Tiia Pällo, Gled-Airiin Saarso „Mõisakoolid I. Ammendamatud inspiratsiooniallikad. Avasta mõisa mustreid ja seoseid“ (Regio)

Paljud uhked mõisahooned muudeti 100 aastat tagasi koolimajadeks. Kui varem õpiti madalates talumaja klassiruumides, siis nüüd kolisid külalapsed ruumikatesse ja valgusküllastesse häärberitesse, mida ümbritsesid kaunid pargid. Mõisakoolidest on saanud Eesti haridusmaastiku uhkus – lapsed ei õpi ju ainult õpikutest, vaid neid inspireerib ajaloost, kunstist ja arhitektuurist küllastunud keskkond.

Sellest raamatust leiad 15 mõisakooliga seotud põnevaid lugusid, tutvud kunstimõistetega ja saad lahendada ülesandeid. Tegevust on nii lasteaialapsele, kooliõpilasele kui ka täiskasvanule. Eesti Mõisakoolide Ühendus tähistab selle raamatuga mõisakoolide 100. aastapäeva.

Varem on mõisaraamatute sarjas ilmunud Vääna, Laupa, Vodja, Illuka ja Puurmani mõisa raamatud.

Selle raamatu/töövihiku eessõnas ütleb Riin Alatalu, et koolimaja on piirkonna süda, kuhu lisaks lastele ja õpetajatele oodatud emad-isad, vanaemad-vanaisad ja naabrid. Mõisakoolid ootavad hea meelega külla ja ka haridusprogrammides osalema linnakoolide lapsi.

Alustame Vääna mõisaga Harjumaal, mis on olnud koduks mitmele põlvkonnale. Nüüd on ta mõisakooli kodu. Keskajal kuulus mõis Padise kloostrile ja siis oli seal kivist linnus. Mõisa barokset peahoonet hakati ehitama 1784. aastal tundmatu itaalia arhitekri peojekti järgi ja see sai valmis 1797.

Saame lugeda ka mõisahärra kabineti seinamaalingust, kuid harjutame ka korrapärase mustri helindamist, sest kujund + rütm + heli = helindatud muster. Juttu on ka mandžuuria pähklist, mis kasvab Vääna mõisa põhjapoolses, Prantsuse stiilis pargis, kuid ka siin on juttu muusikast ehk muusika leidmisest joonistuselt.

Järgmiseks saame tuttavaks Pikavere mõisaga Harjumaal. 15. sajandist pärit mõis on aegade jooksul kuulunud mitmele tuntud suguvõsale. Alates 1889. aastast kuni võõrandamiseni 1919. aastal oli mõis von Taubede aadliperekonna valduses. Aastatel 1939-40 ehitati hoone põhjalikult koolimajaks ümber, nii et keskosa tehti kahekorruseliseks ja muudeti osalt ka akende kuju.

Pikavere mõisapargis leiab nii mõisapargi klassikalist ilu kui ka aiamaa koos väliköögiga. Seal kasvavad traditsioonilised pargitaimed, aga samas võib leida õunapuid, mis mõisakooli lastele väga meeldivad.

Ka selles peatükis on võimalik toimetada igasugu põnevate ülesannetega, juttu on uksetahveldisest (see on nikerdustega kaunistatud uste puittahvlitest kate, mis teeb ukse uhkemaks), pargist ja purskkaevust, kuid tuleb leida ka piltidelt erinevusi, värvida mõisa pildid tavapäraselt ja fantaasiaküllaselt jpm.

Järgmine lugu viib meid Illukasse Ida-Virumaal. Esimesed teated Illuka külast pärinevad 1424. aastast, mil sellel oli venepärane nimi Samover (hiljem Soomevere). Illuka mõis loodi Rootsi võimu perioodil. Juttu on ka mõisamajandusest, mille areng oli Põhjasõja ajal seisma jäänud, ja sai uue hoo sisse alles 18. sajandi keskpaigas. Illuka mõisa taludes olid 8-12-pealised veisekarjad, mõisas oli puhtatõuline angleri piimakari, lüpsilehmi oli 50-60 ja tõuhobuseid 28-30. Piima töötlemiseks oli mõisas meierei.

Mõisamaadel elas mõisarahvas ja talurahvas. Mõis vajas palju töölisi, kellest mõned elasid mõisas, teised (metsavahid, kõrtsmikud, möldrid) mõisakeskusest eemal. Lisaks olid mõisa teenistuses mitmesugused talupoegadest ametimehed: põllu-, metsa-, heinamaa-ja piirivahid, tallimehed, aednikud ning meistrimehed (sepad ja meiereipidajad).

Saame lugeda ka seinamaalingutest, trafarett ehk šabloonmaalist, saame jätkata kujundite joonistamist, jäljendada ja harjutada seinamaali bordüüride mustreid, kuid viia kokku ka mõisa ametimehed ja tööks vajalikud asjad, hooned või paigad, kus nad tegutsesid.

Järgmine põnev paik on Vasta mõis Lääne-Virumaal, millest kirjutati esimest korda ajalooürikutes 1398, omanikuks oli siis Berthold Meckes von Waschel. Vasta mõisasüda on olnud kasutusel koolina juba 1940. aastast. 2020 alustas koolis õppetööd 108 õpilast.

Selles osas on juttu ka arhitektuuri sümmeetriast, saame teada, mis on baluster, balustraad, sümmeetria, reljeefid, dekoor ja akantus. Loeme ka akendest ja ustest, arvutame eri värvi aknaklaaside pindala, et teada saada, kui palju peab tellima igat värvi klaasi nelja akna vitraažide jaoks. Saame tuttavaks ka rööplükkega, mis on paralleellüke, kus iga lõik on eelmisega paralleelne.

Viies paik on Kiltsi mõis Lääne-Virumaal. Kiltsi mõisaansambel on rajatud 14. sajandist pärit vasall-linnuse varemeile, millest on säilinud alusmüürid, laskeavadega nurgatornid ja munakivipõrand keldris.

18. sajandi lõpul hakkas Hermann Johann von Benckendorff linnuse müüridele kodu ehitama. Aastatel 1816-1846 kuulus loss Vene ümbermaailmareisi korraldajale ja juhile admiral Adam Johann von Krusensternile. Alates 1920. aastast tegutseb mõisas kool. Meil on võimalus lugeda ka pikemalt Adam Johann von Krusensternist.

Selles osas on juttu ahi ja laemaalingutest, meil on võimalus jätkata bordüüride joonistamist, vaadelda ahjukaunistusi ja joonistada ise omaloomingulisi voluutide ja taimornamentidega kaunistusi.

Kiltsi mõisale järgneb Lasila mõis Lääne-Virumaal. Lasila mõis rajati 17. sajandil. 19. sajandi alguses läks mõis von Baeride kätte – seal veetis osa lapsepõlvest ka maailmakuulus bioloog Karl Ernst von Baer. Mõisa kahekorruseline historitsistlik peahoone, puhta vuugiga mitmete tornide ja tornikestega tellisehitis, on valminud 1862. Kollased tellised on Eestis üsna haruldased.

Saame lugeda ka tellisest, saame teada, mis on toortellis ehk plonn, mis on telliseahi ehk töng. Millised on meistrimärgid, tellisesotised (plokk- ehk ristseotis, munkseotis, piki- ehk pool-poolega seotis, flaamiseotis), kuid ka arhitektuurist ja geomeetriast on juttu, mis on diameeter, raadius ja sektor.

Järgmine peatükk tutvustab meile Kohila mõisa Raplamaal, mis rajati 15. sajandil. Mõisa praegune härrastemaja on ehitatud 19. sajandi esimesel veerandil ja tollal kuulus see von Brevernite aadlisuguvõsale, kes ehitas mõisakompleksi ka esinduslikumalt välja.

Mõisakompleksi põhiosa moodustavad peahoone, valitsejamaja, teenijatemaja, ait-kuivati (praegu valla raamatukogu), tall-tõllakuur (Kohila Mõisakooli algklasside maja). Selles peatükis loeme veel ka meandrist, mis on antiikne motiiv, täisnurkselt või spiraalselt korduv geomeetriline paelornament. Juttu on ka Kohila paberivabrikust ning ka lambakasvatusest ja meriinolammastest.

Keerame lehekülge. Saame tuttavaks Laupa mõisaga Järvamaal, mille kahekorruseline peahoone on ehitatud juugend-retrostiilis, mis meenutab 18. sajandi barokset rikkaliku ornamentikaga ehitustava. Ebasümeetrilise juugendstiili omapäraks on voolavad ja ümarad jooned ning rohked taimemotiivid. Retrostiil matkib endistele ajastutele omaseid jooni ja tunnuseid, tihti on see nostalgiline meenutus möödunust. Selles peatükis on juttu ka sugupuu koostamisest. Selgub, et Taubed on suur ja iidne suguvõsa, kelle juured ulatuvad lausa 15. sajandisse. Nagu iga vana suguvõsa, hargneb ka nende sugupuu paljudeks harudeks. Laupa Taubed kuuluvad Riguldi harusse. Ja on ka lugejale endal võimalik selles raamatus oma sugupuud koostama hakata.

Järgmisena saame tuttavaks Aruküla mõisaga Koerus, Järvamaal. 1635 kinkis Rootsi kuninganna Kristiine Aruküla mõisavalduse Rootsi vägede ülemjuhatajale Lennart Torstensonile. Aruküla mõisal on olnud koguni 15 omanikku. Algselt oli peahoone puidust, aga Gotthard Frommhold Knorring lasi ehitada kahekorruselise barokkstiilis kivimaja, mis valmis 1789. Aastate jooksul on mõisa remonditud ja ümber ehitatud.

1920 mõis riigistati ja sellest ajast on seal olnud kool. Praegu on peahoone esimesel korrusel Koeru Muusikakool ja teisel korrusel Koeru Keskkooli algklassid. Mõis restaureeriti 2015. Selles osas on meil võimalik kasutada värvi- või viltpliiatseid ja jätkata meandri värvimist, lahendada valemi järgi seinamaalingu saladus ja kujundada oma värava vapp.

Edasi loeme Koigi koolist, mis on muinasjutuline mõisakool Järvamaa südames. Äsja täitus koolil 100 aastat järjepidevat õppetööd mõisa ruumides. Õpilasi on koolis veidi üle 100 ja lapsi on selle juurde kuuluvas lasteaias 40.

Baroksete tunnustega varaklassitsistliku hoone keskel paiknevad saal ja avar fuajee. Loeme ka prantsuse pargist, joonistame roosiõit ja pojengiõit, jätkame põrandakujundite joonistamist.

Järgmine peatükk viib meid Puurmani mõisa Jõgevamaal, kuigi selles peatükis loeme rohkem siiski külade tekkest ja mõisast.

Vanimaks maa-asulaks on küla, mis moodustus põlluharimise ja karjakasvatusega tegelevate perede majapidamistest ehk taludest. 13. sajandi alguseks olid külad juba selgepiirilisemalt välja kujunenud ja levinumaks külatüübiks oli sumbküla. 14. sajandil hakkasid kujunema rida-, ahel- ja hajakülad. Külades oli keskmiselt 10 talu, harvem ka üle 20. Siin on ka joonised, millised need külatüübid olid. Mõis oli suur maavaldus, mis hõlmas põllumaid, pererahva elumaja koos pargiga ning ümberkaudseid talumajapidamisi.

Keskajal jagunesid mõisad laias laastus maahärrade (ordu-, piiskopi-), kloostri- ja toomhärrade ning era- ehk aadlimõisaks.

Puurmani nimi tuleb tõenäoliselt endise ordumõisa Rootsi võimu aegsete omanike Buhrmeistrite perekonnanimest. 1860. aastatel ehitatud Puurmani mõisa peahoone on uusrenessansi stiilis.

Siin on ka Puurmani mõisa plaan, mis on pärit 19. sajandi teisest poolest. Plaanil on vesiveski, loss, majapidamishooned, ait, tall, pereköök, valitseja elamu, majapidamishooned ja tallmeistri elamu, ring-karjalaut, aednikuelamu, kanala, rehielamu ja aiad.

Ja et ma Sulle nüüd tervet raamatut ära ei räägiks, siis mainin veel seda, et meil on võimalus lugeda Tõstamaa mõisast Pärnumaal ja laemaalingutest ning maagiaringist ja mosaiigist; Heimtali mõisast Viljandimaal, mõisniku käärilõigetest ja mõisasaalist; Palupera mõisast Tõstamaal, fassaadiakendest, Palupera kooli ajaloost ja Hiiu-Suuremõisa mõisast Hiiumaal, lae- ja seinamaalingutest, tapeetidest, lambriidest ja tahveldistest.

Selline vahva raamat/töövihik, mis kindlasti pakub huvi nii väikesele kui ka suurele lugejale, kes mõisadest ja mõisakoolidest huvitatud on. Palju on põnevaid fakte ja kauget ajalugu, palju on igasugu vahvaid ülesandeid, palju on fotosid ja jooniseid.


Liz Marvin, Annie Davidson „Aknalaua aednik. 50 lihtsalt kasvatatavat taime, mis annavad kodule uue ilme“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Raamat tutvustab puu- ja köögiviljade, ürtide ja kaunite toataimede kasvatamise põhitõdesid ning annab näpunäiteid, kuidas taaskasutada toidujääke ja sulandada isekasvatamise mõtteviisi oma elustiili. Külvamine ei eelda keerukaid abivahendeid – alustuseks piisab ka ainult õhinast, aknalauast ja mõnest tühjast lillepotist.

Kas teadsid, et avokaadoseemnest saab kasvatada ilusa toataime? Või et paari nädalaga veeklaasis kasvatab lehtsalat uued lehed? Ja et aknalaua maitsva ürdiaia saad luua pistikutest? Pisut kannatlikkust, soojendavat päikesepaistet ja pealehakkamist ning peagi on su kodu täidetud silmipaitava, heaolutunnet suurendava ja mõnel juhul ka söödava rohelusega.

Aknalaud roheliseks, õhk puhtaks ja toit vitamiinirikkaks!

Selle vahva raamatu sissejuhatuses “Sinu kodu on sinu aed” tõdeb raamatu autor, et olla aednik, ei pea sa aeda omama. Vaja on vaid pisut kujutlusvõimet, kannatust, katsetamist ja ka eksimist ning su aknalaud, köögikapid, raamaturiiulid ja muud sobivad paigad täituvad rikkaliku rohelusega, mida saab süüa, kasutada toitude maitsestamiseks ja rahustava tee keetmiseks või lihtsalt nautida meeleolu, mille taimed ju kodus loovad.

See raamat näitab sulle, kuidas muuta oma kodu rohelisemaks ja ühtlasi kasvatada taimi, mida võib süüa. Pole vahet, kas oled juba kogemustega rohenäpp või veel päris algaja – lehitse raamatut ja saa innustust, haara poest mullakott ja hakka pihta.

Raamatu esimene peatükk on “Asu kasvatama”, milles autor ütleb, et esimene ja kõige tähtsam küsimus on: millised kohad sinu kodus on aianduse jaoks sobivaimad? Köök on kõige tõenäolisem ruum ürtidele ja teiste söödavate taimede kasvatamiseks, aga kasutada võiks ka selliseid kohti nagu raamaturiiulid, diivanilaud, koridorid ja isegi trepid.

Oma elamises ringi vaadates mõtle läbi taimede parimad kasvukohad. Mõni taim vajab hädasti palju valgust, samas kui mõnele teisele taimele on seda hoopis vähem vaja. Mõni taim tunneb end väga hästi niiskuserohkes kohas, samas kui teine taim seal vaevleb. Võid avastada, et üks ja sama koht mõjub eri aastaaegadel erinevalt – kevadine soe ja päikeseküllane aknalaud võib kesksuvel muutuda sinu taimedele praeahjuks. Päikesevalgus ja temperatuur on taimede kasvatamisel kõige otsustavamad tegurid, seepärast on kevad ja varasügis söödavate taimede kõige parem kasvuaeg.

Seejärel peatükk “Perekond sinu aknalaual”, milles autor kinnitab, et selle raamatu taimed on valitud nii, et kõiki saaks kasvatada siseruumides päikeselisel aknalaual, kuid siiski võib nende kasvatamine osutuda parajaks proovikiviks.

Kui oled algaja, siis alusta mõne ürdi või võrsega. Mõistlik on teha hakatust mõnu pistiku kasvatamise või seemnete külvamisega ning vaadata, kas ja kuidas need kasvama lähevad. Kindlasti mõtle sellele, mida sa tegelikult tarbid, kui palju see ruumi vajab ja kui kaua kulub kasvatamiseks aega.

Järgmine peatükk on “Muuda oma kodu rohelisemaks: põhitõed”. Alustamiseks on sul vaja ainult pisut kannatust, natuke päikesepaistet ja näpuotsaga loovust. Lisaks vajavad paljud selles raamatus nimetatud taimed veidi mulda ja hoolt. Vaja läheb ka väikest sõelaga kastekannu, pihustit seemnete külvamiseks või võrsete eest hoolitsemiseks, kääre saagilõikamise jaoks, termomeetrit kodus eri kohtade temperatuuri mõõtmiseks, mis aitab otsustada, kuhu midagi kasvama panna ja kasvumulda.

Järgmine peatükk peatubki mullal ehk “Muld, see võimas muld”. Head toataimede kompostmulda, mis on hästi õhustatud ja peab vett kinni, võib kasutada enamiku taimede, eriti söödavate puhul. Oluline on siiski leida sobivaim, sest ehkki taimede kasvatamine siseruumides on seotud mitmete teguritega, on õigel kasvusegul aknalaua aianduse edukuses suur roll.

Saame teada, et ei tohi mitte kunagi kasutada aiamulda toataimede istutamiseks, ja kui kaevad õuest välja taime, et see tuppa üle tuua, siis eemalda juure ümbert nii palju mulda kui võimalik.

Peatükis “Kastmine” saame teada, et aknalaua aednik peab kastma targalt. Tuleb läbi mõtelda, kuhu vesi jõuab, kui see kastmise ajal läbi mulla voolab. Ideaalis võiks kasvupott, mille põhjas on augud, olla teise, aukudeta poti sees. Aukudega pott võimaldab kasta ka altpoolt, kui asetad poti alumise osa korraks vett täis kraanikaussi ja lased veel mulla sisse imbuda.

Parim aeg kastmiseks on hommikul või õhtul, sest enamasti taimed ei taha, et nende märjad lehed oleksid otsese päikesevalguse käes.

Seejärel peatükk “Õpi oma taimi tundma”, milles öeldakse, et kõige olulisem on oma taimi tundma õppida. Hea viis taime meeles pidamiseks on lisada igapäevaste harjumuste hulka viis minutit aiandust. Näiteks jaluta kodus ringi veepritsi või kastekannuga, samal ajal kui su hommikukohv tõmbab.

Selles peatükis on juttu ka kahjuritest, haigustest ja hingamisrumist – nii nagu inimene, vajab ka taim oma hingamisruumi. Saame lugeda veel ka põhjalikku peatükki pottidest, milles on juttu ka omatehtud pottidest taimebeebidele.

Edasi raamatu teine osa “Taimed toas kasvatamiseks”. Nüüd saame tuttavaks taimedega, mis sobivad kodus aknalaual kasvatamiseks. Iga taime juures on eraldi kirjas oskuste tase, kasvuaeg, valguse kogus ja kastmine, kuid loomulikult on juttu sellestki, kuidas taime kasvatada ja kasutada.

Ma ei hakka Sulle pikalt taimede kohta kirjutama, nende kohta saad ise pikemalt lugeda, kuid meile tutvustatakse: mikroroheline (brokoli, mangold, punane basiilik, peet, lehtkapsas), hernevõrsed, noor spinat, idandatud oad, tatravõrsed, porgandipealsed, seller, küüslaugupealsed, lehtsalat, redis, mangold ehk lehtpeet, rukola, murulauk, piparmünt, rosmariin.

Ka taimede tutvustuste vahele on pikitud mõned teised lood ja teemad, näiteks “Taimed, mis parandavad enesetunnet”. Viimaste aastate jooksul on raamatu autor täheldanud suurenenud huvi toataimede vastu. Võib-olla on põhjuseks see, et inimene on muutunud teadlikumaks killukese looduse tuppatoomise rahustavast mõjust. Siia on lisatud veel ka kolme taime tutvustused: luuderohi, havisaba ja kõrge nefroleeg.

Meie taimede valik jätkub: aed-harakputk, sidrunhein, pune, petersell, tšilli, kahvri laimipuu, sukulendid.

Ja veel üks vahele pikitud osa ehk “Maagilise väega taimed”. On taimi, mida on hea enda ümber hoida mitte ainult kauni välimuse või hea maine pärast, vaid ka seetõttu, et neil on pakkuda midagi erilist. Selles raamatus on näiteks toodud kolm sellist taime: lavendel, kummel ja aaloe.

Jätkame taimedega. Tüümian, basiilik, koriander, apteegitill, avokaado, ingver, jasmiin, mangopuu, tomat, ananass, kalamondiinipuu ja sidrunipuu.

Kuid see pole veel kõik. Järgmises osas “Aiapidamine akna taga” öeldakse, kui mõni kohake sinu kodus saab natukegi päikest, võib tark aednik kasutada ukseläve, kitsaid koridore, palkonetti ja isegi piirdeaeda selleks, et kasvatada veelgi rohkem maitsvaid taimi – näiteks päevakübarat.

Saame lugeda ka vertikaalsest aiast, amplimaasikatest, potikartulitest ja aedhernest Tom Thumb.

Selline vahva raamat see “Aknalaua aednik”. Omamoodi õpik ja heade näpunäidete valimik kõikidele neile, kes tahaksid oma kodu aknalaual või mujal head ja paremat ja ilusat kasvatada.


Chris Wallace, Mitch Weiss „Pöördloendus 1945. Ebatavaline lugu tuumapommist ja 116 päevast, mis muutsid maailma“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud veriseid konflikte Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast. Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsuse langetamisega inimkonna ajaloos.

„Pöördloendus 1945“ räägib haarava loo 116 tormisest päevast kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm.

Kohtume inimestega, kes olid tuumapommiga ühel või teisel moel seotud: teadlase J. Robert „Oppie“ Oppenheimeri ja tema meeskonda salaja imbunud Nõukogude Liidu luurajatega, teise maailmasõja ajal ametis olnud Ameerika ja Euroopa riigijuhtidega, võitlushimulise piloodiga, kes valiti pommi kohale toimetama, ja paljude teistega.

„Pöördloendus 1945“ on palju rohkem kui lihtsalt raamat tuumapommist. See on lugu inimestest – nendest, kes pommi ehitasid, kohale viisid ja rünnaku üle elasid.

On olnud aegu, mil olen hea meelega lugenud sõjalugusid ja sõjameenutusi. Ei maksa unustada, et nõukogude ajal oli mitmed laste- ja noortekirjanduse kohustuslikud raamatud koolis just sõjast või sõjakangelatsest. Mulle meenuvad “Polgu poeg”, “Noor kaardivägi”, “Timur ja tema meeskond”, “Jutustus tõelisest inimesest” jt. Mahukas oli Aleksandr Tšakovski kirjutatud mitmeosaline “Blokaad”, mis jutustas Leningradi blokaadist, või Aleksandr Pokrõškini mälestusteraamat “Sõjataevas”, Sergei Smirnovi “Bresti kindlus”, kuid ka mitmed Luise Vaheri ja Paul Kuusbergi teosed, ja kindlasti ka Ülo Tuuliku “Sõja jalus”.

Mingil hetkel meeldis mulle vaadata ka igasugu sõjafilme, nii nõukogude kui ka brittide ja ameeriklaste omi. Kes meist poleks vaadanud populaarseid telesarju “Neli tankisti ja koer” ja “17 kevadist hetke”, kuid ka filme: “Sergeant York”, “Stalag 17”, “From Here To Eternity”, “Patton”, “The Dirty Dozen”, “The Great Escape”, “The Bridge Over River Kwai”, “Das Boot”, “The Desert Fox”, “Run Silent, Run Deep”, “Paths of Glory”, “Operation Pacific”, “They Who Dare”, “The Longest Day”, “Von Ryan’s Express”, “Anzio”, “The Guns of Navarone”, “The Heroes of Telemark”, “Operation Crossbow”, “Escape To Athena”, “Midway”, “The Eagle Has Landed”, “MacArthur”, “The Wild Geese” jt.

Viimase 15-20 aastaga on minu huvi sõjaraamatute ja sõjafilmide osas muutunud oluliselt väiksemaks, kuid pean tunnistama, et “Pöördloendus 1945” oli taaskord üks igati kaasahaarav ja huvitav lugemine ehk dokumentaalugu tuumapommist, selle loomisest, katsetamisest ja kasutamisest II maailmasõjas, kusjuures raamatu autorid kirjeldavad sündmusi, olukordi nii nagu need on arvatavasti juhtunud või juhtunud, kuid jätavad siiski lugejale endale otsustada, kas tuumapommi kasutamine II maailmasõjas oli õige või mitte.

Selle raamatu lugu saab alguse 12.04.1945, mil tuumapommi kasutamiseni oli 116 päeva. Harry Trumanil oli vaja napsi. See oli tal 82. päev asepresidendi ametis. Ja nagu tavaliselt veetis ta pärastlõuna Senati istungisaalis. Nüüd, pisut enne kella 17 otsustas Senat armulikult selleks päevaks töö lõpetada.

Kell 17.25 saab Truman Valge Maja juures teada, et president Roosevelt on surnud. Truman oli kiirustanud Valgesse Majja, et presidendiga kohtuda. Nüüd oli Truman kohal ja avastas äkitselt, et tema ongi president. Edasi käisid asjad kähku. Kell 19.09 annab Truman juba ametivande. Seejärel kinnitab ta valitsuskabineti liikmetele, et kavatseb järgida Roosevelti tegevusplaani.

Pärast lühikest kohtumist valitsuskabineti liikmetega, jääb Trumaniga 77-aastane sõjaminister Henry Stimson, et rääkida uue presidendiga “kõige pakilisemast asjast”. Jutt on “tohutu ulatusega töös olevast projektist”, mille käigus arendatakse “uut peaaegu uskumatu hävitusjõuga lõhkeainet”. Plaan oli nii salajane - ja kätkes endas väga suurt ohtu -, et sellest teadis ainult käputäis inimesi.

Stimsoni info pani Trumani kukalt kratsima, sest tal polnud aimugi, milles see “projekt” seisnes. Truman on hiljem öelnud, et see oli päev mil “terve maailm tema õlgadele langes”. Nüüd otsustas Truman koju minna, puhata ja siis tööl sarvist haarata.

Teine peatükk viib lugeja 15. aprilli 1945 Los Alamosesse New Mexicos. Tuumapommi kasutamiseni on 113 päeva. Lugejale tutvustatakse J. Robert “Oppie” Oppenheimerit, kes oli Manhattani projekti teadusdirektor. See projekt oli Ameerika suur salajane ettevõtmine tuumapommi loomiseks. Lühidalt saame lugeda Oppenheimeri teadustööst ja saavutustest, kujunemisest tõhusaks ja karismaatiliseks administraatoriks. Olid ju Los Alamosesse kogunenud mõned maailma suurimad füüsikud, kelle seas oli kuus Nobeli auhinna laureaati. Neil olid tohutud egod, aga mingil moel õnnestus Oppenheimeril kõik klappima panna, kusjuures ta oli alles neljakümnene.

Selle suure ja salajase projekti jaoks oli Los Alamose elanike arv kasvanud mõnesajast kaheksa tuhandeni, seal elasid teadlased ja sõjaväelased ning nende pered. 22 000 hektari suuruse perimeetriga “küngast” ümbritses kolme meetri kõrgune okastraadiga tara. Teise taraga erdaldatud tehnilisele alale selle sees pääsesid ainult kõige rangema julgeolekukontrolli läbinud inimesed.

Teade Roosevelti surmast tuleb Oppenheimerile tohutu šokina, oli ju aastate jooksul hakanud nad teineteist usaldama. Tööd projektiga oli palju ja Oppenheimerile tegid muret mitmedki töörühma teadlased, kes olid muutunud kahtlevaks tuumapommi loomise suhtes, seda just moraalsetel kaalutlustel.

“Roosevelt oli suurepärane arhitekt”, ütles Oppenheimer. “Ehk osutub Truman heaks puusepaks.” Oppenheimer polnud selles kindel ja Los Alamose teadlased pidid hakkama tulemusi ette näitama, et kõik jätkuks nii nagu seni.

Kolmandas peatükis jõuame 23. aprilli 1945, oleme Wendoveris, Utahis. Saame tuttavaks kolonel Paul Tibbetsiga, kes on õhuväelaste juht. Neid treenitakse salajase pommirünnaku läbiviimiseks, mis võib sõjale lõpu teha. Tibbets käis sageli Los Alamoses ja oli väsinud sellest, et teadlased siiani alles “nikerdasid” selle kallal.

Saame lugeda Tibbetsi elust ja perest, õhujõudude suured ülemused oli kindlad, et just Tibbets on õhuvägede “kõige kuradi parem piloot”, kelle lennukogemus oli selle ohtliku ülesande täitmiseks võtmetähendusega. Piloodilt, kes viimaks missiooni ajal lennukit juhib, ei nõuta ainult tuumapommi täpset sihtimist. Ta peab pärast seda sooritama ka ideaalsed pöörded ja plahvatustest eemale saamiseks pikeerima. Muidu võivad lööklained lennuki tükkideks rebida.

Loeme ka Tibbetsi saavutustest ja sellest, kuidas ta valiti Manhattani projekti. Ta oli välja valitud selleks, et töötada välja meetod, mille abil heita tuumapomm Saksamaa või Jaapani õhuruumis. Tema missiooni koodnimeks oli operatsioon Silverplate. Talle öeldi, et ta saab kõik, mida vajab – alates isikkooseisust kuni varustuseni.

Tibbets valis treeningprogrammi läbiviimiseks Wendoveri lennuvälja, asustusest kaugel Utah’ ja Nevada osariigi piiril asuva sõjaväebaasi.

Tibbets hakkas oma uude rühma sobivaid mehi kutsuma. Ta kammis oma mälu läbi, et leida väljapaistvaid lendureid, kes olid temaga teeninud Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning osalenud B-29 treeningprogrammis.

Nii tutvustatakse lugejale mitmeid olulisi mehi: kapten Theodore “Dutch” Van Kirk, kes oli navigaator; major Thomas Ferebee, pommituslennuki piloot Jacob Beser; staabiohvitser ja sabatulistaja Georg “Bob” Canon; kapten Robert A. Lewis, kes oli aviaator. Kui Tibbets oli värvanud nii palju mehi, et moodustada kasvõi kümme meeskonda, oli ta seda tehes kokku kogunud mõned USA sõjaväe parimad piloodid, navigaatorid ja lennundusinsenerid.

Nüüd soovis Tibbets, et asjad hakkaksid liikuma ja tema mehed hakkasidki baasist liikuma. Tibbetsil oli kõrini, et peab ootama ajal, kui ülejäänud maailm sõdib.

Neljas peatükk viib lugeja 24. aprilli 1945. Oleme Okinawa saare lähedal Jaapanis. USA hävituslaeva kõrgel tekil seisab kaptenleitnant Draper Kauffman. Saame tuttavaks eliitväeosa allveehävitusmeeskonna meestega ehk nn konnmeestega.

Ameeriklastel oli plaan alistada Okinawa, seejärel kogu Jaapan, kuid kõik see oli võtnud kaua aega, sest kindral Joseph Stilwelli sõnul oli “vaenlane tugevam kui sõja alguses”. Ka sel päeval olid hävituslaeval jaapanlaste lennukid, mille kabiinis istusid kamikaze’d. Meil on võimalus lugeda ameeriklaste amfiiblahingutest jaapanlaste vastu, sellest, mida konnmehed tegid, milliseid ülesandeid täitsid.

Draper Kauffman ei teadnud Los Alamosest ega seal loodavast võimsast pommist midagi. Ta teadis ainult niipalju, et jaapanlased võitlesid viimase meheni ja pärast Okinawat on neil veel ainult üks sihtmärk. Okinawa oli neile tundunud põrguna, see, mi sees seisis, oli palju hullem …

Viies peatükk viib lugeja 25. aprilli 1945 Washingtoni ja president Trumani juurde tagasi. Saame lugeda Harry Trumani elust ja karjäärist, abikaasast ja perest, kuid ka sellest, kuidas talle tutvustati Manhattani projekti. Ka lugeja saab täpsema ülevaate Manhattani projektist ja selle algusest. Juttu on uraani rikastamistehasest, maailma esimesest alalisest tuumareaktorist, teise tuumakütuse allika plutooniumi loomisest. Selge oli see, et uraani vajati palju, kuid ainuke teadaolev maardla USAs asus Kaljumäestikus ja sellest lihtsalt ei piisanud. USA pöördus Belgiale kuuluva Kongo poole.

Nüüd uuris Truman Manhattani projekti juhtidelt kõike. Teda šokeeris, et sellise ulatuse ja mahuga projekt, mille tehased asuvad üle kogu riigi, oli püsinud saladuses. Sõjaminister Stimson tõdes, et pomm on valmis nelja kuu pärast.

Truman mõistis, et pomm võib sõda märgatavalt lühendada. Aga ta muretses ka selle pärast, kuidas võib pommi kasutamine mõjutada rahvusvahelisi suhteid lähitulevikus, eriti venelastega, ja millised on selle pikaajalised tagajärjed kogu planeedile. Oli ju Stimson hoiatanud, et pomm võib olla “nii võimas, et hävitab lõpuks kogu maailma”. Seda kartis ka Truman.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ära rääkida. Seda huvitavat ja sisukat teost tuleb ikka ise lugeda. J

uttu on veel Hitleri ja Eva Brauni enesetapust, Saksamaa kapituleerumisest, pommitamise sihtmärkide valikust Jaapanis (oli ju “kandidaate” mitu), kuid on ka vägagi inimlikke aspekte, näiteks tavaliste jaapanlaste ja laste elust Hiroshimas enne pommitamist. Loeme sellestki, kuidas Truman ja tema lähikondsed arutlevad, kas peaks jaapanlasi enne pommitamist hoiatama, kas peaks pöörduma nende poole, et nad annaksid alla. Juttu on tuumapommi katsetamisest, sellest, mida rääkida ajakirjandusele Manhattani projektist.

Käime koos president Trumaniga ka Potsdami konverentsil, millel osalesid ka Briti peaminister Winston Churchill ja Nõukogude Liidu juht Stalin. Umbes samal ajal, kui konverents algas, olid Alamogordos New Mexicos teadlased valmis õhkima maailma esimest tuumarelva. Saame lugeda kahest pommist – Little Boy ja Fat Man.

Tuumapommi katsetus 16. juulil 1945 õnnestus ehk 21 päeva enne pommirünnakut Jaapanile.

Potsdami konverents sai otsa. Jaapani juhte hoiatati, kuid nemad ei olnud alistumisega nõus, mida oligi karta. Nüüd tuli Trumanil langetada otsus pommi kasutamiseks ja rünnak pidi toimuma pärast 3. augustit.

Viimased neli päeva enne rünnakut leiavad raamatus väga täpset ja põhjalikku kajastamist. Juttu on lennukist, mille nimeks sai Enola Gay (saame teada, miks just selline nimi), lennukimeeskonnast, kuidas pomm lennukisse sai ja lõpuks olemegi missioonil.

Aeg väheneb hirmuäratava kiirusega. 7 tundi,5 minutit; 6 tundi, 30 minutit; 30 minutit …, 25 minutit, 10 minutit (nüüd on lennukist Hiroshimat juba näha, paistab T-kujuline Aioi sild), 3 minutit (algas pommi käivitamine, lugejale varem tuttavaks saanud Ferebee võtab sihtmärgi sihikule), 1 minut (tagasiteed enam ei ole), 43 sekundit (pommiluugid avanesid ja lõpuks valgussähvatus – sel hetkel muutus kõik).

Ühe viimase peatüki pealkiri on “Tulemöll”, mis võtab kokku plahvatuse, purustuse ja mis edasi juhtus. See pole veel kõik. Järgmisena rünnatakse Nagasakit, keiser Hirohito räägib raadiopöördumises oma rahvaga, 14.08.1945 kell 16.05 jõudis Trumani kätte Jaapani ametlik allaandmispalve …

Raamatu lõpust leiame ka epiloogi, mis üritab kokku võtta tuumapommi mõjud ja ajaloo edaspidise arengu, juttu on relvastikukontrolli lepingutest, kuid ka Trumani sõnadest 1972. aasta detsembris (need ilmusid juba pärast tema surma): “See relv ei meeldinud mulle, aga ma ei kõhelnud hetkekski, et pikas plaanis saab nii päästa miljonid elud.” R

aamatu postskriptumis loeme veel ka sellest, mis sai neist inimestest, kellest raamatus juttu oli – president Truman, sõjaväelased, lennukimeeskond, teadlased, kuid ka Hiroshimast ja selle linna ja inimeste saatusest.


Ulvi Pihel „101 Eesti telesaadet“ (Varrak)

Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena.

Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne,. jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja.

Raamatu kirjutamise algusest on juba palju muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas “Eestimaa uhkus”, uute tegijatega “Öö-TV” otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi.

Ulvi Pihel

Pean jätkuvalt kiitma kirjastuse Varrak raamatusarja “101 Eesti …”, mis on aastate jooksul toonud lugejale väga palju põnevat materjali ja huvitavaid teemasid, alates kultuurist, spordist, ajaloost, looduse ja loomadeni välja. Alles hiljuti tutvustasin Tristan Priimäe kirjutatud raamatut “101 Eesti filmi”, enne seda Indrek Rohtmetsa “101 Eesti looduspaika”, Jaan Tamme “101 Eesti kindlust ja kaitserajatist”, Karin Pauluse “101 Eesti Nõukogude aja ehitust”. Raamatuid on selles sarjas ilmunud kunstiteostest, monumentidest, teatrisündmustest, puudest ja põõsastest, pühapaikadest, arheoloogilistest leidudest, kullassepateostest, laevadest, toitudest ja toiduainetest, mõisatest, arhitektuuriteostest jpm.

Nüüd siis Ulvi Piheli kirjutatud raamat meie telesaadetest (see on raamatusarja 28. raamat!), nii ETV’s kui ka erakanalites.

Raamatu esisisekaanel on juttu ka raamatu autorist, saame teada, et Ulvi Pihel on teletoimetaja, kelle esimesed sammud olid veel kooliõpilasena “Kodulinna” saatejuhina ja režissööri abina laste- ja noortesaadete toimetuses. Seejärel ajakirjandusõpingud Tartu Ülikoolis. Oma kodukanaliks peab Ulvi Pihel ETV-d, kuid ta on teinud kaastööd ka teistele telejaamadele, töötanud ka vabakutselisena ning õpetanud Balti Filmi- ja Meediakoolis teletoimetamist. Ulvi Pihel on ptelnud, et on õnnesärgis sündinud, sest on teinud saateid, mis inimestele meeldivad ja korda lähevad, alates “Noortestuudio pärastlõunast” kuni “Kes tahab saada miljonäriks” ja “Hommik Anuga”.

Raamatu saatesõnas ütleb Ulvi Pihel, et televisiooni on Eestimaal tehtud üle 65 aasta ja selle lummuses on üles kasvanud mitu põlvkonda. Keskmine eestlane veedab iga päev tublisti üle kolme tunni helendava ekraani ees …

… telemaagia on muutunud. On muutunud nii aeg, tehnika, väärtushinnangud kui ka inimesed. Ulvi Pihel ütleb, et võiks ehk tuua paralleeli kooliaja kohustusliku kirjandusega: kui toona lugesid mitmed põlvkonnad samu raamatuid, siis nüüd on valik palju laiem ning nii mõnigi kord peab ühiseid lugemiselamusi lausa otsima. Sama lugu on telesaadetega: on neid, millel maine kõrge, kuid püsivaatajaid vähe, ja neidki, millest justkui midagi ei peeta, aga reitingunumbrid kõnelevad hoopis teistsugust keelt.

Autor kinnitab, et see raamat oli tema jaoks põnev rännak teleajalukku. Sellesse on koondatud subjektiivne valik saadetest ja sarjadest, mis olid mõnes vallas esimesed, üllatasid uudse lähenemisviisiga, saavutasid erilise vaatajamagneti maine või avasid raamatu autorile kui vahetule tegijale oma olemuse. Autor nimetab seda kronoloogiliseks kaleidoskoobiks Eesti telekanalite sammudest läbi aja …

Ulvi Pihel lõpetab saatesõna Mati Talviku sõnadega: “Telesaade ei saa kunagi valmis, ta läheb eetrisse!”

Ja piilume nüüd meiegi raamatusse. Loomulikult ei hakka ma Sulle kõiki neid lugusid ümber jutustama, kuid teen kokkuvõte, millised saated on valikusse pääsenud, kuid ma olen üsna kindel, et valik on õiglane ja igati sisukas ning põhjendatud.

Esimene lugu 101 loost viib meid 1955. aastasse – “Buratino esineb telestuudios”. Saatejuhiks on Buratino/Ferdinand Veike, toimetajaks Veera Koronova, režissööriks Leo Martin. Saate pikkuseks 30 minutit, eetris pühapäeval, 24. juulil 1955. Ulvi Pihel kinnitab, et Buratinoga algab Eesti Televisiooni omasaadete ajalugu. Juulikuu eelviimasel pühapäeval, kui teleime oli vaid neli päeva vana, tervitasid lapsi Buratino, Punamütsike, Lumivalgeke, Saabastega Kass, Konn-sanitar ja koer Sõbrake. See oli esimene spetsiaalselt ettevalmistatud ja eetrisse antud omasaade.

Teiseks saateks selles raamatus on “Aktuaalne kaamera”, mille esmaeeter oli 11. märtsil 1956 kell 19.30, kuigi populaarsemaks “Aktuaalse kaamera” eetriajaks on ikkagi igal päeval kell üheksa õhtul. Aastate jooksul on olnud palju diktoreid-uudisteankruid ja toimetuse juhte, keda siingi meenutatakse. Ulvi Pihel kinnitab, et uudistesaated on iga kanali firmamärk. On üldteada, et keerulistel aegadel on “Aktuaalne kaamera” eestlaste jaoks olnud usaldusväärseim informatsiooniallikas.

Kolmas peatükk “Saade soome keeles” viib meid aastatesse 1956-1974, sest pühapäeval, 7. oktoobril 1956 kell 12.30-13.30 läks ETV-s eetrisse saade soome keeles. Esialgus oligi soomekeelne saade eetris korra nädalas, hiljem kaks korda nädalas. Ulvi Pihel räägib, et Juhan Viidingul oli tuhat korda õigus, sest tänu põhjanaabrite meediale, eriti Soome televisioonile, oli eestlaste vaade aknast palju selgem ja puhtam, eriti ülejäänud Nõukogudemaa elanikega võrreldes. Põhja-Eestis ei leidunud kodu, kus Soome telekanaleid poleks vaadatud. Veel taasiseseisvumise ajalgi oli tavaline, et venekeelse kogukonnas eesti keelt ei osatud, küll aga kõik “puhusid suomea”.

Seejuures on omamoodi kurioosum, et Tallinna telestuudio alustas juba aasta pärast loomist soomekeelsete saadete edastamist just põhjanaabreid silmas pidades. Nimelt oli tolleaegne Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen NSV Liidu kõrgete ametimeeste visiidi ajal maininud, et soomlased tunnevad huvi Eesti saadete vastu ja oleks tore, kui nad neist aru saaksid.

Eestis sündis televisioon 1955. Meie põhjanaabrid pidid 1958. aastani vaatama vaid eestlaste telepilti, sest oma neil lihtsalt veel polnud. Võrdluseks: rootslased said televisiooni 1956.

Edasi on juttu saatest “Telekool” (ETV haridussaated, eetris 1963-1990, aastate jooksul on saatejuhtideks olnud Leo Soonpää, Anto Raukas, Sulev Vahtre. Aigar Vahemetsa, Uno Loop, Juri Lotman jpt), “Tipp ja Täpp”/”Hunt Kriimsilm” (ETV lastesaade, 1965-1983, autor-režissöör Uno Leies, usun, et need inimesed, kelle lapsepõlv jääb 60ndatesse ja 70ndatesse aastatesse, need teavad kõik Tippi ja Täppi ja Hunt Kriimsilma). Edasi on juttu Rein Karemäe reportaažidest (1965-1975), ETV päevakajalisest draamaseriaalist “Mis kosta peres uudist?” (1965-1972, idee autor ja režissöör Tõnis Kask, osades mängisid harrastusnäitlejad), legendaarne ETV dokumentaalsaade “Täna 25 aastat tagasi” (1966-1970, autor-saatejuht Valdo Pant, ETV mälumäng “Naapurivisa” (1966-1970, tootjateks Eesti TV ja soomlaste Soome Mainos-TV, kokku 5 hooaega, 10 saadet, Eestit esindasid Valdo Pant, Hardi Tiidus, Toomas Uba, kuid ka Voldemar Panso ja Tõnis Laisaar), ETV elustiilisaade “Nota Bene!” (1966-1971, autor-toimetaja Moidela Tõnisson), ETV, Kanal 2 ja TV3 mälumängud alates 1967. aastast, ETV kunstisaade “Ars longa” (1968-1978, saatejuht-autor Leo Soonpää), ETV lauluvõistlus “Horoskoop” (1969-1969, 1971-1973, saatejuht Andres Vihalem, režissöör Elmo Lööve, toimetaja Kustas Kikerpuu, lauluvõistlus, kust said tuult tiibadesse Jaak Joala, Ivo Linna, Tõnis Mägi, Els Himma, Marju Kuut, Heidy Tamme, Uno Loop, Paul Allik, Tiiu Varik, Anne Velli ja Helgi Sallo).

Jätkame veel meenutustega 1960. aatatest. 1968-1969 oli eetris ETV noortesaade “Kanal 13”, saatejuhiks Mati Talvik, kommentaatoriks Enn Eesmaa, teadustajaks Mare Garšnek. Raamatu autor kinnitab, et neljapäev, 28. november 1968 oli märgilise tähtsusega kahele mehele: Ivo Linnale ja Enn Eesmaale. Mõlemad esinesid esimest korda televisoonis. Ühes saates. Saate nimi oli “Kanal 13”. Edasi juba legendaarne lastelaulude võistlus ja saade “Entel-tentel” (1969-1970, saatejuht Kalmer Tennosaar).

Jõuame 1970. aastatesse. Selle kümnendi meenutused avab ETV filmisaade “Jupiter” (1970-1991, saatejuhid Valdo Pant, Ahto Vesmes, Enne Eesmaa (asendussaatejuht) ja Toomas Sootna, saade oli eetris kaks kord kuus, kokku 435 saadet!), ETV suurepärane ja populaarne nõuande- ja kokasaade “Vaata kööki” (1971-1984, autor-saatejuht Lilian Kosenkranius, Ulvi Pihel kinnitab, kui kostis tuttav signatuur, jätsid pereemad muud askeldused, haarasid kaustikud-pliiatsid ning olid valmis neelama ja üles kirjutama iga sõna, mis teleekraanilt tuppa paiskus, algas saade “Vaata kööki”), ETV meeleahutus- ja publitsistikasaated “Käokava” (1971-1972 saatejuhid Mati Talvik, Andres Vihalem, Rein Karemäe) ka “Palav puder” (1973-1975, saatejuht Mati Talvik), ETV noortespordisaade “TV 10 olümpiastarti” (alates 1971, saatejuhid-toimetajad: Tõnu Tammaru, Helvia Tomson, Feodor Prussakov, Tarvo Villomann, Toomas Uba, Raul Rebane, Marko Kaljuveer, Ivar Jurtšenko ja Anu Säärits, kui uudistesaade “Aktaalne kaamera” kõrvale jätta, võib kindlalt öelda, et “TV 10 olümpiastarti” on kõige kauem järjepidevalt eetris olnud saade ETV-s), ETV noorte lauljate võistlus “Kaks takti ette” (1972-2008, aastate jooksul on saadet juhtinud Enn Eesmaa, Ivo Linna, Aarne Saluveer, Arvo Aun, Emil Rutiku, Inga Kai Puskar, Kaidi Klein, Ivar Lett, Maarja-Liis Ilus, Koit Toome, Anu Välba, Vaiko Eplik ja Tanel Padar, raamatust leiame ka “Kaks takti ette” võitjad läbi aegade, näiteks Jaak Jürisson, Airi Allvee, Hedvig Hanson, Tiiu Tulp, Gerli Padar, Tanel Padar, Ewert Sundja, Laura Põldvere jt).

Jätkame ikka 70ndate aastatega. 1972-1979 oli ETV eetris ajaloosaade “Vana Hõbe”, mille autoriks ja saatejuhiks oli Hardi Tiidus, kuue aasta jooksul oli eetris 134 saadet, 1973 sai alguse populaarne meelelahutuslik reklaamsaade “Reklaamiklubi”, mis oli eetris 1997. aastani. “Reklaamiklubi” peaprodutsendiks oli Peedu Ojamaa, saatejuhtideks aastate jooksul Mati Eliste, Eneken Priks, Neeme Brus, Olav Osolin, Mart Aare, Tarmu Tammerk, Peeter Raidla ja Harry Kingo, saates lõid kaasa Sulev Nõmmiku kehastatud Kärna Ärni, Ines Aru kehastatud Elisabeth Jõhvi ja dr Ever ning dr Baskin. 1973-1978 (hiljem ka 1998-1999) vaatasid lapsed populaarset telelavastust “Mõmmi ja aabits” (režissöör Tiiu Vahi, lavastaja Kaarel Kilvet), 1974-1990 paelus ETV vaatajaid maleõpetus-saade “Malekool” (saatejuhiks legendaarne Iivo Nei), “Malekooliga” samadel aastatel oli ETV eetris ka korrakaitsesaade “Poolt ja vastu”, mida juhtis Kalle Mihkels. Aasta hiljem ehk 1975 alustas ETV noortesaade”Kodulinn”, populaarne oli kindlasti ka portreesaadete-sari “Estraaditähestik” (1976-1989, mida juhtis Enn Eesmaa, alates 1981 aga Urmas Ott). 1978-1982 oli eetris populaarne lastesaade “Laupäeval koos isaga”, mida juhtisid Raivo Järvi, Kalju Kivi ja kass Artur, 1978-1990 oli eetris veel üks portreesaadete-sari “Rahvakunstnikud”, mille autoriteks-saatejuhtideks olid Enn Eesmaa ja Georg Jegorov.

Tasahilju oleme jõudnud 80ndatesse aastatesse. 1982-1992 oli ETV eetris populaarne maaelusaade “Viljaveski”, mida juhtisid Mati Narusk, Märt Müür, Rein Hanson, Rein Joamets, Ragnar Kond jt, selle raamatu autor kinnitab, et telesaate loob aeg, milles ta sünnib, nii andis NSV Liidu toitlusprogramm võimaluse uue maaelusaate sünniks, kui senised kippusid põllumehi õpetama, siis kolmel musketäril – Märt Müüril, Rein Hansonil ja Mati Naruskil – oli selge, et saade peab olema aus ja lihtne.

80ndatega raamat jätkub. Usun, et paljud meenutavad hea meelega ETV huumorisarja “Kitsas king”, mis oli eetris 1982-1984 ja 1984-1987. Režissöriks Toivo Kõster, stsenaristideks Hardi Volmer, Riho Unt ja Villu Kangur, osades: Ema Evi – Anu Lamp, isa Ervin – Andrus Vaarik, perepoeg Villi – Peeter Oja ja onu Uno – Harry Kõrvits. 1982-1990 oli eetris populaarne lastelavastus “Kõige suurem sõber”, mille autor-toimetaja oli Lilian Põldre, režissöör Tiiu Vahi, saatejuhiks Raivo Järvi, Leopoldi osas Harry Kõrvits, Postikana rollis Hendrik Toompere ja Äput kehastas Heino Seljamaa, kaasa tegid ka Ita Ever, Mart Kampus ja Margus Tabor. “Kõige suurem sõber” ilmus ekraanile sama aasta lõpul, kui kass Arturi saated kevadel lõppesid, olles viimasele omamoodi loogiliseks järjeks.

Edasi on juttu ETV saatest eakatele ehk “Prillitoos” (eetris alates 1983. aastast, saatejuhtidena on üles astunud Hagi Šein, Hille Tarto, Kadri Pihelo, Heiki Meeri, Ela Tomson, Diana Lorents, Ewe Kaselaan ja Hans Kaldoja, Reet Linna), noortesaatest “Noortestuudio pärastlõuna” (1986-1988, saatejuhid Ivar Vigla, Vahur Kersna), portree-intervjuusaadete sari “Teletutvus” (1986-1993, saatejuhiks Urmas Ott), ajaloosaade “Viiekümnendad” (1986-1991, saatejuhiks Rein Järlik, ETV Tartu peatoimetus suursarja “Viiekümnendad” suurim väärtus on seal esinenud inimeste lood ja soov kõnelda ajast, millest eelistati vaikida). 1987-1988 oli ETV ekraanil muusikavideote võistlus”Muuvi”, mida juhtis Urmas Reitelmann, 1987-1989 ETV diskussioonisaade “Mõtleme veel”, mida juhtisid Hagi Šein, Rein Järlik ja Feliks Undusk, 1989-1992 ETV öine meelelahutusprogramm “Öö-TV”.

80ndatele järgnevad 90ndad ja ka sel kümnendil tehti igasugu põnevaid ja häid saateid. 1990-2001 oli ETV eetris autoriprogramm “Hommiku TV”, see oli pühapäevane saade, mis kasvas välja “Öö-TV-st”, saatejuhtide-autorite-toimetajatena vedasid seda Enn Eesmaa, Reet Oja, Andres Raid, Anu Välba, Harri Kingo, Katrin Saks, Marko Reikop, Raivo Järvi, Raul Rebane, Reet Linna, Tiina Park, Urmas Ott, Vahur Kersna jpt.

Edasi juba peatükk “Erisaade valuutavahetusest”, mis oli ETV telehuligaansus, ja see oli eetris 16. veebruaril 1991.

1991-1999 ja 2005-2007 oli eetris ETV dokumentaalsaade “Teateid tegelikkusest”, 1993-2008 kõnetas paljusid vaatajaid “Eurolaul”, esimese erakanali saatena on selles raamatusse jõudnud 1993-1998 RTV ja TV3 eetris olnud mõnus lastesaade “Otto-Triin”, mille produtsent-režissöör-saatejuht oli Tõnu Paavo, Otto-Triinu kehastas Venno Loosaar. Alates 1993. aastast jõudis ETV ekraanidele keskkonnasaade “Osoon”, mis on eetris ju tänaseni. 1993-1995 oli ETV ja TV3 eetris draamasari “Salmonid” (produtsentideks Toomas Kirss, Even Tudeberg, režissööriks Toomas Kirss, mängisid Ita Ever, Kersti Kreismann, Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Guido Kangur, Edurad Toman), alates 1993. aastast on ETV eetris populaarne draamasari “Õnne 13”, mis on tegelikult üks minu lemmikutest … Raivo Suviste produtseeritud telesari on toonud vaatajani palju suurepäraseid tegelaskujusid, keda on kehastanud meie suurepärased näitlejad.

Liigume edasi 1993-1999 meelahutuslik kohtingusaade “Reisile sinuga” (ETV, Kanal 2, TTV, saatejuhid Maire Aunaste, Raivo Järvi, Vahur Kersna, Henrik Normann, Anu Saagim), ETV muusika-edetabelisaade “7 vaprat” (1994-2003, saatejuhid Mihkel Raud, Kirsti Timmer, Villu Tamme, Electra, Indrek Raadik, Lea Liitmaa), venekeelne hommikusaade “Subboteja” (1996-2019, TV3, Kanal 2, Kanal 12, TTV, saatejuhid Aleksandr Zukerman, Mihhail Vladislavlev), ETV teatriporteede saade “Siin ja praegu” (1995-2001, saatejuht Jüri Aarma), ETV hommikuprogramm “Tere hommikust” (1998-2000) ja “Terevisioon” (alates 2001), ETV maaelusaade “Maahommik” (alates 1998), TV3 ja Kanal 2 eetris olev populaarne mälumäng “Kudlvillak” (seda juba alates 1998. aastast, saatejuhid Teet Margna, Mart Mardisalu ja Eeva Esse), TV3 interaktiivne tutvumismäng “Ice Dog M Show” (1998-1999, nimiosas Kristjan Jõekalda), TV1 lastesaade “Kilpkonn Kipsi lastekas” (1998-2000), TV3 populaarne vestlussaade “Kahvel” (1998-2002, 2005-2007, saatejuhid Kiur Aarma ja Hannes Võrno), 1998. aastast jõudis TV3 ekraanile uudistesaade “Seitsmesed uudised”, 1999 oli ETV eetris esimest korda kultuurisaade “OP!”, mis on eetris tänaseni, praegu juhivad seda Margit Kilumets ja Margus Tabor.

1999 jõudis esimest korda ETV ekraanile uuriv ajakirjandussaade “Pealtnägija”, mis on olnud ja on kindlasti üks populaarsemaid telesaateid, mis meie teleekraanidel olnud on, saatejuhid Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas jpt. on andnud endast parima, et tegemist sedavõrd eduka saatega.

1999-2001 oli TV3 eetris igati huvitav ja põnev dokumentaalne ajaloosari “Sajandi valgus ja varjud”, mille autoriks ja saatejuhiks oli Enn Eesmaa.

Seejärel jõuame ka sellesse sajandisse ja selle sajandi esimesse kümnendisse. Valikus on TV3 reality-show “Robinsonid/Džunglistaar” (2000-2004), ETV ja TV3 eetris olnud populaarne komöödiaseriaal “Vanad ja kobedad” (2000-2001, 2007, peaosades Henrik Normann ja Madis Milling), Kanal 2 populaarne komöödiaseriaal “Wremja” (2000-2003) ja selle järg “Siplega 14” (2007, peaosades Dan Põldroos, Jan Uuspõld, Meelis Adamson, Martin Padar, Rednar Annus, Andrus Rebane, Tõnu Tähe, produtsendiks Ivar Vigla, stsenaristideks Mart Juur ja Andrus Kivirähk), alates 2001. aastast on korra aastas ETV, Kanal 2 või TV3 eetris olnud paroodiasaade “Edekabel”, mida võiks ka ühe mehe sooloprojektiks nimetada ehk Henrik Normanni sooloks, kuigi stsenaritsidena astuvad üles lisaks temale ka Peep Peedmanson, Madis Milling, Olav Osolin.

Edasi Kanal 2 naistesaade “Mamma Mia” (2002-2004, saatejuht Tuuli Roosma), TV3 eetris olnud populaarne mälumäng “Kes tahab saada miljonäriks” (2002-2008, saatejuhid Hannes Võrno, Urmas Reitelmann), ETV ja Kanal 2 eetris olnud päevapoliitiline nukulavastus “Pehmed ja karvased” (2002-2013, stsenaristideks Toomas Kall, Andrus Kivirähk, Gert Kiiler ja Urmas Lennuk), Kanal 2 päevakajaline huumorisaade “Ärapanija” (2003-2014, saatejuhid Mart Juur ja Peeter Oja), TV3 igapäevane draamasari “Kodu keset linna” (2003-2011), ETV portreesaade “Tähelaev” (2004-2014), Kanal 2 populaarne uudistesaade “Reporter” (alates 2004), ETV vestlussade “Meie” (2004-2008, saatejuht Maire Aunaste), ETV elusaade “Puutepunkt” (2005-2015, saatejuhid Sven Paulus, Kaidor Kahar), TV3 tänugala “Eestimaa uhkus”, mis eetris üks kord aastas (2005-2014), Kanal 2 väga populaarne ja omamoodi väljakutsuv teleföljeton “Võsareporter” (2006-2012, saatejuht Peeter Võsa), Kanal 2 eetris olnud tantsuvõistlus “Tantsud tähtedega” (2006-2011), TV3 eetris olnud noorte lauljate võistlus “Eesti otsib superstaari” (2007-2018, kokku 7 hooaega, võitjad Birgit Õigemeel, Jana Kask, Ott Lepland, Liis Lemsalu, Rasmus Rändvee, Jüri Pootsman ja Uudo Sepp), Kanal 2 meelelahutussade “Trikimees” (2007-2008, saatejuht Jürgen Veber), ETV päevakajaline vestlussade “Vabariigi kodanikud” (2007-2016, saatejuht Aarne Rannamäe), Kanal 2 reality-show “Maamees otsib naist” (2007, saatejuht Krista Lensin), ETV ajalooline draamasari “Ajavaod” (2010-2018, autor-saatejuht Mati Talvik), ETV aastavahetuse sketšisaade “Tujurikkuja” (2008-2015), milles särasid Ott Sepp ja Märt Avandi, TV3 krimikomöödia “Kättemaksukontor” (eetris alates 2009), ETV infortinment-saade “Ringvaade” (alates 2009, saatejuhid Marko Reikop ja Anu Välba ning Marko Reikop ja Grete Lõbu).

Selle sajandi esimesest kümnendist on päris veel ka Kanal 2 ja TV3 reisisaade “Kaks kanget …”, mis on viinud Kristjan Jõekalda ja Teet Margna Lõuna-Ameerikasse, Venemaale, Indiasse, Ameerikasse, Kagu-Aasiasse, Sovetistani ja Jaapanisse.

Esindatud on ka selle sajandi teine kümnend. 2010-2019 oli ETV eetris komöödiaseriaal “ENSV” (stsenaristideks Villu Kangur ja Gert Kiiler), alates 2010. aastast on Kanal 2 vaatajaid köitnud draamasari “Pilvede all” (produtdsendiks Toomas Kirss), samast aastast on TV3 eetris olnud Mihkel Raua juhitud “Kolmeraudne”.

2011 jõudis ETV eetrisse populaarne noorte teadusvõistlus “Rakett 69”, mis jätkub ka praegu, 2010-2020 oli Kanal 2 ja Kanal 11 eetris heategevussaade “Kodutunne” (saatejuhid Kirsti Timmer, Anneli Lahe ja Signe Lahthein), populaarne on kindlasti ka Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaare ning nende laste Andres Tammiksaare ja Kristjan Roosma elust Siberis, Hiinas, Austraalias, Iraanis, Aafrikas ja Indias jutustav “Meie aasta …”.

2012-2013 oli ETV eetris portreesaade “Iga pink räägib loo”, mille autor-saatejuhiks oli Vahur Kersna, 2013-2018 oli TV3 eetris populaarne ja edukas meelelahutussade “Su nägu kõlab tuttavalt”, mis sai 2019. aastal järje “Su nägu kõlab varsti tuttavalt”. 2014-2015 oli Kanal 2 eetris muusikasaade “Laulu mu laulu”, alates 2014 on ETV ekraanil kultuuriteemaline vestlussade “Plekktrumm”, mida juhib Joonas Hellerma, 2015 alustas ETV ekraanil pühapäevahommikune vestlussaade “Hommik Anuga”, mida juhib Anu Välba.

Huvitava ja sisuka teleraamatu kaks viimast saadet, mis valikusse mahtusid on – 2016-2019 Kanal 2 eetris olnud “Roaldi nädal” (saatejuhiks Roald Johannson) ning TV3 alates 2019 eetris olev uuriv ajakirjandussaade “Laser”, saatejuhiks Marii Karell.

Selline vahva ja põnev valik telesaateid raamatus "101 Eesti telesaadet". Usun, et on tore ja nostalgiline neid saateid meenutada, vanemale lugejale meenub kindlasti rohkem, noorem saab aga teada, millised saated on meie tele-eetris olnud aastakümneid tagasi. Omamoodi ju nostalgiline reis meie telemaastikul, mis jõuab välja ka tänasesse päeva.