Biffy Clyro „The Myth of The Happily Ever After“ (Warner Music)

Šotimaalt on ikka ja jälle sirgunud igati häid ansambleid, kes aastate jooksul muusikasõprase südameid soojendanud. Minu lemmikuteks on olnud Aztec Camera, Big Country, The Blow Monkeys, The Blue Nile, The Bluebells, Danny Wilson, Deacon Blue, Del Amitri, Fairground Attraction, Nazareth, Primal Scream, The Proclaimers, Red Hot Chilli Peppers, Runrig, Sergeant, Texas, Travis, The Waterboys, Wet Wet Wet, kuid näiteks ka suurepärased lauljatarid Sheena Easton, Maggie Reilly, Emeli Sande, KT Tunstall või lauljad Scott Fitzgerald, Marti Pellow, Paolo Nutini, Midge Ure. Šotlased on ka Dire Straitsis kuulsust kogunud vennad Mark ja David Knopfler või Eurythmicsis kuulsust kogunud võrratu Annie Lennox. Huvitaval kombel on šotlaste muusikas olnud alati midagi sellist, mis mind on kõnetanud, sest näiteks eelpool mainitud Aztec Camera, Deacon Blue, The Blue Nile, Wet Wet Wet olid kindlasti minu noorusajad lemmikud.

Ka Biffy Clyro on pärit Šotimaalt, Kilmanrockist, tegemist alternatiivse rokkmuusika bändiga, millesse kuuluvad Simon Neil (laul, kitarr) ja kaksikvennad James (basskitarr, laul) ja Ben Johnston (trummid, laul). Kontsertturneedel on kaasa löönud ka Mike Vennart (kitarr( ja Richard Ingram (kitarr, kalhvpillid).

Bänd tuli kokku 1995 ja nad on aastate jooksul avaldanud 9 (uus album ongi just üheksas) plaati, kusjuures siia saab juurde lisada ka 2019 aastal ilmunud filmimuusika albumi “Balance, Not Symmetry”, lisaks veel ka 1 EP ja 7 kogumikplaati.

Bändi läbimurdeplaadiks peetakse nende neljandat stuudioalbumit “Puzzle”, mis ilmus 2007, kuna hakati tegema ka rohkem laiemale publikule mõeldud muuskat. Nende viies album “Only Revolutions” (2009) kandideeris 2010 ka Mercury Prize auhinnale. Neli albumit “Puzzle” (2007), “Only Revolutions” (2009), “Opposites” (2013) ja “Ellipsis” (2016) jõudsid briti plaadimüügitabelis TOP 5 hulka, “Opposites” oli album (kusjuures see on nn duubelalbum), mis tõusis lausa selle tabeli tippu.

2011 kandideeris Biffy Clyro parima ansambli auhinnale Briti Muusikaauhindade jagamisel, 2013 võitsid nad NME auhinna kui parim briti bänd. 2013 augustis oli Biffy Clyro üks peaesinejatest maailmakuulsatel Readingi ja Leedsi muusikafestivalidel.

Biffy Clyro liikmed on aastate jooksul kinnitanud, et nende muusikat on mõjutanud Metallica, Rush, Nirvana ja Foo Fighters, kuigi ma usun, et kindlasti on ka palju neid artiste, kelle muusikat on mõjutanud juba ka Biffy Clyro.

Korraks alguse juurde tagasi. Esimene Biffy Clyro koosseis hakkas kujunema juba 1995. aastal, kui 15-aastane Ayr’ist pärit kitarrist Simon Neil hakkas mängima oma lugusid koos Kilmanrock’ist pärit Ben Johnstoniga. Varsti liitus nendega ka Beni kaksikvend James Johnston. Kolmik kogus end kaks aastat, harjutati ja tehti prove, kirjutati lugusid ja mängiti ka teiste artistide lugusid. 31. jaanuaril 1995 anti esimene kontsert, toona küll nime all Skrewfish.

1997 kolis trio Glasgow’sse, kus Neil hakkas käima ülikoolis. Kaksikvennad hakkasid õppima Stow College’is, kus nad õppisid elektroonikat, muusika- ja audioinseneri tööd. Ka Glasgow’s anti kontserte, publiku vastuvõtt oli igati hea ja õige varsti hakkasid nad silma Dee Bahl’ile, kellest sai nende mänedžer. Bahl pakkus võimalust avaldada singel. Nii ilmuski singel/laul “Iname” (28. juuni 1999, väljaandjaks plaadifirma Aereogarmme’s Babi Yaga). Pärast seda ilmus veel üsna mitu singlit, kuni 11. märtsil 2002 ilmus bändi esimene album “Blackened Sky”. See äratas muusikasõprades tähelepanu ja õige varsti pääses Biffy Clyro soojendusansmbliks Weezer’ile. Veidi varem ehk aastal 2001 oli Biffy Clyro käinud ka muusikaajakirja Kerrang turneel koos ansamblitega Sunna ja Hell is For Heroes.

16. juunil 2003 ilmus Biffy Clyro teine stuudioalbum “The Vertigo of Bliss”, mis oli samuti üsna edukas, bändi fännidele meeldis see, et trio eksperimenteeris muusikaga ja see erines paljuski nende esimesest albumist, palju oli kaasatud ka erinevaid keelpille. 4. oktoobril 2004 ilmus trio kolmas stuudioalbum “Infinity Land”. Veidi hiljem ilmus Simon Neil’i teisel projektil ehk ansamblil Marmaduke Duke samuti stuudioplaat, mil nimeks “The Magnificent Duke”. Marmaduke Duke käis ka kontsertturneel Suurbritannias, kusjuures kampa lõid ka Johnstoni kaksikvennad.

Kui seni oli Biffy Clyro meeldinud oma fännidele, siis laiemat publikut hakkas bänd “võluma” neljanda stuudioalbumiga ehk albumiga “Puzzle”.

2006 lahkus Biffy Clyro plaadifirma Beggars Banquet käe alt, et sõlmida leping firmaga 14th Floor, mis on seotud ka Warner Bros.’iga. Septembris 2006 läks trio Kanadasse, et alustada tööd uue albumiga. Ilmusid singlid “Semi-Mental” ja “Saturday Superhouse”. Viimane lugu tõusis briti singlimüügitabelis kohale number 13, mis oli seni kõrgeim Biffy Clyro positsioon.

4. juunil 2007 ilmuski album “Puzzle”, mis tõusis brittide plaadimüügitabelis lausa teisele kohale! Peab mainima, et veebruariks 2009 oli seda albumit müüdud üle maailma 300 000 eksemplari. “Puzzle” oli album, millel oli mitmeid väga häid lugusid, oli ka palju rohkem meloodilist muusikat, kui Biffy Clyro seni oli mänginud. Ajakirjad Kerrang ja Rock Sound valisid selle albumi 2007. aasta parimaks plaadiks.

2007 mängis Biffy Clyro ka suurtel muusikafestivalidel, näiteks Download 2007, Glastonbury 2007, kuid ka Reading’i ja Leedsi festivalid. Trio jõudis soojendada ka Linkin Parki nende Euroopa-turneel. 2008 soojendati Queens Of The Stone Age’i Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid ka Bon Jovi’d. Juulis 2008 ilmus trio uus lugu “Mountains”, mis tõusis briti singlimüügitabelis 5. kohale. See oli seni parim koht nimetatud tabelis Biffy Clyro jaoks. Samal ajal alustas trio tööd ka uue albumiga, mille kohta Ben Johnston ütles, et see saab olema nende seni kõige “raskem” album. Simon Neil tõdes, et pehmemad osad on veel pehmemad ja raskemad osad veel raskemad.

9. novembril 2009 ilmuski bändi uus album “Only Revolutions”, mis tõusis briti plaadimüügitabelis suurepärasele kolmandale kohale. Pärast uue plaadi ilmumist läks Biffy Clyro jällegi soojenduartistiks, seekord Muse’ile nende Euroopa-turneel. Biffy Clyro mängis 2010 ka suurte muusikafestivalide pealavadel (T in the Park, Oxegen, Reading, Leeds). 2011 soojendas Biffy Clyro Foo Fighters’it kahel õhtul Milton Keynes Bowl’il Suurbrtrannias, mängides kokku 130 000 inimesele. Seejärel juba pealaval kuulsal Sonisphere muusikafestivalil Knenworth House’is. Lisaks veel ka soojendusartistiks Metallicale nende Bangalore’i kontsertil Indias.

28. jaanuaril 2013 ilmus trio kuues stuudioalbum “Opposites”, mis tõusis briti plaadimüügitabeli esikohale! See oli juba sedavõrd kõva saavutus, et Biffy Clyro oli Reading’i ja Leedsi muusikafestivalide nimekirjas teine artist! No ja neid esinemisi ja kontserte jätkus pikalt aastasse 2013 ja 2014.

Seetõttu andis Biffy Clyro märku, et 2015 teevad nad väikese pausi. Simon Neil tõdes, et see on selleks, et nad saaksid puhata, et publikul ei saaks neist kõrini, kuid ka selleks, et töötada uute lugude kallal.

Esimene uus lugu “Wolves of Winter” ilmus 21. märtsil 2016. Kolm kuud hiljem ehk 8. juulil 2016 ilmuski 7 stuudioalbum “Ellipsis”. Ja nagu eelmise albumiga, läks ka sellega nii, et see tõusis briti plaadimüügitabelis esikohale. Seejärel anti kontserte koos Fall Out Boy’ga Suurbritannias. 2017. aasta Download muusikafestivali peaartistiks oli juba Biffy Clyro! See oli esimene kord trio jaoks, kui nad oli mõne suure muusikafestivali peaesineja. Edasi alustas Biffy Clyro ka suurt Suurbritannia turneed, soojendajaks neile Brand New, kusjuures Biffy Clyro mängis ka suurel Londoni O2 areenil. 2018 andis trio märku, et teevad koostööd koos uelsi päritolu filmirežissööri Jamie Adams’iga, et teha valmis filmimuusika album filmile “Balance, Noy Symmetry”. Nii valmiski 17 lauluga samanimeline filmimuusikaplaat (2019).

2020 veebruaris ilmus trio uus singel “Instant History”, mis andis maikuu tulevasest uuest albumist “A Celebration of Endings”. 5 märtsil ilmus teine singel “End Of”, 14. mail ilmus veel üks singel “Tiny Indoor Fireworks”. Uus plaat “A Celebration of Endings” pidi ilmuma mais 2020, kuid tänu pandeemiale lükkus see edasi augustisse, mistõttu ilmus uus album 14. augustil, veidi enne albumi ilmumist ilmus ka neljas singel sellelt plaadilt ehk “Weird Leisure”. Toona kirjutasin nii, et minu arust on Biffy Clyro uus album väga hea plaat. Siin on rokki, siin on punki, siin on ilusaid ja rahulikke lugusid, väga põnevaid harmooniaid, ilusaid meloodiaid, ja paljudes lugudes ka rikkalikult keelpille. Kõik see kokku ongi Biffy Clyro …

Ja nüüd, üsnagi kiirelt peale eelmist albumit, avaldas Biffy Clyro 22. oktoobril 2021 uue albumi “The Myth Of The Happily Ever After”, mille kohta Warner Music tõdeb pressiteates:

Biffy Clyro andis välja albumi “The Myth of the Happily Ever After”, koos singliga “Errors In The History of God”. Uus album on kodukootud projekt, mis on järg bändi Suurbritannias esikohale pürginud albumile “A Celebration of Endings” ning vaatleb viimase 18 kuu jooksul toiminut. Album salvestati kuue nädala vältel, iseehitatud stuudios, perioodil kui riigid olid lukus ja tegevusvõimalused piiratud ning tegu on esimese albumiga, mis on kirjutatud vaid Šotimaal.

Vokalist ja kitarrist Simon Neil on öelnud, et tegu on justkui reaktsiooniga albumile “A Celebration of Endings”."

Ja veel:

See album on rännak - kogum põrkuvaid mõtteid ja emotsioone, mis meil viimase pooleteise aasta jooksul esile kerkisid. Uue albumiga võtame omaks keerulisel ajal inimeseks olemise hapruse ja haavatavuse. Isegi albumi pealkiri on selle kõige täielik vastand, visates õhku küsimuse, kas peaksime looma turvatunnet tekitavaid vaatepunkte oma peas ise ja seda eriti ajal kui ei saa olla kindel, mis päeva lõpuks saada võib?” rääkis Neil.

Muusikasõprades alustati albumi ootusärevuse tekitamist lugudega ”Unknown Male 01” ja “A Hunger In Your Haunt”. Uue kauamängiva värskeimal singlil “Errors In The History of God” tuleb esile ansambli Biffy Clyro võime ühendada samaaegselt elegantsus ja dramaatilisus laulusõnadega, mis käsitlevad keerukaid emotsioone ümbritseva maailma olukorra kohta.

Simon Neil rääkis veel, et mõtiskleb aeg-ajalt üldiselt selle üle, mida me siia maailma tegema oleme tulnud.

“Tihtilugu muutuvad asjad üha halvemaks, isegi kui inimestel on vaid kõige paremad kavatsused. Ma arvan, et minu generatsioon ja ka vanemad on kõige käesoleva eest oluliselt rohkem vastutavad kui me tunnistada soovime. Kasvasime üles ajal, mil me ei pidanud mõtlema kriisile, millega seisavad silmitsi tänapäeva noored.”

Biffy Clyro alustab uut albumit võimsalt ja rokilikult lauluga „DumDum“, millele järgneb igati hard rokilik „A Hunger In Your Haunt“, kuid siin on ka hevilikumaid, ja miks mitte ka punglikumaid noote. Kiiremat minekut on ka laulus „Denier“. Üsnagi pungilikult kõlavad laulud „Erros In The History Of God“ ja „Unknown Male 01“.

Tempot võetakse maha lauludes „Witch’s Cup“, „Holy Water“ (see on üks väga huvitava harmoonia ja olekuga lugu), „Haru Urara“ (üks minu lemmikutest sellel albumil) ja „Existed“, mistõttu võib öelda, et rahulikumaid rokipalasid on sellel plaadil peaaegu rohkem, kui kiiremaid lugusid ja samas paneb Biffy Clyro uuele albumile vägagi võimsa lõpu lauluga „Slurpy Slurpy Sleep Sleep“!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/79TV8acvMeGKGbsBUKvwCI


Ed Sheeran „=“ (Warner Music)

Ma olen kindel, et maailmas on üsna vähe neid inimesi, kes poleks vähemalt ühte Ed Sheerani paljudest väga headest lauludest kuulnud. On miljoneid ja miljoneid Ed Sheerani fänne. Kindlasti on neid ka Eestis, mida kinnitas ju ka 2019. aastal Riias toimunud Ed Sheerani kontsert 50 000 inimesele, kus käis väga suurel hulgal ka eestlasi (räägitakse ju ca 17 000 eestlastest, kes võtsid ette tee Riiga).

Eelmisel (2020) aastal ilmus eesti keeles vägagi äge Sean Smithi kirjutatud elulooraamat “Ed Sheeran. Maailma menukaima popstaari lugu”, milles sai lugeda palju huvitavat Ed Sheerani lapsepõlve, noorusaja, muusikalise karjääri alguse ja staaristaatuse ja muu olulise kohta.

Seetõttu olen kindel, et briti laulja-laulukirjutaja, folk- ja popmuusika ning akustilise muusika suurkuju Ed Sheeran ei vaja pikemat tutvustust, kuid lühidalt – Ed Sheeran sündis 7. veebruaril 1991 Hebden Bridge’is, West Yorkshire’is Inglismaal.

Lapsepõlvest on Ed Sheeran meenutanud, et talle meeldisid Joni Mitchell, Van Morrison, Elton John, The Beatles, Bob Dylan, Nizlopi ja Eminem. 11. aastaselt käis ta Iirimaal kuulamas Damien Rice’i, jällegi ühte väga huvitavat ja põnevat artisti. Hea sõnaga meenutab Sheeran ka Eric Claptoni, Paul McCartney ja Bob Dylani kontserte. On ju Sheeran ütelnud, et just Eri Clapton oli see mees, kelle mõjul hakkas ka tema kitarrimängu õppima. Tänaseks on Sheeran ja Clapton teinud ka koostööd, Sheeran on laulunud Claptoni albumil “I Still Do” (2016) ja Clapton on mänginud kitarri Sheerani albumil “Dive” (2017). Viimastel aastatel on Sheeran teinud koostööd ka Shawn Mendesi, Louis Tomlinsoni, Camila Cabello, Cody Simpsoni, Hrvy jpt.

Ajas jällegi tagasi. Tuleb tõdeda, et koolist kukkus Ed Sheeran välja ning 2008 kolis ta Londonisse, et hakata tegelema just muusikaga. 2011 ilmus tema EP „No. 5 Collaborationis Project“, mis äratas suurt tähelepanu isegi sellistes tuntud ja tunnustatud artistides nagu Elton John ja Jamie Foxx! Seejärel sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Asylum Records ning 9. septembril 2011 ilmus tema debüütalbum „+“. Sellel oli ka hittsingel „The A Team“, mis tõi talle ka Ivor Novello auhinna, kui parim laul nii muusikaliselt kui ka lüürikalt!

Tema teine stuudioplaat ilmus 23. juunil 2014 ja see kandis nime „x“ (seda on palutud hääldada multiply). See tõusis plaadimüügitabeli esikohale nii Suurbritannias kui ka USAs!

2015 andis Ed Sheeran teada, et tegi ka oma plaadifirma – Gingerbread Man Records, mis teeb koostööd suurfirmaga Warner Music Group. Täna tometavad Sheerani “käe all” mitmed suurepärased artistid – Jamie Lawson, Foy Vance ja Maisie Peters.

Kolmas stuudioplaat (2017) sobis hästi kahe eelmise plaadiga kokku, selle pealkirjaks „÷“ („Divide“). Plaati tutvustavad singlid ilmusid 2017. aasta jaanuaris, need olid „Castle on the Hill“ ja „Shape of You“. Plaat tõusis koheselt briti plaadimüügitabeli esikohale ja seda müüdi esimesel nädalal 672 000 eksemplari! See on parim meesartisti saavutus briti plaadimüügitabelis, paremini on läinud vaid Adele albumil „25“ ja Oasise albumil „Be Here Now“. No ja see polnud veel kõik, sest album tõusis plaadimüügitabelite tippu veel 14 riigis, sh USA, Kanada ja Austraalia. Uskumatu lugu, kuid uus plaat on ka seda väärt, sest Ed Sheeran on valmis saanud ühe hiiglama hea popiplaadi.

2018 valiti “Shape of You” parimaks lauluks nii Suurbritannias kui ka USAs.

2018 esines Ed Sheeran Austraalias ja Uus Meremaal, kokku 950 000 inimesele! See oli uus briti artistide rekord, eelmine oli aastast 1986 ja kuulus legendraasele bändile Dire Straits. Samal aastal kirjutas Sheeran ka uut muusikat, näiteks poistebändidele Why Don’t We ja PrettyMuch. 2019 avas Sheeran koos oma mänedžeri Stuart Camp’iga pubi/baari, mil nimeks Bertie Blossoms (selle nime pani Ed Sheerani abikaasa Cherry Seaborn), ja see asub Portobello Roadil, Notting Hillis, Londonis.

2019 ilmus Ed Sheeranilt uus album "No. 6 Collaborations Project"! Ja jällegi nagu ikka väga hea plaat! Plaadil oli 15 laulu, milles tegid kaasa ka tema 22 lemmikartisti, näiteks Cardi B, Camila Cabello, Khalid, Eminem, Travis Scott, Justin Bieber, Bruno Mars, Stormzy ja teised. Enne albumi ilmumist avaldas Sheeran sellelt viis singlit: “I Don’t Care” koos Justin Bieberiga (sel aastal kôige kauem UK edetabelites esikohal püsinud singel, veetes seal kaheksa järjestikust nädalat); “Cross Me” koos Chance The Rapperiga; “Beautiful People” koos Khalidiga; “BLOW” koos Chris Stapletoni ja Bruno Marsiga ning “Best Part of Me” koos YEBBAga.

Ed Sheeran ütles toona: „Enne plaadistuslepingu sõlmimist 2011. aastal avaldasin EP nimega No.5 Collaborations Project. Sellest ajast saati olen tahtnud järgmist albumit teha ja No.6 lugusid hakkasingi eelmisel aastal tuuril olles laptopiga kirjutama. Ma fännan tohutult kõiki artiste, kellega koos see album sündis ja plaadi tegemine oli puhas nauding.“

Tänaseks on Ed Sheerani albumeid müüdud maailmas kokku üle 150 miljoni! Ainuüksi USAs on al bumeid müüdud 85 miljonit! Kindel on seegi, et 2010ndatel oli Ed Sheeran kõige edukam briti artist. Aastate jooksul on Ed Sheeran kandideerinud 329. muusikaauhinnale ja võitnud neid 117!!! Nii on mehel ette näidata Ameerika muusikaauhind, BBC muusikaauhind, seitse Billboardi muusikaauhinda, kuus Briti muusikaauhinda, neli Grammy auhinda, neli Ivor Novello auhinda, kolm MTV Europe auhinda, kuus NRJ muuusikaauhinda, neli Q auhinda jpm. Aastate jooksul on Ed Sheeran teinud kaasa ka mitmes filmis, telesaates jne jne.

Juunis 2021 avaldas Ed Sheeran uue singli “Bad Habits”, kusjuures laulu oli brittide singlimüügitabelis esikohal järjepanu 11 nädalat! Lugu juhtis edetabeleid ka Iirimaal, Austraalias, Kanadas, Saksamaal jm, USAs tõusis see teisele kohale. Pärast 11. nädalat brittide singlimüügitabeli tipus oli selge, et Sherani laulud olid juhtinud seda tabelit lausa 52 nädalat, eespool vaid Elvis Presley (80 nädalat) ja The Beatles (69 nädalat), kuid ärge unustage, et Sheerani kirjutab üha uusi ja uusi väga häid laule, mistõttu …

2021. aasta sügisel avalikustas Ed Sheeran 29. oktoobril ilmavalgust nägeva uue albumi “=” (Equals) tagamaid. Samuti andis Sheeran koos liigutava etteastevideoga välja tulevase kauamängiva teise loo “Visiting Hours”.

Warner Music on andnud mitmes pressiteates teada, et:

Oodatud uus stuudioalbum “=” on neljas plaat, mille on Sheeran nimetanud sümbolite järgi. Albumilt leiab kogumi lugusid, mis on kirjutatud nelja viimase aasta jooksul ning mis toovad hästi esile uuendusmeelsele artistile omased elemendid ja tugevused, olgu selleks liigutav ballaad, kitarrisoolod või võimsa kulminatsiooniga produktsioon, nagu tõestas Sheerani viimati ilmunud hittsingel “Bad Habits”.

Ja veel: “Jäädes endale truuks, on Ed albumi sisse põiminud lugusid inspireeritud nii isiklikest sündmustest kui igapäevaelust. Universaalselt liigutav albumilugu “Visiting Hours” on kirjutatud lühikest aega peale Edi sõbra ja mentori Michael Gudinski kaotust. Laulusõnad, mis kõnetavad pea kõiki: “Ma soovin, et taevaväravas oleksid külastusajad, et ma saaksin läbi astuda ja sinu nõu küsida.” Loo taustavokalistidena ulatasid Edile toetava abikäe head sõbrad Kylie Minogue ja Jimmy Barnes.

Kuid ka see pole veel kõik, sest juttu on ka uue albumi kujundusest: “29. oktoobril ilmunud albumi kujunduse puhul on esikohal värvikirev liblikate kollaaž, mis sümboliseerib uut elu ja taassündi. Liblikate taustal on kasutatud Sheerani enda loodud abstraktset maali. “See album on minu jaoks väga südamelähedane ja olulise tähendusega. Mu elu on viimaste aastate jooksul palju muutunud - abiellusin, sain isaks, kogesin kaotust - ja ma peatun albumi lugude jooksul kõikidel nendel erinevatel läbielamistel. Ma ei jõua ära oodata, et seda uut peatükki teiega jagada,” rääkis Ed Sheeran.

Uuel albumil kuuleme Ed Sheerani esituses veidi rokilikumat muusikat – “Tides” ja popilikumat kraami – hittlood “Shivers” ja “Bad Habits”, “Overpass Graffiti”, “Collide”, “Stop The Rain” (taaskord lugu, milles on seda nn hiti-ainest), “Be Right Now”, kuid ka folgilikumat mussi – “First Times”, “The Joker And The Queen” (väga-väga ilus lugu), “Love In Slow Motion” (selle looga meenus mulle veel üks suurepärane laulja ja laulukirjutaja ehk James Blunt). Kaunilt kõlab ja kõrva paitab ka “Visiting Hours”, millest siin eespool ka juttu.

Kõik kokku on jällegi igati suurepärane ja mõnus kuulamine, nii nagu me Ed Sheerani puhul ikka ja jälle oleme harjunud. Palju on suurepäraseid ja ilusaid meloodiaid, vahvaid harmooniaid, mis kuulaja kuulama panevad, ja kindlasti tasub kuulata ka laulutekste, ka neis on palju olulist, mida Sheeran tahab oma kuulajaga jagada. See on hämmastav, et Sheerani uue albumi lood on kõik ühtlaselt tugevad, kõik need võiksid juhtida ühte või teist edetabelit, kuidas ta seda teeb ja suudab, seda teab arvatavasti ainult Ed Sheeran ise …

Kuula ise ka:

https://es.lnk.to/Equals

 


Zaz „Isa“ (Warner Music)

Prantsusmaa muusika on mulle juba üsna pikka aega meeldinud. On ju aastate jooksul olnud palju suurepäraseid prantsuse lauljaid ja lauljatare, kes muusikasõpru võlunud – Edith Piaf, Yves Montand, Maurice Chevalier, Mireille Mathieu, Joe Dassin, Charles Aznavour, Sacha Distel, Gilbert Becaud, Juliette Greco, Salvatore Adamo, Patrick Bruel, FR David, France Gall, Jean-Jacques Goldman, Johnny Hallyday, Guesch Patti, Francoise Hardy, Vanessa Paradis, Patrick Fiori, uuematest artistidest kindlasti Patricia Kaas, Helene Segara, Lara Fabian, Mylene Farmer, Alizee jpt.

Vahva on see, et enamus prantsuse artiste laulab oma emakeeles, mistõttu on nad populaarsed just prantsuskeelsetes riikides, kuid loomulikult on ka neid esinejaid, keda tunneb terve maailm. Lisaks tundub mulle, et enamus tuntuid prantsuse artiste on naisartistid (vaadake kasvõi seda eelnenud loetelu), ja kindlasti on üks kuulsamaid lauljatare viimastel aastatel just Zaz, kes on esinenud ka Tallinnas, Nokia Kontserdimajas aastal 2015 (esines koos suure bigbändiga).

Isabelle Geffroy ehk Zaz sai selle aasta 1. mail 41-aastaseks. Ta on laulja laulukirjutaja, kes oskuslikult seob oma muusikas džässi, prantsuse muusikat (nt šansooni), souli ning akustilist muusikat. Teda tuntakse paljuski tänu hittloole „Je veux“, mis ilmus tema debüütalbumil „Zaz“ (2010). Tänaseks on lauljatare plaate müüdud kümneid miljoneid.

Lauljatari ema on hispaania keele õpeteja, isa töötas elektrifirmas. 1985. aastal läks ta koos oma õe ja vennaga Conservatoire de Tours-kooli, kus käis vanuses 5-11 eluaastat. Ta õppis seal varakult muusikateooriat, kuid ka viiuli-, klaveri- ja kitarrimängu ning laulis kooris. 1994. aastal kolis Isabelle Bordeaux’sse, kus võttis laulutunde, kuid tegeles ka kung fu’ga. 2000. aastal võitis ta stipendiumi, mis võimaldas tal õppida modernse muusika koolis (CIAM) Bordeaux’s.

2001. aastal hakkas Zaz laulma bluusibändis Fifty Fingers, veidi hiljem ka erinevates džässibändides, nt Angouleme. Seejärel teenis Zaz leiba stuudioartistina Toulouse’is, lauldes taustasid mitmetele artistidele – Maeso, Art Mengo, Vladimir Max, Jean-Pierre Mader jpt. 2006. aastal kolis lauljatar tagasi Pariisi. Esialgu töötas ta lauljana kabarees, kuid see ei olnud siiski päris õige tema jaoks. Ta hakkas laulma hoopiski Pariisi tänavatel Montmarte’is ja tema omapärast häält ja esitust märgati, sest üsna ruttu kogus ta oma etteastetele tänavatel vägagi palju vaatajaid.

Edasi hakkaski Zaz üha rohkem oma soolokarjäärile keskenduma, kuni 10. mail 2010 ilmus tema debüütalbum „Zaz“. See oli Prantsusmaal igati edukas. Plaadil oli nii lauljatari enda kirjutatud lugusid („Top sensible“), lugusid, millel ta oli kaasautor („Les passants“, „Le long de la route“ jt). Plaadi produtsendiks oli Kerredine Soltani, kes kirjutas plaadile ka hittloo „Je veux“.

Seejärel andis Zaz kontserte Prantsusmaal, Kanadas ja Šveitsis, kuid ka Brüsselis, Berliinis ja Milaanos. Sügiseks oli Zaz’ist saanud menukas artist Belgias, Šveitsis ja Austrias. Juba samal aastal oli selge, et Zaz’ist oli saanud Euroopas kõige edukam prantsuse artist.

2011. aastal kõlas Zaz’i laul „Coeur Volant“ menukas filmis „Hugo“, ilmus ka lauljatari CD ja DVD „Zaz live tour Sans Tsu Tsou“. Paar aastat hiljem kõlas tema laul „Eblouie Par La Nuit“ menukas USA krimitrilleris „Dead Man Down“. 2012. aastal esines Zaz mitmel pool maailmas – Jaapan, Kanada, Saksamaa, Poola, Sloveenia, Horvaatia, Bulgaaria, Serbia, Türgi jne.

2013 ilmub lauljatari teine album „Recto Verso“, millel ka hittlood „On ira“ ja „Comme ci, comme ca“. 2014 ilmus tema kolmas stuudioalbum „Paris“, mis tõi talle ka Echo auhinna, kui edukaim naisartist pop- ja rokkmuusikas. Album oli sügav kummardus mitmenäolisele Pariisile, sest plaadil ainult lood, mis jutustavad Pariisist.

2018. aasta septembris ilmus Zaz’i suurepärane singel „Que vendra“ ja veidi hiljem uus album „Effet miroir“ („Peegliefekt“).

Zaz on oma intervjuudes ütelnud, et teda on mõjutanud Vivaldi „Neli aastaaega“, mitmed džässartistid (Enrico Macias, Bobby McFerrin, Richard Bona), kuid ka aafrika, ladinaameerika ja Kuuba muusika.

2019 ilmus uus plaat „Effet miroir“, millest ka Sulle oma blogis kirjutasin. See oli suurepärane plaat, millel head poppi, veidi mustlasmuusikat (plaadi hittlugu Que Vendra“), kübe džässi, souli. Ja loomulikult oli Zaz täpselt sama hea nagu ka oma varasematel albumitel.

Minu jaoks on kurb see, et ei saa prantsuse keelest aru, mistõttu olen kindel, et paljugi läheb tänu sellele „kaduma“, kuid siiski otsisin ka albumilt "Effet miroir" tuttavaid sõnu, mida prantsuse keelest teadsin ja mulle tundub, et paljudes lauludes oli juttu ei millestki muust kui armastusest ...

Nüüd uus album „Isa“ (22. oktoober 2021), mille kohta öeldakse Warner Music preesiteates:

Zaz, kes on üks tuntumaid prantsuse vokaliste, avaldas oma uue albumi "Isa". Viimase kümne aasta jooksul miljoneid albumeid müünud ja üle kogu maailma tuuritanud lauljanna värske kauamängiv toob hästi esile kõik artisti eripärad - äratuntav vokaal, tujutõstev kitarrimuusika ja positiivsed laulusõnad. Artisti üheks enim tuntud hitiks on "Je veux", millele on tänaseks kogunenud 120 miljonit kuulamist. Uuelt albumilt leiab nii viimase singli “Imagine” kui ka üllatava dueti Rammsteini ninamehe Till Lindemanniga.

Taaskord leiab võrratu ZAZ’i uuelt albumilt väga kauneid meloodiaid ja hingeminevaid lugusid – plaadi avalöök „Les jours heureux“, „Tout la-haut“, „Il faut qu’on se donne“, „Comme tu voudras“, „Avec son frere“, „Le chant des grives“, kuid ka mõnusat ja tempokamat mustlasmuusika hõngu lugusid („Imagine“, „De couleurs vives“), lisaks veel ka võimsaid lugusid („A perte de rue“). Vägagi ilus lugu, tõeline šansoon on koos Till Lindemanniga esitatud „Le jardin des larmes“ – ja väga huvitav ja üllatav on kuulda Till Lindemanni esitamas just sellist lugu, kusjuures see tuleb mehel ikka väga hästi välja. Väga lahe on seegi, et mees laulab nii prantsuse kui ka saksa keeles. Kõik see kokku on hämmastavalt ilus ja võimas! Ja kui jõuad uue albumi viimase loo juurde, arvates, et kõik ilusad lood on kuulata, siis on plaadi lõppakord „Et le reste“ veel eriti ilusa meloodiaga ja esitusega lugu ... kananahk tuleb ihule, see on nii ilus ...

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1uV6kr7RrDmiffQoxLOg8s


Elderbrook „Innerlight“ (Warner Music)

Alexander Kotz on muusikamaailmas paremini tuntud nimega Elderbrook, kes on inglise muusik, laulukirjutaja ja produtsent, kes alustas oma karjääri 2015, kui ilmus tema esimene EP, millel oli ka laul“How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim. Sellest sai Mixmag’i arvates üks edukamaid ja paremaid laule sellel aastal.

2016 tegi Elderbrook koostööd paljude teiste artistidega, teiste seas ka brittide elektroonilise muusika duo Gorgon City’ga. Elderbrook remiksis ka teiste artistide lugusid, näiteks Clean Bandit. Arvatavasti on seni edukaim Elderbrooki lugu „Cola“, mis tehtud koostöös CamelPhat’iga. Lugu tõusis USA tantsuklubide laulude edetabelis ja brittide indie-edetablis esikohale, kusjuures laul kandideeris ka aasta parima tantsuloo Grammy-auhinnale.

Elderbrook hakkas muusikat tegema juba 16-aastaselt, kui ta mängis ühes indie-bändis, kuid 19. eluaastaks oli temast saanud laulja-laulukirjutaja. Esialgu oli ta folgi ja akustilise muusika sõber, kuni ülikooli minnes avastas ta enda jaoks kaaseagse tantsumuusika. Just siis hakkas ta kuuluma ka erinevat tantsumuusikat (nn dance music). Enne, kui ta jõudis päris elektroonilise muusika juurde, proovis ta teha ka veidi hiphoppi ja soulikumat muusikat.

Artistinime Elderbrook hakkas Kotz kasutama kohe pärast ülikooli lõppu, kui ilmusid samanimeline EP ja laul. SoundCloud’is vaadati tema debüüt-EP lugusid üle miljoni korra. Eriti populaarseks muutus laul „How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim, nii nagu eespool juttu oli. Just selle looga tõusis Elderbrook’i nimi esile kaasegase tantsumuusika areenil.

Veel samal aastal (2015) ilmus teinegi EP „Travel Slow“, millel laulud „Be There Soon“, „Good Enough“ ja „Travel Slow“. Lisaks omadele lugudele remiksis Elderbrook ka teiste lugusid, selle aasta üks edukamaid tema tehtud remikse oli Pablo Nouvelle’i laulust „Take Me to a Place“. 2016 esines Eldebrook vägagi palju. Ta käis kontsertturneedele mitmete teiste artistidega, näiteks Gorgon City’ga. Just viimate mainituga tegi Elderbrook koostööd ka laulus „Smile“, mis ilmus oktoobris 2016. Samal aastal sai Elderbrook’ist ametlik remiksija ka Clean Banditi hittloole „Rockabye“.

2017 esines Elderbrook edukalt Suurbritannias, ilmus ka üliedukas lugu „Cola“, mis tehtud koostöös briti elektroonilise house’i duoga CamelPhat, see oli üks 2017. aasta edukamaid lugusid terves maailmas, kusjuures selles loos Elderbrook laulab. Lugu kandideeris 2018 ka parima tantsumuusika laulu Grammy-auhinnale. Kuna lugu oli sedavõrd edukas ja populaarne, siis tegid sellest remikse ka paljud teised maailmakuulsad nimed, näiteks Robin Schulz! 2018 käis Elderbrook esinemas ka USA’s.

Elderbrook on äärmiselt põnev artist, kes õppinud klassikalist kitarri ja klaverit, täna on ta kindlasti multiinstrumentalist, kes suudab oma muusikasse kaasata kantrit, souli, rokki ja gospelit. Ta on alati ütelnud, et tahab teha muusikat, mida varem pole tehtud, mistõttu on tema lugudes palju erakordseid ja põnevaid saunde. Kiidetud on ka tema häält, mis on paljude arvates „veatu“ ...

Seni ilmunud EP’d: Simmer Down (2015) Travel Slow (2015) Talking (2017) Old Friend (2018).

Eelmisel aastal (2020) ilmus Elderbrooki debüüatlbum „Why Do We Shake in the Cold?“, millelt singlitena ilmusid: „Numb“, „My House“, „Fire“ (koos Ytram’iga).

Warner Music tutvustas Elderbrooki albumit sedasi: “Briti produtsent ja artist Elderbrook avaldas täna oma debüütalbumi “Why Do We Shake In The Cold?” koos tulevase kontserttuuri kuupäevadega, mille 14 ülesastumist hõlmav Suurbritannia ja Euroopa turnee saab 2021. aasta märtsikuus alguse Belgiast ning kaasab ka ülesastumise ikoonilises Londoni Electric Ballroom kontserdisaalis.

Pean tunnistama, et Elderbrooki debüütalbum oligi väga põnev “seiklus” muusikaliste helide maailmas või lausa kosmoses.

Ja nüüd, aastal 2021 avaldas Elderbrook EP "Innerlight", millel kokku küll vaid neli lugu, kuid need neli on uskumatult head lood, tõeline tantsumuusika tipp. Isegil minul hakkas jalg vägisi kaasa tatsuma, kui kuulsin tema uusi lugusid – “Inner Light” (selles loos lööb Elderbrookiga kampa Kanada elektroonilise muusika duo Bob Moses), “I’ll Find My Way To You” (selles loos on abiks USA laulja, laulukirjutaja Emmit Fenn), “Broken Mirror” (selle loo üks produtsentidest on innovaatline Kölsch) ja “Dominoes” (selles loos lööb kaasa USA elektroonilise muusika duo Louis The Child).

Elderbrook on taaskord oma uutes lugudes kasutanud hämmastavaid saunde (tegelikult võiks öelda, et suisa geniaalseid ja veidi isegi nostalgilisi saunde), mis ajavad kõrva kikki, lisaks igati mõnusaid tempo- ja rütmilahendusi, ja mulle jätkuvalt meeldib ka selle kuti hääl, mida kindlasti on kübe tuunitud, kuid esitusena on see kõik super! Lugudes on ilusaid ja meeldejäävaid meloodiaid, mõned neist on lausa uinutavad või kosmilised, kuid täpselt sellist mussi ongi Elderbook kirjutanud ja esitanud juba mitu head aastat.

Kui tänane ja homne tantsumuusika on selline, mida teeb Elderbrook, siis on kõik igati suurepärane!

Ah jaa, seda ka, et Elderbrook on hetkel ka kontsertturneel maailma erinevates paikades, kusjuures järgmisel aastal (2022) peaks Elderbrook jõudma ka Tallinnasse, kontsert peaks toimuma 5. mail klubis D3.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2tg28FJC1DoNaE19f9FpY7?si=wlTvBBJgTJ2fHgaX2HAGFQ&dl_branch=1&nd=1