Jaana Ojakäär-Kitsing, Kadri Võsumäe „Jooga-Mõmmi enesekindluse rännak“ (Pegasus)

Enesekindlus võib vahel üsna lihtsasti kõikuma lüüa. Mõne väikese asja mõjul. Olgu selleks ebaõnn võistlustel, kellegi poolt öeldud kommentaar või tunne, et ei oska ühte või teist asja piisavalt. Just neist õpetabki Jooga-Mõmm oma sõpru üle saama. Tema lihtsad tarkuseterad õpetavad end rohkem väärtustama, keskenduma oma tugevustele ja sisemisele särale.

Jaana Ojakäär-Kitsing on lastejooga õpetaja, kolme lapse ema ning raamatute "Loova elu teejuht", "Pai lapse loovusele", "Minu armas südameloom" ning „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ autor.

Raamatu illustrator/kunstnik Kadri Võsumäe on kolme lapse ema, kes loob kunsti nii pisikestele kui ka suurtele. Tema pildid kaunistasid ka raamatut „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“.

Seekordne Jooga-Mõmmi raamat saab alguse kaunil kevadpäeval.

Linnud olid lõunamaalt tagasi jõudnud ja siristasid metsatukas oma lauluhitte. Loodus oli õitsele puhkenud ja murumätas rohetas päikese käes. Tõeline kevadidüll meelitas Jooga-Mõmmi õue kõndima.

Jooga-Mõmmi tõmbas oma kollased kummikud jalga ja astus uksest välja. Ta tervitas rõõmsalt säravat päikest, taevast ja maad. Ta saatis tervitusi ka sõber vikerkaarele, taamal paistvale vihmapilvele ja öö saabumist ootavatele tähtedele.

Seejärel on raamatus mitmel leheküljel Jooga-Mõmmi loodusjooga harjutusi. Nagu näiteks “Tere, päike”, “Maa ja taeva puudutus”, “Vikerkaar”, “Vihmapilv”, “Täheke”, “Puuasend”, “Lilleasend”, “Mäeasend”. Iga harjutuse juures on vahva joonistus Jooga-Mõmmist ja raamatu autori selgitus, mida täpselt tuleb teha, kuidas tuleb seista, kuhu tuleb panna käed, mida teha jalgadega jne. Olen kindel, et ka lapsed saavad nendest harjutustest suurepäraselt aru, kuigi kindlam oleks vist nii, et seda raamatut loevad lapsed koos vanematega, vanavanavematega, onude ja tädidega …

Harjutused tehtud, jätkas Mõmm liikumist. Ta jälgis uudishimulikult, kuhupoole käpad liikuda tahtsid. Seekord tõmbas teda mustikametsa muinasjutulisse ürgorgu ja nii ta sammud sinna seadiski. Teele asudes tõmbas ta kopsud värsket kevadõhku täis ja suunurgad kiskusid vägisi ülespoole. Jooga-Mõmm oli karupsühholoogia ajakirjast lugenud, et liikumine mõjub aju tervisele super hästi.

Jalutades mängis Mõmm arvamisemängu. Ta kuulatas tähelepanelikult reibast sirinat ja püüdis ära arvata, mis linnuke sedamoodi laulab. Seekord tegid häält must-kärbsenäpp Käsper ja Kägu Kaido!

Mõmm jätkas jalutamist, kuni kohtus Jänku Jenniga, kes istus üksinda murul ja nuuksus. Mõmm uuris, mis oli juhtunud, ja sai teada, et teised metsaloomad olid Jennit koolis pikkade kõrvade pärast narrinud.

Mõmm julgustas Jennit ennast tühjaks nutma, sest nii saab ta sisemisest murekoormast lahti. Pärast seda rääkis Mõmm Jenniga edasi, ja nad jõudsid järelduseni, et tegelikult on Jennil igati toredad kõrvad, sest nendega kuuleb väga hästi ja Jenni ema märkab neid juba kaugelt ja leiab Jenni üles, kui ta kuskile ära eksib.

Mõmm kinnitas Jennile, et oma isikupära üle tasub alati uhke olla, sest see teebki sinust sinu – just iseendana oled maailmale kõige väärtuslikum ja ise kõige õnnelikum! Jooga-Mõmm teab, mida ütelda.

Järgmisena kohtus Mõmm Laululind Laidiga, kes oli samuti nukra näo ja olemisega. Selgus, et ta oli käinud linnulaulukarussellil, kuid nüüd oli ta väga-väga kurb, sest ta ei võitnudki seda võistlust! Laidi oli kindel, et nüüd ei laula ta enam mitte kunagi, sest see on üks ilmatuma nõme tegevus! Õnneks õnnestub Mõmmil ka Laidi ümber veenda, kuidas ta seda tegi? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Jooga-Mõmmi süda oli helge ja õnnelik, sest oli ta aidanud ju kahte oma sõpra. Ta oli rahul, et oli jalutama tulnud. Seejärel otsustas ta oma matkast puhata. Mõmm istus päikese kätte maha ja toetas selja vastu suurt kuusepuud. Ta sulges silmad ning pani käed kõhule ja kujutas ette, et tema kõhus on sama ilus särav päike, nagu talle taevast vastu vaatas. Nüüd saame tuttavaks veel ühe vahva harjutusega.

Veidi hiljem kohtus Jooga-Mõmm ka Hunt Haraldiga, kes tuli koolist, ja temagi oli õnnetu! Lugemine ei olnud üldse välja tulnud ja ta sai päevikusse paha hinde. Hundu ulus ja kinnitas, et tal ei õnnestu mitte kui miski … Nüüd soovitas Mõmm Hundul kasutusele võtta sõna “veel”. Koos Mõmmiga sai Harald juba päris hästi loetud, ja Mõmm kinnitas, et endas ei tohi kunagi kahelda, sest kõiki oskusi saab treenida!

Nüüd läks Mõmm koju. Oli olnud vahva sõprade aitamise päev, kuid kodus hakkas ta maalima kollaseid tähekesi – igale paberilehele tegi ta ühe suure tähekese, siis kirjutas ta tähekest juurde veel juhised ja tormas tagasi õue. Mõmm kleepis puuvaiguga kuuskede külge toredad tähepildid, et kõik metsaloomad saaksid tähekese igasse tippu kirjutada need omadused, mis teevad nendest armsa ja erilise looma või linnu. Mõmm võttis endale ka ühe pildi tähekesega, ja pani kirja – heasüdamlik, loov, usin, õpihimuline ja olen olemas – kõik on ju igati vahvad ja olulised omadused!

Varsti olid kõik kuusepuude küljes olnud tähekesed täidetud. Raamatus on veel üks täheke, kuhu saab ka raamatu lugeja kirjutada.

See vahva tähekeste harjutus tõi kõigile naeratuse suule, sest tore on ka ennast vahel kiita. Lõpuks saame lugeda ka Laululind Laidi kevadkontsertist, kuhu tuli ka Jenni, luuletusega esines Harald, õhtujuhiks oli Orav Oskar. Kontsert oli suurepärane!

Järgmisel päeval otsustas Mõmm oma sõpradele õpetada veel ühe toreda harjutuse – muremõtetest vabanemise harjutuse. Kuidas see käib? Selle jätan Sulle endale avastada.

Selle vahva raamatu viimastel lehekülgedel meenutatakse seda, mis õpetusi Jooga-Mõmmi oma sõpradele jagas, milliseid harjutusi tegi. Siin on ka harjutus, kus on võimalik tõmmata ring ümber oma supervõimetele, ja saad vastata ka küsimustele – mida sa armastad enda juures kõige rohkem, mis tegevustes sa juba oled suurepärane, mis tegevustes tahad sa veel paremaks saada ja juurde õppida, milliseid sinu omadusi su sõbrad ja pere kiidavad?


Piret Raud „Kõik minu sugulased“ (Tänapäev)

Aadam ise on täiesti tavaline poiss, ent tema sugulased on viimne kui üks üsna pentsikud. Näiteks on tal suguvõsas kaksikõed Kant ja Nurk, kellest ühel on pea neljakandiline ja teisel kolmnurkne; tudengineiu Gea, kelle ilusatesse silmadesse armub kärbes; ning vanatädi Aime, kes kannab kaelas norskavat medaljoni. Veel on seal üks vürst, üks kindral ja üks sugulane on isegi siga. Kõigist nendest tüüpidest see raamat räägibki. Loe ja veendu ise!

Piret Raua kirjutatud ja illustreeritud „Kõik minu sugulased“ on igati muhe ja huumorikas lasteraamat, mis esimeset korda ilmus 2017. Nüüd on raamatust ilmunud kordustrükk.

Piret Raud on suurepärane jutusvestja, kellel on vägagi omanäoline huumor, mis paneb lugeja kaasa mõtlema. Väga vahva on seegi, et Piret Raud joonistab ise oma raamatutesse pildid, nii ka sellesse raamatusse, ja uskuge mind, need pildid on tõepoolest väga stiilsed ja lahedad.

Raamatus on kokku 26 lugu, milles koolipoiss Aadam jutustab oma kummalistest ja veel kummalistematest sugulastest.

Esimeses loos kinnitab Aadam, et tema peres on peale tema veel ema, isa, õde, koer ja kaks venda. Pere on üsnagi suur, kuid sugulasi on veelgi rohkem. Aadamil on sugulasi sedavõrd palju, et koolis ei saanud ta joonistada mitte suguvõsapuud vaid pidi joonistama suguvõsast sajajalgse. Sajajalgse iga jalg oli üks Aadami sugulane. Ja seda on ikka tõepoolest väga palju.

Esimene sugulane, kellega raamatus tuttavaks saame, on Aadami suurem vend Anton, kes on neliteist aastat vana ja meeter ja seitsekümmend viis sentimeetrit pikk. Selgub, et Antonil on kõva pea, mistõttu saab ta koolis halbu hindeid. Kõva pea on abiks jalgpallis. Antonist saab väga hea jalgpallur, kes lööb peaga väga palju väravaid, kuni ühel päeval lööb ta väravasse hoopis oma pea. Olukord on pehmelt öeldes kummaline, sest Antoni pea on nüüd kadunud ja keegi ei oska seda ka kusagilt otsida. Ühel päeval tuleb vanatädi Aimele hea mõte – tuleb kasvatada Antonile uus pea! Huvitav, mis sellest nüüd küll välja tuleb?

Teisena saame tuttavaks Aadami vanatädi pojatütre Geaga, kes on juba suur neiu ja käib ülikoolis. Tal on väga huvitavad silmad – üks silm on sinine, täpselt nagu taevas, teine on roheline nagu järv. Kui neid silmi hästi lähedalt uurida, võib isegi näha, kuidas sinises silmas lendab lind ja sõuavad pilved ning rohelises silmas ujub kala ja hõljuvad järvetaimed. Hämmastavad silmad tõepoolest! Nende kohta võiks öelda isegi magnetiseerivad. Need silmad on nii magnetiseerivad, et neisse armub üks kärbes, kes palub Gead endale naiseks. Mis sellisest olukorrast küll välja tuleb? Lahendus saabub siis, kui Gea läheb maale vanaema juurde, kus elab ka vanaema lehm Kirjak.

Kolmandaks sugulaseks selles raamatus on Aadami noorem õde Mia, kes on natuke arglik. Kõige rohkem kardab ta hirmsaid unenägusid, mistõttu ei taha ta õhtuti magama jääda. Vanaema otsustab kinkida Miale kaisukaru, millest on abi küll. Kuid, kaisukaru toovad ka Mia ema, isa, vanem vend Anton ja teisedki sugulased. Tuuakse ka teisi mänguloomi – jänesed, koerad, kassid, isegi elevant. Varsti on kaisuloomi nii palju, et Mia ei mahu enam oma voodisse.

Varsti ei mahu ta enam ei elutuppa, vannituppa ja mujale. Tervesse majja ei mahu enam. Kaisuloomi on nii palju, et Mia peab vist elama minema kuu peale. Õnneks on kuul üks huvitav ettepanek, mis võib olukorda lahenduse tuua.

Neljas sugulane on Aadami väikevend Aap. Ta on alles beebi, kes ei oska suurt midagi. Aap on kangesti uudishimulik ja tahab maailma avastada ning asju uurida. Kahjuks ei uuri Aap asju käte ja silmadega vaid ka suu ja hammastega, mistõttu otsustab perekond, et need asjad, mida Aap kiskuda ja närida ei tohi, need asjad pannakse kapi otsa.

Lõpuks on kõik asjad ja terve perekond kapi otsas, all põrandal on ainult Aap. Kuid, kas on see lahendus? Võin kinnitada, et ei ole.

Lugeda saame ka Aadami isa tädipojast, onu Markost, kellele meeldib ropendada, ta ropendab nii palju, et kohe hirmus hakkab. Lõpuks puutub ta kokku kalavanaemaga, kes soovitab onu Markol ilusaid sõnu rääkida. Mis sellest välja tuleb? Kas on sellest abi?

Loeme ka Aadami perele kuuluvast koerast Pollast, kes on kangesti oma peremehe ehk Aadami isa nägu, mis tekitab peres suurt segadust. Siin on ka lugu Aadami surnud vanavanaisast Eduardist, kes surres pärandas sugulastele igasugu põnevaid asju ja varandust, ka Aadam sai pärandusest osa, tema sai endale Eduardi nina!

Saame tuttavaks ka Aadami emapoolse vanatädi tütrepoja Hugoga, kes on väga tark, kuid seda mitte kahjuks mitte väga kauaks.

Juttu on ka vanatädi Aimest ja tema medaljonist, milles on tema mehe Nikolai pilt. Kummaline on see, et onu Nikolai pilt norskab! Raamatus on ka vanaonu tütretütar Mona, kellele meeldib asjadesse auke teha, siin on ka tädi Ilme, kes on vägagi ilmetu, nii et ta diivanile lausa ära kaob. Saame tuttavaks onutütar Leenaga, kes on tubli sporditüdruk ja talle hakatakse süüa andma ainult porgandeid, et tulemused läheksid veelgi paremaks. Siin on ka kindral Kalle ja tema treenitud kärbes Kiki, siin on Aadami isa, kelle kõrvades on palju helisid, siin on Aadami vanaema, kelle hammaste pesu toob kuuldavale imelisi muusikahelisid.

Raamatu viimane lugu on Sassist ja liblikatest, kusjuures Sass on veel sündimata, tema on Aadami tulevane poeg.

Selline väga vahva ja mõnusa huumoriga raamat on see „Kõik minu sugulased“. Väga lahedad tegelased, ootamatud sündmused ja situatsioonid.


Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst“ (Tänapäev)

Onu Mati ei ole päris tavaline onu. Ta on maailma parim loomaarst ja tunneb ennast kõige mõnusamalt just nimelt loomade seltsis. Näiteks äratuskella asemel on tal kukk. Ja kui teised inimesed lähevad vanni kummist pardiga, siis onu Mati võtab vanni kaasa päris ehtsa hane. Jalutamas käib ta elevanti ja parkimiskohal hoiab ehtsat jaaguari. Rotte ei ole onu Mati jaoks kunagi liiga palju ning kirpe ja täisid kannab ta lausa taskus kaasas.

Sõbrad ja tuttavad on onu Matil ka isemoodi: mustkunstnik, kellel on jäneste kübarast väljatõmbamise sõltuvus, president, kes teeb ootamatult hästi prääksuga kükke, maailma rikkaim koer, kellel on koguni isiklik saba tagaajaja, ja onu Girik, kes aretab esmaklassilisi inimsööjatiigreid – süleloomadeks. Rääkimata naabritädist, kes kasvatab oma korteris kasside asemel kaameleid.

Priit Põhjala kirjutatud „Onu Mati, loomaarst“ ilmus esimest korda 2018. aastal, nüüd kordustrükk.

Mõned lasteraamatud on kohe sedavõrd naljakad, et neid on raske käest panna ja need sobivad lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. „Onu Mati, loomaarst“ ongi just selline raamat, mida loed ja itsitad, loed edasi ja itsitad jälle. Selline tõeliselt hea tuju raamat, mis kirjutatud mõnusa huumoriga.

Esimeses peatükis saame onu Matiga tuttavaks. Onu Mati oli loomaarst, maailma parim loomaarst, sest tema kabineti seinal oli aukiri: „Onu Mati, maailma parim loomaarst“. Lapsena unistas onu Mati hoopis teistsugustest ametitest. Viieaastaselt tahtis ta saada liivalosside ehitusinseneriks, kuueaastaselt udujutuvestjaks, seitsmeselt Ameerika mägede proovisõitjaks, kaheksaselt kosmonaudiks või kauboiks või detektiiviks. Onu Mati oleks hea meelega olnud kosmosekauboi, kes lahendaks kadunud lehma juhtumi. Kümneaastaselt tahtis onu Mati hakata kurjategijaks, kes teeks ainult head kurja.

Läks üksjagu aega, ene kui onu Mati hakkas aru saama, et tema tõeline kutsumus oli olla hoopis loomaarst.

Teises peatükis saame teada, et onu Mati töötas loomaaias ja tal oli komme sealt tööd koju kaasa võtta. Vahel võttis ta koju kaasa natuke tööd, näiteks karbitäie harilikke maipõrnikaid või roninastiku, vahel jälle rohkem, näiteks vesipühvli või paari kaelkirjakuid. Nii oligi onu Mati kodu, kesklinna kahetoaline köögiga korter, ühtelugu loomi-linde puupüsti täis. Siinkohal tuleb mainida, et naist onu Matil ei olnud. Kuna onu Matil oli kodus palju loomi-linde, siis tegid need ka palju lärmi, kuid naabritega oli onu Matil vedanud. Naabreid oli onu Matil ainult üks, ja see töötas muusikakoolis kojamehena. Seetõttu oli tema igasugu lärmiga harjunud.

Kolmandas peatükis sõidame koos onu Matiga trollis. Tema tööpäev loomaaias lõppes kell viis ja loomaaiast koju sõitis ta kella poole kuuese trolliga, sest see troll oli alati tühi. Kella poole kuuese trolli juht oli suur loomasõbaer, mistõttu ta ei pahandanud, kui onu Matil loomad kaasas olid. Nii sõitsid trolliga hüäänid, mägigorilla jpt. Üks kord sai onu Mati trollijuhi käest siiski ka riielda, kuid seda mitte loomade pärast, aga hoopis millegi muu eest.

Ühes järnevatest peatükkidest külastab loomaaeda härra president, kellel olid ümmargused öökulliprillid ja mummuline kikilips. Onu Mati tutvustab härra presidenti kõikidele loomaaia elanikele, kusjuures härra president oli muhe mees, kes püüdis ka kõiki loomaaia elanikke lõbustada.

Väikesel lugejal õnnestub käia koos onu Matiga riigi sünnipäeval ka paraadil. Sellisel paraadil, kus olid sõdurid, püssid ja tankid. Onu Mati tuli paraadi vaatama ninasarviku seljas. Ta sattus seisma ühe tanki kõrvale. Selle tanki juhiks oli sõdur, kes armastas uhkustada, kuid lõpuks sai temast hoopis loomaaia aednik.

Me käime onu Matiga ka Saksamaal, kus ta kohtus ühe nutika hobusega, kellel oli nimeks Kaval Hans. Nutikas hobune oskas arvutada või vähemalt selle hobuse omanik lasi rahval sedasi arvata. Onu Mati oli samuti nutikas mees, ja tema sai üsna ruttu aru, et siin tegeletakse hoopis valetamisega. Onu Mati otsustas tõe päevavalgele tuua. Lõpuks pääses Kaval Hans hobusekoplisse, mis meeldis talle palju rohkem, kui linnaväljakul arvutamine. Tänutäheks saatis Kaval Hans onu Matile kirja, sest ega see, et hobune ei oska arvutada, ei tähenda, et ta ei oskaks kirjutada!

Saksamaal ootas onu Mati rongijaamas lennukit, et tagasi koju sõita. Selles jaamas kohtas onu Mati ka viit koera ja koeraomanikku – üks neist oli hispaanlane, teine Tšehhi- ja kolmas Taimaalt, neljas oli türklane ja viies venelane. Koeraomanikud omavahel siiski suheldud said, sest nad oskasid kõik pisut suahiili keelt! Koertega oli veidi keerulisem lugu, sest nemad ei saanud üksteisest aru. Kui mängu tuli üks kohalik kass, siis leidsid ka koerad ühise keele.

Ühes loos sai onu Mati ühel suvepäeval väga kõva nohu. Nohu oli nii tugev, et onu Mati pidi vahetpidamata nuuskama. Onu Mati otsustas minna apteeki nohusalvi ostma. Ta pani jalga karupüksid, selga kasuka ja pähe karvamütsi ning asus teele. Järgmisel päeval kirjutati ajalehes, et kesklinnas nähti liikumas kurjalt möirgavat ninaahvi!

Ma ei saa Sulle kõiki onu Mati juhtumisi ära rääkida. Sel juhul oleks lugemine ju hiiglama igav. Kuid, selles raamatus saab onu Mati teada, et torusiil ei olegi siil, et kõik Jürid ei olegi torujürid. Juttu on ka kange kaelaga kangekaelsest kaelkirjakust, keda onu Mati pidi ravima, koju unustatud prillidest, jänesepabulatest ja rosinatest šokolaadis, kaamelitädist kelle kaameleid pidi onu Mati valvama, teadusele tundmatust loomast, kes osutub olevat hoopis tulnukas planeedilt Julius X, loomade toitmisest loomaaias külastajate poolt, mis on ju rangelt keelatud, kuigi onu Matile võiks ju Lehmakese komme ikka tuua. Juttu on elevandist portselanipoes, onu Mati õest tädi Matildast, mustkunstnikust, onu Aadust, norskavast elevandist, maailma pikima sabaga loomast, kes külastab loomaaeda, maailmakuulsast seiklejast Metsikust Billist, loomade kasutusjuhenditest jpm.

Väga lahedad pildid on joonistanud Anni Mäger, kes joonistanud väga lahedaid pilte ka sellistesse raamatutesse nagu „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte“ (Markus Saksatamm), „Salasõna“ (Wimberg), „Limpa ja mereröövlid“ (Andrus Kivirähk), „Nelja nimega koer“ (Jaan Rannap) jpt.

Igal juhul on selles raamatus nalja nabani ja rohkemgi veel! Väga mõnus lugemine.

 


Johanna-Iisebell Järvelill „Milla“ (Varrak)

Milla arvab, et ta on tavaline meriristist millimallikas siin Läänemeres. Kuid kui tuleb välja, et Milla on hoopis kaugest ookeanist pärit meduus, hakkab ta otsima koduteed. Loo lõpuks selgub, et ei ole tähtis, kus asub sinu kodu, peaasi, et sinu ümber on su lähedased ja sõbrad. “Milla” jõudis 2021. aastal Põlvepikuraamatu konkursil finaaltööde hulka.

Johanna-Iisebell Järvelille kirjutatud ja Maris Siimeri illustreeritud “Milla” on üks hiiglama vahva laste- ja loodusraamat pere pisemetele, milles on igati lahedad tegelased ja igati vahva lugu.

Raamatu alguses saame tuttavaks Millaga, kes on pisike meriristist millimallikas. Tema koduks on meie Läänemeri, kuid Millal on väga imelik tunne. Justkui tema kodu ei olekski siin. Merepõhi ei ole värviline, kalad ei ole nii kirjud, vesi ei ole piisavalt soolane ega soe.

Millal on üks vahva sõber – ahven Asso, kellega Milla ujub viidikaparvedega võidu. Asso saab aru, et Milla on mõtlik ja nukker. Miks on see nii?

Milla vastab Assole, et ta on kurb ja tahaks minna ookeani elama. Ta soovib näha värvilisi koralle, suuri vaalasid ja delfiine. Milla ei ole kindel, et just Läänemeres on tema kodu.

Ka Asso sai kurvaks. Mitte sellepärast, et sõber lahkuda tahab, vaid sellepärast, et Milla on nii õnnetu.

Ühel päeval kohtusid Milla ja Asso angerjas Sandroga, kes oli tulnud väga kaugelt Saragasso merest ja kohanud enda teel väga palju erinevaid loomi. Sandro oli kindel, et Milla ei olegi pisike Läänemere millimallikas, ta on hoopis ookeanist pärit suur meduus! Milla oli tõepoolest erekollane ja üldse mitte teiste meriristide sarnane.

Milla oli selle uudise peale õnnelik, aga samas ka veidi hirmul. Mis nüüd saab? Kuidas leida kodutee tagasi ookeani? Ja kuidas ta siia sattus? S

andro teadis vastust. Sandro oli kindel, et Milla oli sattunud sinna kaubalaevaga, sest laevadega reisib väga palju rändtigusid, ümarmudilaid, signaalvähke ning palju teisi loomi ja kalu.

Nüüd jättis Milla Assoga hüvasti ja hakkas otsima teed, kuidas saada tagasi koju. Ta küsis abi forellilt, kes soovitas Millal ülesvoolu minna, kuid see soovitus ei aidanud Millat, sest forell kiirustas otsima oma kodujõge.

Milla jõudis varsti jäisesse vette. Seal kõrgusid suured jäämäed, millel oli askeldamas palju pingviine. Üks neist, pingviin Pilvi, tuli huvitavat külalist vaatama, kuid ka Pilvi ei osanud öelda, kust võiks Milla sooja vett leida. Pilvilgi oli mure – ta vibutas oma tiibasid, kuid õhku ei tõusnud. Kahjuks ei osanud Milla Pilvit aidata, sest ka tema ei osanud lennata … Milla soovitas pöörduda lähedal oleva majaka juurde, kus elakas kajakas. Äkki oskab kajakas lendamise osas head nõu anda.

Milla ujus edasi. Ujus päevad ja ööd, väga pikka aega. Ühel hetkel ei olnud tema ümber mitte midagi ega kedagi. Millal hakkas hirmus. Ainult tähed koos kuuga paistsid pimedas taevas. Ka kuu oli kurva näoga ja Millale näis, et temagi on mures.

Milla märkas, et üks täht taevas on väga ere. Teistest suurem ja nii kirgas. Äkki see täht näitab, kuhu Milla peab minema? See täht oli Põhjanael, mis oskas Millale näidata mitte tema koduteed, vaid seda, kus asub põhjasuund.

Kas sellest on Millale abi? Igal juhul kohtub Milla oma teel veel ka jääkaruperega, kelle emme tahab kasvatada porgandeid, kuid see ei taha tal õnnestuda. Milla teab miks, ja annab nõu, mida võiks jääkarupere valmistada. Milla kohtub veel ka rõõmsa vaalaperega, kes on nõus Millat aitama …

Kas Milla jõudis sooja ookeani? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Ja ühel hetkel avastab Milla, et igtaseb oma sõpra Assot … Kuidas lugu lõpeb? Millal avastab, et ta peab otsima …

Selline ilus lugu selles raamatus. Lugu, mis jutustab väikesele lugejale loodusest ja veeloomadest. Kaunid on ka raamatus olevad Maris Siimeri illustratsioonid, värviküllased ja lastesõbralikud.


Aino Pervik „Paula lumememm. Paula raamatukogus“ (Tänapäev)

Raamatu esimeses loos ”Paula lumememm” sajab maha esimene lumi ja see teeb tuju rõõmsaks ka suurtel inimestel. Otsekui iseenesest hakkavad lapsed lumesõda pidama. Ehitatakse lumekindlused ja tingimata tuleb teha ka lumememm.

Teises loos on jutustatud, kuidas Paula klass käis lasteraamatukogus. Räägitakse ka entsüklopeediast ja eksliibristest. Entsüklopeediat vaatavad rohkem suured inimesed. Eksliibris võib vabalt ka lastel olla. Eksliibris on raamatuviit, mis viitab raamatu omanikule.

Aino Perviku kirjutatud, ja Piret Raua illustreeritud Paula-lood on esimest korda ilmunud mõned head aastad tagasi, kuid need on sedavõrd mõnusad, lihtsad ja vahvad lastele lugeda, mistõttu on Paula-lugusid hakatud uuesti avaldama. Seekord on ühtede kaante vahel kaks lugu – „Paula lumememm“ (ilmus esimest korda 2005, kirjastus Tiritamm) ja „Paula raamatukogus“ (ilmus esimest korda samuti 2005, kirjastus Tiritamm).

Selle raamatu esimeses osas „Paula lumememm“ on reede õhtu. Reedeõhtud on kõige mõnuamad õhtud, sest on teada, et ees seisab kaks vaba päeva, kui ei pea minema kooli. Õhtusöök oli söödud, Paula ja Patrik (tema on ju Paula väikevend) olid koos isaga elutoas. Isa vaatas televiisorit. Paul ja Patrik panid puslet kokku. Pusle peal oli talvepilt, millel oli maa üleni täis paksu valget lund, keset lumist maad oli tiik. Tiik oli jääs ja selle peal uisutasid muumitrollid.

Tegelikult pani puslet kokku Paula, kuna Patrik võttis kogu aeg puslest kildusid ära. Lõpuks sai Paula vahva talvepildi valmis, kuid Patrik ajas selle laiali ja käskis uuesti kokku panna, kuid Paula ei viitsinud. Seejärel otsustasid Paula ja Patrik hoopis televiisorit vaatavat isa segada. Isa palus neil lõpetada, ja just siis tuli ema teiste juurde elutuppa ja ütles, et väljas sajab lund!

Paula ja Patrik läksid koos emaga kööki, sest köögiaknast oli lumesadu kõige parem vaadata. Ema lükkas kardina akna eest ära, köök oli pime, ja pimedas oli lumesadu paremini näha. Lumehelbed langesid ja langesid, kuigi Patriku arvates polnud see lumi vaid prügi, mis alla kukkus ... Lõpuks tegi ema köögiakna lahti ja võttis käega aknalaualt lund. Ta lasi Patrikul katsuda, kuid Patrik arvas, et see pole sugugi mitte lumi, see oli lihtsalt märg.

Lund sadas öö läbi, hommikul oli paks lumi maas. Puude ja põõsaste oksad olid valged, autode katustel olid laiad lumemütsid. Paul ja Patriku akna taga kõlkus korviposti korv, milles lund ei olnud. Selles oli punane paber. Naabripoiss Joosep oli saatnud Paulale kirja, milles Joosep kutsus Paulat õue lumememme tegema. Paula saatis Joosepile kirja vastu, et OK!

Õue me lähemegi, aga enne seda oli vaja Patrik riidesse saada, ja see polnud sugugi mitte lihtne ülesanne. Kui Patrik ja Paula lõpuks riidesse said, siis oli Joosep juba õues, kuid seal olid ka teised õuelapsed: Triin, Marge, Meelike, Arts ja Janek.

Arts ja Janek veeretasid suuri lumepalle, sest nemad hakkasid lumekindlust ehitama. Pisikese segaduse korraldas Patrik, kes otsustas kindad käest võtta, ja katsuda lund palja käega, kuigi lumi oli külm. Lisaks otsustas Patrik lund ka süüa, sest Arts oli ütelnud, et lumi on jäätis. Patrikul oli vaja see selgeks teha, kas tõepoolest on lumi jäätis.

Poisid ehitasid lumekindlust, Paula ehitas lumememme. Lapsi tuli õue ka naabermajadest, sest mujal ei olnud nii head suurt õue kui Paula juures. Nii tulid Agnes ehk Aki (tema meeldis Paulale) ja ületänava-maja Franz, keda kutsuti Ransaks. Lõpuks olid lapsed suures lumekindluse ehitamise tuhinas, ja otsustati ehitada lausa kaks lumekindlust. Siis hakati valmistama lumepalle, pärast pikka vaidlust leppisid lapsed omavahel kokku, et lumepalli sisse kivisid panna ei tohi! Seejärel hakati pidama lumesõda, ja prooviti vallutada lumekindluseid. Ühel pool oli tüdrukute lumekindlus (nendega oli koos ka Ransa) ja teisel pool poiste lumekindlus. Väike Patrik lõi ka kaasa, kuid ta korraldas jällegi väikese segaduse, millega kaasnes see, et Aki viskas Joosepit lumepalliga. Pall tabas Joosepit vastu nina, poisi nina hakkas verd jooksma. Paula hüüdis appi, et Joosep sai haavata!

Lumesõda sai ootamatu ja verise lõpu. Poisid otsustasid lumekindlused ära lõhkuda. Püsti jäi vaid Paula tehtud lumememm.

Seejärel lähme koos Paula ja Patrikuga koju tagasi. Neid ootas lõunasöök – kalasupp ja pannkoogid. Patrikule supp ei meeldinud, tema tahtis pannkooke, kuid maitsvat kalasuppi sõid lõpuks kõik – Paula, Patrik, ema ja isa. Õhtu saabudes läks Patrik magama (ta kuulas enne uinumist Mozarti viiulikontserti). Ema ja Paula (Joosep ka) läksid õue, et Paula lumememmele lumelatern meisterdada.

Õues olid nad üsnagi üllatunud ja ema isegi kurb, kuna lumememmega oli midagi tehtud ... midagi, mis oli vägagi inetu, kuid selle jätan ma Sulle endale avastada.

Loo lõpus kirjutas Paula maale kirja, koer Pontule, kes nüüd elas ju vanaema ja vanaisa juures. Paula kirjutas, et neil on juba ammu lumi maas, et ta tegi lumememme, et neil oli lumesõda ja pannkoogid.

Raamatu teine osa on „Paula raamatukogus“, mis algab emakeele tunnis. Õpetaja Reekon palus lastel järgmisel päeval puhas vihik kaasa võtta. Õhtul tuli see Paulale meelde ja ta küsis emalt puhast vihikut. Ema luges parajasti raamatut ja soovitas Paulal kapist vaadata. Ema kapis oli harilikult suur virn vihikuid tagavaraks, et ei peaks alati kohe poodi jooksma, kui Paulal vaja.

Seekord ei olnud kapis mitte ühtegi vihikut! Ema ei suutnud seda uskuda, sest alles oli ta vihikuid toonud. Nüüd hakati üheskoos vihikuid otsima ja leiti need väikevend Patriku mänguasjade kastist kõige alt. Patrik oli igasse vihikusse midagi pliiatsiga sisse sodinud. Muist vihikuid oli kokku kortsutatud ... mis nüüd teha? Ema soovitas võtta soditud lehed välja, kuid Paula oli kindel, et niiviisi ei tohi, sest vihikus pidi olema õige arv lehti. Paula oli nii õnnetu, et lausa nuttis. Lõpuks tuli emal hea mõte – ta võttis kõik vihikud klambritest lahti, korjas puhtad lehed välja ja pani neist kokku uue vihiku. Uues vihikus oli täpselt õige arv lehti.

Kuna see lugu on veidi lühem kui esimene selle raamatu lugu, siis ma Sulle kõike ei saagi ära rääkida, kuid Sul on võimalus lugeda sellest, kuidas Paula ja tema klassikaaslased hakkavad puhtasse vihikusse tegema lugemispäevikut, saame teada, milliseid raamatuid lapsed on lugenud. No näiteks Oliver oli lugenud entsüklopeediat, Karl oli lugenud juturaamatut „Jussikese seitse sõpra“. Anselm ei olnud raamatuid lugenud, sest tänapäeval on inimesel arvutid! Paulale meeldisid Jipi ja Jannekese lood, kuid ta ise polnud neid lugenud, neid lugusid oli Paulale ja Patrikule lugenud ema. Paulal oli ka endal üks raamat pooleli, kuid esialgu ei tulnud talle pealkiri meelde. Lõpuks ikka tuli, see oli „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magamad jääda“.

Juttu on ka sellest, et igal raamatul on autor ehk kirjanik. Näiteks Silvi Väljal, Ellen Niit, kuid lasteraamatul võib olla ka kunstnik, nagu näiteks Silvi Väljal.

Järgmisel päeval läksid Paula ja tema klass koos õpetaja Reekoniga lasteraamatukokku. Nii saame lugeda, mis asi see raamatukogu on, ja miks ta hea ja vajalik on. Raamatukogus oli ka vahva raamatukogutädi (tal oli seljas äge elevandimustriga seelik), kes lastele igasugu huvitavaid asju rääkis. Seintel olid ägedad pildid, millel olid Sipsik, Krõll, Nublu, Naksitrallid, Kunksmoor, pokud jt Juttu on Astrid Lindgrenist, Henno Käost, Edgar Valterist, Andrus Kivirähkist, sellest, et raamatuid on ilmunud igasugu keeltes, et raamatud võivad olla vägagi vanad (näiteks „Eesti Laste Rõõm“ aastast 1865, pisike Triinu oli kindel, et ka tema isa oli just sellel aastal sündinud, hiljem lepiti kokku, et Triinu isa oli ikka aastast 1965). Lapsed saavad teada, mis asi on lugejapilet, ja kuidas seda saada, mis asi on ramatuviit ehk eksliibris. Juba järgmise päeval joonistasid lapsed koolitunnis ka eksliibriseid, Paul oma oli eriti ilusasti joonistatud, mistõttu sai ta ka õpetaja Reekonilt kiita.

Sellised vahvad lood nende kaante vahel. Jätkuvalt mõnusad ja muhedad lugeda, on siin ju ka vahvaid teadmisi väikesele lugejale ja vajalikke õpetussõnu, mis võib juhtuda, mis mitte jpm.