Lina Žutaute “Kake Make ja sõpruseluud” (Pegasus)

Kake Makele meeldib väga linnapargis käia. Seal ootavad teda sõbrad Agne ja Joonas ja, teadagi, maailma kõige huvitavam mäng „Kes on esimene?“. Pole ju midagi toredamat kui esimesena kiigel kiikuda, kõige kõrgemale tõusta ja kõige kiiremini joosta! Aga … kas tõesti?

Ühel päeval eksivad sõbrad mänguhoos ära. Kake Maket, Agnet ja Joonast ootab ees üllatuslik tutvus pargi salapärase elanikuga ja tõeline SÕPRUSE tuleproov ...

„Kake Make ja sõpruseluud” on kuues raamat väikese tüdruku Kake Make tegemistest.

Mul on väga hea meel, et eesti keeles on ilmunud järjekordne raamat Kake Make raamatute sarjast. On ju väike tüdruk Kornelia, hüüdnimeks Kake Make, Leedu lastekirjanduse üks populaarsemaid tegelasi ja ma usun, et Kake Make toimetamised sobivad suurepäraselt lugemiseks ka meie väikestele raamatusõpradele.

Seekordne Kake Make lugu viib meid suurde ja vanasse äärelinna parki, mida armastasid kõik. Selles pargis sai jalutada, puid imetleda, kuulata linnulaulu või lihtsalt unistada. Kake Make vanaema kohtus selles pargis sageli noorpõlvesõpradega, aga Kake Make sai kokku Agne ja Joonasega. Need olid tema sõbrad.

Kake Make uuris Agne ja Joonase käest, mida nad täna mängivad? Kõigepealt mängisid lapsed mängu “Kes on esimene?”. Pärastpoole mängiti mängu “Kes tõuseb kõrgemale?”. See oli huvitav mäng, lapsed pidid selle mängimiseks istuma kiigel ja sellega kiikuma – kord on üks kõrgemal, kord teine, kuid Kake Make hüüab, et tema ulatub lausa taevani.

Seejärel mängiti kõige tähtsamat mängu “Kes on kõige kiirem?”. Selles mängus kasutati ka õhupalle. Kake Make oli küll kiire, kuid kukkus, mistõttu oli tal tunne, nagu oleks hammustanud hästi lõhnavat saiakest, millel on sees koletult vastik täidis …

Mängiti ka mängu “Kes peidab end kõige paremini ära?”, kui ühel hetkel sai Kake Make aru, et nad on eksinud! Lapsed jõudsid väikesele lagendikule, kus nad nägid kummalist majakest – just nagu muinasjutust! Ja selles majas elas nõid!

Nõid oli ootamatutest sisetungijatest ehmatanud ja uuris, mida lapsed tema majakeses teevad. Kake Make selgitas, et nad eksisid ära ja ei oska tagasi minna. Kas nõid saaks neid aidata? Nõid on otse loomulikult "tavapärane" nõid, kes ütleb, et tema aitab seda, kellel õnnestub tema luud kokku köita. Tema luud oli varem katki läinud. See, kes aitab luua kokku köita, selle lennutab ta koju, aga kellel see ei õnnestu, selle keedab ta ära ja pistab nahka! Oh sa poiss! Joonas ütleb teistele, et nad ei peaks kartma, sest tema arvates nõid valetab, kuna nõia külmkapis on ainult juurviljad! Ju on see nõid taimetoitlane!

Lapsd asusid tööle. Nad hakkasid vitsu korjama. Kes on nobedam? Kes osavam? Kes esimesena kõige suurema sületäi kokku kogub? Luuavars ei ole lihtsalt toigas, vaid võlujõuga ja tahtis kogu aeg plehku panna! Kes toob kõrgelt puu otsast alla nööri? Nüüd tuleb veel vaid nõia luud kokku siduda, aga lastel ei taha see õnnestuda. Ja juba on nõial ka pada valmis!

Kas lapsed saavad nõialuua kokku seotud? Kas nõid viib lapsed koju?

Milliseid mänge mängivad lapsed edasi? Ja mida arvab asjadest koll Valli?

Nendele küsimustele saab väike lugeja vastuse, kui selle vahva ja värviküllaste piltidega lasteraamatu läbi loeb.


Katarina Mazetti „Sasipundar ja trompetid. Nõod Karlssonid“ (Tänapäev)

"Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad tavatsevad veeta oma koolivaheaegu tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Tänavu suvel jõuavad nad saarele veidi varem kui tavaliselt.

Regine on nõbudele külla tulnud Saksamaalt. Aga kohale jõudes leiab ta oma seljakotist iseäraliku paki. Kuidas see sinna sattunud on? Mis selles on? Ja kes on see vuntsidega noormees, kes teda nähtavasti jälitab …"

On väga lahe, et eesti keeles on ilmunud taaskord raamat sarjast “Nõod Karlssonid”, see on järjekorras juba üheksas põnev ja salapärane laste- ja noortelugu. Katarina Mazetti kirjutatud sari on igati põnev lugemine, siin on lahedad peategelased, vahvaid seiklusi ning loomulikult ka kübe huumorit. Ja see kõik ongi ju oluline ühe väga hea laste- ja noorteraamatu jaoks. Usun, et selle sarja raamatud on vägagi populaarsed meie laste ja noorte seas.

Ka selles raamatus on koos neli nõbu ehk nõod Karlssonid, kelleks on 12-aastane George, kes on suurepärane joonistaja, 13-aastane Alex, kes valmistab suurepäraseid toite, kasutades selleks väheseid vahendedi, õed Julia (13-aastane, kes armastab raamatuid) ja Daniella (10-aastane, kes on pisike, pontsakas ja sumiseb kogu aeg). Tegevus toimub suvevaheajal, ja jällegi, otse loomulikult Pütisaarel, kus elab nõbude tädi, kel nimeks Frida. Seal ongi ju alati igasugu põnevad asjad juhtunud, mõnikord salapärased, mõnikord salapärased, mõnikord väga kriminaalsed, mõnikord pisut naljakadki, on ju mängus olnud metslased, kummitused, koletised jne jne.

Oleme juba mitmeid kordi saanud lugeda nõbude seiklustest Pütisaarel, olgu see siis laste talvevaheaeg või suvevaheaeg, seekord toimuvad sündmused suvel.

Seekordne lugu algab sellega, et Julia nägi und. Ta jalutas läbi kauni rohelise maastiku, kus õitsesid puud ja sädistasid linnud. Päike paistis mahedalt. Tema kõrval kõndis imekena noormees, kes vaatas tüdrukule otsa ja naeratas, nii et valged hambad särasid. Julia tahtis just vastu naeratada ja tema käest kinni võtta, kui korraga pistis puuvõrade vahelt pea välja tohutu suur koletis ja möiratas nii valjult, et Julia kukkus voodist välja ja ärkas.

Põhjust ärkamiseks ei ole raske otsida, sest toa teisest otsast kostus möirgeid! Hommikul kell pool seitse! Selgub, et Julia noorem õde Daniella, hüüdnimega Kimmu, istus oma voodis ja puhus trompetit, nägu pingutusest peaaegu lilla. Seda heli on kuulnud ka Julia ja Kimmu isa ja ema, kes on samuti tulnud vaatama, mis lahti on, mis toimub. Jubedad röögatused jätkusid ja Kimmu viipas närviliselt käega, et kõik ära läheksid. Julia voodis konutas perekonna kirju kõuts Kassiniru ja põrnitses paaniliselt Kimmut, karv nii turris, et ta nägi välja kaks korda suurem kui tavaliselt. Kui ta oleks osanud oma teravatipulised kassikõrvad käppadega kinni katta, oleks ta seda teinud, seda oli näha.

Isa võttis Kimmult trompeti ära ja tõstsis selle käeulatusest kaugemale. Kimmu uurib, kas ta enam pillimängu ka harjutada ei tohi? Ta ütleb, et tahab minna kooli puhkpilliorkestrisse ja muusikaõpetaja oli talle trompeti laenuks andnud. Vanemad ja Julia on kindlad, et muusikaõpetaja ei käskinud Kimmul pilli harjutada öösel või hommikul vara … Kimmu palub kõikidel rahulikuks jääda ja võiks ju ometi hommikust süüa.

Edasi oleme juba tüdrukute nõo George’i kodus, kelle ema Molly mõtiskleb kirja üle, mille oli eelmisel päeval saanud. Nüüd tutvustab ema seda kirja ka George’ile. Poisi isa on kirjutanud, et George’i Saksamaal elav poolõde Regine tahaks lihavõttepühade ajaks Pütisaarele külla tulla, kuna tüdrukul on siis koolivaheaeg. Probleem on selles, et tädi Fridat ei ole sel ajal Pütisaarel, sest ta teeb koos oma peigmehe Valteriga Idasadamas tööd, see on mingi väga salajane ettevõtmine, millest tädi Frida ei taha rääkida. Probleem on ka selles, et Regine tahab tulla nädalaks, kuid George nii kaua koolist puududa ei saa, sest varsti algab tal ju suvine koolivaheaeg. Samas kuluks varasuvine lisapuhkus enne tõelist suvevaheaega igati ära. George’i ema kinnitab, et ta on rääkinud oma õdedega ja samal ajal saaksid Pütisaarele tulla ka Alex, Julia ja Kimmu. Seega, varsti kohtume Pütisaarel!

Edasi kohtume juba lillelise seljakotiga tüdrukuga, kes uuris tabloolt hoolega rahvusvaheliste lendude väljumisaegu ja võttis siis suuna oma lennuvärava poole. Tema kõrval käis triibulises särgis, nahksonis ja päikeseprillidega noormees, kel olid veidrad vahatatud otstega vuntsid, mis nägid välja nagu valevurrud. Noormees pakkus välja, et ta võiks tüdruku seljakotti kanda, kuna nad lähevad nähtavasti samas suunas. Veidi hiljem saab lugeja teada, et tüdruk ongi Regine ehk George’i õde, kes on teel Frankfurtist Rootsi.

Rootsi Regine jõuab, kuid lennujaamas jääb tema seljakotti põrnitsema tolliametnik. Mida ta selles näeb, seda me veel teada ei saa, sest veidi hiljem haarab tüdrukul käest toosama vuntsidega noormees, kes hakkab tüdrukut väljapääsu poole lohistama! Hetk hiljem kostub lennujaama valjuhäälditest hoiatusteade, et lennujaam on saanud pommiähvarduse! Lennujaamast väljudes saab Regine haardest lahti ja hüppab taksosse ning pääseb. Takso viib tüdruku Idasadama bussijaama, kus teda ootavad juba Alex, George, Julia, Kimmu ja Kassiniru. Võib alata paadisõit Pütisaarele, kuid Regine märkab, et kail seisis jällegi nahksoni ja vuntsidega mees!

Lapsed jõuavad Pütisaarele. Juliale tundub, et saarel on miski teisiti. Kimmu kinnitab, et kõik tundub olevat hõredam. Või on nad äkki lihtsalt tavatult vara saarel ja puud, põõsad pole veel rohetama hakanud. Samas osutab George Frida maja poole, kus Frida on lasknud terve hulga puid langetada. Majast eemal oli maa puid risti-rästi täis. Fridat ennast ju saarel ei olnud, mistõttu pole võimalust ka temalt küsida, mida ta teinud oli.

Lapsed seavad end Frida majas sisse. Alex hakkab tegema süüa, nõbude lemmiktoitu ehk krokke. Krokid on muideks soojad võileivad mullitava sulajuustu ja singiga. Regine räägib teistel endast ja elust Saksamaal, kõik saavad teada, et Regine tegeleb poksiga. Ja kui Regine hakkab oma seljakotti lahti pakkima, leiab ta sealt täiesti võõra paki, mis on pakitud fooliumpaberisse ja plasti ning kaalub üsna palju. Lapsed otsustavad selle paki pärast lahti teha ja vaadata, mis seal sees on, praegu tuleb minna välja loodusesse.

Looduses üritavad lapsed välja nuputada seda, miks on Frida lasknud puid langetada, kas ta kavatseb puidutööstuses äri alustada. Seda saame ka teada, et Regine mängib kooli puhkpilliorkestris kornetit, mis on sarnane pill trompetile, mistõttu lubab Regine Kimmut veidi õpetada.

Tagasi Frida majas, otsustavad lapsed raadiot kuulata. Uudistes räägitakse paanikast lennujaamas, et lennujaam olla pommikoertega läbi otsitud, et tegemist oli siiski valehäirega, kuid otsitakse noort tüdrukut, kes oli äsja lennukiga Saksamaalt saabunud. Kui antakse edasi tüdruku kirjeldus, on kõigil selge, et otsitavaks on Regine! Regine räägib nüüd ka teistele vahejuhtumist lennujaamas, kummalisest vuntsidega ja soniga mehest, ja kas pakk Regine seljakotis võiks olla pomm! Sel juhul on see pomm tädi Frida voodis! Nüüd kõik kähku majast välja!

Saarele tulevad õige varsti ka politseinikud ning lastele varasemast tuttav ajakirjanik Sigurd Sulesepp. Lastele räägitakse, et otsitakse taga noort türdukut, keda oli nähtud Pütisaarele sõitvat. Räägitakse ka pommist ja terroristidest. Lapsed ei reeda Reginet ja kinnitavad, et nemad ei tea midagi ja pole mitte midagi ka näinud.

Asjalood Pütisaarel lähevad kahtlasemaks, kui ühel ööl Regine ärkab Frida majas (teised lapsed magavad ju lootsitornis) ja kuuleb merelt nõrka mootorimüra. Kas keegi oli teel Pütisaarele? Kes sinna nii hilja tuleb? Regine läheb paadisilla juurde, mis asub lahes Frida majakese lähedal. Pimeduses hiilib Frida maja juurde kaks meest, kellele ühele õnnestub Reginel pimeduses kõva lõuahaak anda – oli ju tüdruk ometigi kooli pokismeister! Seejärel läheb Regine teiste laste juurde, et anda teada kahest saarel ringi luusivast mehest. Järgmisel päeval leiavad lapsed paadisillalt musta nahksoni, mis toob Reginele paljugi meelde …

Põnevate ja kriminaalsete lugude jutustamisega on alati see oht, et jutustaja võib liiga palju ära rääkida, mistõttu läheb edaspidine lugemine igavaks. Igal juhul lähevad ka selles nõbude Karlssonite loos asjad põnevaks, sest selgub, et kurjameid ei ole mitte üks ega kaks, vaid lausa neli. Otse loomulikult tulevad nad Pütisaarele (öösel), kuid Alex ja George näevad ja kuulevad neid. Midagi on meestel plaanis … Saame teada sedagi, et kahtlases pakis Regine seljakotis ei olnud siiski mitte pomm, aga hoopis narkootikumid, mistõttu võib öelda, et seekord on mängus narkootikumid ja smugeldajad.

Kas ja kuidas smugeldajad kätte saadakse ja kinni võetakse, milline roll on selles täita meie peategelastel? Seda saad teada, kui seekordse põneva ja humoorika nõbude Karlssonite loo läbi loed. Saame teada sedagi, mis plaanid on Fridal ja Valteril Pütisaarega, miks nad on hakanud puid langetama. Ja lõpuks saame lugeda ka sellest, mida nõod suvel Pütisaarel veel teevad.

Põnev oleks teada ka seda, kas Katarina Mazetti kirjutab veel nõbude Karlssonite seiklustest Pütisaarel? Praegu tundub mulle, et seni on see raamat ehk “Sasipundar ja trompetid” viimane, mis ka Rootsis ilmunud.


Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes „Operatsioon Tuuleiil. Detektiivibüroo Nr 2“ (Varrak)

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega.

Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivivõimeid proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Noorte detektiivide, Tirili ja Oliveri ning nende koera Otto põnevad seiklused jätkuvad juba kuuendas “Detektiivibüroo Nr 2”-raamatus. Enne seda on ilmunud viis raamatut, mis kannavad erinevate “operatsioonide” nimesid ehk Kõuepilv, Varjumees, Päikeseloojang, Nartsiss ja Suvesaar.

Tegevus toimub jätkuvalt Svenna jõe suudmes asuvas väikelinnas Elvestadis, mis on asutatud 1884 ja seal elab 937 inimest. Raamatu alguses on ka joonistatud kaart, et oleks näha, milline linnake see Elvestad on.

Selle loo alguses puhus vinge tuul. Tiril ja Oliver kõndisid kõveras, käed taskus. Otto ajas taga ajalehte, mis tuulega mööda tänavat laperdas. Turuplatsil kohtusid lapsed Käru-Valtriga, kell kübar lendas suure tuulega minema, õnneks sai Otto ka selle kätte. Käru-Valter oli vahva vanapapi, kes käis Elvestadis ringi enda tarbeks kohandatud titekäruga ning müüs kleepse, rinnamärke ja plakateid, kuhu oli kirjutatud “Ei tuumaenergiale!”, “Ärge reostage loodust!” ja muid loodushoiu loosungeid. Nüüd ulatas Käru-Valter mõlemale lapsele tänutäheks kübara päästmise eest rinnamärgi, millel oli kiri “Kaitske Sumpani raba!”. Ta selgitas, et Sumpani raba asub Veskimäe all, seales soovees elavad vesilikud, aga nüüd kavatsetakse läbi raba rajada metsaveotee. Vesilikud on looduskaitse all ja kui sinna tee ehitatakse, võivad Elvestadi viimased vesilikud sootuks ära kaduda! Ta andis lastele ka voldiku, kus oli pilt kivil istuvast vesilikust.

Lapsed tänasid ja läksid edasi, kuigi tuul puhus jätkuvalt kõvasti. Ühel hetkel lendas Oliveri näkku paberilipakas, mis tundus Oliverile väga kahtlane. See oli sedavõrd kahtlane, et see oli kindlasti järgmine ülesanne Detektiivibüroole nr 2! Paberilipakal oli kirjas seitse asja: mustad püksid, mustad sviitrid, tennised, kindad, tangid, sõrgkang ja sukkmütsid. Nimekirja alla oli joonistatud naerunägu ja paar dollarimärki. Kõige alla oli kirjutatud: “Vaata Brasiilia lende!” Tiril ja Oliver olid kindlad, et keegi plaanib mingit nurjatust, sissemurdmist või muud, mis aitaks rikastuda ja milleks läheb vaja sellist varustust. Oliver vaatas paberilipakat lähemalt ja tõdes, et ta ei tea, kes need kurjamid on, kuid ta teab, kus nad on. Tuul oli paberilipaka kandud lasteni põhjast, kus asus Elvestadi hotell ja see nimekiri oli kirjutatud Elvestadi hotelli restorani kassatšeki tagaküljele.

Elvestadi hotelli Tiril ja Oliver lähevadki. Nad uurivad restoranis töötava kelneri käest, kes eelmisel õhtul kell 19.23 sõid biifsteeki , jõid koolat ja Farrise mineraalvett? Just need olid kassatšekil kirjas. Lapsed ajavad kelnerile udujuttu, et neil on seda vaja seetõttu teada, et tahavad nende käest uurida kas praad oli ka hea. Kelner suudab meenutada, et need külastajad olid mees ja naine, kuid ta ei tea, kes nad täpselt olid. Äkki ütles Oliver Tirilile, et nad peavad minema, kuna ta teab, kuhu plaanitakse sisse murda.

Oliver oli märganud Elvestadi ajalehte, milles oli juttu, et Elvestadi kunstimuuseumis näidatakse Orlovi teemanti. Kuulus vene Orlovi teemant on kunstiaare, mis pannakse sel nädalal välja Elvestadi kunstimuuseumis. Lugejale räägitakse sellest teemandist ka lähemalt, mistõttu otsustavad Oliver ja Tiril minna kunstimuuseumisse ja seda kallist kunstiaaret lähemalt vaadata. Kunstimuuseumis märkavad lapsed meest, kellega olid nad peaaegu kokku põrganud hotellis, mees on muuseumis koos naisterahvaga. Kas nemad võiksid olla kurjamid?

Tirilil tärgatab üks suurepärane mõte! Ta läheb … siinkohal ei saa ma Sulle edasi rääkida, muidu ma räägin Sulle ju selle põneva loo otsast lõpuni ära. Igal juhul on Tirili mõte sedavõrd hea, et lapsed on täiesti kindlad, et just see mees ja naine ongi kurjamid. Selle kontrollimiseks peavad Oliver ja Tiril veel ka hotellis luurama, tungima salaja mehe ja naise hotellituppa ning lõpuks ka politseisse minema.

Kas teemant röövitakse? Kas kurjamid pääsevad põgenema? Kas teemant saadakse kätte ja kurjamid tabatakse? Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle põneva loo lõpuni loed.

Raamatu lõpus on mõned ülesanded ka lugejale – raamatust tuleb üles otsida neli vesilikku, must kohvitass, hotellitoa number 7 võti, kunstimuuseumis kasutusel olev tolmulapp, ühe kurjami äge pastakas ja Elvestadi hotelli koka praepannilt putket teinud rõõmus lõhe.

Jätkuvalt toon esile ka raamatusarja väga lahedad illustratsioonid, mille autoriks on Hans Jørgen Sandnes.


Samuel Bjørk „Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid“ (Eesti Raamat)

Tuntud krimikirjaniku Samuel Bjørki teine põnev romaan lastele!

„Nähtamatu koer“ on Torshovi detektiivide sarja teine raamat, mille autor on tunnustatud krimikirjanik Samuel Bjørk. Sarja esimene osa on „Kadunud pärlikee“ (2020).

Noored detektiivid avastavad, et Frankrikegårdenist on kadunud üks koer. Asja lähemalt uurides tuleb välja, et selles polegi süüdi untsu läinud nõidus. Tegelikult on Oslos jäljetult haihtunud terve hulk koeri. Peagi on Kim, Vinku, Aryan ja Heidi segatud krimiloosse, mis on palju suurem ja hämaram, kui nad oleksid osanud arvata. Juhtumit lahendades saavad nutikad lapsed jälle abi „Suurest detektiivi käsiraamatust“, kuid leiutavad ka päris uusi võtteid. Muu hulgas selgub, et mõnikord tuleb kurikaela ülekavaldamiseks näida pisut opakas. Samuti võib abikäe ulatada keegi, kellest seda oodatagi ei oska.

Torshovi detektiivide sari sobib suurepäraselt 9‒12-aastastele lastele, kellele meeldivad seiklustest ja sõprusest kõnelevad humoorikad raamatud.

Samuel Bjørki uus lastekrimka “Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid” on tõepoolest igati põnev ja kaasahaarav, millesse pikitud ka veidi huumorit, et noorel lugejal oleks mõnus raamatut lugeda. Seekordne lugu on seotud kadunud koertega ja neli Torshovi Detektiivibüroo liiget ehk Kim Andre Kongsvik ehk Kim Kong, Aryan, Heidi ja Per-Otto Hansen Nilsen ehk Vinku peavad jällegi selguse majja tooma.

Lugu saab alguse sellest, kuid raamatu jutustaja Kim Andre Kongsvik, keda hüütakse ka Kim Kongiks hakkab just oma jalgratta rehvi parandama, kui kohale tuleb Vinku, kes on kübe närviline ja kinnitab, et ei tea kas julgeb Kimile sellest rääkida. Millest? Kas Vinku on jällegi jalgpalliga akna ära lõhkunud? Tema vanemad on seni juba kolm akent kinni maksnud.

Seekord on asjalood hoopis teistsugused. Vinku kinnitab, et ta on ühe koera minema võlunud! Ta lisab, et on koera nähtamatuks muutnud! Kargu-Borre koera, kes elas samuti nende korrusmajas. Vinku ütleb, et ta oli saanud sünnipäevaks raamatu “Voodoo algajatele”, koer oli väljas, rihma otsas kinni ja muudkui haukus. See oli Vinkut seganud ja ta oli kasutanud raamatus olevaid võlusõnu “Kuidas kedagi nähtamatuks muuta?”. Kim arvan, et koera kadumisele on kindlasti palju lihtsam selgitus, mida ta on nõus uurima minema.

Kim ja Vinku lähevadki vaatama kohta, kus koer kaduma läinud. Kimil on kaasas detektiivitööks vajalik varustus (on ju “Suures detektiivi käsiraamatus” öeldud, et vajalikku varustust tuleb alati kaasa kanda – taskulamp, raadiosaatjad, kindad, kostüüm (nt prillid või roheline müts), suurendusklaas, pastakas ja paber ning natuke näksi), ja üsna varsti on selge, et keegi on koerarihma katki lõiganud! See tähendab, et keegi on koera pihta pannud!

Detektiivibüroo noored liikmed peavad kokku saama ja asjaga tegelema hakkama. Nii kohtuvad meie peategelased oma peakorteris. Aryan teab rääkida, et ajalehes oli kirjutatud, et Oslos on mitmeid koeri salapärasel moel kadunud! Keegi varastab Oslos koeri!

Kuidas edasi minna? Noored detektiivid otsustavad kontakteeruda ajakirjanikuga, kes on loo kadunud koertest kirjutanud. Selleks on vägagi kuulus ja populaarne ajakirjanik Astrid Borge, kes osalenud saates “Tantsud tähtedega” ja juhtinud võistlust “Norra otsib superstaari”. Ta tegutseb ringhäälingu majas, kuhu meie peategelased temaga kohtumisele ka lähevad.

Ajakirjanik teab rääkida, et Oslos on paari nädala jooksul kaduma läinud 20 koera! Kõik eranditult tõukoerad. Rohkem ei oska ka ajakirjanik midagi ütelda, aga palub ennast kursis hoida, kui noored detektiivid midagi teada saavad. Vinku käitub sellel kohtumisel üsnagi kummaliselt (pehmelt öeldes), kuid hiljem selgitab ta oma kaaslastele, et tema arvates on just ajakirjanik üks peamistest kahtlusalustest.

Meie nelik otsustab hakata Astrid Borget jälgima, kuid samas tuleks hoida pilk peale ka koertel, kes nende lähiümbruses on ootama jäetud. Noored detektiivid teevad kindlaks ka selle, et varastatakse väikeseid koeri, mitte suuri. Ja ühel päeval nad Torshovi turu pitsarestorani juures näevadki täiesti üksi olevat kokkerspanjelit!

Nüüd tuleb hoolega jälgida! Ja jällegi on abiks suurepärane raamat – “Suur detektiivi käsiraamat”, milles on juttu ka jälgimisest ja kellelgi pilgu peal hoidmisest. Keegi ei tohi detektiivi märgata, tuleb otsida mingit tegevust, et detektiiv ei tunduks kahtlane. Jälgimisest on tõepoolest abi, sest õige varsti tuleb pitsarestorani juurde mootorratas, millel kaks inimest ja nad tõepoolest röövivad kokkerspanjeli! Õnneks jõuab Heidi kirja panna mootorratta numbrimärgi! Kimil õnnestub maanteeametist teada saada ka mootorratturi nimi ja aadress!

Just sellele aadressile meie nelik lähebki. Nad jõuavad suure laohoone juurde, milles tegutseb Torshovi MK ehk mootorrattaklubi. Kas karmid tsiklimehed on seotud koerte kadumisega? Siinkohal ei saa ma Sulle rohkem edasi rääkida, sest muidu läheb lugemine igavaks … ja mis krimka see on, kui Sul lõpplahendus teada on. On ju nii!

Igal juhul lähevad sündmused vägagi põnevaks. Noored detektiivid lahendavad otse loomulikult ka selle kahtlase loo, mis on seotud koerte kadumisega/röövimisega, kusjuures koertega on kurikaeltel vägagi halvad kavatsused … Kes on need kaks salapärast inimest tsiklil? Üks neist on üsna ootamatu tegelaskuju, kellega oleme selles raamatus juba kohtunud, kuid eks ole ka tema kurikaelte käest veidi petta saanud.

Ja kui meie noored detektiivid on raamatu lõpus juba üsna suured hädas, siis tulevad appi …

Selline põnev Torshovi Detektiivibüroo lugu seekord. On põnevust, on vahvad, julged ja hakkajad peategelased, on veidi huumorit, on koerad, on kurikaelad ja palju muud ägedat. Loodan, et Torshovi noorte detektiivide põnevaid lugusid saame eesti keeles ka edaspidi lugeda.