Jerome K. Jerome „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ (Pegasus)

Inglise kirjaniku Jerome K. Jerome (1859-1927) raamat „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” kuulub jätkuvalt maailma huumoriklassikasse ning seda loetakse ka tänapäeval suurima mõnuga maailma eri paigus.

Kolm sõpra leiavad ühiselt, et nad on ületöötanud ning vajavad hädasti puhkust. See otsustatakse veeta mööda jõge kulgedes. Plaani pidades tundub kõik hea, aga reaalsusega kokku põrgates ilmneb üks viperus teise järel: ilusa tähise öö asemel ladistab vihma, hommikune suplus külmas vees ei tundu kuigi meeldiv ja jõeäärsete maaomanike isekus ajab vihale.

Hädade kiuste leiavad härrasmehed aega arutleda Inglismaa ajaloo ja antiigi üle, teha tähelepanekuid paadimatkaks sobiliku riietuse kohta ning filosofeerida elu üle laiemalt.

Eesti keeles on Jerome K. Jerome´ilt ilmunud: „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ (esimest korda 1923, Marta Sillaotsa tõlkes, seejärel juba 1978, Perioodika, LR; 1994 KRK; 1999 Härmametsa talu kirjastus; 2017, Pegasus, ilmumisaastad on erinevad, kirjastused on erinevad, kuid tõlkijaks on kõigil ilmumistel Tiiu Viires);

„Kolm meest uitamas“ (1999, Härmametsa talu kirjastus; 2017, Pegasus); „Nemad ja mina“ (1999, Härmametsa talu kirjastus); „Laisa mehe laisad mõtted“ (2000, Härmametsa talu kirjastus); „Laisa mehe teisi mõtteid“ (2002, Härmametsa talu kirjastus); „Õdusad õhtujutud“ (2007, Fantaasia.

Jerome Klapka Jerome (1859 – 1927) oli inglise kirjanik, keda tuntakse kõige paremini just selle humoorika raamatu ehk „Kolm meest paadis (koerast rääkimata) järgi. Teos ilmus 1889.

Ta sündis Caldmore Roadi ja Bradford Streeti nurgal olevas majas Walsallis, Staffordshire´is, kus nüüd asub kirjaniku majamuuseum.

Tulevasel kirjanikul oli kaks õde ja üks vend, kes suri üsna noorelt. Tema lapsepõlv möödus suures vaesuses, isa suri, kui Jerome oli 12-aastane. Õige varsti pidi Jerome koolist ära tulema. Poolteist aastat hiljem suri ka ema. Jerome´il oli mitmeid ameteid, teiste seas töötas ta raudtee kontoris.

1888. aasta suvel abiellus Jerome Georgina Elizabeth Henrietta Stanley Marrisiga, kellel oli tütar eelmisest abielust. Nende mesinädalad möödusid Thamesil, ja sellel oli üsna suur mõju menukale teosele „Kolm meest paadis“.

Umbes samal ajal hakkas Jerome tegelema kirjanduse, teatri ja ajakirjandusega. 1886 ilmus tema raamat „Laisa mehe laisad mõtted“, mis saavutas populaarsust. 1888 kolis ta Chelsea Gardens´isse, kus ta kirjutas valmis „Kolme meest paadis“ (1889, see tegi Jerome´i kuulsaks terves Euroopas ja Ameerikas), mis sai ka järje „Kolm meest uitamas“ (1900).

Lisaks nendele kirjutas Jerome ka näidendeid, mis olid Londonis üsnagi populaarsed.

Ka ajakirjanikuna oli Jerome üsna edukas. 1892 valiti ta toimetama ajalehte „The Idler“, kuhu kirjutasid mitmedki edukad kirjanikud. 1893 tegi Jerome oma ajalehe „To-Day“, kuid õige varsti pidi ta majanduslikel põhjustel mõlemast loobuma.

Jerome oli nõus minema sõtta, kuid vanuse tõttu (56) teda armeesse ei võetud. Siiski sai temast kiirabi autojuht Prantsusmaa armees. Sõda masendas kirjanikku, nagu ka tema kasutütre surm 1921.

1926 ilmus tema elulooline teos „Minu elu ja aeg“, veidi hiljem sai temast Borough´ aukodanik! 1927 tabas Jerome´i ajuinsult. Ta oli haiglas nädal aega ja seejärel suri. Tema surnukeha tuhastati ja maeti Ewelmee´sse, Oxfordshire´is.

Ma mäletan, et ca paarkümmend-kolmkümmend aastat tagasi üritasin seda raamatut lugeda, kuid toona jäi see miskipärast pooleli. Ju vist seetõttu, et see on lugu, mis viib lugeja 19. sajandi lõppu, mistõttu oli toonane elustiil ja ka toonane huumor minu jaoks veidi arusaamatu. Ma ei tea, kas see ongi õige sõna, seda tunnet kirjeldama. Ma olen püüdnud vaadata ka samanimelist filmi, mis Nõukogude ajal 1979 valmis. Selles kehastas üht peaosa suurepärane Andrei Mironov. Kuid ka see filmiversioon ei pakkunud huvi … kes teab miks. Kuid nüüd, lugedes seda uuesti, hakkasid asjad ka minu jaoks paika loksuma, ja tegelikult oli nii, et lugesin ja itsitasin, keerasin lehte, lugesin ja itsitasin jälle. Ju on see ikkagi teos, mis on seotud ka ealiste iseärasustega ja kindlasti ka laiskusega …

Raamat jutustab meile kolme inglise mehe paadisõidust Thamesi jõel Kingston upon Thamesist Oxfodini ja tagasi. Minajutustajaks on raamatu autor Jerome K. Jerome. Temaga koos sõidavad paadiga George, William Samuel Harris ja foksterjer Montmorency.

Huumorika raamatu eessõnas tõdeb autor, et selle raamatu peamine ilu ei peitu niivõrd tema kirjanduslikus stiilis ning temas sisalduva informatsiooni hulgas ja kasulikkuses, kuivõrd tema lihtsas tõepäras. Siin jutustatakse sündmustest, mis on tegelikult aset leidnud. Autor ei ole rohkem teinud, kui faktidele veidi värvi lisanud.

Esimene peatükk. Selles saame teada, et meie tulevane reisiseltskond koosneb kolmest mehest ja koerast. Peategelased istusid minajutustaja toas, suitsetasid ja rääkisid sellest, kui viletsad nad on – meditsiini seisukohalt. Nad tundsid end kõik haiglasena ja hakkasid seetõttu veidi muretsema.

Minajutustaja tõdeb, et see on tõesti väga imelik, aga alati kui ta mõnd patentravimite reklaami loeb, jõuab ta järeldusele, et kannatab seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all. Igal üksikul juhul näib diagnoos täpselt tema läbielamistele vastavat. Peategelane jutustab siin igasugu haigustest, mis tal peaks küljes olema, ja sellestki, kuidas ta oma tohtri juurde läks. See ongi Jerome K. Jerome puhul väga huvitav, kuidas ta leidlikult pikib vahele igasugu meenutusi ja mälestusi varasemast ajast kui see paadireis, kuid kõik see iseloomustab meie peategelasi, ja nii saab autor igasugu naljakaid ja koomilisi situatsioone esile tuua.

Tagasi minajutustaja ja tema tohtri juurde. Jerome kinnitab oma tohtrile, et tal ei ole põlvekedra paistetust, kuid ülejäänud haigused on tal kõik olemas. Loomulikult kuulab tohter oma patsienti, teeb mõned protseduurid, annab isegi retsepti! Apteekeri juures selgub, et retseptil on kirjas: „1 nael biifsteeki ja 1 pint õlut iga kuue tunni järel. 1 kümnemiiline jalutuskäik igal hommikul. 1 voodi igal õhtul kell 11. Ja ära koorma oma pead asjadega, millest sa midagi ei taipa.“

Jerome kinnitab, et ta tegi nende nõuannete järgi ja tulemus oli suurepärane. Ta päästis oma elu ja elab siiamaani.

Nüüd on kolm sõpra koos ja nad veetsid pool tundi üksteisele oma haigusi kirjeldades. Süüakse ka korralik õhtusöök (sibulaklops ja rabarberikook), tehaks mõni naps, süüdatakse piibud ja jätkatakse tervisliku seisundi arutamisega. Ühiselt jõuatakse arvamusele, et nende haiguste põhjus on ületöötamine! Harris kinnitas, et nad vajavad puhkust, millele George lisas, et puhkust ja täielikku vaheldust. Minajutustaja arvas, et see võiks olla mõni üksildane ja idülliline koht, mille uinuvatel radadel võiks veeta päikeselise nädala. Kuid ei!

Harris leidis, et puhkuse ja vahelduse jaoks on parim merereis. Siinkohal meenutab minajutustaja oma õemehe lühikest merereisi, millelt too naases rongiga, sest tema tervisele oli raudtee küllalt hea.

Minajutustaja veeretas merereisist loobumise põhjuse George´ile, kuid too kinnitas omakorda, et just minajutustaja ja Harris võivad merehaigeks jääda! No ja merehaiguse kogemustest saame lugeda ka … ja needki on üsnagi humoorikad …

Ja äkki lausus George, et nad peaksid minema mööda jõge sõitma. Neil oleks vaja värsket õhku, liikumist ja vaikust. Vahelduvad maastikupildid hoiaksid nende mõistuse erksana ja raske tööga tuleks hea isu ning sügav uni. Kolme meest olid selle ettepanekuga nõus, ainus, kes vastu oli, oli Motmorency ehk foksterjer, sest tema ei ole kunagi jõest hoolinud. Kolm meest olid poolt, üks koer oli vastu, ettepanek läks läbi.

Kui Sa nüüd arvad, et alustame paadisõiduga jõel, siis Sa eksid. Nüüd algavad ettevalmistused paadisõiduks – kuhu minna, asjad , mida kaasa võtta, söök ja jook, mida kaasa võtta, riided, mida selga panna, millal sõiduga alustada jpm. Ja usu mind, need ettevalmistused võtavad aega, on väga põhjalikud, kuid kindlasti ka väga humoorikad.

Esimesena hakkas meie reisiseltskond nuputama, kust teekond alustada. Ostustatakse Kingstoni upon Thamesi kasuks. Kas telkida või ööbida võõrastemajas? Jerome ja George olid telkimise poolt, sest see oleks ürgne, vaba ja patriarhaalne. Meenutatakse isegi telkimise võlusid, kuni Harris küsis, mis siis, kui vihma hakkab sadama? Ja seejärel meenutatakse vihmaseid öid, uppuvat telki jpm. Seetõttu lepiti kokku, et ilusatel öödel ööbitakse väljas, aga kui on märg või kui nad tunnevad vajadust vahelduse järele, siis ööbivad nad, nagu korralikud inimesed kunagi, hotellides, võõrastemajades või sissesõiduhoovides. Seejärel saame tuttavaks Jerome´i foksterjeriga, kellele meeldis kanu ja kasse rünnata … või teiste koertega kakelda.

Järgmisel õhtul kogunes meie reisiseltskond uuesti, sest tuli otsustada, mida kaasa võtta. Selles peatükis tõdeb autor, et koormatud paat on kohmakas, tema juhtimine on keeruline ning hädaohtlik ülesanne, ja sa ei vabane hetkekski murest ja hoolest, et puhata ja laisklevalt unelda … Ja veel. Inimese elupaat peab olema kerge ja sisaldama ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes tõesti seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või jaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus.

Mida plaanivad meie peategelased kaasa võtta, kusjuures nimekirja koostamine usaldati George´ile. Otsustatakse, et telki ei võeta, võetakse kattega paat, sel juhul tuleb kaasa võtta tekid, latern, seep, hari ja kamm, hambaharjad, pesukauss, hambapulber, habemeajamistarbed, paar suuremat käterätti suplemise jaoks, kuid ka riided: George oli kindel, et piisab kahest kergest ülikonnast, kuid ka vahetuspesu, sokid, taskurätikud, säärikud, spordikingad.

Ja toit! Hommikusöögiks on vaja panni, teekannu, kastrulit ja piiritusepriimust. George lisab, et kindlasti mitte ei tohi võtta petrooleumipriimust, ja me saame lugeda üsnagi humoorikat vahepala, miks seda ei tohi kaasa võtta. Edasi toiduained: hommikusöögiks munad, sink, külma praadi, teed, leiba, võid ja keedist. Lantšiks biskviidid, külm praad, võid-leiba ja keedist, juustu ei tohi võtta, sest nii nagu petrooleumgi hakkab juust domineerima …

Mõnusaks vahepalaks on siin ka meenutus, kuidas Jerome Liverpoolist juustu käis toomas … George kinnitas, et kellaviietee jäetakse ära, kuid kell seitse on neil hea, tõeliselt toekas söömaaeg – lõunasöök, teejoomine ja õhtusöök kõik üheskoos. Selleks on vaja lihapirukaid, puuviljakooke, külma praeliha, tomateid, puuvilju ja muud rohelist kraami. Joogiks limonaadi, mitu pakki teed ja pudeli viskit. Õlut ja veini otsustakse mitte kaasa võtta, sest need on jõematkal täiesti sobimatud. Nad teevad uniseks ja loiuks.

Järgmisel päeval hankisid meie peategelased kõik vajaliku ja tulid õhtul kokku, et pakkimisega algust teha, ka see on üsnagi humoorikas tegevus …

Laupäeval on plaanis ärgata 6.30, kuid majapidajanna, proua Poppets äratab Jerome´i, kui kell hakkas üheksa saama. Jerome meenutab mõningaid varasemaid puhkuseid, kui ilma tõttu jäid paljud asjad tegemata, kuid sel laupäeval oli ilus ilm, saadi ka vaba voorimees ning teekond Waterloo raudteejaama võis alata. Raudteejaamas oli vaja leida rong Kingstoni, ja lõpuks sinna ka jõuti, kus silla all ootas meie reisiseltskonda paat. Asjad pandi paika, mehed asusid oma kohtadele.

Sõit võis alata. Sõit, mis tõi kaasa igasugu sekeldusi ja humoorikaid juhtumisi, mis üsna hästi kirjeldavad ka toonast aega ja arusaamasid. Juba teekonna algus oli keeruline, sest kuidagi ei suudeta paadiga lüüsist läbi saada, kohtutakse jõeäärsete maaomanike esindajatega, kes küsivad raha selle eest, kuid paat kaldaäärsele „pargitud“ (ja kas need ikka on üldse maaomanike esindajad või lihtsalt väljapressijad?), saame teada, et Harris ei oska kupleesid laulda (kuigi ise arvab, et teeb seda suurepäraselt, ja saame tuttavaks ka härra Slossenn Boscheniga, kes laulis vahvat saksa kupleed, mis hiljem osutus hoopis vägagi traagiliseks lauluks). Sellestki on juttu, et George ostis teekonnale bandžo, mida ta mängida ei osanud, kuid ta ostis ometigi ju ka bandžomängu õpiku.

Ja kui kätte jõudis paadimatka esimene öö, siis selgus, et puldankatte paigaldamine paadile pole sugugi mitte lihtne. Mehed läksid lausa riidu, kuid pärast toekat õhtusööki naeratasid nad õndsalt üksteisele, ja isegi ka koerale. Jerome kinnitab et nad armastasid üksteist, nad armastasid tervet maailma. Mehed panid piibud põlema, ajasid juttu ja tundsid mõnu vaiksest ööst. Idüll missugune! Kuid … öö ja magamine ei olnud üldse mitte hea, sest Jerome kinnitab, et olukord oli uudne, paat oli kõva, magamiseks oli ebamugav asend, see kõik hoidis teda ärkvel ja tegi rahutuks. Jerome sai siiski paar tundi magada, kuid paadis oli umbne ja ta pea valutas, mistõttu otsustas ta välja minna ja jahedat öist õhku hingata. Ja öö annab meile lohutust ja jõudu.

Järgmisel hommikul otsustas meie reisiseltskond ujuma minna, kuid see ei tundunud neile väga ahvatlev, sest vesi paistis märg ja jäine, tuul oli külm. Kui siinkohal raamatu algust meenutada, siis oli ju ujumine üks neist ahvatlustest, mis meestel meeles mõlkus, isegi suured rätikud võeti ju seepärast kaasa. Seekord otsustas Jerome end lihtsalt veega kasta, kuid ta kukkus koos käterätikuga tohutu plartsatusega vette! Tema sõpradele oli see ju naljakas vaatepilt, kuid Jerome sai üsna pahaseks …

Pärast hommikust „suplust“ oleks vaja teha hommikusööki. Harris lubas teha munaputru, sest väidetavalt oli ta seda teinud sageli piknikutel ja jahiga merel olles, kuid kas ikka oli? Tal oli probleeme isegi munade katkilöömisega! Rääkimata sellest, et ta püksid munadega kokku määris, et ta ennast ära kõrvetas. George ja Jerome arvasid, et munapuder on Havai saarte roog, et Harris seda tantsude ja loitsude saatel valmistas … Lõpuks oli Harris saanud pannile kuus muna ja sellest valmis teelusikatäis kõrbenud ja ebaisuäratavat massi.

Ka kolme sõbra eine Ahvisaarel ei olnud just teab mis õnnestumine. Külma loomaliha söömine õnnestus kuigi sinep oli maha ununenud. Sinepi puudumine tegi ka paatkonna süngeks. Nad vaikisid ja sõid, elu tundus tühine ja ebahuvitav. Pärast õunakooki muutus nende tuju veidi paremaks, ja kui George toidukorvi põhjast veel ananssikonservi välja võttis, siis tundsid sõbrad, et elu on siiski elamist väärt. Kuid neil ei olnud konservikarbiavajat! Seetõttu vigastas Haris end noaga purki avades, George katsetas kääridega, kuid need lendasid tal käest ja pidid tal peaaegu silma peast välja torkama. Jerome üritas pootshaagi terava otsaga purgisse auku teha, kuid pootshaak libises tal käest ja paiskas teda paadi ja kalda vahele jahe jala sügavusse mudasesse vette! Sõbrad peksid ja tagusid purki veel ja veel, kuid ei …

Ja veel, külastame Marlow´d, mis Jerome´i arvates oli üks meeldivamaid keskusi Thamesil. Selles linnakeses korraldavad meie kolm sõpra tõelise poodlemis- ja ostlemismaratoni, millest hiljem saab uhke ja pidulik lõpudefilee, kui kõik ostud korvidega poiste poolt paadini kantakse. Ja samas, Marlow´s kohtus foksterjer Montmorency vana ja suure musta isakassiga, kes koerale tuule alla tegi! Pärast seda kohtumist koer enam kassidega tegemist ei taha teha.

Juttu on ka aurukaatritest ja nendega „kohtumistest“, ei maksa unustada, et meie sõbrad sõitsid kaheaerupaadiga, mistõttu olid need „kohtumised“ üsnagi ohtlikud.

Siinkohal pean tegema oma loos peatuse, ja otsad kokku tõmbama, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida … Igal juhul on neid humoorikaid seiku ja sekeldusi selles loos veel ja veel.

Nii palju võin vist ütelda, et kolm meest ja koer jõuavad Oxfordi, kuid teekond tagasi (sellest räägitakse küll vaid raamatu viimases peatükis) on pehmelt öeldes vihmane, ja seda lausa mitmeid päevi, mistõttu otsustavad Jerome, George ja Harris ning Montmorency, et koju tasuks sõita ikkagi … millega?

Selle jätan Sulle endale avastada, kuid ühele humoorikale seiklusele Thamesil, on see üsnagi „loogiline“ lõpplahendus. Raamatu viimastel lehekülgedel mängitakse ka bandžot, lauldakse ja lõpuks süüakse ka üks igati korralik õhtusöök!

Nüüd saan öelda, et olen lugenud läbi ka huumoriklassikasse kuuluva pärli „Kolm meest paadis“ ja olen kindel, et tänases kurjas maailmas on see paadisõidulugu üle-eelmisest sajandist igati mõnus ja rahustav vahepala, sest on ju vahva lugeda igasugu äpardustest, mida juhtub teistega …


Leelo Tungal “Varesele valu” (Tänapäev)

Iisi tundis äkki kadedust selle väikese jonnipurika vastu, kes lohmaka kapuutsi alt oma emmele vihaseid grimasse tegi. Talle näis, et kõigil, isegi varestel seal sinises taevas, oli keegi, kes nende eest hoolt kandis ja neile nõu andis. Kõigil peale tema. Iisi oli enda meelest täiesti tavaline tüdruk, imelapseks ta just sündinud polnud, aga ka mitte hädavareseks, miks siis just tema juurest kõik ära põgenesid? Ema välismaale, isa mulla alla...

„Varesele valu“ on noorsoojutustus viieteistkümneaastasest Isadorast, kes peab varakult toime tulema iseseisva elu muredega, seltsiks ja lohutuseks vaid abivalmis klassivend Robert ja surnuaialt leitud väeti varesepoeg. Kuid kas nendest piisab, et vaigistada valusat üksindust ning igatsust tõelise perekonna ja selle toetuse järele?

Leelo Tungla kirjutatud noorsoojutustus "Varesele valu" ilmus esimest korda 2002. aastal, toona avaldas raamatu kirjastus Avita, ja see ilmus vägagi huvitavas raamatusarjas Teravik, milles ilmus mitmeid ja mitmeid põnevaid ja kaasahaaravaid noortelugusid - autoriteks laste- ja noorsookirjanduse tipptegijad David Hill, Dirk Walbrecker, Katarina Mazetti, Susanne Fülcher, Hans Olsson, Helen Beaglehole, Marja-Leena Tiainen, Kristen Boie jt. Ainus kodumaine raamat selles valikus oligi Leelo Tungla “Varesele valu”.

Ma usun, et Leelo Tungal on meie laste- ja noortekirjanduse üks populaarsemaid ja armastatumaid autoreid, kelle sulest on ilmunud väga palju väga häid raamatuid.

Oma lapsepõlvest ja noorusajast mäletan luulekogusid: “Karune lugu” (1975, Kunst), “Koera elu” (1976, Eesti Raamat), kusjuures need kaks olid minu suured lemmikud; “Mooni avastamine” (1978, Eesti Raamat), “Hundi lugemine” (1978, Eesti Raamat) ja “Sul on teha mehetöö” (1987, Eesti Raamat), kuid ka proosaraamatud: “Neitsi Maarja neli päeva” (1980, Eesti Raamat, uus trükk 2021, Tänapäev), “Pool koera” (1983, Eesti Raamat) ja “Kirju liblika suvi” (1986, Eesti Raamat).

Uuemast ajast teame kindlasti Leelo Tungla kirjutatud raamatuid: “Koer tunneb koera” (2006, Tänapäev), “Kristina, see keskmine” (2014, Tänapäev, algupäraselt 1989), “Maimetsa laste lood” (2015, Tänapäev), “Seltsimees laps” (2008, 2016, 2018, Tänapäev), “Kas printsess peseb käsi?” (2020, Tänapäev), “Kati, Carl ja isevärki farm” (2020, Rahva Raamat, koos Aleksei Turovskiga).

Kohe alguses kinnitan, et noorsoojutustus “Varesele valu” on vägagi huvitav ja kaasahaarav ja inimlik lugu. Minu arust on selles ka miskit sellist, mis sobiks suurepäraselt filmilinale.

Lugu algas ühel päeval, mil taevas oli pilvitult sinine, varesed tantsisid kummalisi tiivatantse, kuigi meie peategelase, Iisi meelest oleks pidanud lendlema hoopis pääsukesed. Suitsupääsuksed – mustade teravaotsaliste tiibade ja valgete kurgualustega rahvuslinnud, kelle lend on nobe ja kes on muusikalembesed nagu biitel Paul McCartney … Iisi kinnitab, et The Beatles oli isa lemmikbänd, kellest ta pidas lugu poisipõlvest peale – elu lõpuni. Või tegelikult selle hetkeni, mil ta muutus isa sarnaseks vahakujuks, kes lamas hallis kirstus ega teinud kuulmagi neid sel päeval kümnetes variatsioonides korratud kurbusega seotud kiidusõnu ausale ja kindlale eesti mehele Andres Pärnale.

Tõepoolest, raamat algab matusega. Meie peategelase, Iisi isa matusega. Iisi oli rabatud nende inimeste hulgast, kes ütlesid end olevat isa sõbrad, töö- ja võitluskaaslased; nägupidi tundis tüdruk neist küll paari-kolme … Aga viimasel ajal kohtus Iisi ju isaga ka väga harva, ja enamasti kas isa või omaenda kodus. Iisi vaatas matusele tulnud inimesi, ja leidis, et nende hulgas ei olnud ühtegi sellist, kes oleks isa raskel ajal toetanud. Iisi vajus mõtteisse ja kinnitas, et ega ka temal ei ole kedagi, kes teda ära kuulaks, nõu annaks või rahahädas toetaks … Kui just ema meelt ei muuda ja sinna tagasi ei tule … Isa oli surnud, ja ema oli kusagil ära? Ema ei olnud matuseliste seas. Ema oli Iisile ütelnud, et tema ja Andrese lahkuminek oli maailma kõige rahumeelsem ja intelligentsem abielulahutus. Ema oli Iisile kinnitanud, et “omal viisil” hoidis ta isa tänini, kuid matusel ema ei olnud … Iisi arvas, et küllap ema proovis praegugi rahumeeli oma teatrigarderoobis uusi balletikingi või imetles trükilõhnalist kavalehte, millel inglispäraste nimede vahel ilutses ka tema oma: Marge Pärn – oo ei, Marge Mannoff. Et kindlamalt laval püsida, otsustas ema tagasi võtta oma neiupõlvenime, asendas ainult v kahe f-iga, see pidi mõjuma venepäraselt, ja vene ballet on ju üle ilma tuntud ja tunnustatud.

Iisi jutustab meile oma emast, kuid saame teada sedagi, et juba viis aastat elasid nad omaette: ema välismaal ja Iisi siin, Tallinnas. Isa oli uuesti abiellunud ja tema uus naine Katrin andis nii otseselt kui ka kaudselt mõista, et Iisi teeb oma juuresolekuga neile ainult tüli. Huvitav ja põnev selles raamatus on seegi, et autor liigub ajas edasi-tagasi, pikib vahetevahel olevikku olnud asju, mis teeb lugemise huvitavaks.

Iisi ei mõista, miks ikkagi ema matusel ei ole. Kas isa uus naine Katrin ikka saatis talle telegrammi nagu ta oli ütelnud? Äkki tärkas Iisil küsimus – isa kiri? Kas isa oli jätnud talle kirja? Katrin oli küll ütelnud, et Andrese ainus kiri oli olnud kirjutuslaual, milles ta oli kirjutanud: “Andke mulle andeks, aga ma ei suuda enam. See on ainus lahendus.”

Veidi hiljem saame teada, et Iisi isal ja Katrinil oli ka ühine laps. Iisi väikevend, nelja-aastane Kalev-Kevin, kes oli sedavõrd väike, et ta isa surmast midagi aru ei saa, kuigi matusel olid ka tema ja ema Katrin. Etteruttavalt võib öelda, et Iisi ja Katrini suhted on keerulised, kuid oma väikevennast hoolib Iisi väga-väga palju.

Kuna juttu on isa kirjast, hüvastijätukirjast, siis tähendab see seda, et isa on sooritanud enesetapu. Loo teises pooles saame vihjeid sellestki, miks isa seda oli teinud. Nüüd, matusel kuulis Iisi matuseliste seas igasugu juttusid, et kas isa ikka maetakse pühitsetud mulda, sest vanasti ei maetud enesetapjaid mujale kui surnuaia taha. Kaheldi selleski, et äkki oli hoopis Andrese uus naine seda teinud. No ja sedagi, et Iisi ema Marge oli minema läinud, välismaale! Ilus naine oli, äkki läks lausa litsiks!

Iisi kannatas ja kannatas, kuni lõpuks karjatas kolme vana naise poole, et nad oma jutud lõpetaksid!

Iisi isa sängitati mulda. Kõik pärjad ja kimbud laoti kalmule. Iisi silme ees virvendasid sinised ja valged lilled ja tema südant rusus suur äng. Lõpuks pani Iisi isa hauale punase roosikimbu … see torkas sinivalgel taustal silma nagu ere veretilk.

Teises peatükis saame tuttavaks ka Iisi emaga, kes meenutas seda, kuidas ta Andresega tuttavaks sai. Marge meenutas, et Andres tegi peaaegu alati seda, mida Marge tahtis, kuid Andres oli tuntud ka sirgjoonelise ja kõvakäelise ülemusena, kes ei kartnud endast kõrgemaid ega pugenud ka alamate ees, ja siiski oli ta nii õppejõuna kui peainsenerina popim kui kõik teised. Andres kinnitas, et selle saavutamiseks tuli jääda oma põhimõtetele truuks ja kõik muu laabus iseenesest.

Loeme sellestki, miks olid punased roosid Margele ja Andresele tähtsad, ja sellest, et Marge ei suutnud uskuda, et Andres loobus vabatahtlikult oma elust. Lugeja saab teada, et Iisi nimeks tahtis Andres panna Mari – see oli sinisilmne haldjanäoga vanaema, kes oli kahjuks jäänud Siberisse. Margele meeldis teine nimi – Isadora, eeskujuks eriskummaline tantsijanna Isadora Duncan – andekas, julge ja iseseisev naine, kes esines ka kõige uhkemates salongides ja saalides paljajalu. Marge oli tahtnud Isadora nime endale panna – oli ju ka Marge tantsijanna – ja Isadora Vaaderpass kõlanuks uhkelt, kuid nime vahetas ta hoopis Marge Mannoviks, ta oli tahtnud endast lahti raputada oma isa ja tolle suguvõsa.

Nüüd oli Marge Tallinnas, istus tütre kodus, kirjutuslaua taga ja lootis leida miskit, mis räägiks Iisi elust ja asjadest. Veidi aega tagasi oli ta leidnud Iisi päeviku ja sealt teada saanud, et tütar oli loobunud klaveritundidest. Marge oli tulivihane, et tütar oli klaveritundidest loobunud, ta ei olnud sellest emale midagi ütelnud ja Iisi oli hüsteerias, kuna ema oli lugenud salaja tema päevikut, kuhu tüdruk oli pihtinud oma kõige varjatumaid mõtteid ja juhtumisi ning mida ta seni polnud kellelegi näidanud. Pärast seda, kui ema oli päevikut lugenud, oli Iisi ka päeviku täitmise lõpetanud … Iisi oli päevikusse kirjutanud sedagi, miks nii tegi. Põhjuseks ikka see, et ema oli tema salajast päevikut lugenud. See oli kirjutatud üsna suurte kirjavigadega, mistõttu meenus Margele, et üheksanda klassi lõputöö kirjutamine ei olnud enam mägede taga, emakeeleõpetajaga Iisil head läbisaamist ei olnud ja nüüd ei olnud enam ka isa, kes oli alati osanud nõu anda.

Marge üritas endale Iisi juures kohvi keeta, kui kohvipuru ei olnudki. Kapis oli vaid paar poolikut pakiteekarbikest ja mõni kuivikleivaleht, külmikus seisis vaid maksapasteedikonserv ja selle kõrval lösutas letšopurk, millele oli peaaegu põhi peale tehtud. Marge tegi endale kruusitäie kummeliteed, ja meenutas ka seda aega, kui ta ise oli viieteistkümneaastane. Tema oli selles vanuses lastekodus, Iisi elas omas korteris. Marge unistas toona, et ta pääseb Tallinnasse koreograafiakooli. Keskkooli lõputunnistus käes, proovis Marge konservatooriumi lavakunstikateedrisse sisse saada, kuid ei, sinna ta ei saanud. Oma tantsukirge tüdruk siiski rahuldada sai – pedagoogilises instituudis näitejuhtimist õppides.

Marge tantsis päevad läbi – koolis ja karaktertantsuringis ja peotantsuklubis ja rahvatantsurühmas. Tantsides tegi ta ära eksamid, tantsides käis reisidel Ida-Saksamaal, Ungaris ja Soomes, tantsides sai ühel kõrgkoolide ühispeol tuttavaks Andresegagi, kes oli tollal tunnustatud noorepoolne teadlane … Varvaskinga-baleriiniks oli Margel muidugi juba hilja hakata, kuid karaktertants ja klassika saatel liikumine olid just saanud suurmoeks.

Nüüd otsustas Marge kuulata mõnda Iisi helikassetti. Ta lülitas raadiomaki sisse, laulma hakkasid biitlid! Margele meenus, et kirjutuslaua sahtlis oli ta kurikuulsa päeviku kõrval märganud mitut kirjadeta helikassetti. Kas neil oli Iisi lindistatud muusika?

Ei olnud. Need olid Iisi helipäevikud, kusjuures seekord oli need “kirjutatud” (salvestatud) selle teadmisega, et ema peakski neid kuulama. Ja nendel lintidel oli Iisi vägagi aus, rääkis oma elust, nii nagu see seni oli olnud. Nii saame meiegi teada, miks Iisi klaveritundidest loobus (põhjus ikkagi õpetajas), noor neiu rääkis ka oma klassikaaslastest ja sõbrannadest, kuid ka uutest tutvustustest, ta räägib ka pidudest ja koosviibimistest (siinkohal tuleb tunnistada, et Iisi on igati tubli ja korralik neiu), ta räägib isegi sellest, kuidas mõni naps sõpradega tehti, kuidas ta sai tuttavaks ühe neiuga, kes üritas lahket Iisit ära kasutada, kusjuures Iisi korterisse tuuakse üks vägagi kahtlane seltskond Ida-Virumaalt, mängus on lausa narkootikumid! Õnneks oli siis veel Iisi isa elus, ja tuli koos väikevennaga Iisit vaatama … nii pääses Iisi ebameeldivast seltskonnast.

Ja kui ühel päeval läks Iisi tagasi oma isa hauale. Iisi leidis kalmistult abitu varesepoja, keda ta otsustas aidata. Ta pani linnukesele nimeks Pedro. Iisi pakkus linnukest loomaaeda, kuid seal soovitati Iisil endal lind üles kasvatada. Ja nii Iisi teebki. See ei ole lihtne, kuid see on üks osa sellest noorsooloost.

Iisi kohtus Tallinnas ka emaga, kes oli saanud paariks päevaks töölt vabaks. Saame tuttavaks ka ühe kutiga Iisi klassist, kel nimeks Robert Bernstein, ja ühel hetkel istuvad Iisi ja Robert ühes pingis. Tutvustatakse ka ühte huvitavat õpetajat, kel nimeks Hõbemägi. Ja veel, veidi hiljem selgub, et Robert pole päris “puhas” eestlane, ja kui koolile pommiähvardus tehti, siis oli Robert üks kahtlusalustest, sest “ähvardaja” oli rääkinud vene keeles. Nii kutsuti Robert direktori juurde … Robert oli pettunud, hirmul, kuid lõpuks räägiti koolis asjad läbi, nii et ka Robi ennast paremini tundma hakkas.

Iisi õppis Robertit ja tema peret paremini tundma. Robi ema Maria (Marusja) oli ingerlane, isa Ossip oli juut, kuid üsna ruttu võetakse Iisi selles peres omaks. Loomulikult osaleb Robert/Robi ka varesepoja kasvatamises, ja Roberti isa Ossip oskas Iisile rääkida ka Isadora Duncanist, kellest oli lummatud kuulus luuletaja Sergei Jessenin. Iisi oli vapsutatud, kuidas Robi isa Ossip Jessenini luulet peast esitas.

Saame teada sedagi, et Iisi ema Marge ei esinenud Inglismaal sugugi mitte suurtes teatrites ega suurtel lavadel, ta esines tantsuga varieteedes ja kõrtsides., kuid sellest ema tütrele ei rääkinud. Kui Marge Inglismaale tagasi jõudis, siis kuulas ta Iisi kaasa antud kassetti, millele Iisi oli teinud intervjuu oma isaga … ja see tutvustab Andrest meile, kuid kindlasti ka Margele.

Raamatu lõpus jõuame koos Iisiga üheksanda klassi lõpetamiseni, lõpuaktuseni. Lõpupeoni me siiski ei jõua, sest enne seda juhtub üks tragikoomiline seik, millega on seotud isa uus naine Katrin, ja tema austersevikutega pitsa … Kas “süüdlaseks” ikkagi pitsa või hoopis Iisi tevis?

Nii Iisi kui ka lugejad saavad teada, mis oli isaga elu viimastel nädalatel-kuudel juhtunud, ja miks ta oli endaga teinud seda, mida oli teinud …

Kas Pedro ka lendama hakkab ja iseseisvat elu elama hakkab? Sedagi saame teada.

Ja kui lõpuks jõuab kätte suvi, siis mulle tundub, et sellest võib tulla üks ilus suvi, vähemalt meie loo kahele noorele inimesele.

 


Robert Vaidlo „Kessu ja Tripp“ (Pegasus)

„Kessu on tavaline pikemat kasvu lühike plikatirts, kes kunagi midagi meeles ei pea, aga kõike väga hästi mäletab. Kessu on alati sõnakuulelik. Muidugi mitte neil kordadel, kui tal ema manitsused küll ühest kõrvast kenasti sisse lähevad, aga samas kogemata teise kõrva kaudu välja vupsavad, mida siiski alatihti ette tuleb.

Tripp on punase-valgevöödilise tuttmütsi ja punase kostüümi ning võimatult keerdus ninaga sussides kloun. Ta esineb suures värvilises pildiraamatus tsirkusepildi peal. Tihtipeale klounitab mujalgi. Tripp on Kessu ustav sõber ja igapäevane mängukaaslane.“

Just niimoodi algab mitme põlvkonna armastatud lasteraamat, Robert Vaidlo (1921–2004) „Kessu ja Tripp“, mille tegelased on tuntuks saanud ka eri aegade lastelavastustest.

Kõikvõimalikele pöörastele seiklustele, mis kaks sõpra välja mõtlevad ja ette võtavad, saavad „Kessu ja Tripi“ raamatus nüüd kaasa elada ka praegused lapsed.

Ma hakkasin mõtlema, et kas ma lapsepõlves raamatut “Kessu ja Tripp” lugesin? Tekkis kahtlus, et ega vist mitte … Põhjus lihtne, “Kessu ja Tripp” ilmus esimest korda 1988. aastal, ja siis olin ma juba 19. aastane.

Mulle meenuvad ka mitmed teised Robert Vaidlo kirjutatud vahvad ja mõnusad lasteraamatud: “Lood Kukeleegua linnast” (1965) ja “Doktor Meerikese ja Pontsu-Ontsu imepärane reis” (1971), kuid ka 1978. aastal ilmunud “Kessu” … (seda ma lugesin küll, kusjuures “Kessu” raamatus ilmunud lood on ka raamatus “Kessu ja Tripp”, kuid viimati mainitus on lugusid veelgi rohkem) ja veidi suurematele lastele mõeldud “Peeter Poligon pajatab” (“Suurtükiväelane Peeter Poligon pajatab”, mis ilmus algupäraselt 1958, seejärel 1963, mina lugesin seda lugu 1980. aastal ilmunud raamatust).

Aastate jooksul on “Kessu ja Tripp” ilmunud veel 2002. aastal (kirjastus Tänapäev, illustraator Avo Paistik) ja 2010. aastal (kirjastus TEA Kirjastus, illustraatoriks Kirke Kangro). Paljud mäletavad kindlasti ka ägedaid lastelavastusi ETV’st 1980. aastate algusest. Pealkirjaks “Kessu ja Tripp”, peaosades Ester Pajusoo ja Väino Luup.

Raamatu alguses saame Kessu ja Tripiga tuttavaks. Selgub, et nad elavad kuskil-miskil puiesteel tumerohelisega valgeks värvitud helekollases majas. Südalinna poolt minna vasakut kätt ja südalinna poole tulla samuti vasakut kätt. Teist kätt nad üldse elada ei tahagi. Raamatu autor kinnitab, et Kessule ja Tripile meeldib igasuguseid asju välja mõelda. Nende meelest ei ole üldse huvitav, kui kõik on nii, nagu on. Kessu ja Tripi arvates on palju põnevam ja tubli tüki toredam, kui kõik on hoopis teisiti kui tavaliselt, kas või risti vastupidi sellele, millega me harjunud oleme. Seda sorti väljamõtlemiste juures on Kessule tubliks abimeheks just nimelt Tripp. Sellepärast peabki Kessu Tripist ja tema seltskonnast kangesti lugu.

Saame teada sedagi, kuidas Kessu ja Tripp omavahel tuttavaks ja koguni sõpradeks said. See juhtus Kessu ema sünnipäeval, kui külaliste hulgas oli ka üks kunstnik, kes tahtis kindlasti vaadata telesaadet sarjast “Pildi sisse minek”. Kessu seisis kunstniku kõrvale ja vaatas ka seda saadet. Järgmisel päeval võttis Kessu oma suure värvilise tsirkuseraamatu, avas selle lõbusa kirevas riides klouni pildi kohalt ja jäi ükssilmi vaatama … Kessu tahtis samuti pildi sisse minna. Ta proovis ja proovis, proovis suure hoolega, suure tahtmisega proovis, ning korraga oli ta vupsti punasetriibulise tuttmütsi ja veidralt kõvera ninaga sussides klouni kõrval. Nii said Kessu ja Tripp tuttavaks.

Kohe esimesel korral näitas Tripp Kessule ka tsirkuse tagapoolt. Sinna ju tavalised inimesed tavaliselt ei pääse, aga seal oli, mida näidata ja mida vaadata. Kessu nägi traavleid, lõvisid, karusid, kuid seal oli ka vaskkiivriga pikk ja kuri tuletõrjuja, kellele ei meeldinud, et tsirkuse tagaruumides viibis kõrvalisi isikuid. Ta pidas silmas Kessut. Nüüd pidid Tripp ja Kessu peitu pugema. Nii pugesid nad peitu Pitseri võlumise tünni ja sattusid tsirkuseartisti Paulo Picelli numbrisse. Mis selles numbris täpselt juhtus? Selle jätan Sulle endale avastada. Igal juhul kinnitas Kessu loo lõpus emale, et tsirkuses oli sel päeval hirmus möll, ja et ta sai tuttavaks klouniga, kel nimeks Tripp, kes lubas hakata Kessuga mängimas käima.

Teises loos oli Kessul kange himu natuke joonistada. Ta võttis paberi ja värvipliiatsid ning ostsustas joonistada tänava, kus ta elab. Majade seinad ja katused tulid aga võimatult kõverad, kõnelemata aialippidest. Kessu leidis, et tingimata on tarvis joonlauda, mida tal aga kahjuks polnud. Nii otsustas ta minna poodi ja kaasa kutsus ta ka Tripi.

Lisaks Kessule ja Tripile läks kauplusesse kaasa ka tsirukseartist Paulo Picelli, kuna tema vanatädil oli reedel sünnipäev ja ta tahtis talle saata imeilusa õnnitluskaardi. Kauplusest sellise kaardi peaks ju saama.

Kolmekesi läksid nad kirjatarvete kauplusesse, mille leti taga seisis väga tõsise moega, kui mitte öelda morni näoga kaupmees. Tripp tegi Kessule ettepaneku, et ta võiks küsida kaupmehe käest kõverat joonlauda. Äkki see teeks kaupmehe meele rõõmsamaks. Kessu küsiski kaupmehelt kõverat joonlauda, aga selline küsimus hoopis ärritas kaupmeest, ta sai lausa tigedaks, sest tema kaupluses olid müügil ainult sirged joonlauad!

Nüüd sekkus illusionist Paulo Picelli … ja üllatus-üllatus! Mis Sa arvad, kas joonlaud, mille kaupmees joonlauakastist võttis, oli sirge või hoopis kõver? Igal juhul saad teada sedagi, mida sellest ajast peale kapumehed poes väga hoolikalt kontrollivad, ja kas nad ka ostjatele naeratavad.

Kolmandas loos seiklevad Tripp ja Kessu köögilaua vanal vakstul. Ma mäletan ka oma lapsepõlvest, kuidas mulle meeldis mänguautodega mööda köögilaua vakstut sõita, ja igasugu lugusid sinna juurde jutustada, kuid tagasi raamatu juurde. Tripp tahaks olla taksojuht, Kessu peaks olema reisija, kuid taksosaba on pikk. Äkki tuleks sõita rongiga? Nüüd oli Tripp piletimüüja ja Kessu jällegi reisija, kuid kummalisel kombel ei sõitnud rong ei Suure-Jaanisse ega Väike-Maarjasse, aga hoopis Väike-Jaani ja Suurde-Maarjasse! Rong ei sõitnud isegi Munamäele, aga Kanamäele sõitis küll, ja Emajõe asemel sõitis Isajõe äärde. Nüüd hakkasid Kessu ja Tripp üheskoos rööpaid joonistama, isegi tunneli uuristasid, sest ilma rööbasteta rong ei sõida ja nii ei saa külla minna ka Suure-Jaanisse Kessu tädile. Kuidas Kessu ja Tripi rongisõit õnnestus, selle jätan Sulle endale lugeda, ja kas Kessu ema ikka oli rahul, et Kessu oli vakstusse uue augu juurde uuristanud?

Neljandas loos otsivad Kessu ja Tripp sooja jäätist. Ühel päeval tuli Kessul kange jäätiseisu. Kessu ema arvas, et jäätist süüakse suvel, kui soe on, aga mitte sel päeval, kus ilmad alles külmad. Nüüd tuli appi Tripp, kes pildiraamatu vahelt oma triibulise tuttmütsiga vehkis ja Kessule märku andis. Tripp seletas Kessule, et võiks ju osta hoopis sooja jäätist!

Sooja jäätisega oli Kessu ema nõus, kuid kes ikka sooja jäätist müüks? Kessu ja Tripp läksid linna, küsisid esimese ettejuhtunud jäätisemüüja käest sooja jäätist, kuid kas nad seda ka said? See on juba iseasi … Selle loo lõpus saad teada sedagi, miks Kessu kleidikesel on tihtipeale plekke märgata ja Tripi ülikonda on tulnud värvipliiatsiga parandada. No ja tänaval müüakse endiselt ainult külma jäätist.

Seejärel loeme lugusid, milles Kessu ja Tripp kohtuvad lohemaoga, kes elas Kessu külmkapis ja sooja käes läks närviliseks. Närviline lohemadu tekitas igasugu segadust – ajas toad segamini, tõmbas kardina lahti, määris tooli ära ja ajas külmkapis koorepurgi ümber. Ja kas see oli ikkagi lohemadu või hoopis Kessu?

Ja neid humoorikaid ja omamoodi lugusid on selles raamatus veel ja veel: Kessu ja Tripp “aitasid” šokolaadiprintsessi (selles loos lendasid Kessu ja Tripp helikopteriga Tripi šokolaadilattu, millel oli väga kuri ja valvas valvur, mistõttu peavad meie peategelased hoopis Kessu šokolaadiprintsessiga maiustama), ühes loos võitlesid Kessu ja Tripp iseotsustava kodumasinaga, mis pesi nõusid, kuid sattus liiga suurde hoogu, ja ühes teises loos joonistasid Kessu ja Tripp maju ja läksid soolaleivale, kuid ka selles loos ootas neid ees üks suur segadus.

Segadust oli ka selles loos, milles Tipp konstrueeris söögitegemise automaadi, ta pani masinasse isegi kokaraamatu, kuid masinast sai üsnagi kummalisi ja imelikke toitusid nagu seapraekompotti, vahukoort lambarasvaga, kanavahtu mannaga jne. Ja õhtul oli Kessu ema pahane, sest keegi oli köögikapist kõik rosinad nahka pannud ning igale poole suhkrut maha ajanud ja ka üks taldrik oli katki tehtud.

Ja veel, Kessu ja Tripp kohtusid suurustaja karupoisiga, olid hädas Aafrika lõvidega, saime teada sedagi, et Tripp ei osanud poodi mängida, lõime kaasa Kessu ja Tripi sääsejahil, käisime koos Kessu ja Tripiga pilvega sõitmas, osalesime Kessu ja Tripi lõbusõidul paadiga (see toimus küll vannis ja tõi kaasa jällegi igasugu segadust).

Kessu ja Tripp sõitsid ka muinasjutusaarele, kus kohtasid igasugu muinasjututegelasi ja läksid seal isegi laadale. Seal kohtasid nad Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi, Pöial-Liisit ja tema printsi, ühe jalaga Vaprat Tinasõdurit, Saabastega Kassi, Karabass-Barabassi. Tripp proovis oma jõudu jõukatsumise aparaadil, kuid peavõitu ta siiski ei võitnud, sest …

Kessu ja Tripp ehitasid veel ka üsna isemoodi loomaaia, milles loomad olid hoopis teiste loomade puurides, käisid unenägude laenutuspunktis (selles loos käiakse ka tivolis ning kohtutakse isahani Akkaga Nils Holgerssoni muinasjutust, kes tegelikult oli hoopiski luik! ja lennatakse unenägude laenutuspunkti).

Raamatu viimases loos tahtsid Kessu ja Tripp kelgutada ümber maailma (eelmisel päeval oli Kessu näinud telekast meest, kes oli sõitnud jalgrattal ümber maakera). Kuna oli talv, siis ei saanud jalgrattaga sõita, aga kelguga ju ometigi saaks!? Kas ümbermaailmasõit kelguga õnnestus? Seda saad jällegi ise uurida.

Vot sellised ägedad, humoorikad ja krutskeid täis lood on raamatus “Kessu ja Tripp”, mis kindlasti kuulub ka Eesti lastekirjanduse kullafondi. Ma olen üsna kindel, et need lood on vahvad lugeda tänastelgi lastel, nii nagu lugesid neid lugusid lapsed siis, kui raamat esimest korda ilmus.

Ägedad pildid on raamatusse joonistanud Avo Paistik.