Heljo Mänd “Toomas Linnupoeg” (Tänapäev)

Lõbusad lood üha sekeldustesse sattuvast südist koolipoisist Toomas Linnupojast, tema esimesest suurest armastusest ning suhetest pere, õpetajate ja klassikaaslastega kuuluvad laste- ja noortekirjanduse klassikasse – nende seltsis on mõnusalt aega veetnud mitu põlvkonda eestlasi. Armastatud lastekirjanik Heljo Mänd (1926–2020) kirjutas Toomas Linnupoja lood aastail 1965–1974, ühtede kaante vahel ilmusid need esimest korda aastal 1978.

Heljo Mänd kirjutas aastate jooksul lastele ja noortele palju väga lahedaid ja vahvaid raamatuid, milleta ei oskaks meie laste- ja noortekirjandust ette kujutada. Mina meenutan siiani hea meelega Heljo Männi kirjutatud raamatuid: „Edev elevandipoeg“ (1965), „Koer taskus“ (1967), „Mere taga, metsa taga ...“ (1969), „Nurrmootor“ (1969), „Lilleraamat“ (1972), „Pillerpall“ (1973), „Soovid tagurpidi“ (1974), „Karu-aabits“ (1976), „Tuulekassid“ (1976), „Kissellikad“ (1977), „Väike malemäng tänaval“ (1981), „Kõik räägivad“ (1982), „Väikesed võililled“ (1983), „Roosa muinasjutt“ (1990), kuid kindlasti ka „Toomas Linnupoeg“ – minu esimene lugemine sellest raamatust on aastast 1978. Raamat, mis oli humoorikas toona, on humoorikas ka täna, nüüd täiskasvanuna seda lugedes. Ma olen vägagi kindel, et ka tänastel lastel on põnev lugeda just neid aastate taguseid lugusid ja uurida, mida toona lapsed ja noored tegid, milline oli koolielu, milliseid nalju tehti, mille üle naerdi, kuidas klassikaaslased omavahel suhtlesid jne jne.

Heljo Männi Toomas Linnupoja lood on täiesti igihaljad ja sobivad kenasti ka tänasesse konteksti. Need lood on lõbusad, lahedad, vahetavahel ka mõtlikud, igati laste- ja noortesõbralikud lugeda.

„Toomas Linnupoeg“ koosneb kahest raamatust. Esimeses neist on Toomas kaheksanda klassi poiss, kes peab otustama, kuhu ta edasi õppima läheb, mis temast saab, juttu on ka noormehe esimesest suurest kiindumusest ehk Maiast. Teises raamatus on Toomas juba üheksanda klassis, kuid tema humoorikad juhtumised jätkuvad ka teises loos.

Esimene osa algab peatükiga, milles Toomas Linnupoeg seab ennast kooli minema. Toomas on tubli poiss, tahab õigeks ajaks kooli jõuda, kuna eelmise veerandi lõpus oli ta õppealajuhataja käest saanud hilinemise pärast korraliku peapesu, mida ta oli sunnitud vaikides vastu võtma. Sel päeval astus Toomas Linnupoeg täpselt kell seitse kolmkümmend uksest välja ehk ta läks kooli viisteist minutit varem kui tavaliselt, kuid täpselt sama kell avanes ka naabermaja uks ja sealt tuli välja onu Benjamin, vana pensionär, kes viis oma suurt musta njuufaundlandi koera hommikusele jalutuskäigule.

Tavaliselt kandis koer suus mõnda onu Benjamini pakikest, kuid sel päeval oli koera suu tühi, mistõttu tuli Toomasele hiilgav mõte, et Murjan võiks ju tema portfelli kanda. Mõeldud, tehtud. Olukord läheb käest siis, kui Toomas näeb bussi tulemas, kuid koer ei anna poisile portfelli tagasi ... onu Benjamin kinnitab, et koerale peab andma kompveki, muidu ta portfelli lahti ei lase. Toomasel kommi ei ole, ka onu Benjaminil pole kommi, Toomasel pole ka kodus kommi, sest nad olid eelmisel õhtul väikevennaga kõik kommid pintslisse pistnud. Onu Benjaminil on kodus kommi, mistõttu tuleb tema juurde minna – kõik see võtab sedavõrd palju aega, et Toomas Linnupoeg hilineb ka uue veerandi esimesel päeval ...

Järgmistes lugudes saame lugeda sellest, kuidas Toomas Linnupojal inglise keele tunnis igavaks läheb ja ta hakkab koostama brošüüri „Abiks õpilastele igavate tundide ajal“ (no näiteks – kuidas proovida jõudu, kas koolipink tõuseb üles naksudes või naksumata, kuidas panna kooliõpik vastu huuli ja sealt välja meelitada parmupilli hääl, kuidas täitesulepea pisike nublakas lahti kruttida ja seda mööda pinki veeretada), kuid loomulikult jääb ta sellega rangele inglise keele õpetajale vahele.

Juttu on ka Maiast, tüdrukust, kes Toomasel meeldib ja sellest, kuidas Toomas teda esimest korda koolist koju saadab (kahjuks pole Toomasel sel päeval jäätiseraha, mistõttu teeb Maia Toomasele jäätise välja). Saame tuttavaks ka Prootoni ehk Toomase väikese venna Matiga, ühel õhtul palub vanaema Toomasel Prootoniga mängida, kusjuures Mati võtab mängu ka oma mängukaru Karutiidu, kuid mäng lõpeb sellega, et poiste vanaema sugugi mitte rahulikult puhata ei saa.

Maia ja Toomase juhtumistest on raamatu esimeses osas veelgi juttu. Näiteks see, kuidas eesti keeles tunnis üritab Toomas Maiat „päästa“, kuna tüdrukul on raamat „Külmale maale“ lugemata. Maia saab küll „päästetud“ ja õpetaja talle kahte ei pane, kuid miskipärast on Maia Toomase peale üsna pahane. Saa siis nendest tüdrukutest aru. Ka laulmise tunnis üritab Toomas Maiat „aidata“, kui neid kahekesti klassi ette laulma kutsutakse – Toomas on tubli laulupoiss, kuid Maial ei ole lauluhäält ollagi. Maia laulab tasakesi, mistõttu jääb ka Toomas vaiksemaks, et Maia saaks tema kõrval särada. Laulmine lõpeb sellega, et laulmisõpetaja saadab Toomase ja Maia klassist välja.

Ühes teises eesti keeles tunnis kutsub õpetaja õpilasi klassi ette etlema luuletust „Kadakad“. Maial tuleb see suurepäraselt välja, mistõttu hakkab Toomas plaksutama! No ja Maia? Maia annab Toomasele seepärast oma päevikuga vastu pead.

Kuna Toomas on kaheksandas klassis, siis peab ta mõtlema ka oma edasiste valikute üle. Kas õppida koolis edasi või minna elukutset omandama. Toomas küsib isegi Prootonilt, kelleks tema tahaks suurena saada – väikevend kinnitab, et tema tahaks saada ajalooteadlaseks, uurida vanu asju ja vanu raamatuid. Vanaema kinnitab, et tema tahaks saada koduperenaiseks. Samas on Toomas kindel, et tema läheb sinna, kuhu läheb Maia. Veidi hiljem selgub, et Maia plaanib minna õppima kokandust, mistõttu on ka Toomas kindel, et seda teeb temagi. Ei lähe mööda palju aega, kui Maia pinginaaber Viivi pöördub Toomase poole palvega, et poiss ei läheks kokandust õppima, kuna kõik naeravad tema üle, sest Toomas läheks ju kokandust õppima seetõttu, et ta käib Maia sabas ...

Viiviga puutub Toomas kokku veel ühel hommikul, kui ta peab tüdruku vahetusjalanõusid „laenama“, et kooli saada. Ma ei tea, kuidas on tänastes koolides, kuid vanadel aegadel pidi koolis vahetusjalanõusid kasutama, mida sageli hommikuti ka kontrolliti.

Maiaga on Toomasel nii rõõmu kui ka muresid. Erilist muret teeb Toomasele see, kui ta saab teada, et Maia helistab klassivend Peeter Mägile, et matemaatikaülesannete lahendusi küsida. Toomas proovib ka seda vahejuhtumit naljaks pöörata, kuid nüüd on tunda, et Toomas on saanud haiget. Kas põhjuseks võiks olla see, et Maiale meeldivad paksud poisid? Peeter Mägi on veidi tüsedam poiss.

Seetõttu otsustab ka Toomas Linnupoeg paksemaks saada, siis saaks ta 8. klassi lõpuaktuseks uue ülikonna. Toomas hakkab kõvasti sööma, näiteks suhkruga segatud hapukoort. Toomas sööb sedavõrd palju, et tema ema ja isa muutuvad murelikuks ... Õnneks suudab Toomas Maiaga rahulikult rääkida ja välja selgitada, et Maiale siiski ei meeldi paksud poisid ja pigem on ka Maial olnud mure Toomase pärast, kes oli veidi imelikuks muutunud. Selline teadmine on Toomasele igati vajalik, sest nüüd muutus ta jällegi aktiivseks, hakkas ette valmistama klassi puhkeõhtut, kuhu oli vaja kutsuda ka mõned meistersportlased.

Raamatu esimese osa lõpus puhkeõhtu toimubki, ja võiks vist öelda, et läbi raskuste tähtede poole, puhkeõhtu õnnestub. Toomas särab ja saab ka Maiaga lõputult tantsida ...

Humoorikaid vahejuhtumeid on esimeses osas veel, toon siinkohal näiteks ühe veel - Toomas unustab ühel õhtul füüsikaülesanded tegemata, mistõttu peab ta koolis füüsikaõpetajale valetama, et tema vihik ülesannetega jäi koju. Olukord väljub kontrolli alt, kui õpetaja tahab pärast kooli Toomase koju minna, et vaadata, kas vihik tõepoolest kodus kirjutuslaua peal on. Toomas on jõudnud koolis ülesanded ära teha ja saadab klassivenna Peeter Mägi vihikuga Toomase kodu poole, kui Toomas ise koos füüsikaõpetajaga rahulikult koju jalutab. Üks asi läheb Toomasel meelest, kodus on väikevend Mati, kes Toomas ja õpetaja saabudes välja lobiseb, kuidas Peeter ühe vihikuga nende juurde oli tulnud ja temal suud käskinud pidada, aga kuidas seda tegema peaks ...

Ah jaa, käime ära ka Toomase klassiõe Vaike Kotkase sünnipäeval, kuhu Toomas väga minna ei taha, sest Vaike ei ole just tema lemmik, kuid pääsemaks kodus väikevennaga mängimisest, Toomas siiski läheb. Toomas on käinud Vaikega koos lastesõimes, lasteaias ja nüüd ka ühes klassis, kuid Toomasele teeb muret Vaike perekonnanimi – Kotkas, sest on ju Toomase perekonnanimi Linnupoeg! Kotkas ja Linnupoeg – siit head nahka tulla ei saa. Ühel päeval kirjutab Toomas Vaikele isegi kirjandi valmis, kui seda selle raamatu lehekülgedelt loed, siis saad aru, et Toomas on selle igati meisterlikult ja nutikalt kirjutanud.

Raamatu teine osa on ilmunud ka eraldi raamatuna „Toomas Linnupoeg ja Maia“ ja see toob Toomase (nagu mainisin eespool, on Toomas nüüd 9. klassi poiss ja selles osas läheb ta uude kooli) ellu ka armastuse teema, kuid seegi toimub huumori-võtmes ning vaatamata igasugu äpardustele, juhtimistele ja väljarabelemistele on Toomas Linnupoeg sama lustlik nagu raamatus esimeses osas.

Ka teises osas on palju teisi lahedaid tegelasi peale Toomase ja Maia, kusjuures Maia mõlgub pidevalt Toomase mõtetes, kuna raamatulehtedel on teda suhteliselt vähe, sest Maia kolib uude majja Mustamäel ja läheb ka uude kooli, mis asub samuti Mustamäel. Raamatu teises pooles tuleb Toomase kõrvale siiski ka Maia, kellega nad pärast mõningasi arusaamatusi ära lepivad.

Huvitavatest ja humoorikatest tegelaskujudest tasub esile tuua jällegi Toomase väikevenda Prootonit (ta on 6-aastane vahva sell, kes käib vanemale vennale pidevalt pinda ja usub, et olemas on unevanamees, kes talle unesid toob) ja tolle sõbrannat Annet. Lisaks neile on Toomase sõbrad Peeter Mägi ja Toivo Käreda, kellega pidi Toomas suvisel koolivaheajal kraavi kaevama minema, et taskuraha teenida, kuhu Toomas siiski ei läinud, kuna oli koos Maiaga Klooga rannas. On Toomase klassiõed Viivi, Vaike Kotkas ja Toomase uus pinginaaber Külliki, kellel on väga kuraazikas ema, kellega tuleb Toomasel „tegemist“, kui ta Küllikit nii pooljuhuslikult suudleb ja tüdruku huule katki hammustab. Külliki ja Maiaga saab Toomasel veel nalja, kui ta mõlema tüdrukuga ühte ja samasse kohvikusse kohtuma läheb.

Naljakas on lugeda ka sellistest „suursündmustest“ nagu lauatelefoni (toona polnud mobiiltelefonidest kellegil õrna aimu) saamisest, esimese koolipäeva aktusest, sellest, kuidas Toomas koolimaja akna katki viskab ja pärast seda õiendit kirjutab, kuidas Toomas kulturismi trenni läheb, kuidas ta seinalehte teeb jpm.

Igal juhul on kindel, et Toomas Linnupoja lood kuuluvad kindlasti Eesti laste- ja noortekirjanduse kullavaramusse, mistõttu on neid mõnus lugeda ka täna.

 


John Steinbeck „Hiirtest ja inimestest“ (Pegasus)

Klassika varamusse kuuluva jutustuse “Hiirtest ja inimestest” tegevus toimub Suure Depressiooni aegses Californias. Farmist farmi rändaval ja rasket tööd tegeval George’il ning tema lihtsameelsel sõbral Lennie’l pole selles karmis ja kadedust täis maailmas midagi peale teineteise ja unistuse – et ühel päeval ostavad nad väikese maja ja paar aakrit maad, kus Lennie saab kasvatada küülikuid. Ent sel unistusel pole määratud täide minna.

Nii Pulitzeri kui Nobeli kirjanduspreemia laureaat John Steinbeck (1902–1968) sai tuntuks sotsiaalse temaatikaga romaanidega. Jutustus „Hiirtest ja inimestest“ kuulub Steinbecki kõige populaarsemate teoste hulka, millest on tänaseks saanud 20. sajandi ameerika kirjanduse igihaljas klassika. Teose põhjal on vändatud mitmel korral film ning sama pealkirjaga näidendit on mänginud ka Eesti teatrid.

Mul oli ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppides aeg/periood, mil meeldis lugeda just USA kirjandusklassikat (sellest on tänaseks möödas juba ca 25-30 aastat), mistõttu olen ma ka John Steinbecki varem lugenud, meelde on jäänud “Vihakobarad”, “Hommiku pool Eedenit”, “Me tusameelne talv”, “Teekond Charley’ga”. Neis kõigis on olnud seda “miskit”, mis lugeja raamatu küljes hoiab ja kaasa mõtlema paneb. “Hiirtest ja inimestest” ma varem lugenud ei olnud, mistõttu oli igati huvitav see lugu kätte võtta ja lugeda. Mul on elus sageli selliseid perioode, mil tahaks võtta aja maha ja lugeda maailma kirjandusklassikat, kuhu kindlasti kuulub ka “Hiirtest ja inimestest”.

John Ernst Steinbeck, Jr. (27.02.1902 Salinas – 20.12.1968 New York) oli USA kirjanik, kes võitis Nobeli kirjanduspreemia 1962. Ta sündis Salinases, Californias. Tema isa oli Monterey maakonna laekur, ema oli õpetaja. Tulevases kirjanikus voolas saksa ja iiri verd. Oma suved veetis noor Steinbeck rantšodes töötades. Seal puutus ta kokku ka immigrantidest töölistega. Just siis nägi ta ka immigrandielu raskusi ja elu pahupoolt. Seda teemat kasutas ta just ka oma teoses “Hiirtest ja inimestest”. 1919 asus Steinbeck õppima Stanfordi ülikooli bioloogiat, kuid 1925 visati ta ülikoolist välja. Steinbeck proovis erinevaid ameteid, töötas isegi kalakasvanduses, abiellus, lahutas ja abiellus uuesti. Ta käis proovimas ka kirjanikukarjääri New Yorgis. Suurlinnast naases Steinbeck üsna ruttu Californiasse, kuna tal ei õnnestunud mitte midagi avaldada.

Steinbeck oli proovinud mütoloogilist jutustust, kuid veidi hiljem otsustas ta kirjutada Lõuna-Californiast, kirjutades žanriliselt naturalistlikus realismis. Tema esimesed romaanid ei äratanud tähelepanu, kuid “Tortilla Flati agul” (“Tortilla Flat”, 1935) oli romaan, mida võib pidada tema elu pöördepunktiks. Romaan, mis kirjeldas kodutute noorte meeste seiklusi Montereys pärast esimest maailmasõda, võitis California Commonwealth Clubi kuldmedali parima California kirjaniku kirjutatud romaanina.

Steinbeck on sageli kujutanud oma raamatutes vaeseid, töölisklassi inimesi, teda teatakse ka 1930. aastate ülemaailmse majanduskriisi ehk Suure Depressiooni suurepärase kujutajana. Selle teemaga haakuvad tema romaan “Vihakobarad” (“The Grapes of Wrath”, 1939, see võitis ka Pulitzeri-auhinna ja 1940 jõudis ka filmilinale, režissööriks John Ford, peaosas Henry Fonda, kes kandideeris rolliga ka Oscarile) ja miniromaan (“väike meistriteos”, Steinbeckil oli kavatsus kirjutada “näidendromaan”) “Hiirtest ja inimestest” (“Of Mice and Men”, 1937). Esimene neist räägib Oklahomast Californiasse kolinud vaese perekonna kannatustest, teine on tragöödia kahe immigrandist töölise elust ja unistustest, kusjuures üks neid lihtsameelne ja teine veidi nutikam.

1943 töötas kirjanik Teises maailmasõjas New York Herald Tribune’i sõjakorrespondendina. Sõjast naases ta haavatuna, lisaks veel ka psüühiline trauma. Enda ravimiseks kasutas Steinbeck kirjutamist. Nii kirjutas ta mitmeid filmistsenaariume, kuid ka raamatu “Karbitee” (“Cannery Row”), mis oli inspireeritud kirjaniku koduigatsusest. Seegi raamat jõudis kinolinale, kuigi alles 1982. Filmi režissööriks David S. Ward, peaosades Nick Nolte ja Debra Winger.

1947 ilmus jutustus “The Pearl” (“Pärl”), millest mehhiklased tegid samal aastal ka filmi “La Perla”, just selle filmi võtetel Mehhikos sai Steinbeck inspiratsiooni ka järgmiseks filmistsenaariumiks ehk “Viva Zapata” (1952, režissööriks Elia Kazan, peaosades Marlon Brando ja Anthony Quinn).

Steinbecki auahneim teos on kindlasti ulatuslik ajalooline eepos “Hommiku pool Eedenit” (“East of Eden”, 1952). Selles teoses liigub Steinbeck sotsiaalsete ebakõlade analüüsi juurest hoopis inimpsühholoogia juurde. Usun, et paljud filmisõbrad teavad seda teost ka suurepärase filmina, mille lavastas Elia Kazan ja peaosas mängis suurepärane James Dean.

Kahest teosest veel. 1962 ilmus reisikiri “Teekond Charley’ga” (“Travels with Charley: In Search of America”), mis kirjeldab autori ja tema puudli Charley reisi Ameerikas 1960. aastal. Reisikiri, milles Steinbeck tunneb kahetsust kaotatud nooruse ja juurte pärast, kuid kiidab ja kritiseerib ka Ameerikat. Kindlasti ei saa jätta mainimata ka Steinbecki viimast romaani “Me tusameelne talv” (“The Winter of Our Discontent”, 1961), mis jutustas USA moraalsest allakäigust peategelase Ethan Hawley silmade läbi. Seegi romaan on jõudnud filmilinale, seda aastal 1983, filmi režissööriks Waris Hussein, peaosades Donald Sutherland ja Teri Garr.

Kuue viimase eluaasta jooksul ei avaldanud John Steinbeck enam ühtegi romaani. Põhjustena on välja toodud viimase romaani ebaedu ja kriitikute protest Steinbecki vastu pärast temale Nobeli auhinna määramist. 1964 sai John Steinbeck ka USA ühe kõrgeima autasu: Presidendi Vabadusmedali.

“Hiirtest ja inimestest”

on John Steinbecki miniromaan/jutustus (Steinbeck on teinud sellest ka näidendi, mis 1938 sai ka New York Drama Critics’ Circle’i auhinna), mis algupäraselt ilmus 1937. See jutustab meile loo kahest immigrandist töömehest, George’ist ja Lennie’st 1930. aastate Suure Depressiooni ajal. Lennie on vaimselt alaarenenud, kellele meeldivad hiired (neid armastab ta silitada, kuid mehe jõud on sedavõrd suur, et hiired surevad selle paituse käes) ja küülikud.

Sündmused toimuvad rantšos, mis asub mõni kilomeeter Soledadist eemal. “Soledad” on hispaaniakeelne sõna ja tähendab “üksindust”.

George ja tema hoole all olev Lennie olid põgenenud rantšost Weedis (sealt olid nad põgenenud seetõttu, et Lennie oli tahtnud puudutada ühe türduku kleiti, kuid see lõppes sellega, et türduk kiskus ennast lahti, Lennie klammerdus temasse nagu hiiresse, tüdruk pistis karjuma ning Lennie ja George pidid ennast terve päeva solgikraavis peitma, kuna teised rantšo mehed neid taga ajasid) ja sõitnud bussiga Salinas Valleysse.

Nagu mainisin, siis Lennie on vaimselt alaarenenud, välimuses pole tal midagi viga, ta on suur ja tugev mees, väga tubli töömees, suurte kätega, kuid vaimselt on ta nagu väike laps. George on tavaline töömees, tema unistused ei ole suured. Et Lennie’le head meelt teha, siis kinnitas George, et kunagi nad ostavad oma rantšo, kus on lehmad, sead ja et Lennie’le head meelt teha, kinnitab George, et kindlasti ka küülikud, mitut värvi küülikud. Punased, sinised ja rohelised küülikud. Musttuhat küülikut!

Juba järgmisel päeval saabusid nad rantšosse, kus selle peremees saab aru, et Lennie on lihtsameelne. George kinnitas, et Lennie on väga hea ja tugev töömees ja nii sai ka Lennie siiski tööle. Samas tutvustatakse neile ka peremehe poega, Kräsupead (ingliskeelses versioonis Curley), kes hakkab kohe Lennie kallal nokkima.

Teistele töötajatele uued töömehed meeldisid. Lennie sõbrunes ühe teise üksildase mehe, tallipoisi, afroameeriklasega, kelle nimi eestikeelses tõlkes on Küürakas (ingliskeelses versioonis on ta Crooks). Tallipoiss oli kunagi saanud hobuselt kabjahoobi ja oli nüüd küürakas. Kui peremees vihastas, siis sõimas ta tallipoissi, kes sellest ei hoolinud. Kui Lennie läheb tallipoisi elamisse (tallipoiss elas teistest meestest eraldi, sest ta oli ju teist nahavärvi), siis ütles Küürakas, et ka temal on õigus valgus süüdata: “Sina mine mu kambrist minema. Mind ei taheta teie juures näha ja mina ei taha sind oma kambris näha.”

Kui Lennie uurib, miks ei taheta Küürakat näha, siis saab ta vastuseks: “Sellepärast, et ma olen must. Teil mängitakse kaarte, aga mina ei saa mängida, sest ma olen must. Mulle on öeldud, et ma haisen. Aga mina ütlen sulle, et minu arust te kõik ise haisete.”

Lennie rääkis Küürakale sellest, et George oli lubanud osta tükikese maad ja küülikud. Neid hakkab Lennie hooldama. Sellesse mõttesse Küürakal usku ei olnud, sest ta oli näinud palju mehi, kes olid tulnud tööle, lubanud hiljem maad osta, kuid olid raha hoopis alkoholi ja naiste peale kulutanud.

Kui tundub, et asjad hakkavad sujuma, George ja Lennie olid saanud tööd, Lennie’l oli oma unistus, siis lähevad asjad käest … nii juhtub ju sageli …

Oli pühapäeva pärastlõuna. Tohutu suur tall. Puhkavad hobused nosisid allesjäänud heinatuuste. Päike paistis, oli palav, rantšo töölised olid väljas ja mängisid hobuserauaga. Tallis oli Lennie, kellega koos oli ka surnud kutsikas – see kutsikas oli olnud elus, Lennie oli tahtnud teda endale. Ta oli kutsika salaja endale ka võtnud, kutsikas oli mänguhoos Lennie’t hammustanud, Lennie oli talle laksu andnud ja sellega kutsika tapnud …

Talli sisenes Kräsupea naine, kes hakkas Lennie’ga rääkima. Rääkis sellest, kuidas ta tahaks filminäitlejaks saada, ja et talle ei meeldi Kräsupea. Lennie kinnitas, et ta ei tohiks naisega rääkida, sest George oli selle ära keelanud, sellest võib tulla suur pahandus. Lennie rääkis naisele küülikutest ja sellest, et talle meeldib pehmeid asju silitada. Küülikuid, hiiri, ükskord sai ta tädi Clara käest isegi sametit, kuid selle kaotas Lennie ära.

Naine rääkis, et talle meeldib oma juukseid silitada, sest need on pehmed. Naine tõstis Lennie käe endale pea peale ja palus suurel mehel katsuda, kui kohevad ta juuksed on. Lennie tegi seda ja kui naine arvas, et paitamisest on küll, siis ei lasknud Lennie enam lahti. Kas jäi Lennie käsi lihtsalt juustesse kinni või tegi ta seda meelega, ma usun, et mitte …

Et ma Sulle nüüd lõpplahendust välja ei lobiseks, siis siinkohal tõmban loole joone alla, kuid loo lõpp on tõeliselt kurb ja traagiline ...

Tegelased

Lennie on suur, lihtsameelne, aeglane ja lapsemeelne mees, kellele meeldivad ainult loomad, eriti küülikud, kuid ka George. Ta on väga rahulik, kuid hätta sattudes ei oska ta mõista oma jõudu. Lennie eest hoolitses tema tädi Clara. Pärast tädi surma võttis George ta oma hoole alla. Üksinda oleks Lennie täiesti abitu ja ei suudaks iseenda eest hoolitseda, nii nagu ta ei suuda hoolitseda ka kinnipüütud hiirte ja muude väikeste loomade eest.

George on väike ja nutikas töömees. Ta mängib mõttega, et ilma Lennieta elaks ta lihtsat elu, töötaks rantšodes, teeniks raha, mille kulutaks ära baarides ja lõbumajades. Teisalt saab ta aru, et selline mõte on liiga pinnapealne ja tal on palju tähtsam ülesanne – Lennie ei saaks üksinda hakkama ja George on talle väga tähtis. Samas on George ikkagi kibestunud, kuna ta peab Lennie’le toeks olema, elu keerleb Lennie ümber.

Toon siinkohal näite George’i mõttekäigust, mida ta räägib üsna raamatu alguses Lennie’le: “Püha jumal, küll mu elu oleks kerge, kui ma üksipäini elaks. Ma saaks tööotsa, teeks tööd ja poleks mul muret ega midagi. Mitte mingit jama ei oleks, ma saaks iga kuu lõpus oma viiskümmend dollarit kätte, läheks linna ja ostaks, mida süda kutsub. Ma võiks kas või öö otsa lõbumajas lustida. Ma võiks süüa igal pool, võõrastemajas või kus tahes, ja kõike tellida, mida aga pähe tuleb. Ja nõnda, kurat võtaks, iga kuu …”

Ja George jätkab, öeldes Lennie’le: “Sa oled nagu rist kaelas! Tööd sa hoida ei oska ja lased kõik tööotsad käest, mis ma leian. Sinu pärast tuleb kogu aeg ühest kohast teise rännata. Ja see pole veel kõige hullem. Sa kukud kogu aeg sisse. Teed pahandust ja mina pean sind välja aitama.”

Teistele meestele rantšos ütleb George, et Lennie ei ole hulluke, et ta on lihtsalt kõva peaga, aga mitte hull.

Kräsupea on selle raamatu antagonist, nn paha mees, keda teised mehed vihkavad. Tema naine abiellus temaga vaid raha pärast ja naisele mees ei meeldi. Kui George ja Lennie saabusid, siis otsustas peremehe poeg, et peab tegema Lennie elu võimalikult raskeks. Ta vihkab Lenniet, kuna teine mees on sedavõrd suur. Kräsupea kannatab Napoleoni kompleksi (alaväärsuskompleksi) käes, mistõttu ta ei salli suuri mehi. Raamatus kirjeldatakse teda nii: “Kräsupea on samasugune nagu paljud kasvus kängu jäänd mehed. Ta vihkan suuri mehi. Ta norib kogu aeg suurte meestega tüli. Otsekui oleks ta nende peale tige, et ta ise on väike …”

Ühel hetkel lähebki Kräsupea Lennie’le kallale. Peksab teda valimatult kõhtu ja näkku. Lennie laseb sel sündida, kuni George annab Lennie’le loa vastu lüüa, vastu hakata, ennast kaitsta. Lennie ei tee muud midagi, kui võtab väiksema mehe rusika oma kätte ja muljub seda seni, kuni Kräsupea luud on katki, nagu oleks käsi mingi põllumajandusmasina vahele jäänud … Kui Kräsupea saab teada oma naise surmast, siis alustab ta ajujahti ja lubab lasta Lenniet kõhtu, et see kannataks võimalikult kaua.

Kräsupea naine on selle raamatu ainus naine. Tema nime ei mainita. Ta on oma eluga rahulolematu ja räägib Lenniele, kuidas temast oleks võinud saada filmitäht, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta abiellus mehega, et tema elu oleks majanduslikult kindlustatud.

Raamatus kirjeldatakse teda nii: “Lävel seisis noor naine. Tal olid täidlased värvitud huuled ja tugevasti jumestatud suured silmad, ta sõrmeküüned olid punased. Naise juuksed rippusid väikeste rullidena nagu vorstid. Tal oli seljas kodune sitskleit ja jalas punased sussid, mida ehtisid punased jaanalinnusulgedest tutid.”

Kui George ja Lennie teda esimest korda näevad, siis on George’il selge, et selle naisega tuleb veel probleeme, kuid Lennie arvab, et naine on ilus. Veidi hiljem läheneb ta Lennie’le, et saada tähelepanu, mida ta ei saa oma mehelt.

“Hiirtest ja inimestest” on tehtud kaks korda mängufilm kinolinale, korra telefilm televisiooni jaoks. Esimene mängufilm valmis 1939. Filmi lavastas Lewis Milestone. Film kandideeris neljale Oscarile, kuid ei võitnud mitte ühtegi. 1992 valmis teine mängufilm. Selle lavastas Gary Sinise, kes mängis ise ka George’i rolli, Lennie osas suurepärane John Malkovich. Näidend “Hiirtest ja inimestest” on jõudnud ka Eesti teatritesse – 1966 Tallinna Draamateater, lavastaja Gunnar Kilgas ja 1993 Ugala, lavastaja Vjatšeslav Gvozdokov.

Selle raamatu lõpust leiad ka raamatu tõlkija Udo Uibo saatesõna, milles on juttu nii John Steinbeckist kui ka raamatust endast.