisatsioon, mida ta oli aidanud luua, oli tema poolel või mitte. Cruz ei teadnud seda praegugi, kas Süntees on liitlane või vaenlane ja mida teeb Jericho Miles Orionil?

Olen jõudnud oma tutvustusega selle põneva lugemise poole peale ja ma tegelikult ei tahaks Sulle rohkem rääkida, sest lugemine peab olema põnev ja ootamatusi täis. Seetõttu teen edasi lühidalt – saame lugeda sellest, kas Cruzi ema holopäevik hakkab tööle, sest ühel peategelastest tuleb hiilgav idee, kuidas päevikut parandada. Selleks läheb vaja klorofülli ja päikest, palju päikest.

Cruz saab ka uue vihje valemikivi järgmise osa leidmiseks, mis vihjab iidsele kivist roosilinnale!? Roosilinnale!? Cruz peab kõndima konfettidel, kuni ta leiab looma, kes tunneb end koduselt ühtaegu pilvedes ja merepinna all!? See on Cruzile üsna kõva pähkel lahendamiseks, kuid ...

Koos noorte avastajatega sõidame ka Barcelonasse, kus laeval olevad meeskonnad osalevad põneval võistlusel. Mitte jalgpallis, sest Barcelonas mängitakse ju väga hästi ka jalgpalli, aga võistlusel, kus on vaja nutikust, mõtlemist, teadmisi ja kiirust ning osavust. Milline meeskond võidab? Selle jätan Sulle endale avastada.

Loeme ka teadlasest, kel nimeks Rosalind Franklin, tema tehtud röntgenkristallograafiast, röntgenpildist, mis näitas, et inimese DNA on kaksikheeliksi kujuline. Sellel vihjab ju ka meie selle raamatu pealkiri.

Loeme edasi ka sündmustest Hawaiil, kus olukord läheb veelgi keerulisemaks, sest Nebula võtab kinni ka Lani! Kas tädi Marisol ja kohalik politsei suudavad keerulise olukorra lahendada?

Cruz, Emmett ja Sailor seiklevad ka Jordaanias, Petra-nimelises linnas ja sealses Bütsantsi kirikus. Kas neil õnnestub leida järjekordne valemikivi tükk? Cruz satub Petras hädaohtu, kuid teda aitab üks tüdruk, kes tundub Cruzile tuttav, kuid kes ta on? Tüdruk tõdeb, et ta ei saa alati kohal olla, et Cruzi Nebula käest päästa. Lisaks põnevatele südnmustele Petras, saame osa veelgi põnevamatest ja haaravamatest sündmustest Istanbuli vürtsiturul, kus Cruz on jällegi ilmatuma suures hädaohus, kuid õnneks on tal head sõbrad – Sailor, Emmett, Lani, Taryn ja teadlane Farchon.

„Kaksikheeliksi“ lõpp viib noored avastajad ja lugeja Konyasse, Türgis, kus noored tegelevad arheoloogiliste väljakaevamistega, et jälile saada hauarüüstajatele. Ja Cruz? Mis juhtub Cruziga Konyas? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid need sündmused viivad lugeja edasi juba neljandasse raamatusse ehk „Tähtluited“. Loodan, et ka neljas raamat eesti keeles õige varsti ilmub.

Selle raamatu lõpus saame lugeda veel ka maadeavastajatest ja arheoloogidest – evolutsioonibioloog Beth Shapiro, kosmosearheoloog Sarah Parcak, arheoloog Nora Shawki, bioloogilise antropoloogia uurija Marina Elliott ja paleoantropoloog Lee Berger.


Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes “Operatsioon Pronksiplats. Detektiivibüroo Nr 2” (Varrak)

Üleöö läheb Elvestadi pargist kaduma Hugo Rodini enam kui saja aasta vanune kuju. Detektiivibüroo nr 2 asub koos Ottoga asja uurima. Ainus, millest lähtuda, on sündmuskohalt leitud jalajälg. Kes on „Hugo” ära viinud ja mis mõttega varastada vana pronksskulptuur?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

“Detektiivibüroo nr 2” raamatusarjas on eesti keeles ilmunud viis raamatut: “Operatsioon Nartsiss”, “Operatsioon Varjumees”, “Operatsioon tuuleiil”, “Operatsioon suvesaar” ja “Operatsioon päikeseloojang”, mis on igati vahva, sest need on igati põnevad krimilood, mis mõeldud pere väiksematele lugejatele, sest on ju ka raamatu peategelased lapsed – Tiril ja Oliver, lisaks veel koer Otto. Vaatamata sellele, et tegemist on lastega, on nad piisavalt nutikad, et lahendada igasugu põnevaid juhtumeid.

Mulle meeldib ka selle raamatusarja ülesehitus, kuidas tekst ja pildid on kokku pandud, sest on ju väiksemale raamatusõbrale olulised ka raamatu illustratsioonid, mis võivad anda loole omakorda põnevust ja kübe isegi multifilmilikkust juurde.

Seekordne lugu saab alguses Elvestadi väikelinna Pronksiplatsil, kui vanaproua Surke osutab kepiga millegi suunas ja hüüatab: “Vaadake!” Esialgu ei saa inimesed aru, mille suunas vanaproua osutab ja mida peaks vaatama. Isegi haljastusameti mees ei saa aru, mis on juhtunud.

Lõpuks taipab üks meie peategelastest, Oliver, et poiss on kadunud! Nüüd saavad ka teised aru, et poiss on kadunud, kuigi ma arvan, et praegu ei saa lugeja aru, kellest on jutt. Juba järgmises peatükis saame teada, et jutt on pronkskujust, mis oli seisnud samas kohas üle saja aasta! Pronkspoiss oli 94 sentimeetrit pikk ja kaalus 46,7 kilo. Selle oli teinud pronkspoisi ehk Hugo Rodini isa, kuulus skulptor Albert Rodin. Seejärel saame teada, miks oli tuntud skulptor selle kuju teinud. Juttu on Hugo Rodini kadumisest ja tema leidmisest, kusjuures poiss leiti parajasti siis, kui tal oli püksid rebadel, ja ta pissis kadakapõõsasse! Seetõttu oli ka pronkskujuks pissiv poiss! Ja nüüd oli pronkskuju kadunud!

Õnneks on kohal meie peategelased, Oliver, Tiril ja nende jäljekoer Otto, kes alustavad kohe tegutsemist. Politsei polnud veel saabunud, mistõttu arvasid lapsed, et äkki nad jõuavad juhtumi kiirelt lahendada.

Ühel hetkel annab Otto lastele märku, et ta on lillepeenrast midagi leidnud. Oliver ja Tiril lähevad vaatama. Lillepeenras oli jalajälg, millel oli kolm tähte T,I ja X. Tiril kinnitab, et ta pole mitte kunagi kuulnud TI-X-i kingadest, kuid arvatavasti kuulub jälg sellele inimesele, kes kuju oli varastanud. Veidi hiljem leiavad lapsed veel ühe samasuguse jälje – no Otto annab neile taaskord märku, et tulge vaatama, mis ma leidsin.

Lapsed teevad jäljest mobiiliga pilti, mõõdavad jälje üle, see on 26,5 sentimeetrit, mis peaks olema kingapaar suuruses 39. Nüüd lähevad lapsed Jens P. Dahli kingapoodi, et uurida, kas keegi on hiljuti ostnud TI-X-i kingapaari suuruses 39. Kingapoes selgub, et jutt käib hoopis ketsidest, ja firmaks on X-IT, mitte TI-X. Need on ketsid, mis meeldivad poistele ja meestele, ketside kummalgi küljel on punane X. Samas ei meenu kingakaupmehele, et keegi oleks neid viimasel ajal tema käest ostnud … juhtlõng, mis hetkel ei viinud kuhugile.

Tiril ja Oliver otsustavad minna oma keldrikontorisse, kus on nende detektiivibüroo asupaik. Neil tuleks vargast rohkem teada saada, aga kuidas? Ühel hetkel otsustavad nad jalajälje suuruse järgi välja arvutada varga pikkuse. Pikkus on käes – 172,25 cm. Mitte just väga pikka kasvu varas. Lapsed nuputavad, kas keegi varastas pronkskuju seetõttu, et tahab selle maha müüa? Oliver arvab, et äkki tahab varas pronkskuju üles sulatada, sest pronks koosneb 88% vase ja 12% tina sulamist. Viimasel ajal oli palju vasekaevandusi suletud, mistõttu, kui pronkskuju üles sulatada, võiks selle eest saada üle 3000 krooni!

Kui keegi pronkskuju just selliste halbade kavatsustega varastas, siis on lapsed kindlad, kuhu tuleb minna uurima. Bernhard Knarki lammutuskotta! Tema ostab ju kõiksugu rauakolu ja müüb kõiksugu autoosi. Lapsed otsustavad lammutuskojas salaja ringi vaadata, kuid selline tegevus on hiiglama ohtlik. Lisaks on seal ka Bernhard Knarki valvekoer, kes paistab piltide pealt üsna “tõsine”, suur ja kuri koer olevat! Sündmused lähevadki põnevaks, kuid …

Kuid? No tegelikult on asjalood sellised, et siinkohal ma ei saagi enam edasi rääkida, sest krimkadel ei saa ju kõiki sündmusi ära rääkida, kuidas põnevat lugu edasi lugeda, kui kõik on teada …

Igal juhul saad Sa teada, kes selle pronkskuju varastas, ja miks ta seda tegi, kusjuures lugu polegi sedavõrd ohtlik ja pahatahtlik, kui esialgu tundus. Hoopis veidi humoorikas … Lõpuks lähevad lapsed “vargale” lausa appi! Miks nad seda teevad? Selle saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

“Detektiivibüroo Nr 2” uus raamat on jätkuvalt põnev ja kaasahaarav. Usun, et lastele meeldib põnevaid lugusid lugeda, eriti neid, mis hästi ja õnnelikult lõpevad. Jätkuvalt ägedad on ka raamatu illustratsioonid. Raamatu lõpus on ka mitu ülesannet lugejale (nii nagu ka selle sarja eelmistes raamatutes) – raamatust tuleb üles leida kolm Bernhard Knarki parema jala ketsi, valvekoera mänguasjad, vares Raptus, ühe naisajakirjaniku (ka temast on selles raamatus juttu) spordivõistlustel võidetud pronksmedal ja tema kadunud märkmed, vanaproua Surke (temaga kohtusime loo alguses) köhakomm, ühe autoratta ilukilp, pisike sinilind ja kingakaupmehe võtmed.


Nini Alaska „Haivaheaeg“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Mariele meeldivad haid. Ta plaanib koolivaheajal koos papsiga Läänemerele haiekspeditsioonile minna. Nad asuvad suure punase purjekaga teele. Kas nad leiavad mõne vasarhai? Või kohtavad hoopis rebashaid või mõnda koerhaid? Aga kas Läänemeres üldse on haisid? See raamat on täis rõõmu, mida pakub meri!

Lugu saab alguse enne maikuist koolivaheaega. Marie keerutab gloobust, sulgeb silmad ja torkab näpuga üht kohta seisma jääval gloobusel. Ta proovib seda lausa kuus korda, iga kord maandub sõrm mõnes ookeanis – Atlandi, Vaikses või India ookeanis. Ta ütleb papsile, et sinna peaksid nad minema, paps polnud päris kindel, sest see oli päris kaugel.

Seejärel saame teada seda, et Marie viis iga nädal oma õpetajale, proua Märtsile kooli ühe pildi. Pildid olid üksteisega kangesti sarnased – neil olid haid! Haid tegid Marie õnnelikuks. Kui paps Mariele kooli järele läks, ütles proua Märts talle, et Mariel on isu ühe seikluse järele – mereekspeditsiooni. Õpetaja uuris, kas papsil on paat veel alles. Marie isa töötas merebioloogina ja ta oli paari aasta eest ostnud suure punase paadi. Ta tahtis pere kaasa võtta ja paadiga ümber maailma purjetada. Aga siis otsustas Marie ema, et tahab üksinda maakerale tiiru peale teha ja paps jäi koju Marie eest hoolitsema.

Nüüd teebki paps Mariele ettepaneku, et nad võiksid purjed heisata ja seiklema minna. Läänemerele, mis on siinsamas nurga taga. Mariel on seetõttu veidi kahju, sest ta tahaks ju haisid näha. Isa kinnitab, et haisid on ka Läänemeres! Marie isa uuris ülikoolis kalaliike ja võttis nüüd kalaraamatu, et Mariele näidata. Selgub, et Läänemeres elab lausa 18 liiki haisid. Kõige suurem neist võib kasvada 13 meetri pikkuseks, kõige väiksem ainult 60 sentimeetri pikkuseks. Marie uurib kõiki raamatus olevaid haisid põhjalikult. Mõnda neist tahab ta kindlasti joonistada.

Nüüd näeme meie Marie joonistatud haisid Läänemerest – rebashai, hiidhai, tumehai, sinihai, supi-nugishai, tähnik-kärphai, vasarhai, tähishai ehk alligaatorhai, grööni hai, väike koerhai, euroopa ingelhai, kammhai.

Purjed heisatakse maivaheajal. Marie laulab nüüd “Maivaheajal-haivaheajal”. Õpetaja Märts oli eelmisel päeval Mariele koolis heaks õnneks talismani kinkinud – keti otsas rippuva väikese sinise hai.

Ja oleme merel. Esimesel kolmel päeval ei juhtu eriti midagi. Nad muudkui purjetavad. Marie loeb, nätsutab merehaiguse vastast närimiskummi, kuulab laevaraadiot, saadab pudelipostiga ühe kirja teele, meisterdab paberist laevukese ja otsib pikksilmaga haiuimi. Õhtuti istuvad Marie ja paps laevaköögis. Marie maalib haisid ja harjutab õngitsemist ning paps joonistab merekaardile teekonna, mille nad olid juba selja taha jätnud. Söögiks on supp ja konservviinerid. Mariele meeldivad konservviinerid ja neid on laevas palju. Olemine on tõeliselt õdus - kuhu jäävad haid?

Nelja päeva pärast hakkab Marie tasapisi kannatust kaotama. Paps ütleb, et varsti hakkab Rootsi paistma, äkki peaks Marie haisid šokolaadiga ligi meelitama? Marie on kindel, et šokolaadihaisid pole olemas. Järgmisel päeval riputab Marie laeva külge hoopis konservvinerid, sest need peaksid ometigi ju ka haidele meeldima … kuid võta näpust. Ikka pole haisid! Paps avastab kalaraamatust, et šokolaadihai on siiski olemas, ta võib kasvada 120 sentimeetri pikkuseks. Marie on lootust kaotamas ja ta toriseb, et talle aitaks ka kümne sentimeetri pikkusest haist. Õige varsti saabub torm, ja saabuvad ka kajakad, kes viinerid nahka panevad. Marie on õnnetu! Paps soovitab proovida siiki veel šokolaadibatooniga. Saabub hämarik – “haide aeg”, nagu paps ütleb. Paps kutsub Marie tekile ja palub tal tasa olla. Paat õõtsub kergelt lainetel ja selle ümber igas küljes paistavad veest tumehallid sakid. Need on ju haid! Siin on palju haisid!

Mis edasi juhtub, selle jätan ma Sulle endale avastada. Ütleme nii, et kohtumine haidega polegi sedavõrd lõbus, kui Marie lootis ja arvas, pigem isegi pisut pelutav. Seetõttu otsustavad Marie ja paps teha tõelise haivaheaja ehk haidest vaba vaheaja! Ja kas Marie ja paps ikka üldse käisid Läänemerel haisid otsimas?

Raamatu lõpus saame lugeda ka raamatu autorist Nini Alaskast, kes on tuntud kui DJane, kes töötab õpetajana ja elab Hamburgis. Pärast seda, kui ta hakkas oma lastele lugusid välja mõtlema ja joonistama, ei valmista miski talle enam sellest suuremat rõõmu. Iga lugu on nagu kirev aken lapselikku unistustemaailma. Nini Alaskalt on ilmunud pildiraamat “Holli ja rebane”. “Haivaheaeg” on tema teine pildiraamat.


Lars Mæhle ja Lars Rudebjer “Sauruspere. Aardejaht” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus ja Tom leiavad põõsast salapärase aardekaardi. Hinnaline varandus olevat maetud kaugele rabametsa sügavusse. Rasmus ei julge hästi seda otsima minna, sest neid võivad teel varitseda salakavalad saurusepiraadid! Aga Tom suudab ta lõpuks ümber veenda. Teel peavad nad mööduma mitmest ohtlikust takistusest.

Kas nad leiavad aardekirstu üles?

Ja mis veelgi tähtsam: mis seal kirstus on?

Saurusepere raamatusari on jõudnud juba neljanda raamatuni, milles on mängus aare ja toimub aardejaht. Raamatusarja esimeses raamatus saime sauruseperega tuttavaks, teises raamatus toimus igati äge ujumisvõistlus, kolmandas käisid saurusepoisid Tom ja Rasmus seiklemas.

Ka raamatusarja neljas raamat “Aardejaht” on igati vahva ja lastesõbralik lugemine, milles ka jätkuvalt suured ja värviküllased illustratsioonid, mis peaksid väikesele lugejale meeltmööda olema.

Seekordne lugu saab alguse sellest, et kaks saurusepoissi, sõbrad Rasmus Rex ja Tom Troodon on kiikumas. Õigupoolest kiigub Tom, Rasmus vaatab, mida sõber teeb. Tom kiigub hirmus kiiresti, siis hakkab ta end kõigutama küljelt küljele. Rasmus saab ütelda, et vingerdamine on eluohtlik, kui Tom lendab kõige kõrgemale ja laseb köitest lahti! Tom hüppab ja lendab läbi õhu! Tom maandub ka, otse põõsastikku. Umbes samal ajal läheb mööda Rasmuse suur vend Robin Rex, kes naerab ja kinnitab, et see oli kõige halvem hüpe, mida ta kunagi näinud on.

Hetk hiljem tuleb Tom põõsastikust välja ja kutsub Rasmust. Põõsastikus on aardekaart! Robin Rexi arvates on aardekaart titekas, kuid Rasmusele ja Tomile pakub see tõsist huvi. Rasmus kinnitab, et kaardil olevad kohad asuvad kõige sügavamas rabametsas. Kaardi teisel küljel on aardekaardi mõistatus!

Tom teeb ettepaneku rabametsa minna, kuigi Rasmus kinnitab, et neid ei lubata. Lõpuks otsustatakse minna. Kaasa võetakse kaart, labidas, kärbsepiits, sest rabas võib palju putukaid olla ja alustatakse teekonda rabametsa suunas. Õige varsti jõutakse iidvana männipuu juurde, mis asub sooserval. See puu on ka kaardil olemas.

Tom otsustab, et nüüd tuleb neil minna üle soo. Ta jookseb kiirelt, kuid vajub sisse! Rasmus läheb appi, kuid ka tema jääb kinni. Kuidas edasi? Õnneks tuleb nende juurde Alma Ankülosaurus, kes aitab Rasmuse ja Tomi soost välja. Kuidas ta seda teeb, selle jätan Sulle endale avastada. Kui Alma kuuleb, et sõbrad lähevad aardejahile, siis palub ta luba nendega kaasa minna. Rasmus ja Tom on nõus. Nagu ütleb vanarahvas - seltsis ikka segasem.

Nüüd jõuavad nad ripssillani, mis viib üle soojõe. Äkki kuulevad nad, et keegi kopsib rippsilla juures? See on papa Rex, kes silda parandab. Rasmus, Tom ja Alma kinnitavad, et lähevad aardejahile, millega papa Rex on nõus, peaasi, et nad õhtusöögiks koju tulevad.

Meie kolm sõpra saavad rippsillast üle. Nii jõuavad nad teisele kaldale, kus kohtuvad maailma suurima dinosaurusega ehk patagotitaaniga. Rasmus, Tom ja Alma peaksid läbi minema kaljulõhest, mis asub suure dinosauruse selja taga! Kas see õnnestub? Rasmusel tuleb kaval mõte, ta pakub patagotitaanile kingitust. Millist? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Kas meie sõbrad leiavad aarde? Kes on see saurusepiraat, kellega nad kohtuvad? Ja mis ikkagi on aardekirstus peidus? Kas selle jätan Sulle endale avastada.

Ja lõpuks peetakse maha üks ilmatuma äge dinosauruste-aardejahi-pidu! Tom ütleb Rasmusele, et selles raamatus polegi Rasmuse vanaema teda ära söönud … no varasemates raamatutes on seda paaril korral juhtunud.

Raamatu lõpus saad lugeda veel ka selle raamatu dinosaurustest ehk türannosaurus, troodon, ankülosaurus ja patagotitaan. Seda saad ka teada, et õige varsti peaks ilmuma Saurusepere-raamatusarja viies raamat “Saurusepere. Parim sõber”!


Maria Maneru „Kuidas toimib inimkeha?“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vahel esitavad lapsed inimese keha kohta hämmastavaid küsimusi:

„Miks on piss kollane?“

„Miks ma näen just seda värvust?“

„Kui veri on punane, siis miks see mulle soontes sinine paistab?“

„Mis juhtub, kui ma aevastan?“

„Miks inimesed oskavad rääkida, aga ahvid mitte?“

„Miks me ei ela igavesti?“

Tavaliselt me kas ei oska neile vastata või üritame ennast ebamäärase jutuga välja keerutada. Sellest raamatust leiab laste kõige tavalisematele küsimustele selged vastused, mis on varustatud suurepäraste skeemide ja toredate piltidega ning aitavad lastel mõista, kuidas nende enda keha toimib. Raamatus kasutatakse kergesti mõistetavat lastepärast keelt ja tutvustatakse hulgaliselt põnevaid fakte, mis on nii üllatavad kui ka lõbusad.

Maria Maneru kirjutatud ja Lola Maeso Ferandezi kujundatud raamat “Kuidas toimib inimkeha?” on igati põnev lugemine lastele, kes tahavad inimkehaga tutvust teha ja teada saada paljud huvitavaid ja olulisi fakte, kuidas inimkeha “töötab”.

Raamatu sissejuhatuses öeldakse, et see raamat on sellele, kel on rahutu hing, kes otsib pidevalt uusi teadmisi; väikesele teadushuvilisele, kes tahab alati kõike mõista; tillukesele teadlasele (järgmisele Nobeli auhinna laureaadile); parandamatule uudishimulikule, kes on pidevalt ninapidi raamatutes; või lihtsalt lapsele, kes peeglisse vaadates esitab endale alati küsimusi, näiteks: miks mu veri paistab sinine, mitte punane? Millised on mu luud seestpoolt? Millest mu hambad küll tehtud on?

Raamatu autor kinnitab, et pärast selle raamatu lugemist ei tea lugeja mitte ainult vastuseid eelpool esitataud küsimustele, vaid temast on saanud justkui kõndiv entsüklopeedia, kes võib igaühe pahviks lüüa, teatades midagi sellist: kas teadsid, et inimesel on umbes 600 lihast, et iga päev langeb meie peast umbes 100 juuksekarva, et ka roomajad luksuvad, et inimese sees võib olla kuni viis liitrit verd, et täisksvanu aju kaalub ainult 1,5 kg!

Seejärel peab lugeja keerama lehte ja leidma vastused kõigile inimkeha puudutavatele küsimustele, mis on teda kunagi painanud.

Esimene peatükk selles vahvas raamatus on “Mis juhtub, kui ma hingan?”. Elamiseks on vaja hingata õhku, kui sa hingad sisse, täituvad su kopsud hapnikuga (O2), mis jõuab vere kaudu kehasse. Välja hingates puhud sa välja vana ja ära kasutatud õhku (CO2). Seejärel tutvustatakse meile kopse, siin on ägedaid pilte ja jooniseid, vastatakse küsimusele, miks lugeja ei saa veel all hingata, lisaks veel igasugu põnevaid fakte – puhkeasendis hingab täiskasvanud inimene minutis sisse ja välja umbes kuus liitrit õhku ja teeb selle ajaga 12-15 hingetõmmet.

Teine peatükk on “Kuidas mu silmad näevad?”. Su silmad teevad tööd ärkamisest selle hetkeni, kui sa nad uinumiseks kinni paned. Nad saavad ümbritseva maailma kohta kuhjaga teavet: vormid, värvid, liigutused. Selle teabe saadavd silmad ajusse, et see teavet töötleks ja teada saaks, mis ümberringi toimub. Edasi saad uurida, mis on silm, nägemisnärv, thalamus, nägemiskoor, milline on silm seestpoolt, juttu on kulmudest, silmalaust ja ripsmetest, lisaks veel ka põnevaid fakte – no näiteks, et su silm on peaaegu sama suur kui lauatennise pall, et silmad pilguvad keskmiselt 17 korda minutis jne.

Kolmas peatükk kannab lahedat pealkirja “Miks mul on naba?”. Pole mingit kahtlust: kõigil maailma inimestel Alaskast Austraaliani, Zimbabwest rääkimata on olemas naba. Kas oled endalt kunagi küsinud, mida see auguke keset kõhtu teeb ja miks ta üldse olemas on? Selgub, et naba tähistab kohta, kuhu sündides kinnitus nabanöör, edasi saadki uurida, miks on nabanööri tarvis, millal saab öelda: “Hüvasti, nabanöör! Tere, naba!” Lisaks veel ka põnevaid fakte – no näiteks seda, et naba lausa kubiseb bakteritest, keskmiselt on inimese nabas 67 liiki baktereid!

Neljas peatükk on “Miks ma näen just seda värvi?”. Kas teadsid, et värvuseid pole tegelikult olemas? Jah, see võib lugejat üllatada, ent selles peatükis saad sa teada, et värvuseid pole looduses sugugi olemas: nad on meie ajus tekkinud tegelikust maailmast pärit valguse tõlgendus. Uskumatu! Seejärel on juttu sellest, miks meile pasitab, et seemed on teatud värvi, milline on silma võrkkest (mis on kolvikesed ja kepikesed), et värvusi tõlgendab aju. Lõpuks jällegi põnevaid fakte – näiteks, et esimene värvus, mida beebid näevad, on punane, et valge on kõikide värvuste segu jpm.

Viies peatükk kannab pealkirja “Kuidas mu keel töötab?”. Raamatu autor soovitab lugejale vaadata oma peegelpilti ja ajada keel suust välja. Kas lugeja näeb sellel punktikesi? Need on maitsmispungad, “patuoinad” selles, et jäätis maitseb väga magus ja friikartulid jällegi soolased. Selles peatükis uuritakse, kuidas maitsmispungad seda teevad. Selles osas saab lugeja teada, kui palju maitseid inimene eristab – magus, soolane, hapu, mõru ja umami, juttu on maitsmispungadest, maitsmisnäsast jm. Loomulikult on ka selles peatükis põnevaid fakte – näiteks, on inimesi, kes ütlevad, et olemas on ka kuues maitse: rasvane.

Kuues peatükk on “Kas mu hambad on seest tühjad?”. Naerata, pildistan! Mis esimesena silma hakkab? Lugeja hambad! Need on väikesed, valged ja näivad väga kõvad, aga… Mis on nende sees? Kas nad on seest tühjad? Ja millest nad on tehtud? Lugeja saab teada, et seestpoolt koosnevad hambad kolmest kihist: email ehk vaap, dentiin ehk hambaluu, pulp ehk säsi, ige on koht, kuhu hammas kinnitub. Väljast on hammastel kolm osa: kroon, hambakael ja hambajuur. Juttu on ka sellest, millal hambad tulevad ja kuidas need kasvavad, mis on kaaries ja lõpuks ka põnevaid fakte – näiteks, et inimene toodab päevas ühe kuni kaks liitrit sülge, et keha kõige paindlikum lihas on keel.

Seitsmes peatükk on “Kuidas ma muusikat kuulen?”. Muusika, nagu tegelikult iga teinegi heli, kandub õhu kaudu edasi lainete abil. Neid laineid pole võimalik näha ega puudutada ja just seetõttu vajadki sa nende tajumiseks spetsiaalset mehhanismi: kõrvu. Seejärel saame lugeda, kuidas kõrvad töötavad, mis on väliskõrv, keskkõrv ja sisekõrv, mis on Eustachi tõri, kas selle peatüki lõpus põnevaid fakte – jaluse nimel on maailmarekord: see on inimkeha kõige väiksem luu, mille mõõtmed jäävad ainult 2,5 ja 3 millimeetri vahele.

Kaheksas peatükk vastab küsimusele “Kuidas mu lihased töötavad?”. Kui lugejal poleks lihaseid, ei saaks ta ennast liigutada ja oleks üksnes luukere. Inimesele on kaht liiki lihaseid: vöötlihased, mida saad kiigutada, nagu ise tahad, ning südame- ja silelihased, mis liiguvad iseenesest. Parem ongi, sest üks neist on süda! Siin ongi juttu sellest, et südame- ja silelihased on asendamatud, räägitakse lihaste liikidest ja lõpuks ka põnevaid fakte: naeratamine on lihtsam, selleks vajame ainult 17 lihast, kuid kulmu kortsutamiseks läheb neid tarvis üle 40, lihased moodustavad umbes poole inimese kaalust.

Üheksas peatükk kannab pealkirja “Miks me higistame?”. Kui meil on palav, teeme sporti või oleme palavikus, kattub meie keha higiga. See on ebamugav, aga vajalik: higistamine aitab temperatuuri hoida ja kõrvaldab mürkaineid. Selles osas loeme nahast, sellest, kes annab käsu higistada, sellest, miks higi halvasti lõhnab ja lõpuks jällegi põnevaid fakte: vastsündinud ei higista, sest higinöörmed ei hakka tööle enne kahte elunädalat.

Kümnes peatükk on “Miks meil ihukarvad püsti tõusevad?”. Paljud imetejad ajavad karvad turri selleks, et nende kasukasse pääseks õhku, mis kaitseb külma eest, või selleks, et paista suurem ja vaenlastele hirma nahka ajada. Inimesel tõusevad karvad turri tahtmatult. Seda põhjustab kas külm või mõni tugev tunne: tegu on nähtusega, mida mõni nimetab kananahaks ja teised tibutaagiks. Selles peatükis loemegi karvadest, karvanääpsust, püstistest ihukarvadest, sellest, kui me olime karvasemad, ja millest on karvad tehtud, ka selle peatüki lõpus on põnevaid fakte: inimesel kasvavad karvad kogu kehal, välja arvatud huultel ning peopesades ja jalataldadel.

Siinkohal teen oma kokkuvõtvas loos pausi, sest ma ei saa Sulle ju kõiki peatükke ära rääkida. Kokku on neid lisaks eelmisele kümnele veel 18 - Sul on võimalik lugeda veel luksumisest, aevastamisest, haigutamisest, unenägudest, kempsus käimisest, ajust, luudest, luustikust, eri nahavärviga inimestest, miks inimene punast verd sinisena näeb, miks sõrmed vees krimpsu lähevad, miks juuksed halliks lähevad, miks piss on kollane, miks inimene nutma hakkab, kui tal kusagilt valutab, miks me ei ela igavesti, mis teeb minust minu, millest inimene koosneb.

Raamatu viimane peatükk vastab küsimusele, miks inimesed räägivad, aga ahvid mitte? Inimeste ja primaatide hääleaparaadi anatoomia on väga sarnane. Aga miks siis kõnelevad ainult inimesed? Vaatame, kust kõne alguse saab. Selles osas loeme kõrist, häälepaeltest, ajust, sest rääkimine on keerukas tegevus, milleks on tarvis, et vasaku ajupoolkera ulatuslikud piirkonnad suhtleksid nii omavahel kui ka aju teiste osadega. Lisaks peab vasak ajupoolkera koordineerima 70 lihase tööd, et helid oleksid artikuleeritud ja et kõri läbiv õhk viliseks, vibreeriks, võnguks kaasa, jääks seisma, võtaks kõrge või madala tooni ja tekitaks heli, millel on selle kuulja jaoks mõte sees. Vastatakse ka küsimusele, mis primaatidega lahti on, et nad ei räägi. Saad teada, et maailma on ligi 7000 keelt ja 2200 nendest räägitakse ainult Aasias! Loomad võivad inimkõnest aru saada: koerad on võimelised eristama 30 sõna ja papagoid suudavad ka sõnu korrata, paljud loomad suhtlevad omavahel kehakeeles.

Selline äge raamat see “Kuidas toimib inimkeha?”. Usun, et väiksele lugejale põnevate faktidega ja väga-väga huvitav lugemine, lisaks ka suurepärased illustratsioonid. Ja mine tea, äkki leiab ka suurem lugeja sellest raamatust endale huvitavaid teadmisi, mis on aja jooksul meelest läinud, sest inimese keha on hämmastav …


Vojtěch Kubašta “Tuhkatriinu” (Pegasus)

Ükskord ennemuistsel ajal elas ilus noor neiu, kellel ei olnud ema. Tal olid ainult isa, kõrgid võõrasõed ja kuri võõrasema. Aga kuna tütarlaps ise oli hea südamega ning andis kõigile loomadele alati nosimist, siis tasusid nii loomad kui ka haldjast ristiema talle selle eest heldelt. Tuhase näoga tüdrukust sai kolmeks õhtuks kaunis printsess ... Ja edasi?

Loe klassikalist Tuhkatriinu muinaslugu, millele on imekena ruumilise kuju andnud nimekas Tšehhi kunstnik Vojtěch Kubašta.

Ma usun, et maailmas on üsna vähe neid inimesi, kes ei teaks imelist muinasjuttu Tuhkatriinust. Paljud on seda lugu lugenud raamatust, käinud kinos filmi vaatamas, vaadanud telekast multifilmi või kuulanud raadiost kuuldemängu. Nüüd on see imeline lugu ilmunud ka ruumilise raamatuna, milles on võimalik tegelasi lausa liigutada. Tšehhi kunstnik Vojtěch Kubašta on teinud igati suurepärase töö, pildid on võrratud.

Mulle meenub lapsepõlvest, et ka mul oli paar ruumilist raamatut. Üks neist oli Punamütsikese lugu, teine viis põnevasse tsirkusemaailma, ja küllap neid oli paar tükki veel, aga kõike lihtsalt ei mäleta.

Piilun nüüd raamatusse “Tuhkatriinu”, mida võiks ka omamoodi väikeseks näidendiraamatuks nimetada, sest iga avatud lehekülg avab ühtlasi ka vahva ja muinasjutulise maailma.

Esimesel leheküljel saame tuttavaks ilusa ja lahke tütarlapsega, kelle ema oli ammu surnud ja nad elasid isaga õnnelikult kahekesi. Ühel päeval tõi isa koju uue naise, kellel oli kaks tütart. Võõrasema ja võõrasõed olid kurjad, kõrgid ja upsakad. Nad panid peretütre koldenurka elama ja tegid temast teenijatüdruku. Tütarlaps pidi tegema kõike töid ja teda hakati Tuhktariinuks kutsuma, sest ta oli enamasti tolmune ja tuhane. Siin ongi näha Tuhkatriinut, kes põrandat pühib, kui Sa teda raamatu servast liigutad. Pildil on ka isa, võõrasema ja võõrasõed, kes imetlevad end peeglist.

Teisel pildil kirjutatakse, et selle kuningriigi prints korraldas lossis balli. Prints oli otsustanud naise võtta ning kutsus peole kõik neiud lähedalt ja kaugelt. Ka Tuhkatriinu võõrasõed olid kutsutud. Tuhkatriinu pidi olema kodus ja tuha seest herneid noppima, võõrasema oli herned tuha sisse kallanud. Näeme nutvat Tuhkatriinut, kuid pildil on ka üks imeline naine, kes näib olevat haldjas.

Kolmas pilt. Selgub, et Tuhkatriinu juurde ilmus haldjast ristiema koos tuvidega. Linnud hakkasid herneid tuhast välja nokkima, haldjas asus võluma. Ta võlus Tuhkatriinule imeilusa kleidi ja kingad ning seadis ta balliks valmis. Ta nõidus hiired hobusteks, kõrvitsa tõllaks ja kõutsi peeneks kutsariks. Haldjas saadab Tuhkatriinu teele, kuid ütleb, et nõidus saab otsa täpselt keskööl. Sellel pildil ongi uhke tõld, ilusad hobused, toreda teenrid ja kutsar. Sõit ballile võib alata.

Neljas pilt. Oleme ballil. Tuhkatriinu nägi nüüd välja nagu maailma kauneim printsess. Kõik ballikülalised on kaunist neiust lummatud. Prints armus temasse ja tantsis neiuga terve õhtu. Prints uuris, kes on see salapärane kaunitar, kuid Tuhkatriinu ainult naeris, ja kui kell hakkas keskööd lööma, pidi Tuhktriinu minema jooksma. Pildil ongi stseen ballilt, punase kardina taga peidavad end Tuhkatriinu ja prints, siin on ka Tuhkatriinu võõrasõed, kes on selliste nägudega, et lähevad kohe kadedusest lõhki!

Viies pilt. Siin on uhke loss ja trepp, millest Tuhkatriinu alla jookseb, trepile on jäänud tema imeline kullast king, kell on löömas kaksteist südaööl. Loeme, et toimus teine ball, kolmaski ball, prints mõtles välja kavala plaani – ta lasi trepi liimiga kokku määrida. King jäi trepile kinni, kuid Tuhkatriinu põgenes.

Kuues, viimane pilt. Sellel on uhked pidustused! Millised ja miks, selle jätan ma Sulle endale avastada. Pidusöök on uhke, osad külalised lausa tantsivad laua ääres, kuid neid raamatu servast liigutada. Otse loomulikult saad teada ka seda, kuidas Tuhkatriinu ja printsi lugu lõpeb …

Selline vahva lasteraamat. Täpselt selline lugemine justkui oleksid sattunud miniatuursesse näitemängu, mis selle vahva muinasjutu väikesele lugejale lühidalt kokku võtab.


Heidi Viherjuuri „Hilja ja rohelise maja suvi“ (Eesti Raamat)

„Hilja pandi mulle nimeks sellepärast, et see tähendab soome keeles „tasane“. Nimelt arvasid ema ja isa, et minust tuleb sama rahulik laps kui mu vanem õde. Aga ma võin sulle öelda, et emad ja isad ei tea alati kõike.“

Hilja on seitsmeaastane poisitar, kes elab pisiremonti vajavas puumajas koos ema, isa ja kahe õega. Ka vanaisa lööb rohelise maja elus aktiivselt kaasa. Oma vanaema on Hilja näinud ainult pildilt. Vanaema asendavad aga kolm naabruses elavat prouat: Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm.

Hilja suvi on täis toimetusi. Kui parajasti ei peeta kassiristseid, siis püütakse kala, tegeletakse jaanipäevanõidustega, tantsitakse tangot või käiakse salaagendina Maasikatädi maja luuramas.

„Hilja ja rohelise maja suvi“ on mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat, mis sobib nii väiksematele ettelugemiseks kui ka koolilastel endal lugeda.

Heidi Viherjuuri (s. 1982 Espoo, Soome) on Saksamaal, Kölnis elav lastekirjanik ja soome keele õpetaja, kelle esimene lasteraamat “Morsiamen ilmalento” ilmus 2015, seejärel veel ka kaks muinasjuttu “Sammakkoprinssi-satu” ja “Hiiret kirjastonhoitajina-satu”, mis ilmusid 2015. aastal kogumikus “Reviiri-antologia”, kuni 2017 ilmus populaarseks saanud ja mitmesse keelde tõlgitud “Hilja ja rohelise maja suvi”.

Pärast seda on ilmunud veel mitu Hilja-raamatusarja raamatut: “Seikkailu kutsuu Hilja” (2018), “Haloo, täällä Hilja” (2019), “Hilja ja operaatio joulun taika” (2019) ja “Hilja ja täydellinen talvipäivä” (2020).

Heidi Viherjuuri on ütelnud, et ta hakkas kirjutama, kui oli julguse kokku võtnud. Kirjutamine oli pikka aega vastukaaluks tema muule tööle, kuid nüüd on asjad vastupidi. Ta on ütelnud sedagi, et armastab soome keelt, mistõttu ei saa ta olla kirjutamata. Huvitav mõte on seegi, et Viherjuuri soovitab lugeda kõike, sest lugemine on tähtis! Kirjaniku käest on küsitud sedagi, et millega ta toidab oma kujutlusvõimet – ta vastas, et kuulates teisi inimesi.

“Hilja raamatud on seotud minu lapsepõlvega,” kinnitab Heidi Viherjuuri. “Olen püüdnud kirjutada need lood ajatuteks. Neid kirjutades huvitas mind perekonna dünaamilisus: segapere, reisidel sageli ära olev isa, õdede-vendade suhted. Ja kui juba maal ollakse, siis soovib kaasa lüüa ju terve naabruskond. Minu enda lapsepõlves oli palju vanasid prouasid, mistõttu on neid mitu ka Hilja-raamatutes.”

Mulle on Põhjamaade autorite lasteraamatud alati meeldinud, olgu need siis rootslaste, soomlaste, norrakate või taanlaste kirjutatud. Põhjamaade lastekirjandus ulatub aastakümnete taha, kuid suurepäraseid autoreid ja lugusid tuleb ikka ja jälle juurde. Täpselt sama võib öelda ka Heidi Viherjuuri ja tema Hilja-raamatusarja kohta. Need on lihtsad, kuid meeldejäävad lood, täis lapselikku lusti ja huumorit, mõnusat maa-elu, vahvaid tegelaskujusid ja sündmusi.

“Hilja ja rohelise maja suvi” algab peatükiga “Agendi salajane eriülesanne”, milles peategelane, seitsmeaastane Hilja on põgenemas ronimispuu otsa. Ta kinnitab, et see kuusk on nende hoovi parim põgenemiskoht. Teda “ajavad taga” vanem õde Vilma, kes on 12-aastane (ta on juba suur koolilaps, käib tsirkusetrennis, aga ei roni üldse nii käbedasti nagu Hilja). Koos Vilmaga on noorem õde Taimi, kes on viieaastane. Vilma on kindel, et kui nad piisavalt kaua puu juures ootavad, siis tuleb Hilja puu otsast alla ka!

Kuid, Hilja otsustab meile rääkida hoopis sellest, mida ta puu otsast näeb. Seal on roheline puumaja, mis on nende kodu, sellel on kaks korrust, suur terrass ja palju tolmu. Maja on vana, seda on vaja pidevalt hooldada ja parandada, kui isa ei ole just suur meistrimees. Hilja kinnitab, et neil Taimiga on teisel korrusel ühine tuba ja kahekordne narivoodi. Vilma toas on suurte tüdrukute voodi ja palju plakateid, uksel on silt “KAO MINEMA!”.

Hilja tõdeb, et nüüd istub ta puu otsas vangis, sest ta luges kogemata Vilma päevikut. Õde kirjutas parajasti terrassil, kui Hilja mängis luureagenti. Agendi ülesanne oli objekt sisse piirata ja tema salajasi märkmeid lugeda.

Hilja räägib meile ka emast, kes on alati kodus, sest ta on juuksur ja tema salong on nende kodumaja allkorrusel. Isa on harva kodus, hiljem saame teada, et ta on muusikamees, kes on ansambliga pidevalt sõidus. Saame teada ka naabrionust, kes elab teisel pool teed. Naabriperes elab ka Inga, kes on Taimiga ühevanune ja Hilja ja Taimi mängukaaslane. Saame lugeda ka põllust, laudast, traktorist, sõnnikukärust, eriti haisvaks läheb naabruskonnas siis, kui saabub suvi, mistõttu emale suvi ei meeldi.

Ühel hetkel otsustavad Hilja õed puu juurest lahkuda. Hilja ootab veidi ja hakkab alla tulema, kuid jääb puu otsa kinni, püksid on oksa küljes kinni! Kuidas Hilja puu otsast alla saab, selle jätan ma Sulle endale lugeda, kuid õnneks laheneb kõik hästi.

Teises loos saame tuttavaks Hilja ema ja isaga. Hilja emal oli tütar juba enne seda, kui ta hakkas Hilja isaga elama. Saame teada, et ema nimi on Niina ja isa nimi on Mikko. Isa hakks ema juures juuksuris käima, kuni lõpuks hakkasid nad koos elama. Siis sündisid Hilja ja Taimi. Saame lugeda ka pere majast, kuidas sinna elama mindi – maja välisseinalt pudenes küll värvi maha, põrandad nagisesid ja välistrepp oli viltu vajunud, kuid maakoht sobib lastele, vanaisa elab lähedal, mistõttu saab ta lapsi kalale viia ja Vilmat tsirkusekooli, kui isa ei ole kodus ja emal pole aega.

Vilma mäletab, et neil oli ka vanaema, aga Hilja on näinud ainult tema pilti vanaisa öökapil. Vanaisa soovib pildile igal õhtul head ööd, enne kui tule ära kustutab, kuid nende kodutee ääres elab õnneks teisi memmesid, kellest järgmises peatükis juttu tehakse. Need on Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm – kes nad täpselt on, miks neil selliseid nimed on, selle jätan Sulle endale avastada.

Millest veel loeme? No näiteks sellest, kuidas isa otsustab meistri- ja remondimeheks hakata, kuigi see lõpeb sellega, et ta lööb haamriga vastu näppe ja karjub “AAAAA!!!”, mistõttu otsutab isa siiski pigem muusikat kirjutada, kuigi mulle tundub, et ka see ei tule tal esialgu väga hästi välja. Saame tuttavaks ka vanaisa kassi ja selle poegadega, sest lapsed on saanud loa üks kassipoeg endale võtta – kassipojale pannakse nimeks Nöpö Pinjami Kepponen, peetakse ka kassiristseid. Loeme sellestki, kuidas lapsed vanaisa juurde sauna lähevad, saame teada, kes on saunavaim, kes on kaevuvana. Juttu on sellestki, kuidas Hiljal igav on, kuidas vanem õde Vilma peab temaga tegelema, mistõttu otsustatakse mängida, et Vilma on õpetaja, Hilja õpilane. Veidi hiljem selgub, et see ei ole ikka päris õige mäng, mistõttu otsustab Hilja, et hakkab kuuraketti ehitama.

Hiljale tuleb külla ka tädipoeg Martti, kes on Hiljast üks aasta vanem. Mängitakse agente, minnakse luurama Maasikatädi juurde, kuni lõpuks tuleb lastel endil maasikapeenardes tööle hakata. See ei ole väga mõnus töö, pigem isegi veidi igav, kuid hiljem pakub Maasikatädi Hiljle ja Marttile jäätisetorti!

Ühes loos on juttu sellestki, kuidas ema ja isa omavahel riidlevad, põhjuseks ikka see vana maja, kuid õnneks tulevad appi kõik eelpool mainitud vahvad tädid ja vanaisa. Käime ka koos Hilja, Vilma, Maasikatädi, Vihmamantlimemme ja Valgesõstramemmega külakeskuses iga-aastasel suvelaadal. Uskugu mind, ka seal juhtub igasugu naljakaid asju, kusjuures Hilja kinnitab, et see oli kindlasti suve kõige toredam päev.

Raamatu viimases peatükis toimub suve lõpupidu, kus tantsitakse isegi tangot! Hilja lõpetab mõttega, et lapsepõlv on nüüd läbi, sest kool algab. Ja mine tea, äkki saame edaspidi lugeda ka sellest, kuidas Hiljal koolis läheb.

Igal juhul on “Hilja ja rohelise maja suvi” üks igati äge, mõnus ja humoorikas lasteraamat, mida soovitan lastel kindlasti lugeda!

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Nadja Sarell.


Amanda Learnmonth „Laste vinge mõistatusteraamat“ (Pegasus)

See raamat on pilgeni täis trikiga tõmbekaid ja põnevat peamurdmist. Treeni oma aju, et jaksaksid pureda ka kõige kõvemaid pähkleid! Mis on kahe peaga, ühe sabaga ja kõnnib neljal jalal? Kus on jõed, kus pole vett, tänavad, kus pole autosid, ja linnad, kus pole inimesi? Mida sa saad hoida vasakus käes, kuid ei saa hoida paremas käes?

Otsi vastust nii neile kui ka paljudele teistele mõistatustele!

Praegusel kodus püsimise ajastul on tegelikult üsna mõnus mõistatusi lahendada, ja miks mitte seda terve perega teha. Igal juhul on see raamat igati vahva abimees, sest selles raamatus on ligi 150 konksuga küsimust lastele ja nende peredele.

Raamatu sissejuhatuses öeldakse nii: “Tere tulemast “Laste vingesse mõistatuseraamatusse” – loogikaülesannete, tõmbekate ja nipiga küsimuste kaubamajja, kus jätkub algajale nupumehele küllaga peamurdmist. Pane oma võimed proovile, ja kui sa oled ise mõistatused ära lahendanud, siis lase ka oma sõpradel ja pereliikmetel kukalt kratsida!”

Sissejuhatuses öeldakse sedagi, et nagu treening teeb kehale head, nii annab nuputamine ajule tegevust ja hoiab mõistuse supervormis. Pealegi teeb see tuju heaks, kui sa mõne ülesande ainult oma isiklikke ajusid ragistades ära lahendad. Mul jääb siinkohal ainult kaasa noogutada, sest nii see ju ometigi on.

Seda saame ka teada, et kõik vastused on antud raamatu lõpus. Kui lugeja/mõistataja peaks jänni jääma, siis saab sealt piiluda. Pean piinlikult tunnistama, et ma piilusin ikka päris mitu korda … mõned mõistatused olid ikka üsna suure “konksuga” …

Sissejuhatuse lõpetab üleskutse: “Võta vaimujõud kokku, lahenda mõistatused ja treeni ennast kõrgema klassi nuputajaks!”

Seda mainin ka, et lisaks mõistatustele on igal leheküljel ka igati äge joonistus, mis annab mõistatamisele annab “pildi” juurde. Äkki ka mõned mõistatused siinkohalgi mõistatamiseks.

Orav, lind ja ahv kihutavad võidu kookospalmi otsa. Kes esimesena banaani kätte saab? Pean tunnistama, et raamatu esimene mõistatus pani mindki üsna tõsiselt mõtisklema, kes tõepoolest neist kolmest on kiirem … orav, lind, ahv? Ju vist ikka lind? Kuni lõpuks sain aru, et küsimuses on hoopis teistsugune “konks” …

Teine mõistatus. Lehmad joovad seda, inimesed panevad seda kohvi sisse. Mis see on? Tegelikult on see juba üsna vana “nali”, seda küsiti minu käest juba lapsepõlves, mistõttu sellega mind enam haneks ei tõmba.

Jätame ühe mõistatuse vahele. Võtame neljanda – mul pole tiibu, aga ma lendan. Mul pole silmi, aga ma nutan. Olen kaugel, aga sa näed mind. Mis ma olen? Jällegi üks paras pähkel, kuigi vastus on üsnagi loogiline.

Võtame siinkohal kaheksanda mõistatuse. Sa oled üksi pimedas toas ja sul on üksainuke tikk. Sul on veel kolm asja: küünal, petrooleumilamp ja gaasipliit. Mille sa esimesena süütad? No eks ikka küünla! Aga võta näpust, sest esimesena tuleb süüdata hoopis …

Matemaatikat on selles raamatus ka. Kümnes mõistatus. Kümme kokka hakivad sibulat ühesuguse kiirusega. Kui ühel kokal kulub ühe sibula hakkimiseks 5 sekundit, siis kui kaua aega kulub kümnel kokal kümne sibula hakkimiseks? Kas tuleb hakata korrutama, jagama? Tegelikult on vastus siiski üsna lihtne ja meenutab kunagist mõistatust, milles oli juttu ühe ja viie kanamuna keetmisest.

Mõistatus number 15. Siin on lahe pilt koolibussist ja mõistatus ise on: bussijuht Armen ei maganud kaks kuud järjest mitte päevagi. Kuidas tal õnnestus oma tööd hästi teha?

18. mõistatus on omamoodi koomiline, samas veidi nukker … kuidas võtta … Üks naine kukkus saja astmega trepist alla ilma ühtegi muhku saamata. Kuidas see võimalik on? Pean tunnistama, et vastus on jällegi üsna lihtne ja loogiline.

Näiteks mõistatus number 20. Georg maalib puud. Ta tahab hakata lehti tegema, aga roheline värv on otsas. Ta vaatab oma värvipaletti ja näeb, et järel on ainult sinist, musta, roosat ja kollast värvi. Mida ta teeb? Mäletan, et koolis oli kunstiõpetuse tunnis juttu, et värve segades võib saada teisi värve, aga kas ma suudan meenutada, kuidas saadi rohelist värvi? Tuleb välja, et suudan.

Sporditeemalisi mõistatusi on samuti. Näiteks selline: sa jooksed teistega võidu ning lähed mööda jooksjast, kes on teisel kohal. Mitmendal kohal sa nüüd oled? See on ka vana tuttav mõistatus, millele paljud esimese korraga vastavad valesti, kuid teise korraga saavad vist kõik pihta. Üsnagi sportlik on sellinegi mõistatus (vähemalt vastus on sportlik): millisel transpordivahendil on kaheksa ratast, aga sõita saab sellega ainult üks reisija?

Igasugu loomadest ja lindudest on siin samuti mõistatusi. Näiteks mõistatus 30. Mis on kahe peaga, ühe sabaga ja kõnnib neljal jalal? Ma ei hakka keerutama, et ma seda siiski välja ei mõtelnud. Tuli piiluda raamatu lõppu ja vastus oli üllatav, kuid igati loogiline.

Või äkki hoopis selline – millal must kass õnnetust toob? Ja selline: must kass luusis tee peal. Tänavavalgustus ei põlenud ja ilm oli pilvine. Väljalülitatud esituledega auto põikas kassist mööda. Kuidas juht kassi nägi?

Väga põnev on mõistatus number 47. Viis õde-venda tulevad koolist koju. Jari mängib arvutis. Matti teeb võileiba. Satu mängib lauatennist. Irmeli teeb koduseid ülesandeid. Mida teeb viies laps? See mõistatus pani mind jällegi kimbatusse. Mida viies laps teeb? Kes see viies laps üldse on? Nimetu viies laps … Vastus? Vastus oli jällegi loogiline.

Igati nutikas on mõistatus number 51. On keskpäev ja vihma kallab, aga ma tean kindlalt, et ka 36 tunni pärast päike ei paista. Kust ma seda tean? On ju nutikas küsimus? Kas on see seotud vihmaga? Või hoopis kellaajaga?

Nutikas mõistatus on ka number 53. Kui sa nägid kooli mines kümmet puud paremal ja koolist tulles kümmet puud vasakul, siis mitut puud sa kokku nägid? Usun, et ma ei ole ainus, kes esimese vastusena “tulistas” 20. Kaks korda kümme on ju kakskümmend. Tegelikult pole selles mõistatuses korrutustabeliga midagi peale hakata, sest vastus on lihtne ja jällegi igati loogiline.

Liitmise ja lahutamisega saab tegeleda mõistatuses number 57. Jalgpallur üritas 12 korda väravat lüüa. Kuuel korral lendas pall võrgust mööda. Mitu väravat ta lõi?

Kas oskad arvata, milles on jutt? Mis on sinu oma, aga su pereliikmed ja sõbrad kasutavad seda rohkem kui sa ise? Ja see on ka igati huvitav – Stella emal on viis tütart: Mimmi, Mummu, Mommo ja Memme. Mis on viienda tütre nimi on? Mamma? Mümmü? No ei ole ju! Loe küsimus uuesti ja hoolikalt läbi …

Siinkohal tõmban tutvustusele joone alla, sest ega ma ei saa Sulle ju kõiki mõistatusi ette lugeda ja ära rääkida. Igal juhul on siin veel igasugu põnevaid ja kaasahaaravaid mõistatusi, mis pakuvad põnevat nuputamist pikaks ajaks. Raamatus on veel kummitav maja, suur kortermaja, kartulikrõpsude söömine, loomapood, tuldpurskav lohe, vangitorn, ujumisvõistlused, kohvik, lõvi, vikerkaar, hernekaun, Brasiilia jpm.

Lõpetan oma loo mõistatusega, mis pani mind jällegi veidi kauemaks mõtlema ja juurdlema. Ma usun, et äkki Sul läheb kiiremini. Sa tuled koju ja näed, et sinu ema õe ainuke õemees peseb teie autot. Kes ta on? Kas tead?


Lisa Papp „Madli-Liis ja teraapiakoer“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Madli-Liis loodab, et Tähekesest saab teraapiakoer.

Nad on harjutanud kõike, mida Täheke peab hästi oskama.

Nad on harjutanud, kuidas inimestega kohtuda.

Nad on harjutanud, kuidas vaikselt istuda, kui jalgratas mööda sõidab.

Nad on harjutanud isegi seda, kuidas teiste koertega kokku saada.

Nüüd on Madli-Liis ja Täheke Tammekuru pansionaadis, kus Täheke peab eksami tegema. Neil tuleb hakkama saada paljude ülesannetega, mille täitmise käigus nad leiavad mitu uut sõpra.

Kuid Madli-Liis ei saa mõtteist vanemat ratastoolis meest, kes kunagi ei naerata. Kas neil Tähekesega õnnestub selle mehe heaks midagi teha?

Madli-Liisist ja tema koerast Tähekesest oleme varem saanud lugeda raamatutes “Madli-Liis ja lugemiskoer” ja “Madli-Liis ja varjupaigakoer”, nüüd siis raamat Madli-Liisist ja teraapiakoerast.

Madli-Liisi koeral Tähekesel on sünnipäev. Tüdruku ema uurib, kas Täheke on järgmisel päeval toimuvaks eksamiks valmis? Madli-Liis kinnitab, et on, sest nad on harjutanud. Nad on harjutanud, kuidas inimesega kohtudes käituda, kuidas käituda siis, kui jalgratas mööda sõidab, kuidas teiste koertega kokku saades käituda. Madli-Liis ütleb ka Tähekesele, et koer saab suurepäraselt hakkama ja temast saab maailma parim teraapiakoer.

Täheke läheb eksamit tegema kohta, mille nimi on Tammekuru, see on pansionaat. Ema teab ütelda, et Täheke peab seal käima kolm korda. Tammekuru pansionaadis ootavad neid proua Pärnapuu ja koer, kel nimeks Pipa. Temaga oleme juba eelmistes raamatutes kohtunud. Saame teada, et ka Pipa tegi teraapiakoera eksami just selles pansionaadis, paljud teraapiakoerad käivad sealstel elanikel külas. Kui Täheke eksamilt läbi saab, võib ka tema seda teha.

Sees ootab Madli-Liisi, tema ema ja Tähekest mees kirjutusalusega. Tema on härra Teder, kelle ülesandeks on veenduda, et Tähekesest saab hea teraapiakoer. Nüüd peavad ema ja Madli-Liis ette näitama, mida Täheke oskab. Ainult kohale istumine läheb veidi aia taha, sest Täheke jalutab üle toa, üks vanem naine naeratab ja Täheke asetab käpa talle põlvele. Nüüd saavad Madli-Liis ja Täheke veel nädala jagu harjutada, eriti kohale istuma jäämist, kui tüdruk ta rihmast lahti laseb.

Peagi on käes aeg teiseks eksamiks. Järgmisel eksamil peab Täheke “suhtlema” pansionaadi elanikega. See tuleb tal hästi välja, ja ka elanikele meeldib Täheke väga. Kõik tunduvad õnnelikud, välja arvatud üks nurgas istuv mees. See on härra Sepp, kes ei ütle midagi, ta ei taha ka koera silitada. Madli-Liis on murelik, sest Täheke ei pannud härra Seppa naeratama. Ema kinnitab, et mõnel inimesel ongi vaja rohkem aega.

Madli-Liis harjutab Tähekesega veel. Ta tahakska härra Sepa naeratama panna. Kas talle meeldiks peitust mängida, mõni kaarditrikk, mäng palliga? Äkki meeldib talle lugemine?

Kolmas eksam pansionaadis. Täheke peab sõitma liftiga, keegi on pillanud maha taldrikutäie küpsiseid, Täheke ei tohi neid puutuda, mida ta ka ei tee.

Mis juhtub härra Sepaga? Kas Täheke suudab ta naeratama panna?

Seda saad teada, kui selle armsa raamatu lõpuni loed. Igal juhul on vaja veidi ka raamatuid ja Madli-Liisi, kes neid ette loeb (mäletate ehk sedagi, et kunagi oli Madli-Liisil lugemisprobleeme, siis aitas teda proua Pärnapuu koer Pipa).

Kas härra Sepp naeratab? Kas Tähekesest saab teraapikoer? Sedagi saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Imearmsad illustratsioonid on raamatu autori enda sulest.


Dav Pilkey „Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak“ (Varrak)

George ja Harold on tavaliselt vastutustundlikud poisid – kui iganes juhtub midagi halba, vastutavad tavaliselt George ja Harold! Nende viimane vemp läheb aga täiesti vett vedama ja nad loovad kogemata kohutavate kõnelevate kempsupottide armee. Õnneks tunnevad nad superkangelast, kelle püksikummis on maailma päästmiseks piisavalt särtsakust. See töö tuleb anda imelisele Kapten Aluspüksile!

Dav Pilkey on sündinud 1966. a Clevelandis Ohios. Ta on kirjutanud ja joonistanud üle neljakümne lasteraamatu, mitmeid neist on tunnustatud auhindadega. Tema romaanide ebatavaline stiil on loodud julgustamaks laste pulbitsevat loovust. Tema lood on osaliselt autobiograafilised ja tegelevad universaalsete teemadega, hoides au sees sõprust, sallivust ja heasüdamlike võitu.

„Lõbus raamat, täis sõnamänge, sõprust ja sõgedust … nii kaasahaarav, et noored ei märkagi, kuidas nende sõnavara kasvab. Hurraa Kapten Aluspüksile!” – School Libary Journal

„Tõmbab põhikooli lapsi nagu magnetiga.” – The Bulletin of the Center for Children’s Books

Tegelikult on see hiiglama äge, et George ja Harold on tagasi, sest olen üsna kindel, et nendest kuttidest kõnelev Dave Pilkey kirjutatud esimene raamat “Kapten Aluspüksi seiklused” meeldis ka eesti lastele. Oli see ju seiklusi ja actionit täis, omamoodi ju lausa koomiksi-laadne ja paljude-paljude värviliste ja humoorikate piltidega, nagu ka teine, uus raamat.

Seekordne raamat algab George’i ja Haroldi joonistatud koomiksiga “Ülisalajane tõde kapten Aluspüski kohta”, milles poisid meenutavad, kuidas nad tegid koomiksi superkangelasest, kelle nimi oli kapten Aluspüks. Koomiks meeldis kõikidele, ainult nende kooli direktor, härra Krupp polnud sellest vaimustuses. George ja Harold ostsid 3 D hüpnosõrmuse ja hüpnotiseerisid härra Krupi ära ja muutsid koolidirektori kapten Aluspüksiks! Kapten Aluspüks hakkas kuritegevusega võitlema. George ja Harold püüdsid teda takistada, aga nad pidid kõigepealt maailma päästma. Hiljem muutus kapten Aluspüks härra Krupiks tagasi, kuid ka praegu muutub koolidirektor superkangelaseks kui kuuleb kedagi sõrmenipsu tegemas! George ja Harold paluvad, et lugeja ei teeks sõrmenipsu!

Selline lühike koomiks uue raamat alguses, mis eelmise raamatu lühidalt kokku võtab. Seejärel saame jällegi ka George Beard’i ja Harold Hutchins’iga tuttavaks. George on lipsu ja lühikeste juustega, Harold on T-särgi ja sassis peaga. Õpetajad arvavad, et George ja Harold külvavad segadust, on käitumisraskustega, et neil on hädasti vaja suhtumist parandada, millele koolidirektor lisab, et poisid on salakavalad, kuritegelikult üleannetud. Poiste vanemad arvavad, et George ja Harold on terased ja armsad ja väga heasüdamlikud … isegi, kui nad teinekord tobedalt käituvad. Terake tõtt on kõigis neis väidetes …

Ühel kenal hommikul Jerome Horwitzi algkoolis tulid George ja Harold just neljanda klassi võimlemistunnist ja nad nägid koridoris suurt silti. See oli teise iga-aastase Leiduste Heitluse teadaanne. Selle aasta võistluse võitja pidi auhinnaks saama olla “päeva direktor”. See meeldiks George’ile ja Haroldile väga, kes ei tahaks olla direktor, keelata ja kästa! Kahjuks … kahjuks selgub, et poisid olid eelmisel aastal kokku keeranud tõelise jama – nad olid leiutanud uut tüüpi liimi. Tegelikult olid nad seganud kokku kummiliimi ja apelsinimahla, mis kuivas kiiresti ja aktiveerus kehasoojuse peale. Hommikul määrisid nad selle kõikidele võimla toolidele, mistõttu ei saanud ei direktor, ei õpetajad ega õpilased üritusel enam toolidelt püsti!

Seetõttu oli koolidirektor selleks korraks võtnud vastu otsuse, et seekordsele võistlusele on oodatud kõik kolmanda ja neljanda klassi õpilased peale George Beardi ja Harold Hutchinsi!

George ja Harold otsustavad, et nii ei saa asjad ometi ju olla. Seetõttu otsustavad nad teha kerge krutski ja keerata tuksi teiste leiutised. Poisid hiilivad hommikul vara võimlasse, et võistlusel osalevad leiutised tuksi keerata, kuid kohal on Melvin Sneedly, kes oli kooli taibu. George ja Harold lubavad Melvinile, et nad ei puutu tema leiutist, kui Melvin ei räägi välja, mida nad tegema tulid. Melvin lubab ja tuvustab ka oma leiutist – TOGU 2000 (see näeb välja nagu tavaline koopiamasin) ehk Totaalne Osakeste GemineerimisAnimeerimis UuendLooja! Melvin demonstreerib, kuidas tema leiutis töötab – ta võttis tavalise foto hiirest, paneb selle masinasse ja pärast vibreerimist, undamist, tervet rodu välgatusi ja särinaid, väljus masinast tilluke hiir! TOGU 2000 muudab fotod elavateks! George ja Harold ei suuda nähtut uskuda ja arvavad, et Melvin on lihtsalt petis.

Seejärel saame lugeda, millised leiutised ja kuidas George ja Harold tuksi keeravad. Ja olemegi võimlas, kus algab leiutiste võistlus, mis muutub totaalseks kaoseks. Ka seekord jäävad George ja Harold vahele, sest Melvin räägib koolidirektorile kõik ära! Nüüd määrab härra Krupp poistele karistuse – nad jäävad pärast tunde kuni kooliaasta lõpuni! Ja nad peavad kirjutama kahe tunni jooksul tahvlile sellise lause: “Ma ei tee kunagi midagi, mis ärritab mu nägusat ja võluvar direktorit, härra Kruppi, ei iialgi enam.”

George’ile ja Haroldile polegi see nii hirmus karistus, sest neil on isetehtud puidust ritv, millel abil oli võimalik üheaegselt kirjutada üht lauset 12 korda! Nutikad sellid! Seetõttu saab neil tahvel ruttu täis ja nad hakkavad kirjutama koomiksit “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak”. See jutustab jubedast elust koolis, kuni ilmus UFO, mis säristas kooli paha kiirega. See äratas kõik vetsupotid ellu ja muutis nad kurjadeks ka! Vetsupotid olid hirmus näljased, nii et nad sõid ära kekaõpsi. Nüüd oli appi vaja kapten Aluspüksi, kes tuleb ja hakkab vetsupottidele vastu. Kuid see polnud veel kõik, sest äkki kargas UFOst välja koletu Turbo Kemmerg 2000! See on võrdväärne vastane ka kapten Aluspüksile. Kes võidab ja kuidas, selle jätan Sulle endale avastada.

Nüüd oleks George’il ja Haroldil klassiruumist välja hiilida, et õpetajate toas värskest koomiksist koopiaid teha ja neid järgmisel päeval mänguväljakul müüa. Poisid hiilisid vaikselt klassist välja ja läksid käpuli mööda koridori põrandat õpetajate toa poole, kuid seal oli ees terve punt õpetajaid. Nii ei saanud nad sealset koopiamasinat kasutada. Neile meenus veel üks koopiamasin, mis oli Melvinil võimlas. TOGU 2000! Seda nad kasutavadki!

Ja oh seda segadust ja õudust, mis nüüd juhtuma hakkab. Esialgu jäävad George ja Harold vahele koolidirektorile, kes kinnitab, et ta viskab poisid koolist välja, kuigi samal asjal üritavad poisid direktorit hoiatada, sest koopiamasinast on haknud väljuma näljased vetsupotid, kes ründavad kooli ja õpetajaid! Üks õpetajatest teeb sõrmenipsu, kui näeb hirmsaid vetsupotte. Seda kuuleb härra Krupp, ja juba ta ongi kapten Aluspüks!

Kas suudavad ka seekord kapten Aluspüks, George ja Harold päästa kooli, õpetajad ja kaasõpilased vetsupottide käest? Mis juhtub siis, kui TOGU 2000’st väljub ka koletuslik Turbokemmerg 2000? Ja kui asjad näivad juba väga halvad, siis tuleb George’il ja Haroldil hea mõte – nad loovad uue kangelase! Robo-Vetsuvend!

Kuidas lugu lõpeb? Kas Robo-Vetsuvend suudab alistada Turbokemmerg 2000?

Kas George ja Harold jäetakse kooli?

Ja mis uhke pidu selle raamatu lõpus toimub? Selle saad teada, kuid raamatu läbi loed.

Raamatu lõpus on veel üks George’i ja Haroldi tehtud koomiks ehk “Koer-mees koomiksis Korravalvekeel” ning ka lustakaid tõsiasju raamatu autorist ja tegelaskujudest.

Selline äge ja kaasahaarav seiklus seekordses Dave Pilkey kirjutatud ja joonistatud loos. On see ju ikkagi lasteraamat, mis paljude arvates on hea ja halva maitse piiri peal, kusjuures sekordses loos ütleb isegi George Haroldile, et “nad ei andesta meile sellist asja lasteraamatus, me oleme juba niigi õhukesel jääl”, kui Harold teeb ettepaneku, et uus superkangelane võiks olla hiiglaslik robot-urinaal ehk Urinaator!

No ja igal juhul ei saagi ju seda raamatut ehk Dave Pilkey teist kangelasromaani “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak” väga tõsiselt võtta, sest see on lihtsalt sedavõrd naljakas!


Jess French, Eefje Kuijl „Pea hoogu, ahvike!“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Mõnikord tuleb hoogu pidada, et näha hoopis lähemale, lausa nina ette. Ahvikesel oli alati rutt, kuni ta kohtas ülimalt rahulikku laisklooma, kes aitas tal näha maailma teise nurga alt.

Raamatu autor dr Jess French on tuntud telesaadete juht (nt põnev lastesaade „Minibeast Adventure with Jess“), loomaarst ja looduskaitsja, kes elab Inglismaal ja on pühendunud loodushoiualaste lasteraamatute kirjutamisele.

Selles vahvas lasteraamatus toimetavad tõepoolest ahvike ja laiskloom. Raamat on ilusas suures köites ja ilusate ning värviküllaste illustratsioonidega, mille autoriks on Eefje Kuijl.

Loo alguses lendleb ahvike puude ladvus ja hüüab kõigile, et ta on sünnipäev ja nüüd tuleb valmis olla aasta peoks! Ahvike põikleb mürgikonnade eest, sest tal on palju teha, pole aega hängimiseks. Ta peab leidma rütmitantsuks muusikalised loomad, peokaunistusi ja maitsva koogi.

Ahvike läheb ka kirevasuliste lindude juurde, kes teevad bändiproovi, kuid see muusika, mida nad teevad, ei kõla kokku. Seejärel läheb ahvike karu juurde, kes lubas teha suure koogi, kuid karu ei pole eales varem küpsetanud, mistõttu maitseb kook nagu saepuru! Uskumatu lugu! Kas taapir on valmis jõudnud teha peokaunistused? Kahjuks pole ka taapir oma ülesandega hakkama saanud!

Nüüd on ahvike ülimalt õnnetu. Ta püüdis teha superpidu, tõeliselt suure tralli. Ta tormas ringi, põikles, tõtles, kuid asjata – nüüd on kõik mokas.

Äkki märkab ahvike, et puu otsas ripub laiskloom. Laiskloom ütleb ahvikesele, et tormata pole mõtet, tuleb olla kannatlik ja ahvike peaks ka pisarad ära pühkima. Laiskloom soovitab ahvikesel mitte tormata, võtta vabalt, mured maha jätta, hingata läbi kogu nina, haista metsa lõhnu, tunda orhidee aroomi, kõrvadega kuulata, kuidas puhub pehme tuul ja tunda oksi käpakeste vahel ja maapinda varbakeste all.

Mida ahvike teeb? Ahvike läheb uuesti taapiri juurde, käib ära karu ja kirjusuliste lindude juures. Kas ahvikese sünnipäevapidu toimub? Kas ahvike saab peokaunistused, sünnipäevatordi ja muusikat? Nendele küsimustele saab väike lugeja vastuse, kui selle ägeda lasteraamatu läbi loeb.

Raamatu lõpus on veidi juttu ka raamatus kaasa löönud loomadest, kes on pärit ohustatud loomaliikide hulgast, kes elavad Lõuna-Ameerikas Kolumbias kuumades ja väga niisketes vihmametsades – ämblikahv, noolemürgikonn, vihmametsa linnud, prillkaru, tasandikutaapir ja pruun-kolmvarvaslaisik.


Lars Mæhle, Lars Rudebjer „Saurusepere 3. Reis“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Saurusepoisid Tom ja Rasmus tunnevad huvi Sauruseriigi kaardilt väljapoole jäävate kohtade vastu. Uljas Tom ärgitab neid kohale minema ja ise järele vaatama, mis seal leida võib. Ilma et nad sellest kellelegi räägiksid ...

Alguses paistab, et see on maa nagu maa ikka. Aga siis jõuavad nad ühe järsu mäe jalamilt algava rajaotsani, mis paistab olevat ohtlik ... Põnevust ihkav Tom julgustab neid mäetippu ronima.

Vahvate saurusepoiste seiklus võõral maal viib nad kokku hea sõbraga, nad näevad – õnneks eemalt – ka igasuguseid hirmsaid elukaid. Ja jõuavad lõpuks ikka tagasi koju, sest neile tuleb appi mamma Rex, kelle peale saab alati kindel olla.

Lars Mæhle ja Lars Rudebjeri koostöös on sündinud ka lõbusad ja õpetlikud raamatud “Saurusepere 1. Muna” ning “Saurusepere 2. Ujumisvõistlus.”

Sauruspere raamatusari on kindlasti viimaste aastate üks ägedamaid raamatusarju, mis mõeldud pere väiksematele lugejatele. Toimetavaed siin ju igati vahvad saurusepoisid, on põnevust ja saab ka nalja. See on Saurusepere raamatusarja kolmas raamat, mis eesti keeles ilmunud ning saurusepoisid Tom ja Rasmus lähevad seekord põnevale reisile.

Raamatu alguses öeldakse, et dinosaurused on suurimad loomad, kes on kunagi Maa peal elanud. Nad asustasid meie planeeti üle 150 miljoni aasta. See on väga pikk aeg. Inimene on siin elanud ainult kaks-kolm miljonit aastat. Umbes 65 miljonit aastat tagasi surid dinosaurused välja. Keegi ei tea päris täpselt, miks. Võib-olla sai neile saatuslikuks võimas vulkaanipurse või siis tabas maakera komeet.

Seejärel tutvustatakse väikesele lugejale raamatu tegelasi. Perekond Türannosaurus – Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex, vanaema Rex ja sauruselapsed – Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

Kas olete valmis? Meie kaasahaarav ja seikluslik lugu algab! Rasmus Rex on saanud mammalt loa laua äärest ära minna, kusjuures Rasmus oli juba kolm minutit lõunalauas istunud. Tal oli külas ka tema parim sõber Tom Troodon. Mamma on andnud loa lauast lahkuda, papa Rex kutsus Rasmuse ja Tomi enda juurde. Ta näitas poistele Sauruseriigi kaarti. Tom uuris, mis jääb kaardist väljapoole, ta näitas mägede poole, mis asusid Sauruseriigi põhjaosas. Kas tema ja Rasmus võiks sinna minna?

Papa Rex soovitas poistel selline mõte peast visata, sest ükski dinosaurus pole kunagi varem väljaspool kaarti reisinud. Papa Rex keelas reisimise ära.

Mis sa arvad, kas peaaegu alati seiklustesse sattuvad Tom ja Rasmus olid sellega nõus? Kindlasti mitte. Nad otsustasid minna reisile. Rasmus muretses, et äkki peaks nad mammale ütlema, kuhu nad lähevad? Ja äkki peaks natuke näksimist kaasa võtma? Tom kinnitas, et nad ei lähe ju kaugele!

Rasmus ja Tom alustasid teekond ja jõudsidki kõrgete mägedeni. Mäed olid sedavõrd kõrged, et Rasmus oli kindel, siit nad üle ei saa ja nüüd saavad nad koju tagasi minna. Aga ei, Tom oli leidnud mägede vahelt tee, mis asus kaljulõhes, lookles üles ja oli väga järsk! Rasmus kinnitas, et ta ei ole sugugi mitte julge ja vägev dinosaurus, ta on hoopis väike tavaline sauruspoiss, kes kardab kõrgust. Tom ütles, et kas siis Rasmus tõesti ei taha teada, mis mägede taga on? Loomulikult tahaks Rasmus seda teada ja nad läksid edasi.

Olukord läks üsna varsti kriitiliseks, Rasmus libastus ja hakkas kukkuma üle kaljuserva ääre! Õnneks haaras keegi viimasel hetkel tal sabast. See oli Tobias Tritseeratops! Mida tegi Tobias üleval mägedes? Ka Tobias oli reisil Sauruseriigi kaardilt välja, kõrgete mägede taha, samuti ilma loata.

Nüüd läksid nad juba kolmekesti edasi, kuni Tom jõudiski tippu. Mida ta sealt nägi? Lõpuks jõudsid tippu ka Rasmus ja Tobias. Nad nägid sinist vett nii kaugele, kui silm seletas. Tobias arvas, et see on vist küll kõige suurem järv maailmas! Aga see polnud teps mitte järv, see oli hoopiski meri!

Tom, Rasmus ja Tobias kõndisid tükk aega mööda looklevat rada mäest alla, läbi paksu männimetsa, kuni jõudsid lõpuks randa. Vasakul ja paremal oli valge liiv. Nüüd oli selge, et mägede taga on meri, kuid Tom tahtis teada, mis on ikkagi ka mere taga?

Ja äkki, märkasid nad rannaliival hiiglasuurt varju! Kes see oli? Selle ma jätan Sulle endale avastada, kuid üsna ruttu oli selge, et meie kolmik peab kiirelt põgenema, sest nii metsaservas kui ka rannas oli igasugu hirmsaid ja veel hirmsamaid loomi!!!

Raamatu lõpus toimub ka üks megalahe ja üliäge dinosaurusepidu ning väikesele lugejale räägitakse ka kolmest dinosaurusest – türannosaurus, troodon ja tritseeratops.

Selline saurusepere raamat seekord, taaskord igati vahva ja kaasakiskuv lugu, mis kindlasti pere väiksematele raamatusõpradele huvi pakub. Suurepärased ja värviküllased on ka Lars Rudebjeri joonistatud pildid.


Lina Žutaute “Kake Make ja sõpruseluud” (Pegasus)

Kake Makele meeldib väga linnapargis käia. Seal ootavad teda sõbrad Agne ja Joonas ja, teadagi, maailma kõige huvitavam mäng „Kes on esimene?“. Pole ju midagi toredamat kui esimesena kiigel kiikuda, kõige kõrgemale tõusta ja kõige kiiremini joosta! Aga … kas tõesti?

Ühel päeval eksivad sõbrad mänguhoos ära. Kake Maket, Agnet ja Joonast ootab ees üllatuslik tutvus pargi salapärase elanikuga ja tõeline SÕPRUSE tuleproov ...

„Kake Make ja sõpruseluud” on kuues raamat väikese tüdruku Kake Make tegemistest.

Mul on väga hea meel, et eesti keeles on ilmunud järjekordne raamat Kake Make raamatute sarjast. On ju väike tüdruk Kornelia, hüüdnimeks Kake Make, Leedu lastekirjanduse üks populaarsemaid tegelasi ja ma usun, et Kake Make toimetamised sobivad suurepäraselt lugemiseks ka meie väikestele raamatusõpradele.

Seekordne Kake Make lugu viib meid suurde ja vanasse äärelinna parki, mida armastasid kõik. Selles pargis sai jalutada, puid imetleda, kuulata linnulaulu või lihtsalt unistada. Kake Make vanaema kohtus selles pargis sageli noorpõlvesõpradega, aga Kake Make sai kokku Agne ja Joonasega. Need olid tema sõbrad.

Kake Make uuris Agne ja Joonase käest, mida nad täna mängivad? Kõigepealt mängisid lapsed mängu “Kes on esimene?”. Pärastpoole mängiti mängu “Kes tõuseb kõrgemale?”. See oli huvitav mäng, lapsed pidid selle mängimiseks istuma kiigel ja sellega kiikuma – kord on üks kõrgemal, kord teine, kuid Kake Make hüüab, et tema ulatub lausa taevani.

Seejärel mängiti kõige tähtsamat mängu “Kes on kõige kiirem?”. Selles mängus kasutati ka õhupalle. Kake Make oli küll kiire, kuid kukkus, mistõttu oli tal tunne, nagu oleks hammustanud hästi lõhnavat saiakest, millel on sees koletult vastik täidis …

Mängiti ka mängu “Kes peidab end kõige paremini ära?”, kui ühel hetkel sai Kake Make aru, et nad on eksinud! Lapsed jõudsid väikesele lagendikule, kus nad nägid kummalist majakest – just nagu muinasjutust! Ja selles majas elas nõid!

Nõid oli ootamatutest sisetungijatest ehmatanud ja uuris, mida lapsed tema majakeses teevad. Kake Make selgitas, et nad eksisid ära ja ei oska tagasi minna. Kas nõid saaks neid aidata? Nõid on otse loomulikult "tavapärane" nõid, kes ütleb, et tema aitab seda, kellel õnnestub tema luud kokku köita. Tema luud oli varem katki läinud. See, kes aitab luua kokku köita, selle lennutab ta koju, aga kellel see ei õnnestu, selle keedab ta ära ja pistab nahka! Oh sa poiss! Joonas ütleb teistele, et nad ei peaks kartma, sest tema arvates nõid valetab, kuna nõia külmkapis on ainult juurviljad! Ju on see nõid taimetoitlane!

Lapsd asusid tööle. Nad hakkasid vitsu korjama. Kes on nobedam? Kes osavam? Kes esimesena kõige suurema sületäi kokku kogub? Luuavars ei ole lihtsalt toigas, vaid võlujõuga ja tahtis kogu aeg plehku panna! Kes toob kõrgelt puu otsast alla nööri? Nüüd tuleb veel vaid nõia luud kokku siduda, aga lastel ei taha see õnnestuda. Ja juba on nõial ka pada valmis!

Kas lapsed saavad nõialuua kokku seotud? Kas nõid viib lapsed koju?

Milliseid mänge mängivad lapsed edasi? Ja mida arvab asjadest koll Valli?

Nendele küsimustele saab väike lugeja vastuse, kui selle vahva ja värviküllaste piltidega lasteraamatu läbi loeb.


Katarina Mazetti „Sasipundar ja trompetid. Nõod Karlssonid“ (Tänapäev)

"Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad tavatsevad veeta oma koolivaheaegu tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Tänavu suvel jõuavad nad saarele veidi varem kui tavaliselt.

Regine on nõbudele külla tulnud Saksamaalt. Aga kohale jõudes leiab ta oma seljakotist iseäraliku paki. Kuidas see sinna sattunud on? Mis selles on? Ja kes on see vuntsidega noormees, kes teda nähtavasti jälitab …"

On väga lahe, et eesti keeles on ilmunud taaskord raamat sarjast “Nõod Karlssonid”, see on järjekorras juba üheksas põnev ja salapärane laste- ja noortelugu. Katarina Mazetti kirjutatud sari on igati põnev lugemine, siin on lahedad peategelased, vahvaid seiklusi ning loomulikult ka kübe huumorit. Ja see kõik ongi ju oluline ühe väga hea laste- ja noorteraamatu jaoks. Usun, et selle sarja raamatud on vägagi populaarsed meie laste ja noorte seas.

Ka selles raamatus on koos neli nõbu ehk nõod Karlssonid, kelleks on 12-aastane George, kes on suurepärane joonistaja, 13-aastane Alex, kes valmistab suurepäraseid toite, kasutades selleks väheseid vahendedi, õed Julia (13-aastane, kes armastab raamatuid) ja Daniella (10-aastane, kes on pisike, pontsakas ja sumiseb kogu aeg). Tegevus toimub suvevaheajal, ja jällegi, otse loomulikult Pütisaarel, kus elab nõbude tädi, kel nimeks Frida. Seal ongi ju alati igasugu põnevad asjad juhtunud, mõnikord salapärased, mõnikord salapärased, mõnikord väga kriminaalsed, mõnikord pisut naljakadki, on ju mängus olnud metslased, kummitused, koletised jne jne.

Oleme juba mitmeid kordi saanud lugeda nõbude seiklustest Pütisaarel, olgu see siis laste talvevaheaeg või suvevaheaeg, seekord toimuvad sündmused suvel.

Seekordne lugu algab sellega, et Julia nägi und. Ta jalutas läbi kauni rohelise maastiku, kus õitsesid puud ja sädistasid linnud. Päike paistis mahedalt. Tema kõrval kõndis imekena noormees, kes vaatas tüdrukule otsa ja naeratas, nii et valged hambad särasid. Julia tahtis just vastu naeratada ja tema käest kinni võtta, kui korraga pistis puuvõrade vahelt pea välja tohutu suur koletis ja möiratas nii valjult, et Julia kukkus voodist välja ja ärkas.

Põhjust ärkamiseks ei ole raske otsida, sest toa teisest otsast kostus möirgeid! Hommikul kell pool seitse! Selgub, et Julia noorem õde Daniella, hüüdnimega Kimmu, istus oma voodis ja puhus trompetit, nägu pingutusest peaaegu lilla. Seda heli on kuulnud ka Julia ja Kimmu isa ja ema, kes on samuti tulnud vaatama, mis lahti on, mis toimub. Jubedad röögatused jätkusid ja Kimmu viipas närviliselt käega, et kõik ära läheksid. Julia voodis konutas perekonna kirju kõuts Kassiniru ja põrnitses paaniliselt Kimmut, karv nii turris, et ta nägi välja kaks korda suurem kui tavaliselt. Kui ta oleks osanud oma teravatipulised kassikõrvad käppadega kinni katta, oleks ta seda teinud, seda oli näha.

Isa võttis Kimmult trompeti ära ja tõstsis selle käeulatusest kaugemale. Kimmu uurib, kas ta enam pillimängu ka harjutada ei tohi? Ta ütleb, et tahab minna kooli puhkpilliorkestrisse ja muusikaõpetaja oli talle trompeti laenuks andnud. Vanemad ja Julia on kindlad, et muusikaõpetaja ei käskinud Kimmul pilli harjutada öösel või hommikul vara … Kimmu palub kõikidel rahulikuks jääda ja võiks ju ometi hommikust süüa.

Edasi oleme juba tüdrukute nõo George’i kodus, kelle ema Molly mõtiskleb kirja üle, mille oli eelmisel päeval saanud. Nüüd tutvustab ema seda kirja ka George’ile. Poisi isa on kirjutanud, et George’i Saksamaal elav poolõde Regine tahaks lihavõttepühade ajaks Pütisaarele külla tulla, kuna tüdrukul on siis koolivaheaeg. Probleem on selles, et tädi Fridat ei ole sel ajal Pütisaarel, sest ta teeb koos oma peigmehe Valteriga Idasadamas tööd, see on mingi väga salajane ettevõtmine, millest tädi Frida ei taha rääkida. Probleem on ka selles, et Regine tahab tulla nädalaks, kuid George nii kaua koolist puududa ei saa, sest varsti algab tal ju suvine koolivaheaeg. Samas kuluks varasuvine lisapuhkus enne tõelist suvevaheaega igati ära. George’i ema kinnitab, et ta on rääkinud oma õdedega ja samal ajal saaksid Pütisaarele tulla ka Alex, Julia ja Kimmu. Seega, varsti kohtume Pütisaarel!

Edasi kohtume juba lillelise seljakotiga tüdrukuga, kes uuris tabloolt hoolega rahvusvaheliste lendude väljumisaegu ja võttis siis suuna oma lennuvärava poole. Tema kõrval käis triibulises särgis, nahksonis ja päikeseprillidega noormees, kel olid veidrad vahatatud otstega vuntsid, mis nägid välja nagu valevurrud. Noormees pakkus välja, et ta võiks tüdruku seljakotti kanda, kuna nad lähevad nähtavasti samas suunas. Veidi hiljem saab lugeja teada, et tüdruk ongi Regine ehk George’i õde, kes on teel Frankfurtist Rootsi.

Rootsi Regine jõuab, kuid lennujaamas jääb tema seljakotti põrnitsema tolliametnik. Mida ta selles näeb, seda me veel teada ei saa, sest veidi hiljem haarab tüdrukul käest toosama vuntsidega noormees, kes hakkab tüdrukut väljapääsu poole lohistama! Hetk hiljem kostub lennujaama valjuhäälditest hoiatusteade, et lennujaam on saanud pommiähvarduse! Lennujaamast väljudes saab Regine haardest lahti ja hüppab taksosse ning pääseb. Takso viib tüdruku Idasadama bussijaama, kus teda ootavad juba Alex, George, Julia, Kimmu ja Kassiniru. Võib alata paadisõit Pütisaarele, kuid Regine märkab, et kail seisis jällegi nahksoni ja vuntsidega mees!

Lapsed jõuavad Pütisaarele. Juliale tundub, et saarel on miski teisiti. Kimmu kinnitab, et kõik tundub olevat hõredam. Või on nad äkki lihtsalt tavatult vara saarel ja puud, põõsad pole veel rohetama hakanud. Samas osutab George Frida maja poole, kus Frida on lasknud terve hulga puid langetada. Majast eemal oli maa puid risti-rästi täis. Fridat ennast ju saarel ei olnud, mistõttu pole võimalust ka temalt küsida, mida ta teinud oli.

Lapsed seavad end Frida majas sisse. Alex hakkab tegema süüa, nõbude lemmiktoitu ehk krokke. Krokid on muideks soojad võileivad mullitava sulajuustu ja singiga. Regine räägib teistel endast ja elust Saksamaal, kõik saavad teada, et Regine tegeleb poksiga. Ja kui Regine hakkab oma seljakotti lahti pakkima, leiab ta sealt täiesti võõra paki, mis on pakitud fooliumpaberisse ja plasti ning kaalub üsna palju. Lapsed otsustavad selle paki pärast lahti teha ja vaadata, mis seal sees on, praegu tuleb minna välja loodusesse.

Looduses üritavad lapsed välja nuputada seda, miks on Frida lasknud puid langetada, kas ta kavatseb puidutööstuses äri alustada. Seda saame ka teada, et Regine mängib kooli puhkpilliorkestris kornetit, mis on sarnane pill trompetile, mistõttu lubab Regine Kimmut veidi õpetada.

Tagasi Frida majas, otsustavad lapsed raadiot kuulata. Uudistes räägitakse paanikast lennujaamas, et lennujaam olla pommikoertega läbi otsitud, et tegemist oli siiski valehäirega, kuid otsitakse noort tüdrukut, kes oli äsja lennukiga Saksamaalt saabunud. Kui antakse edasi tüdruku kirjeldus, on kõigil selge, et otsitavaks on Regine! Regine räägib nüüd ka teistele vahejuhtumist lennujaamas, kummalisest vuntsidega ja soniga mehest, ja kas pakk Regine seljakotis võiks olla pomm! Sel juhul on see pomm tädi Frida voodis! Nüüd kõik kähku majast välja!

Saarele tulevad õige varsti ka politseinikud ning lastele varasemast tuttav ajakirjanik Sigurd Sulesepp. Lastele räägitakse, et otsitakse taga noort türdukut, keda oli nähtud Pütisaarele sõitvat. Räägitakse ka pommist ja terroristidest. Lapsed ei reeda Reginet ja kinnitavad, et nemad ei tea midagi ja pole mitte midagi ka näinud.

Asjalood Pütisaarel lähevad kahtlasemaks, kui ühel ööl Regine ärkab Frida majas (teised lapsed magavad ju lootsitornis) ja kuuleb merelt nõrka mootorimüra. Kas keegi oli teel Pütisaarele? Kes sinna nii hilja tuleb? Regine läheb paadisilla juurde, mis asub lahes Frida majakese lähedal. Pimeduses hiilib Frida maja juurde kaks meest, kellele ühele õnnestub Reginel pimeduses kõva lõuahaak anda – oli ju tüdruk ometigi kooli pokismeister! Seejärel läheb Regine teiste laste juurde, et anda teada kahest saarel ringi luusivast mehest. Järgmisel päeval leiavad lapsed paadisillalt musta nahksoni, mis toob Reginele paljugi meelde …

Põnevate ja kriminaalsete lugude jutustamisega on alati see oht, et jutustaja võib liiga palju ära rääkida, mistõttu läheb edaspidine lugemine igavaks. Igal juhul lähevad ka selles nõbude Karlssonite loos asjad põnevaks, sest selgub, et kurjameid ei ole mitte üks ega kaks, vaid lausa neli. Otse loomulikult tulevad nad Pütisaarele (öösel), kuid Alex ja George näevad ja kuulevad neid. Midagi on meestel plaanis … Saame teada sedagi, et kahtlases pakis Regine seljakotis ei olnud siiski mitte pomm, aga hoopis narkootikumid, mistõttu võib öelda, et seekord on mängus narkootikumid ja smugeldajad.

Kas ja kuidas smugeldajad kätte saadakse ja kinni võetakse, milline roll on selles täita meie peategelastel? Seda saad teada, kui seekordse põneva ja humoorika nõbude Karlssonite loo läbi loed. Saame teada sedagi, mis plaanid on Fridal ja Valteril Pütisaarega, miks nad on hakanud puid langetama. Ja lõpuks saame lugeda ka sellest, mida nõod suvel Pütisaarel veel teevad.

Põnev oleks teada ka seda, kas Katarina Mazetti kirjutab veel nõbude Karlssonite seiklustest Pütisaarel? Praegu tundub mulle, et seni on see raamat ehk “Sasipundar ja trompetid” viimane, mis ka Rootsis ilmunud.


Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes „Operatsioon Tuuleiil. Detektiivibüroo Nr 2“ (Varrak)

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega.

Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivivõimeid proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Noorte detektiivide, Tirili ja Oliveri ning nende koera Otto põnevad seiklused jätkuvad juba kuuendas “Detektiivibüroo Nr 2”-raamatus. Enne seda on ilmunud viis raamatut, mis kannavad erinevate “operatsioonide” nimesid ehk Kõuepilv, Varjumees, Päikeseloojang, Nartsiss ja Suvesaar.

Tegevus toimub jätkuvalt Svenna jõe suudmes asuvas väikelinnas Elvestadis, mis on asutatud 1884 ja seal elab 937 inimest. Raamatu alguses on ka joonistatud kaart, et oleks näha, milline linnake see Elvestad on.

Selle loo alguses puhus vinge tuul. Tiril ja Oliver kõndisid kõveras, käed taskus. Otto ajas taga ajalehte, mis tuulega mööda tänavat laperdas. Turuplatsil kohtusid lapsed Käru-Valtriga, kell kübar lendas suure tuulega minema, õnneks sai Otto ka selle kätte. Käru-Valter oli vahva vanapapi, kes käis Elvestadis ringi enda tarbeks kohandatud titekäruga ning müüs kleepse, rinnamärke ja plakateid, kuhu oli kirjutatud “Ei tuumaenergiale!”, “Ärge reostage loodust!” ja muid loodushoiu loosungeid. Nüüd ulatas Käru-Valter mõlemale lapsele tänutäheks kübara päästmise eest rinnamärgi, millel oli kiri “Kaitske Sumpani raba!”. Ta selgitas, et Sumpani raba asub Veskimäe all, seales soovees elavad vesilikud, aga nüüd kavatsetakse läbi raba rajada metsaveotee. Vesilikud on looduskaitse all ja kui sinna tee ehitatakse, võivad Elvestadi viimased vesilikud sootuks ära kaduda! Ta andis lastele ka voldiku, kus oli pilt kivil istuvast vesilikust.

Lapsed tänasid ja läksid edasi, kuigi tuul puhus jätkuvalt kõvasti. Ühel hetkel lendas Oliveri näkku paberilipakas, mis tundus Oliverile väga kahtlane. See oli sedavõrd kahtlane, et see oli kindlasti järgmine ülesanne Detektiivibüroole nr 2! Paberilipakal oli kirjas seitse asja: mustad püksid, mustad sviitrid, tennised, kindad, tangid, sõrgkang ja sukkmütsid. Nimekirja alla oli joonistatud naerunägu ja paar dollarimärki. Kõige alla oli kirjutatud: “Vaata Brasiilia lende!” Tiril ja Oliver olid kindlad, et keegi plaanib mingit nurjatust, sissemurdmist või muud, mis aitaks rikastuda ja milleks läheb vaja sellist varustust. Oliver vaatas paberilipakat lähemalt ja tõdes, et ta ei tea, kes need kurjamid on, kuid ta teab, kus nad on. Tuul oli paberilipaka kandud lasteni põhjast, kus asus Elvestadi hotell ja see nimekiri oli kirjutatud Elvestadi hotelli restorani kassatšeki tagaküljele.

Elvestadi hotelli Tiril ja Oliver lähevadki. Nad uurivad restoranis töötava kelneri käest, kes eelmisel õhtul kell 19.23 sõid biifsteeki , jõid koolat ja Farrise mineraalvett? Just need olid kassatšekil kirjas. Lapsed ajavad kelnerile udujuttu, et neil on seda vaja seetõttu teada, et tahavad nende käest uurida kas praad oli ka hea. Kelner suudab meenutada, et need külastajad olid mees ja naine, kuid ta ei tea, kes nad täpselt olid. Äkki ütles Oliver Tirilile, et nad peavad minema, kuna ta teab, kuhu plaanitakse sisse murda.

Oliver oli märganud Elvestadi ajalehte, milles oli juttu, et Elvestadi kunstimuuseumis näidatakse Orlovi teemanti. Kuulus vene Orlovi teemant on kunstiaare, mis pannakse sel nädalal välja Elvestadi kunstimuuseumis. Lugejale räägitakse sellest teemandist ka lähemalt, mistõttu otsustavad Oliver ja Tiril minna kunstimuuseumisse ja seda kallist kunstiaaret lähemalt vaadata. Kunstimuuseumis märkavad lapsed meest, kellega olid nad peaaegu kokku põrganud hotellis, mees on muuseumis koos naisterahvaga. Kas nemad võiksid olla kurjamid?

Tirilil tärgatab üks suurepärane mõte! Ta läheb … siinkohal ei saa ma Sulle edasi rääkida, muidu ma räägin Sulle ju selle põneva loo otsast lõpuni ära. Igal juhul on Tirili mõte sedavõrd hea, et lapsed on täiesti kindlad, et just see mees ja naine ongi kurjamid. Selle kontrollimiseks peavad Oliver ja Tiril veel ka hotellis luurama, tungima salaja mehe ja naise hotellituppa ning lõpuks ka politseisse minema.

Kas teemant röövitakse? Kas kurjamid pääsevad põgenema? Kas teemant saadakse kätte ja kurjamid tabatakse? Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle põneva loo lõpuni loed.

Raamatu lõpus on mõned ülesanded ka lugejale – raamatust tuleb üles otsida neli vesilikku, must kohvitass, hotellitoa number 7 võti, kunstimuuseumis kasutusel olev tolmulapp, ühe kurjami äge pastakas ja Elvestadi hotelli koka praepannilt putket teinud rõõmus lõhe.

Jätkuvalt toon esile ka raamatusarja väga lahedad illustratsioonid, mille autoriks on Hans Jørgen Sandnes.


Samuel Bjørk „Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid“ (Eesti Raamat)

Tuntud krimikirjaniku Samuel Bjørki teine põnev romaan lastele!

„Nähtamatu koer“ on Torshovi detektiivide sarja teine raamat, mille autor on tunnustatud krimikirjanik Samuel Bjørk. Sarja esimene osa on „Kadunud pärlikee“ (2020).

Noored detektiivid avastavad, et Frankrikegårdenist on kadunud üks koer. Asja lähemalt uurides tuleb välja, et selles polegi süüdi untsu läinud nõidus. Tegelikult on Oslos jäljetult haihtunud terve hulk koeri. Peagi on Kim, Vinku, Aryan ja Heidi segatud krimiloosse, mis on palju suurem ja hämaram, kui nad oleksid osanud arvata. Juhtumit lahendades saavad nutikad lapsed jälle abi „Suurest detektiivi käsiraamatust“, kuid leiutavad ka päris uusi võtteid. Muu hulgas selgub, et mõnikord tuleb kurikaela ülekavaldamiseks näida pisut opakas. Samuti võib abikäe ulatada keegi, kellest seda oodatagi ei oska.

Torshovi detektiivide sari sobib suurepäraselt 9‒12-aastastele lastele, kellele meeldivad seiklustest ja sõprusest kõnelevad humoorikad raamatud.

Samuel Bjørki uus lastekrimka “Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid” on tõepoolest igati põnev ja kaasahaarav, millesse pikitud ka veidi huumorit, et noorel lugejal oleks mõnus raamatut lugeda. Seekordne lugu on seotud kadunud koertega ja neli Torshovi Detektiivibüroo liiget ehk Kim Andre Kongsvik ehk Kim Kong, Aryan, Heidi ja Per-Otto Hansen Nilsen ehk Vinku peavad jällegi selguse majja tooma.

Lugu saab alguse sellest, kuid raamatu jutustaja Kim Andre Kongsvik, keda hüütakse ka Kim Kongiks hakkab just oma jalgratta rehvi parandama, kui kohale tuleb Vinku, kes on kübe närviline ja kinnitab, et ei tea kas julgeb Kimile sellest rääkida. Millest? Kas Vinku on jällegi jalgpalliga akna ära lõhkunud? Tema vanemad on seni juba kolm akent kinni maksnud.

Seekord on asjalood hoopis teistsugused. Vinku kinnitab, et ta on ühe koera minema võlunud! Ta lisab, et on koera nähtamatuks muutnud! Kargu-Borre koera, kes elas samuti nende korrusmajas. Vinku ütleb, et ta oli saanud sünnipäevaks raamatu “Voodoo algajatele”, koer oli väljas, rihma otsas kinni ja muudkui haukus. See oli Vinkut seganud ja ta oli kasutanud raamatus olevaid võlusõnu “Kuidas kedagi nähtamatuks muuta?”. Kim arvan, et koera kadumisele on kindlasti palju lihtsam selgitus, mida ta on nõus uurima minema.

Kim ja Vinku lähevadki vaatama kohta, kus koer kaduma läinud. Kimil on kaasas detektiivitööks vajalik varustus (on ju “Suures detektiivi käsiraamatus” öeldud, et vajalikku varustust tuleb alati kaasa kanda – taskulamp, raadiosaatjad, kindad, kostüüm (nt prillid või roheline müts), suurendusklaas, pastakas ja paber ning natuke näksi), ja üsna varsti on selge, et keegi on koerarihma katki lõiganud! See tähendab, et keegi on koera pihta pannud!

Detektiivibüroo noored liikmed peavad kokku saama ja asjaga tegelema hakkama. Nii kohtuvad meie peategelased oma peakorteris. Aryan teab rääkida, et ajalehes oli kirjutatud, et Oslos on mitmeid koeri salapärasel moel kadunud! Keegi varastab Oslos koeri!

Kuidas edasi minna? Noored detektiivid otsustavad kontakteeruda ajakirjanikuga, kes on loo kadunud koertest kirjutanud. Selleks on vägagi kuulus ja populaarne ajakirjanik Astrid Borge, kes osalenud saates “Tantsud tähtedega” ja juhtinud võistlust “Norra otsib superstaari”. Ta tegutseb ringhäälingu majas, kuhu meie peategelased temaga kohtumisele ka lähevad.

Ajakirjanik teab rääkida, et Oslos on paari nädala jooksul kaduma läinud 20 koera! Kõik eranditult tõukoerad. Rohkem ei oska ka ajakirjanik midagi ütelda, aga palub ennast kursis hoida, kui noored detektiivid midagi teada saavad. Vinku käitub sellel kohtumisel üsnagi kummaliselt (pehmelt öeldes), kuid hiljem selgitab ta oma kaaslastele, et tema arvates on just ajakirjanik üks peamistest kahtlusalustest.

Meie nelik otsustab hakata Astrid Borget jälgima, kuid samas tuleks hoida pilk peale ka koertel, kes nende lähiümbruses on ootama jäetud. Noored detektiivid teevad kindlaks ka selle, et varastatakse väikeseid koeri, mitte suuri. Ja ühel päeval nad Torshovi turu pitsarestorani juures näevadki täiesti üksi olevat kokkerspanjelit!

Nüüd tuleb hoolega jälgida! Ja jällegi on abiks suurepärane raamat – “Suur detektiivi käsiraamat”, milles on juttu ka jälgimisest ja kellelgi pilgu peal hoidmisest. Keegi ei tohi detektiivi märgata, tuleb otsida mingit tegevust, et detektiiv ei tunduks kahtlane. Jälgimisest on tõepoolest abi, sest õige varsti tuleb pitsarestorani juurde mootorratas, millel kaks inimest ja nad tõepoolest röövivad kokkerspanjeli! Õnneks jõuab Heidi kirja panna mootorratta numbrimärgi! Kimil õnnestub maanteeametist teada saada ka mootorratturi nimi ja aadress!

Just sellele aadressile meie nelik lähebki. Nad jõuavad suure laohoone juurde, milles tegutseb Torshovi MK ehk mootorrattaklubi. Kas karmid tsiklimehed on seotud koerte kadumisega? Siinkohal ei saa ma Sulle rohkem edasi rääkida, sest muidu läheb lugemine igavaks … ja mis krimka see on, kui Sul lõpplahendus teada on. On ju nii!

Igal juhul lähevad sündmused vägagi põnevaks. Noored detektiivid lahendavad otse loomulikult ka selle kahtlase loo, mis on seotud koerte kadumisega/röövimisega, kusjuures koertega on kurikaeltel vägagi halvad kavatsused … Kes on need kaks salapärast inimest tsiklil? Üks neist on üsna ootamatu tegelaskuju, kellega oleme selles raamatus juba kohtunud, kuid eks ole ka tema kurikaelte käest veidi petta saanud.

Ja kui meie noored detektiivid on raamatu lõpus juba üsna suured hädas, siis tulevad appi …

Selline põnev Torshovi Detektiivibüroo lugu seekord. On põnevust, on vahvad, julged ja hakkajad peategelased, on veidi huumorit, on koerad, on kurikaelad ja palju muud ägedat. Loodan, et Torshovi noorte detektiivide põnevaid lugusid saame eesti keeles ka edaspidi lugeda.