Piret Jaaks „Härra Maru mustikapood“ (Varrak)

Saage tuttavaks, see on väike ja väga eriline poiss nimega Maru. Juba kuueaastasena on ta lugenud läbi enamiku raamatuid vanaema raamaturiiulis, armastab üle kõige koomikseid joonistada ning on suur Jaapani fänn, sest just seal riigis töötab tema isa. Maru loodab väga, et isa võtab ta Jaapanisse kaasa, kuid selle asemel saadetakse ta hoopis suure õega lastelaagrisse.

Mis edasi juhtub ja kuidas Maru oma erilisuse enda tugevuseks pöörab, saab juba lugeda raamatust.

„Härra Maru mustikapood” on südamlik lasteraamat, mis õpetab oma erilisust aktsepteerima ja seda oma tugevusena nägema.

Piret Jaaks on näitekirjanik ja populaarsete lasteraamatute ”Emme draakon” ja “Kadunud soki saladus” autor. Tema lastenäidendeid on lavastatud nii Eesti Noorsooteatris (endine NUKU teater) kui ka Piip ja Tuut teatris. Tema teoseid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde ning ta on võitnud oma loomingu eest arvukalt auhindu.

Joonas Sildre on illustraator, graafik ja koomiksikunstnik. Ta on arvukate lasteraamatute illustraator ja graafilise romaani Arvo Pärdist “Kahe heli vahel” autor. Ta on pälvinud tunnustusi nii oma koomiksite kui ka lasteraamatute illustratsioonide eest.

Selle vahva ja kaasahaarava lasteraamatu alguses saame Maruga tuttavaks. Kui väike Maru sai kuueaastaseks, polnud ta selle üle eriti rõõmus. Kuus oli imelik vanus: sa pole veel piisavalt suur selleks, et kooli minna, kuid juba piisavalt suur selleks, et lasteaias oleks jube igav lõunaund teha.

Loeme, et Marule meeldis üliväga koomikseid joonistada. Tema koomiksites olid superkangelasteks mustas pintsakus ärimehed … Joonistamiseks kasutas Maru alati tumesinist vildikat, kuigi tema lemmikvärv oli must. Aga must vildikas oli tal juba ammu tühjaks saanud ja emal polnud aega poodi minna, sest ta käis tööl. Maru isa juhtis Jaapanis suurt äri ja pidi seetõttu tihti kodunt ära olema. Veidi hiljem saame teada, et Maru perekonnanimi oli Sakamoto, mistõttu võib mõista, et poisi isa oligi jaapanlane.

Seda saame ka teada, miks Marust sai härra Maru. See oli seotud ühe naljaka telefonikõnega isale Jaapanisse. Aga selle muheda vahejuhtumi jätan ma Sulle endale avastada. Sellestki on juttu, et Maru tähendab nii eesti kui ka jaapani keeles midagi väga erilist. Eesti keeles tähendab see „vägev“ ja jaapani keeles „ring“. Maru oli selle üke uhke.

Juttu on ka sellest, kuidas Maru riides käib. Pintsak, lips ja valged sokid. Valgeid sokke mustades kingades kannavad paljud jaapani ärimehed.

Marule meeldis ka ärijuhtimine, kuigi ta päris täpselt ei teadnud, mis asi see on. Isa lubas poisi Jaapanisse tööle kaasa võtta, aga see lükkus kogu aeg edasi. Ikka järgmine kord ja järgmine kord. Nii käis Maru edasi lasteaias, mi oli tema meelest karjuv ülekohus.

Üle kõige maailmas ootas Maru suvevaheaega. Siis sai ta pikalt lasteaiast puhata ja võis võtta raamatukogust nii palju raamatuid, kui vähegi tahtis. Enne suvevaheaja algust küsis ta emalt tumesinise suure voodikatte. Selle sai ta panna oma tuppa akna ette, sest pimedas toas oli väga hea terve suve raamatuid lugeda. Sel suvel oli tal plaanis joonistada lausa 50 erinevat koomiksit, mis kõik jutustaksid tähtsatest ärimeestest, kes lapsi aitavad.

Ja veel. Lugema õppis härra Maru väga vara. Juba üheaastaselt veeris ta tähti kokku. Kaheselt luges läbi kõik kodus olevad lasteraamatud ja sirvis romaane ema riiulist. Juba kolmeselt uuris ta Piiblit ja küünitas vanaema hiiglasuures raamaturiiulis olevate teoste järele. Varsti lugeski Maru kosmose- ja loodusraamatuid, lemmikuteks olid need, mis rääkisid metsataimedest ja tähtedest galaktikas. Umbes viieaastaselt võttis Maru ette isa ärijuhtimise õpikud, õppides sealt selliseid tähtsaid asju nagu „aktiva“ ja „passiva“. Need sõnad olid väga põnevad, kuid nendega oli üks mure: nad olid natuke keerulised.

Kuna härra Maru armastas lugeda peamiselt pimedas, pidi ta kandma prille, et paremini näha.

Selles suvevaheajal läksid asjad veidi teisiti. Maru vanem õde Brita (tema käis juba koolis) andis Marule teada, et isa peab minema Jaapanisse komandeeringusse, ema saadab Brita lastelaagrisse ja Maru peab õega kaasa minema.

Lastelaager tundus Marule olevat üsna hirmus koht. Seal on teised lapsed, seal mämgitakse kodu ja karjutakse ja joostakse. Maru oleks meelsamini üksinda kodus ja loeks raamatuid. Ka ema oli kindel, et lastelaager oleks Marule hea koht, sest kõik lapsed käivad suvel lastelaagris ja see kestab ainult paar päeva.

Lastelaagrisse me koos Maruga läheme. Marul oli kaasas kuus kotitäit raamatuid. Maru uuris emalt, kas temasugune eriline tegelane lastelaagrisse ikka sobib? Ta on ju alles lasteaialaps. Ema olid kindel, et Maru sobib, ja küllap panevad teised lapsed peagi tähele, milline suur süda Marul on ja hakkavad teda armastama.

Lasteaagri esimesel päeval rivistas lapsed üles lastelaagri juht, kelle nimeks oli Paul, kuid ta palus kutsuda end härra Lohehambaks. Mees kinnitas, et see lastelaager on natuke ka võlulaager, sest õpitakse, kuidas uusi asju välja mõtelda.

Maru sai lastelaagris täiesti omaette toa. Seal oli hea raamatuid riiulisse laduda, kui äkki! Käimas oli võistlus, ja Maru tahtis teistest lastest eristuda, mistõttu viis ta oma toast välja kõik asjad ja mööbli. See oli härra Lohehambale suureks üllatuseks, ja avaldas talle muljet, mistõttu Maru sai ka auhinnašokolaadi.

Nüüd jalutas Maru lastelaagris mööda koridori ja märkas, et lapsed vedelesid oma tubades voodite peal ja nende pilgud olid naelutatud telefoni ekraanidele. Keegi ei vestelnud omavahel, keegi ei lugenud raamatut, keegi ei jooksnud ringi, keegi ei mänginud, ja kõik toad olid koristamata!

Järgmisel päeval rivistas härra Lohehammas lapsed jällegi üles ja andis neile ülesande. Ülesannet tuli täita järgmise kahe päeva jooksul ja igaüks pidi tegema oma äri! See meeldis Marule! Oma äri!

Reeglid olid ka. Äri pidi olema selline, mis müüb tõelist kaupa, aga mis samal ajal on teiste laste jaoks väga lõbus. Teiseks peab lastel olema plaan, kuidas nad panevad inimesed kaupa ostma ka siis, kui nad seda väga ei soovi. Lohehammas soovitas lastel kasutada oma fantaasiat. Nad peavad näitama, et nad oskavad suurelt mõelda. Guugeldada võis ka, kuid Lohehammas soovitas teha midagi sellist, mida guuglist ei leia. No ja veidi enne võistluse algust võttis laagrijuht lastelt ka mobiiltelefonid ära, et nad ikka oma peaga mõtleksid … Auhindamine pidi toimuma selle järgi, kes teeb kõige huvitavama äri. Ja esitlus pidi olema juba ülejärgmisel päeval.

Mis muud, kuid leiutama ja nuputama. Maru saab teada, et ka härra Lohehammas oli olnud leiutaja. Tal tulid suurepärased ideed, aga ta ei osanud näidata, kuidas neid asju saaks päris elus teha. Seetõttu kadus mehel usk iseendasse ära ja rohkem ta ei leiutanud.

Ühe idee sai Maru just härra Lohehambalt. Mees soovitas Marul minna ja otsida head ideed sealt, kust ta seda tavaliselt ei tee. Oli vaja eristuda! Nii läks Maru järgmisel päeval kohta, kus ta kohe üldse käia ei armastanud – loodusesse!

Loodus oli raamatutes väga-väga huvitav, kuid reaalses elus loodus Marule ei meeldinud. Loodus oli pelutav koht … Mida Maru metsas avastas ja leidis, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid sellele viitab ka selle vahva raamatu pealkiri …

Esitluste päev oli käes. Tube koristav ja poplaule laulev robot; juuksevärvimise tehnika, millega saab teha kogu pea vikerkaarevärviliseks vaid ühe nupulevajutusega … mõni lastest polnud jõudnud midagi välja nuputada.

Härra Maru kutsus lapsed ja härra Lohehamba endaga kaasa metsa! Mida lasped metsas nägid? See oli igati uhke värk! Seal oli nii söödavat, midagi, mis mõeldud mängimiseks ja kõikidel oli lõbus!

Kes võistluse võitis? Ma usun, et Sa juba tead, kuid ikkagi jätan selle Sulle endale avastada. Saada tead sedagi, mis laagris veel juhtus, ja kas härra Maru oli rõõmus? Ja mine tea, äkki hakkavad härra Maru ja tema isa nüüd ka üheskoos äriplaane joonistama? Ma olen kindel, et see oleks härra Marule parim auhind …

Selline vahva lugemine nende kaante vahel. Mulle meeldib, kuidas Piret Jaaks lastele kirjutatub. Siin on mõnusat huumorit ja mõtlema panevaid asju, kusjuures kirjanik teab, et lapsed saavad väga hästi aru, millest ta nendega räägib. Ja see on väga lahe!

Ja otse loomulikult. Joonas Sildre illustratsioonid! Jätkuvalt suurepärased! Ja kui ma esialgu vaatasin, et raamatu esikaanel on poiss, kes tuletas mulle meelde Harry Potterit, siis ei, see ongi ju härra Maru!


Kristi Piiper „Libahundid“ (Tänapäev)

Fred lehvitas Matule hüvastijätuks ja vaatas, kuidas sõber tõuksinina kodu poole keeras. Seejärel kinnitas ta loksuva käepideme uuesti lenksu külge ja tõukas jalaga hoo sisse. Paps kindlasti juba ootas ja ka kõht hakkas tühjaks minema. Lisaks oli homme koolipäev. Kuid just enne seda, kui ta kooli väravast välja sõitis, nägi ta hetkeks mingit tumedat kuju kõrvalhoone taha lipsamas.

Nagu teismeline olla ei oleks juba niigi raske, peab Fred pärast vanemate lahutust harjuma kahe koduga. Muutusi toob ka uus kooliaasta, aga õnneks on Fredil tema sõbrad. Üheskoos satutakse peadpööritavatesse seiklustesse ja aidatakse lahendada mõistatus – mis peitub koolimaja keldris ja kes külvab koolisööklas segadust?

Kristi Piiper on kindlasti meie üks viimaste aastate viljakamaid laste- ja noortekirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid igati huvitavaid ja põnevaid raamatuid: „Metsajärve pärandus“ (2020, kirjastus Tänapäev), „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ (2019, Tänapäev), „Kuidas mu isa uue töö sai“ (2018, Tänapäev), „Meie uues kodus kummitab“ (2019, Tänapäev), „Tõde või tegu“ (kolm osa 2015, 2016 ja 2018, Varrak), „Salapaha“ (2015, Tänapäev).

Täpselt sama põnev ja kaasahaarav nagu kõik eelpool mainitud raamatud on ka uus raamat „Libahundid“.

Loo alguses (raamatu esimene osa on „Kõik on uus septembrikuus“) saame tuttavaks kahe peategelasega. Nendeks on kuuenda b klassi kutid – Fred Keerutaja ja Matu (veidi hiljem saame teada, et Matu nimi on Mattias Vink).

Suvevaheaeg oli just lõppenud, kool oli algamas. Fredil oli põues tunne, et midagi ebatavalist on toimumas. Eelmise kooliaasta lõpus oli neile teada antud, et uuest õppeaastast kolib kogu Tamme kool uude majja. Kõik üheksa klassi. Omamoodi oli see, et nad kolisid uuest ja moodsast ehitisest ehtsasse tondilossi, vanasse mõisahoonesse. Fredile see kolimine ei meeldinud, kuid üks hea asi sellega siiski oli – mõisahoone asus Fredi kodutänaval – Tamme tänaval, vanade ja võimsate tammepuude alleel. Koolis vastas asus linna suurim ja ägedaim skeitpark. Tänavanurgal oli oma kohalik pood, millel nimeks Oma Pood, kus müüdi kõige paremaid viiekümnesendilisi pulgakomme. Poe juurde kuulus Oma Kohvik, mis pakkus sooje saiakesi, päevapraadi ja Kohviku-Leena enda tehtud õunalimonaadi.

Fredi arvates ei sobinud vana mõisahoone koolimajaks, sest väljastpoolt oli see kole ja kõle, see oli maadligi ja matsakas … Ruumides levis mingi niiske jahedus ja isegi pingid olid ebamugavalt kõvad. Söökla asus madalate lagedega heledaks lubjatud võlvidega keldris ja raamatukogu oli kitsas ja vähese loomuliku valgusega. Lisaks sellele nägi kõik seal välja nagu poleks seal aastakümneid remonti tehtud.

Fred ja Matu kohtusid esimesel koolipäeval koolimaja lähedal. Fred kinnitas ka Matule, et tal on tunne, et see aasta saab teistsugune olema. Matu arvas, et selle tunde põhjuseks olid uus koolimaja ja see, et nad polnud enam algkoolis.

Seejärel jutustab raamatu autor meile ka kuuendast b klassist. Saame teada, et nende õpilastel olid kooli kõige kuulsamad lapsevanemad: Matu ema valiti üle-eelmisel aastal aasta emaks, Iti ema oli tuntud kombeõpetaja, kaksikute Hendriku ja Heleri isa oli kuulus näitleja, ja Fredi enda ema oli juba kaks aastat olnud abilinnapea, üks lapsevanem oli kuulduste järgi päris ehtne nõid ja ennustaja.

Ka õpilased olid tublid ja edukad: Heleri suutis kõige kiiremini rääkida, Iti oli mitmel aastal hääletatud kooli kõige viisakamate kommetega tüdrukuks, Matu osales kõikvõimalikel spordivõistlustel, ja enamasti need ka võitis. Hendrik oli nende kooli kõige pikem poiss, keda kutsuti lihtsalt Pikaks. Nende klassist elas kõige rohkem õpilasi samal tänaval, kus asus uus koolimaja.

Esimese koolipäeva esimese tunnis rääkisid lapsed oma suvest. Fred meenutas – skeitpark, ujumine lähedalasuvas järves, palju jäätist ja hommikuti pikalt magamist. Maasikad ja vaarikad ja vanaema kollased ploomid.

Pärast kooli jalutas Fred kodu poole. Ta oli äsja saanud 13-aastaseks ja nüüd oli ta põhikoolis. Lisaks sellele oli tal ka saladus, millest polnud isegi Matule veel rääkinud. Lisaks uuele koolile oli tal nüüd ka uus kodu. Õigemini kaks kodu. Üks sealsamas Tamme tänaval, ja teine kesklinnas, viienda korruse kolmetoaline korter. Ühes elas ta emaga ja teises isaga. Lisaks sellele oli augustis nende juurde kolinud ka Anni, isa uus naine.

Teine osa on „Kaks kodu“. Fred meenutas isale, mis oli eelmisel suvel juhtunud. Nad olid koos Matuga vana mõisahoone ülemisel korrusel näinud hägust võbelevat valgust, seejärel oli kaarja raamiga kahepoolne aken pauguga lahti paiskunud. Järgmisel õhtul olid poisid märganud mingit tumedat kuju mõisa kõrvalhoone ümber ringi luusimas. Üsna kohe peale seda hakati maja restaureerima. Poistel endil läks aja möödudes lugu meelest, kuni selgus, et sellest majast saab nende uus koolimaja.

Fredi isa kinnitas, et kooliga on kõik korras. See on uhke koolimaja, sellises oleks temagi hea meelega õppinud.

Otse loomulikult oli Fred pettunud, et isa ja ema olid lahku läinud. Isa uus naine Anni oli ju täitsa tore, kuid Fred ei tahtnud teda nende koju. Ka sel õhtul keetis Anni teed, valmistas võileibu ja kutsus Fredi sööma, kuid Fred ei tahtnud. Ta otsustas hoopis skeitparki mina, kus õnneks oli ka Matu. Poisid otsustasid minna koolimaja juurde, et uurida, kas ka sel õhtul midagi kummalist näha on.

Sel õhtul oli kõik vaikne. Ja äkki tahtis Fred kangesti hoopis oma ema juurde linna minna, kuid see nädal oli ju ikkagi isa nädal. Fred otsustas jääda, kui ta kooli väravatest välja astus ... nägi ta hetkeks mingit tumedat kuju kõrvalhoone taha lippamas …

Raamatu kolmas osa on „Söökla“. Selles osas avastas Matu nina alt esimese karva, mis teda veidi rööpast välja lõi, kusjuures sel ööl oli ta unes libahunte näinud! Ei ole see teismeliste elu sugugi mitte lihtne ... eks me kõik ole selle aja ju üle elanud, kuid vahva on lugeda raamatust, mida teismelised tegelased tunnevad ja kogevad.

Tegelikult on selles osas hoopis olulisem see, mida rääkis kuuenda b klassi lastele nende õpetaja Lilli Aas. Selgus, et keegi oli vahetult enne tundide algust mäkerdanud sööklas osad lauad ja toolid ketšupiga kokku ja kraapinud mingi terava esemega köögiuksele sõna „manatark“. See oli kooli vara rikkumine ja süüdlane tuleb välja selgitada!

Keegi kuuendast b´st ei teadnud, kes võiks olla süüdi. Tund jätkus. Ajalugu. Muinasaeg Eestis, milles pidi tulema juttu ka manatarkadest, keda kutsuti ka nõidadeks või arbujateks. Õpetaja Lilli Alas jutustas lastele, et manatargad olid sellised inimesed, kellel oli muinasaja ühiskonnas kõrge positsioon täna oma ravitsemisoskusele ja suurtele teadmistele looduse ja maagia alal. Mulle meeldib see, kui laste- ja noorteraamatutesse huvitavalt ja põnevalt ka ajaloo-teema sisse tuuakse. Kristi Piiper teeb seda väga põnevalt.

Õpetaja jätkas ja tõdes, et just manatargad viisid läbi ohverdamisi, kuulutasid tulevikku ja ravisid inimesi. Nad vabastasid kurjast nõidusest, nad olid vahemeesteks jumalate ja inimeste vahel.

Fred ei suutnud mõista, miks oleks keegi niisama heast peast köögi uksele just selle sõna pidanud kraapima?

Söögivahetunnis tahtis Fred sööklas asja lähemalt uurida, kui ootamatult selgus, et magustoiduks pakutud piimakissell oli kala maitsega! Kokatädi Mall ja tema kaks abilist olid kindlad, et piimakissell oli tehtud nii nagu alati. Või oli vaniljekastme asemel kasutatud kalakastet?

Fred ja Matu otsustasid õhtul mõisahoone juures varitsuse korraldada, enne seda ostis Fred poest ka binokli.

Neljas osa on „Varitsus“. Fred luges sel õhtul ajalooõpikut. Muinasaeg jaotub kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks. Kiviaeg algas Eestis 9000 aastat enne Kristust ja rauaaeg lõppes 1200 aastat peale Kristust. Fredile meenus kevadine koolilõpuaktus. Direktor oli ütelnud, et mõis, milles uus kool asus, ehitati millalgi 1200. aastal?

Ja juba oligi Matu kohal. Varitsus võis alata. Üheskoos mindi skeitparki, sest sealt oli hea ka mõisahoonel pilk peal hoida. Abiks binokkel. Pargis oli ka klassivend Hendrik. Fred ja Matu ostsustasid Hendriku asjadeda kurssi viia ja punti võtta.

Ühel hetkel märkasid poisid mõisa kõrvalhoone juures kuju! Binokliga lähemalt vaadates selgus, et see oli majahoidja. Lihtsalt majahoidja …

Kodus jätkas Fred ajalooga. Ta luges arvutist infot vana mõishoone kohta. Selgus, et tänaseks olid mõisakompleksist alles mõisa peamaja ja mõisa ait, kõrvalhoone osutus olevat vana ait.

Raamatu viies osa on „Sinep“. Järgmisel päeval oli koolisööklas järjekordne jama korraldatud. Sinepiga! Nüüd said Fred, Matu ja Hendrik teada „huvitava“ fakti oma õpetajalt – majahoidja tööpäev lõpeb tavaliselt kell viis õhtul. Mida ta sel juhul oli teinud mõisa juures kell kaheksa õhtul? Poisid otsustasid seda majahoidjalt küsida. Majahoidja kinnitas, et teda ei olnud õhtul mõisahoone juurde, kuid oli selge, et ta ärritus … ja miks ta pidi poistele valetama?

Tagasi sööklasse. Seekord pakuti lastele magusat kartuliputru! See oli magus nagu kreemitort! Uskumatu lugu, kas pole ...

Kuues osa on „6. b libahundid“, milles Hendrik ütles Fredile ja Matule, et nendega tahavad liituda kaks tüdrukut, klassiõed Heleri ja Iti. Fred ja Matu olid esialgu vastu, kuigi Fredile Heleri täitsa meeldis. Ei möödunud palju aega, kui Fred ja Matu olid uute liitujatega nõus. Nüüd oli vaja luua klubi – „6. b libahundid“. Üheskoos antakse vanne, milles lubatakse lahendada kõiki nende teele sattunud mõistatusi ja hoidma kõiki saladusi.

„6. b libahundid“ võtavad uurimise tõsisemalt käsile. Laupäev oli selleks hea päev, et minna mõisahoone juurde „jalutama“, ja abihoonet lähemalt uurida. Endises mõisaaidas avastasid nad luugi, mis viis neid redelist alla. Sealt edasi järgmise ukse juurde, mis omakorda … mida lapsed avastasid?

Enne selle põneva loo lõpplahendust saame tuttavaks ka Fredi emaga. Luurame majahoidja kodu juures. Koolisööklast varastatakse suurel hulgal maitseaineid ja õlisid, koolikokk Mall esitab lahkumisavalduse …

Kes on süüdi? Majahoidja? Koolikokk? Tegelikult on süüdlasi mitu, üks neist üsna ootamatu! Täpselt sama ootamatu on ka põhjus, miks selliseid "sigadusi" tehti …

Loo lõpus saab Fred teada veel ühe vahva uudise, mis seotud tema isa ja Anniga. Sõber Matu omakorda kinnitab Fredile, et elu kahes kodus pole sugugi mitte halb.

Selline vahva ja kaasahaarav lasteraamat, milles nii põnevust, veidi ajalugu, vahvad ja julged peategelased. Sündmused on põnevad ja kõik toimub filmilikult kiirelt. Vahva lugemine. Ja seekordse raamatu pildid on autor ise joonistanud.


Heidi Raba „Ruuben, Tobias ja Lilli“ (Tänapäev)

2021. aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutöö „Ruuben, Tobias ja Lilli“ on lustlik ja helge lugu külalaste vahvatest seiklustest.

Kullerkupu tänavas elab kümneaastane Ruuben, kes kihutab võrriga ringi ja meisterdab endale lennutiibu. Väikevend Tobiase parim sõber on kana Lilli. Lilli pole mingi tavaline kana – ta oskab trikke teha, tantsida, arvutada ja koguni rääkida. Tobias ja Lilli harjutavad hoolega, et suvelõpupeol näidata, kui tark kana Lilli on.

Ruuben aga nuputab plaani, kuidas Tagametsa talus vanaisa juures elava Mari isa välismaalt koju tagasi tuleks.

Kuidas Lillil tarkade loomade võistlusel läheb ja kas Mari isa tulebki päriselt koju, saab lugeda sellest raamatust.

Tegelikult on hiiglama lahe, et meie lastekirjandusse tuleb ikka ja jälle autoreid, kes kirjutavad lahedaid ja mõnusaid lasteraamatuid. Seda võib öelda ka Heidi Raba kohta, kelle sulest on ilmunud ka varem vägagi populaarseid ja menukaid lasteraamatuid: „Sander Säinas ja lendav siga“ (Tänapäev, 2015), „Härra Hopsti“ (Tänapäev, 2016), „Rebasemäe kamp teeb ajalugu“ (Pilgrim, 2018), „Timmo ja lohe“ (Hea Lugu, 2020) jt.

„Ruuben, Tobias ja Lilli“ on igati mõnus ja humoorikas lugemine. Lugu, mis näitab, et ka väikeses külas on vahva elada ja juhtub igasugu asju. Selles raamatus on peategelasteks kaks venda – 10-aastane Ruuben ja veidi noorem Tobias ning Tobiase kana Lilli. Vahva on see, kuidas vennad teineteisega kokku hoiavad ja toeks on.

Rohelusse uppuv Kullerkupu tänav väikeses külas oli ärkamas. Maja number 6 hoovil oli sirel õitsemist lõpetamas, iirised aga alles õisi avamas. Selles koorekohvi värvi laudise ja suure aiaga majas elas perekond Toomepuu: isa, ema, Ruuben ja väike Tobias.

Nii nagu ikka, saame ka selle raamatu alguses peategelastega tuttavaks. Vanem vend Ruuben alles magab, kuid väikevend Tobias tuleb talle miskit näitama. See on veel üsna soe ja värske kanamuna, mille on munenud kana Lilli, kes on Tobiase lemmikloom ja ühtlasi ka parim sõber.

Lilli elab toas ja on olnud Tobiase sõber juba sellest ajast peale, kui ta oli alles tibu. Lilli elab toas ja on olnud Tobiase sõber juba sellest ajast peale, kui ta oli alles tibu. Ruubenit soe ja värske kanamuna väga ei üllata, sest kanad ju munevadki mune, kuna see on siiski väikevenna lemmikkana munetud, siis teeb see ka vanemale vennale rõõmu, sest on ju väikevend lahe kutt.

Kohe raamatu alguses saame teada, et Lilli on vägagi nutikas kana. Tobias on selles täiesti kindel, Ruuben veidi kahtleb. Seda saame ka teada, et Tobiasele meeldib laulda (selles raamatus on mitmeidki lahedaid laule, mida poiss esitab), kahjuks ei pea ta väga hästi viisi ja laulab üsna kõvasti. Sellestki on juttu, et nende hoovil elab ka üsnagi sõjakas kukk, kel nimeks Napoleon. Tobias teadis väga hästi, et Napoleon on tark ja vapper sell, sest ükskord ajas kukk naabri kurja kassi aiast ära. Jussu (selline on kassi nimi) sai sedasi tuupi, et karvad lendasid. Ja veel, perekond Toomepuul on ka kass, Muska, kes vantsis kangetel käppadel ja meenutas pulstis karvamütsi.

Raamatus on kokku kümme peatükki. Teine kannab pealkirja „Kullerkupu tänav“. Ruubenil oli plaanis õige mitu asja: jalgratta kumm täis pumbata, lennumasinat ehitada, internetis vingetest tehnikaimedest videoid uurida ja Laane talu Luulele appi minna. Luuletädi, nagu nad kodus teda kutsusid, oli ligi kaheksakümnene, elas külast välja üksi vanas majas ja talle kulus abi muruniitmisel ja puude ladumisel marjaks ära. Ruubenile oli omakorda väike taskuraha meeltmööda, sest lennumasina ehitamine oli üsna kulukas.

Saame lugeda sellestki, kuidas Ruuben oma lennumasinat ehitas, kuigi näiteks naabri Toomasel sellesse erilist usku ei olnud, ja ta kartis, et Ruuben võib sellega oma luud murda.

Kuid juba asuvadki vennad teele. Võrriga. Ruuben juhib, Tobias istub taga, ja nende vahel on veel ka Lilli. See on lahe vaatepilt, millest on raamatus ka vahva pilt. Teekond tädi Luule poole algab, ja see viib vennad läbi küla. Selle sõidu jooksul saame ka meie külaelanikega veidi lähemalt tuttavaks.

Kolmandas peatükis jõuavad vennad Laane talu Luule juurde. Luule võib oma aastatelt olla vana, kuid mulle tundub, et oma hingelt on ta noor. Ruuben niidab muru, Tobias ja Luule teevad valmis ülimaitsva rullkoogi, juuakse piparmünditeed, poisid vaatavad ka Luule vanu fotosid. Lõpuks sõidab ka Luule võrriga ja see tuleb tal suurepäraselt välja. Lilli nokib katki mõned vanad raamatud ja kana saab endale igati ägeda reisikoti, mille Luuletädi oli talle meisterdanud. Sellise reisikotiga on Tobiasel võimalik kana igale poole kaasa võtta.

Neljandas peatükis saame tuttavaks ka naabri Toomasega, kes on igati kõva kitarrist, kellele meeldib Led Zeppelin, kuid seekord on Toomasel vaja Ruubeni ja Ruubeni isa abi – Toomase koer Brutus oleks vaja viia loomakliinikusse, sest koer oli haigeks jäänud ja Toomasel oli suur-suur mure. Loomulikult aitavad Ruuben ja tema isa Toomasel koos koeraga kliinikusse saada, kaasa sõidab ka Tobias. Loomakliinikus saavad abi nii Brutus kui ka Tobias.

Mis Tobiasega loomakliinikus juhtus, selle jätan ma Sulle endale lugeda.

Viiendas peatükis „Salapärane tüdruk“ käime Ruubeni ja Tobiasega ning Ruubeni klassikaaslaste Kalle ja Annabeliga ujumas. Veidi hiljem kohtus Ruuben meekarva lokkidega, heledas suvekleidis tüdrukuga, kes kuhugile kiirustas ja nuttis. Ruuben järgnes talle ja kuulis, kui imeliselt tüdruk laulab. Ruuben läks tüdrukule lähemale ja rääkis talle, et ka tema väikevend laulab, kõvasti ja valesti, kuid laulab. Ja et väikevennal on ka rääkiv kana. See ajas tüdruku naerma, ja tema naer oli sillerdav, nakatav.

Ruuben sai teada, et türduku nimi on Mari, kes elas lähedal kaskede juures talus. Koos vanaisaga. Selgus, et just sel päeval oli Mari sünnipäev ja isa tema isa oli selle ära unustanud. Tüdruk kinnitas Ruubenile, et ta pole oma isa peaaegu aasta otsa näinud ja nüüd ta isegi ei kirjuta ega helista enam Marile.

Ruuben oli kindel, et ta mõtleb midagi selle tüdruku heaks välja. Ja ta oli kindel ka selles, et tema lennumasin tööle hakkab!

Kuuendas peatükis „Purunematu“ nägi Ruuben, kuidas Tobias ja Lilli trenni tegid, ja ta ei uskunud oma silmi, kuid tundus, et Lilli tõepoolest oskab rääkida! Siinkohal lisan, et tegemist ei ole mitte muinasjutulise kana rääkimisega, aga häälega, mida Lilli teeb, ja see meenutab tõepoolest mõnda sõna ehk rääkimist.

Meie ei usu oma silmi, kui Ruuben katsetas oma lennumasinat. Selleks ronis ta laudakatusele … ja … mis edasi juhtub, selle pead ise välja selgitama. Selle peatüki lõpus saame osa ka ühest vahvast trikist, mida esitavad Lilli ja Toomase koer Brutus.

Järgmises peatükis saame ka Mari ehk Mari Järvega tuttavaks. Saame teada, mis oli nende perekonnaga juhtunud, ja miks tüdruku isa oli kaugel. Seejärel saame osa sellest, kuidas Ruuben, Murulaugu Mati Moskvitšiga sõitis, kusjuures poiss pääses ka rooli, ja selgus, et ta on igati tubli autojuht. Ruuben pöördus ka Toomase poole, et Marit aidata – Ruubenil oli vahva plaan, Mari võiks laulda, Toomas mängiks kitarri ja sellest võiks teha salvestuse ja video, mille omakorda võiks saata Mari isale, sest Mari laul on just selline, mis peaks tema isa „mõjutama“ koju tulema …

Raamatu eelviimases peatükis läksid Ruuben ja Tobias riidu. Tobias otsustas kodust lahkuda, kuid vanem vend läks talle järele, ja leidiski Tobiase. Loomulikult leppisid vennad ära, sest üks hoolib ühest ja teine teisest. Ja see ongi ju vendade puhul kõige olulisem …

Viimases peatükis korraldas külaselts suvelõpupeo, ja see oli üks hiiglama vahva pidu. Saame teada, kuidas läks Toomase ja Mari videoga. Peol mängis Ruubeni isa Priidu vanu vinüülplaate, Ruubeni ema Pille küpsetas koos Annabeli emaga välitelgis pannkooke. Kalle vanemad korraldasid mudilastele mänge ja võistlusi, pensionär Argo mängis lõõtsal rahvalikke lugusid, lasteaialapsed esinesid laulmisega, rahvatantsijad tantsisid.

Toimus ka vahva lemmikloomade võistlus, kus esinesid Annabel ja tema kass Mummu, Toomas mängis kitarri ja Brutus ulgus kaasa, kortermajas elav Kirke esitas koos oma koeraga trikke, Kastani tänava Andrus tutvustas oma maailma kiireimat kilpkonna Kikut, Ruubeni vutisõber esines koos oma rotiga, kel nimeks Riks. Riks pani plehku, kuid õnneks leiti rott siiski kohe ka üles. Lõpuks esinesid Tobias ja Lilli! Ja see oli igati vägev esinemine!

Ja kui pidu edasi läks, siis „esines“ ka Ruuben! Lennumasnaga! Kuidas tal see välja tuli, selle jätan Sulle endale lugeda. Ja raamatu päris lõpus saame midagi vahvat teada ka Mari isast!

Ruuben mõtleb raamatu lõpus ühe vahva mõtte: „Küll on hea, kui sul on sõbrad, pere ja väikevend, ja väikevennal on maailma kõige vingem kana!“ Usun, et see võtab suurepäraselt kokku ka selle suurepärase raamatu.

Vahvad pildid on joonistanud Kadi Kurema, kes on ka varem lasteraamatuid illustreerinud: Reeli Reinausi „Saladuslik päevik“ (Tänapäev, 2008, 2020), Tiia Selli „Kass Kriibik“ (Tänapäev, 2009), Mari Teede „Appi, me muutusime kassideks!“ (Varrak, 2016) jpt.


Pille Kannisto „Britaga juhtub“ (Tänapäev)

See on lustakas raamat Britast, kes elab koos ema ja vanaemaga Mustamäe kortermajas. Temaga juhtub pidevalt naljakaid ja mõtlemapanevaid lugusid. Näiteks kohtub ta Ahvitädiga, näeb toas kolme musta vaimu ja pakub ämblikule head elu. Tal on ülihoolitsev ema, kes kardab üle kõige hiiri ja väga krapsakas vanaema, kes ei karda peaaegu mitte midagi. Õue peal on tal head sõbrad Anna, Elli ja Paul. Brita suurim unistus on saada oma isiklik kass. Kas see õnnestub?

„Britaga juhtub“ on Pille Kannisto esimene raamat. Lood on inspireeritud autori lapsepõlvest Mustamäel ning pakuvad muhedat huumorit ja mõnusat äratundmisrõõmu nii noortele kui ka täiskasvanud lugejatele.

Raamatu pildid on joonistanud Anni Mäger.

Pille Kannisto kirjutatud ja Anni Mägeri illustreeritud „Britaga juhtub“ on üks igati muhe ja nostalgiline lugemine, sest tegelikult möödus ka minu lapsepõlv Mustamäe kortermajas, kus elasid ka minu vanaema, ema ja võõrasisa. Ma olen üsna kindel, et ka selle raamatu Brita juhtumised on pärit 1970., 1980. aastatest, sest siin on mitmeid „vihjeid“ just sellele ajastule – mängud, mänguasjad, omavaheline suhtlus, rõõmud ja mured, kuid ühel pildil on Brital seljas t-särk, millel kiri, mis viitab 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatile Tallinnas …

Juhtumeid Britaga on selles raamatus on mitmeid. Kokku 34 lugu.

Esimeses loos saame Britaga tuttavaks, saame teada, et tal on ka mitu sõpra - Elli ja Anna elavad Britaga samas majas, Paul elab kõrvalmajas. Selgub, et Annal on nüüd oma kass, pruuni-kollase-mustalaiguline. Paul kinnitab, et tema kassi ei taha, sest tema ema oli ütelnud, et kassid levitavad usse. Brita oleks küll endale kassi tahtnud, ta teeks kassile kassimaja koos lauakese ja toolikesega ning võtaks ta kaissu magama.

Järgmisel hommikul helises Brita kodus uksekell. Koridoris seisid Anna, Ellia ja Paul. Elli süles oli ilmatu suur takune … Mis täpselt, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid igal juhul see keegi tekitas Brita kodus suure segaduse.

Järgmistes lugudes saame teada, kuidas Brita ema ja vanaema kodus hiiri püüavad, ja miks nad sellega koristajatädi välja vihastavad, mistõttu koristajatädi arvab, et Brita peres ei elagi korralikud inimesed. Seejärel sõidab Brita koos emaga maale, et külastada ema sõbrannat Eevat. Ema sõbranna Eeva kodu oli nagu muinasjutumajake kollaseks värvitud puitlaudisega ja väikeste ruutudega akendega. Maja ümbritses lopsakas aed. Suured õunapuud ääristasid teerada, mis viis väravast ukseni. Ja selles aiaväravas kohtas Brita hiigelsuurt rohelist konna, kes oli suurem kui aiavärav, ja kui Brita kutsus ema ja ema sõbranna seda imelooma vaatama, siis oli konn kadunud!?

Edasi on juttu sellest, kuidas Brita Pauli jalgratta ärandab, ja sellega suurele teele/tänavale sõidab. See ei ole loomulikult Britale lubatud, mistõttu saab Brita ema käest riielda, kuigi vahva on see, et Brita oskab rattaga sõita ja ta tahaks endale ka ratast, kuid pärast sellist, keelatud sõitu suurel teel, on Brita kindel, et niipea ta endale ratast ei saa.

Ühes loos mängivad Elli ja Brita maja tagaukse juures kodu. Terve õu oli võililli täis, ja Elli lubas vaadata, kas Brita on palju võid söönud. Elli pani võilille Brita lõua alla, uuris kollast peegeldust tema kurgualuses ja oli kindel, et Brita on väga palju võid söönud. No eks sellist mängu on vist palju lapsed mänginud, kuid veidi hiljem selgub, et Brital on õietolmu suhtes allergia, sest ta kukkus hirmsasti aevastama ja tema silmad hakkasid kangesti sügelema. Kodus selgub, et Brita silmad on paistes ja punased. Polikliinikust arvasti, et Brital on allergia ja tüdrukule kirjutati ravimid, kuid nädal hiljem kutsus Brita ema neile külla Võlurmehe, kes teeb tüdruku kõrvadesse augud. Kui need augud on kõrvades õigel kohal, siis võtab see allergiat vähemaks. Saamegi lugeda, kuidas Võlurmees Brita kõrvadesse augud teeb, ja millised ilusad hõbedased kõrvarõngad Brita endale saab.

Järgmises loos saame tuttavaks ka Brita isaga, kel nimeks Mart. Brita jaoks on tegemist võõra mehega, sest isa ei ela oma perega koos. Kuid nüüd oli Mart Britat vaatama tulnud. Mart oli pikk mees laia naeratuse ja väga suurte valgete hammastega. Brita kahtles, kas ta ongi kunagi enne nii pikka meest näinud. Mart tõi Britale kommi, šokolaadi, kollased nätsupakid ja suure värvilise raamatu. Emale see ei meeldinud, et Mart oli Britat salaja vaatamas käinud, mistõttu lootis ka Brita, et äkki isa rohkem ei tule, ja samas, äkki tahab ta ka tulevikus tüdrukule kommi tuua?

Saame tuttavaks ka Ahvitädi ja tema pärdikuga, loeme sellestki, kuidas Brita pakub ämblikule head elu – kodupaigaks tikutops, söögiks küpsis või ja moosiga. Käime ka koos Brita ja tema vanaemaga maal, Muuga suvilas, mida nad kutsusid putkaks. Maasikad on valmis saanud, kuid ka maal on ämblikud, keda Brita veidi kardab, vanaema ei karda! Maalt koju on bussisõit üsna hirmus, sest buss on puupüsti täis, igasugu mammisid, kes ei saa aru, miks Brita bussis istub ja neile istet ei paku … Järgmises loos oleme korra veel suvilas, selgub, et seal ei ole kempsu!

Ja veel. Ühes loos tuleb Britale jällegi isa külla. Seekord ametlikult, sest ema ja isa olid suhtlema hakanud. Seekord tõi isa Britale väikese punase mänguõmblusmasina, mis kahjuks tundub olevat katki … isa vihastas ja läks minema. Öösel nägi Brita unes jällegi seda suurt rohelist konna (kellest oli ka veidi varem juttu), kes kinnitas, et kui keegi saab emaks või isaks, ei tähenda see, et ta oleks kohe hea lapsevanem, sedagi ametit peab õppima ja harjutama! Ja Brita isa ei ole saanud seda eriti teha.

Juttu on ka kaktustest. Need on vanaema omad. Kaktused olid köögi aknalaual, sest seal oli neile piisavalt valgus. Kahjuks tegid kaktused aknast väljavaatamise ja akna avamise peaaegu võimatuks, sest valge pitsiline köögikardin jäi okastesse lootusetult kinni. Lisaks sellele jäid sageli kaktuste okkad ka kätte kinni. Tavaliselt juhtus see Brita või tema emaga. Selles loos saame lugeda, mida kaktused „tegid“, et Brita ema otsustas neist paljud aknast välja visata. Tegelikult pean minagi tunnistama, et eks ole ka mina oma lapsepõlves kaktusest sedasi kinni võtnud, et kulus tunnike, et kõik okkad kätte saada … tuttav teema.

Isa tuleb veelkord Britale külla. Seekord toob ta Britale imeilusa helesinise jalgratta. Ratas on ilus ja uhke, Brita oskab sellega sõita, kuid sellega on jällegi üks probleem – sõitmise ajal ratas kriiksus ja kriuksus lakkamatult läbilõikava ja kaebliku häälega. Kuna ratas kriuksus, siis oli Britale sellega sõitmine päris vaevarikas, sest talle tundus, et kõik jälgivad teda. Lõpuks loobus Brita jalgrattaga sõitmisest ja ema ema viis selle maale oma sõbranna lastele. Ja kui Brita emaga neile suvel külla läks, oli jalgrattal kriuks kadunud … eks olen ka mina oma lapsepõlves nende kriuksuvate ratastega sõitnud, mõnikord oli abi õlitamisest, mõnikord mitte.

Ühes loos saame tuttavaks ka keldris elavate kassikirpudega, kes Brita ema „ründavad“. Ema jalgu katsid sajad ja sajad näljased kirbud, mistõttu jooksis ema keldrist otse vannituppa, et tülikatest ründajatest vabaneda. Ja taaskord pean tõdema, et olen ka mina lapsena Mustamäe keldris sellise õuduse üle elanud, ja samuti koos kirpudega vanni pidanud minema …

Loeme ka Brita uutest kingadest (sandaalidest), mille tüdruku ema oli poest saanud. Õigupoolest oli ta peale sattunud, kui just paar karpi sobivas suuruses sandaale poes riiulisse pandi. Kahjuks on sandaalid „natuke“ suured, mistõttu Brita liikumine on pehmelt öeldes raskendatud.

Ja veel. Käime suvitamas Klooga-Rannas ja saame teada, miks Brita ohatise saab; saame teada, miks Britast näitlejat ei saa, kuid kommipoe müüja võib saada küll; loeme, kuidas Brita ja Gerda vihastavad välja Gerda uhke valge kassi, kes kättemaksuks nukruvankrisse häda teeb.

Humoorikas lugu on Brita sünnipäevast, mille Brita üliaktiivne ja ülitoimekas vanaema veidi vussi ajab. Loeme sellestki, miks Brita tahab oma nime vahetada, siin on ka üks õudne lugu, milles lapsed õuduslugusid välja mõtlevad, saame tuttavaks Cätlyniga, kes pakub Britale altkäemaksu, et Brita ainult temaga mängiks.

Loeme ka Brita vanaisast, kes ehitas päeval vabrikus raadioid, aga öösiti töötas loomaaias valvurina, mistõttu nägi Brita oma vanaisa väga-väga harva. Pean tunnistama, et ka minul vanaisadega „väga hästi ei läinud“, sest nemad elasid oma uute peredega, ja nii see läks … selleski raamatus on üks lugu Brita vanaisast veel, ja seekord kahjuks vanaisa surmast … ilus ja nukker lugu …

Juttu on ka talvest, lumest, lumepallidest, sellest, kuidas Brita keeltpidi posti külge kinni jäi, kuidas Brita vanaema kodus plastiliiniga veetorusid parandas ja torumehele koduveini kinkis, mistõttu olid torud hommikul jätkuvalt katki … mängime lauamänge ja selgub, et Brita on halb kaotaja, kuid õnneks saab ta aru, et see pole sugugi mitte ilus.

Käime külas ka tädi Fannil, kes on üks ülimalt moodne ja omapärane daam, kellel on kass Faruuna, kes käis häda tegemas vetsupotil ja oskas ka veepaagil olevat nuppu vajutada ning köögiaknast korvis õue pääseda.

Viimases loos eksib Brita ära, kuid selleks on oluline põhjus – tüdruk kohtub nõiamooriga … Õnneks jõuab Brita koju, ja kui ema uurib, miks nii läks, siis on Brital sellele väga vahva vastus ja selgitus.

Sellised vahvad, humoorikad ja nostalgilised lood selles raamatus. Usun, et kuuleme raamatu autorist, Pille Kannistost veel, sest selliseid lugusid on ju igati tore lugeda nii väikestel kui ka suurtel lasteraamatute sõpradel.


Richard Janno „Vutimehed. Kassisaba poisid“ (Tänapäev)

„Vutimehed“ viib lugeja 1912. aasta Tallinna, kus lihtne töölisrahvas elab kõrvuti jõukate sakstega. Kui vaese pesunaise poeg Värdi satub õnnetusse kokkupõrkesse sakste võsukestega, langeb kogu tema perekonna tulevikule tume vari. Koos Kordese ja Valkspargi (Kevade ja Adamsoni) tänava vutimeestega, kellega seni on löödud lahinguid palliplatsil ja seistud Kassisaba vutikomando vastu, asub ta nüüd sakste võsukestele kättemaksu plaanima.

„Kassisaba poistes“ on Värdi pere kolinud ja temast on saanud Kassisaba asukas. Ühes teiste kassisabakatega osaleb ta sõjakäigul Pelgulinna poiste vastu, et võtta neilt tagasi äraröövitud „suurtükk“ ja vallutada pelgukate rajatud liuväli.

„Vutimehed“ ilmus esimest korda aastal 1935, 1942. aastal kirjutatud „Kassisaba poisid“ aga alles aastal 1974. Mõlemas teoses on Richard Jannol (1900–1942) õnnestunud põnevalt ja suure kaasaelamisega kujutleda oma lapsepõlve aegse Tallinna poiste rõõme ja muresid ning argielu ja seiklusi.

Ma tean, et lapsepõlves oli mul raamaturiiulis 1968. aastal ilmunud „Vutimehed“, kuid ka 1974. aastal ilmunud „Vutimehed. Kassisaba poisid“. Riiulis olid need raamatud olemas, kuid miskipärast ma neid ei lugenudki … Ju ma olin 1974 veel liiga väike, et veidi suuremate kuttide tegemistest lugeda.

Pärast kooliminekut Tallinna 22. Keskkooli (praegusesse Westholmi Gümnaasiumi ehk eelpool mainitud Kevade tänava kooli) ilmusid uued ja uued laste- ja noorteraamatud, mistõttu jäidki Richard Janno kirjutatud lood unustusehõlma. Seda võin ka lisada, et just „Kassisaba poisid“ oli mul meeles küll, sest eks oli ju ka minu kool just selles piirkonnas, ja kooli kõrval oli ka Kassisaba pood.

Richard Janno üks raamat on mul veel raamaturiiulis – „Metsmees“ (1989, Eesti Raamat, sari „Eesti Romaanivara“, algupäraselt ilmus see juba 1929), kuid pean piinlikult tunnistama, et ka seda ei ole ma lugenud …

Seetõttu on hea, et nüüd ma siiski „Vutimehed. Kassisaba poisid“ loetud sain.

Richard Janno elas aastal 1900 – 1942. Ta oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja õpetaja, kes kasutas ka pseudonüüme Juhan Pahlbärk, Tristan ja Koterman.

Janno omandas gümnaasiumihariduse Tallinna Reaalkoolis, seejärel õppis Helsingi ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ning pärast seda ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Töötas ta Helsingis August Hanko perekonna koduõpetajana, aastail 1922-1927 oli Tartus õpetaja, 1928-1936 vestekirjanik Postimehe toimetuses. Pseudonüümide all avaldas Postimehes ka kultuuri- ja olustikukriirilisi följetone ning teatrikriitikat. Samal ajal kirjutas ka mõned kriminaalromaanid.

1936 avastati tal tuberkuloos ja ta asus elama Elvasse, kus tegutses vabakutselise literaadina kuni oma surmani 1942.

Richard Janno teoseid: „Neitsi Maaria“ (jutustus 1930), „Sinine ümbrik“ (kriminaalromaan 1931), „Kuningas Toom“ (noorsoojutustus 1931), „Selja tagant“ (kriminaalromaan 1933), „Kaks ja üksainus“ (romaan 1937).

Tagasi selle raamatu juurde. Esimene lugu on „Vutimehed“, mis alguses saame tuttavaks teose peategelase Värdiga, kes istub õues ja loeb raamatut. Kojamehe aken löödi lahti ja Ludvi pistis pea välja, ta hõikas ärevalt „Värdi!“

Ludvi uuris, mida Värdi loeb. Raamatuks oli „Rinaldo Rinaldiini“, mis oli Ludvi vanamehe arvates olnud liiga vesine lugemine. Värdi polnud sellega nõus, ta soovitas seda ka Ludvil lugeda. Ludvil lugemiseks aega ei olnud, temal oli plaanis üks pisike kelmus – temal oli plaanis minna naabriaeda kuningakingasid korjama, et need hiljem Kaarli kiriku nurgal maha müüa. Ludvi teadis, et kuningakingade puntra pealt saab kopika.

Värdi ei tahtnud sellest „lillekorjamisest“ osa võtta, mistõttu Ludvi oli kindel, et Värdi kardab, kuid Värdi ei olnud arg poiss. Lugeja mõisatb, et ta Värdi on lihtsalt aus poiss. Ludvi palus Värdil valvata, kui tema lilleraksu läks, ja kui keegi tuleb, siis võiks Värdi vähemalt märku anda.

Värdi vaatas nüüd üle õue sakste suure kahekordse häärberi poole, üle plangu, mis piiras puude- ja lillerikast aeda – von Huugi pärusmaad -, kuhu väikese õue teises servas asetseva maja elanikke eluilmaski ei lastud.

Värdi mõtles, et sealpool planku on uhked toad, pehmed toolid, siidkardinad, või, juust ja kõiksugu praed iga päev laual. Nende juures ainult madalad pimedad toad aukliku põrandaga, koridori põrand koguni savist ja mullast. Väike majake, ühekordne, peaaegu viltu vajumas vastu tänavat, aga kolme rahvast pidas uluall – kojarahvas, Värdi ühes venna, õdede ja emaga ning teisel pool Andermanni naine pojaga, kõik pidid ära mahtuma ja mahtusidki.

Värdi oli ühel õhtul ema käest uurinud, et kuidas see nii on, et ühed elavad niiviisi, kõike on küllalt, aga teised … Ema oli ütelnud, et need on parunid, aga nemad olid vaesed eestlased, kel polnud pealegi ka isa. Ema palus, et Värdi ei läheks sellepärast parunipoistega kiskuma. Muidu aetakse neid sealtki välja ja siis jäädakse hoopis taeva alla. Värdi oli enesele lubanud, et ei lähe Uuno ega Ottoga kunagi kisklema, kuid … sellest juba veidi hiljem.

Hetk hiljem kriiksus häärberi köögiuks ja kivitrepile ilmus tüdruk helevalges põlles, tanuke peas. See oli Liise, sakste toatüdruk. Ta astus mööda treppi alla ja seadis sammud otse Värdi poole. Liise läks aiavärava poole. Kriiks-kriiks tegi võti väravalukus.

Värdi kargas püsti. Mis see Ludvi seal ometi nii kaua kohmitseb? Värdi otsustas vilistada, kuid sellest polnud suurt abi. Oli juba hilja. Liise oli Ludvit juba märganud. Poiss pääses põgenema, kuid Liise tuli nüüd hoopiski Värdi juurde. Oli ju Värdi vilistades teisele poisile märku andnud!? Liise lubas prouale kõigest rääkida, ja küllap siis poisid oma sauna kätte saavad!

Õhtul oli Värdi kodus. Ema oli tööl (veidi hiljem saame teada, et ema käis Reebenite juures Kalamaja kandis pesu pesemas ja teinekord ei jõudnud ta tööga isegi päikeseloojanguks valmis). Tuli ka Ludvi, kes oli üsna ülbe ja uhke lilleraksus käimise üle, mistõttu Värdi ta minema peletas. Värdi hakkas makarone keetma, et väikevend Toomile süüa anda. Makarone ei olnud palju, praadimiseks läks pannile viimane rasv, kuid Toomil oli kõht ikkagi tühi. Värdi lootis, et küllap ema vorsti ikka toob, ja pudru ei saanud võtta, sest see oli väikesele õele, Kadrile, kes pidi varsti üles ärkama.

Saame tuttavaks veel ühe selle maja elanikuga. Häärberi köögiuksest väljus Andi. Tugev paks poiss, Värdist mitmeti kogukam, kuigi oli peaaegu samaealine. Värdi sai teada, et Andi oli sakste pool käinud. Andi oli käinud mängimas, oli käinud Šnelli tiigi ääres (seegi on mulle tuttav paik oma kooliajast, kus on jalutatud ja sealsel staadionil ka sporti tehtud). Andile oli ka süüa antud, kapsaid ja sealiha, kuigi sõi ta neid köögis. Andi kinnitas, et ega ta saali ei tahtnudki minna.

Andil oli ka oluline asi Värdile öelda. Liise oli prouale midagi rääkinud, ja nüüd pidi Värdi ema järgmisel päeval proua juurde minema, kuna proua tahtvat kõnelda. Ja Liise oli Andit hoiatanud ka Värdi eest, et Värdi pidi olema salasuli … Valus koorem laskus Värdi rinnale. Kui juba nii oli, et kutsutakse, siis oli hoopis kurja oodata.

Ma ei saa Sulle ju kõike ka üksipulgi ümber jutustada, kuid otse loomulikult saab Värdi ema teada, mis oli juhtunud, et ta peab minema paruniprouaga „kohtuma“. Saame teada, et Värdi ema kasvatas üksinda nelja last, tütar Leeni käis isegi gümnaasiumis, ja Värdi ema oli kindel, et just see paljusid teisi inimesi ärritas.

Saame teada sedagi, et Värdi ema oli paruniprouale kolme kuu üüri võlgu, ja probleeme tekitas seegi, et Värdi Ludvile peksa andis! Selle eest, et Ludvi oli valetanud, et just Värdi oli lilli varastamas käinud, ja nüüd oli ka Ludvi ema, kojanaine, näinud, kuidas Värdi tema pojale kere peale andis …

Värdi ema käiski paruniproua jutul. Kaitses oma poega Värdit, kuid kellel raha ja võim, sellel ikka õigus. Nii ka selles loos. Värdi ema sai teada, et kahe nädala pärast peavad nad olema lahkunud, muidu pöördub proua kohtu poole! T

egelaskujusid on selles raamatus veel. Saame tuttavaks ka naabermaja Peetriga, kes oli kasvanud oma aastate kohta uskumatult pikaks volaskiks, ja ta oli ümbruskonna kõvem võimumees ja igas asjas esimene. Nüüd oli ka temal teada, et Värdi oli Ludvile kolki andnud, ja teada oli tal seegi, et Värdi oli sakste juures vargil käinud. Värdi selgitas Peetrile, kuidas asjalood tegelikult olid.

Hetk hiljem saame tuttavaks veel ühe tegelasega. Gerdaga, kes oli häärberisakste tütar, paruniproua lapselaps. Nii nagu arvata võis, oli Peetril ka tüdrukule üht-teist ütelda ja ta proovis tüdrukut isegi juustest tirida. See ei meeldinud Värdile, kes tüdruku kaitseks välja astus ja Peetrile vastu põsenukki virutas. Peeter andis vastu ka, aga hoobid olid nõrgad, ja veidi hiljem kutsus Peeter Värdi hoopiski jalgpalli mängima.

Seejärel löömegi kaasa jalgpallimängul. Kordese (praegune Kevade) tänava lõppjätkul oli väike plats, liivasegase pinnasega, millel oli vaid mõni rohulible, kuid see ei seganud Kordese ja Valkspargi (praegune Adamsoni) tänava poistel omavahel vutti mängimast. Mäng oli põnev, kuniks neid tulid segama sakste poisid. Sakste poisid kutsusid vutti mängivaid poisse eesti sulideks, mistõttu pidid ka eesti poisid end kaitsma … Nii otsustasid Kordese ja Valkspergi tänava poisid ühiselt sakste poisid minema pelutada, ja see õnnestus neil igati hästi. Põgenejad pääsesid Paldiski maantee kaudu minema.

Järgmisel päeval kohtus Värdi Gerdaga. Tüdruk oli tänulik, et Värdi oli teda kaitsnud. Lisaks tahtis ta teada, miks Värdi murelik oli. Nüüd rääkis poiss sellest, et paruniproua soovis, et nad lahkuksid ja seda juba kahe nädala pärast. Värdi rääkis, kuidas asjad olid olnud, kes oli lilli varastamas käinud, ja nüüd kutsus Gerda Värdi oma mamma juurde. Tüdruk lubas Mammaga rääkida, et ta ei käsiks neil lahkuda, ja Värdi saaks mammale ütelda, et ta pole varastanud.

Edasi saame tuttavaks veel ühe tegelasega. Lumivalge habemega vana Puu-Mihkliga, keda kutsuti ka Puuvanameheks. Ta käis iga päev Huugi-sakstele puid kandmas. Just Puu-Mihkel oli see, kes kinnitas Värdile, et see oli hea, et Värdi ema oli seda sorti, et ajas kaela sirgu ja põrutas vastu. Ta teadis rääkida ka Vissi mõisas elanud talumehest, kellele anti 100 hoopi peksa! Kuid see ei tähendanud seda, et talumees oleks alla andnud, ta oli läinud ja omakorda mõisahärrale vastu nägu virutanud! Nüüd pidi talumehe poeg Tartus toimetama, pidi advokaat olema, ja just tema oli ütelnud, et eestlaste maa olgu eestlaste oma! Puu-Mihkel mainis vestluses Värdiga ka aastaarvu 1912 (sellel aastal selle loo sündmused toimuvadki) ning lootust, et saksad minema lähevad.

Millest veel „Vutimeestes“ lugeda saame. Asjalood lähevad veelgi halvemaks, kui Värdi paruniprouale külla läks, sest õigupoolest ta külla ei jõudnudki. Häärberi juures ootasid teda parunipoisid Uuno ja Otto, kes hakkasid tüli norima ja Värdit ründama. Alatult ründasid, kahekesti ühe vastu. Värdi sai kõvasti klobida, kuid ega ka Värdi papist poiss polnud … ta hakkas vastu, ja hoopis parunipoisid said kere peale, kuid see tõi Värdile ja tema perele ainult probleeme juurde.

Ja seegi polnud veel kõik! Värdi ema koju toodud pesemist vajav pesu varastati, ja otse loomulikult oli süüdi Värdi ema, ja nüüd peaks ta ka varastatud pesu kinni maksma …

Vahepeal mängime ka vutti. Värdi koos oma sõpradega ehk vutimehed kohtusid Kassisaba poistega (nende meeskonnal oli nimeks Olimpia). Põnev mäng jäi viiki, ja Värdi oli oma meeskonna üle väga uhke. Värdi ja eelpool mainitud Peeter pidasid ka „sõjaplaani“, et rünnata parunipoisse.

Värdi ütles: „Kui teeks kohe suure sõja ja annaks nii, et mäletavad … Nagu ennevanasti eestlased võitlesid raudrüütlitega ja nagu Tasuja kogus kõik mehed kokku ja tungis siis parunitele kallale. Kui võtaks siit kõik Kordese poisid ja Valspargi poisid … jah … kõik vutimehed ja läheks ühel päeval sinna Toomeorgu, piiraks ümber ja lööks kõik puruks …“

Värdi ja Peeter käisid parunite poisse ka salaja luuramas, et saada ülevaade palju neid seal Toomeorus koos käis … ja Värdi läks veelgi tigedamaks, kui tema väikevend Toomi peksa sai! Mängus oli jällegi naaber-parunipoiss ehk Uuno!

„Vutimeeste“ lõpus saame osa vägevast kaklusest, kui Värdi ja tema vutimehed parunipoisse Toomeorus ründasid. Saame teada sedagi, kes oli pesuvaras, ja saame osa sellestki, kuidas Värdi ja tema perekond kodust lahkusid, et võtta suund Kassisaba poole …

Teine lugu selles raamatus on „Kassisaba poisid“, mille alguses saame teada, et Värdi uus kodu asus õuepealses majas. See oli väga vana ühekordne ja juba natuke viltu vajunud ehitis. Peale selle oli selles õues veel kaks maja, mõlemad vastu tänavat. Üks väike ja hädine, teine suur kahekordne, uhiuus ja toredasti värske puu ning värnitsa järele lõhnav. Neid kõiki kutsuti Sassi majadeks.

Selles loos on taaskord juttu Värdist ja tema tegemistest, nüüd juba Kassisabas elades. Sealt leidis ta uusi sõpru – näiteks Jüri, kuid ka vanad sõbrad ei unusta Värdit - näiteks Peeter, kellega esimeses loos tuttavaks saime (ka Peeter oli sunnitud koos oma perega Kassisabasse kolima). Lisaks poistele (lastele) oli Kassisabas ka mitmeid täiskasvanuid, kelle elus oli nii rõõme kui ka muresid, probleeme - Timusk, kellel oli probleeme alkoholiga, Roman, kellel oli probleeme seadusega, lisaks polnud tal ka tööd, kuid tal oli põimõte – ta ei tahtnud olla ori!

Mängu tulevad ka tublid tüdrukud ja neiud – Värdi perele oli abiks Liisi, kuid koju saabus ka Värdi vanem õde, 16-aastane Leeni, kes oli olnud Keilas teenijannaks, nüüd oli algamas ju ka kool. Raamatu lõpus saame teada, et Leeni tööga oldi Keilas sedavõrd rahul, et teda kutsuti sinna uuesti, aga kas noor neiu läks uuesti?

Jalgpallist on ka selles loos veidi juttu, kuid seekordne peateema on „sõda“ Kassisaba ja Pelgulinna poiste vahel, mängus ka sõjasaak, nn suurtükk (ise pead lugema, mis see täpselt oli), kuid oli ju hinnaline sõjasaak kuulunud Kassisaba poistele, mille Pelgulinna kutid pihta panid. Nii nagu „sõjas“ ikka, tuli käia luuramas (seda tegi Peeter), et välja selgitada, kus „sõjasaak“ asus, ja kui tundub, et Kassisaba poisid saavad oma suurtüki tagasi, siis langesid nad hoopis Pelgulinna poiste kätte „vangi“. „Vangis“ ei pidanud nad kaua olema, kuid ikkagi, kas Kassisaba poiste hulgas oli äraandja, kes nende plaani Pelgulinna poistele reetis?

Eks neid juhtumisi, ja üsna tõsiseid, on raamatus veel. Õnneks olid Värdi ja Peeter sõbrad. Sõbrad, kelle peale võis kindel olla, ja abiks neile oli ka naaber Roman, kes ju oluliselt vanem, ja vangiski olnud, kuid ka tema oli õiglase meelega mees, kes ei sallinud ülekohut ega nõrgematele liiga tegemist.

Värdil oli probleeme koolis (need ma jätan Sulle endale avastada), mistõttu ta koolist välja visati (ja tegelikult ikka seetõttu, et Värdi ei tahtnud teisi reeta ega sisse rääkida, ja talle ei meeldinud, kui tema ja tema ema kohta rumalusi räägiti), mistõttu oli ta sunnitud minema õhtualgkooli, mis oli oma olemuselt „karmim“ kool.

Värdi pidi ka ise õpetajaks hakkama, seda ühele väga ebameeldivale tüübile, kel nimeks Ummel, kes samuti õhtukoolis käis (seda saame veidi hiljem teada). Ja kui Värdi lootis saada õpetamise eest väärilise tasu ehk ühe rubla, siis hakkas hoopis Ummel seda endale nõudma, ja Ummelil olid üsna karmid meetodid.

Selles loos saame osa sellestki, kuidas Kassiaba poisid Pelgulinna poiste käest väikese „lahinguga“ liuvälja endale saavad, kuigi olid selle ju Pelgulinna kutid meisterdanud … aga „sõda on sõda“.

Raamatu lõpus peavad Värdi ja Peeter oma julguse kokku võtma, ja rääkima tõtt sündmuste kohta, mille tõttu oleks neid peaaegu ka õhtualgkoolist välja visatud, kuid nemad polnud ju tegelenud tõeliste seatempudega. Nende autoriks oli ikka keegi teine. Ja Värdi ja Peeter otsustasid enam mitte karta. See tõi poistele „tee peale“ veel ühe tõsise kisma, kuid õiglus pääses võidule.

Raamatu lõpp on üsna ootamatu. Kaua ikka peavad Kassisaba ja Pelgulinna poisid „sõdima“, äkki tuleks astuda üks hoopis teistsugune samm! Ja veel. Saame teada, kas Kassisaba poiste seas oli „äraandja“, kes neid Pelgulinna kuttidele reetis. Ja sedagi, et tööle läheb üks tegelane, kes loo alguses töö tegemisest huvitatud ei olnud … Raamatu lõpus olid õnnetud arvatavasti kõik meie tegelased, nagu ka Värdi, sest veel mõned koolipäevad ja siis … Kes läheb vabrikusse, kes plekisepa, kes maalri, kes katusetõrvaja juurde. Mängud on seljataga. Algab tööpoisi suvi.

Sellised kaks lugu/raamatut nende kaante vahel. Kindlasti on need lood, mis kuuluvad meie lastekirjanduse varamusse, kuid on huvitavad lugeda ka täna. Annavad need ju igati hästi edasi toonast elu ja ühiskonda, nn lihtrahva rasket elu, milles on siiski ka pisikesi rõõme ja lootust, et asjad muutuvad, lähevad paremaks. Vahvad on ka peategelased, kes mängivad mänge, kuid mõtisklevad ka elu üle ja saavad tundma, et elu ei ole lihtne. Oluliseks abiks on see, kui sul on ikka tõelised sõbrad.


Jaana Ojakäär-Kitsing, Kadri Võsumäe „Jooga-Mõmmi enesekindluse rännak“ (Pegasus)

Enesekindlus võib vahel üsna lihtsasti kõikuma lüüa. Mõne väikese asja mõjul. Olgu selleks ebaõnn võistlustel, kellegi poolt öeldud kommentaar või tunne, et ei oska ühte või teist asja piisavalt. Just neist õpetabki Jooga-Mõmm oma sõpru üle saama. Tema lihtsad tarkuseterad õpetavad end rohkem väärtustama, keskenduma oma tugevustele ja sisemisele särale.

Jaana Ojakäär-Kitsing on lastejooga õpetaja, kolme lapse ema ning raamatute "Loova elu teejuht", "Pai lapse loovusele", "Minu armas südameloom" ning „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ autor.

Raamatu illustrator/kunstnik Kadri Võsumäe on kolme lapse ema, kes loob kunsti nii pisikestele kui ka suurtele. Tema pildid kaunistasid ka raamatut „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“.

Seekordne Jooga-Mõmmi raamat saab alguse kaunil kevadpäeval.

Linnud olid lõunamaalt tagasi jõudnud ja siristasid metsatukas oma lauluhitte. Loodus oli õitsele puhkenud ja murumätas rohetas päikese käes. Tõeline kevadidüll meelitas Jooga-Mõmmi õue kõndima.

Jooga-Mõmmi tõmbas oma kollased kummikud jalga ja astus uksest välja. Ta tervitas rõõmsalt säravat päikest, taevast ja maad. Ta saatis tervitusi ka sõber vikerkaarele, taamal paistvale vihmapilvele ja öö saabumist ootavatele tähtedele.

Seejärel on raamatus mitmel leheküljel Jooga-Mõmmi loodusjooga harjutusi. Nagu näiteks “Tere, päike”, “Maa ja taeva puudutus”, “Vikerkaar”, “Vihmapilv”, “Täheke”, “Puuasend”, “Lilleasend”, “Mäeasend”. Iga harjutuse juures on vahva joonistus Jooga-Mõmmist ja raamatu autori selgitus, mida täpselt tuleb teha, kuidas tuleb seista, kuhu tuleb panna käed, mida teha jalgadega jne. Olen kindel, et ka lapsed saavad nendest harjutustest suurepäraselt aru, kuigi kindlam oleks vist nii, et seda raamatut loevad lapsed koos vanematega, vanavanavematega, onude ja tädidega …

Harjutused tehtud, jätkas Mõmm liikumist. Ta jälgis uudishimulikult, kuhupoole käpad liikuda tahtsid. Seekord tõmbas teda mustikametsa muinasjutulisse ürgorgu ja nii ta sammud sinna seadiski. Teele asudes tõmbas ta kopsud värsket kevadõhku täis ja suunurgad kiskusid vägisi ülespoole. Jooga-Mõmm oli karupsühholoogia ajakirjast lugenud, et liikumine mõjub aju tervisele super hästi.

Jalutades mängis Mõmm arvamisemängu. Ta kuulatas tähelepanelikult reibast sirinat ja püüdis ära arvata, mis linnuke sedamoodi laulab. Seekord tegid häält must-kärbsenäpp Käsper ja Kägu Kaido!

Mõmm jätkas jalutamist, kuni kohtus Jänku Jenniga, kes istus üksinda murul ja nuuksus. Mõmm uuris, mis oli juhtunud, ja sai teada, et teised metsaloomad olid Jennit koolis pikkade kõrvade pärast narrinud.

Mõmm julgustas Jennit ennast tühjaks nutma, sest nii saab ta sisemisest murekoormast lahti. Pärast seda rääkis Mõmm Jenniga edasi, ja nad jõudsid järelduseni, et tegelikult on Jennil igati toredad kõrvad, sest nendega kuuleb väga hästi ja Jenni ema märkab neid juba kaugelt ja leiab Jenni üles, kui ta kuskile ära eksib.

Mõmm kinnitas Jennile, et oma isikupära üle tasub alati uhke olla, sest see teebki sinust sinu – just iseendana oled maailmale kõige väärtuslikum ja ise kõige õnnelikum! Jooga-Mõmm teab, mida ütelda.

Järgmisena kohtus Mõmm Laululind Laidiga, kes oli samuti nukra näo ja olemisega. Selgus, et ta oli käinud linnulaulukarussellil, kuid nüüd oli ta väga-väga kurb, sest ta ei võitnudki seda võistlust! Laidi oli kindel, et nüüd ei laula ta enam mitte kunagi, sest see on üks ilmatuma nõme tegevus! Õnneks õnnestub Mõmmil ka Laidi ümber veenda, kuidas ta seda tegi? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Jooga-Mõmmi süda oli helge ja õnnelik, sest oli ta aidanud ju kahte oma sõpra. Ta oli rahul, et oli jalutama tulnud. Seejärel otsustas ta oma matkast puhata. Mõmm istus päikese kätte maha ja toetas selja vastu suurt kuusepuud. Ta sulges silmad ning pani käed kõhule ja kujutas ette, et tema kõhus on sama ilus särav päike, nagu talle taevast vastu vaatas. Nüüd saame tuttavaks veel ühe vahva harjutusega.

Veidi hiljem kohtus Jooga-Mõmm ka Hunt Haraldiga, kes tuli koolist, ja temagi oli õnnetu! Lugemine ei olnud üldse välja tulnud ja ta sai päevikusse paha hinde. Hundu ulus ja kinnitas, et tal ei õnnestu mitte kui miski … Nüüd soovitas Mõmm Hundul kasutusele võtta sõna “veel”. Koos Mõmmiga sai Harald juba päris hästi loetud, ja Mõmm kinnitas, et endas ei tohi kunagi kahelda, sest kõiki oskusi saab treenida!

Nüüd läks Mõmm koju. Oli olnud vahva sõprade aitamise päev, kuid kodus hakkas ta maalima kollaseid tähekesi – igale paberilehele tegi ta ühe suure tähekese, siis kirjutas ta tähekest juurde veel juhised ja tormas tagasi õue. Mõmm kleepis puuvaiguga kuuskede külge toredad tähepildid, et kõik metsaloomad saaksid tähekese igasse tippu kirjutada need omadused, mis teevad nendest armsa ja erilise looma või linnu. Mõmm võttis endale ka ühe pildi tähekesega, ja pani kirja – heasüdamlik, loov, usin, õpihimuline ja olen olemas – kõik on ju igati vahvad ja olulised omadused!

Varsti olid kõik kuusepuude küljes olnud tähekesed täidetud. Raamatus on veel üks täheke, kuhu saab ka raamatu lugeja kirjutada.

See vahva tähekeste harjutus tõi kõigile naeratuse suule, sest tore on ka ennast vahel kiita. Lõpuks saame lugeda ka Laululind Laidi kevadkontsertist, kuhu tuli ka Jenni, luuletusega esines Harald, õhtujuhiks oli Orav Oskar. Kontsert oli suurepärane!

Järgmisel päeval otsustas Mõmm oma sõpradele õpetada veel ühe toreda harjutuse – muremõtetest vabanemise harjutuse. Kuidas see käib? Selle jätan Sulle endale avastada.

Selle vahva raamatu viimastel lehekülgedel meenutatakse seda, mis õpetusi Jooga-Mõmmi oma sõpradele jagas, milliseid harjutusi tegi. Siin on ka harjutus, kus on võimalik tõmmata ring ümber oma supervõimetele, ja saad vastata ka küsimustele – mida sa armastad enda juures kõige rohkem, mis tegevustes sa juba oled suurepärane, mis tegevustes tahad sa veel paremaks saada ja juurde õppida, milliseid sinu omadusi su sõbrad ja pere kiidavad?


Piret Raud „Kõik minu sugulased“ (Tänapäev)

Aadam ise on täiesti tavaline poiss, ent tema sugulased on viimne kui üks üsna pentsikud. Näiteks on tal suguvõsas kaksikõed Kant ja Nurk, kellest ühel on pea neljakandiline ja teisel kolmnurkne; tudengineiu Gea, kelle ilusatesse silmadesse armub kärbes; ning vanatädi Aime, kes kannab kaelas norskavat medaljoni. Veel on seal üks vürst, üks kindral ja üks sugulane on isegi siga. Kõigist nendest tüüpidest see raamat räägibki. Loe ja veendu ise!

Piret Raua kirjutatud ja illustreeritud „Kõik minu sugulased“ on igati muhe ja huumorikas lasteraamat, mis esimeset korda ilmus 2017. Nüüd on raamatust ilmunud kordustrükk.

Piret Raud on suurepärane jutusvestja, kellel on vägagi omanäoline huumor, mis paneb lugeja kaasa mõtlema. Väga vahva on seegi, et Piret Raud joonistab ise oma raamatutesse pildid, nii ka sellesse raamatusse, ja uskuge mind, need pildid on tõepoolest väga stiilsed ja lahedad.

Raamatus on kokku 26 lugu, milles koolipoiss Aadam jutustab oma kummalistest ja veel kummalistematest sugulastest.

Esimeses loos kinnitab Aadam, et tema peres on peale tema veel ema, isa, õde, koer ja kaks venda. Pere on üsnagi suur, kuid sugulasi on veelgi rohkem. Aadamil on sugulasi sedavõrd palju, et koolis ei saanud ta joonistada mitte suguvõsapuud vaid pidi joonistama suguvõsast sajajalgse. Sajajalgse iga jalg oli üks Aadami sugulane. Ja seda on ikka tõepoolest väga palju.

Esimene sugulane, kellega raamatus tuttavaks saame, on Aadami suurem vend Anton, kes on neliteist aastat vana ja meeter ja seitsekümmend viis sentimeetrit pikk. Selgub, et Antonil on kõva pea, mistõttu saab ta koolis halbu hindeid. Kõva pea on abiks jalgpallis. Antonist saab väga hea jalgpallur, kes lööb peaga väga palju väravaid, kuni ühel päeval lööb ta väravasse hoopis oma pea. Olukord on pehmelt öeldes kummaline, sest Antoni pea on nüüd kadunud ja keegi ei oska seda ka kusagilt otsida. Ühel päeval tuleb vanatädi Aimele hea mõte – tuleb kasvatada Antonile uus pea! Huvitav, mis sellest nüüd küll välja tuleb?

Teisena saame tuttavaks Aadami vanatädi pojatütre Geaga, kes on juba suur neiu ja käib ülikoolis. Tal on väga huvitavad silmad – üks silm on sinine, täpselt nagu taevas, teine on roheline nagu järv. Kui neid silmi hästi lähedalt uurida, võib isegi näha, kuidas sinises silmas lendab lind ja sõuavad pilved ning rohelises silmas ujub kala ja hõljuvad järvetaimed. Hämmastavad silmad tõepoolest! Nende kohta võiks öelda isegi magnetiseerivad. Need silmad on nii magnetiseerivad, et neisse armub üks kärbes, kes palub Gead endale naiseks. Mis sellisest olukorrast küll välja tuleb? Lahendus saabub siis, kui Gea läheb maale vanaema juurde, kus elab ka vanaema lehm Kirjak.

Kolmandaks sugulaseks selles raamatus on Aadami noorem õde Mia, kes on natuke arglik. Kõige rohkem kardab ta hirmsaid unenägusid, mistõttu ei taha ta õhtuti magama jääda. Vanaema otsustab kinkida Miale kaisukaru, millest on abi küll. Kuid, kaisukaru toovad ka Mia ema, isa, vanem vend Anton ja teisedki sugulased. Tuuakse ka teisi mänguloomi – jänesed, koerad, kassid, isegi elevant. Varsti on kaisuloomi nii palju, et Mia ei mahu enam oma voodisse.

Varsti ei mahu ta enam ei elutuppa, vannituppa ja mujale. Tervesse majja ei mahu enam. Kaisuloomi on nii palju, et Mia peab vist elama minema kuu peale. Õnneks on kuul üks huvitav ettepanek, mis võib olukorda lahenduse tuua.

Neljas sugulane on Aadami väikevend Aap. Ta on alles beebi, kes ei oska suurt midagi. Aap on kangesti uudishimulik ja tahab maailma avastada ning asju uurida. Kahjuks ei uuri Aap asju käte ja silmadega vaid ka suu ja hammastega, mistõttu otsustab perekond, et need asjad, mida Aap kiskuda ja närida ei tohi, need asjad pannakse kapi otsa.

Lõpuks on kõik asjad ja terve perekond kapi otsas, all põrandal on ainult Aap. Kuid, kas on see lahendus? Võin kinnitada, et ei ole.

Lugeda saame ka Aadami isa tädipojast, onu Markost, kellele meeldib ropendada, ta ropendab nii palju, et kohe hirmus hakkab. Lõpuks puutub ta kokku kalavanaemaga, kes soovitab onu Markol ilusaid sõnu rääkida. Mis sellest välja tuleb? Kas on sellest abi?

Loeme ka Aadami perele kuuluvast koerast Pollast, kes on kangesti oma peremehe ehk Aadami isa nägu, mis tekitab peres suurt segadust. Siin on ka lugu Aadami surnud vanavanaisast Eduardist, kes surres pärandas sugulastele igasugu põnevaid asju ja varandust, ka Aadam sai pärandusest osa, tema sai endale Eduardi nina!

Saame tuttavaks ka Aadami emapoolse vanatädi tütrepoja Hugoga, kes on väga tark, kuid seda mitte kahjuks mitte väga kauaks.

Juttu on ka vanatädi Aimest ja tema medaljonist, milles on tema mehe Nikolai pilt. Kummaline on see, et onu Nikolai pilt norskab! Raamatus on ka vanaonu tütretütar Mona, kellele meeldib asjadesse auke teha, siin on ka tädi Ilme, kes on vägagi ilmetu, nii et ta diivanile lausa ära kaob. Saame tuttavaks onutütar Leenaga, kes on tubli sporditüdruk ja talle hakatakse süüa andma ainult porgandeid, et tulemused läheksid veelgi paremaks. Siin on ka kindral Kalle ja tema treenitud kärbes Kiki, siin on Aadami isa, kelle kõrvades on palju helisid, siin on Aadami vanaema, kelle hammaste pesu toob kuuldavale imelisi muusikahelisid.

Raamatu viimane lugu on Sassist ja liblikatest, kusjuures Sass on veel sündimata, tema on Aadami tulevane poeg.

Selline väga vahva ja mõnusa huumoriga raamat on see „Kõik minu sugulased“. Väga lahedad tegelased, ootamatud sündmused ja situatsioonid.


Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst“ (Tänapäev)

Onu Mati ei ole päris tavaline onu. Ta on maailma parim loomaarst ja tunneb ennast kõige mõnusamalt just nimelt loomade seltsis. Näiteks äratuskella asemel on tal kukk. Ja kui teised inimesed lähevad vanni kummist pardiga, siis onu Mati võtab vanni kaasa päris ehtsa hane. Jalutamas käib ta elevanti ja parkimiskohal hoiab ehtsat jaaguari. Rotte ei ole onu Mati jaoks kunagi liiga palju ning kirpe ja täisid kannab ta lausa taskus kaasas.

Sõbrad ja tuttavad on onu Matil ka isemoodi: mustkunstnik, kellel on jäneste kübarast väljatõmbamise sõltuvus, president, kes teeb ootamatult hästi prääksuga kükke, maailma rikkaim koer, kellel on koguni isiklik saba tagaajaja, ja onu Girik, kes aretab esmaklassilisi inimsööjatiigreid – süleloomadeks. Rääkimata naabritädist, kes kasvatab oma korteris kasside asemel kaameleid.

Priit Põhjala kirjutatud „Onu Mati, loomaarst“ ilmus esimest korda 2018. aastal, nüüd kordustrükk.

Mõned lasteraamatud on kohe sedavõrd naljakad, et neid on raske käest panna ja need sobivad lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. „Onu Mati, loomaarst“ ongi just selline raamat, mida loed ja itsitad, loed edasi ja itsitad jälle. Selline tõeliselt hea tuju raamat, mis kirjutatud mõnusa huumoriga.

Esimeses peatükis saame onu Matiga tuttavaks. Onu Mati oli loomaarst, maailma parim loomaarst, sest tema kabineti seinal oli aukiri: „Onu Mati, maailma parim loomaarst“. Lapsena unistas onu Mati hoopis teistsugustest ametitest. Viieaastaselt tahtis ta saada liivalosside ehitusinseneriks, kuueaastaselt udujutuvestjaks, seitsmeselt Ameerika mägede proovisõitjaks, kaheksaselt kosmonaudiks või kauboiks või detektiiviks. Onu Mati oleks hea meelega olnud kosmosekauboi, kes lahendaks kadunud lehma juhtumi. Kümneaastaselt tahtis onu Mati hakata kurjategijaks, kes teeks ainult head kurja.

Läks üksjagu aega, ene kui onu Mati hakkas aru saama, et tema tõeline kutsumus oli olla hoopis loomaarst.

Teises peatükis saame teada, et onu Mati töötas loomaaias ja tal oli komme sealt tööd koju kaasa võtta. Vahel võttis ta koju kaasa natuke tööd, näiteks karbitäie harilikke maipõrnikaid või roninastiku, vahel jälle rohkem, näiteks vesipühvli või paari kaelkirjakuid. Nii oligi onu Mati kodu, kesklinna kahetoaline köögiga korter, ühtelugu loomi-linde puupüsti täis. Siinkohal tuleb mainida, et naist onu Matil ei olnud. Kuna onu Matil oli kodus palju loomi-linde, siis tegid need ka palju lärmi, kuid naabritega oli onu Matil vedanud. Naabreid oli onu Matil ainult üks, ja see töötas muusikakoolis kojamehena. Seetõttu oli tema igasugu lärmiga harjunud.

Kolmandas peatükis sõidame koos onu Matiga trollis. Tema tööpäev loomaaias lõppes kell viis ja loomaaiast koju sõitis ta kella poole kuuese trolliga, sest see troll oli alati tühi. Kella poole kuuese trolli juht oli suur loomasõbaer, mistõttu ta ei pahandanud, kui onu Matil loomad kaasas olid. Nii sõitsid trolliga hüäänid, mägigorilla jpt. Üks kord sai onu Mati trollijuhi käest siiski ka riielda, kuid seda mitte loomade pärast, aga hoopis millegi muu eest.

Ühes järnevatest peatükkidest külastab loomaaeda härra president, kellel olid ümmargused öökulliprillid ja mummuline kikilips. Onu Mati tutvustab härra presidenti kõikidele loomaaia elanikele, kusjuures härra president oli muhe mees, kes püüdis ka kõiki loomaaia elanikke lõbustada.

Väikesel lugejal õnnestub käia koos onu Matiga riigi sünnipäeval ka paraadil. Sellisel paraadil, kus olid sõdurid, püssid ja tankid. Onu Mati tuli paraadi vaatama ninasarviku seljas. Ta sattus seisma ühe tanki kõrvale. Selle tanki juhiks oli sõdur, kes armastas uhkustada, kuid lõpuks sai temast hoopis loomaaia aednik.

Me käime onu Matiga ka Saksamaal, kus ta kohtus ühe nutika hobusega, kellel oli nimeks Kaval Hans. Nutikas hobune oskas arvutada või vähemalt selle hobuse omanik lasi rahval sedasi arvata. Onu Mati oli samuti nutikas mees, ja tema sai üsna ruttu aru, et siin tegeletakse hoopis valetamisega. Onu Mati otsustas tõe päevavalgele tuua. Lõpuks pääses Kaval Hans hobusekoplisse, mis meeldis talle palju rohkem, kui linnaväljakul arvutamine. Tänutäheks saatis Kaval Hans onu Matile kirja, sest ega see, et hobune ei oska arvutada, ei tähenda, et ta ei oskaks kirjutada!

Saksamaal ootas onu Mati rongijaamas lennukit, et tagasi koju sõita. Selles jaamas kohtas onu Mati ka viit koera ja koeraomanikku – üks neist oli hispaanlane, teine Tšehhi- ja kolmas Taimaalt, neljas oli türklane ja viies venelane. Koeraomanikud omavahel siiski suheldud said, sest nad oskasid kõik pisut suahiili keelt! Koertega oli veidi keerulisem lugu, sest nemad ei saanud üksteisest aru. Kui mängu tuli üks kohalik kass, siis leidsid ka koerad ühise keele.

Ühes loos sai onu Mati ühel suvepäeval väga kõva nohu. Nohu oli nii tugev, et onu Mati pidi vahetpidamata nuuskama. Onu Mati otsustas minna apteeki nohusalvi ostma. Ta pani jalga karupüksid, selga kasuka ja pähe karvamütsi ning asus teele. Järgmisel päeval kirjutati ajalehes, et kesklinnas nähti liikumas kurjalt möirgavat ninaahvi!

Ma ei saa Sulle kõiki onu Mati juhtumisi ära rääkida. Sel juhul oleks lugemine ju hiiglama igav. Kuid, selles raamatus saab onu Mati teada, et torusiil ei olegi siil, et kõik Jürid ei olegi torujürid. Juttu on ka kange kaelaga kangekaelsest kaelkirjakust, keda onu Mati pidi ravima, koju unustatud prillidest, jänesepabulatest ja rosinatest šokolaadis, kaamelitädist kelle kaameleid pidi onu Mati valvama, teadusele tundmatust loomast, kes osutub olevat hoopis tulnukas planeedilt Julius X, loomade toitmisest loomaaias külastajate poolt, mis on ju rangelt keelatud, kuigi onu Matile võiks ju Lehmakese komme ikka tuua. Juttu on elevandist portselanipoes, onu Mati õest tädi Matildast, mustkunstnikust, onu Aadust, norskavast elevandist, maailma pikima sabaga loomast, kes külastab loomaaeda, maailmakuulsast seiklejast Metsikust Billist, loomade kasutusjuhenditest jpm.

Väga lahedad pildid on joonistanud Anni Mäger, kes joonistanud väga lahedaid pilte ka sellistesse raamatutesse nagu „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte“ (Markus Saksatamm), „Salasõna“ (Wimberg), „Limpa ja mereröövlid“ (Andrus Kivirähk), „Nelja nimega koer“ (Jaan Rannap) jpt.

Igal juhul on selles raamatus nalja nabani ja rohkemgi veel! Väga mõnus lugemine.

 


Johanna-Iisebell Järvelill „Milla“ (Varrak)

Milla arvab, et ta on tavaline meriristist millimallikas siin Läänemeres. Kuid kui tuleb välja, et Milla on hoopis kaugest ookeanist pärit meduus, hakkab ta otsima koduteed. Loo lõpuks selgub, et ei ole tähtis, kus asub sinu kodu, peaasi, et sinu ümber on su lähedased ja sõbrad. “Milla” jõudis 2021. aastal Põlvepikuraamatu konkursil finaaltööde hulka.

Johanna-Iisebell Järvelille kirjutatud ja Maris Siimeri illustreeritud “Milla” on üks hiiglama vahva laste- ja loodusraamat pere pisemetele, milles on igati lahedad tegelased ja igati vahva lugu.

Raamatu alguses saame tuttavaks Millaga, kes on pisike meriristist millimallikas. Tema koduks on meie Läänemeri, kuid Millal on väga imelik tunne. Justkui tema kodu ei olekski siin. Merepõhi ei ole värviline, kalad ei ole nii kirjud, vesi ei ole piisavalt soolane ega soe.

Millal on üks vahva sõber – ahven Asso, kellega Milla ujub viidikaparvedega võidu. Asso saab aru, et Milla on mõtlik ja nukker. Miks on see nii?

Milla vastab Assole, et ta on kurb ja tahaks minna ookeani elama. Ta soovib näha värvilisi koralle, suuri vaalasid ja delfiine. Milla ei ole kindel, et just Läänemeres on tema kodu.

Ka Asso sai kurvaks. Mitte sellepärast, et sõber lahkuda tahab, vaid sellepärast, et Milla on nii õnnetu.

Ühel päeval kohtusid Milla ja Asso angerjas Sandroga, kes oli tulnud väga kaugelt Saragasso merest ja kohanud enda teel väga palju erinevaid loomi. Sandro oli kindel, et Milla ei olegi pisike Läänemere millimallikas, ta on hoopis ookeanist pärit suur meduus! Milla oli tõepoolest erekollane ja üldse mitte teiste meriristide sarnane.

Milla oli selle uudise peale õnnelik, aga samas ka veidi hirmul. Mis nüüd saab? Kuidas leida kodutee tagasi ookeani? Ja kuidas ta siia sattus? S

andro teadis vastust. Sandro oli kindel, et Milla oli sattunud sinna kaubalaevaga, sest laevadega reisib väga palju rändtigusid, ümarmudilaid, signaalvähke ning palju teisi loomi ja kalu.

Nüüd jättis Milla Assoga hüvasti ja hakkas otsima teed, kuidas saada tagasi koju. Ta küsis abi forellilt, kes soovitas Millal ülesvoolu minna, kuid see soovitus ei aidanud Millat, sest forell kiirustas otsima oma kodujõge.

Milla jõudis varsti jäisesse vette. Seal kõrgusid suured jäämäed, millel oli askeldamas palju pingviine. Üks neist, pingviin Pilvi, tuli huvitavat külalist vaatama, kuid ka Pilvi ei osanud öelda, kust võiks Milla sooja vett leida. Pilvilgi oli mure – ta vibutas oma tiibasid, kuid õhku ei tõusnud. Kahjuks ei osanud Milla Pilvit aidata, sest ka tema ei osanud lennata … Milla soovitas pöörduda lähedal oleva majaka juurde, kus elakas kajakas. Äkki oskab kajakas lendamise osas head nõu anda.

Milla ujus edasi. Ujus päevad ja ööd, väga pikka aega. Ühel hetkel ei olnud tema ümber mitte midagi ega kedagi. Millal hakkas hirmus. Ainult tähed koos kuuga paistsid pimedas taevas. Ka kuu oli kurva näoga ja Millale näis, et temagi on mures.

Milla märkas, et üks täht taevas on väga ere. Teistest suurem ja nii kirgas. Äkki see täht näitab, kuhu Milla peab minema? See täht oli Põhjanael, mis oskas Millale näidata mitte tema koduteed, vaid seda, kus asub põhjasuund.

Kas sellest on Millale abi? Igal juhul kohtub Milla oma teel veel ka jääkaruperega, kelle emme tahab kasvatada porgandeid, kuid see ei taha tal õnnestuda. Milla teab miks, ja annab nõu, mida võiks jääkarupere valmistada. Milla kohtub veel ka rõõmsa vaalaperega, kes on nõus Millat aitama …

Kas Milla jõudis sooja ookeani? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Ja ühel hetkel avastab Milla, et igtaseb oma sõpra Assot … Kuidas lugu lõpeb? Millal avastab, et ta peab otsima …

Selline ilus lugu selles raamatus. Lugu, mis jutustab väikesele lugejale loodusest ja veeloomadest. Kaunid on ka raamatus olevad Maris Siimeri illustratsioonid, värviküllased ja lastesõbralikud.


Aino Pervik „Paula lumememm. Paula raamatukogus“ (Tänapäev)

Raamatu esimeses loos ”Paula lumememm” sajab maha esimene lumi ja see teeb tuju rõõmsaks ka suurtel inimestel. Otsekui iseenesest hakkavad lapsed lumesõda pidama. Ehitatakse lumekindlused ja tingimata tuleb teha ka lumememm.

Teises loos on jutustatud, kuidas Paula klass käis lasteraamatukogus. Räägitakse ka entsüklopeediast ja eksliibristest. Entsüklopeediat vaatavad rohkem suured inimesed. Eksliibris võib vabalt ka lastel olla. Eksliibris on raamatuviit, mis viitab raamatu omanikule.

Aino Perviku kirjutatud, ja Piret Raua illustreeritud Paula-lood on esimest korda ilmunud mõned head aastad tagasi, kuid need on sedavõrd mõnusad, lihtsad ja vahvad lastele lugeda, mistõttu on Paula-lugusid hakatud uuesti avaldama. Seekord on ühtede kaante vahel kaks lugu – „Paula lumememm“ (ilmus esimest korda 2005, kirjastus Tiritamm) ja „Paula raamatukogus“ (ilmus esimest korda samuti 2005, kirjastus Tiritamm).

Selle raamatu esimeses osas „Paula lumememm“ on reede õhtu. Reedeõhtud on kõige mõnuamad õhtud, sest on teada, et ees seisab kaks vaba päeva, kui ei pea minema kooli. Õhtusöök oli söödud, Paula ja Patrik (tema on ju Paula väikevend) olid koos isaga elutoas. Isa vaatas televiisorit. Paul ja Patrik panid puslet kokku. Pusle peal oli talvepilt, millel oli maa üleni täis paksu valget lund, keset lumist maad oli tiik. Tiik oli jääs ja selle peal uisutasid muumitrollid.

Tegelikult pani puslet kokku Paula, kuna Patrik võttis kogu aeg puslest kildusid ära. Lõpuks sai Paula vahva talvepildi valmis, kuid Patrik ajas selle laiali ja käskis uuesti kokku panna, kuid Paula ei viitsinud. Seejärel otsustasid Paula ja Patrik hoopis televiisorit vaatavat isa segada. Isa palus neil lõpetada, ja just siis tuli ema teiste juurde elutuppa ja ütles, et väljas sajab lund!

Paula ja Patrik läksid koos emaga kööki, sest köögiaknast oli lumesadu kõige parem vaadata. Ema lükkas kardina akna eest ära, köök oli pime, ja pimedas oli lumesadu paremini näha. Lumehelbed langesid ja langesid, kuigi Patriku arvates polnud see lumi vaid prügi, mis alla kukkus ... Lõpuks tegi ema köögiakna lahti ja võttis käega aknalaualt lund. Ta lasi Patrikul katsuda, kuid Patrik arvas, et see pole sugugi mitte lumi, see oli lihtsalt märg.

Lund sadas öö läbi, hommikul oli paks lumi maas. Puude ja põõsaste oksad olid valged, autode katustel olid laiad lumemütsid. Paul ja Patriku akna taga kõlkus korviposti korv, milles lund ei olnud. Selles oli punane paber. Naabripoiss Joosep oli saatnud Paulale kirja, milles Joosep kutsus Paulat õue lumememme tegema. Paula saatis Joosepile kirja vastu, et OK!

Õue me lähemegi, aga enne seda oli vaja Patrik riidesse saada, ja see polnud sugugi mitte lihtne ülesanne. Kui Patrik ja Paula lõpuks riidesse said, siis oli Joosep juba õues, kuid seal olid ka teised õuelapsed: Triin, Marge, Meelike, Arts ja Janek.

Arts ja Janek veeretasid suuri lumepalle, sest nemad hakkasid lumekindlust ehitama. Pisikese segaduse korraldas Patrik, kes otsustas kindad käest võtta, ja katsuda lund palja käega, kuigi lumi oli külm. Lisaks otsustas Patrik lund ka süüa, sest Arts oli ütelnud, et lumi on jäätis. Patrikul oli vaja see selgeks teha, kas tõepoolest on lumi jäätis.

Poisid ehitasid lumekindlust, Paula ehitas lumememme. Lapsi tuli õue ka naabermajadest, sest mujal ei olnud nii head suurt õue kui Paula juures. Nii tulid Agnes ehk Aki (tema meeldis Paulale) ja ületänava-maja Franz, keda kutsuti Ransaks. Lõpuks olid lapsed suures lumekindluse ehitamise tuhinas, ja otsustati ehitada lausa kaks lumekindlust. Siis hakati valmistama lumepalle, pärast pikka vaidlust leppisid lapsed omavahel kokku, et lumepalli sisse kivisid panna ei tohi! Seejärel hakati pidama lumesõda, ja prooviti vallutada lumekindluseid. Ühel pool oli tüdrukute lumekindlus (nendega oli koos ka Ransa) ja teisel pool poiste lumekindlus. Väike Patrik lõi ka kaasa, kuid ta korraldas jällegi väikese segaduse, millega kaasnes see, et Aki viskas Joosepit lumepalliga. Pall tabas Joosepit vastu nina, poisi nina hakkas verd jooksma. Paula hüüdis appi, et Joosep sai haavata!

Lumesõda sai ootamatu ja verise lõpu. Poisid otsustasid lumekindlused ära lõhkuda. Püsti jäi vaid Paula tehtud lumememm.

Seejärel lähme koos Paula ja Patrikuga koju tagasi. Neid ootas lõunasöök – kalasupp ja pannkoogid. Patrikule supp ei meeldinud, tema tahtis pannkooke, kuid maitsvat kalasuppi sõid lõpuks kõik – Paula, Patrik, ema ja isa. Õhtu saabudes läks Patrik magama (ta kuulas enne uinumist Mozarti viiulikontserti). Ema ja Paula (Joosep ka) läksid õue, et Paula lumememmele lumelatern meisterdada.

Õues olid nad üsnagi üllatunud ja ema isegi kurb, kuna lumememmega oli midagi tehtud ... midagi, mis oli vägagi inetu, kuid selle jätan ma Sulle endale avastada.

Loo lõpus kirjutas Paula maale kirja, koer Pontule, kes nüüd elas ju vanaema ja vanaisa juures. Paula kirjutas, et neil on juba ammu lumi maas, et ta tegi lumememme, et neil oli lumesõda ja pannkoogid.

Raamatu teine osa on „Paula raamatukogus“, mis algab emakeele tunnis. Õpetaja Reekon palus lastel järgmisel päeval puhas vihik kaasa võtta. Õhtul tuli see Paulale meelde ja ta küsis emalt puhast vihikut. Ema luges parajasti raamatut ja soovitas Paulal kapist vaadata. Ema kapis oli harilikult suur virn vihikuid tagavaraks, et ei peaks alati kohe poodi jooksma, kui Paulal vaja.

Seekord ei olnud kapis mitte ühtegi vihikut! Ema ei suutnud seda uskuda, sest alles oli ta vihikuid toonud. Nüüd hakati üheskoos vihikuid otsima ja leiti need väikevend Patriku mänguasjade kastist kõige alt. Patrik oli igasse vihikusse midagi pliiatsiga sisse sodinud. Muist vihikuid oli kokku kortsutatud ... mis nüüd teha? Ema soovitas võtta soditud lehed välja, kuid Paula oli kindel, et niiviisi ei tohi, sest vihikus pidi olema õige arv lehti. Paula oli nii õnnetu, et lausa nuttis. Lõpuks tuli emal hea mõte – ta võttis kõik vihikud klambritest lahti, korjas puhtad lehed välja ja pani neist kokku uue vihiku. Uues vihikus oli täpselt õige arv lehti.

Kuna see lugu on veidi lühem kui esimene selle raamatu lugu, siis ma Sulle kõike ei saagi ära rääkida, kuid Sul on võimalus lugeda sellest, kuidas Paula ja tema klassikaaslased hakkavad puhtasse vihikusse tegema lugemispäevikut, saame teada, milliseid raamatuid lapsed on lugenud. No näiteks Oliver oli lugenud entsüklopeediat, Karl oli lugenud juturaamatut „Jussikese seitse sõpra“. Anselm ei olnud raamatuid lugenud, sest tänapäeval on inimesel arvutid! Paulale meeldisid Jipi ja Jannekese lood, kuid ta ise polnud neid lugenud, neid lugusid oli Paulale ja Patrikule lugenud ema. Paulal oli ka endal üks raamat pooleli, kuid esialgu ei tulnud talle pealkiri meelde. Lõpuks ikka tuli, see oli „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magamad jääda“.

Juttu on ka sellest, et igal raamatul on autor ehk kirjanik. Näiteks Silvi Väljal, Ellen Niit, kuid lasteraamatul võib olla ka kunstnik, nagu näiteks Silvi Väljal.

Järgmisel päeval läksid Paula ja tema klass koos õpetaja Reekoniga lasteraamatukokku. Nii saame lugeda, mis asi see raamatukogu on, ja miks ta hea ja vajalik on. Raamatukogus oli ka vahva raamatukogutädi (tal oli seljas äge elevandimustriga seelik), kes lastele igasugu huvitavaid asju rääkis. Seintel olid ägedad pildid, millel olid Sipsik, Krõll, Nublu, Naksitrallid, Kunksmoor, pokud jt Juttu on Astrid Lindgrenist, Henno Käost, Edgar Valterist, Andrus Kivirähkist, sellest, et raamatuid on ilmunud igasugu keeltes, et raamatud võivad olla vägagi vanad (näiteks „Eesti Laste Rõõm“ aastast 1865, pisike Triinu oli kindel, et ka tema isa oli just sellel aastal sündinud, hiljem lepiti kokku, et Triinu isa oli ikka aastast 1965). Lapsed saavad teada, mis asi on lugejapilet, ja kuidas seda saada, mis asi on ramatuviit ehk eksliibris. Juba järgmise päeval joonistasid lapsed koolitunnis ka eksliibriseid, Paul oma oli eriti ilusasti joonistatud, mistõttu sai ta ka õpetaja Reekonilt kiita.

Sellised vahvad lood nende kaante vahel. Jätkuvalt mõnusad ja muhedad lugeda, on siin ju ka vahvaid teadmisi väikesele lugejale ja vajalikke õpetussõnu, mis võib juhtuda, mis mitte jpm.