Nasty Cherry „The Movie“ (Warner Music)

Kui hakata mõtlema muusikamaailmas tegutsenud nn tüdrukutebändide peale, siis peame liikuma üsna ammustesse aegadesse. 1950-ndate aastate lõpus tegid ägedat muusikat Martha and the Vandellas, Shirelles, Supremes (selles trios alustas ka Diana Ross), 1970-ndatel aastatel kerkis esile Pointer Sisters (paljud mäletavad nende hittlugusid “Slow Hand”, “I’m So Excited”, “Fire”, “Jump (For My Love)”), kuid ka oluliselt rokilikum The Go-Go’s, mille liikmed mängisid ise ka pille (selle bändi tuntumad hitid kindlasti “We Got the Beat” ja “Vacation”).

1970-ndate aastate lõpus vallutas muusikamaailma brittide trio Bananarama (ka neil oli ridamisi hitte: “Shy Boy”, “Na Na Hey Hey Kiss Him Goodbye”, “Cruel Summer”, “Robert De Niro’s Waiting…” ja ameeriklaste rokilikum tüdrukutebänd The Runaways (sellest bändist kasvasid välja ka mitmed edukad sooloartistid – Lita Ford, Joan Jett, jt., ka The Runawaysi liikmed mängisid ise pille), 1980-ndate aastate alguses säras muusikamaailma kõrgeimas tipus ameeriklaste rokilikum tüdrukutebänd The Bangles, kelle hitid “Manic Monday”, “Walk Like an Egyptian” ja megaballaad “Eternal Flame” meenuvad kindlasti paljudele muusikasõpradele veel praegugi. Ja ka The Banglesi liikmed mängisid ise pille.

1980-ndate aastate lõpus ja 90-ndate alguses kerkis esile mitmeid suurepäraseid bände: En-Vogue, TLC, SWV, rokilikum The Donnas, 1996. aastal sähvatas popmuusika taevas tõeline supertäht – brittide Spice Girls, mis pani alguse uuele tüdrukutebändide buumile, sest Spice Girlsi järel tulid Suurbritanniast veel ka Atomic Kitten, All Saints, Girls Aloud, Sugababes, kuid ka ameeriklased “vastasid” peaaegu kohe, sest 1997 ilmus muusikaareenile Destiny’s Child, kus alustas oma karjääri ka lauljatar Beyonce.

Selle sajandi alguses tõusis tippu (2003) ameeriklaste Pussycat Dolls, alates selle sajandi teisest kümnendist veel ka brittide Little Mix ja ameeriklaste Fifth Harmony, kuid ka mitu ansamblit Lõuna-Koreast ehk Wonder Girls ja 2NE1.

Ka selle sajandi teine kümnend vajab tüdrukutebände, ja üks neist on kindlasti väga huvitav, rokilik, suurepärase popstaari Charli XCX kokku pandud suurepärane Nasty Cherry, kes debüteeris 2019. aastal. Nagu mainisin, siis Nasty Cherry on oluliselt rokilikum, kui paljud teised tüdrukutebändid ja bändi liikmed mängivad ise ka pille, nagu varem näiteks The Go-Go’si, The Runawaysi ja The Banglesi liikmed.

Inglise-Ameerika bänd Nasty Cherry saavutas tuntust Netflixi sarjaga “I’m With The Band: Nasty Cherry”, mis näitas ausalt ja läbipaistvalt uue bändi loomise ja tuntuse kasvatamise häid ja halbu külgi. Selles saates (2018) pani Charli XCX kokku oma unistuste bändi, pannes neli võõrast elama Los Angelese majja, mida filmisid kaamerad, kusjuures Charli XCX soovis, et uue bändi liikmed oleksid häbematult inimlikud ja “halvad” (peaks vist ütlema – riukalikud). Ja nii sündiski Nasty Cherry, omamoodi glam-punk bänd, milles laulab Gabbriette Bechtel, kitarri mängib Chloe Chaidez, basskitarri Georgia Somary ja trumme Debbie Knox-Hewson. Neist kaks esimest on ameeriklannad, kaks viimati mainitut on inglannad.

Lühikesest tegutsemisajast olenemata, on bändi tunnustanud mitmed mainekad väljaanded nagu Rolling Stone, The FADER, TIME, Vogue, The Face jpt.

Ansambli paljukiidetud debüüt-EP’le “Season 1” (2019) järgnesid välja müüdud kontserdid nii Inglismaal kui Ameerikas. 2020 ilmus teine EP “Season 2” (2020), kusjuures mõlemat EP’d kiitsid nii bändi fännid kui ka muusikakriitikud, kes leidsid, et Nasty Cherry muusikas on nii head poppi kui ka rokki, mis kokku mõjub igati glamuurselt! Nagu näiteks hittlood “Brain Soup” ja “I Am King”. Öeldi, et Nasty Cherry muusikas kohtuvad Girls Aloud ja Sky Ferreira!

Ja nüüd, uus EP, järjekorras kolmas - “The Movie”, mille kohta bändiliikmed on ütelnud, et see on EP sõprusest ja suhetest, ja on arvatavasti senisest kolmest EP’st kõige nüansirohkem. Nasty Cherry laulud lähevad järjest paremaks ja huvitavamaks, laulud on teravamad ja sügavamad.

Uuel EP’l (kokku viis uut lugu) jätkab Nasty Cherry osavat liikumist ja manööverdamist pop- ja rokkmuusika piirimail. Siin on häid meloodiaid, kuid ka head minekut. Rokilikumalt hingavad EP avalöök “Six Six Six”, “Lucky”, popilikuma kõlaga on laulud “What’s The Deal”, “Her Body”, kauni meloodiaga “All in My Head”. Viis lugu on minu jaoks väga vähe, sest sedavõrd huvitav ja põnev on Nasty Cherry helikeel, tahaks rohkem kuulata, mistõttu jääb üle oodata veel seda, kui Nasty Cherry tuleb välja ka oma esimese täispika stuudioalbumiga, ja ma usun, et bändil on tänaseks juba piisavalt palju fänne, kes kõik seda juba pikisilmi ootavad.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5z19FN5FuvuwxtnfiXReCG?si=OE2v2LwdSpKxgVW94DEfcQ&nd=1#_=_


Christopher „My Blood“ (Warner Music)

Christopher Nissen ehk lihtsalt esinejanimega Christopher sai selle aasta 31. jaanuaril 29-aastaseks. Tema loomingut ja lugusid on muusikamaailma digitaalsetel platvormidel kuulatud üle 1,5 miljardi korra! Uskumatu number. Lisaks veel mitmed muusikaauhinnad Taanis, kuid ka mujal maailmas, näiteks Aasias.

Christopher on Taani laulja, laulukirjutaja, keda plaadifirma Warner Music Denmark on tituleerinud „Taani Justin Bieberiks“. Christopher esitab igati vahvat popmuusikat, kirjutab ise lugusid, mis enamuses räägivad armastusest ja romantikast (vahetevahel ka „muudest asjadest“, nagu räägivad ka tema varasemate laulude pealkirjad – „Naked“, „Baby Making Interlude“, „All About Sex“ jt).

Christopher on Taanis igati suur staar, ja huvitaval kombel naudib suurt edu ka Hiinas (2014 ilmus temalt Hiinas 12 singlit, millest 10 tõusid Hiina singlimüügitabeli TOP 10 hulka ja kaheks lugu olid lausa esikohal)! No ja Hiina muusikaturg on ju igati suur ja lai. Temast on saanud nüüdseks Hiina telekommunikatsiooni hiiglase Huawei Technologies üks eestkõnelejaid. Paljud tänase muusikamaailma supertähed on Hiinas keelatud – Katy Perry seetõttu, et on avaldanud toetust Taivanile, Maroon 5, Bon Jovi ja Oasis seetõttu, et on avaldanud toetus Tiibetile, Justin Bieber on lihtsalt üks „kasvatamatu jõmpsikas“ – ja näib, et Christopher on selline „rikkumatu“ noor mees, kes sobib suurepäraselt ka Hiinasse, kusjuures koosnevad ju Hiina muusikatabelid 80% ulatuses omadest artistidest, ülejäänud osa on USA popp, Korea popp ja elektrooniline tantsumuusika. Seetõttu on Christopher Hiinas omamoodi pioneer, kes teenib seal oluliselt rohkem kui oma kodumaal, Taanis.

Edu Hiinas on aidanud kaasa sellele, et Christopheri vastu tuntakse suurt huvi mujalgi Aasias – Singapuris, Indoneesias, Lõuna-Koreas (koos K-Popi tähe Chung Ha’ga on Christophet trooninud ka Lõuna-Korea muusikatabelit). Albumiga „Under the Surface“ (2019) proovis laulja kätt ka Saksamaal.

Muusikakriitikud väidavad, et noore mehe laulud on üsna lihtsakoelised, ja ei ole ta ju ka tõusnud suureks täheks USA’s ega Suurbritannias, kuid kas see ongi alati see kõige olulisem.

Christopher on sündinud ja kasvanud Kopenhagenis, ja juba 10-aastaselt kinnitas ta kõikidele, et tahab saada popmuusika täheks. Lapsena meeldis talle kuulata Justin Timberlake’i ja Michael Jacksonit, kusjuures ka tema enda muusikas võib täheldada sarnasust Timberlake’ile. Christopher on ütelnud, et tema lemmikuteks ja eeskujudeks on ka täna Michael Jackson, Justin Timberlake, Bruno Mars ja John Mayer.

Ah jaa, seda ka, et Christopheri vanemad (Gert ja Liselotte, lauljal on ka noorem vend Oliver) julgustasid poissi muusikaga tegelema, ostsid talle kitarri. Kodus kuulati palju muusikat, vaadati kontserte ja Christopher õppis muusikat ise tegema.

Kui perest veidi rääkisin, siis tasuks mainida ka seda, et aastail 2012-2014 elas Christopher koos Taani lauljatari Medina’ga. Praegu elab noor laulja koos Taani modelli Cecilie Haugaard’iga (2019 juunis noored ka abiellusid), neil on väga ilus ja uhke kodu Amageris, Taanis.

Tagasi alguse juurde - juba koolis lõi Christopher kaasa igasugu lauluvõistlustel ja noppis sealt ka esikohti, kuni 17-aastaselt astus ta sisse EMI Denmark (nüüd osa Warner Musicust) kontorisse, et laulda ja mängida kitarri. Selle võimaluse seal ta ka sai (julge hundi rind on ikka rasvane, nagu vanarahvas teab ütelda), ja kolm päeva hiljem kutsusid plaadifirma juhid kohale poisi vanemad, et sõlmida leping. Vanemad olid nõus, kuid neil oli ka üks konkreetne nõudmine – nende poeg peab esmalt lõpetama kooli, ja nii see asi läkski.

Noore laulja debüütsingel „Against the Odds“ ilmus 2011 ja see tõusis Taani singlimüügitabelis kohale nr 23, 2012 ilmus teine singel „Nothing in Common“, mis oli veelgi edukam ja jõudis Taani singlimüügitabelis viiendale kohale. Debüütalbum „Colours“ ilmus 2012. aastal, millel oli igati head ja noortepärast poppi – plaadil olnud hittlugu „CPH Girls“ tõusis Taani singlimüügitabelis esikohale!

Eriti menukaks sai tema teine album „Told You So“ (2014), mis tõusis Taani plaadimüügitabeli esikohale ja võitis veidi hiljem ka Taani aasta parima popmuusika albumi tiitli. Nüüd oli Christopheri telefon „punane“, helistasid firmad, kes soovisid noormeest oma reklaaminäoks, konstertite promootorid, telesaadete produtsendid – Christopher oli Taanis supertäht, kes 2014 andis kodumaal lausa 150 kontserti!

2016 ilmus Christopheri kolmas stuudioplaat „Closer“, millel olid hittlood „Tulips“, „I Won’t Let You Down“ (koos Bekuh Boom’iga, ja see tõusis ka Taani singlimüügitabeli etteotsa) ja „Limousine“ koos Madcon’iga.

2019 ilmus neljas album „Under the Surface“. Enne uue albumi ilmumist avaldas laulja igati edukad singlid „Bad“, „Monogamy“ ja „Irony“ (need kolm aastal 2018) ja „My Heart“, „Real Life“ (need kaks aastal 2019).

Uus album „My Blood“

Suhted on need, mis mõjutavad meie arengut ja seda, kelleks me inimestena kujuneme. Samuti peegeldused eksisteerimisele, teadlikult langetatud valikud ja nendest tulenevad elulised tagajärjed, on Christopheri viienda stuudioalbumi ”My Blood” loominguliseks aluseks.

Laulja uus stuudioalbum vaatab esmakordselt vägagi põhjalikult tagasi artisti elukäigule ja kogemustele. Eelmise albumi “Under the Surface” jooksul avas Christopher laulukirjutamisega küll mõned uksed, avaldamaks mõtisklusi ja emotsioone oma elust, kuid sel korral on muusik lugude jutustamisel astunud veelgi suurema ja julgema sammu.

“Lugu “Fall So Hard” räägib hetkest, mil mõistsin, et mu elu ei keerle enam vaid minu ümber,” kinnitab Christopher, “Ghost” meenutab südamevalu hetkest, kui tunned, et lasid just oma elu armastusel minna. “Good To Goodbye” räägib rahutusest, mis kaasneb kallitest inimestest eemalolekuga. “My Blood” on pühendatud mu vennale. See lugu on perekonnast ja sellest, kui oluline on suhete hoidmine. “Aiming” on lugu, milles ma tõstan küsimärgi alla maailma, milles me elame ja selle, kui oluline on omada kindlat perspektiivi. Mitte mõõta enda väärtust ainult välise põhjal, aga pigem selle alusel, kuidas sa sisimas päriselt tunned.”

Kui olukord maailmas seda võimaldab, siis plaanib Christopher anda kontserte sel suvel nii kodumaal Taanis, kui ka mujal maailmas. Seega, tasub loota ...

Pean tunnistama, et uus album on igati hea popiplaat, millel mitmeid väga ilusaid ja meeldejäävaid lugusid, näiteks albumi avalöök „Fall So Hard“. Tegelikult on see igati vahva, et kirjutatakse ja esitatakse popmuusikat, mis on lihtne, kaasahaarav ja meeldejääv, ei midagi ülepööra keerulist, lihtsad ülesehitused ja väga hea esitus, rääkimata Christopheri säravast häälest.

Head poppi on albumil palju – tantsulikumad lood „Ghost“ „Leap of Faith“, kuid ka mitmeid rahulikumaid lugusid „Good To Goodbye“ (koos Rootsi lauljatari Clara Mae’ga), albumi nimiligu „My Blood“, „Lovechild“, „Just So You Know“ ja eriti ilusa meloodiaga lugu „Aming“.

Albumil lööb kaasa veel üks noor laulja, samuti taanlane, Daniel Schulz (jällegi kõrva paitava meloodiaga laulus „Stones“).

Kuula ise ka:

https://christopher.lnk.to/MyBlood


Joshua Bassett „Joshua Bassett“ (Warner Music)

Joshua T. Bassett (s. 22.12.2000) on USA näitleja ja laulja, kes on populaarsust kogunud kehastades Ricky Bowenit telesarjas “High School Musical: The Musical: The Series”. Ta on sündinud ja kasvanud Oceanside’is, Californias. Ta on õppinud kodukoolis, tal viis õde, kes on samuti muusikalides kaasa löönud. Täna elab Joshua Bassett nii Los Angeleses kui ka Salt Lake Citys.

Joshua Bassett alustas laulmist juba õige varakult, ta lõi kaasa muusikateatri etendustes juba siis, kui oli alles 8-aastane. Tänaseks on ta kaasa löönud üle kolmekümnes muusikalis.

Joshua Basseti esimene suurem roll teleekraanil oli 2018. aastal (enne seda oli ta kaasa löönud ka mitmes telereklaamis), kui ta mängis Disney Channeli telesarja “Stuck in the Middle” ühes osas. Pärast seda on ta kaasa mänginud veel mitmes telesarjas, seda küll episoodiliselt - „Lethal Weapon“ (2017), „Game Shakers“ (2018), „Dirty John“ (2018), „Grey’s Anatomy“ (2019), kuid 17-aastaselt pääses ta mängima telesarja “High School Musical: The Musical: The Series”, kusjuures ta oli ka üks laulu “Just for a Moment” kaasautoritest, mida ta esitas koos sarjast tuntud näitlejatari Olivia Rodrigo’ga. Laul kõlas ta telesarjas. Praegu laulab Joshua kõik laulud, mida tema tegelaskuju telesarjas esitab.

Aprillis 2020 avaldas Joshua Bassett oma esimese singli “Common Sense”, paar kuud hiljem ilmus järgmine singel “Anyone Else”, kuni selle aasta märtsis ilmuski tema debüüt-EP “Joshua Bassett”, veidie enne seda (jaanuaris 2021) ilmus veel üks singel ehk “Lie Lie Lie”, mis leidis tunnustust nii muusikasõprade kui kriitikute ringis ning kinnitas noormehe positsiooni tõelise läbimurdetähena. Mainekas ajakiri “Teen Vogue” sõnas, et “singlil “Lie Lie Lie” on täpselt see 2000. aasta poistebändi tunnetus ja seda kõige paremas mõttes - lõbus, akustiline ja kitarrile toetuv popmuusika.”

Lisaks näitlemisele ja laulmisele mängib Joshua ka klaverit, kitarri ja trumme. Ta on ütelnud, et tema üks lemmikutest on lauljatar Kasey Musgraves (näitlejataridest on Joshua suureks lemmikuks Hilary Duff), kuid Joshua unistab sellest, et saaks olla kunagi soojendusartistiks Harry Styles’i kontsertturneel. Paljud Joshua fännid on võrrelnud teda ka Shawn Mendes’iga, kusjuures sarnaseid jooni on tõepoolest nii esituses, kui ka selles, et ka Joshua mängib klaverit ja kitarri.

Noore artisti debüüt-EP “Joshua Bassett” on tõeliselt ilus kuulamine. Pean tunnistama, et selle debüüdi kuuest laulust viimane ehk “Heaven is You” on üks ilusamaid viimaste aastate kuulamisi minu kõrvale.

Joshua Bassett esitab debüüdil igati head ja meloodilist poppi, mida võib ju veidi ka poistebändide muusikaga kõrvutada (Joshua hittlugu “Lie Lie Lie” või “Telling Myself”), kuid ei maksa unustada, et noor artist on siiski sooloartist.

Paljudes lugudes kuuleme ka ilusat klaverimängu, näiteks EP avalugu “Sorry” või hoopis kaunist kitarrimängu, näiteks laulus “Do It All Again”, laulus “Only a Matter of Time” on klaver ja kitarr ilusasti üheskoos kõlama pandud.

Joshua Bassetti esitustes on õrnust, lihtsust ja kergust, kuid ta suudab oma esitusega kuulaja kuulama panna. Ka kõrgete nootidega (näiteks laulus “Only a Matter of Time”) saab noor laulja ilusasti hakkama.

Kuula ise ka:

https://joshuatbassett.lnk.to/jbep


A Day To Remember „You’re Welcome“ (Warner Music)

Ameerika rokkbänd A Day To Remember esitleb lõpuks oma kauaoodatud albumit “You’re Welcome”, mille fookussingliks on “Last Chance To Dance”. ADTR on tänaseks kogunud üle 1,6 miljardi striimi ja jõudnud Billboardi roki, indie ja alternatiiv albumite edetabeli esikohale (#1). Albumile eelnenud perioodil striimiti ainuüksi Ameerikas ADTR’i muusikat ühes nädalas 2 miljonit korda.

A Day to Remember (lühendatakse sageli ka ADTR) on USA rokkmuusika punt. Nad on pärit Ocalast, Florida osariigis. Bändi panid 2003. aastal kokku kitarrist Tom Denney ja trummar Bobby Scruggs, kes tänaseks on bändist juba lahkunud, sest bändis mängivad praegu: Jeremy McKinnon (laul), Neil Westfall (rütmikitarr), Joshua Woodard (basskitarr), Alex Shelnutt (löökriistad, trummid) ja Kevin Skaff (kitarr).

2003 bänd alustaski tegevust, kusjuures oldi vägagi aktiivsed, sest esimesel aastal anti USAs lausa 200 kontserti! 2004 andsid kutid välja oma kulu ja kirjadega EP ”Halos for Heroes, Dirt for the Dead”, 2005 ilmus veel üks EP ”A Day To Remember”.

2005 ilmus ka nende debüütalbum ”And Their Name Was Treason” (seda müüdi vaid veidi üle 10 000 eksempari), väljaandjaks plaadifirma Indianola Records. Veidi pärast seda lahkus ansamblist trummar Bobby Scruggs, kelle asemele tuli Alex Shelnutt. 2006 alustas bänd tööd uue albumiga, sõlmiti leping plaadifirmaga Victory Records ning 2007 ilmus nende teine stuudioalbum ”For Those Who Have Heart”.

Seejärel andis ADTR mitmeid kontserte USAs, Suurbritannias ja Austraalias (soojendati ansamblit Silverstein, kaasa lõid ka The Devil Wears Prada ja Protest the Hero), populaarne brittide muusikaajakiri ”Kerrang!” oleks peaaegu valinud neid aasta parimaks rahvusvaheliseks uueks bändiks, kuid võidu napsas Black Tide, esineti mitmetel festivalidel (Bamboozle, Downoad Festival) ja 2009 ilmus nende kolmas stuudioalbum ”Homesick”. Pärast seda lahkus ansamblist Tom Denney, kes soovis rohkem pühenduda oma perele ja oma stuudiole. Tema asemele tuli soolokitarristiks Kevin Skaff, kes oli varem mänginud ansamblis Four Letter Lie.

”Homesick” oli album, mis tõusis USA Billboardi nn Independent Albumite müügitabelis esimesele kohale! Ajakirja ”Rolling Stones” TOP40 albumite edetabelis oli see kohal 21, 2010. aasta juuliks oli seda müüdud üle 200 000 eksemplari. 2009 tuuritas bänd Suurbritannias ja mujal Euroopas, näiteks Saksamaal lõid nendega kampa For The Fallen Dreams ja Kenai. Märtsist maini 2009 oli ADTR USA-turneel koos ansamblitega The Devil Wears Prada, Sky Eats Airplane ja Emarosa.

Ei möödunud palju aega, kui 2010 ilmus nende neljas plaat ”What Separates Me from You”, millele järgnes ka maailmaturnee, et uut albumit reklaamida. 2011 jõudis ADTR esinema ka populaarsesse telesaatesse ”Jimmy Kimmel Live!” (see oli nende esimene esinemine sedavõrd suurele publikule). 2011 alustas bänd kohtuteed plaadifirmaga Victory Records, mis võttis üsna kaua aega, kuni 2013. aastal sai bänd õiguse hakata ise uus albumeid välja andma. Nii ilmuski 2013 ka bändi viies album ”Common Courtesy”.

2014 käis bänd kontsertturneel Suurbritannias ja Euroopas, kuid aasta teises pooles ka USAs (USAs olid nendega koos ka Bring Me the Horizon, Motionless in White ja Chiodos). 2016 ilmus kuues album ”Bad Vibrations”. Samal aastal soojendas ADTR blink-182 nende ”California”-nimelisel kontsertturneel, mis kestis juulist oktoobrini. 18. märtsil 2017 andis ADTR kontserti kodulinnas, Ocalas, kus anti neile pidulikult üle ka nn linnavõtmed! See on ju igati tähelepanuväärne ja ilus samm linnavõimude ja kaaslinlaste poolt.

Juunis 2019 tegi ADTR koostööd muusikaprodutsent Marshmello’ga ja ilmus lugu ”Rescue Me”. See oli üle pika aja uus lugu ADTR’ilt. Augustis 2019 ilmus veel üks uus lugu ”Degenerates”, peale selle sõlmiti leping firmaga Fueled by Ramen. Pärast seda andsid bändiliikmed teada, et 2019 on neil plaanis avaldada ka uus album, kuid seejärel öeldi, et plaat ilmub 2020, kuna plaadi miksimine ja kujundamine võtab arvatust kauem aega. Ilmusid ka uued singlid ”Resentment” (novembris 2019) ja ”Mindreader” (aprillis 2020) ja ”Brick Wall” ning ”Everything We Need” (jaanuar 2021). Ja 5. märtsil 2021 kauaoodatud uus ADTR album ”You’re Welcome”.

A Day to Remeber’i muusikat on kirjeldatud kui metalcore’i, pop punki, post-hardcore’i ja easycore’i. Need lugude ülesehitus on peamiselt nagu metalcore, kuid refräänid on pigem pop pungi stiilis. On öeldud, et ADTR paneb kokku emo, hardcore’i ja metali.

Jeremy McKinnon on ütelnud, et ega keegi pole kunagi sellesse eriti uskunud, et tuleb bänd, kes paneb kokku kaks-kolm erinevat stiili ja et see töötab.

”Meile on alati meeldinud pop punk, meile meeldivad metalcore’i bändid, kuid me ei suutnud otsustada, mida tahaks ise teha ja miks mitte teha mõlemat!”

Bändi muusikat on mõjutanud New Found Glory, blink-182, NOFX, Bury Your Dead, Millencolin, On Broken Wings, Seventh Star jt.

Uus album on bändi seitsmes stuudioalbum, eelmisest albumist on möödas juba 5 aastat (see on nende karjääri pikim vaheaeg kahe albumi vahel). Uue albumi produtsentideks Colin Brittain (tema on kirjutanud ja produtseerinud muusikat Papa Roach’ile, Basement’ile, Dashboard Confessional’ile, One Ok Rock’ile ja 5 Seconds of Summer’ile) ja ADTRi laulja Jeremy McKinnon.

Valikus oli lausa 42 lugu, bändiliikmete sooviks oli teha plaat, milles oleks punk rokki, indie rokki ja ka raskemat kraami.

Plaadi avalöök on üsnagi raske minekuga ja pungilik ”Brick Wall”, millele järgneb üsna sarnase hingamisega ”Mindreader”, kuigi selles loos on just seda indie rokki rohkem, kui avalöögis.

Neljandas loos ”Last Chance To Dance (Best Friend)” kuuleme ka seda raskemat A Day to Remember’it, kes tõepoolest tunneb end igati koduselt ka metalcore’i areenil. Vägagi vihane ja kuri lugu on see igal juhul.

Kummaline on see, et sellele metaliloole järgneb üsnagi popilik lugu ”F.Y.M” ehk siis popilikku punki ADTR esituses. Ägeda refrääniga lugu, mis üsna ruttu kuulajat ”kummitama” hakkab.

Ka albumi järgmised lood liiguvad veidi kergemast indie rokist (”High Diving”, ”Viva La Mexico” (sellel lool üsnagi popilik refrään), ”Re-Entry”) ja pungilikumast (”Permanent”) raskema metalini (”Resentment”, ”Degenrates”), kuid siin on ka kaks ilusa meloodia ja rahuliku hingamisega lugu ehk ”Only Money” ja plaadi lõppakord ”Everything We Need”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1JiQM9ygHBPtO18Lvqyd2i?si=jzULk4DTSPmxxQA-1eyKqg&nd=1


Goody Grace „Don’t Forget Where You Came From“ (Warner Music)

Kanada laulja-laulukirjutaja Goody Grace on tänaseks kogunud üle 300 tuhande Spotify jälgija tähelepanu ning kogunud üle 180 miljoni striimi. Nüüd on väljas muusiku 12-looga album “Don’t Forget Where You Came From”, millel teevad kaasa Juicy J, blink-182, G-Eazy, Bakar, Burna Boy jpt. Albumi fookussingel on “On Repeat” koos artistidega Cigarettes After Sex ja Lexi Jayde.

Goody Grace on pärit Kanada väikesest Selkirki linnast, Manitoba provintsist. Juba lapsena meeldis talle laulda, räppida ja kitarri mängida, tema suureks lemmikuks oli blink-182. Goody on ütelnud, et blink-182 oli üks põhjus, miks ta hakkas lapsena üldse kitarrimängu õppima ja kitarri kätte võttis. Seetõttu on ta ülimalt õnnelik, et on saanud koos oma lemmikutega koos ka muusikat teha.

“Blink-182 muusika aitas mind läbi terve lapsepõlve ja teismelise aastate,” kinnitab Goody Grace. “Oli suur au koos nendega muusikat teha ja olen Travis Barkerile siiralt tänulik.”

Kui Goody oli 17-aastane (2014) otustas ta kolida Los Angelesse, kus tegeles surfamise ja muusikaga. Ta saavutas populaarsust sotsiaalmeedias, kui hakkas esitama teiste artistide (Weeknd, Taylor Swift) lugusid – mulle tundub, et see on viimastel aastatel üks populaarsemaid trende, kuidas hakata ennast muusikasõpradele “näitama” ja tutvustama.

Goody Grace saavutas populaarsust eelmise kümnendi viimastel aastatel, kui ta hakkas oskuslikult segama hiphoppi, akustilist muusikat (ta kasutab oma lugudes väga palju ka akustilist kitarri) ja rokki. Ta on ütelnud, et tasub kuulata tema EP’d “Infinite”, mis annab kõige paremini edasi seda, mida ta kirjutada ja esitada tahab. Ta on ütelnud, et tema suurimateks eeskujudeks ja mõjutajateks on olnud blink-182, My Chemical Romance, Gucci Mane, Tom Waits, Wiz Khalifa, Danzig, Bob Dylan, Morrissey ja Johnny Cash.

“Infinity” (“Lõpmatuse”)-sümbol on tätoveeritud tema randmele. “Kõik on võimalik,” ütleb Goody Grace. “Ma olen pärit väga väikesest linnast, kolisin Los Angelesse ja elasin seal oma unistuse nimel. Võimalused on lõputud, ja ma loodan, et kõik saavad sellest aru, kui kuulavad minu muusikat.”

Los Angeleses kirjutas ta loo “Flower” Cody Simpsonile ja koos USA räppari, laulja gnashi’ga kirjutas Goody laulu “That One Song”. 2015 avaldas ta oma esimese singli “Memories”, millele tegid väga kõva remiksi ASAP Ant ja Jessie Rutherford.

Seejärel ilmus juba Goody Grace’i ja gnashi ühine singel “Two Shots”, mis tõi Goodyle lepingu pladifirmaga Atlantic Records (juhtus see aastal 2018). Goody Grace jätkas esinemistega, astudes üles ka mitmel populaarsel muusikafestivalil – Bonnaroo, Lollapalooza ja Firefly.

Korraks tagasi ka blink-182 juurde, sest "Scumbag" on lugu, mille Goody Grace on kirjutanud ja esitanud koos ansambliga Blink-182, bändiga, mis on olnud Goody Grace’i üks muusikalisi eeskujusid. Selles loos lööb blink-182 ka kaasa, kusjuures loo autoriteks on produktsiooniduo The Futuristics (Joe Khajadourian ja Alex Schwartz), kuid ka blink-182 basskitarrist Mark Hoppus ja trummar Travis Barker, lisaks veel ka laulukirjutajad Michael Pollack ja Jake Torrey ning Tom Higgenson, viimati mainitud on asnambli Plain White T’s ninamees. Lugu tõusis ilmudes (2019) USA alternatiivsete lugude edetabelis kohale nr 28! Goody Garce esitas loo koos blink-182 liikmetega ka populaarses telesaates “Jimmy Kimmel Live!”, veebruaris 2020.

Kui eespool sai mainitud, et tasub kuulata Goody Grace’i EP’d “Infinite”, siis nüüd on võimalus öelda, et tasub kuulata tema albumit “Don’t Forget Where You Came From”, mis on tõepoolest üks igati äge kuulamine, milles Goody Grace näitab, kui oskuslikult ta suudab siduda akustilist muusikat rokkmuusika ja hiphopiga, mistõttu peaks ta kõnetema ka erinevate muusikastiilide kuulajaid.

Enamus lugusid ongi pigem sellised rahulikud ja akustilisema hingamisega (“Don’t Forget” (põneva lahendusega lugu, milles igati unistav ja unelev ja ilus meloodia, mida täiustab Goody esitatud räpp, “Used To Be”), kuid samas on tunda ka laulja rokimehe hinge (“Not Coming Home” (selles loos läheb Goody oma häälega ikka päris “kähedaks”, “Auburn”, Grape Swisher”, see on selline pehmema meloodiaga rokilugu, kuid mulle selline musa istub suurepäraselt) või siis hoopis hiphoppari lähenemist muusikale (“North”, koos USA räppari Juicy J’ga, plaadi üks “tigedama” sõnumiga “Nothing Good” koos kahe USA räppari ehk Juicy J ja G-Eazy’ga).

Nagu oma loo alguses mainisin, siis lööb Goody Grace’i debüütalbumil kaasa rida igati vägevaid noori artiste, kes annavad oma “puudutuse” Goody Grace’i lugudele juurde. Koostöös valminud lugudest ei saa jätta mainimata ju Goody Grace’i hittlugu “Scumbag” koos blink-182, kuid ka unistavat ja mõtisklevat “On Repeat”, milles löövad kaasa USA dream-popi bänd Cigarettes After Sex ja nooruke USA lauljatar ja laulukirjutaja Lexy Jayde (plaadi üks ilusamaid lugusid on see kindlasti), ilusa meloodiaga ja unistav, veidi isegi soulilik “Hope That You Miss Me”, milles lööb kampa Briti laulja, laulukirjutaja Bakar, nagu ka “Winter”, mis esitatud koos Nigeeriast pärit laulja, laulukirjutaja, räppari, suurepärase Burna Boy’ga.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/3kYDYtruq1Vw1INE5UjV3u?si=XnGOl3xZRom33mUxAgWkBA&nd=1


Sia “Music” (Warner Music)

Sia Kate Isobelle Furler ehk esinejanimega Sia on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kes sai eelmise aasta 18. detsembril 45-aastaseks. Ta alustas oma muusikukarjääri juba 1990. aastate keskpaigas, kui laulis Adelaide’i acid dzässi bändis Crisp. 1997 läks Crisp laiali ja Sia avaldas veidi hiljem oma esimese sooloalbumi „OnlySee“. Pärast seda kolis lauljatar Londonisse ja lõi kaasa briti duos Zero 7.

2000. aastal sõlmis Sia lepingu sub-labeliga Dance Pool ja ilmus tema teine album „Healing Is Difficult“. 2001 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Go!Beat ja ilmus tema kolmas album „Colour the Small One“ (2004). Kuna plaate ei saatnud kaubanduslik edu, oli Sia veidi pettunud ja otsustas kolida New Yorki.

Seejärel hakkas ta tuuritama mööda USAd ja avaldas oma 4. ja 5. plaadi – „Some People Have Real Problems“ (2008) ja „We Are Born“ (2010). 2014 ilmus tema kuues album „1000 Forms of Fear“, millel ka tõeline superhitt „Chandelier”, mis on elektropopi lugu, milles on sugemeid electronicast, R&B’st, reggae’st. Tekstid on ülimalt melanhoolsed ja lugu räägib ju nn „party girli“ alkoprobleemist.

Muusikakriitikud ülistasid Siat, kiitsid tema häält ja oskust muusikat kirjutada. Lugu jõudis TOP5 hulka lausa 20 riigis, USAs tõusis see kohale number 8. Lugu müüdi maailmas üle 2 miljoni eksemplari! Grammy auhindade jagamisel kandideeris see aasta parima laulu, parima lindistuse ja parima soolo esituse kategooriates ning võitis parima muusikavideo tiitli. Kindlasti aitas videole palju kaasa ka lapstähe Maddie Ziegleri võrratu tants ja esinemine selles videos! YouTube’is on seda vaadatud üle 1 miljardi korra! Ja see on YouTube’i üks suurima vaatajaskonnaga videosid üldse!

2016 ilmus lauljatari seitsmes album „This Is Acting“. Kui Sia muusikat oli seni lahterdatud popi, elektropopi, indie popi, trip hopi, acid džässi, hiphopi, fanki, souli alla, siis oli ka see album just selline elektropopi ja souli plaat, kuid oli samas ka palju popilikum, kui tema varasem materjal. Sia ise ütleb, et sellel plaadil olid laulud, mis ta kirjutas teistele esitajatele, mistõttu ta nagu mängib nende lugude esitamist, siit ka plaadi nimi. Plaadil oli lugusid, mis kirjutatud Rihannale, Adelele jt, kuid kahjuks siiski ei ilmunud nende artistide esituses. Plaadil oli vaid üks lugu, mis pole kirjutatud kellegile teisele, see on „One Million Bullets“.

2018 ilmus suurepärane jõuluplaat „Everyday Is Christmas“. Lauljatari jõuluplaadi produtsendiks oli legendaarne Greg Kurstin, kes teinud koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega: Adele, Beck, Kelly Clarkson, Ellie Goulding, Pink, Lilly Allen, The Foo Fighters jpt. Sageli mängib ta ise ka kitarri, basskitarri, klahvpille ja löökriistu. Vahva oli seegi, et Sia jõuluplaat ei läinud klassikalist rada pidi, et võetakse legendaarsed jõululood ja tehakse neist omad versioonid ehk kaverid. Sia ja Greg Kurstin nägid oluliselt rohkem vaeva ja kirjutasid valmis kümme uut jõululugu ning need olid tegelikult igati vahvad ja mõnusad.

2021. aasta veebruaris ilmus Sia üheksas stuudioalbum “Music - Songs From And Inspired By The Motion Picture”, millel ka singlitena ilmunud laulud: “Together”, “Courage to Change”, “Saved My Life”, “Hey Boy” ja “Floating Through Space”.

Neljateistkümne looga album on inspireeritud samanimelisest muusikalisest filmist, mis on ühtlasi Sia enda kirjutatud ja lavastatud. Albumi lugude hulka kuuluvad koostööprojektid mitmete andekate artistidega nagu David Guetta, Labrinth, Burna Boy ning lugude autorite seast võib leida isegi Dua Lipa. Produtsentidest tegid kaasa Jack Antonoff, Greg Kurstin, Jesse Shatkin ja paljud teised.

Sia tegi oma režissööri debüüdi uue linateosega “Music”, mis pälvis kaks Kuldgloobuse nominatsiooni, sealhulgas nominatsioon kategoorias “Best Motion Picture Musical or Comedy”. Filmis teeb kaasa armastatud näitlejanna Kate Hudson, kellele sai osaks nominatsioon kategoorias “Best Performance by an Actress in a Motion Picture - Musical or Comedy”. Lisaks Kuldgloobusega ja Oscariga auhinnatud näitlejale Kate Hudsonile teevad filmis kaasa Tony ja Grammy auhinnaga pärjatud näitleja ja laulja Leslie Odom Jr. ning Sia muusikavideotest ja etteastetest tuntud tantsija Maddie Ziegler.

Warner Music kinnitab, et uus linateos peatub armastuse ravitseva jõu ja ühtehoidva kogukonna olulisuse teemadel.

Sia muusikal on oluline roll filmi loo jutustamisel, mille läbi tegeleased erinevaid inimesi koos hoidvaid hapraid sidemeid avastavad ning muusikaliste vahepalade läbi uut maailma ette kujutavad, kus nende sidemed oleksid ka rasketes olukordades veelgi tugevamad.

Soundtrackil/heliribal kuuleb Sia esituses nii head poppi (“Together”, “Hey Boy”), on tantsulikumat mussi (“Floating Through Space” koos tantsumuusika võluri David Guetta’ga, “1+1”, “Lie To Me”), kuid ka paar rahulikumat lugu (“Saved My Life”, “Eye To Eye”, plaadi võrratult ilus nimilugu “Music”, võimas “Courage to Change”, kuid ka suurepärase esitusega ja põneva harmooniaga “Beautiful Things Can Happen”). Plaadil on kaks ühisprojekti ehk koos Briti laulja, perodutsendi, muusiku ja helilooja Labrinth’iga esitatud “Oblivion” ning popihiti “Hey Boy” teine versioon plaadi viimase loona, mis esitatud koos Nigeerina laulja, helilooja ja räppari Burna Boy’ga.

Sia hääl on jätkuvalt võimas, selles on jõudu ja siirust, ja kindlasti on Sia hääl alati olnud ka äratuntav, nii nagu sellelgi plaadil!

Kuula ise ka:

https://sia.lnk.to/MusicID


Weezer “OK Human” (Warner Music)

Weezer on USA rokkmuusika bänd, mis tuli kokku 1992. aastal Los Angeleses, mistõttu on igati tore näha, et bänd tegutseb ja teeb uut muusikat ka peaaegu 30 aastat pärast tegutsemise algust.

Täna mängib Weezer koosseisus Rivers Cuomo (laul, kitarr), Patrick Wilson (trummid), Brian Bell (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul) ja Scott Shriner (bass, taustalaul). Varem on basskitarri mänginud ka Matt Sharp, kes lahkus bändist 1990. aastate teises pooles ja ka Mikey Welsh.

1994 ilmus Weezer debüütalbum „Weezer“, mida tuntakse ka kui „ The Blue Album“, millel olid ka Weezeri hittlood: „Buddy Holly“, „Undone – The Sweeater Song“ ja „Say It Ain’t So“. Debüütalbum oli edukas terves maailmas. 1996 ilmus kvarteri teine stuudioplaat „Pinkerton“, mis ei olnud sedavõrd edukas, kuid muusikakriitikutele see meeldis. Paljude muusikasõprade arvates on just need kaks plaati 90ndate aastate muusikamaailma ühed parimad albumid. 2001 ilmus Weezeri kolmas album, mil nimeks samuti „Weezer“ (seda tuntakse ka kui „The Green Album“). See oli juba oluliselt popilikuma saundiga album, millel ka hittlood „Hash Pipe“ ja „Island in the Sun“. Ka seda albumit saatis müügiedu ja ka kriitikud olid igati sõbralikud.

Edasi tulid albumid „Maladroit“ (2004) ja „Make Believe“ (2005), sellel oli ka lugu „Beverly Hills“, millest sai Weezeri esimene laul, mis tõusis USA kaasaegse rokkmuusika edetabeli esikohale! Uskumatu lugu, et sellega sedavõrd kaua aega läks, aga ju siis polnud varasem Weezer veel sedavõrd karm kraam, et sellesse tabelisse pääseda.

2008 jätkas Weezer plaadi-traditsiooni ja ilmus nende kolmas omanimeline album, mida tuntakse ka kui „The Red Album“. See oli üsna üllatav plaat, sest kasutati trummimasinaid, süntesaatoreid, räppi jpm. Sellel oli ka üsnagi edukas lugu „Pork and Beans“.

Weezeri muusikat on kirjeldatud kui alternatiivset rokki, power poppi, pop punki, indie rokki. Bändiliikmed ise on ütelnud, et neile meeldivad Kiss, Nirvana, Pixies, The Cars (selle bändi juhtfiguur Ric Ocasek on produtseerinud ka mitu Weezeri albumit), Pavement, Oasis ja Wax. Ka Beach Boysi on Weezer maininud. 2009 ilmus Weezeri 7 stuudioplaat „Raditude“, 2010 album „Hurley“, 2014 „Everything Will Be Alright in the End“, 2016 „Weezer“ ehk „The White Album“ ja 2017 „Pacific Daydream“.

2019 ilmus järjekorras juba 12 stuudioplaat! „Weezer (Teal Album)“ ja seegi oli ju tõeline Weezeri album – rokkmuusika kohtub popmuusikaga, seekord kübe teistmoodi, sest seekord oli Weezer võtnud plaadile teiste artistide lood ehk tegemist kaverite albumiga. Weezer alustas kaverite esitamisega oma 2018. aasta väljamüüdud tuuril, esitades armastatud hitte nagu a-ha “Take On Me” ja The Turtles’i “Happy Together,” lisaks suure tähelepanu osaliseks saanud Toto megahitti “Africa,” mille kaver levis kulutulena interneti avarustes ja tôusis raadiote mängukavadesse. Tänu nende uute versioonide ootamatult soojale vastuvôtule sündiski see album.

1. märtsil 2019 ilmus bändil teinegi album (järjekorras seega 13) - uute originaallugudega “Weezer (The Black Album)”. Selle plaadi produtsendiks oli TV On The Radio’st tuntud Dave Sitek, kellega Weezer tegi koostööd esimest korda. Albumi laulud olid klaveri saatel kirjutatud solisti Rivers Cuomo poolt, mis on Weezer’i ajaloo jooksul esmakordne. Albumit promov lugu “Can’t Knock The Hustle” sai 2019. aasta kevadel Weezeri 16 Top Ten singliks Ameerika Alternative Radio edetabelis.

Mulle tundub, et Weezer on taaskord muusika tegemise “maitse suhu saanud”, sest tuleb bänd ka sel aastal kahe uue albumiga. Esimene neist ehk “OK Human” on juba ilmunud, kevadel on tulekul ka album “Van Weezer”.

"OK Human"

Weezeri ninamees Rivers Cuomo mainis intervjuus Los Angeles Times’ile uut albumit “OK Human” juba veebruaris 2019, kui oli ilmunud “Weezer (The Black Album)”. Ta tõdes, et album saab olema vägagi “klaveri-keskne” ja “väga eksentriline” ning paljud keelpillid lindistatakse maailmakuulsas Abbey Road Stuudios.

2020. aasta mais mainis Rivers Cuomo Zoom’ile, et “OK Human” on 75% ulatuses valmis, kuid juba siis ütles ta, et album ei ilmu 2020. Esialgu oli Weezeril plaan, et “OK Human” ilmub hoopis pärast albumit “Van Weezer”, kuid koroona-pandeemia ajas ka bändiliikmetel plaanid sassi, mistõttu otsustati lõpetada töö just selle albumiga. Ja nii läkski, et “OK Human” ilmus selle aasta (2021) jaanuari lõpus. Uue albumi pealkiri viitab Radioheadi 1997. aasta albumile “OK Computer”.

Enne, kui minna albumiga “OK Human” edasi, siis paar sõna ka selle aasta teisest Weezeri albumist “Van Weezer”, mis peaks ilmuma mais. Selle kohta on öeldud, et seda saab võrrelda Weezeri neljanda stuudioalbumiga “Maladroit” (2002) ja “Van Weezer” on album, mida on mõjutanud 1970. ja 1980. aastate hard rock ja heavy metal, nagu näiteks Kiss, Black Sabbath, Metallica ja Van Halen (viimati mainitud bänd on andnud "tõuke" ka selle albumi pealkirjale). Samas on Weezeri liikmed ütelnud, et “Van Weezer” on album, mida võib võrrelda ka nende debüütalbumiga.

“OK Human” on tõepoolest erakordselt rahulik ja ilus Weezeri album, millel on kauneid meloodiaid (“Bird With A Broken Wing”, “Dead Roses”), huvitavaid harmooniaid (“Here Comes The Rain”, “La Brea Tar Pits”) ja ilusaid seadeid. Kuuleme palju erinevaid keelpille (“Aloo Gobi”, “Grapes of Wrath”, “Screens”), klaverit ja vanaaegseid süntesaatoreid, mis annavad lugudele omamoodi kergust ja veidi nostalgilist hingamist juurde. Võib öelda sedagi, et Weezeri lugudes on olnud alati seda päikesepaistet juures ja nalja näos, mida võib öelda ka selle albumi lugude kohta.

Paaril korral leidsin end mõttelt, et nende lugudes on küll John Lennoni ja Paul McCartney käsi mängus. Juba albumi avalöök “All My Favourite Songs” on esitatud legendaarsete biitlite muusikalises võtmes, rääkimata esitusest, mis samuti biitleid meenutab. Samas taktis hingavad lood “Numbers”, “Playing My Piano”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/0dL9rGQxUeIqpiUndXaQLl?si=tz-t-Z28T6uoPCz2A5R4SA#_=_


Why Don’t We „The Good Times and the Bad Ones“ (Warner Music)

Ma ei hakka üldse keerutama, et mulle on poistebändid ja nende muusika “istunud” juba üsna pikka aega. Olid ju esimesed poistebändid toimetamas juba 80. aastate lõpus, meenutagem kasvõi ameeriklaste New Kids on the Blocki. Veidi hiljem tulid juba brittide Take That, Blue, A1, O-Town, Five, East17, iirlaste Boyzone ja Westlife, kuid ka ameeriklased ei jäänud “võlgu”, neil olid ju Backstreet Boys, 98 Degrees ja ‘NSync.

Eks ole ka sellel sajandil olnud mitmeid edukaid poistebände, näiteks Jonas Brothers, The Wanted, JLS ja otse loomulikult One Direction, rääkimata ka viimastel aastatel Lõuna Koreast esile kerkinud poistebändidest, nt. BTS, GOT7, SHINee jpt.

Aastate jooksul on poistebändide alla lahterdatud veelgi varasemaid artiste nagu The Jackson 5, The Monkees, The Osmonds, kuid ka R&B bändid New Edition ja Boyz II Men.

Seetõttu on igati lahe, et ka täna saab rääkida poistebändidest ja nende muusikast. Üks hetke kuumemaid nimesid on kindlasti ameeriklaste Why Don’t We, kes peale aastast pausi on tagasi, et tuua fännideni oma teine album “The Good Times and The Bad Ones”. Bändi liikmed otsustasid kasutada värske kauamängiva loomisel uut lähenemist, kirjutades ja kaasprodutseerides lood ise.

Why Don’t We (kirjutatakse lihtsalt ka WDW) on USA poistebänd, milles laulavad Zach Herron, Jack Avery, Daniel Seavey, Corbyn Besson ja Jonah Marais. Bänd tuli kokku 2016. aastal, tänaseks on ilmunud kaks stuudioplaati, kuus EP’d ja palju singleid. Bändi suurimaks eeskujuks on väidetavalt Justin Bieber, kuid nad on saanud mõjutusi ka paljudelt teistelt artistidelt: Boyz II Men, Drake, Ed Sheeran, Childish Gambino, John Bellion ja Frank Ocean.

Bändi sünnipäevaks peetakse 27. septembrit 2016, kui kutid kohtusid Los Angeleses. Mõned päevad hiljem ehk 7. oktoobril ilmus nende debüütsingel “Taking You”, mis jõudis ka nende debüüt-EP’ni “Only The Beginning” (see ilmus samal aastal 25. novembril). Ei möödunud palju aega, kui WDW alustas juba suurt kontsertturneed “Taking You Tour” (2017). Aprillis 2017 ilmus nende teine EP “Something Different”, millele järgnes veel üks kontsertturnee “Something Different Tour”. Juunis 2017 ilmus ka kolmas EP “Why Don’t We Just”. Sama aasta septembris sõlmis WDW lepingu plaadifirmaga Atlantic Records. Sama aasta septembris ilmus neljas EP “Invitation” ja novembris viies EP “A Why Don’t We Christmas” (jõululugude EP).

2018 käis WDW kontsertturneel “Invitation Tour”. 31. augustil 2018 ilmus bändi esimene stuudioplaat “8 Letters”, ja märtsis 2019 oldi taaskord kontsertturneel “8 Letters Tour”.

2019 avaldas Why Don’t We igal kuul ühe uue laulu. Jaanuaris 2019 ilmus poistelt laul “Big Plans”, veebruaris “Cold In LA”, märtsis ilmus “I Don’t Belong in This Club”, millel lõi kaasa ka USA tunnustatud räppar Macklemore. Aprillis ilmus laul “Don’t Change”, mis jõudis ka multifilmi “UglyDolls” heliribale. Mais ilmus WDW viies uus lugu – “Unbelievable”, juunis “Come To Brazil” – see oli saanud inspiratsiooni sellest, et fännid olid kutsunud neid esinema Brasiiliasse, juulis ilmus “I Still Do” ja augustis “What Am I”. 2019. aastal kolm lugu veel – oktoobris “Mad At You”, novembris jõululugu “With You This Christmas” ja detsembris “Chills”.

Septembris 2020 ilmus poistelt uus laul “Fallin’ (Adrenaline)”, millest sai ka poiste uue albumi “The Good Times and the Bad Ones” esimene singel. Lugu debüteeris USA singlimüügitabelis (Billboard Hot 100) kohal 37, ja see oli ühtlasi ka WDW esimene lugu selles edetabelis. Eelmise aasta (2020) detsembris kaks uut lugu “Lotus Inn” ja “Slow Down”.

Kes on kes?

Jack Avery, s. 1. juuli 1999 Burbankis, Californias, üles kasvanud Susquehannas, Pennsylvanias. 2016 avaldas ta soolosingli “Liar”, ja käis ka kontsertturneel “Impact”, kus lõid kaasa ka Zack Herron ja Corbyn Besson. Ta on kaasa mänginud ka lühifilmis “Fearless Five”. 22. aprillil 2019 sai ta isaks, kui tema endine sõbratar Gabriela Gonzalez sünnitas tütre Lavender May Avery.

Corbyn Besson, s. 25. november 1998 Dallases, Texases, üles kasvanud Virginias. Tema nõbud moodustavad Hollandi türdukutebändi O’G3NE, nemad osalesid muideks ka 2017. aastal Eurovisioni lauluvõistlusel. 2014 jõudis ka Corbyn Besson avaldada soolosingli “The Only One”.

Zachary “Zack” Dean Herron, s. 27. mai 2001. Bändi noorim liige sirgus Dallases, Texases. Varajases nooruses laulis ta laulukooris. Enne liitumist Why Don’t We’ga, avaldas ta mitmeid hittlugude kavereid YouTube’is.

Jonah Marais Roth Frantzich ehk Jonah Marais, s. 16. juuni 1998. Ta on ansambli vanim liige, kes sirgunud Stillwateris, Minnesotas. 2016 jõudis tema avaldada ka sooloalbumi “When the Daylight’s Gone”.

Daniel James Seavey, s. 2. aprill 1999, kasvas üles Vancouveris, Washingtonis. Ta oskab mängida kuulmise järgi lausa 20 instrumenti! Lapsena viis tema isa poisi Portlandi, Oregonis, et lüüa kaasa tänavakunstide festivalil. 2015 lõi Seavey kaasa ka talendisaate “American Idol” 14. hooajal ja saavutas lõpuks 9. koha. Ta oli toona 15. aastane ehk selle hooaja talendisaate noorim finalist!

Ja nüüd siis WDW uus album (järjekorras teine plaat) “The Good Times and the Bad Ones”, tõeliselt ägeda poistebändi äge plaat! Uuel albumil on kokku 10 uut lugu, mis esitatud ja tehtud heas poistebändide muusika võtmes (üsna sageli leidsin end mõttelt, et WDW teeb ju muusikat, mis viib kuualaja omamoodi nostalgilisele helireisile 90. aastatesse) ehk tegemist igati suurepärase popiga, palju on ilusaid meloodiaid ja kauneid harmooniaid, mis pärast esimest või teist kuulamist kergesti kummitama hakkavad, nt. albumi avalöök “Fallin’ (Adrenaline)” või “Love Song” või “I’ll Be Okay”. Poistel on kõikidel hea hääl, ka kõrged noodid on igati puhtad ja ilusad, mitmehäälne laul paitab sageli kuulaja kõrva.

Mõnes loos on veidi ka rokilikumat puudutust, kuid ka see on selline hetkeline (nt. “Slow Down”, see on väga ägeda meloodia ja harmooniaga lugu), loomulikult on WDW lugude seas poistebändidele kohaseid ilusaid ja rahulikke lugusid, armastuslugusid, nt. “Be Myself”, “Grey” (võrratult ilusa meloodiaga lugu, klaver annab selles loos väga palju juurde), uue albumi lõpulugu “Stay” (jällegi väga laheda meloodia, põnevate harmooniate ja muusikaliste lahendustega lugu).

Kuula ise ka:

https://whydontwe.lnk.to/TGTATBO


Death Cab For Cutie „The Georgia EP“ (Warner Music)

Ansambli Death Cab For Cutie uus "The Georgia EP" on kokku pandud viiest loost, milleks on Ameerika Ühendriikide Georgia osariigist pärit artistide loomingu kaverid. Nende hulka kuuluvad “Waterfalls” ansamblilt TLC ning teised kaverid Neutral Milk Hotel, R.E.M., Vic Chesnutt ja Cat Power lauludest. Lühialbum sündis heategevuslikul eesmärgil, et tunnustada valimisorganisatsiooni Fair Fight Action tegevusvaldkonda ja toetada viimaseid Georgia osariigi valimisi. Üheks indie-roki kõige kaasahaaravamaks ja loomingulisemaks kollektiiviks nimetatud, mitmele (8) Grammy-auhinnale nomineeritud bänd on oma loominguga kogunud üle 1,3 miljardi striimi, 130 miljonit vaatamist videotele ja 3,3 miljonit jälgijat sotsiaalmeedias.

Death Cab for Cutie on üks igati põnev alternatiivsema roki bänd USAst, Seattle’ist. On ju nende muusikat „lahterdatud“ ka indie-rokiks ja indie-popiks. Nende esitus ja muusika on üsnagi ebatavaline (seda peab igaüks ise kuulama), Gibbardil on vägagi omanäoline hääl ja esitus, üsnagi lüüriline, kui asi lühidalt kokku võtta. Bänd alustas tegevust juba 1997. aastal, täna mängitakse koosseisus Ben Gibbard (laul, kitarr, klahvpillid), Nick Harmer (basskitarr), Dave Depper (kitarr, klahvpillid, laul), Zac Rae (klahvpillid, kitarr) ja Jason McGerr (trummid).

Esialgu oli ansambel tegelikult vaid Gibbardi sooloprojekt, kuid pärast seda, kuid ta oli saanud plaadistuslepingu, otsustas ta kokku panna bändi. Nii kutsus Gibbard endaga kampa Chris Walla (kitarr), Nick Harmeri (trummid) ja Nathan Goodi (trummid). 1998. aastal debüteerisid nad albumiga „Something About Airplanes“.

Siinkohal üks huvitav fakt - ansambli nimi on võetud ansambli Bonzo Dog Doo-Dah Bandi laulu „Death Cab for Cutie“ järgi.

Alguses bändil suurt edu ei olnud, alles nende kolmas album „Transatlanticism“ tõi nendele edu. Plaati kiitsid muusikakriitikud, ka fännidele see meeldis, siis plaat müübis üsna hästi. Plaadil oli mitmeid lugusid, mida mängiti nii telesarjades kui ka filmides. 2005. aastal sai Death Cab For Cutie plaadilepingu suure plaadifirmaga ehk Atlantic Recordsiga. Samal aastal ilmus ka album „Plans“, mis oli edukas. 2008. aastal ilmus nende album „Narrow Stairs“, mis oli nende esimene album USA plaadimüügitabeli tipus, kuigi Gibbard on ütelnud, et see on nende karjääri kõige masendavam ja depressiivsem album.

2009. aastal kirjutasid nad laulu filmile The Twilight Saga: New Moon“. Lauluks on „Meet Me on the Equinox“. Siinkohal võiks mainida sedagi, et samal aastal (2009) abiellus Gibbard USA näitleja ja laulja Zooey Deschaneliga (tema on tuntud ka duost She And Him), kuid paar aastat hiljem teatas paar, et nad läksid lahku.

2011 ilmus ansamblilt album "Codes and Keys", millel kasutati tavapärasest vähem kitarre ja album kandideeris ka alternatiivse muusika parima albumi Grammyle.

2015 ilmus uus album "Narrow Stairs", millel esimest korda kasutati produtsenti, kes polnud ansambli liige ehk Chris Walla. Album oli edukas ja tõusis USA plaadimüügitabeli esikohale ja kandideeris ka Grammy-auhinnale, kusjuures lugu "I Will Possess Your Heart" sellelt albumilt kandideeris ka parima rokiloo Grammyle! Album lindistati Robert Langi stuudios Washingtonis, kus on plaate salvestanud ka Nirvana, Foo Fighters, Alice in Chains, Candlebox, Bush jpt rokipundid.

2018 ilmus nende 9. stuudioalbum „Thank You For Today“, millest olen Sulle ka kirjutanud ja see oli ka minu üks selle aasta lemmikplaate. Sellel plaadil läks igati hästi – USA Billboardi Top Rock Albumite listis tõusis see esikohale ja seda ka alternatiivsete albumite kategoorias. Igati ilus saavutus. 9. stuudioplaadi produtsendiks oli Rich Costey, kes on koostööd teinud ka selliste suurepäraste artistidega nagu Sigur Ros, Frank Turner, Muse, Biffy Clyro jpt. 2019 avaldas Death Cab For Cutie EP "The Blue EP". 

Ben Gibbard kinnitas ühes oma intervjuus, et ta ei istu kunagi maha ja ei hakka kirjutama lugusid teadmisega, et nendest tuleb kokku plaat, mis tõuseb edetabelites esikohale. Gibbard on ütelnud sedagi, et ta püüab võtta lugude kirjutamist ka tööna – tal on isegi kontor Seattle’i kesklinnas, kus tal on klaver ja mõned salvestusseadmed. Seal ta käib kohal, et lugusid kirjutada, juhul muidugi kui ta parajasti jooksmas ei ole, sest Gibbard on ka kõva maratonijooksja, kes jooksnud Los Angelese maratoni alla nelja tunni.

Sel aastal (2021) ansamblilt uus ja igati vahva EP "The GeorgiaEP". Nagu eelpool mainitud, viis lugu, viis kaverit.

EP avalöögiks on suurepärane „Waterfalls“ ehk R&B trio TLC legendaarne lugu, mis kõlab ka Death Cab For Cutie esituses igati ägedalt. Rahulikult, alternatiivselt ja igati põnevate saundidega. Mulle jätkuvalt meeldib Ben Gibbardi hääl ja esitus.

Teiseks looks on kaver USA rokipundi Neutral Milk Hoteli loost „The King of Carrot Flowers Pt. 1“, mis on Death Cab For Cutie esituses üsnagi folgilik, sellist 70. aastate hipilikku puudutust on selles esituses kindlasti. Palju on ka põnevaid keelpille kuulda.

Kolmas lugu sellel lühialbumil on „Fall On Me“, mis on algupäraselt ansambli R.E.M. lugu aastast 1986. Death Cab For Cutie versioon on üsnagi sarnane R.E.M.’i omale ja Ben Gibbardi hääl on sarnane Michael Stipe’ile. Siinkohal pean tõdema, et R.E.M. on esitanud ikka suurepäraseid lugusid ...

R.E.M.’i lauljat ja ninameest Michael Stipe’i ma korra juba mainisin ja mainin veel, sest Michael Stipe oli see, kes on oma karjääri jooksul ka paar Vic Chesnutti albumit. Vic Chesnutt, üks põnevamaid americana artiste, alustas muusikaga juba 1990. aastal, kuid lahkus meie hulgast 2009. aastal, vaid 45-aastasena, põhjuseks ravimite üledoos. Igal juhul on Death Cab For Cutie versioon Vic Chesnutti loost „Flirted With You All My Life“ lihtsalt võrratu – unelev, rahulik, hingepugev, võrratu kitarrisaundi ja –soologa.

EP viimane, viies lugu on samuti suurepärane kuulamine, jällegi rahulik ja uinutav. Loo pealkirjaks on küll „Metal Heart“ ja selle esitas algupäraselt 1998. aastal USA indie- ja folkroki lauljatar ja helilooja Cat Power.

Kui Death Cab For Cutie valiks EP’le juurde veel viis-kuus laulu, siis oleks see kindlasti selle muusika-aastat üks huvitavamaid ja rahulikumaid (ilusamaid?) plaate, kuid praegu on heaks kuulamiseks ka need viis laulu.

Kuula ise ka:

https://death-cab-for-cutie.lnk.to/TheGeorgiaEP