Amanda Learnmonth „Laste vinge mõistatusteraamat“ (Pegasus)

See raamat on pilgeni täis trikiga tõmbekaid ja põnevat peamurdmist. Treeni oma aju, et jaksaksid pureda ka kõige kõvemaid pähkleid! Mis on kahe peaga, ühe sabaga ja kõnnib neljal jalal? Kus on jõed, kus pole vett, tänavad, kus pole autosid, ja linnad, kus pole inimesi? Mida sa saad hoida vasakus käes, kuid ei saa hoida paremas käes?

Otsi vastust nii neile kui ka paljudele teistele mõistatustele!

Praegusel kodus püsimise ajastul on tegelikult üsna mõnus mõistatusi lahendada, ja miks mitte seda terve perega teha. Igal juhul on see raamat igati vahva abimees, sest selles raamatus on ligi 150 konksuga küsimust lastele ja nende peredele.

Raamatu sissejuhatuses öeldakse nii: “Tere tulemast “Laste vingesse mõistatuseraamatusse” – loogikaülesannete, tõmbekate ja nipiga küsimuste kaubamajja, kus jätkub algajale nupumehele küllaga peamurdmist. Pane oma võimed proovile, ja kui sa oled ise mõistatused ära lahendanud, siis lase ka oma sõpradel ja pereliikmetel kukalt kratsida!”

Sissejuhatuses öeldakse sedagi, et nagu treening teeb kehale head, nii annab nuputamine ajule tegevust ja hoiab mõistuse supervormis. Pealegi teeb see tuju heaks, kui sa mõne ülesande ainult oma isiklikke ajusid ragistades ära lahendad. Mul jääb siinkohal ainult kaasa noogutada, sest nii see ju ometigi on.

Seda saame ka teada, et kõik vastused on antud raamatu lõpus. Kui lugeja/mõistataja peaks jänni jääma, siis saab sealt piiluda. Pean piinlikult tunnistama, et ma piilusin ikka päris mitu korda … mõned mõistatused olid ikka üsna suure “konksuga” …

Sissejuhatuse lõpetab üleskutse: “Võta vaimujõud kokku, lahenda mõistatused ja treeni ennast kõrgema klassi nuputajaks!”

Seda mainin ka, et lisaks mõistatustele on igal leheküljel ka igati äge joonistus, mis annab mõistatamisele annab “pildi” juurde. Äkki ka mõned mõistatused siinkohalgi mõistatamiseks.

Orav, lind ja ahv kihutavad võidu kookospalmi otsa. Kes esimesena banaani kätte saab? Pean tunnistama, et raamatu esimene mõistatus pani mindki üsna tõsiselt mõtisklema, kes tõepoolest neist kolmest on kiirem … orav, lind, ahv? Ju vist ikka lind? Kuni lõpuks sain aru, et küsimuses on hoopis teistsugune “konks” …

Teine mõistatus. Lehmad joovad seda, inimesed panevad seda kohvi sisse. Mis see on? Tegelikult on see juba üsna vana “nali”, seda küsiti minu käest juba lapsepõlves, mistõttu sellega mind enam haneks ei tõmba.

Jätame ühe mõistatuse vahele. Võtame neljanda – mul pole tiibu, aga ma lendan. Mul pole silmi, aga ma nutan. Olen kaugel, aga sa näed mind. Mis ma olen? Jällegi üks paras pähkel, kuigi vastus on üsnagi loogiline.

Võtame siinkohal kaheksanda mõistatuse. Sa oled üksi pimedas toas ja sul on üksainuke tikk. Sul on veel kolm asja: küünal, petrooleumilamp ja gaasipliit. Mille sa esimesena süütad? No eks ikka küünla! Aga võta näpust, sest esimesena tuleb süüdata hoopis …

Matemaatikat on selles raamatus ka. Kümnes mõistatus. Kümme kokka hakivad sibulat ühesuguse kiirusega. Kui ühel kokal kulub ühe sibula hakkimiseks 5 sekundit, siis kui kaua aega kulub kümnel kokal kümne sibula hakkimiseks? Kas tuleb hakata korrutama, jagama? Tegelikult on vastus siiski üsna lihtne ja meenutab kunagist mõistatust, milles oli juttu ühe ja viie kanamuna keetmisest.

Mõistatus number 15. Siin on lahe pilt koolibussist ja mõistatus ise on: bussijuht Armen ei maganud kaks kuud järjest mitte päevagi. Kuidas tal õnnestus oma tööd hästi teha?

18. mõistatus on omamoodi koomiline, samas veidi nukker … kuidas võtta … Üks naine kukkus saja astmega trepist alla ilma ühtegi muhku saamata. Kuidas see võimalik on? Pean tunnistama, et vastus on jällegi üsna lihtne ja loogiline.

Näiteks mõistatus number 20. Georg maalib puud. Ta tahab hakata lehti tegema, aga roheline värv on otsas. Ta vaatab oma värvipaletti ja näeb, et järel on ainult sinist, musta, roosat ja kollast värvi. Mida ta teeb? Mäletan, et koolis oli kunstiõpetuse tunnis juttu, et värve segades võib saada teisi värve, aga kas ma suudan meenutada, kuidas saadi rohelist värvi? Tuleb välja, et suudan.

Sporditeemalisi mõistatusi on samuti. Näiteks selline: sa jooksed teistega võidu ning lähed mööda jooksjast, kes on teisel kohal. Mitmendal kohal sa nüüd oled? See on ka vana tuttav mõistatus, millele paljud esimese korraga vastavad valesti, kuid teise korraga saavad vist kõik pihta. Üsnagi sportlik on sellinegi mõistatus (vähemalt vastus on sportlik): millisel transpordivahendil on kaheksa ratast, aga sõita saab sellega ainult üks reisija?

Igasugu loomadest ja lindudest on siin samuti mõistatusi. Näiteks mõistatus 30. Mis on kahe peaga, ühe sabaga ja kõnnib neljal jalal? Ma ei hakka keerutama, et ma seda siiski välja ei mõtelnud. Tuli piiluda raamatu lõppu ja vastus oli üllatav, kuid igati loogiline.

Või äkki hoopis selline – millal must kass õnnetust toob? Ja selline: must kass luusis tee peal. Tänavavalgustus ei põlenud ja ilm oli pilvine. Väljalülitatud esituledega auto põikas kassist mööda. Kuidas juht kassi nägi?

Väga põnev on mõistatus number 47. Viis õde-venda tulevad koolist koju. Jari mängib arvutis. Matti teeb võileiba. Satu mängib lauatennist. Irmeli teeb koduseid ülesandeid. Mida teeb viies laps? See mõistatus pani mind jällegi kimbatusse. Mida viies laps teeb? Kes see viies laps üldse on? Nimetu viies laps … Vastus? Vastus oli jällegi loogiline.

Igati nutikas on mõistatus number 51. On keskpäev ja vihma kallab, aga ma tean kindlalt, et ka 36 tunni pärast päike ei paista. Kust ma seda tean? On ju nutikas küsimus? Kas on see seotud vihmaga? Või hoopis kellaajaga?

Nutikas mõistatus on ka number 53. Kui sa nägid kooli mines kümmet puud paremal ja koolist tulles kümmet puud vasakul, siis mitut puud sa kokku nägid? Usun, et ma ei ole ainus, kes esimese vastusena “tulistas” 20. Kaks korda kümme on ju kakskümmend. Tegelikult pole selles mõistatuses korrutustabeliga midagi peale hakata, sest vastus on lihtne ja jällegi igati loogiline.

Liitmise ja lahutamisega saab tegeleda mõistatuses number 57. Jalgpallur üritas 12 korda väravat lüüa. Kuuel korral lendas pall võrgust mööda. Mitu väravat ta lõi?

Kas oskad arvata, milles on jutt? Mis on sinu oma, aga su pereliikmed ja sõbrad kasutavad seda rohkem kui sa ise? Ja see on ka igati huvitav – Stella emal on viis tütart: Mimmi, Mummu, Mommo ja Memme. Mis on viienda tütre nimi on? Mamma? Mümmü? No ei ole ju! Loe küsimus uuesti ja hoolikalt läbi …

Siinkohal tõmban tutvustusele joone alla, sest ega ma ei saa Sulle ju kõiki mõistatusi ette lugeda ja ära rääkida. Igal juhul on siin veel igasugu põnevaid ja kaasahaaravaid mõistatusi, mis pakuvad põnevat nuputamist pikaks ajaks. Raamatus on veel kummitav maja, suur kortermaja, kartulikrõpsude söömine, loomapood, tuldpurskav lohe, vangitorn, ujumisvõistlused, kohvik, lõvi, vikerkaar, hernekaun, Brasiilia jpm.

Lõpetan oma loo mõistatusega, mis pani mind jällegi veidi kauemaks mõtlema ja juurdlema. Ma usun, et äkki Sul läheb kiiremini. Sa tuled koju ja näed, et sinu ema õe ainuke õemees peseb teie autot. Kes ta on? Kas tead?


Lisa Papp „Madli-Liis ja teraapiakoer“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Madli-Liis loodab, et Tähekesest saab teraapiakoer.

Nad on harjutanud kõike, mida Täheke peab hästi oskama.

Nad on harjutanud, kuidas inimestega kohtuda.

Nad on harjutanud, kuidas vaikselt istuda, kui jalgratas mööda sõidab.

Nad on harjutanud isegi seda, kuidas teiste koertega kokku saada.

Nüüd on Madli-Liis ja Täheke Tammekuru pansionaadis, kus Täheke peab eksami tegema. Neil tuleb hakkama saada paljude ülesannetega, mille täitmise käigus nad leiavad mitu uut sõpra.

Kuid Madli-Liis ei saa mõtteist vanemat ratastoolis meest, kes kunagi ei naerata. Kas neil Tähekesega õnnestub selle mehe heaks midagi teha?

Madli-Liisist ja tema koerast Tähekesest oleme varem saanud lugeda raamatutes “Madli-Liis ja lugemiskoer” ja “Madli-Liis ja varjupaigakoer”, nüüd siis raamat Madli-Liisist ja teraapiakoerast.

Madli-Liisi koeral Tähekesel on sünnipäev. Tüdruku ema uurib, kas Täheke on järgmisel päeval toimuvaks eksamiks valmis? Madli-Liis kinnitab, et on, sest nad on harjutanud. Nad on harjutanud, kuidas inimesega kohtudes käituda, kuidas käituda siis, kui jalgratas mööda sõidab, kuidas teiste koertega kokku saades käituda. Madli-Liis ütleb ka Tähekesele, et koer saab suurepäraselt hakkama ja temast saab maailma parim teraapiakoer.

Täheke läheb eksamit tegema kohta, mille nimi on Tammekuru, see on pansionaat. Ema teab ütelda, et Täheke peab seal käima kolm korda. Tammekuru pansionaadis ootavad neid proua Pärnapuu ja koer, kel nimeks Pipa. Temaga oleme juba eelmistes raamatutes kohtunud. Saame teada, et ka Pipa tegi teraapiakoera eksami just selles pansionaadis, paljud teraapiakoerad käivad sealstel elanikel külas. Kui Täheke eksamilt läbi saab, võib ka tema seda teha.

Sees ootab Madli-Liisi, tema ema ja Tähekest mees kirjutusalusega. Tema on härra Teder, kelle ülesandeks on veenduda, et Tähekesest saab hea teraapiakoer. Nüüd peavad ema ja Madli-Liis ette näitama, mida Täheke oskab. Ainult kohale istumine läheb veidi aia taha, sest Täheke jalutab üle toa, üks vanem naine naeratab ja Täheke asetab käpa talle põlvele. Nüüd saavad Madli-Liis ja Täheke veel nädala jagu harjutada, eriti kohale istuma jäämist, kui tüdruk ta rihmast lahti laseb.

Peagi on käes aeg teiseks eksamiks. Järgmisel eksamil peab Täheke “suhtlema” pansionaadi elanikega. See tuleb tal hästi välja, ja ka elanikele meeldib Täheke väga. Kõik tunduvad õnnelikud, välja arvatud üks nurgas istuv mees. See on härra Sepp, kes ei ütle midagi, ta ei taha ka koera silitada. Madli-Liis on murelik, sest Täheke ei pannud härra Seppa naeratama. Ema kinnitab, et mõnel inimesel ongi vaja rohkem aega.

Madli-Liis harjutab Tähekesega veel. Ta tahakska härra Sepa naeratama panna. Kas talle meeldiks peitust mängida, mõni kaarditrikk, mäng palliga? Äkki meeldib talle lugemine?

Kolmas eksam pansionaadis. Täheke peab sõitma liftiga, keegi on pillanud maha taldrikutäie küpsiseid, Täheke ei tohi neid puutuda, mida ta ka ei tee.

Mis juhtub härra Sepaga? Kas Täheke suudab ta naeratama panna?

Seda saad teada, kui selle armsa raamatu lõpuni loed. Igal juhul on vaja veidi ka raamatuid ja Madli-Liisi, kes neid ette loeb (mäletate ehk sedagi, et kunagi oli Madli-Liisil lugemisprobleeme, siis aitas teda proua Pärnapuu koer Pipa).

Kas härra Sepp naeratab? Kas Tähekesest saab teraapikoer? Sedagi saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Imearmsad illustratsioonid on raamatu autori enda sulest.


Dav Pilkey „Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak“ (Varrak)

George ja Harold on tavaliselt vastutustundlikud poisid – kui iganes juhtub midagi halba, vastutavad tavaliselt George ja Harold! Nende viimane vemp läheb aga täiesti vett vedama ja nad loovad kogemata kohutavate kõnelevate kempsupottide armee. Õnneks tunnevad nad superkangelast, kelle püksikummis on maailma päästmiseks piisavalt särtsakust. See töö tuleb anda imelisele Kapten Aluspüksile!

Dav Pilkey on sündinud 1966. a Clevelandis Ohios. Ta on kirjutanud ja joonistanud üle neljakümne lasteraamatu, mitmeid neist on tunnustatud auhindadega. Tema romaanide ebatavaline stiil on loodud julgustamaks laste pulbitsevat loovust. Tema lood on osaliselt autobiograafilised ja tegelevad universaalsete teemadega, hoides au sees sõprust, sallivust ja heasüdamlike võitu.

„Lõbus raamat, täis sõnamänge, sõprust ja sõgedust … nii kaasahaarav, et noored ei märkagi, kuidas nende sõnavara kasvab. Hurraa Kapten Aluspüksile!” – School Libary Journal

„Tõmbab põhikooli lapsi nagu magnetiga.” – The Bulletin of the Center for Children’s Books

Tegelikult on see hiiglama äge, et George ja Harold on tagasi, sest olen üsna kindel, et nendest kuttidest kõnelev Dave Pilkey kirjutatud esimene raamat “Kapten Aluspüksi seiklused” meeldis ka eesti lastele. Oli see ju seiklusi ja actionit täis, omamoodi ju lausa koomiksi-laadne ja paljude-paljude värviliste ja humoorikate piltidega, nagu ka teine, uus raamat.

Seekordne raamat algab George’i ja Haroldi joonistatud koomiksiga “Ülisalajane tõde kapten Aluspüski kohta”, milles poisid meenutavad, kuidas nad tegid koomiksi superkangelasest, kelle nimi oli kapten Aluspüks. Koomiks meeldis kõikidele, ainult nende kooli direktor, härra Krupp polnud sellest vaimustuses. George ja Harold ostsid 3 D hüpnosõrmuse ja hüpnotiseerisid härra Krupi ära ja muutsid koolidirektori kapten Aluspüksiks! Kapten Aluspüks hakkas kuritegevusega võitlema. George ja Harold püüdsid teda takistada, aga nad pidid kõigepealt maailma päästma. Hiljem muutus kapten Aluspüks härra Krupiks tagasi, kuid ka praegu muutub koolidirektor superkangelaseks kui kuuleb kedagi sõrmenipsu tegemas! George ja Harold paluvad, et lugeja ei teeks sõrmenipsu!

Selline lühike koomiks uue raamat alguses, mis eelmise raamatu lühidalt kokku võtab. Seejärel saame jällegi ka George Beard’i ja Harold Hutchins’iga tuttavaks. George on lipsu ja lühikeste juustega, Harold on T-särgi ja sassis peaga. Õpetajad arvavad, et George ja Harold külvavad segadust, on käitumisraskustega, et neil on hädasti vaja suhtumist parandada, millele koolidirektor lisab, et poisid on salakavalad, kuritegelikult üleannetud. Poiste vanemad arvavad, et George ja Harold on terased ja armsad ja väga heasüdamlikud … isegi, kui nad teinekord tobedalt käituvad. Terake tõtt on kõigis neis väidetes …

Ühel kenal hommikul Jerome Horwitzi algkoolis tulid George ja Harold just neljanda klassi võimlemistunnist ja nad nägid koridoris suurt silti. See oli teise iga-aastase Leiduste Heitluse teadaanne. Selle aasta võistluse võitja pidi auhinnaks saama olla “päeva direktor”. See meeldiks George’ile ja Haroldile väga, kes ei tahaks olla direktor, keelata ja kästa! Kahjuks … kahjuks selgub, et poisid olid eelmisel aastal kokku keeranud tõelise jama – nad olid leiutanud uut tüüpi liimi. Tegelikult olid nad seganud kokku kummiliimi ja apelsinimahla, mis kuivas kiiresti ja aktiveerus kehasoojuse peale. Hommikul määrisid nad selle kõikidele võimla toolidele, mistõttu ei saanud ei direktor, ei õpetajad ega õpilased üritusel enam toolidelt püsti!

Seetõttu oli koolidirektor selleks korraks võtnud vastu otsuse, et seekordsele võistlusele on oodatud kõik kolmanda ja neljanda klassi õpilased peale George Beardi ja Harold Hutchinsi!

George ja Harold otsustavad, et nii ei saa asjad ometi ju olla. Seetõttu otsustavad nad teha kerge krutski ja keerata tuksi teiste leiutised. Poisid hiilivad hommikul vara võimlasse, et võistlusel osalevad leiutised tuksi keerata, kuid kohal on Melvin Sneedly, kes oli kooli taibu. George ja Harold lubavad Melvinile, et nad ei puutu tema leiutist, kui Melvin ei räägi välja, mida nad tegema tulid. Melvin lubab ja tuvustab ka oma leiutist – TOGU 2000 (see näeb välja nagu tavaline koopiamasin) ehk Totaalne Osakeste GemineerimisAnimeerimis UuendLooja! Melvin demonstreerib, kuidas tema leiutis töötab – ta võttis tavalise foto hiirest, paneb selle masinasse ja pärast vibreerimist, undamist, tervet rodu välgatusi ja särinaid, väljus masinast tilluke hiir! TOGU 2000 muudab fotod elavateks! George ja Harold ei suuda nähtut uskuda ja arvavad, et Melvin on lihtsalt petis.

Seejärel saame lugeda, millised leiutised ja kuidas George ja Harold tuksi keeravad. Ja olemegi võimlas, kus algab leiutiste võistlus, mis muutub totaalseks kaoseks. Ka seekord jäävad George ja Harold vahele, sest Melvin räägib koolidirektorile kõik ära! Nüüd määrab härra Krupp poistele karistuse – nad jäävad pärast tunde kuni kooliaasta lõpuni! Ja nad peavad kirjutama kahe tunni jooksul tahvlile sellise lause: “Ma ei tee kunagi midagi, mis ärritab mu nägusat ja võluvar direktorit, härra Kruppi, ei iialgi enam.”

George’ile ja Haroldile polegi see nii hirmus karistus, sest neil on isetehtud puidust ritv, millel abil oli võimalik üheaegselt kirjutada üht lauset 12 korda! Nutikad sellid! Seetõttu saab neil tahvel ruttu täis ja nad hakkavad kirjutama koomiksit “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak”. See jutustab jubedast elust koolis, kuni ilmus UFO, mis säristas kooli paha kiirega. See äratas kõik vetsupotid ellu ja muutis nad kurjadeks ka! Vetsupotid olid hirmus näljased, nii et nad sõid ära kekaõpsi. Nüüd oli appi vaja kapten Aluspüksi, kes tuleb ja hakkab vetsupottidele vastu. Kuid see polnud veel kõik, sest äkki kargas UFOst välja koletu Turbo Kemmerg 2000! See on võrdväärne vastane ka kapten Aluspüksile. Kes võidab ja kuidas, selle jätan Sulle endale avastada.

Nüüd oleks George’il ja Haroldil klassiruumist välja hiilida, et õpetajate toas värskest koomiksist koopiaid teha ja neid järgmisel päeval mänguväljakul müüa. Poisid hiilisid vaikselt klassist välja ja läksid käpuli mööda koridori põrandat õpetajate toa poole, kuid seal oli ees terve punt õpetajaid. Nii ei saanud nad sealset koopiamasinat kasutada. Neile meenus veel üks koopiamasin, mis oli Melvinil võimlas. TOGU 2000! Seda nad kasutavadki!

Ja oh seda segadust ja õudust, mis nüüd juhtuma hakkab. Esialgu jäävad George ja Harold vahele koolidirektorile, kes kinnitab, et ta viskab poisid koolist välja, kuigi samal asjal üritavad poisid direktorit hoiatada, sest koopiamasinast on haknud väljuma näljased vetsupotid, kes ründavad kooli ja õpetajaid! Üks õpetajatest teeb sõrmenipsu, kui näeb hirmsaid vetsupotte. Seda kuuleb härra Krupp, ja juba ta ongi kapten Aluspüks!

Kas suudavad ka seekord kapten Aluspüks, George ja Harold päästa kooli, õpetajad ja kaasõpilased vetsupottide käest? Mis juhtub siis, kui TOGU 2000’st väljub ka koletuslik Turbokemmerg 2000? Ja kui asjad näivad juba väga halvad, siis tuleb George’il ja Haroldil hea mõte – nad loovad uue kangelase! Robo-Vetsuvend!

Kuidas lugu lõpeb? Kas Robo-Vetsuvend suudab alistada Turbokemmerg 2000?

Kas George ja Harold jäetakse kooli?

Ja mis uhke pidu selle raamatu lõpus toimub? Selle saad teada, kuid raamatu läbi loed.

Raamatu lõpus on veel üks George’i ja Haroldi tehtud koomiks ehk “Koer-mees koomiksis Korravalvekeel” ning ka lustakaid tõsiasju raamatu autorist ja tegelaskujudest.

Selline äge ja kaasahaarav seiklus seekordses Dave Pilkey kirjutatud ja joonistatud loos. On see ju ikkagi lasteraamat, mis paljude arvates on hea ja halva maitse piiri peal, kusjuures sekordses loos ütleb isegi George Haroldile, et “nad ei andesta meile sellist asja lasteraamatus, me oleme juba niigi õhukesel jääl”, kui Harold teeb ettepaneku, et uus superkangelane võiks olla hiiglaslik robot-urinaal ehk Urinaator!

No ja igal juhul ei saagi ju seda raamatut ehk Dave Pilkey teist kangelasromaani “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak” väga tõsiselt võtta, sest see on lihtsalt sedavõrd naljakas!


Jess French, Eefje Kuijl „Pea hoogu, ahvike!“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Mõnikord tuleb hoogu pidada, et näha hoopis lähemale, lausa nina ette. Ahvikesel oli alati rutt, kuni ta kohtas ülimalt rahulikku laisklooma, kes aitas tal näha maailma teise nurga alt.

Raamatu autor dr Jess French on tuntud telesaadete juht (nt põnev lastesaade „Minibeast Adventure with Jess“), loomaarst ja looduskaitsja, kes elab Inglismaal ja on pühendunud loodushoiualaste lasteraamatute kirjutamisele.

Selles vahvas lasteraamatus toimetavad tõepoolest ahvike ja laiskloom. Raamat on ilusas suures köites ja ilusate ning värviküllaste illustratsioonidega, mille autoriks on Eefje Kuijl.

Loo alguses lendleb ahvike puude ladvus ja hüüab kõigile, et ta on sünnipäev ja nüüd tuleb valmis olla aasta peoks! Ahvike põikleb mürgikonnade eest, sest tal on palju teha, pole aega hängimiseks. Ta peab leidma rütmitantsuks muusikalised loomad, peokaunistusi ja maitsva koogi.

Ahvike läheb ka kirevasuliste lindude juurde, kes teevad bändiproovi, kuid see muusika, mida nad teevad, ei kõla kokku. Seejärel läheb ahvike karu juurde, kes lubas teha suure koogi, kuid karu ei pole eales varem küpsetanud, mistõttu maitseb kook nagu saepuru! Uskumatu lugu! Kas taapir on valmis jõudnud teha peokaunistused? Kahjuks pole ka taapir oma ülesandega hakkama saanud!

Nüüd on ahvike ülimalt õnnetu. Ta püüdis teha superpidu, tõeliselt suure tralli. Ta tormas ringi, põikles, tõtles, kuid asjata – nüüd on kõik mokas.

Äkki märkab ahvike, et puu otsas ripub laiskloom. Laiskloom ütleb ahvikesele, et tormata pole mõtet, tuleb olla kannatlik ja ahvike peaks ka pisarad ära pühkima. Laiskloom soovitab ahvikesel mitte tormata, võtta vabalt, mured maha jätta, hingata läbi kogu nina, haista metsa lõhnu, tunda orhidee aroomi, kõrvadega kuulata, kuidas puhub pehme tuul ja tunda oksi käpakeste vahel ja maapinda varbakeste all.

Mida ahvike teeb? Ahvike läheb uuesti taapiri juurde, käib ära karu ja kirjusuliste lindude juures. Kas ahvikese sünnipäevapidu toimub? Kas ahvike saab peokaunistused, sünnipäevatordi ja muusikat? Nendele küsimustele saab väike lugeja vastuse, kui selle ägeda lasteraamatu läbi loeb.

Raamatu lõpus on veidi juttu ka raamatus kaasa löönud loomadest, kes on pärit ohustatud loomaliikide hulgast, kes elavad Lõuna-Ameerikas Kolumbias kuumades ja väga niisketes vihmametsades – ämblikahv, noolemürgikonn, vihmametsa linnud, prillkaru, tasandikutaapir ja pruun-kolmvarvaslaisik.


Lars Mæhle, Lars Rudebjer „Saurusepere 3. Reis“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Saurusepoisid Tom ja Rasmus tunnevad huvi Sauruseriigi kaardilt väljapoole jäävate kohtade vastu. Uljas Tom ärgitab neid kohale minema ja ise järele vaatama, mis seal leida võib. Ilma et nad sellest kellelegi räägiksid ...

Alguses paistab, et see on maa nagu maa ikka. Aga siis jõuavad nad ühe järsu mäe jalamilt algava rajaotsani, mis paistab olevat ohtlik ... Põnevust ihkav Tom julgustab neid mäetippu ronima.

Vahvate saurusepoiste seiklus võõral maal viib nad kokku hea sõbraga, nad näevad – õnneks eemalt – ka igasuguseid hirmsaid elukaid. Ja jõuavad lõpuks ikka tagasi koju, sest neile tuleb appi mamma Rex, kelle peale saab alati kindel olla.

Lars Mæhle ja Lars Rudebjeri koostöös on sündinud ka lõbusad ja õpetlikud raamatud “Saurusepere 1. Muna” ning “Saurusepere 2. Ujumisvõistlus.”

Sauruspere raamatusari on kindlasti viimaste aastate üks ägedamaid raamatusarju, mis mõeldud pere väiksematele lugejatele. Toimetavaed siin ju igati vahvad saurusepoisid, on põnevust ja saab ka nalja. See on Saurusepere raamatusarja kolmas raamat, mis eesti keeles ilmunud ning saurusepoisid Tom ja Rasmus lähevad seekord põnevale reisile.

Raamatu alguses öeldakse, et dinosaurused on suurimad loomad, kes on kunagi Maa peal elanud. Nad asustasid meie planeeti üle 150 miljoni aasta. See on väga pikk aeg. Inimene on siin elanud ainult kaks-kolm miljonit aastat. Umbes 65 miljonit aastat tagasi surid dinosaurused välja. Keegi ei tea päris täpselt, miks. Võib-olla sai neile saatuslikuks võimas vulkaanipurse või siis tabas maakera komeet.

Seejärel tutvustatakse väikesele lugejale raamatu tegelasi. Perekond Türannosaurus – Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex, vanaema Rex ja sauruselapsed – Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

Kas olete valmis? Meie kaasahaarav ja seikluslik lugu algab! Rasmus Rex on saanud mammalt loa laua äärest ära minna, kusjuures Rasmus oli juba kolm minutit lõunalauas istunud. Tal oli külas ka tema parim sõber Tom Troodon. Mamma on andnud loa lauast lahkuda, papa Rex kutsus Rasmuse ja Tomi enda juurde. Ta näitas poistele Sauruseriigi kaarti. Tom uuris, mis jääb kaardist väljapoole, ta näitas mägede poole, mis asusid Sauruseriigi põhjaosas. Kas tema ja Rasmus võiks sinna minna?

Papa Rex soovitas poistel selline mõte peast visata, sest ükski dinosaurus pole kunagi varem väljaspool kaarti reisinud. Papa Rex keelas reisimise ära.

Mis sa arvad, kas peaaegu alati seiklustesse sattuvad Tom ja Rasmus olid sellega nõus? Kindlasti mitte. Nad otsustasid minna reisile. Rasmus muretses, et äkki peaks nad mammale ütlema, kuhu nad lähevad? Ja äkki peaks natuke näksimist kaasa võtma? Tom kinnitas, et nad ei lähe ju kaugele!

Rasmus ja Tom alustasid teekond ja jõudsidki kõrgete mägedeni. Mäed olid sedavõrd kõrged, et Rasmus oli kindel, siit nad üle ei saa ja nüüd saavad nad koju tagasi minna. Aga ei, Tom oli leidnud mägede vahelt tee, mis asus kaljulõhes, lookles üles ja oli väga järsk! Rasmus kinnitas, et ta ei ole sugugi mitte julge ja vägev dinosaurus, ta on hoopis väike tavaline sauruspoiss, kes kardab kõrgust. Tom ütles, et kas siis Rasmus tõesti ei taha teada, mis mägede taga on? Loomulikult tahaks Rasmus seda teada ja nad läksid edasi.

Olukord läks üsna varsti kriitiliseks, Rasmus libastus ja hakkas kukkuma üle kaljuserva ääre! Õnneks haaras keegi viimasel hetkel tal sabast. See oli Tobias Tritseeratops! Mida tegi Tobias üleval mägedes? Ka Tobias oli reisil Sauruseriigi kaardilt välja, kõrgete mägede taha, samuti ilma loata.

Nüüd läksid nad juba kolmekesti edasi, kuni Tom jõudiski tippu. Mida ta sealt nägi? Lõpuks jõudsid tippu ka Rasmus ja Tobias. Nad nägid sinist vett nii kaugele, kui silm seletas. Tobias arvas, et see on vist küll kõige suurem järv maailmas! Aga see polnud teps mitte järv, see oli hoopiski meri!

Tom, Rasmus ja Tobias kõndisid tükk aega mööda looklevat rada mäest alla, läbi paksu männimetsa, kuni jõudsid lõpuks randa. Vasakul ja paremal oli valge liiv. Nüüd oli selge, et mägede taga on meri, kuid Tom tahtis teada, mis on ikkagi ka mere taga?

Ja äkki, märkasid nad rannaliival hiiglasuurt varju! Kes see oli? Selle ma jätan Sulle endale avastada, kuid üsna ruttu oli selge, et meie kolmik peab kiirelt põgenema, sest nii metsaservas kui ka rannas oli igasugu hirmsaid ja veel hirmsamaid loomi!!!

Raamatu lõpus toimub ka üks megalahe ja üliäge dinosaurusepidu ning väikesele lugejale räägitakse ka kolmest dinosaurusest – türannosaurus, troodon ja tritseeratops.

Selline saurusepere raamat seekord, taaskord igati vahva ja kaasakiskuv lugu, mis kindlasti pere väiksematele raamatusõpradele huvi pakub. Suurepärased ja värviküllased on ka Lars Rudebjeri joonistatud pildid.


Lina Žutaute “Kake Make ja sõpruseluud” (Pegasus)

Kake Makele meeldib väga linnapargis käia. Seal ootavad teda sõbrad Agne ja Joonas ja, teadagi, maailma kõige huvitavam mäng „Kes on esimene?“. Pole ju midagi toredamat kui esimesena kiigel kiikuda, kõige kõrgemale tõusta ja kõige kiiremini joosta! Aga … kas tõesti?

Ühel päeval eksivad sõbrad mänguhoos ära. Kake Maket, Agnet ja Joonast ootab ees üllatuslik tutvus pargi salapärase elanikuga ja tõeline SÕPRUSE tuleproov ...

„Kake Make ja sõpruseluud” on kuues raamat väikese tüdruku Kake Make tegemistest.

Mul on väga hea meel, et eesti keeles on ilmunud järjekordne raamat Kake Make raamatute sarjast. On ju väike tüdruk Kornelia, hüüdnimeks Kake Make, Leedu lastekirjanduse üks populaarsemaid tegelasi ja ma usun, et Kake Make toimetamised sobivad suurepäraselt lugemiseks ka meie väikestele raamatusõpradele.

Seekordne Kake Make lugu viib meid suurde ja vanasse äärelinna parki, mida armastasid kõik. Selles pargis sai jalutada, puid imetleda, kuulata linnulaulu või lihtsalt unistada. Kake Make vanaema kohtus selles pargis sageli noorpõlvesõpradega, aga Kake Make sai kokku Agne ja Joonasega. Need olid tema sõbrad.

Kake Make uuris Agne ja Joonase käest, mida nad täna mängivad? Kõigepealt mängisid lapsed mängu “Kes on esimene?”. Pärastpoole mängiti mängu “Kes tõuseb kõrgemale?”. See oli huvitav mäng, lapsed pidid selle mängimiseks istuma kiigel ja sellega kiikuma – kord on üks kõrgemal, kord teine, kuid Kake Make hüüab, et tema ulatub lausa taevani.

Seejärel mängiti kõige tähtsamat mängu “Kes on kõige kiirem?”. Selles mängus kasutati ka õhupalle. Kake Make oli küll kiire, kuid kukkus, mistõttu oli tal tunne, nagu oleks hammustanud hästi lõhnavat saiakest, millel on sees koletult vastik täidis …

Mängiti ka mängu “Kes peidab end kõige paremini ära?”, kui ühel hetkel sai Kake Make aru, et nad on eksinud! Lapsed jõudsid väikesele lagendikule, kus nad nägid kummalist majakest – just nagu muinasjutust! Ja selles majas elas nõid!

Nõid oli ootamatutest sisetungijatest ehmatanud ja uuris, mida lapsed tema majakeses teevad. Kake Make selgitas, et nad eksisid ära ja ei oska tagasi minna. Kas nõid saaks neid aidata? Nõid on otse loomulikult "tavapärane" nõid, kes ütleb, et tema aitab seda, kellel õnnestub tema luud kokku köita. Tema luud oli varem katki läinud. See, kes aitab luua kokku köita, selle lennutab ta koju, aga kellel see ei õnnestu, selle keedab ta ära ja pistab nahka! Oh sa poiss! Joonas ütleb teistele, et nad ei peaks kartma, sest tema arvates nõid valetab, kuna nõia külmkapis on ainult juurviljad! Ju on see nõid taimetoitlane!

Lapsd asusid tööle. Nad hakkasid vitsu korjama. Kes on nobedam? Kes osavam? Kes esimesena kõige suurema sületäi kokku kogub? Luuavars ei ole lihtsalt toigas, vaid võlujõuga ja tahtis kogu aeg plehku panna! Kes toob kõrgelt puu otsast alla nööri? Nüüd tuleb veel vaid nõia luud kokku siduda, aga lastel ei taha see õnnestuda. Ja juba on nõial ka pada valmis!

Kas lapsed saavad nõialuua kokku seotud? Kas nõid viib lapsed koju?

Milliseid mänge mängivad lapsed edasi? Ja mida arvab asjadest koll Valli?

Nendele küsimustele saab väike lugeja vastuse, kui selle vahva ja värviküllaste piltidega lasteraamatu läbi loeb.


Katarina Mazetti „Sasipundar ja trompetid. Nõod Karlssonid“ (Tänapäev)

"Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad tavatsevad veeta oma koolivaheaegu tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Tänavu suvel jõuavad nad saarele veidi varem kui tavaliselt.

Regine on nõbudele külla tulnud Saksamaalt. Aga kohale jõudes leiab ta oma seljakotist iseäraliku paki. Kuidas see sinna sattunud on? Mis selles on? Ja kes on see vuntsidega noormees, kes teda nähtavasti jälitab …"

On väga lahe, et eesti keeles on ilmunud taaskord raamat sarjast “Nõod Karlssonid”, see on järjekorras juba üheksas põnev ja salapärane laste- ja noortelugu. Katarina Mazetti kirjutatud sari on igati põnev lugemine, siin on lahedad peategelased, vahvaid seiklusi ning loomulikult ka kübe huumorit. Ja see kõik ongi ju oluline ühe väga hea laste- ja noorteraamatu jaoks. Usun, et selle sarja raamatud on vägagi populaarsed meie laste ja noorte seas.

Ka selles raamatus on koos neli nõbu ehk nõod Karlssonid, kelleks on 12-aastane George, kes on suurepärane joonistaja, 13-aastane Alex, kes valmistab suurepäraseid toite, kasutades selleks väheseid vahendedi, õed Julia (13-aastane, kes armastab raamatuid) ja Daniella (10-aastane, kes on pisike, pontsakas ja sumiseb kogu aeg). Tegevus toimub suvevaheajal, ja jällegi, otse loomulikult Pütisaarel, kus elab nõbude tädi, kel nimeks Frida. Seal ongi ju alati igasugu põnevad asjad juhtunud, mõnikord salapärased, mõnikord salapärased, mõnikord väga kriminaalsed, mõnikord pisut naljakadki, on ju mängus olnud metslased, kummitused, koletised jne jne.

Oleme juba mitmeid kordi saanud lugeda nõbude seiklustest Pütisaarel, olgu see siis laste talvevaheaeg või suvevaheaeg, seekord toimuvad sündmused suvel.

Seekordne lugu algab sellega, et Julia nägi und. Ta jalutas läbi kauni rohelise maastiku, kus õitsesid puud ja sädistasid linnud. Päike paistis mahedalt. Tema kõrval kõndis imekena noormees, kes vaatas tüdrukule otsa ja naeratas, nii et valged hambad särasid. Julia tahtis just vastu naeratada ja tema käest kinni võtta, kui korraga pistis puuvõrade vahelt pea välja tohutu suur koletis ja möiratas nii valjult, et Julia kukkus voodist välja ja ärkas.

Põhjust ärkamiseks ei ole raske otsida, sest toa teisest otsast kostus möirgeid! Hommikul kell pool seitse! Selgub, et Julia noorem õde Daniella, hüüdnimega Kimmu, istus oma voodis ja puhus trompetit, nägu pingutusest peaaegu lilla. Seda heli on kuulnud ka Julia ja Kimmu isa ja ema, kes on samuti tulnud vaatama, mis lahti on, mis toimub. Jubedad röögatused jätkusid ja Kimmu viipas närviliselt käega, et kõik ära läheksid. Julia voodis konutas perekonna kirju kõuts Kassiniru ja põrnitses paaniliselt Kimmut, karv nii turris, et ta nägi välja kaks korda suurem kui tavaliselt. Kui ta oleks osanud oma teravatipulised kassikõrvad käppadega kinni katta, oleks ta seda teinud, seda oli näha.

Isa võttis Kimmult trompeti ära ja tõstsis selle käeulatusest kaugemale. Kimmu uurib, kas ta enam pillimängu ka harjutada ei tohi? Ta ütleb, et tahab minna kooli puhkpilliorkestrisse ja muusikaõpetaja oli talle trompeti laenuks andnud. Vanemad ja Julia on kindlad, et muusikaõpetaja ei käskinud Kimmul pilli harjutada öösel või hommikul vara … Kimmu palub kõikidel rahulikuks jääda ja võiks ju ometi hommikust süüa.

Edasi oleme juba tüdrukute nõo George’i kodus, kelle ema Molly mõtiskleb kirja üle, mille oli eelmisel päeval saanud. Nüüd tutvustab ema seda kirja ka George’ile. Poisi isa on kirjutanud, et George’i Saksamaal elav poolõde Regine tahaks lihavõttepühade ajaks Pütisaarele külla tulla, kuna tüdrukul on siis koolivaheaeg. Probleem on selles, et tädi Fridat ei ole sel ajal Pütisaarel, sest ta teeb koos oma peigmehe Valteriga Idasadamas tööd, see on mingi väga salajane ettevõtmine, millest tädi Frida ei taha rääkida. Probleem on ka selles, et Regine tahab tulla nädalaks, kuid George nii kaua koolist puududa ei saa, sest varsti algab tal ju suvine koolivaheaeg. Samas kuluks varasuvine lisapuhkus enne tõelist suvevaheaega igati ära. George’i ema kinnitab, et ta on rääkinud oma õdedega ja samal ajal saaksid Pütisaarele tulla ka Alex, Julia ja Kimmu. Seega, varsti kohtume Pütisaarel!

Edasi kohtume juba lillelise seljakotiga tüdrukuga, kes uuris tabloolt hoolega rahvusvaheliste lendude väljumisaegu ja võttis siis suuna oma lennuvärava poole. Tema kõrval käis triibulises särgis, nahksonis ja päikeseprillidega noormees, kel olid veidrad vahatatud otstega vuntsid, mis nägid välja nagu valevurrud. Noormees pakkus välja, et ta võiks tüdruku seljakotti kanda, kuna nad lähevad nähtavasti samas suunas. Veidi hiljem saab lugeja teada, et tüdruk ongi Regine ehk George’i õde, kes on teel Frankfurtist Rootsi.

Rootsi Regine jõuab, kuid lennujaamas jääb tema seljakotti põrnitsema tolliametnik. Mida ta selles näeb, seda me veel teada ei saa, sest veidi hiljem haarab tüdrukul käest toosama vuntsidega noormees, kes hakkab tüdrukut väljapääsu poole lohistama! Hetk hiljem kostub lennujaama valjuhäälditest hoiatusteade, et lennujaam on saanud pommiähvarduse! Lennujaamast väljudes saab Regine haardest lahti ja hüppab taksosse ning pääseb. Takso viib tüdruku Idasadama bussijaama, kus teda ootavad juba Alex, George, Julia, Kimmu ja Kassiniru. Võib alata paadisõit Pütisaarele, kuid Regine märkab, et kail seisis jällegi nahksoni ja vuntsidega mees!

Lapsed jõuavad Pütisaarele. Juliale tundub, et saarel on miski teisiti. Kimmu kinnitab, et kõik tundub olevat hõredam. Või on nad äkki lihtsalt tavatult vara saarel ja puud, põõsad pole veel rohetama hakanud. Samas osutab George Frida maja poole, kus Frida on lasknud terve hulga puid langetada. Majast eemal oli maa puid risti-rästi täis. Fridat ennast ju saarel ei olnud, mistõttu pole võimalust ka temalt küsida, mida ta teinud oli.

Lapsed seavad end Frida majas sisse. Alex hakkab tegema süüa, nõbude lemmiktoitu ehk krokke. Krokid on muideks soojad võileivad mullitava sulajuustu ja singiga. Regine räägib teistel endast ja elust Saksamaal, kõik saavad teada, et Regine tegeleb poksiga. Ja kui Regine hakkab oma seljakotti lahti pakkima, leiab ta sealt täiesti võõra paki, mis on pakitud fooliumpaberisse ja plasti ning kaalub üsna palju. Lapsed otsustavad selle paki pärast lahti teha ja vaadata, mis seal sees on, praegu tuleb minna välja loodusesse.

Looduses üritavad lapsed välja nuputada seda, miks on Frida lasknud puid langetada, kas ta kavatseb puidutööstuses äri alustada. Seda saame ka teada, et Regine mängib kooli puhkpilliorkestris kornetit, mis on sarnane pill trompetile, mistõttu lubab Regine Kimmut veidi õpetada.

Tagasi Frida majas, otsustavad lapsed raadiot kuulata. Uudistes räägitakse paanikast lennujaamas, et lennujaam olla pommikoertega läbi otsitud, et tegemist oli siiski valehäirega, kuid otsitakse noort tüdrukut, kes oli äsja lennukiga Saksamaalt saabunud. Kui antakse edasi tüdruku kirjeldus, on kõigil selge, et otsitavaks on Regine! Regine räägib nüüd ka teistele vahejuhtumist lennujaamas, kummalisest vuntsidega ja soniga mehest, ja kas pakk Regine seljakotis võiks olla pomm! Sel juhul on see pomm tädi Frida voodis! Nüüd kõik kähku majast välja!

Saarele tulevad õige varsti ka politseinikud ning lastele varasemast tuttav ajakirjanik Sigurd Sulesepp. Lastele räägitakse, et otsitakse taga noort türdukut, keda oli nähtud Pütisaarele sõitvat. Räägitakse ka pommist ja terroristidest. Lapsed ei reeda Reginet ja kinnitavad, et nemad ei tea midagi ja pole mitte midagi ka näinud.

Asjalood Pütisaarel lähevad kahtlasemaks, kui ühel ööl Regine ärkab Frida majas (teised lapsed magavad ju lootsitornis) ja kuuleb merelt nõrka mootorimüra. Kas keegi oli teel Pütisaarele? Kes sinna nii hilja tuleb? Regine läheb paadisilla juurde, mis asub lahes Frida majakese lähedal. Pimeduses hiilib Frida maja juurde kaks meest, kellele ühele õnnestub Reginel pimeduses kõva lõuahaak anda – oli ju tüdruk ometigi kooli pokismeister! Seejärel läheb Regine teiste laste juurde, et anda teada kahest saarel ringi luusivast mehest. Järgmisel päeval leiavad lapsed paadisillalt musta nahksoni, mis toob Reginele paljugi meelde …

Põnevate ja kriminaalsete lugude jutustamisega on alati see oht, et jutustaja võib liiga palju ära rääkida, mistõttu läheb edaspidine lugemine igavaks. Igal juhul lähevad ka selles nõbude Karlssonite loos asjad põnevaks, sest selgub, et kurjameid ei ole mitte üks ega kaks, vaid lausa neli. Otse loomulikult tulevad nad Pütisaarele (öösel), kuid Alex ja George näevad ja kuulevad neid. Midagi on meestel plaanis … Saame teada sedagi, et kahtlases pakis Regine seljakotis ei olnud siiski mitte pomm, aga hoopis narkootikumid, mistõttu võib öelda, et seekord on mängus narkootikumid ja smugeldajad.

Kas ja kuidas smugeldajad kätte saadakse ja kinni võetakse, milline roll on selles täita meie peategelastel? Seda saad teada, kui seekordse põneva ja humoorika nõbude Karlssonite loo läbi loed. Saame teada sedagi, mis plaanid on Fridal ja Valteril Pütisaarega, miks nad on hakanud puid langetama. Ja lõpuks saame lugeda ka sellest, mida nõod suvel Pütisaarel veel teevad.

Põnev oleks teada ka seda, kas Katarina Mazetti kirjutab veel nõbude Karlssonite seiklustest Pütisaarel? Praegu tundub mulle, et seni on see raamat ehk “Sasipundar ja trompetid” viimane, mis ka Rootsis ilmunud.


Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes „Operatsioon Tuuleiil. Detektiivibüroo Nr 2“ (Varrak)

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega.

Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivivõimeid proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Noorte detektiivide, Tirili ja Oliveri ning nende koera Otto põnevad seiklused jätkuvad juba kuuendas “Detektiivibüroo Nr 2”-raamatus. Enne seda on ilmunud viis raamatut, mis kannavad erinevate “operatsioonide” nimesid ehk Kõuepilv, Varjumees, Päikeseloojang, Nartsiss ja Suvesaar.

Tegevus toimub jätkuvalt Svenna jõe suudmes asuvas väikelinnas Elvestadis, mis on asutatud 1884 ja seal elab 937 inimest. Raamatu alguses on ka joonistatud kaart, et oleks näha, milline linnake see Elvestad on.

Selle loo alguses puhus vinge tuul. Tiril ja Oliver kõndisid kõveras, käed taskus. Otto ajas taga ajalehte, mis tuulega mööda tänavat laperdas. Turuplatsil kohtusid lapsed Käru-Valtriga, kell kübar lendas suure tuulega minema, õnneks sai Otto ka selle kätte. Käru-Valter oli vahva vanapapi, kes käis Elvestadis ringi enda tarbeks kohandatud titekäruga ning müüs kleepse, rinnamärke ja plakateid, kuhu oli kirjutatud “Ei tuumaenergiale!”, “Ärge reostage loodust!” ja muid loodushoiu loosungeid. Nüüd ulatas Käru-Valter mõlemale lapsele tänutäheks kübara päästmise eest rinnamärgi, millel oli kiri “Kaitske Sumpani raba!”. Ta selgitas, et Sumpani raba asub Veskimäe all, seales soovees elavad vesilikud, aga nüüd kavatsetakse läbi raba rajada metsaveotee. Vesilikud on looduskaitse all ja kui sinna tee ehitatakse, võivad Elvestadi viimased vesilikud sootuks ära kaduda! Ta andis lastele ka voldiku, kus oli pilt kivil istuvast vesilikust.

Lapsed tänasid ja läksid edasi, kuigi tuul puhus jätkuvalt kõvasti. Ühel hetkel lendas Oliveri näkku paberilipakas, mis tundus Oliverile väga kahtlane. See oli sedavõrd kahtlane, et see oli kindlasti järgmine ülesanne Detektiivibüroole nr 2! Paberilipakal oli kirjas seitse asja: mustad püksid, mustad sviitrid, tennised, kindad, tangid, sõrgkang ja sukkmütsid. Nimekirja alla oli joonistatud naerunägu ja paar dollarimärki. Kõige alla oli kirjutatud: “Vaata Brasiilia lende!” Tiril ja Oliver olid kindlad, et keegi plaanib mingit nurjatust, sissemurdmist või muud, mis aitaks rikastuda ja milleks läheb vaja sellist varustust. Oliver vaatas paberilipakat lähemalt ja tõdes, et ta ei tea, kes need kurjamid on, kuid ta teab, kus nad on. Tuul oli paberilipaka kandud lasteni põhjast, kus asus Elvestadi hotell ja see nimekiri oli kirjutatud Elvestadi hotelli restorani kassatšeki tagaküljele.

Elvestadi hotelli Tiril ja Oliver lähevadki. Nad uurivad restoranis töötava kelneri käest, kes eelmisel õhtul kell 19.23 sõid biifsteeki , jõid koolat ja Farrise mineraalvett? Just need olid kassatšekil kirjas. Lapsed ajavad kelnerile udujuttu, et neil on seda vaja seetõttu teada, et tahavad nende käest uurida kas praad oli ka hea. Kelner suudab meenutada, et need külastajad olid mees ja naine, kuid ta ei tea, kes nad täpselt olid. Äkki ütles Oliver Tirilile, et nad peavad minema, kuna ta teab, kuhu plaanitakse sisse murda.

Oliver oli märganud Elvestadi ajalehte, milles oli juttu, et Elvestadi kunstimuuseumis näidatakse Orlovi teemanti. Kuulus vene Orlovi teemant on kunstiaare, mis pannakse sel nädalal välja Elvestadi kunstimuuseumis. Lugejale räägitakse sellest teemandist ka lähemalt, mistõttu otsustavad Oliver ja Tiril minna kunstimuuseumisse ja seda kallist kunstiaaret lähemalt vaadata. Kunstimuuseumis märkavad lapsed meest, kellega olid nad peaaegu kokku põrganud hotellis, mees on muuseumis koos naisterahvaga. Kas nemad võiksid olla kurjamid?

Tirilil tärgatab üks suurepärane mõte! Ta läheb … siinkohal ei saa ma Sulle edasi rääkida, muidu ma räägin Sulle ju selle põneva loo otsast lõpuni ära. Igal juhul on Tirili mõte sedavõrd hea, et lapsed on täiesti kindlad, et just see mees ja naine ongi kurjamid. Selle kontrollimiseks peavad Oliver ja Tiril veel ka hotellis luurama, tungima salaja mehe ja naise hotellituppa ning lõpuks ka politseisse minema.

Kas teemant röövitakse? Kas kurjamid pääsevad põgenema? Kas teemant saadakse kätte ja kurjamid tabatakse? Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle põneva loo lõpuni loed.

Raamatu lõpus on mõned ülesanded ka lugejale – raamatust tuleb üles otsida neli vesilikku, must kohvitass, hotellitoa number 7 võti, kunstimuuseumis kasutusel olev tolmulapp, ühe kurjami äge pastakas ja Elvestadi hotelli koka praepannilt putket teinud rõõmus lõhe.

Jätkuvalt toon esile ka raamatusarja väga lahedad illustratsioonid, mille autoriks on Hans Jørgen Sandnes.


Samuel Bjørk „Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid“ (Eesti Raamat)

Tuntud krimikirjaniku Samuel Bjørki teine põnev romaan lastele!

„Nähtamatu koer“ on Torshovi detektiivide sarja teine raamat, mille autor on tunnustatud krimikirjanik Samuel Bjørk. Sarja esimene osa on „Kadunud pärlikee“ (2020).

Noored detektiivid avastavad, et Frankrikegårdenist on kadunud üks koer. Asja lähemalt uurides tuleb välja, et selles polegi süüdi untsu läinud nõidus. Tegelikult on Oslos jäljetult haihtunud terve hulk koeri. Peagi on Kim, Vinku, Aryan ja Heidi segatud krimiloosse, mis on palju suurem ja hämaram, kui nad oleksid osanud arvata. Juhtumit lahendades saavad nutikad lapsed jälle abi „Suurest detektiivi käsiraamatust“, kuid leiutavad ka päris uusi võtteid. Muu hulgas selgub, et mõnikord tuleb kurikaela ülekavaldamiseks näida pisut opakas. Samuti võib abikäe ulatada keegi, kellest seda oodatagi ei oska.

Torshovi detektiivide sari sobib suurepäraselt 9‒12-aastastele lastele, kellele meeldivad seiklustest ja sõprusest kõnelevad humoorikad raamatud.

Samuel Bjørki uus lastekrimka “Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid” on tõepoolest igati põnev ja kaasahaarav, millesse pikitud ka veidi huumorit, et noorel lugejal oleks mõnus raamatut lugeda. Seekordne lugu on seotud kadunud koertega ja neli Torshovi Detektiivibüroo liiget ehk Kim Andre Kongsvik ehk Kim Kong, Aryan, Heidi ja Per-Otto Hansen Nilsen ehk Vinku peavad jällegi selguse majja tooma.

Lugu saab alguse sellest, kuid raamatu jutustaja Kim Andre Kongsvik, keda hüütakse ka Kim Kongiks hakkab just oma jalgratta rehvi parandama, kui kohale tuleb Vinku, kes on kübe närviline ja kinnitab, et ei tea kas julgeb Kimile sellest rääkida. Millest? Kas Vinku on jällegi jalgpalliga akna ära lõhkunud? Tema vanemad on seni juba kolm akent kinni maksnud.

Seekord on asjalood hoopis teistsugused. Vinku kinnitab, et ta on ühe koera minema võlunud! Ta lisab, et on koera nähtamatuks muutnud! Kargu-Borre koera, kes elas samuti nende korrusmajas. Vinku ütleb, et ta oli saanud sünnipäevaks raamatu “Voodoo algajatele”, koer oli väljas, rihma otsas kinni ja muudkui haukus. See oli Vinkut seganud ja ta oli kasutanud raamatus olevaid võlusõnu “Kuidas kedagi nähtamatuks muuta?”. Kim arvan, et koera kadumisele on kindlasti palju lihtsam selgitus, mida ta on nõus uurima minema.

Kim ja Vinku lähevadki vaatama kohta, kus koer kaduma läinud. Kimil on kaasas detektiivitööks vajalik varustus (on ju “Suures detektiivi käsiraamatus” öeldud, et vajalikku varustust tuleb alati kaasa kanda – taskulamp, raadiosaatjad, kindad, kostüüm (nt prillid või roheline müts), suurendusklaas, pastakas ja paber ning natuke näksi), ja üsna varsti on selge, et keegi on koerarihma katki lõiganud! See tähendab, et keegi on koera pihta pannud!

Detektiivibüroo noored liikmed peavad kokku saama ja asjaga tegelema hakkama. Nii kohtuvad meie peategelased oma peakorteris. Aryan teab rääkida, et ajalehes oli kirjutatud, et Oslos on mitmeid koeri salapärasel moel kadunud! Keegi varastab Oslos koeri!

Kuidas edasi minna? Noored detektiivid otsustavad kontakteeruda ajakirjanikuga, kes on loo kadunud koertest kirjutanud. Selleks on vägagi kuulus ja populaarne ajakirjanik Astrid Borge, kes osalenud saates “Tantsud tähtedega” ja juhtinud võistlust “Norra otsib superstaari”. Ta tegutseb ringhäälingu majas, kuhu meie peategelased temaga kohtumisele ka lähevad.

Ajakirjanik teab rääkida, et Oslos on paari nädala jooksul kaduma läinud 20 koera! Kõik eranditult tõukoerad. Rohkem ei oska ka ajakirjanik midagi ütelda, aga palub ennast kursis hoida, kui noored detektiivid midagi teada saavad. Vinku käitub sellel kohtumisel üsnagi kummaliselt (pehmelt öeldes), kuid hiljem selgitab ta oma kaaslastele, et tema arvates on just ajakirjanik üks peamistest kahtlusalustest.

Meie nelik otsustab hakata Astrid Borget jälgima, kuid samas tuleks hoida pilk peale ka koertel, kes nende lähiümbruses on ootama jäetud. Noored detektiivid teevad kindlaks ka selle, et varastatakse väikeseid koeri, mitte suuri. Ja ühel päeval nad Torshovi turu pitsarestorani juures näevadki täiesti üksi olevat kokkerspanjelit!

Nüüd tuleb hoolega jälgida! Ja jällegi on abiks suurepärane raamat – “Suur detektiivi käsiraamat”, milles on juttu ka jälgimisest ja kellelgi pilgu peal hoidmisest. Keegi ei tohi detektiivi märgata, tuleb otsida mingit tegevust, et detektiiv ei tunduks kahtlane. Jälgimisest on tõepoolest abi, sest õige varsti tuleb pitsarestorani juurde mootorratas, millel kaks inimest ja nad tõepoolest röövivad kokkerspanjeli! Õnneks jõuab Heidi kirja panna mootorratta numbrimärgi! Kimil õnnestub maanteeametist teada saada ka mootorratturi nimi ja aadress!

Just sellele aadressile meie nelik lähebki. Nad jõuavad suure laohoone juurde, milles tegutseb Torshovi MK ehk mootorrattaklubi. Kas karmid tsiklimehed on seotud koerte kadumisega? Siinkohal ei saa ma Sulle rohkem edasi rääkida, sest muidu läheb lugemine igavaks … ja mis krimka see on, kui Sul lõpplahendus teada on. On ju nii!

Igal juhul lähevad sündmused vägagi põnevaks. Noored detektiivid lahendavad otse loomulikult ka selle kahtlase loo, mis on seotud koerte kadumisega/röövimisega, kusjuures koertega on kurikaeltel vägagi halvad kavatsused … Kes on need kaks salapärast inimest tsiklil? Üks neist on üsna ootamatu tegelaskuju, kellega oleme selles raamatus juba kohtunud, kuid eks ole ka tema kurikaelte käest veidi petta saanud.

Ja kui meie noored detektiivid on raamatu lõpus juba üsna suured hädas, siis tulevad appi …

Selline põnev Torshovi Detektiivibüroo lugu seekord. On põnevust, on vahvad, julged ja hakkajad peategelased, on veidi huumorit, on koerad, on kurikaelad ja palju muud ägedat. Loodan, et Torshovi noorte detektiivide põnevaid lugusid saame eesti keeles ka edaspidi lugeda.