Peep Veedla „Pargi- ja aialindude taskugiid“ (Kirjastus Pesapaik)

Pargi- ja aialindude taskugiid on miniatuurseim linnuraamat, mis Eestis eales välja antud. See mahub igasse taskusse ning on ka taskukohase hinnaga. See väike linnumääraja sisaldab 77 linnuliiki, keda võime kohata oma koduaedades ning parkides ja kalmistutel liikudes.

Asendamatu abimees algajale linnuhuvilisele.

Peep Veedlast ja tema kirjastuse Pesapaik linnuraamatutest olen Sulle juba varem kirjutanud. No näiteks vahva linnuluuleraamat „Laululuige lummuses“ ja väha huvitav ning faktirohke „Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euoroopas ja kaugemal“. Üsna hiljuti ilmus igati äge, väike aga sisukas „Pargi- ja aialindude taskugiid“.

Lisaks raamatutele on Peep Veedla ja tema kirjastus Pesapaik välja andnud ka igasugu linnumänge, näiteks linnudoominod: laulu-, vee-, pargi-, toidumaja- ja siseveekogude ja roostike linnud. Kokku viis erinevat linnudoominod. Lisaks neile ilmunus hiljuti ka igati vaha lauamäng „Memo. Eesti linnud“, milles on komplektis 72 klotsi, 36 erineva linnuliigiga. Sellest doominost kirjutan kindlasti edaspidi ka pikemalt.

„Pargi- ja aialindude taskugiidi“ saatesõnas ütleb Peep Veedla, et ta on linnuõpetajana töötades kogenud, kui raske on algajal tiivulisi tundma õppida professionaalsete linnumäärajate abil, kus on igast linnust mitu pilti ja määramistunnused kujutavad endast algaja jaoks parajat virvarri.

Esmasel kokkupuutel jääb lind ehk paremini meelde, kui silme ees on üks kujutis ning teavet pole esialgu ülearu. Omal käel koduaia või kodukandi pargi lindudele nimetuste otsimine võikski alata tavalisemate liikide hulgast.

Peep Veedla lisab, et kindlasti võib koduaeda või parki sattuda ka linde, keda see väike määraja ei sisalda, mõni selles raamatus kirjeldatutest ei pruugi aga meie koduaeda kunagi trehvata.

Autor valis selle raamatu 77 liiki oma kogemuste põhjal välja sellised, kelle kohtamine on Eesti aedades ja parkides kõige tõenäolisem.

Raamatu autor kinnitab, et Eestis pole varem nii väikeses formaadis linnuraamatut ilmunud, selle koostamise eeskujuks oli samas mõõdus Saksamaal välja antud raamat „Unsere Gartenvögel“ („Meie aialinnud“).

Ja veel. Peep Veedla kinnitab, et linnugiid on koostatud mitme olulise linnumääraja abil. Väga suur abi oli nn Svenssoni määrajast, mille on eesti keelde tõlkinud ja Eesti andmetega täiendanud Olav Renno. Abilisteks olid ka Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromanni „Eesti laululinnud“ ning Lars Jonssoni „Euroopa linnud“.

Jõuamegi selle raamatu esimese linnuni. Selleks on nurmkana, kelle ladinakeelne nimi on Perdix perdix. Iga linnu juures on kirjas ka linnu nimi vene, inglise, saksa ja soome keeles. Kirjas on linnu pikkus (nurmkanal on see 28-32 cm), siruulatus (nurmkanal 45-48 cm) ja kaal (nurmkanal 350-450 g).

Iga linnu juures on kirjas esinemine, arvukus, häälitsused, toit ja abiks määramisel ning loomulikult ka foto linnust.

Nurmkana puhul saame teada, et nende esinemine on aastaringselt. Pesitsevaid paare on 2000-4000, talvel 8000-15 000 isendit. Ehmatuse korral lendu tõustes on nurmakana puhul kuuldav vali tiivaurin ja mitmesuguseid erutatud häälitsusi, mängulaul krigisev „kiee-rik“ või „kirr-ip“ (peamiselt öösiti).

Nurmkana toit on seemned, teravili ja rohelised taimed, suvel ka putukad jt selgrootud.

Abiks tema määramisel on: lennul näha roostepunane saba. Isaslinnul on kastanpruun rinnakilp. Tegutsevad maapinnal, väljaspool pesitusaega salkadena.

Ma hakka Sulle siinkohal kõik 77 linnuliiku pikemalt lahti kirjutama, sest sel juhul peaksin terve raamatu ümber kirjutama, kuid toon välja linnud, kes selles vahvas, pisikeses, aga vajalikus raamatukeses on: piiritaja ehk piirpääsuke (pesitsevaid paare on 50 000 – 100 000, toiduks õhuputukad ja ämblikud), kodutuvi (esineb nii hallikat, pruunikat kui ka valget värvi sulestikku, kuid silmade värv on sulestikust sõltumata oranž), kaelustuvi ehk meigas (teistest tuvidest suurem, kaelal suur valge laik), kaelus-turteltuvi ehk pargi-turteltuvi (pesitsevaid paare 100-150, talvel 50-100 isendit), raudkull (toiduks peamiselt väikesed värvulised), kanakull (pesitsevaid paare 400-600, talvel 800-1200 isendit), värbkakk (varblasest pisut suurem, jässaka kehaga), kõrvukräts (kodutuvi-suurune, aga pikkade saledate tiibadega, mis on nähtaval lennus, silmad kollased, tegutseb videvikus ja öösiti), kodukakk (tema toiduks on pisinärilised, aga ka putukad, konnad, ussid ja linnud).

Need on selle raamatu esimesed kümme lindu. Edasi väänkael, tamme-kirjurähn, väike-kirjurähn, suur-kirjurähn, valgeselg-kirjurähn, hallpea-rähn, punaselg-õgija, peoleo, pasknäär, harakas.

Järgmine kümme on hakk, künnivares, hallvares, siidisaba ehk viristaja, musttihane, tutt-tihane, salutihane ehk sootihane, põhjatihane, sinitihane, rasvatihane.

Seejärel on raamatus suitsupääsuke, räästapääsuke, sabatihane, mets-lehelind, salu-lehelind, väike-lehelind ehk silksolk, nõlva-lehelind, aed-roolind, soo-roolind ehk putke-roolind, käosulane.

Oleme saanud tuttavaks 40 linnuga, 37 on raamatus veel. Piilume järgmist kümmet. Need on mustpea-põõsalind, aed-põõsalind, väike-põõsalind, pruunselg-põõsalind, pöialpoiss, käblik, puukoristaja, porr, kuldnokk, laulurästas.

Seejärel on selles vahvas miniatuurses raamatukeses vainurästas, musträstas, hallrästas ehk paskrästas, hall-kärbsenäpp, punarind, ööbik, must-kärbsenäpp, must-lepalind, lepalind ehk aed-lepalind, kivitäks.

Eelviimane kümme on meie ees: põldvarblane, koduvarblane, võsaraat, linavästrik, metsvint, põhjavint, suurnokk-vint, leevike, karmiinleevike, rohevint.

77 linnu viimane seitse on: kanepilind (tema sööb mitmesuguseid taimeseemneid, pesitsusajal vähesel määral ka putukaid), urvalind (pesitsevaid paare 5-30, talvel 10 000 – 500 000 isendit), kuuse-käbilind (varblasest pisut suurem, noka otsad risti), ohakalind (varblasest väiksem, sulestik pole kellegagi segi aetav, väga terava otsaga nokk), koldvint (tema sööb seemneid ja on teistest vintidest väiksem), siisike (sööb peamiselt seemneid, eelistatud on okaspuude ning kase- ja lepaseemned, ka võililleseemned, pesitsusajal vähesel määral putukad), talvike (varblasest pisut suurem, talvepoolaastal tegutseb salkades).

Kevad on käes, suvi tulekul. Millal siis veel linde otsida, vaadelda, millal aedades silmad lahti hoida või parkides jalutada … ja usun, et see väike raamat võiks ju vabalt taskus kaasas olla, et mõnda vahvat lindu märgates, uurida, kas see on just see lind, keda ka selles raamatus tutvustatakse.


Diana Ferguson “Vanarahva aiapidamise nipid” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Iga kauni aia taga on selle eest hoolitseva aiapidaja oskused ja kogemused.

See on raamat, mis pakatab iidsetest tarkustest ja mitme sugupõlve aiapidajate kogemustest. Siia on koondatud sajandeid kasutusel olnud praktilisi nõuandeid ja teadmisi, mis aitavad luua ilusa, saagika ja toimiva aia, seejuures ilma liigsete kulutusteta.

Kuidas teada, millised taimed sinu maalapil kõige paremini kasvavad? Kuidas meelitada oma aeda kasulikke külalisi – mesilasi, linde ja liblikaid? Kuidas tulla toime kahjuritega või haigustega, mis sinu lilli ja köögivilju kahjustavad? Kuidas lahendada aiamuresid, olles samal ajal keskkonnasõbralik?

Leiad siit hulgaliselt nutikaid ja tulusaid näpunäiteid, huvipakkuvaid fakte, ravivõtteid ja tsitaate. See raamat pole mitte ainult paeluv lugemine, vaid ka hindamatu teejuht esivanemate aiapidamistavade juurde, mis on tänapäeval sama olulised kui ammustel aegadel.

Kaunis raamat pakub hulgaliselt iidseid teadmisi ja vanarahva nõuandeid, mis toimivad ka tänapäeval, ning näitab, kuidas luua omaenda täiuslik aed.

Ma ei tea, kuidas Sinuga, aga mul igal kevadel, märtsis-aprillis tekib kange kihk sõrmed mulda pista, ja midagi teha, no sellist kevadist, ja midagi, mis aiaga seotud. Varasematel aastatel mul sellist võimalust väga ei olnudki, sest polnud oma aeda, kuid nüüd viimased 7-8 aastat on see võimalus olnud, kuigi ma kinnitan, et olen aianduses harrastaja, mitte proff. Ja täidan neid ülesandeid, mis mulle on usaldatud …

Lisaks on mul nüüd kevaditi üks “kiiks” veel – tahaks läbi lugeda ühe või paar aiandusraamatut, sest neist leiab ikka ja alati midagi olulist, huvitavat ja nutikat. Diana Fergusoni kirjutatud “Vanarahva aiapidamise nipid” just selline raamat ongi.

Raamatu sissejuhatuse avab Hiina vanasõna: “Kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo end purju, kui ühe kuu, abiellu, kui terve elu, hakka aiapidajaks.”

Diana Ferguson tõdeb, et oma aias nokitsedes, võib-olla mõnd tulbisibulat maha istutades või juurviljaseemneid külvates, jätkame olulist traditsiooni, mis ei vii meid tagasi pelgalt vanavanemate või vaarvanemateni, vaid tsivilisatsiooni algusesse. Võtame ette rännaku eelajaloolisesse aega. Evolutsiooni selles ajajärgus olid inimesed rändavad kütid ja korilased, kelle toiduvarud sõltusid loomadest, keda nad liha pärast jahtisid ning söödavatest taimedest, mida nad leidsid … Siiski ei suutnud nad oma toiduvarusid kontrollida ning olid looduse meelevallas.

Umbes tuhande aasta eest astus inimkond suure sammu. Murrang toimus siis, kui inimesed avastasid, kuidas ise kasvatada metsikut teravilja, mida nad seni olid suutnud vaid korjata sealt, kus see looduslikult kasvas. Nii sai alguse põllumajandus ja kitsamalt öeldes ka aiandus.

Kui sa suudad endale ise toitu kasvatada, on võimalik paikseks jääda … Ja kui sa jääd paikseks, on sul rohkem aega. Aega end sisse seada, ehitada maju ja rajada külasid. Külad muutusid hiljem linnadeks, mis omakorda kasvasid suurlinnadeks ja tsivilisatsioon ongi sündinud.

Teravilja kasvatamise oskused laienesid ka teistsuguste taimede kasvatamisele ja aiandus, nii nagu me seda täna tunneme, oligi alguse saanud. Nende ammuste aegade aiapidajate tarkusi jagati suuliselt, sest tol ajal ei olnud võimalik tarkusi raamatutest õppida, kõik teadmised saadi esivanematelt ja anti edasi põlvest põlve. Paljud kuulsad aednikud on öelnud, et nende kirg aianduse vastu ei puhkenud mitte aianduskoolis, vaid vanavanemate kõrval, kus neil oli võimalik jälgida, kuidas uus elu saab alguse väikesest mustast kõva koorega täpikesest, mida kutsutakse seemneks.

Vana aja aiapidajad olid tavalised inimesed, kes kasvatasid väikestes pottides enda tarbeks köögivilju, maitsetaimi ja lilli ning kelle järglased kõnnivad täna meie seas.

Autor lisab, kui hakkad midagi kaevama, istutama või tagasi lõikama, ei pane sa ehk tähelegi, et toidad samal ajal oma hinge. Aiandus pole pelgalt füüsiline, vaid ka vaimne kogemus. Vaikne tegutsemine aias või rõdul olevate potitaimede eest hoolitsemine võib olla peaaegu et meditatiivne seisund, mis aitab igapäevasest kiirustamisest ja pingetest puhata. Uuringud kinnitavad seda samuti. Inimesed, kes veedavad aega aias või looduses, on tervemad ja nende vaimne tervis on tugevam.

Raamatu esimene osa on “Aiapidaja tööriistad”, milles on mitmeid peatükke. Briti aiandusteadlane, aiakujundaja ja kirjanik Gertrude Jekyll on ütelnud, et tööriistad on armastamist väärt. Inimene hindab väga esemeid, mis aitavad ajul kätega koostööd teha. Veelgi enam – ta austab neid, sest ilma tööriistadeta oleksid aju ja käed abitud.

Veelgi enam – ta austab neid, sest ilma tööriistadeta oleksid aju ja käed abitud. Selle osa esimene peatükk räägib meile põhivarustusest, kusjuures o rahvalik ütlus, et ainult rumal laenab oma tööriista välja.

Igal aiapidajal peaks olema mõned sellised tööriistad, mis teevad aias töötamise lihtsamaks ja mõnusamaks … kui on tarvidust ja oskusi võid ka tööriistu parandada. Juttu on mitmestki tööriistast: käsihark, kühvel, labidas, hark, kõblas, lõikurid, aiakäärid, reha. Seejärel hakkame kõplama.

Teine peatükk on täiendatud tööriistakastist, kuhu kuuluvad: töökindad, kastekann, taimetoed, nöör ja käärid. Siin on juttu taime toestamisest, ja ka põõsastaime toestamisest. Loeme ka muruniidukist ja vikatist, kusjuures esimest lõikurit, mis oli mõeldud murule tutvustas Inglies mehaanik Edwin Beard Budding 31. augustil 1830. Esimene aiakäru ilmus Euroopasse kõige varem 13. sajandi algupoolel, kuid hiinlased kasutasid seda juba palju varem.

Lugeda saame ka tööriistade puhastamisest, hoiustamisest, teritamisest, kuid ka tasuta istutuspottidest, biolagunevatest seemnepottidest, lillepottide vanandamisest ja aiapidaja märkmikust.

Raamatu teine osa on “Maalähedus”, mille avab USA presidendi ja Ameerika Ühendriikide rajaja Thomas Jeffersoni mõte: “Muld on Jumala kink elavaile.”

Paljude tuhandete aastate jooksul Maa loomulike protsesside käigus tekkinud imeline aine, muld, on kogu elu alus. Muld on kasvupinnaseks taimedele, mis toetavad maailma ökosüsteeme ja aitavad hinges püsida kõigis toiduahela lülides elavail, sealhulgas ka meil, inimestel. Muld väärib hoolt ja armastust.

Raamatu autor kinnitab, et mulla eest hoolt kandes ei pea olema mullateadlane. Nagu ikka, on oluline loodusega ühes rütmis tegutseda. Piisab vaid arusaamast, kuidas teha head mulda, ning mõnest vaja aja nipist, ning tulemuseks ongi rikkalik ja mure muld, milles kasvavad õnnelikud ja tugevad taimed.

Saame lugeda sellest, mis on muld – savimuld, kriitmuld, liivmuld, tolmjas liivsavi, turbamuld ja liivsavimuld. Kas happeline või aluseline muld? Juttu on ka komposti valmistamisest, sh. kompostikast, toormaterjalid, lehekomposti tegemine. Selles osas on ka peatükid haljasväetisest, multšidest, labidavabast aiapidamisest, kolmest olulisest komponendist (lämmastikku vajavad lehed, kaaliumi vajavad õied ja viljad, fosforiiti vajavad juured). Huvitavad ettepanekud tulevad järgmistest peatükkides – vedelväetised: õlu, varemerohi, piim, nõgesed, uriin (!); tahked väetised: banaanikoored, kasutatud kohvipuru, munakoored, puutuhk.

Raamatu kolmas osa on “Taimed, vesi ja ilm”. Selle alguses on India vanasõna: “Tänased seemed on homsed õied.”

Olenemata sellest, kas sa oled alles algaja aiapidaja või vana tegija – alati on asju, mida taimekasvatuses juurde õppida ning loomulikult just see ongi aiapidamise rõõm. Suur osa neist teadmistest on ajatud ja kehtivad ka tänapäeval.

Ka selles osas on igasugu põnevaid näpunäiteid, nõuandeid jpm. Näiteks aiapidamise salakeel, milles on juttu aiandusterminoloogiast: üheaastased taimed, kaheaastased taimed, lillesibulad, mugulsibulad, mugulad, risoomid, külmakindlad taimed, külmaõrnad taimed, mitmeaastased taimed ehk püsikud, puitunud varrega püsikud, heitlehised ehk suvehaljad taimed, igihaljad taimed.

Saame lugeda ka päikeseenergial kasvavatest taimedest, seemnest kasvatamisest, katte all külvamisest, õue külvamisest, seemnete kogumisest, pistikutest paljundamisest, jagamisest, võrsikute paljundamisest.

Pikemalt on juttu vee tähtsusest, sest seoses kliima soojenemisega saab veest erakordselt hinnaline kaup. Loeme vihmavee kogumisest, targast kastmisest, kuid ka aiapidaja nahahooldusest, ilmaennustusest.

Neljas osa viib meid ürdiaeda. Saksa vanasõna kinnitab, et aed on vaese mehe apteek. Ürte on aias kasvatatud juba sajandeid. Üks vanimaid teadaolevaid ürdiaedu rajati pea 3000 aastat tagasi Babülonis kuningas Mardukapal-Iddina II poolt. Seal kasvas 64 erinevat liiki taimi, millest nii mõnigi on meile tänapäeval tuttav nagu näiteks till ja apteegitill.

Autor kinnitab, et meie esivanemad ei määratlenud maitsetaimi nii täpselt kui meie praegu. See, mida nemad pidasid kasulikuks ravim- või maitsetaimeks, võib meie jaoks praegu olla hoopis lill, juurvili või isegi umbrohi.

Juttu on keskaegsetest ravimitest, kloostriaiast (harilik tõnnike, kummel, muskaatsalvei, harilik varemerohi, harilik köömen, harilik iisop, aedruut, aedsalvei), vastikutest lõhnadest, rahvapärastest taimetarkustest, maal asuvast aiast (palsam-neitsikummel, harilik nurmenukk, apteegitill ehk fenkol, sealõuarohi, tervelehine hanemalts, harilik maajalg ehk kassiratas, ürt-penimürk, punane karutubakas, harilik soolikarohi, lõhnatu tarinõges, koirohi).

Edasi peatükid varjutaimedest, ürtide korjamisest, taimsest esmaabist ja iluhoolduse nippidest, kuid ka taimsetest putukatõrjevahenditest.

Viies osa viib lugeja köögiviljaaeda. Söödavad taimed olid vanaegase aia süda. Aiast pidi olema kasu ja see pidi pakkuma toitu, kuid see ei tähenda, et köögiviljaaed ei saaks olla ilus.

Loeme köögiviljalapikesest, aiamaade jaotamisest, perfektsest plaanist (vahekultuuride kasvatamine, järjestikune külv), puuviljaaiast, iidsete aegade õuntest (kõikidest viljapuudest on õunapuu ehk isegi kõige märgilisem ja romantilisem, mitte ükski teine puuvili pole nii tihedalt seotud müütide ja legendidega), puude õnnistamisest, marjadest (maasikad, vaarikad, mustad sõstrad). Ja veel – hakkame marju korjama, ja ka säilitame marju.

Selles osas on meil võimalus lugeda isegi kanade pidamisest ja mesilaste pidamisest, saame tuttavaks mesilaste salaeluga, kuid ka mesilaste nõelamisest on juttu.

Kuues osa räägib meile lilleaiast. Araabia vanasõna kinnitab, et leib toidab küll keha, kuid lilled toidavad hinge. Paljude inimeste jaoks tähendabki “aed” ainult üht asja – see on õueala, mis on täis lilli. Dekoratiivne aed teeb kindlasti rõõmu, puudutades meeli värvide, kujundite, lõhnade ja putukate suminaga. Juttu on taimedest, mis on talve ja kevade lemmikud, suve ja sügise lemmikud, lõhnavad lemmikud, varjulembesed lemmikud, õige taim õigel kohal.

Põnev on peatükk taimeavastajatest, kuid ka tulbimaaniast. Seejärel peatükid lillede jõust, söödavatest lilledest (siin on ka maitsva roosimoosi retsept), lillede õitsemisest, sellest, kuidas lilled värskena hoida, millist sõnumit annavad lilled edasi – ülane – kaotus ja lein, ebahüatsint – lahkus, kukekannus – kergemeelsus, piibeleht – puhtus, peiulill – lein, nartsiss – eneseimetlus, moon – trööst, punane roos – romantiline armastus, punane tulp – kirgliku armastuse väljendus, habenelk – galantsus, harakalatv – ustavus.

Raamatu seitsmes osa on metsikust aiast. Rahvalik ütlus teab, et sa võid ju looduse kasvõi hanguga välja kaevata, aga ta tuleb alati tagasi. Selles osas ahvatletakse tolmeldajaid (kas tead, millised taimed meeldivad tolmeldajatele?), saame tuttavaks vastikute nõgestega, loeme ka metsikust taimest või hoopis umbrohust, meelitame ligi röövloomi , kuid saame tuttavaks ka teiste aiasõpradega (siilid, konnad ja kärnkonnad, jooksiklased, linnud).

Kaks osa on raamatus veel. Neis on juttu kahjuritest ja haigustest (valmistame pestitsiidid oma köögikapist – tüümiani-, mündi- või leedri-, seebi-, küüslaugu-, tšilli-, tomati- ja rabarberipihus), nälkjatest ja tigudest, hernehirmutistest, lemmikloomadest ja teistest patustest (kassid, koerad, hiired ja rotid) ja ilma aiata aiapidamisest (potipõllundus, rõdukastid, rippuvad korvid, aiast riiulites, roheseinad, ühisaiad, geriljaaiandus jpm).

Selline vahva ja huvitav raamat see "Vanarahva aiapidamise nipid". Olen kindel, et igal aiandusest huvitatud inimesel tasuks see läbi lugeda, ja miks mitte ka endale raamaturiiulisse hankida. Usun, et seda oleks mõnus lugeda aias, kõrvale väike kohv või mõnus ürditee, tükike kringlit, ja mida veel tahta ...


Peter Wohlleben „Kannatlikud puud“ (Tänapäev)

Kõik räägivad metsade suremisest. Kuid mis seal õieti sureb ja eeskätt mille kätte?

Peter Wohlleben kirjeldab, kuidas loodus suudab end ise imeliselt tasakaalustada ja tervendada – kui me ta ainult rahule jätame. Sest puud ei ole ainult võimelised end ümbrusega kohastama, vaid annavad kogemused muutunud keskkonnatingimuste kohta edasi ka järelkasvule, sõltumata sellest, kas tegu on sajanditevanuse teadmisega või millegi äsja omandatuga. Tänu seemnetes asuva pärilikkusaine muutumisele on puudel võimalik oma järglasi „kasvatada“ – ja neid uuteks kliimatingimusteks täiuslikult ette valmistada.

Kuid puude hämmastaval kohanemisvõimel on piirid. Lehtpuud vajavad just praegu terviklikku kogukonda, et üksteist vastastikku toetada, end aurustumise abil jahutada ja isegi vihmapilvi tekitada – kõik need võimed lähevad aga suuremõõduliste raietööde tõttu kaduma.

Peter Wohlleben paljastab halastamatult metsalobistide, poliitikute ja metsamajandajate eksimusi looduse tarkuse vastu ning näitab, et ülikiired arengud ei luba enam mingeid vigu. Sest kui me oma elu alustalasid edaspidigi nii järjekindlalt hävitame, saavad puud küll ühel hetkel ilma meieta suurepäraselt hakkama, kuid meie ilma puudeta mitte.

Peter Wohlleben (snd 1964) on saksa metsnik ja üle maailma populaarne looduskirjanik. Tema raamatutest on varem eesti keeles ilmunud „Puude salapärane elu“, „Loomade hingeelu“, „Metsa kasutusõpetus“, „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“ ning „Looduse salajane võrgustik“.

Üsna hiljuti avastasin, et minu lapsepõlvemetsas Mustamäel, praegusel maastikukaitsealal hakati puid raadama … käisin, vaatasin, ja pisar tuli silma. Kas tõesti on vaja maha võtta elujõus puud selleks, et metsa teha terviserada? Kas tervis mitte ei tule pigem liikumisest metsas, vaikusest ja rahust, linnulaulust, värskest õhust mida metsas hingata?

Seetõttu meenusid ka mitmed loetud raamatud puudest ja metsadest, näiteks „Eesti metsad“ (1974, Valgus), Kustas Põldmaa väga huvitav „Kodumets“ (1975, Valgus), Andres Mathieseni „Metsa mõte“ (2004, Ilmamaa), Anneli Palo „Eesti metsad“ (2016, Varrak, kordustrükk 2022), Madlen Ziege` kirjutatud „Ei ole vaikust metsa all“ (2020, Ühinenud Ajakirjad), kuid kindlasti ka Peter Wohllebeni kirjutatud raamatud.

Peter Wohlleben on meie raamatu- ja loodusesõpradele kindlasti juba tuttav autor, kelle sulest on ka eesti keeles ilmunud mitu väga huvitavat looduseraamatut nii loomadest, puudest, metsast jm. Täpselt sama huvitav nagu Wohllebeni kirjutatud raamatud on ka kirjastuse Tänapäev raamatusari “Looduse lood”, milles on ilmunud raamatuid geniaalsetest lindudest, kurjadest putukatest, kurjadest taimedest, huntide tarkusest, lehmade salajasest elust, loomade hingeelust, vanade koerte tarkusest jpm.

Mulle tundub, et just Peter Wohlleben on selle vahva raamatusarja lemmikautor, sest “Kannatlikud puud” on juba neljas raamat selles sarjas, mis Wohllebeni kirjutatud. Nii on eesti keeles ilmunud: „Puude salajane elu“ (2016, Tänapäev), „Metsa kasutusõpetus“ (2017, Tänapäev), „Kas kuuled, kuidas puud räägivad“ (2018, Tänapäev) ja „Looduse salajane võrgustik“ (2020, Tänapäev).

Pealkirjad räägivad iseenda eest - paljud neist raamatutest jutustavad lugejale puudest, metsast, loodusest, ka uus raamat on puudest ja nende vägagi põnevast maailmast.

Raamatu „Kannatlikud puud“ tiitellehel on kirjas: „Kuidas puud õpivad kliimamuutusega kohanema – ja kuidas mets meid päästab, kui seda lubame“.

Eessõnas tõdeb Wohlleben, et metsade ja inimkonna saatus on lahutamatult seotud. Ja seda ei tule mõista ülekantud tähenduses, vaid sõna-sõnalt. See, mis kõlab teie kõrvadele ehk süngelt ja hirmutavalt, annab tegelikult põhjust lootuseks. Puud moodustavad sedavõrd tugevaid sotsiaalkogukondi, et vähemasti praegused kliimamuutused suudavad nad mitmekordselt välja kannatada. Nad on meie parim võimalus kasvuhoonegaase atmosfäärist eemaldada, nad teevad seda palju paremini, kui seda suudaks mis tahes tehnika. Lisaks jahutavad nad tugevalt kohalikku kliimat ja suurendavad oluliselt isegi vihma hulka.

Wohlleben lisab, et seda kõike ei tee puud meie jaoks, vaid iseenda tarbeks. Ka nemad ei armasta liigset palavust ja kuumust, kuid erinevalt inimestest suudavad nad termostaadi taas allapoole keerata …

Autor kinnitab, et sellel lugemisreisil läbi metsa seletab ta meile, kuidas saame puude õppetööd jälgida, miks iga suvine lehtede langemine pole pöökidele või tammedele murettekitav ning millest tunneme ära puud, mis on hakanud kasutama vale strateegiat. Pilk suurele tervikule pakub üllatusi: metsad tekitavad lausa õhujõgesid, mis liigutavad pilevedesse pakitud vett tuhandeid kilomeetreid mööda kontinente ja lasevad alla sadada seal, kus muidu oleksid kõrbed.

Puud ei ole olevused, kes peavad allaheitlikult taluma meie liigi põhjustatud globaalse kliima muutusi. Pigem on nad oma keskkonna kujundajad ja reageerivad, kui miski ähvardab tasakaalust välja minna.

Et suuta muutustega edukalt kohaneda, vajavad puud eeskätt kaht asja: aega ja rahu … Mets tuleb kiirelt ja jõuliselt tagasi, kui vaid sel sündida laseme. Peame lihtsalt mõistma, et inimesed ei saa rajada metsi, vaid äärmisel juhul istandusi. Aidata saame pigem sel moel, et astume kõrvale ning laseme metsal taastuda.

Raamatu esimene osa on „Puude tarkus“, ja selle esimene peatükk „Kui puud eksivad“, mille alguses tõdeb Wohlleben, et kuumadel ja kuivadel suvedel seisavad puud silmitsi suurte muredega. Nad ei saa põgeneda varju, ei saa neelata jahedat jooki ning kiirelt reageerimine ei õnnestu hoopiski. Ja kuna puud on nõnda aeglased, on neile seda tähtsam valida õige strateegia. Milline see aga on ja mis juhtub, kui puu eksib?

Wohlleben toob põnevaid näiteid, mis võib puudega sel juhul juhtuda, kuidas puud „käituvad“. Näiteks see, et kõigepealt sulgevad puud oma miljonid pisikesed suud, lehtede alaküljel asuvad pilud. Nende kaudu puud hingavad nagu meiegi ja kaotavad hingates samamoodi veeauru. See jahutab ümbrust nig seda efekti kasutavad rohelised hiiglased üpris hoolega, et end kuumadel suvepäevadel jahutada. Kui aga juured annavad märku, et vett juurde ei tule, panevad lehed oma lugematud suud kinni. Kuid ilma hingamiseta ei toimu enam ka fotosünteesi, nii et ei tule juurde süsinikdioksiidi, mistõttu suhkrutootmine päikesevalguse abil ei ole enam võimalik. Nüüd elavad puud oma varudest, mida nad tahtsid tegelikult koguda saabuvaks talveuneks.

Ma ei hakka Sulle oma kokkuvõttes kõiki Wohllebeni mõtteid ümber jutustama, sest sel juhul peaksin Sulle terve raamatu ümber jutustama. Igas lõigus on palju huvitavaid teadmisi, fakte ja olulist, sest Wohlleben teab, mida ta räägib ja kirjutab.

Esimeses peatükis räägib Wohllben puude ootamatust „käitumisest“ palava suvega veel ja veel. Lehtpuud reageerivad kuivusele selgesti nähtavalt, kuid okaspuude puhul toimub see varjatult. Saame teada, et mändidel on alati korraga kolm aastakäiku okkaid peal: kõige tipus on tänavused, edasi eelmise aasta okkad ja siis üle-eelmise aasta omad. Kuuskedel on korraga peal lausa kuus aastakäiku okkaid, kuid rohkem ei suuda ka nemad – siis on okkad kulunud ja tuleb maha heita.

Okaspuud reguleerivad kuivuse korral veekasutust samamoodi nagu lehtpuud. Nad seiskavad esmalt fotosünteesi ja heidavad seejärel okkad maha, et vähendada aurustamispinda.

Ja veel – ka maa all toimuvad põua ajal tähtsad protsessid, nimelt puujuurtes. Tõenäoliselt on just need puu tähtsaim organ. Juuretippudes asuvad rakud, mis toimivad ühiselt nagu omamoodi taime aju. Nad kasvavad otsides läbi pimeduse ja registreerivad seejuures pidevalt vähemalt 20 muutujat, mitte ainult niiskust. Kui suvi on kuiv, siis tajuvad juured tähelepanelikult muidugi eeskätt niiskust. Nad hakkavad tüve kaudu lehtedele signaale saatma, et nood oma väikesed suud sulgeksid, et suhkrutootmist ja veekasutust lõpetada.

Raamatu esimese osa teine peatükk on „Tuhat aastat õppimist“. Puud on tegelenud elukestva õppega juba miljoneid aastaid. Elusolendite puhul, kes võivad elada tuhandeid aastaid vanaks, on õppimine ellujäämiseks hädavajalik … Puud saavad sõltuvalt liigist äärmuslikul juhtudel suguküpseks alles mitmesaja-aastaselt ja isegi väga kärmed puud nagu kased või paplid vajavad viis aastat, et jõuda esimese õitsemiseni.

Autor jutustab meile pöökidest ja pöögimetsast, kuidas on pöögid õppinud ellu jääma. Saame lugeda põnevat näidet ka hernestest, kuid ka vanadest ja võimastest Ivenacki tammedest, autor arutleb ka selle üle, kas on olemas harilik tamm ja kivitamm või on tegemist ühe ja sama tammega. Ivernacki tammede uurimine tõi päevavalgele veel ühe tulemuse: isegi kõige vanemad puud on veel võimelised keskkonnatingimustega kohastuma.

Kolmandas peatükis peatub Wohlleben seemneivas, kinnitades, et tarkus peitub just seemneivas. Selles peatükis kinnitab Wohlleben, et seda, mida puud on elu jooksul juurde õppinud, võib kõige varem näha välimistelt oksatippudelt – vana puu noorimasse võresse keskendub kogu ta senise elu tarkus. Järgmistes peatükkides saame lugeda tankimisest talvel, milles on juttu talve- ja suvevihmast, lehtpuude ja kuuskede vahelisest erinevusest niiskuse imemisel, sademeveepeetusest, põhjaveest, ja autor kinnitab, et kui sügis läheneb ja lehed hakkavad kirjuks muutuma, siis saame ise ennustada, kui vormis konkreetne puu on. Selleks on meil vaja ainult lehtede värvi vaadata – vähemasti mõnede liikide puhul ütleb see täpselt, kuidas puul läheb.

Põnev on peatükk „Punased lehed lehetäide vastu“. Punasele lehtede värvile on tavapärane seletus, et puud toodavad oma lehtedele omamoodi päikesekaitset, otsekui inimese nahk, mis värvub päikesekiirgusest tumedamaks. Aga miks peaksid lehed end vahetult enne mahalangemist päikese eest kaitsma? Teadlased oletasid, et just siis, kui klorofüll lagundatakse ja tagasi tõmmatakse, on lehtede tundlikkus iseäranis suur. Rakud on ju siis ikka veel elus ning puu peab lehte jäänud ained kiiresti tagasi tõmbama ja päästma – kahjustatud kudede puhul ei ole see enam võimalik.

Teine seletus tundub vähemalt sama loogline: punane värvaine on mõeldud hirmutama putukaid, kes tahaksid lehtedest mahla imeda. Puud näitavad sellega oma head vormi. Aga päris nii lihtne see asi ilmselt ei ole, sest näiteks lehetäid ei saa lasta end punasest värvist ehmatada, sest nende silmadel puuduvad punase retseptorid, ehk teisisõnu: nad ei näegi seda värvi. Veidi hiljem järeldab Wohlleben, et punane värv ei ole mitte hoiatus, vaid maskeering, sest sügisel otsivad lehetäid oma järelkasvule parimaid elutingimusi – rohelised ja kollased lehed on seejuures lehetäi jaoks väga silmatorkavad signaalid, meelitades neid ligi ja tõmmates selliste puude okstele ja lehtedele munema.

Raamatu esimeses osas on veel mitmeid põnevaid peatükke, milles autor jutustab lugejale puudest, kes on koidikutüübid, kes kauamagajad, kuid ka kliimaseadmest nimega mets, bakteritest, kui alahinnatud multitalentidest. Taimede ja eriti puude puhu on bakteritega kooselu ja üheks tervikorganismiks liitumine tegelikult vana komme. Bakteritel nimega rhizobiaceae ja mõnedel teistel bakteriliikidel on taimede seisukohalt tähtis omadus: nad suudavad õhust võtta lämmastikku ja muuta selle lämmastikväetiseks … Ilma bakteriteta oleksid puud välgu, vulkaanipursete ja loodusliku tule meelevallas, kõik kolm on kuumaprotsessid, mis muudavad õhus leiduva lämmastiku taimedele kättesaadavaks ja mida ei esine just kuigi tihti. Seejärel saame lugeda sümbioosist ja holobiondist, sest puu ehitab uustulnukatele (bakteritele) mõnusa kodu, moodustades oma juurtele mügarikud. See kulutab energiat, mis puule viimaks lämmastiväetise kujul tagasi antakse.

Ja veel. Puu ja bakterite koostöö toimub aga ka väljaspool juuri, kuidas see täpselt toimub, on siiani veel üksikasjadeni uurimata, kuid põnev …

Raamatu teine osa kannab pealkirja „Metsamajanduse võhiklikkus“, mille alguses tõdeb Wohlleben, et klassikaline metsamajandus peab hetkel rinda pistma väga suurte probleemidega: kuuse- ja männiistandikud surevad ning avalikkus paneb aina rohkem tähele, et põhjus pole ainult kliimamuutuses. Kooreüraskid hävitavad ühetoonilisi puudekooslusi ja tuli muudab kõrbeks metsad, mille imelisi võimeid uueneda ja end jahutada on mootorsaed tugevalt kahjustanud.

Wohlleben on kindel, et mets muutub oskamatu majandamise tõttu järjest haavatavamaks, kliimamuutus oli viimane piisk, mis pani karika üle ajama … Riiklikult organiseeritud ja planeeritud metsamajanduse kena kaardimajake variseb aegluubis, kui vääramatult kokku. Samas lisab Wohlleben, et metsamajanduses pole võimalik pikki plaane teha, kuid ometi on suuremad era- ja avalikud metsaomandid sunnitud koostama kümnendiplaane, mis lähevad tavaliselt hoopis teisiti, kui algselt planeeriti.

Usun, et järgmiste peatükkide pealkirjad „kõnelevad“ iseenda eest: „Tapatöö pöögimetsas“, „Saksamaa otsib superpuud“ (selles peatükis saame teada, et ka taimi ründavad viirused ja nad haigestuvad, näiteks EMARaV (European mountain ash ringspot-associated virus), kusjuures paljuski on viruste levimisel „süüdi“ putukad), „Heast tahtest võib sündida halba“ (mõnikord võib ka puude istutamine olla halb … sest sageli seatakse esikohale siiski majanduslikud, mitte ökoloogilised funktsioonid), „Metskits – kas uus kooreürask?“, „Kliimakaitsja hunt“ (kas huntidest on abi metskitsede populatsiooni kontrolli all hoidmisel, või tuleks appi võtta ka ilves ja pruunkaru?), „Kempsupaberi argument“, „Palju raha, vähem metsa“ (selles peatükis kinnitab Wohlleben, et mets sureb praegu teist korda, esimesel korral, 1980. aasatatel, ähvardasid meie rohelisi kopse happevihmad sedavõrd, et isegi Wohlleben hakkas kartma, teine metsade suremine algas 2018. aastal. Erinevalt möödunud sajandi omast toimub praegune väga kiiresti ja seega kõikide jaoks eriti selgelt).

Selle osa viimaste peatükkides kirjutab Wohlleben ka teadlastest, kes räägivad metsade kaitsest, kuid omavad ise suuri metsatööstusi, mistõttu on Wohlleben pehmelt öeldes segaduses ja õigustatult pahane … kui loed, siis saad aru, millest räägin. Autor räägib ka sellest, et taasmetsastamist ei tohiks takistada, kuid ka tagasipöörduvast metsast, mis võiks olla talumeestele rahulik sissetulekuallikas.

Raamatu kolmas osa on „Tuleviku mets“, milles on neli peatükki: „Iga puu loeb“ (autor tõdeb, et üksik puu võib väga hästi mõjutada kliimat meie koduukse ees, iga aiapuu suudab ümber lükata üldlevinud seisukoha, nagu ei saaks üks inimene midagi muuta. Wohlleben kinnitab, et kõige sobivam puu aeda või tänavahaljastusse on kindlasti kodumaine liik, sest kehtib sama reegel nagu metsas. Saame lugeda ka agrometsadest, sest puud ja põllumajandustaimed võivad rohkem või vähem tihedalt koos kasvada), „Kas kõik tuleb samasse paati võtta?“, „Uued tuuled“ (Wohlleben tõdeb, et on aeg metsamajanduse süsteemi muuta, sest avatud meelega metsnikud on juba aastaid rääkinud sellest, et ökoloogilise metsamajanduse jaoks on kõrgkoolides vaja uut õppekava, puhuma peavad hakkama uued tuuled, et viimaks metsanduse tööturule alternatiive tuua. Klassikaline metsamajandus on jõudnud pika ja hävitava teekonna lõppu, nii selgelt, et igaüks võib seda lageraietel näha. Wohlleben on kindel, et mets esitab tavapärastele õppekavadele kõige ausama tõendi – need on kas ikka veel liiga keskendunud istandusemajandusele või ei kasuta keegi neist kõrgkoolidest saadud erialateadmisi nii, et metsal sellest parem hakkaks).

Raamatu eelviimane peatükk on „Mets tuleb tagasi“, sest Wohlleben on kindel, et mets tuleb tagasi, kui me tal vähegi laseme. Vähemalt kehtib see kõigi maastike kohta, kus tänapäeval on veel mets olemas, isegi kui puud hetkel kannatavad. Metsad peavad suutma taastuda igasugustel aegadel, sest katastroofid on olnud nende saatjad sajandeid ja aastatuhandeid.

Wohlleben lisab, et kui tugev on tagasipöörduva metsa jõud, võime näha oma aias või ka linnas. Kui vaatame lillepeenrasse, siis tärkavad seal üha uuesti puuseemikud. Kui me oma aeda ei hooldaks, kasvaks aias kümne aasta pärast noor mets. Oma elutahet näitavad ka kased, mis kõige kuumemast ilmast hoolimata katuserennides ja müüridel vastu peavad.

Wohllebenil on raamatu lõpus mitmeid ilusaid mõtteid: „Metsade tagasitulek võib olla väga põnev ja meile veel kord selgesti näidata: loodus on muutumine! Mida kaugemale oleme ideaalolukorrast jõudnud, seda ägedamalt kõigub pendel nüüd tagasi, kui me selle jälle lahti laseme ehk kui loodus tohib teha seda, mida tahab.

Ja veel: „Teadlased on hiljuti välja kuulutanud uue Maa ajastu: antropotseeni. Meie peaksime selle lõpetama. Lõppema ei pea inimkond ega meie tsivilisatsioon. Kuid me peaksime taas sulanduma looduse ringkäiku, peaksime oma kaasolenditele nii palju ruumi andma, et ka nemad võiksid muretult tulevikku vaadata. Metsade sama ulatuslik tagasipöördumine, nagu nad kunagi meie kontinenti katsid, oleks lootustandev märk … Mina soovin lähitulevikus välja kuulutada järgmise ajastu: puude ajastu.

Raamatu viimane peatükk on „Teadmatusest ja ettevaatusest metsas – Pierre Ibischi järelsõna“ ja seejärel veel ka raamatu autori tänusõnad.

Selline imeliselt huvitav ja põnev lugemine seekordses Peter Wohllebeni raamatus, milles on põnevaid fakte ja näiteid, millises suunas meie metsad liiguvad, kuid siiski jääb lootus, et kõik võib minna siiski ainult paremaks …


Anneli Palo „Eesti metsad“ (Varrak)

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed.

Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades. Hoidkem Eesti metsade põlist mitmekesisust!

Nii isa kui ema poolt põline võrokõnõ Anneli Palo kasvas maal, looduseuurijaks olevat lubanud hakata viieselt ning algust tegi sellega koolipõlves. Tartu ülikooli lõpetas ta 1991. aastal kui botaanik-ökoloog. Pärast ülikooli osales mitmetes looduse inventeerimise projektides ning huvi kaartide, aerofotode ja looduskaitse vastu päädis doktorikraadiga maastikuökoloogias ja keskkonnakaitses (2005). Põhjalikumalt on Anneli Palo tegelnud metsadega, sealhulgas metsa vääriselupaikade ja loodusdirektiivi metsaelupaikadega. Ta peab ennast praktikuks, kes armastab välitöid, pildistamist ja eesti keeles kirjutamist. Töötab teadurina TÜ geograafia osakonnas.

Kirjastuse Varrak raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud mitmeid väga huvitavaid raamatuid, mis räägivad meile Eestimaa loodusest. Nii on ilmunud raamatud soodest, röövlindudest, imetajatest, metsamarjadest, lindude rändest jpm. „Eesti metsad“ ilmus esimest korda 2016. aastal, nüüd kordustrükk.

Selle väga huvitava raamatu eessõnas ütleb Anneli Palo, et tema näeb metsa kui pidevas muutumises olevat maastikku, mille praegune ilme on lähema või kaugema mineviku pärand. Mets on ühtlasi ökosüsteem – ta on üleni elus, alustades puudest ja lõpetades mikroskoopilise mullaelustikuga. Käesolev raamat keskendub tänaste loodusmetsade kujunemisele. Raamatus on mitmeid peatükke, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks.

Alustatakse metsa mõistest. Siin ütleb raamatu autor näiteks seda, et metsa enese eesmärgiks ei ole puidu tootmine: mets on elav ja muutuv kooslus, kus iga liik ja isend otsib oma kohta või säilitab seda, võitleb ja teeb teistega koostööd ellujäämise nimel.

Järgmine peatükk kinnitab, et pole midagi elusamat kui surnud puu. Siin öeldakse, et elusate puude kõrval kuulub metsaökosüsteemi lahutamatult ka seente ning paljude teiste organismide elutegevuse tulemusel kõdunev puit.

Kas Eestis on ürgmetsad või põlismetsad? Ürgmetsadeks nimetatakse inimtegevusest töiesti puutumatult kasvanud metsi. Ürgmetsi Eestis pole, sest inimtegevus on ühel või teisel moel jõudnud kõikjale.

Loodusmetsad. Enamik tänastest looduskaitsealade metsadest on loodusmetsad. Need on mõnikümmend kuni paar-kolmsada aastat tagasi mõõdukalt ja paiguti isegi tugevalt majandatud. Loodusmetsade puistud on seetõttu tihedamad kui põlismetsades ning puude vanuseline ning liigiline kooslus on ühtlasem.

Järgmine peatükk jutustab meile sellest, kuidas jälitada metsa ajalugu? Alustame kaartidelt. Kirjalikke allikaid ja kaarte leidub Eestis enamasti vaid viimase paari-kolme sajandi kohta. Ükskikud konkreetse paigaga kokku viidavad maastikukirjeldused, maalid, graafilised lehed ning kunstilised kaardid pärinevad keskajast.

Aga siiski, kui vana on puu? Metsas toimunud muutuste mõistmiseks tuleb hinnata puude vanust. Kõige täpsema vanuse saab aastarõngaid lugedes, olgu siis juurdekasvupuuri südamikust või kännult.

Männi, kuuse ja lehtpuude vanus? Mänd võiks Eestis elada 350-500 aastaseks. Läbi aegade on männikute parimaks raiumisvanuseks peetud 100-110 aastat, nüüd juba 90 aastat ja varemgi, kui tüved on jämedad. Kuuse vanust on pelgalt puu välimuse järgi raske hinnata. Kuuse tüved elavad meil 250-300 aastaseks, kuid tänu vegetatiivsele paljunemisele võib ka madala ja esmapilgul noore puu juurestik olla palju vanem. Tundrast on leitud tuhandeaastaseid kuuski.

Lehtpuude eluiga varieerub suurtes piirides nii liigiti kui olenevalt kasvukohast. Hall lepp, pihlakas, pooppuu ja toomingas jõuavad harva saja aastani. Sanglepp, kased ja haavad elavad parimates tingimustes umbes 200-aastaseks, kuid enamik puid sureb 120-130 aastaselt. Tamme, suure pärna, jalaka ja vahtra puistuid on lubatud raiuda 90-aastaselt.

Järgmine peatükk jutustab metsast ja keskkonnatingimustest ja siingi on mitu alapeatükki.

Metsamullad. Mulla lähtekivim ja sellele kujunenud mulla omadused ning veerežiim määravad, missugused puuliigid, põõsad ja rohttaimed metsas kasvavad. Seejärel on juttu liivamullal ja happelisel turbal kasvavatest metsadest, keskmise viljakusega muldadest ja viljakatest muldadest.

Juttu on ka kasvukattetüüpide rühmadest – nõmme., palu-, loo-, laane- ja salumetsad, soostuvad metsad ehk soovikumetsad, rabastuvad metsad, (klass) soometsad. Lisaks veel reljeefi mõju metsale, loodus tühja kohta ei salli – esikmetsad. Reljeefi vaheldusrikkus metsamaastikul tähendab üldjuhul ka kasvukohtade mitmekesisust. Erinevatel aladel – kuivadel, paraniisketel või märgadel – on taimede kasvuks ning orgaanilise aine lagunemiseks erinevad tingimused.

Järgmine peatükk on protsessidest metsamaastikul. Näiteks soostumine ja kuivendamine. Soostumiseks peab lisanduv veehulk ületama äravoolu ning aurustumise, oluline on ka vee liikuvus. Metsade looduslik soostumine on kestev looduslik protsess, millega liigid on suurepäraselt kohastunud. Kuivendamine kajastub liigilises koosluses väga kiiresti ning paljud liigid surevad siis välja, samal ajal tõuseb generalistide ehk kõikjal metsamaastikus esinevate liikide arv ja suureneb isendite ohtrus.

Samas peatükis on juttu ka looduslikest häiringutest. Kõige võimsamad metsamaastikul toimuvad ehk metsaökosüsteemile omased looduslikud häiringud on metsapõlengud ning tormid ja üleujutused. Inimtekkeliste häiringutena käsitletakse metsades niitmist ja karjatamist ning metsaraiet. Konkreetse puistu tasemel põhjustavad häiringuid ka mõnede putuka- ja seeneliikide masspaljunemine, tuuleheide, ulukid (koprad, põdrad, metssead) ja märg raske lumi või jäävihm.

Eelviimane peatükk on kultuurmaastikele kujunenud metsadest. Siin saame lugeda puisrohumaade lugu, kuidas ära tunda kunagisele puisrohumaale kasvanud metsa; põldudele, niitudele ja lagedatele karjamaadele kasvanud metsad – võsast loodusmetsaks – puuliikde vaheldus. Pikemalt räägitakse hallist lepast, põõsastikest, männist, kasest, kuusest, haavast ja saarest. Lisaks peatutakse ka teistel võsastunud põllumajanduskülvikute tunnustel metsas.

Ja lõpuks ka metsamajandus. Siin on pikemalt juttu ka metsamajandusliku tegevuse tunnustest loodusmetsas.

Väga huvitav ja põnev raamat on see Anneli Palo kirjutatud raamat Eesti metsadest, mida ilmestab suurepäraselt ka lai valik fotosid, lisaks ka mõned kaardid, joonised.