Marju Kõivupuu „Eesti põrgute lood. Põrgu pärimuses ja maastikul“ (Varrak)

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona.

Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

Marju Kõivupuu sulest on viimastel aastatel ilmunud ridamisi hiiglama huvitavaid ja põnevaid raamatuid – „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak 2018), „Pärandiaabits lastele ja suurtele“ (Tänapäev 2019), „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (Tänapäev 2017), „Eestlase eluring“ (Varrak 2015), „101 Eesti pühapaika“ (Varrak 2011) jt.

Marju Kõivupuu alustab Eesti põrgute raamatut sissejuhtausega „Mine õige põrgu! Sissejuhatuse asemel“, milles ta ütleb, et eestlastel on väga laialt levinud tava saata vestluspartner põrgusse, kui tema jutt või teod ei ole kaaslasele miskipärast vastuvõetavad, kui temast soovitakse lihtsalt lahti saada või kui ta ajab nii jaburat juttu, et seda pole kohe kuidagi võimalik tõsiselt võtta ...

Varasemal ajal mõjusid ütlused „mine õige põrgusse“ või „käi põrgusse oma jutuga“ tõenäoliselt mitu kraadi kangemana, tänapäeval on muutunud põrguga seotud väljendid meie keelekasutuses üsna neutraalseks.

Autor räägib meile ka selle raamatu idee sünnist mõned aastad tagasi, kui ta oli Pärnumaal Tori põrgus, kui kolleeg Tallinnast talle töö asjus helistas.

Marju Kõivupuu lisab sedagi, et Eesti, iseäranis Lõuna-Eesti maastikku ilmestavad nii mõnedki kaunid ja vaatamisväärsed paigad, kus paljandub liiva- või paekivi ning mille nimes ilutseb sõna „põrgu“. Nende kohta on rahvasuust üles kirjutatud toredaid tekke- ja seletusmuistendeid, samuti teisi rahvajutte ... Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud suurejooneliste mõisaparkide ehteks ning uhkuseks. Paljud põrgukoopad on pakkunud varju segastel sõjaaegadel ning nii mõndagi neist on kasutatud praktilistel eesmärkidel: jahedates koobastes oli hea toidukraami hoida.

Raamatu esimene osa on „Põrgu pärimuses ja maastikul“, milles alguses loeme, et põrgust võib kõnelda õige mitme nurga alt: põrgu kui ürgne maastikuelement (liivakivikaljudesse uuristunud või uuristatud koopad, kaljulõhed, orud jne), „põrgu“ kui mütoloogiline arhetüüp, allilm, kus on surnute ja pahatahtlike vaimolendite asupaik; põrgu kui patuste ja Jumala lähedusest ilma jäänud inimeste igavene karistusseisund, kuid samuti Jumala vastaste viha väljendumine maapealses elus.

Piiblis kujutatakse põrgut kohana, kus on pimedus, põleb igavene tuli ning kuulda on vaid ulgumist ja hammaste kiristamist. Piibli ettekujutused põrgust on andnud sajandite jooksul inspiratsiooni nii rahvapärastele kujutelmadele kui kirjanikele ja kunstnikele. Autor räägib lugejale Dante Alighieri „Jumalikust komöödiast“, Kreutzwaldi „Kalevipojast“, Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestustest“ ja Jõgevamaale Kääpa külla asutatud Kalevipoja Kojast.

Juttu on ka sellest, et meie rahvausundis on olnud oma koht teispoolsusel (manala, toonela, allilm), kus on surnute asupaik ning kus valitseb igavene hämarus. Vanemate rahvajuttude korduvates motiivides meenutab või peegeldab põrgu – nii nagu manala ja toonelagi – maapealset maailma, kus kasvavad meile tuttavad puud-põõsad ning hooned ja muud ehitisedki on samasugused kui tavalises Eesti külas.

Raamatu autor meenutab, mida on põrgu kohta ütelnud Matthias Johann Eisen ja Oskar Loorits (Loorits on ütelnud, et eestlaste pärimuses on põrgu oluliselt populaarsem koht kui paradiis või taevas). Sõnaraamatute kohaselt on „põrgu“ surnute ja pahade vaimude asupaik, kus sinna sattunuid ootavad ees põrgupiinad, põrgutuli ja põrgulised. „Põrgu“ leiab esimest korda eesti kirjakeeles kasutamist kujul porke 1520. aastal nn Kullamaa-käsikirjas. Wanradti ja Koelli katekismuses räägitakse juba põrguhauast. Nüüdisaegses usutunnistuses välditakse sõna „põrgu“ ning selle asemel on kasutusel „surmavald“, mis sümboliseerib surnute riiki, õndsate riiki, varjuriiki jne.

Loeme ka etümoloogiasõnastikest, et „põrgu“ võiks olla germaani laen, et meilgi on sarnaseid sõnu nagu soomlaste helvetti ja rootslaste helvete.

Seejärel juba põrgust maastikul. Maastikul on põrgutena või põrguhaudadena tuntud looduslikud, näiteks allikavee väljavoolu tulemusena tekkinud, ja nii mõnelgi puhul inimläte laiendatud-süvendatud koopad, liivakivipaljandid, sulglohud või urud, kus rahvajuttude kohaselt elavad vanapaganad või kuradid ...

Selliseid maastikul asuvaid kohti, mis näivad olevat kui sissepääsud teise ilma, allilma, põrgusse tuntakse ka mitmel pool mujal maailmas. Tänapäeval on need populaarsed turismimagnetid, sest lisaks looduse vägevusele ning ilule ja/või inimeste kätetööle on need paigad pärimusrikkad, kus nii mõnelgi juhul tunneme ära tuttavad motiivid, mida kohtame ka omamaises ja maalähedases põrgupärimuses ... Autor räägib lugejale sellistest paikadest Kreekas, Tšehhis, Nicaraguas, USA-s, Soomes ja Lätis.

Koobaste kohta, mille inimesed on liivakivisse uuristanud, kasutatakse nii mõnigi kord terminit „grott“. Sõna pärineb itaalia keelest ja tähendabki inimkätega rajatud koobast või urget ehk õõnsust. Grotid olid olulised elemendid pargikultuuris ja kõrgklassi aedades. Lisaks esteetilisele eesmärgile oli neil ka puhtpraktiline otstarve – need pakkusid varju ja mõnusat jahedust kõrvetava keskpäevase päikese eest.

Raamatust leiame ka Jakob Tamme (1861-1907) kirjutatud üsna pika luuletuse „Urgas“. Kuid saame lugeda kitse-, sita- ja pärapõrgust, põrgupõhjast, „maapealsest põrgust“ ja Vanapaganast.

Seejärel jõuame juba raamatu põhiosani „Eesti põrgute lood“, milles saame tuttavaks 22 põneva paigaga Eestimaal. Ma ei hakka Sulle siinkohal kõiki neid lugusid ümber jutustama, jätan need lood Sulle endale avastada, kuid lugeda saab Tori ja Lopa põrgust, Mäkiste põrguhauast ehk Maimu koopast, Õisu põrguorust, Loodi põrguorust ehk Paistu põrgust, Koodi põrguorust, Matu põrgust, Hendrikhansu põrgust, Vanakurja vatsast ja Moosese kirikust ehk Helme põrgukoobastest, Koorküla põrguhauast, Nähri põrgutest, Kingu põrgust ehk Uniküla koobastest, Paganamaast, Ilumetsa põrguhauast, Ahja jõe kuradikoobastest, Tikõtarõst ja teistest Võhandu jõe põrguhaudadest, Obinitsa (Tuhkvitsa) juudatarõst, Kallaste pangast ja Vanapagana sepikojast, Sinimägede Põrguhauamäest, Viimsi paganaurust ehk kuradikoopast, Vanakurja kõrtsist ehk Turje keldrist Harjumaal Kuusalu kandis Soorinna ja Muuksi küla piiril ning Karujärvest Saaremaal, kuhu lähevad vanapaganad, kui nad lähevad ära.

Selles põnevas, faktirohkes, sisukas ja väga huvitavas raamatus on palju fotosid, nii vanu kui ka uusi, siin on kaart, kust leiab kõik need 22 paika, millest raamatus juttu on, ja palju on ka katkendeid rahvajuttudest ja mujaltki.


Dorothea Flechsig “Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest” (Regio)

Kui Petronella suureks saab, hakkab ta loomauurijaks. See on kindel. Ta käib ära Antarktikas ja nii mõneski kõrbes. Binokkel käes, roomab ta hääletult nagu madu mööda tolmust preeriat ja uurib välja kõige uskumatumaid loomalugusid, mida maailm iial on kuulnud. Aga seni, kuni Petronella võib üksi oma kaugetele reisidele minna, elab ta väikeses külas. Siin tunneb ta kõiki ja kõik tunnevad teda. See pole kuigi raske, sest Petronella liigub iga päev palju ringi. Ja kui keegi midagi enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen!

Rikkalikult illustreeritud südamlik juturaamat on täis vahvaid seiklusi ja naljakaid juhtumisi. Et väikesed raamatusõbrad teaksid, kus on kõrbed ja preeriad, millest Petronella unistab, siis on raamatusse joonistatud ka maailma kaart.

Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid erinevate ajalehtede ja ajakirjade juures ajakirjanikuna, kirjutades ja avaldades samal ajal ka lasteraamatuid. Ta on lõpetanud stsenaristide kursused ja õpetab täiskasvanutele ja lastele loovat kirjutamist.

“Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest” on üks igati vahva lasteraamat, mis ilmub eesti keeles nüüd juba teist korda, esimest korda ilmus see meil 2013. aastal. Petronella Õnneseen on üks väga populaarne tegelaskuju saksa laste seas ja Saksamaal on ilmunud juba mitmeid Petronella lugusid (eesti keeleski juba kolm raamatut).

Nii nagu pealkirjast saab välja lugeda, siis selles raamatus on mitmeid lugusid loomalastest, kellega Petronella kokku puutub. Raamatu alguses saame tuttavaks peategelase Petronellaga. Meile öeldakse, et Petronella on sama vana kui selle raamatu lugeja, ta elab väikeses Bergluchi külas, talle meeldib elu ja vabadus (seetõttu teeb ta koolist vahetevahel ka poppi), kuid üle kõige armastab ta loomi. Tal on naljakas hambavahe, läbi mille saab väga hästi vilistada, tal on metsik juuksepahmakas ja veidi eemale hoidvad kõrvad. Tal on koer, iiri setter, kelle nimi on Niit ja tal on ka vanem õde, kelle nimi on Philine, ja tal on ka ema ja isa. Kodus on Petronellal veel ka kass Mira, valge küülik Persil, meresiga Piipsi ja viirpapagoi Peetrike.

Raamatu esimeses loos kohtub Petronella metsas orvuks jäänud pisikese metskitsega. Petronella viib kitsekese oma koju ja aitab tal suureks kasvada – toidab ja hooldab teda seni, kuni metskits on piisavalt suur, et liituda naabertaluniku metskitsekarjaga.

Teine lugu jutustab sellest, kuidas Petronella tolmuimejaga koristab ja üks väike hiireke selle sisse satub. Loomulikult päästab Petronella ka hiirekes, kuidas, seda pead ise lugema.

Kolmandas loos toob Petronella vanem õde koju siilikese, kellele pannakse nimeks Hedgehog, mis on ingliskeelne sõna ja tähendabki ju siili. Petronella hoolitseb ka siili eest, siil magab tüdruku juures isegi talveund, kuni kevadel taas metsa läheb.

Neljas lugu on üks igati naljakas lugu ja siin puutub Petronella kokku viinamäetigudega. Viies lugu on Petronella kassist Mirast, kes tegelikult on tüdruku vanaema kass. Lisaks on mängus kassipojad ja ka Mira kadumine ja üles leidmine. Kuuendas peatükis otsustab Petronella veidi raha teenida ja kavatseb hakata tegelema loomahoiuga. Esialgu ei ole tal mitte ühtegi klienti, kuid lõpuks toob üks vanem härra talle hoiule kilpkonna Charlie. Kahjuks vanem härra sureb ja ka Charlie jääb Petronella lemmikuks.

Eelviimane peatükk on sellest, kuidas Petronella kavatseb rajada uurimislabori ning puutub kokku vihmausside ja hiireskeletiga.

Viimane peatükk/lugu on õpetlik lugemine, sest siin räägitakse väikesele lugejale aialoomadest – linnud, mutid, vihmaussid, kõrvahargid, putukad, vaskussid, sisalikud ja kärnkonnad on kõik need, kes elavad ka meie aedades.

Sellised lood on Petronella Õnneseene esimeses raamatus. Igati vahvad ja lastesõbralikud. Mõnusa huumoriga ja lihtsalt ning arusaadavalt kirjutatud. Saab nalja, lugeja õpib tundma loomi ja nende käitumist. Ja loomulikult suurepärane ja tegus peategelane ehk Petronella Õnneseen.

Dorothea Flechsig “Petronella Õnneseen. Loodusuurija lood” (Regio)

Petronella Õnneseene sarja teises raamatus peab väike loomauurija Petronella nii mõndagi olulist joonde ajama: vanaemale verekaane korjama, mutile maailma näitama, mesilasema päästma ja vanematele öise ritsikakontserdi korraldama.

Petronellal on palju häid mõtteid, aga paraku ei lähe asjad alati nii, nagu ta soovinud on. Ja nõnda satubki ta sageli põnevatesse, aga ka väga naljakatesse seiklustesse. Petronellal juba igav ei hakka!

Rikkalikult illustreeritud südamlik juturaamat viib lugeja väikesesse külasse, kus Petronella tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda. Ja kui keegi midagi enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen!

Vahva, väga vahva! Taaskord on eesti keeles ilmunud Petronella Õnneseene lood, seekord loodusuurija lood, mis ilmub eesti keeles juba teist korda. Petronella on üks vahva väike tüdruk, kellele meeldivad loomad ja loodus. Sageli üritab ta teha igasugu häid asju, mis võib-olla ei kuku nii hästi välja kui plaanitud. Aga vaatamata sellele, on ta hästi suur loodusesõber.

Raamatu esimene lugu saab alguse sellest, kuidas Petronella oja ääres verekaane püüab – tema vanaemal on artroos ehk liigestehaigus ja raadiost on tüdruk kuulnud, et verekaanid peaksid selle haiguse vastu aitama. Kaanide püük on raske, kuid Petronella saab kätte kolm kaani. Ta viib need ka vanaemale, kuid vanaema väga suures vaimustuses neist ei ole, ja külmas vees olemise tõttu saab külmetada Petronella…

Teises loos on Petronella koos oma sõbranna Claudiaga. Nad näevad, kuidas üks suur kass väikest linnukest ründab. Tüdrukutel õnnestub linnuke päästa ja selgub, et tegemist on väikese pasknääriga. Petronella teab, et linnupoegade vanemad ei toida enam oma lapsi, kui neil on inimese lõhn juures, mistõttu viiakse linnuke Petronella koju. Linnuke saab nimeks Hansi. Petronella hoolitseb linnukese eest, annab talle süüa ja juua ning hiljem lastakse juba suureks kasvanud linnuke loodusesse tagasi.

Kolmas lugu jutustab Petronellast ja mutist, ja sellest, kuidas tüdruku isa üritab koduaias muttidest lahti saada. Isal see ei õnnestu, kuid Petronella on kavalam ja saab muti kätte lausa paljaste kättega. Ta näitab mutile veidi maailma ja loo lõpus saame lõbusa lahenduse.

Neljas lugu räägib sellest, kuidas Petronella karbitäie ritsikaid ostab. Ta loodab nende abil kodus veidi puhkusemeeleolu luua, kuna tema ema on tööst väga väsinud. 27 ritsikat hakkabki kodus häält tegema, kuid seda hoopis öösel. Õnneks laheneb kõik hästi.

Viies lugu jutustab meile Petronellast ja mesilastest. Petronella külas Bergluchis on üks ilus metsistunud aed, kus on palju õitsvaid põõsaid. Petronella käib seda ilusat aeda salaja vaatamas. Ta pole näinud seal ühtegi inimest, kuid keegi peab seal olema, sest aias midagi pidevalt muutub. Petronellale meeldivad aias sumisevad mesilased ja seal on ka palju vahvaid röövikuid. Ükskord kohtub Petronella aias ühe mehega, kel nimeks Knut. Selgub, et ta on mesinik, kel on plaan mesilasemal ühte tiiba lühemaks lõigata, et ta mesilastarust oma perega minema ei lendaks. See mõte ei meeldi Petronellale ja tal on plaan, mille koos oma sõbranna Claudiaga ka ellu viib. Siiski ei lähe kõik plaanipäraselt ja segadust on lõpuks päris palju.

Kuuendas loos on juttu sellest, et väga külm talv on saabunud Bergluchisse. Petronella peab hoolitsema naabrite kanade ja kuke eest. Tüdruk arvab, et väljas on liiga külm ja ta otsustab kanad ja kuke endale koju tuua. Seegi lugu läheb lõbusaks, sest kes varem koos kuke ja kanadega toas elanud on.

Viimane jutt on jällegi mesilastest – selles saab lugeja teada, kui olulised ja vajalikud tegelased mesilased tegelikult on.

Sellised seiklused ja lood seekordses Petronella-raamatus. Sobivad lugemiseks nii tüdrukutele kui ka poistele, sest on ju siin lugemist nii looduse kui ka loomade kohta ja saab ka nalja.

Kiitma peab ka vahvaid joonistusi, mille autoriks on Katrin Inzinger, kuid mõned pildid on joonistanud ka Christian Puille.


Kristel Vilbaste, Ain Raal „Eesti ravimtaimed 3“ (Varrak)

Selles raamatus on juttu 30 Eesti ravimtaimest. Kõiki neid tutvustatakse põhjalikult ja selgitatakse, kas nende kasutamine on tänapäeval ikka põhjendatud. Lugeja saab teada, mis nimesid üks või teine taim kannab ja kuidas rahvas on neid vanasti ravimisel kasutanud. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad ka iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures silmas on peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.

Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Varem on ilmunud „Eesti ravimtaimed” (2018) ja „Eesti ravimtaimed II” (2019).

Köide on illustreeritud Helje Eelma originaalsete värviliste taimepiltidega.

“Eesti ravimtaimede” raamatusari on jõudnud tõepoolest 3. osani, milles on juttu 30 Eesti ravimtaimest.

Raamatu autorid tõdevad eessõnas, et lugeja käes on “Eesti ravimtaimede” raamatu kolmas köide. Kahe aasta eest ilmunud esimesse köitesse mahtus 80 praegu Eestis rahva seas enim kasutatavat ravimtaime. Valiku tegid autorid mitme küsitluse põhjal ning analüüsides varasemate ravimtaimeraamatute sisu ja tänapäeva rahvusvahelisi ravimtaimeraamatuid. Lugejad võtsid teose vastu suure huviga, kuid ikka ja jälle tuli autoritel vastata küsimusele, miks see või teine ravimtaim on raamatust välja jäänud. Nõnda otsustasid autorid, et tehakse ka teine osa, kus küll taimeliike poole vähem kui esimeses. Esimesest köitest jäid välja inimestele mürgised taimed, teise köite 40 ravimtaime seas leidub neljandik niisuguseidki, mis oma mürgisuselt lausa ohtlikud või teenivad toorainena ainuüksi farmaatsiatööstuse huve või ootavad senisest põhjalikumat teaduslikku uurimist.

Kahes eelmises köites käsitlesid autorid seega kokku 120 taimeliiki ja nad mõtlesid “Eesti ravimataimedele” punkti panna, kuid nad said taas lugejatelt korduvat tagasisidet ühe või teise liigi puudumise kohta senistes köidetes. Nii otsustasid autorid taimede nimekirja veel kord üle vaadata ning kirjutada raamatule kolmandagi osa, milles on käsitletud 30 taime. Nende hulka kuulub rida kultuurtaimi, mis on hästi tuntud maitse- ja toidutaimedena, aga leiavad kasutust ka ravimtaimedena, sest nende taimede kasutusalad ei ole selgelt piiritletud. Lisaks on raamatusse koondatud mitmeid liike, mis on hästi tuntud rahvameditsiinis ja pärimuskultuuris, mille nimes või rahvapärimuslikus nimes on koguni sees sõna “rohi”, kuid mis tõenduspõhises meditsiinis ei ole endale veel kohta leidnud. Võimalik, et mõnestki neist saab tulevikus tunnustatud ravimtaim.

Väiksemas mahus tutvustatakse ka selles köites mõningaid rahvameditsiinis kasutuses olnud mürgiseid taimi, mida ravimtaimena nüüdisajal kasutada ei tohiks. Raamatus on ka mõned taimed, mida meie vanematest ravimtaimeraamatutest ei leia, aga mis viimastel aastakümnetel peale taasiseseisvumisele järgnenud piiride avanemist ja ravimtaimemaailma globaliseerumist on meie inimeste seas populaarseks muutunud.

Autorid jäävad ka selles köites truuks oma käsitlusviisile, mis on omalaadne sild etnomeditsiini ja nüüdisaegse ravimtaimeteaduse vahel, kuid nad heiskavad muust kõrgemale teaduspõhisuse lipu.

Saame teada sedagi, et selles raamatus on iga taime juures antud liigikirjeldus, rahvapärased nimed ning kasutamisviisid Eestis. Taime ravimina tarvitamist on eraldi käsitletud Gustav ja Ellen Vilbaste käsikirjaliste materjalide ning Eestis ilmunud ravimtaimeraamatute põhjal. Renate Sõukandi ja Raivo Kalle poolt Eesti Kirjandusmuuseumi juures loodud Eesti rahvameditsiini andmebaasist Herba (http://herba.folklore.ee) on välja otsitud ka huvitavaid kasutusviise ja retsepte, mille proovimisel tasuks ettevaatlik olla. Eelkõige võiks kasutada Ain Raali soovitatud retsepti iga peatüki lõpul. Raamatu selles köites on ka taimi, millel vanem kohalik taust täiesti puudub, sest neid taimi pole meil kasutatud rohkem kui 30 aastat, sel juhul on lisatud vanem kasutamiskogemus maailmas.

Rahvapärimuslikes lõikudes on haigused kirja pandud nii, nagu neid tollal nimetati … Autorid soovitavad raamatu hoolega läbi lugeda ja alla jooneda taimed, mida lugeja tunneb soovituste järgi endale sobivat, uurida, kuidas neid on vanasti kasutatud ja mida soovitab tänapäeva teadus. Kindlasti tasuks arutada arsti või proviisoriga, kas lugeja võib üht või teist taime kasutada. Tasub pöörata tähelepanu ka võimalikele koostoimetele, kui võetakse samal ajal mingeid tööstuslikke preparaate, ja muudele ohtudele.

Ma ei hakka Sulle siinkohal rääkima selle raamatu ravimtaimedest pikemalt, jätan lugemis- ja avastamisrõõmu Sulle endale, kuid loetlen üles need taimed, millest raamatus juttu on: harilik sibul (mitmeaastane rohttaim liilialiste sugukonnast, kasvab Eestis ainult kultuurtaimena, hariliku sibula algkodumaad ei teata, kuid arvatakse, et teda hakati kultiveerima 7000 aastat tagasi Lähis-Idas, Eestisse tuli ta kloostri- ja mõisaaedade kaudu ning teda on mainitud siin kasvamas juba 4000 aastat tagasi), puis-aaloe (mitmeaastane sukulent ehk turdtaim aaloeliste sugukonnast, mida Eestis kasvatatakse toataimena, Euroopas võeti aaloe taimravis kasutusele juba 10. sajandil, Eestis algas põhiline kasutus 20. sajandi alguses, droogina kasutatakse puis-aaloe värskeid lehti, värskeid võrseid, kuivatatud lehti ja mahla), aedseller (on kaheaastane rohttaim sarikaliste sugukonnast, sellerist on aretatud kolm teisendit: varsseller, lehtseller ja juurseller, seller on pärit Vahemere maadest, kasvab niisketel ja toitainerikastel muldadel, droogina kasutatakse aedselleri kuivatatud ürti, kuivatatud vilju ja kuivatatud juurt), aed-mädarõigas (on mitmeaastane rohttaim ristõieliste sugukonnast, looduslik leviala on Ida-Euroopas, Venemaa steppides, Eestis kasvab peamiselt aia kultuurtaimena, aga ka metsistunult prahipaikadel, teede ja raudteede ääres, droogina kasutatakse mädarõika värsket, harvemini kuivatatud risoomi ehk juurikat, mida kogutakse suve lõpul ja sügisel), must belladonna (karumustikas) (on mitmeaastane rohttaim maavitsaliste sugukonnast, kasvab Eestis ainult kultuurtaimena aedades, siiski nii harva, et enamik inimesi pole teda kunagi näinud ega oska seetõttu tema mürgiseid marju ära tunda, droogina kasutatakse musta belladonna kuivatatud lehti, ürti ning maa-aluseid osi), harilik kurgirohi (on üheaastane rohttaim kareleheliste sugukonnast, on pärit Lähis-Idast ja Vahemere maadest, köögiviljana kasvatatakse Saksamaal, Hispaanias Aragoni ja Navarra piirkondades, Kreeta saarel ja Põhja-Itaalias, Frankfurdis on kurgirohi erilise rohelise kastme koostisosa ja Liguurias ravioolide täidis, droogina tarvitatakse kurgirohu ürti, mida kogutakse suve jookusl õitsemise ajal koos õitega), kanep (on rohttaimede perekond kanepiliste sugukonnast, droogina kasutatakse india kanepi kuivatatud ürti ehk kanepiürti, mida saadakse õitsevatelt või viljunud taimedelt), aas-jürilill (on mitmeaastane rohttaim ristõieliste sugukonnast, on levinud kõikjal Euroopas ja Aasia lääneosast kuni Hiinani välja, Eestis väga tavaline niisketel niitudel ja veekogude kallastel, droogina kasutatakse jürilille lehti), harilik sigur (on mitmeaastane rohttaim korvõieliste sugukonnast, kasvab Eestis metsistunult, arvatakse, et on kunagi võõrliigina sisse toodud, taim on pärit Euroopast ja on tänaseks levinud üle maailma, droogina kasutatakse sigurijuurt, harvem ka –lehti ja –ürti), harilik sidrunipuu (sidrunipuu on igihaljas puu ruudiliste sugukonnast, Eestis kasvatati mõisate triiphoonetes, tänapäeval ka talveaedades, kuid tarvitamiseks tuuakse vilju enamasti sisse troopilistest maadest, rahvapärase ravivahendina kasutatakse kas värsket sidrunit või sidrunimahla, tööstuslike preparaatide valmistamiseks kasutatakse sidrunikoortest saadavat eeterlikku õli).

Nende on selle raamatu kümme esimest taime. Vaatame edasi.

Aedkoriander (on üheaastane rohttaim sarikaliste sugukonnast, kultuurtaim, kuid suudab aiamaal seemnest ise paljuneda, Vahemere maadest pärit koriandrit peetakse üheks vanimaks maitsetaimeks, sest teada on, et teda kasvatati Egiptuses juba 3500 aastat tagasi, droogina kasutatakse koriandrivilju, mida hakatakse koguma siis, kui kolmveerand viljadest on saavutanud täisküpsuse, sest oluline on vältida tooreid vilju), hariklik kanakoole (on mitmeaastane rohttaim tulikaliste sugukonnast, levinud kõikjal Euroopas ja Aasias ning viidud sisse ka Ameerikasse, droogina kasutatakse kanakoolme ürti, vahel ka juuri), tähklavendel (on mitmeaastane poolpõõsas huulõieliste sugukonnast, pärit Vahemere maadest, kus teda kasvatatakse nii ilutaimena kui ka tööstuslikul eesmärgil lõhnataimena, droogina kasutatakse tähklavendli õisi, mida kogutakse koos kuni 10 cm pikkuse õisikuvarrega taimede täisõitsengu ajal), rohemünt (on mitmeaastane rohttaim huulõieliste sugukonnast, rohemünt on looduslikult levinud Euroopas ja Aasias, kuid on naturaliseerunud ka Ameerikas ja Põhja-Aafrikas, meil vajab peenral kasvamiseks parasniisket viljakat pinnast, droogina kasutatakse rohemündi lehti, mida kogutakse enne õitsemist või õitsemise laguses kuiva ilmaga), aedmonarda (on mitmeaastane rohttaim huulõieliste sugukonnast, Eestis kultuurtaime, ei metsistu, aedmonarda on indiaanlaste püha teetaim, tema kodumaa on Põhja-Ameerika, droogina kasutatakse aedmonarda õisi ja ürti), aed-moorputk (pastinaak) (on kaheaastane rohttaim sarikaliste sugukonnast, tegemist on peenral kasvatatava kultuuratimega, kasvab kõikjal Euraasias, Põhjamaadest teada juba 16. sajandil, eelistab liivast kuivemat mulda, droogina kasutatakse pastinaagivilja, mida kogutakse siis, kui vähemalt pooled taimele kinnituvad viljad on pruunikaks muutunud ehk küpsenud), aedpetersell (on kaheaastane rohttaim sarikaliste sugukonnast, pärit Vahemere maadest, kus kasvab praegusajani metsikult, Eestis suudab talvituda ja rohelisi lehti on võimalik tarvitada ka siis, kui taim talvel sulaga lume alt välja tuleb, droogina kasutatakse aedpeterselli erinevaid osi), mõru vahulill (on mitmeaastane rohttaim vahulilleliste sugukonnast, on levinud peaaegu kõikjal Euroopas, eelistab kasvukohana kuivemaid heinamaid ja puisniite, droogina kasutatakse mõru vahulille juurt, aga ka teiste vahulilleliikide juurt, mida kogutakse sügisel), harilik kuutõverohi (on mitmeaastane rohttaim liilialiste sugukonnast, kasvab salumetsades ja parkides, kuid taime võib kohata ka liivaluidetel, vahel ka kadastikes, nüüdisajal harilik kuutõverohi teaduslikult tunnustatud ravimtaimede hulka ei kuulu, rahvameditsiinis, aga ka traditsioonilises herbaalmeditsiinis on droogiks juurikas), hanijalg (on mitmeaastane rohttaim roosõieliste sugukonnast, kasvab kõikjal põhjapoolkera parasvöötmemaades, Eestis on tavaline taim, on tuntud veesoonte näitajana, droogina kasutatakse hanijala maapealset osa ehk ürti, mis oli varasemal ajal ametlik ravimtaim).

Kakskümmend taime on üle vaadatud. Vaatame üle ka viimased kümme.

Harilik kopsurohi (on mitmeaastane rohttaim kareleheliste sugukonnast, kasvab Kesk- ja Põhja-Euroopas, Eestis küllaltki sage, kasvukohaks salumetsad, paekaldaalused, pargid, õitseb samal ajal ja samades kasvupaikades kus sinilillgi, seega jääb inimestele ka hästi silma, droogina kasutatake kopsurohu ürti, mida kogutakse soovitavalt enne taime õitsemist või õitsemise ajal, murde või lõigates varre maapinna lähedalt läbi), harilik türnpuu (on väikesekasvuline puu türnpuuliste sugukonnast, levinud kogu Euroopas ja kuni Kesk-Aasiani välja, Eestis võrdlemisi sage, kasvab enamasti jõgede kallastel, puisniitudel, lodudel, 1930. aastatel peeti türnpuud kõrrerooste peamise leviatajan lindpriiks ja teda hävitati, droogina kasutatakse türnpuu vilja, mida kogutakse täielikult valminud ja raagudeta viljadena septembris ja oktoobris), rabarber (on mitmeaastane rohttaim tatraliste sugukonnast, Eestis tavaline kultuurtaim, pärit Ida-Aasiast ja on levinud aedadesse kõikjale maailmas, vajab kasvamiseks viljakat mulda, levib vahel koos aiajääkidega ka prahipaikadele ja metsa alla, kuid seal pikalt vastu ei pea, droogina kasutatakse erinevate rabarberiliikide maa-aluseid osi, ravimtamena on tunnustatuim tanguutia rabarber, mille droogi moodustavad tükeldatud risoom ja juured), harilik rosmariin (on mitmeaastane igihaljas poolpõõsas huulõieliste sugukonnast, ta on Eestis kultuurtaim, mis vajab talvel katmist või hoopis tuppa toomist, väga külma talve ta meil õues üle ei ela, pärit on Vahemere maadest ja Hiinast, talub suhteliselt hästi põuda, rosmariin on antiikajast tänapäevani olnud sõpruse sümbol, rosmariinioksa kinkimisega loodi püsiv sõprussuhe, droogina kasutatakse rosmariinilehti, mida kogutakse enne taimede õitsemist või harvem õitsemise ajal), aedruut (on mitmeaastane rohttaim ruudiliste sugukonnast, Eestis kasvatatakse teda botaanikaaedades ja ürdiaedades, vahel harva ka koduaias, pärit on ruut Vahemeremaadest, kasvab viljakal mullal ja külvab end seemnetest ise, teadlaste käsitlus aedruudist kui ravimtaimest on vastuoluline: ühed peavad seda traditsiooniliseks ravimtaimeks, teised aga soovitavad oma tervise kaitsmise huvides aedruuti ravimtaimena mitte kasutada, droogiks on aedruudi lehed ja ürt, mida kogutakse õitsemise ajal), aed-piparrohi (on üheaastane rohttaim huulõieliste sugukonnast, Eestis kasvatatakse kultuurtaimena peenral, oma algkodumaal Vahemere maades kasvab kuivadel kruusastel ja kivistel nõlvadel ning kaljudel, droogina kasutatake piparrohu ürti, mida kogutakse õitsemise alguses või õitsemise ajal juulist oktoobrini), suur kukehari (on mitmeaastane rohttaim paksuleheliste sugukonnast, Eestis on ta kodumaine liik, mida leidub hajutatult üle maa, vaid Põhja-Eestis on looduses tavalisem, looduslikult kasvab kruusasel pinnal, kruusaaukudes ja kraavipervedel, droogina kasutatakse suure kukeharja ürti ja ka hariliku kukeharja ürti), sinep (on üheaastane rohttaimede perekond ristõieliste sugukonnast, Eestis kasvab looduslikult tervete lehtedega põldsinep, aga apteekide kaudu on meieni jõudnud ravimtaimena peamiselt valge sinep, mida kasvatatakse kultuurina põldudel, valge sinepi kodumaa asub Vahemere maades ja sealt ida poole poole Aasiani välja, kloostrite ja apteekide kaudu jõudis taim ka Eestisse, baltisaksa perenaised kasutasid sinepit juba 18. sajandil, rahvameditsiinis kasutatakse mitmeid sinepiliike, kuid farmatseutiliselt kõige olulisem droog on valge sinepi seemed), peetrileht (on mitmeaastane rohttaim uniohakaliste sugukonnast, on levinud peamiselt Euroopas, kasvab niisketel ja soostuvatel aladel, niitudel ja segametsades, mitteametlik droog on peetrilehe õied või ka lehed, mida kogutakse õitsemise alguses ja ajal), harilik ingver (on üheiduleheline mitmeaastane rohttaim ingveriliste sugukonnast, teda on võimalik Eestis kasvatada vaid potitaimena, meie kliima on tema jaoks liiga karm, hariliku ingveri looduslikuks levilaks on Lõuna-Aasia, kuid teda kasvatatakse kultuurtaimena kõikjal troopilistes maades, soojemas kliimas võin ka metsistuda, Euroopas sai ingver tuntuks 11. sajandil, droog on ingverijuurikas, mida kasutatakse värskelt või kuivatatult, peenestamata või peenestatud kujul.

Selline on valik taimedest “Eesti ravimtaimede” kolmandas köites. Valik on jällegi väha huvitav, infot ja teadmisi saabvad sellest raamatust kõik ravimtaimede huvilised.


Hannah Porter „Need vahvad kassid“ (Varrak)

Kas tead, mis sõnumeid kassi saba edastab? Või millega oleks hea kassipoega toita? Kas tead, mis tõugu kassid on kõige karvasemad?

Selles kaasahaaravas raamatus on enam kui 60 põnevat ja vahel veidratki küsimust, et vaimustada uut kassisõprade põlvkonda. Saa teada, kui vana peaks kassipoeg olema, enne kui võiksid ta koju võtta. Loe kassi kehakeelt nagu proff. Õpi tundma uusi kassitõuge, nende hoolitsusnippe, käitumist ja salatarkust. Tutvu rohkem kui 100 suursuguse kaslasega.

Raamatus on üle 60 klapiga aknakese.

See on üks ilmatuma uhke kassiraamat pere väiksematele, millele annavad põnevust juurde just need klapiga aknakesed, mida on väikesel lugejal võimalik avada ja kinni panna, kusjuures iga klapi all on peidus mõni põnev fakt või teadmine kasside kohta. Raamat on ilusas ja väga vastupidavas köites, et väikesel lugejal oleks seda mõnus kätte võtta ja sellega toimetada, leheküljed on lausa papist.

Raamatu esimesel kahel leheküljel antakse lugejale ülevaade, mis raamat see on. Selgub, et kassid hakkasid koos inimestega elama umbes 8000 aastat tagasi. See raamat on kassidest, sellest, miks inimesed kasse armastavad, mida neile süüa anda jpm.

Saame teada sedagi, et raamatus on “peatükid” (paarisküljed), milles räägitakse sellest, miks inimesed kasse armastavad (eks ikka seetõttu, et kassid on nii jumalikud), kuidas kassid suhtlevad (mitmel viisil, näuguvad ja kräunuvad, uluvad, sisistavad ja kähisevad, nurruvad), kas lugeja on kassilausuja (mõni inimene oskab lugeda kasside kehakeelt, kas ka sina?), kes on maailma kuulsaimad kassid (näiteks Saabastega Kass kuulsast muinasjutust, kuid on ka tõelisi staarkasse), kui palju kaslasi on (maailmas on umbes 40 liiki kaslasi) ja me saame kassipoja (kassi on tore võtta, kuid kas oled valmis pakkuma kassile terveks eluks turvalist kodu ja armastust).

Vaatame edasi. Järgnevatel paariskülgedel “Hull kasside järele” loeme sellest, et rahvusvaheline kassikasvatajate liit tunnistab 71 kassitõugu, aga teistel kinnitustel on neid 44 või üle 100. Saame teada, kas kassidele meeldib magada, mida tähendab teetassikass, milline on suurim kass, kas kassidele meeldib mängida, kes neile võib ka ise mänguasja teha. Sellestki on juttu, kuidas kassid nii puhtad on, kes Ragamuffin, kes on Ragdoll?

Seejärel paarisküljed “Kassi jutt”, kus saame lugeda kähisemisest, nurrumisest, näugumisest, kräunumisest, sisistamisest, kuid ka kassikontsertist ja sellest, kes on suurim jutupaunik (jaapani lühisabaline kass). Saad teada sedagi, et bengali kass on häälekas, ja siin on ka üks väga sile kass ehk sfinks.

Edasi loeme paariskülgi “Keha keel”, kust leiame vastused küsimustele: kuidas kassid tere ütlevad, miks kassid keeravad saba ümber inimese jalgade (sellega ütlevad kassid inimesele, et ta meeldib neile), mis on silma vidutamine, kuidas kass su tähelepanu püüab, kuidas kassi keha töötab, miks kass end sinu ees maas rullib (kass keerab kõhu taeva poole, kui tal on hea meel, kuid enamikule kassidest ei meeldi kõhu puudutamine), kas oled valmis mängima?

Järgmistel lehekülgedel “Kuulsad kassid” saame teada põnevaid fakte kuulsatest kassidest. Oranž triibikkass nimega Stubbs oli Alaskal Talkeetnas linnapea aastatel 1997-2017, siin on ka kass, kelle nimeks All Ball, teda kasvatas gorilla nimega Koko. Loeme veel ka sotsiaalmeediastaarist, kassist nimega Pahur Kass, Instagrami staaridest Smoothie’st ja Milkshake’ist, kuid ka rikastest kassidest Tommasost, kes elab Roomas ja Chouppete’ist, kes elab Pariisis. Siin on ka muinasjutukass ehk Saabastega Kass ja Irvik-Kass raamatust “Alice Imedemaal”.

Järgnevatel lehekülgedel “Kaslased” saamegi tuttavaks erinevate kaslastega. Saame teada, millisel kaslasel on rohkem kui 40 nimetust (puuma), kes on väikseimad kaslased (roostekass, pudi- ehk kääbuskass), kes on suurim kaslane (tiiger), kes on karvaseim kassitõug (manul ehk stepikass), milline kaslane on parim puude otsas ronija (jaaguar), kes on kiireim kaslane (gepard), millisel kaslasel on pikimad kõrvad (serval), kas kassid oskavad ujuda ja kala püüda (kalakass) ja miks on emaslõvid paremad jahilised kui isaslõvid?

Viimane paarislehekülg on “Me saame kassipoja!”, mis on kindlasti väga oluline lugemine. Siin vastatakse küsimustele, millise kassi peaksin võtma, mida kassipoeg sööma peaks, kas võib võtta ka täisealist kassi, kui vana peaks kassipoeg olema, kui tihti peab kassipoega toitma, kuidas harjutada kassi liivakastiga, kas kodu on kassile turvaline, kas kassipojaga peab käima loomaarsti juures? Olulised küsimused, mis saavad siin ka vastuse.

Viimastel lehekülgedel on juttu sellest, kas võib võtta kassi, kui oled allergik, kas kassidel on tõsti üheksa elu, kas kääbuskassi võtta on hea mõte, miks seostatakse kasse nõidadega. Viimasel leheküljel on ka oluline pöördumine lastevanemate poole.

Selline äge raamat see “Need vahvad kassid”. Tõeline maiuspala kõikidele väikestele kassifännidele ehk felinofiilidele. Väga lahedad pildid on raamatusse joonistanud Marina Solodkaya.