Richard Roht „Loomajutte lastele“ (Eesti Raamat)

Richard Rohti vahvad jutustused on lugejaid köitnud paljude aastakümnete vältel. Selle raamatu kaante vahelt leiad kolm muhedat ja südamlikku lugu. Nendest saad teada, millised on eri liikide suhted, elutingimused ja harjumused.

„Julgetes rändurites“ jääb kodune metsajärv kitsaks kahele seiklusi ihkavale kalakesele: ahvenapoeg Vilgasele ja havipoeg Nobele. Üheskoos asutakse kardetavale teekonnale läbi oja. „Jäneste pulmad“ viib lugeja otse metsa keskel toimuvale pulmapeole, kus lustivad nii kodu- kui ka metsloomad. Selgub, et metsaski kehtivad oma viisakusreeglid ja polegi nii lihtne korraldada pidu, mis arvestaks kõigi külaliste vajadustega. Loos „Kergeusklik tihasepoeg“ aga kipub noor tihane uskuma kuulujutte ja õpib raskustega silmitsi seistes hindama oma vabadust.

Richard Rohti loomajutud sobivad nooremale ja keskmisele koolieale.

Mäletan, et mulle endale meeldis lapsepõlves Richard Rohu kirjutatud loomajuttudest kokku pandud raamat “Jutte loomadest” (1978), milles oli samuti kolm juttu: “Mäger Urask”, “Ahnuse palk” ja “Kodus ja metsas”. Sama kogumik on ilmunud ka aastail 1951, 1962, 1983 ja 2007 ja on ilmunud uuesti ka sel aastal.

“Loomajutte lastele” on siiski hoopis teine raamat, ka selles on kolm loomajuttu, kuid nagu eelpool, kirjastuse tutvustuses mainitud, siis on need hoopis teised lood. Jutustuse “Julged rändurid” leidsin ma esimest korda ilmununa kogumikust “Laaned ja veed” (1949 ja ka 1959), “Jäneste pulmad” on ilmunud eraldi raamatuna 1946 ja ka 2004. “Kergeusklik tihane” aga kogumikus “Lapsed, linnud ja loomad” (1947).

Richard Roht (1891-1950) oli eesti kirjanik, kes alustas loometeed impressionistlike proosapaladega, tunnustuse võitis suvitusromaaniga “Hümnid Paanile” (1922), mis koos mitme novelli ja romaaniga moodustab Kurgsoo-sarja (nt. veel “Kurgsoo” (1924), “Maa” (1927) ja “Aeg” (1929)). Romaane (esimene neist oli “Minevik” (1920) ja viimane “Kaks perekonda” (1947)) on Richard Roht kirjutanud veel mitmeid, lisaks novellid, mälestused, jutustused ja lasteraamatud (esimene lasteraamat oli “Laanekohus” (1928) ja viimane “Jutte loomadest” (1951)).

Kes soovib Richard Rohti romaanidega lähemat tutvust teha, siis tasub piiluda raamatukaupluste kodulehtedele, sest päris mitmed romaanid on ilmunud viimastel aastatel ka e-raamatutena.

Kuid tagasi selle raamatu juurde. Esimeses loos “Julged rändurid” tegutsevad tõepoolest kaks kalapoega ehk ahvenapoeg Vilgas ja havipoeg Nobe. Nad on noored ja üsna julged kalapojad, kes elavad metsajärves.

Richard Roht alustab oma lugu nii: “Sooja päikese kiired sulatasid lume ja jää. Kõva kaas väikesel metsajärvel muutus rabedaks ning pudedaks; esiteks tegi päike ta sinakaks, siis muutus ta kollakaks, siis aga valkjashalliks nagu pehme pori. Sellele porile tekkisid veeloigud, ta oli täis auke ja kihises päikese käes nagu seebivaht … Kalad väikeses metsajärves vaatasid seda vabanemisimet pealt otsekui ilmutust, mis igal kevadel oli uus ja uskumatu. Paljud neist olid seda imet näinud juba ammu-ammu, kuid paljudele noortele kalapoegadele oli see sündmus sääraseks üllatuseks, et nad parvedena keerlesid vabanenud vees justkui hullunud rõõmust … Kõige rohkem huvitas noori kalapoegi ojasuu, mis viis järvest välja … Üldiselt oli teada, et laskuda ojja ja järgneda jooksule oli hädaohtlik ning kardetav tegu. See olevat juba paljudele kaladele elu maksnud. Miks? Seda ei teadnud keegi kindlasti seletada, sest vähe oli neid, kes sellelt reisilt tagasi olid jõudnud, ja neist üksikuist ning nende seiklustest räägiti siis järves ime-, hirmu- ja õuduslugusid.

Mulle meeldib see, kuidas Richard Roht räägib noorele lugejale loodusest ja loomadest. Ta maalib suurepäraseid looduspilte, annab edasi seda, mis looduses toimub, kuid lisab sellele ka üsna muinasjutulise hinguse, kui loomad omavahel suhtlema hakkavad. Nagu ka selles, raamatu esimeses loos.

Vilgaski on kuulnud lugusid, et metsajärvest viib oja juba uutesse ja põnevatesse vetesse, kuhu tahaks ka tema minna. Teda hakkas huvitama ojakesega seotud saladus. Päevade kaupa ujus Vilgas ümber ojasuu, jälgis selle kiiret voolu, kuid ojja laskuda ta ei julgenud. Ka sel kevadel jõudis metsajärve üks vanem ahven, kes kord oli oja kaudu järvest lahkunud. Nüüd oli ta tagasi ja oskas rääkida igasugu ilusaid ja õudsaid lugusid. Seetõttu läheb ka Vilgas salaja kuulama, mida vanad ahvenad omavahel räägivad.

Vilgas kuuleb neid põnevaid lugusid, mistõttu on otsus kindel, ka tema läheb ojakese kaudu kaugemale. Nagu ütleb Roht: “Ta otsus oli kindel: ka tema läheb reisima, ka tema läheb vaatama suurt ja huvitavat elu, tegema läbi lugematuid seiklusi – kohutavaid ja ilusaid juhtumisi, et siis kord pöörduda koju auväärse kalana, keda kogu järv kuulab ja vaatab kui imet!

Loomulikult ei ole see teekond lihtne, pigem ohtlik. Teekond saab peaaegu otsa juba üsna selle alguses, kuna ojakese veetase muutus nii madalaks, et Vilgas jäi madalasse vette kinni. Juba on ootel vares, kes ründabki ahvenapoega. Vilgas hüppab eest ja satub veega täidetud loiku. Seekord Vilgas pääses, aga mida selles loigus teha? Polnud seal isegi süüa … Äkki on samas loigus tema kõrval ka havipoeg Nobe, kes on esialgu üsna üleolev. Nobe ei saa aru, mida Vilgas plaanis, kui ta metsajärvest minema ujus, nüüd on tulemus käes! Varsti kuivab seegi loik, ja …

Madalast veest tulevad Vilgas ja Nobe üsna kavalalt ja nutikalt välja, selleks on vaja kasutada konnasid. Kuidas Vilgas ja Nobe seda teevad, selle jätan ma Sulle endale uurida. Edasi jõuavad Vilgas ja Nobe tiiki, millel asub ka vesiveski. Tiigis kohtuvad nad vähiga, kes vähemalt havipojale tundub üsna hirmuäratav. Samas ei saa ka kalapojad aru, kus nad täpselt on. Neid juhendab vana ja auväärt latikas, kes on hämmastunud sellest, et kalapojad soovivad ujuda ookeani! Vana latikas soovitab kalapoegadel jäädagi sinna, kus nad praegu on, süüa on piisavalt, elu on hea, aga kas ikka on? Olukord läheb ohtlikuks siis, kui mölder hakkab tiigist vett välja laskma ja tuleb koos oma poegade ja võrguga kalu püüdma! Õnneks õpetab vana latikas noori kalapoegasid, kuidas sealt pääseda.

Seejärel jõuavad Vilgas ja Nobe juba suurde järve, kus on samuti üsnagi ohtlik. Nii puutuvad nad kokku kiiskadega, kes end vahvasti turri ajavad, särgedega, “hirmuäratava” angerjaga kalu jahtiva saarmaga, kalu püüdva haigruga, lutsuga, kes elab urus jpt. Õnneks on meie peategelastest kalapojad julged sellid ja liiguvad edasi. Nii jõuavad nad suurele jõele, kohtuvad esimese laevaga, ujuvad linna lähedal ja jõuavad lõpuks merre!

Teine lugu on “Jäneste pulmad”, mille alguses tuleb Udusoo metsavahipere kass Ints metsast olulise teatega, mida ta tahab edasi ütelda perekoer Murile.

Nimelt, metsas on õige varsti toimumas suursündmus. Sinna tulevad kokku kõik ümbruskonna loomad ja linnud, peale hundi ja rebase, keda ei kutsuta. Jänes Laaberdi tütar Mikreill abiellub noore jänese Kikerilliga. Metsas tulevad suured pulmad. Muri ei taha esialgus sellest kuuldagi, kes teda sinna ikka kutsub. Koerad kimbutavad ju jäneseid kõikjal. Muri kinnitab, et eks ole ka tema jäneseid ajaviiteks kimbutanud, kuigi tapnud pole ta ühtegi. Kass kinnitab, et pulma peaks ikka minema, sest sinna tuleb ka auväärt karu, tema on lausa auvõõras, ja Muril oleks ju igati uhke karuga tuttavaks saada.

Et pulma saada, oleks vaja kutset. Kes see ikka koerale kutse saadab. Ints on kindel, et tema saab aidata, tema on kunagi aidanud metskits Mekut ja tema pojakest. Ints räägib, kuidas ta oli kaitsnud Mekut ja tolle pojukest rebase eest. Küllap nüüd metskits Meku kostaks ka Muri ja Intsu eest, et ka nemad pulmakutse saaksid!

Seejärel saame lugeda pulmade ettevalmistustoimingutest jänes Laaberdi majas, sest juba nädal aega enne pulmi hakati hankima toiduaineid, et rohkearvulistel pulmavõõrastel kõigil midagi võtta oleks. Pulmavõõrastel olid väga mitmekesised maitsed ja iga võõra maitse eest tuli võimalikult hästi hoolitseda. Nii toodi kaeravihke karule, hernekaunu ja teri lindudele ning hiirtele, kõige valitumat rohtu ning orast kitsedele ja jänestele, heinu ning lehti põtradele, käbisid, pähkleid ja seemneid oravatele, marju, seeni ja putukaid nendele, kellel selliste maiusasjade järele on himu. Seal oli pärna- ja kaselehti, vaarikaid, mustikaid ja maasikaid; seal oli noori haavaoksi eritoiduna jänesepoegadele; põdranoorsoole hangiti maiuspalaks värsket ristikut, väikesetele kitsekestele noort rukkiorast.

Murekohaks olid pulma kutsutud koer ja kass – mida neile pakkuda? Metskits Meku oli soovitanud koera ja kassi pulma kutsuda ja neile oli juba ka kutsed kohale viidud. Jäneseemand Hopla-Hopla on murelik, sest ta ei tea, mida koerale ja kassile pakkuda. Viimaks teadis keegi vana jäneseemand pajatada, et koerad söövad ka kartuleid ja rukkiteradest valmistatud iseäralikku asja, mida inimeste seas leivaks kutsutakse, ja kass söövat meeleldi mune. Nii tuuakse koerale põllult värskeid kartuleid ja kassile pardimune.

Ja ongi pulmad käes. Külalised saabuvad. Palju on neidki, kes korraldusega rahul ei ole, kuid pidu läheb siiski käima. Saabuvad ka auvõõrad – põder Võimas, põtrade vanem, ja karu Ott, keda peeti metsloomadest kõige kangemaks. Pulmakülalised tantsivad, Muki ei saa aru, miks talle tooreid kartuleid pakutakse, nagu ei saa pardimunadest aru ka Ints.

Pidu on täies hoos, kui saabub salakaval rebane. Miks teda ei kutsutud? Rebane vaatab ringi ja tõdeb, et tema oleks tulnud hea meelega, sest juba külaliste seas on piisavalt pidusööki! Uskumatu lugu, rebane on vihjanud, et sooviks mõne pulmakülalise nahka pista! Karu ajab rebase minema, kuid rebane lubab, et küllap ta teel mõne pulmavõõra endale lõunaroaks kinni nabib!

Kuidas pulmapidu lõpeb? Kas rebane saab mõnest pulmavõõrast jagu? Tegelikult võtab “juhtimise” üle jänes Laaberdi, kes korraldab rebasele ühe unustamatu pulmapeo lõpunalja!

Raamatu kolmas lugu on “Kergeusklik tihasepoeg”, milles Richard Roht näitab, et ta oskab suurepäraselt rääkida noorele lugejale ka lindudest ja lindude elust. Lugu algab sellest, kui tihaseema kevadel pesasse kuus valget roostepunaste täppidega kaunistatud muna munes. Siis istus tihaseema munadele ja tihaseisa toitis teda.

Ega see munadel istumine lõbus ju ei ole, pigem lausa igav, kuid õnneks kohtub tihaseema laulurästastega, käbilinnuga, kes hoopis talvel pesitseb, kuid ka metstuvikesega. Metstuvikesel on suur mure, tema pesaõõnsus on suur, sinna pääseb orav vabalt sisse. Metstuvikese munad on suured, neid tasub oraval otsida! On ju orav suur linnupesade hävitaja. Juba kaks korda oli orav metstuvikese munad ära söönud ja nüüd oli metstuvike väga õnnetu, kurtis oma muret tihaselegi.

Tihaseema soovitas metstuvikesel oravale vastu hakata, kuid metstuvikese nokk pole terav, tiivad pole küllalt suured, et nendega tugevat hoopi anda. Nüüd meenub tihaseema tuttav rähn ja üheskoos mõeldakse välja kaval plaan, mille lõpuks orav rähnilt sugeda saab.

Suvel tulid munadest tihasepojad välja, kuid ega ka nüüd elu palju lihtsam polnud. Kord tahtis vares pesas poegade kallale minna, kord pajuharakas. Lõpuks viib kull isatihase minema. Nüüd peab ematihane üksi hakkama saada. Tihasepojad kasvavad suuremaks. Ühele neist metsas väga ei meeldi, sest talvel on külm, süüa ei ole ja linnavarblane on talle rääkinud, et linnas, inimeste juures on palju mõnusam. Tihaseema kinnitab, et inimeste juures pole sugugi mitte hea olla, vähesed linnud on inimeste juurest elusana tagasi tulnud, kuid kergeusklik tihasepoeg ei taha seda mitte uskuda … Tihasepoeg on kuulnud ka kanaarilinnust, kes elab linnupuuris, mis on inimeste juures toas, kus on soe, kus on süüa … Tihasepoeg hakkab lendama järjest sagedamini inimeste juurde, kuni märkab seal ka tühja linnupuuri …

Mis juhtub edasi? Selle ma jätan Sulle endale avastada.

Kas tihasepojal on inimeste juures hea ja mõnus olemine?

Või satub ta hoopis ohtu?

Mis tunne on siis, kui sul pole enam vabadust?

Sellised imelised loomajutud on selles Richard Rohti kirjutatud raamatus. Omamoodi õpetlikud, loodust suurepäraselt edasi andvad ning ka muinasjutulised.

Väga ilusad loomapildid on raamatusse joonistanud Katariina Purru.


Viivi Luik “Kõik lood Leopoldist” (Tänapäev)

Sisaldab aastail 1974–1976 ilmunud kolme raamatukese lugusid hakkajast maapoisist Leopoldist. Kolmanda raamatu eest pälvis autor 1977. aastal Juhan Smuuli nimelise laste- ja noorsookirjanduse preemia.

Viivi Luige Leopoldi lood kuuluvad ka minu lapsepõlve, kuigi toona ma neid raamatuid ilmudes ei lugenud, sest Leopoldi lugude esimene raamat “Leopold” ja teine raamat “Vaatame, mis Leopold veel räägib” ilmusid 1974, mil ma olin viieaastane, aga need raamatud olid pigem ikka veidi vanematele lastele ja noortele sobilikud lugeda. Kolmas raamat “Leopold aitab linnameest” ilmus kaks aastat hiljem (1976) ja 1984 ilmusid need raamatud koos, ühiste kaante vahel “Kõik lood Leopoldist”, kuigi ma olen kindel, et 1979-1980 võisin ma neid Leopoldi lugusid ka eraldi raamatutena lugeda, sest kodus olid need olemas. Huvitaval kombel pole Leopoldi lugusid rohkem välja antud, alles nüüd ehk peaaegu 50 aastat hiljem ilmuvad need uuesti.

Selle kogumiku esimene raamat on “Leopold”, mis algab peatükiga “Sassi ketsid”. Leopold alustab oma lugusid üsna ebamääraselt, pean silmas just täpset aega. Nii algab ka esimene lugu sellest, et Leopold peab enne veidi mõtlema, kui on kindel, et see juhtus pühapäeval, kui nad ekskursioonilt tagasi tulid, ja esmaspäev kulus tal niisama käest ära. Seega on juttu teisipäevast, kui Leopold koos isaga mootorratta juures nokitses.

Leopold räägib meile ka oma tillukesest õest Astist ehk Astridist, kes tassib muudkui kõik osad ja riistad laiali, kui tal silma peal ei hoita. Astist saame selles raamatus veelgi lugeda.

Teisipäeva hommikul ollakse söögilauas, kuid Leopold mõtles selle peale, et peaks Sassile ketsid ära viima, need, mis ta oli laenanud. Seejärel saame tuttavaks ka Jukuga ehk Juhanesega, kes on Leopoldi onu, isa vend. Kuna Juku olevat kange masinamees, siis saab ehk ka mootorratta korda.

Leopold rääkis isale, et peaks tema jalgratast laenama, et ketsid ära viia, kuigi isa oli kindel, et poeg võiks hoopis tööd teha. Oli ju kibe tööaeg käsil ja Leopold tahtis raha teenida. Kui niisama kodus nokitseda ja mööda küla ringi ajada, siis ei paista raha küll kuskilt! Isa soovitas Leopoldil lauda juurde minna, seal pidi Kivistiku Albert poisile tööotsa kätte andma, sest isal oli temaga kontraht tehtud.

Esimeses loos Leopold tööle siiski ei jõudnud, kuid ei pääsenud ka ketse viima.

Teist peatükki “Jukuga lakas” alustab Leopold meenutamisega, et oot-oot, kas see oli nüüd mineva neljapäeva või reede õhtul, kuid nad olid heinaloo ümber löönud. Väidetavalt ei ole hetkel õige heinaaeg, aga õunaaias oli nii suur hein, et see niideti juba nädal aega enna jaani maha, ja jaanipäev on ju ülehomme. Juku oli ka neile abiks. Selgub, et tööga jäädi üsna hilisesse õhtusse, kuna Leopoldi isa toetas ennast aga reha najale, ja nii kui Juku seda nägi, nii hakkas ta juttu ajama. Ka ema oli pikalt tööl olnud, mistõttu ei hakatud õhtul suurt sööki tegema, söödi kama ja võileiba sibulapealsetega.

Pärast sööki tegi Juku ettepaneku, et Leopold võiks ju lakka magama minna. Leopold ütles, et tema ei tahaks küll vanadesse heintesse minna, nii võib ju heinakirbud saada, kuid lõpuks on Leopold ja Juku mõlemad lakas.

Juku rääkis Leopoldile igasugu lugusid, osad olid hirmsad, osad naljakad, kuid kõik olid päriselt juhtunud. Või kas ikka olid? Ja juba oligi suvehommik käes …

Kolmas peatükk on “Tööl”, milles Leopold tutvustab meile ka oma sõpru, klassivendasid Pauli ja Sassi. Poistel on sel päeval plaan tööle minna, peete harvendama. Paul oli alles eelmisel aastal nende klassi tulnud, ta oli linnapoiss, kellel oli iga asja kohta ütlemist. Leopold ütles, et nemad omavahel klaarisid kohe arved ära. Leopold ütleb, et ega ei saa ikka nii, et Paul arvas, et tema üksi see kõige kangem on!

Leopold kinnitab, et koolis käisid kõik vormiülikondadega, aga Paul käis kirju särgiga. Temal on üks kirju särk ja olgu mis ilm tahes, tema kampsunit ja pintsakut selga ei pane. Paul olevat portfellile külje peale kirjutanud “ADIDAS” ja pannud püksirihma külge. No toonastel aegadekl ei ole ju kahjuks nii, et lähed poodi ja ostad Adidase spordikoti …

Sel päeval oli Paul lauda juures juba kohal. Nüüd jõudis ka Leopold, ja varsti tulid Sass ja ka velskri Eeri. Nüüd saame teada, et Leopold on lõpetanud hiljuti kuuenda klassi, nagu ka Sass ja Paul, Eeri oli neist noorem, tema oli lõpetanud kolmanda klassi.

Leopold üritab ka Sassi lugejale tutvustada, kuid ta ei mõista Sassist rääkida, sest on temaga nii ära harjunud. Leopoldi isa kiitvat Sassi, et poiss ulakust ei tee. Leopold ütleb, et ulakust ei tee ka tema. Sass on koolis neljasid ja viisi saanud, aga ta ei mõista joonistada ja saksa keelega on raskusi.

Nüüd läksid poisid tööle. Peedipõllule. Igalühel oli oma vagu. Võidu ei viitsita peete harvendada, ja pausi peetakse ka. Paul ütles, et peetide kitkumine on plikade töö ja tema paneb oma kolid kokku ja läheb Tallinna tagasi. Läheb linna ja hakkab ekspediitoriks – kus siis tuleb raha! Teised arvasid, et tööle saamiseks peaks olema ikka ka pass, kui Paul teab rääkida, et peaasi on, kui tööraamat antakse. Tema oli juba eelmisel suvel tööl, värvis trepikäsipuid. Üks tuttav oli sokutanud ja poiss oli selle töö eest ka kakskümmend rubla saanud! Paul meenutas veidi ka elu Tallinnas, Rataskaevu tänaval, seal oli olnud palju salakäike, ja et nende klassis oli igal poisil olnud surnupealuu! Nad olid käinud Oleviste kiriku juurest korjamas. Pärast oldi koolis pealuud nende käest ära võetud …

Kuna lähenemas oli vihmapilv, siis kutsus Sass teisi jõkke ujuma. Õige varsti hakkas sadama, tuli ka piksepilv, lõi välku ja kärgatas, kuni ühel hetkel lõi välk jõkke ja Paul oli pikali maas ja oimetu!

Liigume neljanda peatüki “Juku ja poisid” juurde, mis jätkub sealt, kui välk oli jõkke löönud ja Paul oimetuna pikali kukkunud. Õnneks oli läheduses Juku, kes Pauli jalule aitas. Seejärel liikusid kõik juba Juku juurde. Saame lugeda Juku kodust, ilusast aiast, ilusasti rootsi punaseks värvitud majast, kuid ka kuuri all olevast kolist ja mootorrattast. Juku armastavat ka tokkroose ja pojenge, kuid ka flokse ja jorjeneid.

Nüüd kuivatasid poisid oma riideid, Juku pakkus kõikidele ka värsket mett, süüakse mesileiba, mis on mee sisse kukkunud leivakannikas. Selline muhe ja mõnus olemine …

Esimeses raamatus saame lugeda veel sellest, kuidas Leopoldi pere siga on haigeks jäänud, saame tuttavaks loomaarst Jaan Kõksiga, käime heinu tallamas, võtame mett, käime mustikal ja kaubandustöötajate päeva kaupmeeste peol, korjame kurke, teeme hapukurke, Leopold käib koos Astiga poes ja raamatukogus, poisid käivad rahvamajas kinos, ja kui suvi hakkab otsa saama, siis tuleb minna Tartusse koolikaupasid ostma. Tartusse läheb Leopold koos Asti ja onu Jukuga, kusjuures maale tagasi sõidetakse külgkorviga mootorrattaga!

Oleme jõudnud teise raamatuni “Vaatame, mis Leopold veel räägib”. See algab peatükiga “Kartulivõtmine”, milles Leopold jutustab, et esmaspäeval oli vene keele etteütlus ja kolhoosi esimees oli helistanud kooli. Ta oli küsinud, kas abi ka saab. Direktor tuli klassi uurima, kes tahavad kartuleid minna võtma, sest osad lapsed pidid jääma koolimaja taha lilleseemneid korjama. Leopold, Sass ja Paul läksid kartuleid võtma. Saame lugeda koloraado mardikast, kes kartuleid hävitab, kuid loeme sellestki, et Leopoldi klassis käiski vaid neli poissi – kolmega neist oleme tuttavad, nüüd saame teada, et neljas poiss oli Vello, kelle ema oli kokk.

Kartulite korjamises on kõige tublimad Leopold ja Sass, kes selle eest ka kiita saavad.

Teise raamatu teises peatükis “Kool” jutustab Leopold meile ka oma koolist. Loeme, et koolis käiakse ratastega, niikaua kui poriseks läheb. Talvel käiakse bussiga. Neil on seal kaheksaklassiline kool, puumaja, üleni pruuniks värvitud, ainult aknaraamid olid kollased, ja koolimaja ees oli kivikillustik, kuhu on lubatud ka asfalt peale panna. Leopold ütleb, et see oleks hea, siis saaks rattaga kaheksaid teha, nii et kõik näevad. Tema ise tegema ei hakkaks, sest see rikuks kumme, aga Paul teeks küll.

Kooli lähedal, surnuaia pool oli ka spordiplats. Leopold räägib ka klassi tüdrukutest, et kõige kenam tüdruk on Lepiksoni Sirje, tal olid loomulikud lokid.

Saame osa ka ühest koolipäevast - matemaatika tund, seejärel vene keel, eesti keel, suur vahetund, siis minnakse sööma, seejärel veel füüsika ja kehaline kasvatus. Leopoldile meeldib kehaline, kuid ka füüsika, ta kinnitab, et ka matemaatika koha pealt tal peab jagab, aga vaat eesti keel ja ajalugu on rasked. Ka joonistamine ei meeldi talle. Sel päeval ei küsitud Leopoldi üheski tunnis, aga Paul sai eesti keeles viie. Paulil oli hea pea, kui ta viitsib, ja tal oli ka keerutamise annet. Sassi sel päeval ei küsitud, aga Sirje sai füüsikas kahe, tüdruk vihastas ja hakkas nutma, viskas päeviku laua peale, ise ütles, et tema enam füüsikat ei õpi. Leopold kinnitab, et plikad teevadki nõnda. Kehalise kasvatuse tunnis mängiti rahvastepalli.

Ma ei tahaks Sulle ju ka kõiki raamatu sündmusi ära rääkida, mistõttu teen edasi lühidalt.

Teises raamatus loeme veel oktoobripühadest, sügisesest koolivaheajast, kultuurimajas toimunud lõikuspeost, tehakse tiisikuseproove (seda tehti tõmmates käe peale kriipse, velsker Uno Kass käis seda koolis tegemas, kusjuures Paul kardab, et tal ongi tiisikus! Tal oli ühe kriipsu ümber punane ja veidi isegi paistes. Kas oli tiisikus või mitte, selle jätan Sulle endale avastada, kuigi öeldakse ju sageli, et hirmul on suured silmad).

Lööme kaasa ka eesti keele ja matemaatika tunnis, kusjuures toona oli aeg, kui lapsed käisid koolis ka laupäeviti. Sööme oasuppi, ootame talvist lund, osaleme kooli nääripeol, avame kingitustepakke, käime ära Viljandis, saame osa gripilainest, kusjuures ka Leopold haigestub. Õpime keemiat, saame tuttavaks Leopoldi pere lehmadega, lõikame puid, ja lõpuks saabub ka kevad.

Teine raamat lõpeb Leopoldi isa vahva mõttega, mis öeldud Leopoldile: “Töötegijat peab kiitma, muidu töötegija ei tee enam tööd.”

Ja oleme jõudnud kolmanda raamatuni “Leopold aitab linnameest”, mis algab peatükiga “Kalasordid ja ussisordid” – Leopold ja onu Juku kavatsesid kalale minna, kuid selleks oli vaja ka usse korjata, kaasa lööb ka Leopoldi väike õde Asti.

Teises peatükis “Tujurikkuja ahven” olemegi koos Leopoldi ja Jukuga kalal, kuid seekord head kalasaaki ei tule.

Ühel päeval tuli Leopoldi perele külla loomaarst Jaan Kõks (temaga saime juba varem tuttavaks) Tartust, kellel oleks vaja abi katusetöödel. Uued eterniitplaadid olid olemas, äkki saaks Juhanes appi tulla?

Lõpuks läksid Jaan Kõksile linna appi nii onu Juku ehk Juhanes, kui ka Leopold ja Paul, sest mis see üks katuselöömine ära ei ole. Tuleb vaid eterniitplaate kätte anda ja see töö sobib ka poistele. Seejärel saamegi lugeda katuselöömisest, elust ja tööst linnas, kuidas Leopold ja Paul sellega hakkama saavad.

Humoorikaid vahejuhtumisi on ka kolmandas raamatus.

Selline vahva raamat see “Kõik lood Leopoldist”. Omamoodi nostalgiline, rahulik, humoorikas ja mõnus lugemine elust ja olust, koolist ja lastest 1970. aastatel, ajal, mil kõik oli teistmoodi kui praegu. Käidi koolis, tehti tööd, käidi kartuleid korjamas ja abiks teistelgi, ja mulle tundub, et kuigi kogu aeg midagi toimus, oli kõik oluliselt rahulikum, aeglasem ja äkki ka lihtsam?


Rex Stout „Punane laegas“ (Tänapäev)

Wolfe ja Archie uurivad mürgitatud maiustust söönud modelli surma. Üks kahtlustatavatest palub Wolfe’i oma testamendi täitjaks ning mainib eraldi punast laegast, mis sisaldab midagi saladuslikku tema minevikust. Wolfe kavatseb huvide konflikti tõttu ettepanekust loobuda, kuid kui mees sealsamas Wolfe’i kabinetis mürgitatud tableti läbi sureb, asub muidugi juhtumit lahendama.

Rex Stout (1886–1975) on peamiselt tuntud oma Nero Wolfe´i lugude poolest, ent oli eluajal ka ühiskondlikult aktiivne ja tuntud raadiohääl ning mõnda aega ka Ameerika krimikirjanike ühenduse president. Enne kirjutamisele pühendumist jõudis ta töötada mitmetel juhuslikel ametikohtadel ning teenida mereväes.

Nero Wolfe on USA krimikirjaniku Rex Stouti loodud ülinutikas eradetektiiv, kes on piisavalt ülekaaluline, armastab kulinaariat ja kasvatab orhideesid ning oma igapäevasest rutiinist ei loobu ta kunagi. Nero Wolfe on tegelaskuju, kes peaaegu mitte kunagi ei lahku oma kodust, pruunist kivimajast New Yorgis, vaid laseb teha tööd oma abilisel, Archie Goodwinil. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi detektiivisarja edenedes mööduvad aastad, siis Wolfe, Goodwin ja nende tuttavad ei vanane.

Rex Stout kirjutas alates 1930. aastastest kuni 1970. aastateni kokku 33 Nero Wolfe’i romaani ja 39 novelli.

Stout sai Wolfe’i-lugude eest palju tunnustust, kusjuures ta kandideeris ka 20. sajandi parimaks krimikirjanikuks kuulsal müsteeriumi- ja scifi-kirjanduse üritusel Boucherconis. Võitjaks osutus küll Agatha Christie, kuid Rex Stout’ile ja võitjale lisaks kandideerisid veel vaid Raymond Chandler, Dashiell Hammett ja Dorothy Sayers.

Rex Stouti pärijate nõusolekul jätkas Nero Wolfe’i lugusid 1980. aastatel USA toimetaja ja kirjanik Robert Goldsborough, kelle sulest on ilmunud 9 Wolfe’i-romaani, sealhulgas ka üks selline, mis jutustab Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini esimesest kohtumisest.

“Punane laegas” on neljas Nero Wolfe’i lugude hulgas, mille kirjutanud krimikirjanduse legend Rex Stout. Esimest korda ilmus see raamatuna 1937, väljaandjaks kirjastus Farrar & Rinehart, kuid detsembrist 1936 kuni aprillini 1937 ilmus see ka viies osas ka ajakirjas The American Magazine. “Punasest laekast” on kahel korral tehtud film Itaalia televisioonis ja see on ka ühtlasi esimene Nero Wolfe’i lugude seas, mis jõudnud ka USA teatrilavadele. “Punane laegas” on paljude Nero Wolfe’i ja Rex Stouti fännide arvates juba igati hea Wolfe’i-lugu, mida võib olla varasemad lood veel ei olnud.

Seekordne põnev ja nutikas lugu saab alguse, kui rikas ja edukas seltskonnategelane Llewellyn Frost tuleb Wolfe’i ja Goodwini juurde, et palgata Nero Wolfe uurima modell Molly Laucki mürgitamist (mõrva) Boyden McNairi moemajas, kusjuures mürgitamine on väidetavalt tehtud mürgitatud maiustustega. Teisalt sooviks härra Frost ka seda, et tema esimese astme nõbu Helen Frost saaks moemajast ära meelitatud/toodud, et Llewellyn ei peaks oma nõbu saatuse pärast muretsema.

Suureks probleemiks on see, et Llewellyn Frost palub Wolfe’il oma kontorist lahkuda, moemaja asub päris lähedal, sinna saaks sõita kasvõi taksoga, kuid Wolfe oma majast ja kontorist väga sageli väljas ei käi, kui just tegemist pole mõne haruldase orhideenäitusega. Nüüdki selgitab Wolfe oma elu põhitõdesid, kuni Frost ulatab talle paberi, millele on alla kirjutanud mitmed inimesed, kes just orhideedega seotud on. Paberil on kirjas palve, et Wolfe läheks kohale ja hakkaks asja uurima. Hiljem selgub, et sellele kavalale mõttele oli tulnud Wolfe’i abiline Archie Goodwin, keda Wolfe väga nutikaks tüübiks ei pea … Nii ei jäägi Wolfe’il muud üle, kui minna kohale ja hakata asja uurima. Etteruttavalt võin öelda, et edaspidised sündmused toimuvad jällegi Wolfe’i kabinetis.

Moemajas küsitleb Wolfe nii selle omanikku Boyden McNairi, kes on üsnagi närviline ja haiglane, kuid ka kahte modelli (üks neist Helen Frost). Wolfe uurib ja pärib ja uurib, kuni lõpuks jääb mulje, et süüdlaseks võib olla ükstapuha kes, kasvõi Helen Frost. See teeb murelikuks Llewellyn Frosti, kes saab pahaseks ja tigedaks, ta sõimab Wolfe’i paksuks ja Wolfe lahkub …

Ei möödu palju aega, kui Llewellyn on tagasi Wolfe’i kabinetis. Ta palub Wolfe’ilt vabandust, kuid olukord muutub taaskord keeruliseks, kui Wolfe teatab, et tema töötasu on 10 000 dollarit! Ja ta tahab kohtuda ka politseiniku, uurija inspektor Crameriga. Llewellyn kutsub Wolfe’i kabinetti oma isa Dudley Frosti ja tädi Calida Frosti, kes on Helen Frosti ema. Esialgu näib, et Wolfe ei saa seda tööotsa, kuid üsna ruttu on selge, et tema on ainus, kes suudab selle loo lahendada. Nii jääb kõigil üle tema töötasuga nõustuda.

Seejärel kohtub Wolfe oma kabinetis inspektor Crameriga. Wolfe loodab politseiniku käest mõrva kohta infot saada, nagu loodab seda Cramer omakorda Wolfe’i käest saada. Selgub, et politsei on uurimisse panustanud palju aega ja inimressursse, kuid tulemusi ei ole. Cramer juhib tähelepanu Perren Gebert’ile, kellest mõrvatud neiu oli sisse võetud, kuid Cramer ei usu, et Gebert oleks mõrva sooritanud. Kahtlane on seegi, et kommikarp oli just Molly Lauck’ile mõeldud. Kommikarbiks on osutunud Royal Medley kommikarp, milles oli nii suhkrustatud puuvilju, pähkleid, kui ka šokolaadikomme. Cramer kinnitab, et nende keemik oli avastanud, et ühelgi karbisoleval kompvekil polnud midagi viga, välja arvatud pealmise kihi neli jordaania mandlit. Royal Medley karbi pealmises kihis oli viis jordaania mandlit ja Molly Lauck sõi neist ühe ära. Kõik neli sisaldasid rohkem kui kuus graani kaaliumtsüaniidi, sest kaaliumtsüaniid lõhnab ja maitseb nagu mandel, ainult et veelgi tugevamalt. Jordaania mandlid on kaetud erivärvilise kõva suhkruvaabaga. Kommidele olid augud sisse puuritud või torgatud, nad olid tsüaniidi täis topitud ja siis uuesti vaabaga üle tõmmatud.

Nüüd annab Wolfe Cramerile ja Archiele uue ülesande. Nad peavad kohtuma McNairi moemaja kontoris võimalikult paljude inimestega, kes tol mõrvapäeval olid sealsamas olnud. Neile tuleb pakkuda Royal Medley kommikarbist maiuseid ja jälgida inimeste reaktsiooni. Nii ka tehakse, kohale tuli üle 40 inimese, ja ainus, kes veidi kahtlasema mulje jättis, oli McNair, kuigi ka Helen Frosti käitumine oli imelik.

Järgmiseks käsib Wolfe Archie’l tuua tema kabinetti Helen Frost, kes tuleb üsnagi vastumeelselt ja Wolfe’il on üsna ruttu selge, et neiul on midagi varjata. Wolfe on üsnagi jultunud, ja pitsitab Helen Frosti üsna kõvasti. Wolfe on arvamusel, et tegelikult taheti tappa keegi teine, ja et Helen Frostil on vajalikku infot. Saame teada sedagi, et Helen Frost on õige varsti saamas täisealiseks ja saamas kätte isa jäetud pärandit, mis on ca 2 miljonit dollarit! Seni on tema vara hooldanud neiu onu Dudley Frost.

Wolfe jätkab vestlust Helen Frostiga, kuni tema juurde tulevad ka Llewellyn Frost ja tema advokaat Benjamin Leach, kuid ka Perren Gebert, kes kinnitab, et ta on Helen Frostiga peaaegu kihlatud!? Kõik nad soovivad, et Wolfe lõpetaks Helen Frosti ülekuulamise/vestluse, kuid Wolfe viib Heleni hoopis oma majas orhideesid vaatama.

Ei möödu väga palju aega, kui Wolfe’i kabinetti tuleb ka McNair, kes näib olevat selgelt endast väljas ja hirmsas peavalus. Ka tema otsib Helen Frosti, kes on selleks hetkeks Wolfe’i juurest juba koju saadetud, nagu pole seal enam ka Llewellyn Frosti, tema advokaati ega ka Perren Gebrtit. Wolfe uurib McNairilt kommikarbi kohta ja saab teada, et esialgu oli mürgitatud kommikarp hoopis McNairi laual, kuid mees sealt maiustust ei võtnud, nagu ka Helen Frost, kellele oli McNair kommi pakkunud. Veidi hiljem oli kommikarp McNairi laualt kadunud ja ju see oli olnud Molly Laucki vemp … Kas hoopis McNairi oli tahetud mürgitada? McNair kinnitab, et ta teinud lepingu ja määranud Wolfe’i tema testamendi täitjaks, sest Wolfe tundub olevat ainus aus mees, keda ta tunneb! McNair räägib Wolfe’ile ka iseendast, sünnist ja elust Pariisis, kus ta oli tutvunud ka Frostidega, ta räägib ka oma naise ja tütre surmast, kuid kahjuks ei jõua ta paljut rääkida, sest tema tervis läheb hetkega halvemaks, enne kui ta kokku vajub, hakkab McNair rääkima punasest laekast ja numbrist, ja hetk hiljem on McNair Wolfe’i kabinetis surnud!

Veidi hiljem saame teada, et McNairi aspiriinitablettide hulgas oli mitu mürgitatud tabletti ja taaskord on mängus kaaliumtsüaniid! Inspektor Cramer saab Wolfe’ilt teada, et just detektiiv on määratud testamenditäitjakes, ja juttu on ka punasest nahklaekast, mille sisu pärandas McNair Wolfe’ile. McNair kinnitas oma testamendis, et ta räägib Wolfe’ile, kus laegas asub, kuid laeka sisu on detektiivi ainuomandiks, mida ta võib kasutada oma soovi kohaselt ja vastavalt oma äranägemisele, kuid kahjuks oli McNair jõudnud enne surra, kui jõudis Wolfe’ile öelda, kus laegas asub … Cramer ei suuda seda uskuda, kuid tal tuleb selle teadmisega leppida.

Seejärel külastab Wolfe’i taaskord Llewellyn Frost, kes soovib lõpetada lepingu detektiiviga, nüüd, kus McNair on surnud. Wolfe ei ole nõus oma honorarist loobuma ja plaanib minna kohtusse, et tasu siiski kätte saada. Wolfe’i juurde tuleb ka Helen Frost, kes räägib, et mõrvatud McNair oli tema vastu väga hea, nagu tõeline onu, kes tema eest hoolitses. Ja nüüd palub Helen Frost, et Wolfe jätkaks tööd nüüd juba tema heaks, sest kui selgub McNairi mürgitaja, peaks selge olema ka Molly Laucki mõrvar. Archie Goodwin muigab, et selles juhtumis on Wolfe’il ikka hiiglama palju kliente …

Nero Wolfe palub nii Llewellynil kui ka Helenil meenutada, kas McNair on rääkinud neile punasest laekast, kas nad on äkki isegi sellist laegast näinud, kas McNairil võiks olla mõni peidu- või salakoht? Äkki meenub mõlemale Glennanne, väike majake ja mõned aakrid maad Brewsteri lähedal. McNair oli nimetanud selle koha oma naise Anne’i ja tütre Glenna järgi. Brewster oli väike külake, mis asus umbes viiskümmend miili New Yorgist põhja pool. Wolfe palub Archie’l kokku kutsuda oma abilised ja saadab mehed Glennannesse.

Samal ajal laseb Wolfe Helen Frostil rääkida ka Perren Gebertist, kes oli väitnud, et on peaaegu Heleniga kihlatud. Selgub, et mees on teda mitu korda naiseks palunud, kuid neiu oli keeldunud. Perren ei meeldinud ka neiu onule, kes oli ka Heleni varahoidja ja ka McNairile. Huvitav tõsiasi on ka see, et paljud selle krimka tegelased on puutunud omavahel kokku Hispaanias, aastal 1916, kui näiteks Helen Frost oli vaid kaheaastane. Hispaanias olid nii McNair, tema väike tütar Glenna, Gebert, Heleni ema jt.

Sündmusi on raamatus veel palju, kuigi Nero Wolfe suurema osa ajast mõtiskleb oma kabinetis. Archie liigub ringi, nagu ikka. Ka Archie jõuab Glennannesse, kuhu on sisse üritanud murda Perren Gebert, kes antakse üle politseile. Mingit punast laegast maakodust ei leita, kuid Archie on üsna kindel, et punane laegas võiks olla Dudley Frosti kodus. Me käime asja uurimas ka Frostide kodus, saame osa Perren Geberti ülekuulamisest, jõuame ka McNairi matustele ja kabelisse, kuid veidi pärast matuseid, saame juurde veel ühe ootamatu surma …

Siinkohal pean oma kokkuvõttes tegema lõpu, sest vastasel korral räägin ma Sulle ju kõik ära, ja mis krimka lugemine see sedasi on. Igal juhul saab see põnev lugu ka põneva lahenduse, otse loomulikult Wolfe’i kabinetis, kus Wolfe selgitab kõikidele osapooltele, mis juhtus, miks mõrvati, kes mõrvas. Lugeja saab teada sedagi, et üks tegelastest pole üldse see, kes ta pidavat olema ja üsna koletu lõpu saab ka see inimene, kes oli kolme mõrva taga … ja jällegi on mängus mürk! Kas leitakse üles ka punane laegas? Ka selle jätan Sulle endale avastada.

Selline lugu seekord Nero Wolfe’i juhtumite seas. Põnev ja huvitav nagu ikka. Palju tegelasi, palju dialooge, palju jälgimist, aga eks selline üks õige krimka olema peabki, krimka, mille lõpplahendus saabub alles raamatu viimastel lehekülgedel.


Harper Lee „Tappa laulurästast“ (Pegasus)

„Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“

Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo „tõelist laulurästast“ – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise'i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

„Tappa laulurästast“ põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui kolmkümmend miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), aastaid on see olnud menukite seas ka Eestis, kus on valminud mitmeid kordustrükke. Raamat võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962.

Käesolev raamat tähistab Harper Lee teise (ja ühtlasi ka viimaseks jäänud) romaani „Mine, pane vahimees välja“ ilmumist eesti keeles.

Nelle Harper Lee (28. aprill 1926 Monroeville, Alabama – 19. veebruar 2016 Monroeville, Alabama) oli USA kirjanik, kes teenis Pulitzeri-auhinna oma esikromaani “Tappa laulurästast” (1960) eest.

Harper Lee sündis väikeses Monroeville’i linnakeses Alabama osariigis. Tema isa oli advokaat Amasa Coleman Lee ja ema Frances Cunningham Finch Lee. Harper Lee õppis õigusteadust Alabama ülikoolis 1945-1949, kuid õpingud jäid pooleli. Ta töötas 1950. aastatel New Yorgi lennukompanii kontoris ja vabal ajal kirjutas. 1956. aastal andsid Harper Lee sõbrad Joy ja Michael Brown talle jõulukingituseks terve aasta palga, et Lee saaks keskenduda kirjutamisele.

Harper Lee hakkas kirjutama romaani “Go Set a Watchman”, ja 1956. aasta aprillis oli käsikiri valmis. Seejärel alustas ta tööd teise raamatuga “The Long Goodbye”, mille veidi üle 100. leheküljeline käsikiri on kadunud. Kirjastus ostis “Go Set a Watchman” käsikirja, kuid toimetaja palus kirjanikul seda veidi ümber teha, nii sai alguse romaan “Tappa laulurästast” (“To Kill a Mockingbird”).

“Tappa laulurästast” ilmus 1960. Romaan oli kohe ilmudes edukas ja see tõi kirjanikule Pulitzeri-auhinna 1961. 1999 korraldas USA raamatukogutöötajate ajakiri “Library Journal” hääletuse ja “Tappa laulurästast” valiti sajandi parimaks romaaniks.

1962 sai valmis ka raamatu põhjal tehtud mängufilm, mille režissööriks Robert Mulligan, käsikirja toimetajaks Horton Foote. Filmi peaosas suurepärase osatäitmise teinud Gregory Peck, kes võitis selle rolli eest ka Oscari.

Pärast esikromaani avaldas Harper Lee vaid mõned artiklid ajakirjades. Vanemas eas elas ta kurdina ja peaaegu pimedana hooldekodus ja ei andnud intervjuusid. Tema asju ajanud õde Alice Lee suri 103-aastasena 2014.

Alles 2015 avaldati Harper Lee teine romaan “Mine, pane vahimees välja” (“Go Set a Watchman”, eesti keeles 2017), mille käsikiri oli autoril valmis juba 1956. Paljude romaani „Tappa laulurästast” tegelaskujude taustal toimuvad sündmused haaravad noort naist, tema maailmas algab valus, kuid ometi paratamatult vajalik vabanemine mineviku illusioonidest – teekond, mida saab juhatada ainult inimese enda südametunnistus.

Harper Lee oli ka USA kirjaniku Truman Capote’i lähedane sõber juba lapsest saati ja aitas teda romaani “Külmavereliselt” materjalide kogumisel. On öeldud, et Capote oli eeskujuks Dilli-tegelaskujule romaanis “Tappa laulurästast”. Capote andis Lee’le ka romaani jaoks mõningaid parandusettepanekuid.

Romaani “Tappa laulurästast” tegevus toimub 1930. aastatel väljamõeldud Maycombi linnas Alabamas. Kolme aasta sündmused antakse edasi läbi väikse tüdruku Jean Louise’i (“Nirksilm”) silmade, kes on raamatu alguses 6-aastane.

Tüdruk elab koos oma advokaadist isa Atticuse ja vanema venna Jemiga unises väikelinnas, kus lapsed õnnelikult kasvavad ja käivad koolis. Atticus Finch võtab oma kliendiks musta mehe (Tom Robinson), keda süüdistatakse valgenahalise tüdruku vägistamises. Atticus on õigemeelne inimene, kellel endalgi on väga kõrged moraalinormid, kuid väikelinn on oma eelarvamustega ja rassistlik.

On öeldud, et “Tappa laulurästast” on romaan, mis jutustab noore tüdruku kasvamisest, ja veidi poisilikus tüdrukus on palju sarnaseid jooni Harper Lee endaga. Kui Harper Lee oli laps, tema kodukohas Alabamas toimus 1930. aastatel Scottsboro kohtuistung, mille käigus süüdistati üheksat mustanahalist noort meest kahe valgenahalise naise vägistamises. Kuigi tõendid olid väga napid, mõisteti kõik kahtlusalused süüdi ja surma, v.a. 13-aastane, kes oli süüdistatavate seas kõige noorem. Pärast mitmeid uusi kohtuistungeid, mõisteti neli neist pikaks ajaks vanglasse ja aastakümneid hiljem anti neile armu.

Laulurästad sümboliseerivad romaanis süütust ja ebaõigluse ohvreid. Atticus Finch hoiatab oma lapsi, et need ei tulistaks laulurästaste pihta, kuna linnud toovad oma lauluga kõikidele rõõmu.

Lugu algab sellest, et Nirksilm räägib lugejale oma suguvõsast, sellest, kuidas tema 13-aastane vend Jem sai raske küünarvarremurde, mistõttu tema vasak käsi oli nüüd paremast veidi lühem. Saame teada, et tüdruku isa Atticus Finch läks Montgomerysse õigusteadust, isa noorem vend aga Bostonisse arstiteadust õppima. Kui tüdruku isa advokaadikutse sai, läks ta tagasi Maycombi ja alustas oma praksist.

Maycomb on maakonnalinn, mis asub Vindi-Valgmast umbes kahekümne miili kaugusel. Atticuse kontori sisustus kohtuhoones koosnes õieti ainult kübaravarnast, süljekausist, malelauast ja uuest ning puhtast Alabama seadusekoodeksist. Atticuse esimesteks kaitsealusteks juhtusid kaks meest, kes seni on jäänud viimasteks Maycombi maakonnavanglas ülespoodud isikuteks. Kuna mehed keeldusid end ettekavatsemata mõrvas süüdi tunnistamast, siis ei saanud Atticus oma klientide heaks teha midagi muud kui viibida nende poomise juures, kust arvatavasti sai alguse Atticuse sügav vastumeelsus kriminaalasjade suhtes. Viiel esimesel aastal Maycombis harrastas Atticus peamiselt raha kokkuhoidmist; real järgnevatel aastatel kulutas ta oma teenistuse venna koolitamisele.

Nirksilm tuleb korra linna juurde tagasi ja ütleb, et kui tema teda tundma õppis, oli Maycomb vana linn, kuid juba ka väsinud vana linn. Vihmase ilmaga muutusid tänavad punaseks lögaks, kõnniteedel lokkas rohi ja kohtumaja väljaku ääres oli kühmu vajunud.

Atticus, Jem, Nirksilm, pluss Calpurnia - nende kokk, elasid jõukama linnaosa peatänaval. Nirksilm ja Jem leidsid, et nad võivad oma isaga rahul olla, sest ta mängis nendega, luges neile ette ja kohtles neid viisakalt ning erapooletult. Nirksilm räägib, et nende ema suri, kui tüdruk oli kaheaastane, mistõttu ei ole ta emast kunagi puudust tundnud.

Seejärel meenutab Nirksilm aega, kui tema oli peaaegu kuueaastane ja Jem lähenes kümnele. See oli suvel, kui nende juurde tuli Dill. Õigupoolest Charles Baker Harris, kuueaastane poiss, kes oli tulnud Finchide naabrinaise miss Racheli juurde, kes on Dilli tädi. Dill oli pärit Meridianist, Mississippi osariigist, ja tulnud suveks oma tädi juurde ja kavatses nüüdsest peale kõik suved Maycombis veeta. Selleks suveks pandi asjad paika – lapsed kavatsesid välja ehitada onni kaksiku seebipuuhiiglase vahele Nirksilma ja Jemi tagaõues, niisama ringi askeldada ja läbi võtta näitemängude nimekiri, sest kolmas “näitleja” kulus igati ära …

Saame lugeda ka humoorikat lugu sellest, kuidas Dill teeb Nirksilmale ja Jemile ettepaneku ajada naabruses olevast majast välja Koll Radley – üks üsnagi ebameeldiv ja poolearuga ja vägivaldne “tegelane”. Hirmul on küll suured silmad, kuid lapsed võtavad julguse kokku … Nirksilm viib lugeja sügisel ka kooli, kuhu on tulnud uus õpetaja – miss Caroline, kes juurutab uut ja kummalist õppesüsteemi, mistõttu häirib õpetajat kohutavalt see, et Nirksilm juba lugeda ja kirjutada oskab. Õpetaja käsib Nirksilmal isale edasi ütelda, et isa teda enam ei õpetaks! Uskumatu lugu … ja kui Nirksilm astub kaitseks välja ühe vaese klassikaaslase eest, siis saab tüdruk õpetaja käest joonlauaga kergelt peo pihta, mis haavab tüdrukut sügavalt.

Uuest õpetajast, õpilastest, koolist ja koolisüsteemist on raamatus rohkemgi juttu, paljudes asjades on kindlasti ka huumorit juures, sest paljud toonased asjad ongi tänases maailmas pisut kummalised või lausa naljakad. No kasvõi see, kuidas uus õpetaja ehmatab, kui ühel kasimata õpilasel juustest täid välja ronivad, rääkimata sellest, too kasimata õpilane on Ewellide perest, kes tulevad kooli ainult esimesel koolipäeval ja siis kaovad jälle, pärast seda tuleb neid aasta läbi puudujateks märkida – nii selgitab miss Caroline’ile asjaolusid Nirksilm.

Nirksilm üritab oma isale selgeks teha, et tegelikult ei peaks ta üldse koolis käima, kuna talle ei meeldi ka uus koolisüsteem, mis ajab taga seda, et kõik peaks võrdselt asju oskama, näiteks lugemist ja kirjutamist. Kuid Atticus ei taha sellest mitte midagi kuulda, ta ütleb Nirksilmale, et mõnel erijuhul võib ju seadust väänata, kuid oma tütre puhul kehtib see rangelt. Atticus selgitab Nirksilmale ka seda, mida tähendab “kompromiss”. Tüdruk arvab, et see ongi see, kui seadust väänatakse, kuid isa selgitab, et see on see, kui vastastikuse järeleandmise teel saavutatakse kokkulepe.

Nirksilm kinnitab, et ka ülejäänud osa tema koolipäevadest ei möödunud palju õnnelikumalt. Alabama osariik kulutas miile joonistuspaberit ja vahapliiatseid oma hästi kavatsetud, kuid viljatutes katsetes talle grupidünaamikat õpetada, ja visalt arenes nende lõputu haridusprojekti elluviimine. Nirksilm kinnitab, et see, mida Jem nimetas Dewey kümnendsüsteemiks, oli tüdruku esimese õppeaasta lõpul juba terves koolis kasutusel, nii et tal ei olnud võimalust võrrelda seda teiste õpetamistehnikatega. Nirksilm ütleb, et tema teadmised piirdusid sellega, mida ta oli kokku lugenud ajakirjast Time ja muust talle kodus kättepuutunud trükisõnast; aga niimoodi tigusammul edasi venides, nagu seda ette nägi Maycombi koolisüsteem, tundis ta paratamatult, nagu oleks teda pettuse teel millestki ilma jäetud. Nirksilm ei tea, millest ta oli ilma jäetud, kuid ta ei tahtnud uskuda ka seda, et riigil ei ole kavatsustki pakkuda talle midagi muud kui kaksteist aastat tapvat igavust.

Paralleelselt sündmustega ja juhtumistega toonases koolis, saame osa ka Jemi ja Nirksilma mängudest kodulinnas. Nad jätkuvalt püüavad välja “meelitada” Koll Radleyd, kuigi Atticus ütleb pojale, et jätku nad selle inimese piinamine. Kuidas mister Radley elab, see on tema enda asi, kui ta tahab välja tulla, küllap ta siis tuleb. Kui ta tahab toas istuda, on tal õigus seda teha, ilma et uudishimulikud lapsed teda tülitaksid. Atticuse sõnul oli uudishimulik laste kohta veel mahe väljend.

Autor jutustab lugejale sellest, kuidas sügisest sai sel aastal tõeline talv. Maycombi maakonnas oli kaks nädalat nii külm ilm, nagu seda Atticuse jutu järgi ei olevat olnud 1885. aastast alates. Kuna Nirksilm polnud seni oma elus lund näinud, siis pidi ta ühel hommikul hirmu kätte peaaegu ära surema, kui ta ärkas ja aknast välja vaatas. Kas see oli maailma lõpp? Ei, see oli lihtsalt lumi! Ka Jem polnud mitte kunagi lund näinud, kuid ta teadis, mis see on. Ja kuna lund polnud sealkandis ammu olnud, siis jäi isegi kool ära. Atticus on imestunud, sest tema arvates oli lund sedavõrd vähe, et kas sellest isegi ühe lumepalli jaoks jätkub … Nirksilm saab oma elus esimest korda ka lumehelvest mekkida. Tema arvates oli see tuline ja kõrvetas, kuigi Jem oli kindel, et pigem ikkagi külm ja seetõttu kõrvetas. Lund siiski jätkub ka lumememme tegemiseks ja järgmise hommikul on õues juba üsna külm. Kuna ilm on külm, hakatakse linnakeses ka maju kütma, mistõttu miss Maudie maja maha põleb … Nirksilm ja Jem käivad seda tulekahju vaatamas, kusjuures ohus on ka nende maja, sest miss Maudie maja oli ju nende kodu lähedal/kõrval. Õnneks saabus mitmeid tuletõrjujaid, ja kui lõpuks ka kustutamiseks vett saadi, siis läheduses olnud majad päästeti halvimast. Üks huvitav fakt veel – kui Nirksilm ja Jem külma käes õues tulekahjut ja selle kustutamist jälgisid, oli keegi Nirksilmale sooja teki ümber pannud!? Jem teadis öelda, sest ta oli seda näinud, teki oli pannud Nirksilmale ümber Koll Radley!

Seejärel saame lugeda juba ka sellest, kuidas Atticus võtab enda kaitsta ühe mustanahalise mehe ehk Tom Robinsoni, kes elas väikeses asulas linna prügimäe taga. Ta kuulus Atticuse majapidajanna Calpurniaga ühte ja samasse kogudusse ja Calpurnia tundis hästi nende perekonda. Nirksilm peab oma isa kaitsma nii koolis, kui ka sugulaste ees, sest keegi ei taha mõista, miks peaks Atticus mustanahalist kaitsma, ta on nüüd ju mustadega mestis!

Atticus selgitab Nirksilmale, et peapõhjus miks ta Tom Robinsoni kaitseb on see, et kui ta seda ei teeks, ei saaks ta enam inimestele silma saadata, ei saaks nende maakonda seadusandlikus kogus esindada, ei saaks enam isegi Nirksilmale ja Jemile öelda, mida nad tegema peavad ja mida mitte. Atticus lisab, et advokaatidel tuleb elu jooksul ette vähemalt üks protsess, mis puudutab teda isiklikult, ja see on vist nüüd Atticuse oma. Atticus palub Nirksilmal pea püsti hoida, aga rusikad paigal. Mida keegi talle ka ütleks, ärgu lasku ta end vihale ajada. Tüdruk peab vahelduseks võitlema oma peaga, mitte rusikatega …

Loeme ka Atticusest. No seda, mida Nirksilm oma isast räägib. Atticus olevat vana ja väeti: ta oli juba viiekümne ligi. Oh jah … juba viiekümne ligi … ja väeti … Kui Nirksilm ja Jem temalt küsisid, miks ta nii vana on, siis ta vastas, et ta on hilja peale hakanud … Ta oli palju eakam kui Nirksilma koolisõprade vanemad ja Nirksilmal ning Jemil ei olnud millegagi kiidelda, kui nende klassikaalsed ütlesid: “Minu isa …”

Jemile meeldis jalgpall, kuid Atticus ei tahtnud temaga kunagi seda mängida. Atticus töötas ju lihtsalt kontoris, mitte aga rohukaupluses. Ta ei juhtinud maakonna prahiautot, ta ei olnud šerif, ta ei harinud põldu, ta ei töötanud autoremonditöökojas ega teinud üldse midagi, mis oleks võinud kelleski imetlust äratada. No ja ta kandis ka prille, ta oli vasakust silmast peaaegu pime ja ta ütles, et vasak silm on Finchide perekonna needus. Atticus ei teinud asju, mida tegid Nirksilma ja Jemi koolisõprade isad: ta ei käinud kunagi jahil, ei mänginud pokkerit, ei õngitsenud, ei joonud ega suitsetanud. Ta istus elutoas ja luges. Ja nüüd pakkus ta kõikidele jutuainest, sest ta julges kaitsta Tom Robinsoni!

Talvega käivad kaasas ka jõulud. Seekord saavad Nirksilm ja Jem jõulukingiks Atticuselt õhupüssid, kuid juhtnöörid laskmiseks annab neil onu Jack, isa vend. Atticus ütleb vaid seda, et talle meeldiks, kui lapsed laseksid tagaõues plekkpurkide pihta, kuid ta teab, et nad hakkavad linde küttima. Atticus ütleb, et siniraage võib lasta niipalju kui lapsed tahavad ja tabavad, kuid nad peavad meeles pidama, et tappa laulurästast on patt. Nirksilm ei saa sellest patu-asjast hästi aru ja ta palub selgitust miss Maudielt, kes kinnitab, et laulurästad ei tee midagi halba, nad ainult laulavad inimeste rõõmuks. Nad ei õgi aedades marju, ei tee pesa viljasalve, ei tee midagi halba, ainult valavad oma südame inimestele laulus välja. Sellepärast on patt tappa laulurästast.

Sündmusi on raamatus veel ja veel. Loeme sellest, kuidas üks marutaudis koer mööda linnakest ringi jooksis, kelle Atticus on sunnitud lõpuks maha laskma, kuidas Jem ja Nirksilm peavad käima ette lugemas raamatut (“Ivanhoed”) üsnagi “kummalisele” ja “tigedale” missis Dubose’ile. Põhjuseks see, et ka tema oli ütelnud halvasti Atticuse kohta, Jem oli isa kaitsma hakanud, kuid see ei meeldinud vanaprouale. Kummaline on see, kuidas kuu jooksul asjad muutuvad, nii et lastele hakkab vanaproua juures kübe isegi meeldima, ja tundub, et ka vanaproua harjub lastega. Ta on küll raskelt haige ja ühel hetkel ta ka sureb.

Ja see kõik, mis ma olen Sulle seni rääkinud, on alles raamatu esimene osa. Raamatu teises osas saame lugeda sellest, kuidas Dill oma kodust jalga laseb ning Nirksilma ja Jemi juurde “varjupaika” tuleb. Dill on saanud uue isa, kes nüüd pidevalt koos poisi emaga aega veedab, mistõttu ei saa enam Dill piisavalt tähelepanu, ja see ei meeldi teps mitte Dillile. No eks ta ajab veidi udujuttu ka, et võõrasisa on paha ja kuri … kuid pigem on tegemist sellega, et poiss ei saa piisavalt tähelepanu.

Sellest on ka juttu, kuidas Nirksilm koos Calpurniaga mustanahaliste kirikusse läheb, kuna Atticus on paar nädalat kodust eemal. See on üsna omamoodi elamus nii türdukule kui ka lugejale. Esialagu tundub, et Nirksilm ja Jem ei ole sugugi mitte oodatud sellesse kirikusse, vähemalt üks naisterahvas on selles täiesti kindel, kuid ülejäänud kirikulised on igati nõus, et ka Nirksilm ja Jem just nende kirikusse tulid. Saame osa kirikuteenistusest, milles on palju laulu ja kogutakse raha ka Tom Robinsoni naisele ja lastele. Ka Nirksilm ja Jem annavad rahakogumisse oma panuse.

Külla tuleb ka tädi Alexandra. Selleks, et hakata just Nirksilma kasvatusega tegelema, sest peaks ju Nirksilm sirguma preiliks, no ja pükste asemel võiks ta ju vähemalt kleitigi kanda. See on ka selline vahva liin selles raamatus, kuidas palju üritavad poisilikku Nirksilma tüdrukuks/preiliks kasvatada.

Ühel hetkel tuuakse Maycombi vanglasse ka Tom Robinson, peaks ju algama kohtuprotsess. Kohalikud mehed ei ole sellest just väga suures vaimustuses ja pigem tahaksid nad Tom Robinsoni ise süüdi mõista ja võlla tõmmata. Ühel hetkel ongi Atticus suures hädas Maycombi vangimajas, kui kamp pahatahtlikke kohalikke mehi tahab sinna sisse murda … õnneks tulevad sinna ka Nirksilm, Jem ja Dill, kusjuures Nirksilm suudab oma jutuga vihased mehed sealt minema ajada … uskumatu lugu, aga nii see läheb …

Nirksilm saab teada sedagi, et Tom Robinsoni süüdistatakse vägistamises, kuigi tüdruk ei saa aru, mida see täpselt tähendab, ta üritab seda täiskasvanute käest uurida, kuid ega ta vastust ei saa.

Siinkohal hakkan ma oma jutustusele joont alla tõmbama, sest ega ma ei saa Sulle ju kõike ka ära rääkida. Me jõuame lõpuks välja ka protsessini (autor kinnitab, et protsess oli Maycombis suursündmuseks), milles süüdistatakse mustanahalist Tom Robinsoni, kelle kaitsjaks/advokaadiks on Atticus Finch. Atticus on suurepärane advokaat, kes on palju lugenud ja nutikas, üsna ruttu on asjalood selged, kas Tom Robinsoni on ikka süüdi või olid seal mängus hoopis muud asjad … mängus on hoopis tütre ja isa suhted, võrgutamine, valgete ja mustade suhted jpm. Ja ei maksa unustada, et 1930. aastate USAs olid need suhted vägagi keerulised, mistõttu saab ka see protsess “oodatud” lõpplahenduse, mis omakorda toob kaasa veel ridamisi traagilisi sündmusi, Atticuse ja tema laste kiusamist ja ähvardamist, ja kui asjad hakkavad ikka väga käest kiskuma, siis astub mängu üks tegelane, kellega me oleme raamatus ka varem kokku puutunud, kes tuleb ja aitab …

Ja nagu ütleb Atticus raamatu lõpus Nirksilmale: “Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid.”

Ah jaa, mainida tahan veel seda, et autor on vägagi huvitavalt sellesse raamatusse hetkeks sisse toonud ka Hitleri ja juutide teema, ja üsna huvitav on lugeda ka sellest, kuidas edeneb Nirksilma saamine preiliks, kas see õnnestub või mitte …

“Tappa laulurästast” on raamat, mis jätab lugejasse oma jälje. Sündmused on haaravad, põnevad ja mõtlema panevad, vaatamata sellele, et need on antud läbi lapsesilmade. Ja on lapse vaatenurk maailmale hoopis teistsugune kui täiskasvanu oma, see on siiras ja aus ja rikkumata. Harper Lee oskus seda edasi anda on hämmastav.


Heljo Mänd “Toomas Linnupoeg” (Tänapäev)

Lõbusad lood üha sekeldustesse sattuvast südist koolipoisist Toomas Linnupojast, tema esimesest suurest armastusest ning suhetest pere, õpetajate ja klassikaaslastega kuuluvad laste- ja noortekirjanduse klassikasse – nende seltsis on mõnusalt aega veetnud mitu põlvkonda eestlasi. Armastatud lastekirjanik Heljo Mänd (1926–2020) kirjutas Toomas Linnupoja lood aastail 1965–1974, ühtede kaante vahel ilmusid need esimest korda aastal 1978.

Heljo Mänd kirjutas aastate jooksul lastele ja noortele palju väga lahedaid ja vahvaid raamatuid, milleta ei oskaks meie laste- ja noortekirjandust ette kujutada. Mina meenutan siiani hea meelega Heljo Männi kirjutatud raamatuid: „Edev elevandipoeg“ (1965), „Koer taskus“ (1967), „Mere taga, metsa taga ...“ (1969), „Nurrmootor“ (1969), „Lilleraamat“ (1972), „Pillerpall“ (1973), „Soovid tagurpidi“ (1974), „Karu-aabits“ (1976), „Tuulekassid“ (1976), „Kissellikad“ (1977), „Väike malemäng tänaval“ (1981), „Kõik räägivad“ (1982), „Väikesed võililled“ (1983), „Roosa muinasjutt“ (1990), kuid kindlasti ka „Toomas Linnupoeg“ – minu esimene lugemine sellest raamatust on aastast 1978. Raamat, mis oli humoorikas toona, on humoorikas ka täna, nüüd täiskasvanuna seda lugedes. Ma olen vägagi kindel, et ka tänastel lastel on põnev lugeda just neid aastate taguseid lugusid ja uurida, mida toona lapsed ja noored tegid, milline oli koolielu, milliseid nalju tehti, mille üle naerdi, kuidas klassikaaslased omavahel suhtlesid jne jne.

Heljo Männi Toomas Linnupoja lood on täiesti igihaljad ja sobivad kenasti ka tänasesse konteksti. Need lood on lõbusad, lahedad, vahetavahel ka mõtlikud, igati laste- ja noortesõbralikud lugeda.

„Toomas Linnupoeg“ koosneb kahest raamatust. Esimeses neist on Toomas kaheksanda klassi poiss, kes peab otustama, kuhu ta edasi õppima läheb, mis temast saab, juttu on ka noormehe esimesest suurest kiindumusest ehk Maiast. Teises raamatus on Toomas juba üheksanda klassis, kuid tema humoorikad juhtumised jätkuvad ka teises loos.

Esimene osa algab peatükiga, milles Toomas Linnupoeg seab ennast kooli minema. Toomas on tubli poiss, tahab õigeks ajaks kooli jõuda, kuna eelmise veerandi lõpus oli ta õppealajuhataja käest saanud hilinemise pärast korraliku peapesu, mida ta oli sunnitud vaikides vastu võtma. Sel päeval astus Toomas Linnupoeg täpselt kell seitse kolmkümmend uksest välja ehk ta läks kooli viisteist minutit varem kui tavaliselt, kuid täpselt sama kell avanes ka naabermaja uks ja sealt tuli välja onu Benjamin, vana pensionär, kes viis oma suurt musta njuufaundlandi koera hommikusele jalutuskäigule.

Tavaliselt kandis koer suus mõnda onu Benjamini pakikest, kuid sel päeval oli koera suu tühi, mistõttu tuli Toomasele hiilgav mõte, et Murjan võiks ju tema portfelli kanda. Mõeldud, tehtud. Olukord läheb käest siis, kui Toomas näeb bussi tulemas, kuid koer ei anna poisile portfelli tagasi ... onu Benjamin kinnitab, et koerale peab andma kompveki, muidu ta portfelli lahti ei lase. Toomasel kommi ei ole, ka onu Benjaminil pole kommi, Toomasel pole ka kodus kommi, sest nad olid eelmisel õhtul väikevennaga kõik kommid pintslisse pistnud. Onu Benjaminil on kodus kommi, mistõttu tuleb tema juurde minna – kõik see võtab sedavõrd palju aega, et Toomas Linnupoeg hilineb ka uue veerandi esimesel päeval ...

Järgmistes lugudes saame lugeda sellest, kuidas Toomas Linnupojal inglise keele tunnis igavaks läheb ja ta hakkab koostama brošüüri „Abiks õpilastele igavate tundide ajal“ (no näiteks – kuidas proovida jõudu, kas koolipink tõuseb üles naksudes või naksumata, kuidas panna kooliõpik vastu huuli ja sealt välja meelitada parmupilli hääl, kuidas täitesulepea pisike nublakas lahti kruttida ja seda mööda pinki veeretada), kuid loomulikult jääb ta sellega rangele inglise keele õpetajale vahele.

Juttu on ka Maiast, tüdrukust, kes Toomasel meeldib ja sellest, kuidas Toomas teda esimest korda koolist koju saadab (kahjuks pole Toomasel sel päeval jäätiseraha, mistõttu teeb Maia Toomasele jäätise välja). Saame tuttavaks ka Prootoni ehk Toomase väikese venna Matiga, ühel õhtul palub vanaema Toomasel Prootoniga mängida, kusjuures Mati võtab mängu ka oma mängukaru Karutiidu, kuid mäng lõpeb sellega, et poiste vanaema sugugi mitte rahulikult puhata ei saa.

Maia ja Toomase juhtumistest on raamatu esimeses osas veelgi juttu. Näiteks see, kuidas eesti keeles tunnis üritab Toomas Maiat „päästa“, kuna tüdrukul on raamat „Külmale maale“ lugemata. Maia saab küll „päästetud“ ja õpetaja talle kahte ei pane, kuid miskipärast on Maia Toomase peale üsna pahane. Saa siis nendest tüdrukutest aru. Ka laulmise tunnis üritab Toomas Maiat „aidata“, kui neid kahekesti klassi ette laulma kutsutakse – Toomas on tubli laulupoiss, kuid Maial ei ole lauluhäält ollagi. Maia laulab tasakesi, mistõttu jääb ka Toomas vaiksemaks, et Maia saaks tema kõrval särada. Laulmine lõpeb sellega, et laulmisõpetaja saadab Toomase ja Maia klassist välja.

Ühes teises eesti keeles tunnis kutsub õpetaja õpilasi klassi ette etlema luuletust „Kadakad“. Maial tuleb see suurepäraselt välja, mistõttu hakkab Toomas plaksutama! No ja Maia? Maia annab Toomasele seepärast oma päevikuga vastu pead.

Kuna Toomas on kaheksandas klassis, siis peab ta mõtlema ka oma edasiste valikute üle. Kas õppida koolis edasi või minna elukutset omandama. Toomas küsib isegi Prootonilt, kelleks tema tahaks suurena saada – väikevend kinnitab, et tema tahaks saada ajalooteadlaseks, uurida vanu asju ja vanu raamatuid. Vanaema kinnitab, et tema tahaks saada koduperenaiseks. Samas on Toomas kindel, et tema läheb sinna, kuhu läheb Maia. Veidi hiljem selgub, et Maia plaanib minna õppima kokandust, mistõttu on ka Toomas kindel, et seda teeb temagi. Ei lähe mööda palju aega, kui Maia pinginaaber Viivi pöördub Toomase poole palvega, et poiss ei läheks kokandust õppima, kuna kõik naeravad tema üle, sest Toomas läheks ju kokandust õppima seetõttu, et ta käib Maia sabas ...

Viiviga puutub Toomas kokku veel ühel hommikul, kui ta peab tüdruku vahetusjalanõusid „laenama“, et kooli saada. Ma ei tea, kuidas on tänastes koolides, kuid vanadel aegadel pidi koolis vahetusjalanõusid kasutama, mida sageli hommikuti ka kontrolliti.

Maiaga on Toomasel nii rõõmu kui ka muresid. Erilist muret teeb Toomasele see, kui ta saab teada, et Maia helistab klassivend Peeter Mägile, et matemaatikaülesannete lahendusi küsida. Toomas proovib ka seda vahejuhtumit naljaks pöörata, kuid nüüd on tunda, et Toomas on saanud haiget. Kas põhjuseks võiks olla see, et Maiale meeldivad paksud poisid? Peeter Mägi on veidi tüsedam poiss.

Seetõttu otsustab ka Toomas Linnupoeg paksemaks saada, siis saaks ta 8. klassi lõpuaktuseks uue ülikonna. Toomas hakkab kõvasti sööma, näiteks suhkruga segatud hapukoort. Toomas sööb sedavõrd palju, et tema ema ja isa muutuvad murelikuks ... Õnneks suudab Toomas Maiaga rahulikult rääkida ja välja selgitada, et Maiale siiski ei meeldi paksud poisid ja pigem on ka Maial olnud mure Toomase pärast, kes oli veidi imelikuks muutunud. Selline teadmine on Toomasele igati vajalik, sest nüüd muutus ta jällegi aktiivseks, hakkas ette valmistama klassi puhkeõhtut, kuhu oli vaja kutsuda ka mõned meistersportlased.

Raamatu esimese osa lõpus puhkeõhtu toimubki, ja võiks vist öelda, et läbi raskuste tähtede poole, puhkeõhtu õnnestub. Toomas särab ja saab ka Maiaga lõputult tantsida ...

Humoorikaid vahejuhtumeid on esimeses osas veel, toon siinkohal näiteks ühe veel - Toomas unustab ühel õhtul füüsikaülesanded tegemata, mistõttu peab ta koolis füüsikaõpetajale valetama, et tema vihik ülesannetega jäi koju. Olukord väljub kontrolli alt, kui õpetaja tahab pärast kooli Toomase koju minna, et vaadata, kas vihik tõepoolest kodus kirjutuslaua peal on. Toomas on jõudnud koolis ülesanded ära teha ja saadab klassivenna Peeter Mägi vihikuga Toomase kodu poole, kui Toomas ise koos füüsikaõpetajaga rahulikult koju jalutab. Üks asi läheb Toomasel meelest, kodus on väikevend Mati, kes Toomas ja õpetaja saabudes välja lobiseb, kuidas Peeter ühe vihikuga nende juurde oli tulnud ja temal suud käskinud pidada, aga kuidas seda tegema peaks ...

Ah jaa, käime ära ka Toomase klassiõe Vaike Kotkase sünnipäeval, kuhu Toomas väga minna ei taha, sest Vaike ei ole just tema lemmik, kuid pääsemaks kodus väikevennaga mängimisest, Toomas siiski läheb. Toomas on käinud Vaikega koos lastesõimes, lasteaias ja nüüd ka ühes klassis, kuid Toomasele teeb muret Vaike perekonnanimi – Kotkas, sest on ju Toomase perekonnanimi Linnupoeg! Kotkas ja Linnupoeg – siit head nahka tulla ei saa. Ühel päeval kirjutab Toomas Vaikele isegi kirjandi valmis, kui seda selle raamatu lehekülgedelt loed, siis saad aru, et Toomas on selle igati meisterlikult ja nutikalt kirjutanud.

Raamatu teine osa on ilmunud ka eraldi raamatuna „Toomas Linnupoeg ja Maia“ ja see toob Toomase (nagu mainisin eespool, on Toomas nüüd 9. klassi poiss ja selles osas läheb ta uude kooli) ellu ka armastuse teema, kuid seegi toimub huumori-võtmes ning vaatamata igasugu äpardustele, juhtimistele ja väljarabelemistele on Toomas Linnupoeg sama lustlik nagu raamatus esimeses osas.

Ka teises osas on palju teisi lahedaid tegelasi peale Toomase ja Maia, kusjuures Maia mõlgub pidevalt Toomase mõtetes, kuna raamatulehtedel on teda suhteliselt vähe, sest Maia kolib uude majja Mustamäel ja läheb ka uude kooli, mis asub samuti Mustamäel. Raamatu teises pooles tuleb Toomase kõrvale siiski ka Maia, kellega nad pärast mõningasi arusaamatusi ära lepivad.

Huvitavatest ja humoorikatest tegelaskujudest tasub esile tuua jällegi Toomase väikevenda Prootonit (ta on 6-aastane vahva sell, kes käib vanemale vennale pidevalt pinda ja usub, et olemas on unevanamees, kes talle unesid toob) ja tolle sõbrannat Annet. Lisaks neile on Toomase sõbrad Peeter Mägi ja Toivo Käreda, kellega pidi Toomas suvisel koolivaheajal kraavi kaevama minema, et taskuraha teenida, kuhu Toomas siiski ei läinud, kuna oli koos Maiaga Klooga rannas. On Toomase klassiõed Viivi, Vaike Kotkas ja Toomase uus pinginaaber Külliki, kellel on väga kuraazikas ema, kellega tuleb Toomasel „tegemist“, kui ta Küllikit nii pooljuhuslikult suudleb ja tüdruku huule katki hammustab. Külliki ja Maiaga saab Toomasel veel nalja, kui ta mõlema tüdrukuga ühte ja samasse kohvikusse kohtuma läheb.

Naljakas on lugeda ka sellistest „suursündmustest“ nagu lauatelefoni (toona polnud mobiiltelefonidest kellegil õrna aimu) saamisest, esimese koolipäeva aktusest, sellest, kuidas Toomas koolimaja akna katki viskab ja pärast seda õiendit kirjutab, kuidas Toomas kulturismi trenni läheb, kuidas ta seinalehte teeb jpm.

Igal juhul on kindel, et Toomas Linnupoja lood kuuluvad kindlasti Eesti laste- ja noortekirjanduse kullavaramusse, mistõttu on neid mõnus lugeda ka täna.

 


John Steinbeck „Hiirtest ja inimestest“ (Pegasus)

Klassika varamusse kuuluva jutustuse “Hiirtest ja inimestest” tegevus toimub Suure Depressiooni aegses Californias. Farmist farmi rändaval ja rasket tööd tegeval George’il ning tema lihtsameelsel sõbral Lennie’l pole selles karmis ja kadedust täis maailmas midagi peale teineteise ja unistuse – et ühel päeval ostavad nad väikese maja ja paar aakrit maad, kus Lennie saab kasvatada küülikuid. Ent sel unistusel pole määratud täide minna.

Nii Pulitzeri kui Nobeli kirjanduspreemia laureaat John Steinbeck (1902–1968) sai tuntuks sotsiaalse temaatikaga romaanidega. Jutustus „Hiirtest ja inimestest“ kuulub Steinbecki kõige populaarsemate teoste hulka, millest on tänaseks saanud 20. sajandi ameerika kirjanduse igihaljas klassika. Teose põhjal on vändatud mitmel korral film ning sama pealkirjaga näidendit on mänginud ka Eesti teatrid.

Mul oli ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppides aeg/periood, mil meeldis lugeda just USA kirjandusklassikat (sellest on tänaseks möödas juba ca 25-30 aastat), mistõttu olen ma ka John Steinbecki varem lugenud, meelde on jäänud “Vihakobarad”, “Hommiku pool Eedenit”, “Me tusameelne talv”, “Teekond Charley’ga”. Neis kõigis on olnud seda “miskit”, mis lugeja raamatu küljes hoiab ja kaasa mõtlema paneb. “Hiirtest ja inimestest” ma varem lugenud ei olnud, mistõttu oli igati huvitav see lugu kätte võtta ja lugeda. Mul on elus sageli selliseid perioode, mil tahaks võtta aja maha ja lugeda maailma kirjandusklassikat, kuhu kindlasti kuulub ka “Hiirtest ja inimestest”.

John Ernst Steinbeck, Jr. (27.02.1902 Salinas – 20.12.1968 New York) oli USA kirjanik, kes võitis Nobeli kirjanduspreemia 1962. Ta sündis Salinases, Californias. Tema isa oli Monterey maakonna laekur, ema oli õpetaja. Tulevases kirjanikus voolas saksa ja iiri verd. Oma suved veetis noor Steinbeck rantšodes töötades. Seal puutus ta kokku ka immigrantidest töölistega. Just siis nägi ta ka immigrandielu raskusi ja elu pahupoolt. Seda teemat kasutas ta just ka oma teoses “Hiirtest ja inimestest”. 1919 asus Steinbeck õppima Stanfordi ülikooli bioloogiat, kuid 1925 visati ta ülikoolist välja. Steinbeck proovis erinevaid ameteid, töötas isegi kalakasvanduses, abiellus, lahutas ja abiellus uuesti. Ta käis proovimas ka kirjanikukarjääri New Yorgis. Suurlinnast naases Steinbeck üsna ruttu Californiasse, kuna tal ei õnnestunud mitte midagi avaldada.

Steinbeck oli proovinud mütoloogilist jutustust, kuid veidi hiljem otsustas ta kirjutada Lõuna-Californiast, kirjutades žanriliselt naturalistlikus realismis. Tema esimesed romaanid ei äratanud tähelepanu, kuid “Tortilla Flati agul” (“Tortilla Flat”, 1935) oli romaan, mida võib pidada tema elu pöördepunktiks. Romaan, mis kirjeldas kodutute noorte meeste seiklusi Montereys pärast esimest maailmasõda, võitis California Commonwealth Clubi kuldmedali parima California kirjaniku kirjutatud romaanina.

Steinbeck on sageli kujutanud oma raamatutes vaeseid, töölisklassi inimesi, teda teatakse ka 1930. aastate ülemaailmse majanduskriisi ehk Suure Depressiooni suurepärase kujutajana. Selle teemaga haakuvad tema romaan “Vihakobarad” (“The Grapes of Wrath”, 1939, see võitis ka Pulitzeri-auhinna ja 1940 jõudis ka filmilinale, režissööriks John Ford, peaosas Henry Fonda, kes kandideeris rolliga ka Oscarile) ja miniromaan (“väike meistriteos”, Steinbeckil oli kavatsus kirjutada “näidendromaan”) “Hiirtest ja inimestest” (“Of Mice and Men”, 1937). Esimene neist räägib Oklahomast Californiasse kolinud vaese perekonna kannatustest, teine on tragöödia kahe immigrandist töölise elust ja unistustest, kusjuures üks neid lihtsameelne ja teine veidi nutikam.

1943 töötas kirjanik Teises maailmasõjas New York Herald Tribune’i sõjakorrespondendina. Sõjast naases ta haavatuna, lisaks veel ka psüühiline trauma. Enda ravimiseks kasutas Steinbeck kirjutamist. Nii kirjutas ta mitmeid filmistsenaariume, kuid ka raamatu “Karbitee” (“Cannery Row”), mis oli inspireeritud kirjaniku koduigatsusest. Seegi raamat jõudis kinolinale, kuigi alles 1982. Filmi režissööriks David S. Ward, peaosades Nick Nolte ja Debra Winger.

1947 ilmus jutustus “The Pearl” (“Pärl”), millest mehhiklased tegid samal aastal ka filmi “La Perla”, just selle filmi võtetel Mehhikos sai Steinbeck inspiratsiooni ka järgmiseks filmistsenaariumiks ehk “Viva Zapata” (1952, režissööriks Elia Kazan, peaosades Marlon Brando ja Anthony Quinn).

Steinbecki auahneim teos on kindlasti ulatuslik ajalooline eepos “Hommiku pool Eedenit” (“East of Eden”, 1952). Selles teoses liigub Steinbeck sotsiaalsete ebakõlade analüüsi juurest hoopis inimpsühholoogia juurde. Usun, et paljud filmisõbrad teavad seda teost ka suurepärase filmina, mille lavastas Elia Kazan ja peaosas mängis suurepärane James Dean.

Kahest teosest veel. 1962 ilmus reisikiri “Teekond Charley’ga” (“Travels with Charley: In Search of America”), mis kirjeldab autori ja tema puudli Charley reisi Ameerikas 1960. aastal. Reisikiri, milles Steinbeck tunneb kahetsust kaotatud nooruse ja juurte pärast, kuid kiidab ja kritiseerib ka Ameerikat. Kindlasti ei saa jätta mainimata ka Steinbecki viimast romaani “Me tusameelne talv” (“The Winter of Our Discontent”, 1961), mis jutustas USA moraalsest allakäigust peategelase Ethan Hawley silmade läbi. Seegi romaan on jõudnud filmilinale, seda aastal 1983, filmi režissööriks Waris Hussein, peaosades Donald Sutherland ja Teri Garr.

Kuue viimase eluaasta jooksul ei avaldanud John Steinbeck enam ühtegi romaani. Põhjustena on välja toodud viimase romaani ebaedu ja kriitikute protest Steinbecki vastu pärast temale Nobeli auhinna määramist. 1964 sai John Steinbeck ka USA ühe kõrgeima autasu: Presidendi Vabadusmedali.

“Hiirtest ja inimestest”

on John Steinbecki miniromaan/jutustus (Steinbeck on teinud sellest ka näidendi, mis 1938 sai ka New York Drama Critics’ Circle’i auhinna), mis algupäraselt ilmus 1937. See jutustab meile loo kahest immigrandist töömehest, George’ist ja Lennie’st 1930. aastate Suure Depressiooni ajal. Lennie on vaimselt alaarenenud, kellele meeldivad hiired (neid armastab ta silitada, kuid mehe jõud on sedavõrd suur, et hiired surevad selle paituse käes) ja küülikud.

Sündmused toimuvad rantšos, mis asub mõni kilomeeter Soledadist eemal. “Soledad” on hispaaniakeelne sõna ja tähendab “üksindust”.

George ja tema hoole all olev Lennie olid põgenenud rantšost Weedis (sealt olid nad põgenenud seetõttu, et Lennie oli tahtnud puudutada ühe türduku kleiti, kuid see lõppes sellega, et türduk kiskus ennast lahti, Lennie klammerdus temasse nagu hiiresse, tüdruk pistis karjuma ning Lennie ja George pidid ennast terve päeva solgikraavis peitma, kuna teised rantšo mehed neid taga ajasid) ja sõitnud bussiga Salinas Valleysse.

Nagu mainisin, siis Lennie on vaimselt alaarenenud, välimuses pole tal midagi viga, ta on suur ja tugev mees, väga tubli töömees, suurte kätega, kuid vaimselt on ta nagu väike laps. George on tavaline töömees, tema unistused ei ole suured. Et Lennie’le head meelt teha, siis kinnitas George, et kunagi nad ostavad oma rantšo, kus on lehmad, sead ja et Lennie’le head meelt teha, kinnitab George, et kindlasti ka küülikud, mitut värvi küülikud. Punased, sinised ja rohelised küülikud. Musttuhat küülikut!

Juba järgmisel päeval saabusid nad rantšosse, kus selle peremees saab aru, et Lennie on lihtsameelne. George kinnitas, et Lennie on väga hea ja tugev töömees ja nii sai ka Lennie siiski tööle. Samas tutvustatakse neile ka peremehe poega, Kräsupead (ingliskeelses versioonis Curley), kes hakkab kohe Lennie kallal nokkima.

Teistele töötajatele uued töömehed meeldisid. Lennie sõbrunes ühe teise üksildase mehe, tallipoisi, afroameeriklasega, kelle nimi eestikeelses tõlkes on Küürakas (ingliskeelses versioonis on ta Crooks). Tallipoiss oli kunagi saanud hobuselt kabjahoobi ja oli nüüd küürakas. Kui peremees vihastas, siis sõimas ta tallipoissi, kes sellest ei hoolinud. Kui Lennie läheb tallipoisi elamisse (tallipoiss elas teistest meestest eraldi, sest ta oli ju teist nahavärvi), siis ütles Küürakas, et ka temal on õigus valgus süüdata: “Sina mine mu kambrist minema. Mind ei taheta teie juures näha ja mina ei taha sind oma kambris näha.”

Kui Lennie uurib, miks ei taheta Küürakat näha, siis saab ta vastuseks: “Sellepärast, et ma olen must. Teil mängitakse kaarte, aga mina ei saa mängida, sest ma olen must. Mulle on öeldud, et ma haisen. Aga mina ütlen sulle, et minu arust te kõik ise haisete.”

Lennie rääkis Küürakale sellest, et George oli lubanud osta tükikese maad ja küülikud. Neid hakkab Lennie hooldama. Sellesse mõttesse Küürakal usku ei olnud, sest ta oli näinud palju mehi, kes olid tulnud tööle, lubanud hiljem maad osta, kuid olid raha hoopis alkoholi ja naiste peale kulutanud.

Kui tundub, et asjad hakkavad sujuma, George ja Lennie olid saanud tööd, Lennie’l oli oma unistus, siis lähevad asjad käest … nii juhtub ju sageli …

Oli pühapäeva pärastlõuna. Tohutu suur tall. Puhkavad hobused nosisid allesjäänud heinatuuste. Päike paistis, oli palav, rantšo töölised olid väljas ja mängisid hobuserauaga. Tallis oli Lennie, kellega koos oli ka surnud kutsikas – see kutsikas oli olnud elus, Lennie oli tahtnud teda endale. Ta oli kutsika salaja endale ka võtnud, kutsikas oli mänguhoos Lennie’t hammustanud, Lennie oli talle laksu andnud ja sellega kutsika tapnud …

Talli sisenes Kräsupea naine, kes hakkas Lennie’ga rääkima. Rääkis sellest, kuidas ta tahaks filminäitlejaks saada, ja et talle ei meeldi Kräsupea. Lennie kinnitas, et ta ei tohiks naisega rääkida, sest George oli selle ära keelanud, sellest võib tulla suur pahandus. Lennie rääkis naisele küülikutest ja sellest, et talle meeldib pehmeid asju silitada. Küülikuid, hiiri, ükskord sai ta tädi Clara käest isegi sametit, kuid selle kaotas Lennie ära.

Naine rääkis, et talle meeldib oma juukseid silitada, sest need on pehmed. Naine tõstis Lennie käe endale pea peale ja palus suurel mehel katsuda, kui kohevad ta juuksed on. Lennie tegi seda ja kui naine arvas, et paitamisest on küll, siis ei lasknud Lennie enam lahti. Kas jäi Lennie käsi lihtsalt juustesse kinni või tegi ta seda meelega, ma usun, et mitte …

Et ma Sulle nüüd lõpplahendust välja ei lobiseks, siis siinkohal tõmban loole joone alla, kuid loo lõpp on tõeliselt kurb ja traagiline ...

Tegelased

Lennie on suur, lihtsameelne, aeglane ja lapsemeelne mees, kellele meeldivad ainult loomad, eriti küülikud, kuid ka George. Ta on väga rahulik, kuid hätta sattudes ei oska ta mõista oma jõudu. Lennie eest hoolitses tema tädi Clara. Pärast tädi surma võttis George ta oma hoole alla. Üksinda oleks Lennie täiesti abitu ja ei suudaks iseenda eest hoolitseda, nii nagu ta ei suuda hoolitseda ka kinnipüütud hiirte ja muude väikeste loomade eest.

George on väike ja nutikas töömees. Ta mängib mõttega, et ilma Lennieta elaks ta lihtsat elu, töötaks rantšodes, teeniks raha, mille kulutaks ära baarides ja lõbumajades. Teisalt saab ta aru, et selline mõte on liiga pinnapealne ja tal on palju tähtsam ülesanne – Lennie ei saaks üksinda hakkama ja George on talle väga tähtis. Samas on George ikkagi kibestunud, kuna ta peab Lennie’le toeks olema, elu keerleb Lennie ümber.

Toon siinkohal näite George’i mõttekäigust, mida ta räägib üsna raamatu alguses Lennie’le: “Püha jumal, küll mu elu oleks kerge, kui ma üksipäini elaks. Ma saaks tööotsa, teeks tööd ja poleks mul muret ega midagi. Mitte mingit jama ei oleks, ma saaks iga kuu lõpus oma viiskümmend dollarit kätte, läheks linna ja ostaks, mida süda kutsub. Ma võiks kas või öö otsa lõbumajas lustida. Ma võiks süüa igal pool, võõrastemajas või kus tahes, ja kõike tellida, mida aga pähe tuleb. Ja nõnda, kurat võtaks, iga kuu …”

Ja George jätkab, öeldes Lennie’le: “Sa oled nagu rist kaelas! Tööd sa hoida ei oska ja lased kõik tööotsad käest, mis ma leian. Sinu pärast tuleb kogu aeg ühest kohast teise rännata. Ja see pole veel kõige hullem. Sa kukud kogu aeg sisse. Teed pahandust ja mina pean sind välja aitama.”

Teistele meestele rantšos ütleb George, et Lennie ei ole hulluke, et ta on lihtsalt kõva peaga, aga mitte hull.

Kräsupea on selle raamatu antagonist, nn paha mees, keda teised mehed vihkavad. Tema naine abiellus temaga vaid raha pärast ja naisele mees ei meeldi. Kui George ja Lennie saabusid, siis otsustas peremehe poeg, et peab tegema Lennie elu võimalikult raskeks. Ta vihkab Lenniet, kuna teine mees on sedavõrd suur. Kräsupea kannatab Napoleoni kompleksi (alaväärsuskompleksi) käes, mistõttu ta ei salli suuri mehi. Raamatus kirjeldatakse teda nii: “Kräsupea on samasugune nagu paljud kasvus kängu jäänd mehed. Ta vihkan suuri mehi. Ta norib kogu aeg suurte meestega tüli. Otsekui oleks ta nende peale tige, et ta ise on väike …”

Ühel hetkel lähebki Kräsupea Lennie’le kallale. Peksab teda valimatult kõhtu ja näkku. Lennie laseb sel sündida, kuni George annab Lennie’le loa vastu lüüa, vastu hakata, ennast kaitsta. Lennie ei tee muud midagi, kui võtab väiksema mehe rusika oma kätte ja muljub seda seni, kuni Kräsupea luud on katki, nagu oleks käsi mingi põllumajandusmasina vahele jäänud … Kui Kräsupea saab teada oma naise surmast, siis alustab ta ajujahti ja lubab lasta Lenniet kõhtu, et see kannataks võimalikult kaua.

Kräsupea naine on selle raamatu ainus naine. Tema nime ei mainita. Ta on oma eluga rahulolematu ja räägib Lenniele, kuidas temast oleks võinud saada filmitäht, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta abiellus mehega, et tema elu oleks majanduslikult kindlustatud.

Raamatus kirjeldatakse teda nii: “Lävel seisis noor naine. Tal olid täidlased värvitud huuled ja tugevasti jumestatud suured silmad, ta sõrmeküüned olid punased. Naise juuksed rippusid väikeste rullidena nagu vorstid. Tal oli seljas kodune sitskleit ja jalas punased sussid, mida ehtisid punased jaanalinnusulgedest tutid.”

Kui George ja Lennie teda esimest korda näevad, siis on George’il selge, et selle naisega tuleb veel probleeme, kuid Lennie arvab, et naine on ilus. Veidi hiljem läheneb ta Lennie’le, et saada tähelepanu, mida ta ei saa oma mehelt.

“Hiirtest ja inimestest” on tehtud kaks korda mängufilm kinolinale, korra telefilm televisiooni jaoks. Esimene mängufilm valmis 1939. Filmi lavastas Lewis Milestone. Film kandideeris neljale Oscarile, kuid ei võitnud mitte ühtegi. 1992 valmis teine mängufilm. Selle lavastas Gary Sinise, kes mängis ise ka George’i rolli, Lennie osas suurepärane John Malkovich. Näidend “Hiirtest ja inimestest” on jõudnud ka Eesti teatritesse – 1966 Tallinna Draamateater, lavastaja Gunnar Kilgas ja 1993 Ugala, lavastaja Vjatšeslav Gvozdokov.

Selle raamatu lõpust leiad ka raamatu tõlkija Udo Uibo saatesõna, milles on juttu nii John Steinbeckist kui ka raamatust endast.