Why Don’t We „The Good Times and the Bad Ones“ (Warner Music)

Ma ei hakka üldse keerutama, et mulle on poistebändid ja nende muusika “istunud” juba üsna pikka aega. Olid ju esimesed poistebändid toimetamas juba 80. aastate lõpus, meenutagem kasvõi ameeriklaste New Kids on the Blocki. Veidi hiljem tulid juba brittide Take That, Blue, A1, O-Town, Five, East17, iirlaste Boyzone ja Westlife, kuid ka ameeriklased ei jäänud “võlgu”, neil olid ju Backstreet Boys, 98 Degrees ja ‘NSync.

Eks ole ka sellel sajandil olnud mitmeid edukaid poistebände, näiteks Jonas Brothers, The Wanted, JLS ja otse loomulikult One Direction, rääkimata ka viimastel aastatel Lõuna Koreast esile kerkinud poistebändidest, nt. BTS, GOT7, SHINee jpt.

Aastate jooksul on poistebändide alla lahterdatud veelgi varasemaid artiste nagu The Jackson 5, The Monkees, The Osmonds, kuid ka R&B bändid New Edition ja Boyz II Men.

Seetõttu on igati lahe, et ka täna saab rääkida poistebändidest ja nende muusikast. Üks hetke kuumemaid nimesid on kindlasti ameeriklaste Why Don’t We, kes peale aastast pausi on tagasi, et tuua fännideni oma teine album “The Good Times and The Bad Ones”. Bändi liikmed otsustasid kasutada värske kauamängiva loomisel uut lähenemist, kirjutades ja kaasprodutseerides lood ise.

Why Don’t We (kirjutatakse lihtsalt ka WDW) on USA poistebänd, milles laulavad Zach Herron, Jack Avery, Daniel Seavey, Corbyn Besson ja Jonah Marais. Bänd tuli kokku 2016. aastal, tänaseks on ilmunud kaks stuudioplaati, kuus EP’d ja palju singleid. Bändi suurimaks eeskujuks on väidetavalt Justin Bieber, kuid nad on saanud mõjutusi ka paljudelt teistelt artistidelt: Boyz II Men, Drake, Ed Sheeran, Childish Gambino, John Bellion ja Frank Ocean.

Bändi sünnipäevaks peetakse 27. septembrit 2016, kui kutid kohtusid Los Angeleses. Mõned päevad hiljem ehk 7. oktoobril ilmus nende debüütsingel “Taking You”, mis jõudis ka nende debüüt-EP’ni “Only The Beginning” (see ilmus samal aastal 25. novembril). Ei möödunud palju aega, kui WDW alustas juba suurt kontsertturneed “Taking You Tour” (2017). Aprillis 2017 ilmus nende teine EP “Something Different”, millele järgnes veel üks kontsertturnee “Something Different Tour”. Juunis 2017 ilmus ka kolmas EP “Why Don’t We Just”. Sama aasta septembris sõlmis WDW lepingu plaadifirmaga Atlantic Records. Sama aasta septembris ilmus neljas EP “Invitation” ja novembris viies EP “A Why Don’t We Christmas” (jõululugude EP).

2018 käis WDW kontsertturneel “Invitation Tour”. 31. augustil 2018 ilmus bändi esimene stuudioplaat “8 Letters”, ja märtsis 2019 oldi taaskord kontsertturneel “8 Letters Tour”.

2019 avaldas Why Don’t We igal kuul ühe uue laulu. Jaanuaris 2019 ilmus poistelt laul “Big Plans”, veebruaris “Cold In LA”, märtsis ilmus “I Don’t Belong in This Club”, millel lõi kaasa ka USA tunnustatud räppar Macklemore. Aprillis ilmus laul “Don’t Change”, mis jõudis ka multifilmi “UglyDolls” heliribale. Mais ilmus WDW viies uus lugu – “Unbelievable”, juunis “Come To Brazil” – see oli saanud inspiratsiooni sellest, et fännid olid kutsunud neid esinema Brasiiliasse, juulis ilmus “I Still Do” ja augustis “What Am I”. 2019. aastal kolm lugu veel – oktoobris “Mad At You”, novembris jõululugu “With You This Christmas” ja detsembris “Chills”.

Septembris 2020 ilmus poistelt uus laul “Fallin’ (Adrenaline)”, millest sai ka poiste uue albumi “The Good Times and the Bad Ones” esimene singel. Lugu debüteeris USA singlimüügitabelis (Billboard Hot 100) kohal 37, ja see oli ühtlasi ka WDW esimene lugu selles edetabelis. Eelmise aasta (2020) detsembris kaks uut lugu “Lotus Inn” ja “Slow Down”.

Kes on kes?

Jack Avery, s. 1. juuli 1999 Burbankis, Californias, üles kasvanud Susquehannas, Pennsylvanias. 2016 avaldas ta soolosingli “Liar”, ja käis ka kontsertturneel “Impact”, kus lõid kaasa ka Zack Herron ja Corbyn Besson. Ta on kaasa mänginud ka lühifilmis “Fearless Five”. 22. aprillil 2019 sai ta isaks, kui tema endine sõbratar Gabriela Gonzalez sünnitas tütre Lavender May Avery.

Corbyn Besson, s. 25. november 1998 Dallases, Texases, üles kasvanud Virginias. Tema nõbud moodustavad Hollandi türdukutebändi O’G3NE, nemad osalesid muideks ka 2017. aastal Eurovisioni lauluvõistlusel. 2014 jõudis ka Corbyn Besson avaldada soolosingli “The Only One”.

Zachary “Zack” Dean Herron, s. 27. mai 2001. Bändi noorim liige sirgus Dallases, Texases. Varajases nooruses laulis ta laulukooris. Enne liitumist Why Don’t We’ga, avaldas ta mitmeid hittlugude kavereid YouTube’is.

Jonah Marais Roth Frantzich ehk Jonah Marais, s. 16. juuni 1998. Ta on ansambli vanim liige, kes sirgunud Stillwateris, Minnesotas. 2016 jõudis tema avaldada ka sooloalbumi “When the Daylight’s Gone”.

Daniel James Seavey, s. 2. aprill 1999, kasvas üles Vancouveris, Washingtonis. Ta oskab mängida kuulmise järgi lausa 20 instrumenti! Lapsena viis tema isa poisi Portlandi, Oregonis, et lüüa kaasa tänavakunstide festivalil. 2015 lõi Seavey kaasa ka talendisaate “American Idol” 14. hooajal ja saavutas lõpuks 9. koha. Ta oli toona 15. aastane ehk selle hooaja talendisaate noorim finalist!

Ja nüüd siis WDW uus album (järjekorras teine plaat) “The Good Times and the Bad Ones”, tõeliselt ägeda poistebändi äge plaat! Uuel albumil on kokku 10 uut lugu, mis esitatud ja tehtud heas poistebändide muusika võtmes (üsna sageli leidsin end mõttelt, et WDW teeb ju muusikat, mis viib kuualaja omamoodi nostalgilisele helireisile 90. aastatesse) ehk tegemist igati suurepärase popiga, palju on ilusaid meloodiaid ja kauneid harmooniaid, mis pärast esimest või teist kuulamist kergesti kummitama hakkavad, nt. albumi avalöök “Fallin’ (Adrenaline)” või “Love Song” või “I’ll Be Okay”. Poistel on kõikidel hea hääl, ka kõrged noodid on igati puhtad ja ilusad, mitmehäälne laul paitab sageli kuulaja kõrva.

Mõnes loos on veidi ka rokilikumat puudutust, kuid ka see on selline hetkeline (nt. “Slow Down”, see on väga ägeda meloodia ja harmooniaga lugu), loomulikult on WDW lugude seas poistebändidele kohaseid ilusaid ja rahulikke lugusid, armastuslugusid, nt. “Be Myself”, “Grey” (võrratult ilusa meloodiaga lugu, klaver annab selles loos väga palju juurde), uue albumi lõpulugu “Stay” (jällegi väga laheda meloodia, põnevate harmooniate ja muusikaliste lahendustega lugu).

Kuula ise ka:

https://whydontwe.lnk.to/TGTATBO


Death Cab For Cutie „The Georgia EP“ (Warner Music)

Ansambli Death Cab For Cutie uus "The Georgia EP" on kokku pandud viiest loost, milleks on Ameerika Ühendriikide Georgia osariigist pärit artistide loomingu kaverid. Nende hulka kuuluvad “Waterfalls” ansamblilt TLC ning teised kaverid Neutral Milk Hotel, R.E.M., Vic Chesnutt ja Cat Power lauludest. Lühialbum sündis heategevuslikul eesmärgil, et tunnustada valimisorganisatsiooni Fair Fight Action tegevusvaldkonda ja toetada viimaseid Georgia osariigi valimisi. Üheks indie-roki kõige kaasahaaravamaks ja loomingulisemaks kollektiiviks nimetatud, mitmele (8) Grammy-auhinnale nomineeritud bänd on oma loominguga kogunud üle 1,3 miljardi striimi, 130 miljonit vaatamist videotele ja 3,3 miljonit jälgijat sotsiaalmeedias.

Death Cab for Cutie on üks igati põnev alternatiivsema roki bänd USAst, Seattle’ist. On ju nende muusikat „lahterdatud“ ka indie-rokiks ja indie-popiks. Nende esitus ja muusika on üsnagi ebatavaline (seda peab igaüks ise kuulama), Gibbardil on vägagi omanäoline hääl ja esitus, üsnagi lüüriline, kui asi lühidalt kokku võtta. Bänd alustas tegevust juba 1997. aastal, täna mängitakse koosseisus Ben Gibbard (laul, kitarr, klahvpillid), Nick Harmer (basskitarr), Dave Depper (kitarr, klahvpillid, laul), Zac Rae (klahvpillid, kitarr) ja Jason McGerr (trummid).

Esialgu oli ansambel tegelikult vaid Gibbardi sooloprojekt, kuid pärast seda, kuid ta oli saanud plaadistuslepingu, otsustas ta kokku panna bändi. Nii kutsus Gibbard endaga kampa Chris Walla (kitarr), Nick Harmeri (trummid) ja Nathan Goodi (trummid). 1998. aastal debüteerisid nad albumiga „Something About Airplanes“.

Siinkohal üks huvitav fakt - ansambli nimi on võetud ansambli Bonzo Dog Doo-Dah Bandi laulu „Death Cab for Cutie“ järgi.

Alguses bändil suurt edu ei olnud, alles nende kolmas album „Transatlanticism“ tõi nendele edu. Plaati kiitsid muusikakriitikud, ka fännidele see meeldis, siis plaat müübis üsna hästi. Plaadil oli mitmeid lugusid, mida mängiti nii telesarjades kui ka filmides. 2005. aastal sai Death Cab For Cutie plaadilepingu suure plaadifirmaga ehk Atlantic Recordsiga. Samal aastal ilmus ka album „Plans“, mis oli edukas. 2008. aastal ilmus nende album „Narrow Stairs“, mis oli nende esimene album USA plaadimüügitabeli tipus, kuigi Gibbard on ütelnud, et see on nende karjääri kõige masendavam ja depressiivsem album.

2009. aastal kirjutasid nad laulu filmile The Twilight Saga: New Moon“. Lauluks on „Meet Me on the Equinox“. Siinkohal võiks mainida sedagi, et samal aastal (2009) abiellus Gibbard USA näitleja ja laulja Zooey Deschaneliga (tema on tuntud ka duost She And Him), kuid paar aastat hiljem teatas paar, et nad läksid lahku.

2011 ilmus ansamblilt album "Codes and Keys", millel kasutati tavapärasest vähem kitarre ja album kandideeris ka alternatiivse muusika parima albumi Grammyle.

2015 ilmus uus album "Narrow Stairs", millel esimest korda kasutati produtsenti, kes polnud ansambli liige ehk Chris Walla. Album oli edukas ja tõusis USA plaadimüügitabeli esikohale ja kandideeris ka Grammy-auhinnale, kusjuures lugu "I Will Possess Your Heart" sellelt albumilt kandideeris ka parima rokiloo Grammyle! Album lindistati Robert Langi stuudios Washingtonis, kus on plaate salvestanud ka Nirvana, Foo Fighters, Alice in Chains, Candlebox, Bush jpt rokipundid.

2018 ilmus nende 9. stuudioalbum „Thank You For Today“, millest olen Sulle ka kirjutanud ja see oli ka minu üks selle aasta lemmikplaate. Sellel plaadil läks igati hästi – USA Billboardi Top Rock Albumite listis tõusis see esikohale ja seda ka alternatiivsete albumite kategoorias. Igati ilus saavutus. 9. stuudioplaadi produtsendiks oli Rich Costey, kes on koostööd teinud ka selliste suurepäraste artistidega nagu Sigur Ros, Frank Turner, Muse, Biffy Clyro jpt. 2019 avaldas Death Cab For Cutie EP "The Blue EP". 

Ben Gibbard kinnitas ühes oma intervjuus, et ta ei istu kunagi maha ja ei hakka kirjutama lugusid teadmisega, et nendest tuleb kokku plaat, mis tõuseb edetabelites esikohale. Gibbard on ütelnud sedagi, et ta püüab võtta lugude kirjutamist ka tööna – tal on isegi kontor Seattle’i kesklinnas, kus tal on klaver ja mõned salvestusseadmed. Seal ta käib kohal, et lugusid kirjutada, juhul muidugi kui ta parajasti jooksmas ei ole, sest Gibbard on ka kõva maratonijooksja, kes jooksnud Los Angelese maratoni alla nelja tunni.

Sel aastal (2021) ansamblilt uus ja igati vahva EP "The GeorgiaEP". Nagu eelpool mainitud, viis lugu, viis kaverit.

EP avalöögiks on suurepärane „Waterfalls“ ehk R&B trio TLC legendaarne lugu, mis kõlab ka Death Cab For Cutie esituses igati ägedalt. Rahulikult, alternatiivselt ja igati põnevate saundidega. Mulle jätkuvalt meeldib Ben Gibbardi hääl ja esitus.

Teiseks looks on kaver USA rokipundi Neutral Milk Hoteli loost „The King of Carrot Flowers Pt. 1“, mis on Death Cab For Cutie esituses üsnagi folgilik, sellist 70. aastate hipilikku puudutust on selles esituses kindlasti. Palju on ka põnevaid keelpille kuulda.

Kolmas lugu sellel lühialbumil on „Fall On Me“, mis on algupäraselt ansambli R.E.M. lugu aastast 1986. Death Cab For Cutie versioon on üsnagi sarnane R.E.M.’i omale ja Ben Gibbardi hääl on sarnane Michael Stipe’ile. Siinkohal pean tõdema, et R.E.M. on esitanud ikka suurepäraseid lugusid ...

R.E.M.’i lauljat ja ninameest Michael Stipe’i ma korra juba mainisin ja mainin veel, sest Michael Stipe oli see, kes on oma karjääri jooksul ka paar Vic Chesnutti albumit. Vic Chesnutt, üks põnevamaid americana artiste, alustas muusikaga juba 1990. aastal, kuid lahkus meie hulgast 2009. aastal, vaid 45-aastasena, põhjuseks ravimite üledoos. Igal juhul on Death Cab For Cutie versioon Vic Chesnutti loost „Flirted With You All My Life“ lihtsalt võrratu – unelev, rahulik, hingepugev, võrratu kitarrisaundi ja –soologa.

EP viimane, viies lugu on samuti suurepärane kuulamine, jällegi rahulik ja uinutav. Loo pealkirjaks on küll „Metal Heart“ ja selle esitas algupäraselt 1998. aastal USA indie- ja folkroki lauljatar ja helilooja Cat Power.

Kui Death Cab For Cutie valiks EP’le juurde veel viis-kuus laulu, siis oleks see kindlasti selle muusika-aastat üks huvitavamaid ja rahulikumaid (ilusamaid?) plaate, kuid praegu on heaks kuulamiseks ka need viis laulu.

Kuula ise ka:

https://death-cab-for-cutie.lnk.to/TheGeorgiaEP