Thierry Robberecht, Philippe Goossens „Printsess ja hunt, kes ei osanud lugeda“ (Vesta/Ühinenud Ajakirjad)

Selles raamatus ajab hunt taga printsessi, kelle ainuke võimalus on peita end ilma piltideta raamatusse.

Kõik ju teavad, et hundid ei oska lugeda ja seepärast ei leia ta kunagi printsessi üles! Noh, kui ta just lugema ei õpi…

Tore lugu printsessist, hundist ja lugemisest algajale lugejale.

See on igati vahva ja muinasjutuline lugemine pere väiksematele raamatusõpradele, sest on ju see eelkõige pildiraamat, kuid ka lugu ise on igati vahva, kaasahaarav ja veidi humoorikaski. Lisaks õpib selles raamatus ka hunt lugema, mistõttu võib öelda, et see on raamat pere väksematele, kes samuti lugema õpivad, sest lugemine on vahva ja lahe!

Seekordne muinasjutuline lugu saab alguse sellest, et ema istub igal õhtul Anne voodi veerele ja loeb talle ühe loo. Seekordne lugu räägib metsas ära eksinud printsessist, kuid selles metsas elab ka hirmus hunt, kellel on teravad hambad.

Anne on väsinud ja jääb juba enne loo lõppu magama. Raamatuprintsess on mures, ta kuuleb, kuidas ulguv hunt tema leheküljele lähemale tuleb.

Siin on ka pilt sellest muinasjuturaamatust, millel on näha, et hunt on jõudnud printsessile juba üpris lähedale, sest hunt jookseb printsessist kiiremini! Mida nüüd teha? Printsess on mures.

Hundi eest põgenemiseks otsustab printsess raamatust lahkuda, sest see on ainuke võimalus! See on esimene kord, mil printsess oma raamatust lahkub, mistõttu on ta natuke hirmul, tal on natuke külm. Huntki avastab, et ta on raamatus täitsa üksi, ja nii lahkub temagi raamatust. Nii hunt kui printsess leiavad end Anne toast.

Printsess on kindel, et ta peab peitu pugema, aga kuhu? Printsess tormab mööda Anne raamaturiiulit, printsess otsustab peitu pugeda raamatusse. Ta avab ühe raamatu, selles on hundid, teises on draakonid, mistõttu otsustab printsess mitte siseneda.

Kuhu ennast peita? Hunt on juba väga-väga lähedal! Printsess otsustab peita end raamatusse, mis on mõeldud inimestele, kes saavad aru ainult sõnadest. Ilma piltideta raamatusse. Ta läheb raamatusse ja poeb peitu sõna “printsess” taha. Tuleb tunnistada, et printsess on igati nutikas, sest kõik ju teavad, et hundid ei oska lugeda!

Ega selle loo huntki rumal ole. Hunt võtab raamatu “Õpime lugema” ja hakkab tähestikku õppima. Õige varsti on hundil tähed selged ja tagaajamine jätkub.

Printsess liikus edasi raamatusse, mis räägib näkineidudest. Ka meie printsess muutub näkineiuks, sest kõik näkineiud on printsessid. Vees on turvaline, sest hundid ei oska ujuda!

Kuidas see vahva lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada. Igal juhul leiab Anne hommikul oma voodilt … kelle?


Jemma Hatt „Seiklejad ja aarete tempel“ (Eesti Raamat)

Isa pärand, aardejaht Egiptuses ja tuhandete aastate vanune müsteerium … Lara, Rufus, Tom ja Barney on tagasi! Üheskoos tuleb lastel ette võtta järgmine suur seiklus. Nagu eelmine kord, algab ka nüüd kõik telefonikõnest, reisist Egiptusesse ja ühest kummalisest onust ... Kas lapsed suudavad uute ja vanade sõprade abil leida tee ajaloo ühe suurima aardevaramuni? Muidugi ei ole nad ainsad, kes muinasjutulist varandust leida ihkavad. Pöörases seikluses visatakse nii mõnigi vemp.

„Seiklejate“-sari pakub põnevaid seiklusjutte 8‒12-aastastele lastele.

„Seiklejad ja aarete tempel“ on sarja teine raamat. Varem on ilmunud „Seiklejad ja äraneetud loss“ (2021).

Ma olen üsna kindel, et need lapsed ja noored, kes lugesid raamatut “Seiklejad ja äraneetud loss” ootasid juba üsna kärsitult selle põneva ja kaasahaarava raamatusarja uut raamatut. Ja nüüd on teine raamat eesti keeles olemas – “Seiklejad ja aarete tempel”. Eelmisest raamatust tuttavate Tomi, Rufuse ja tema nõbu Lara ning Lara koera (borderkolli) Barney seiklused jätkuvad.

Selle põneva raamatusarja esimeses raamatus olime Cornwallis, kus lapsed olid sattunud varandust otsima ja leidnud peidetud Egiptuse aarde, kuid nüüd sõidab Tom külla Larale, Rufusele ja nende koerale. Tom oli üsna kindel, et Swindlebrooki väikelinnas sellist seiklust aset ei leia, kuid …

Rongireis Londonisse ei olnud lihtne, kuid lõpuks Tom Charing Crossi jaama jõudis. Sealt edasi pidi Tom liikuma Swindlebrooki suunduvale rongile. Lisaks suurele reisikohvrile olid Tomil ka koogivormid, kuna Tomi ema oli kaasa küpsetanud muffineid.

Lara ja Rufus juba ootasid Tomi. Rufus ootas ka muffeneid. Õhtul olid lapsed koos, töölt saabus ka Lara ema, proua Jacobs, kes kinnitas, et järgmisel päeval tuleb neile veel üks külaline. Onu Logan, Lara isa noorem vend, kes oli olnud kusagil välismaal ja teinud mingit telesarja. Lara ema teadis ütelda, et paari aasta eest jäi sari pooleli … Onu Logan oli filminud Amazonasel ja midagi oli juhtunud. Tom oli hämmelduses, kas tõesti on Lara onu Logan Jacobs, kes tegi telesarja „Logani džungli kutse“. Tom oli seda sarja vaadanud.

Veidi hiljem saavad lapsed teada, et Lara ema kutsuti välismaale tööle, ja ta kutsuti Egiptusesse, Aleksandriasse! Nüüd, kui onu Logan saabub, siis on keegi täiskasvanu, kes laste üle vaatab, kuid järgmisel hommikul pole onu Loganit näha, kuid ema peab hakkama liikuma lennujaama. Lõpuks saabub ka onu Logan, üsna päevinäinud džiibiga. Lara ema ja onu Logan saavad paar sõna vahetada, kuid Lara ema peab minema … lennuk ei oota.

Seejärel üritab onu Logan lastega tuttavaks saada, kes on kes. Rufus viskab nalja (nagu ikka), et tema on Joe King, tead ju küll ingliskeelset sõna joking … Onu jääb seda uskuma, ja alles veidi hiljem saab ta teada, et Joe King on hoopiski Rufus Kexley.

Onul on kaasas palju kaste, milles lapsed avastavad põnevad dokumendid ja materjalid, mis kunagi olid kuulunud Lara isale, kes oli aastaid tagasi Egiptuses surma saanud. Ta oli koos Lara emaga töötanud arheoloogilistel väljakaevamistel, kui oli juhtunud õnnetus. Logan ei olnud oma venna (Lara isa) jäetud asju isegi lahti teinud, paljud materjalid olid araabia keeles, paljudel neist olid hieroglüüfid. Lara tundis mõned hieroglüüfidest ära – need tähendasid: hinged … hauatagune elu … varandused …

Lara on kindel, et neid peab näitama inimesele, kes oskab sümbolid ära tõlkida, ja tüdruk teadis täpselt õiget inimest, kes saab neid aidata.

Nüüd sõidavad lapsed ja onu Logan külla Karimile, kes oli lapsi meie raamatusarja esimeses raamatus juba aidanud. Ka nüüd aitab Karim lapsi. Ta kinnitab, et dokumentidest on aru saada, et Lara isa oli millegi jälile saanud. Araabiakeelsed kirjad olid Abduli-nimeliselt mehelt Lara isale. Nad arutasid üht leidu Kuninglikus krüptis. Lara teadis, et sealt oli leitud hirmus palju muumiaid, ja Karim lisas, et hauaröövlid tungisid kuninglikesse hauakambritesse ja rüüstasid neid aardeid otsides.

Salk preestreid oli peitnud üle viiekümne muinasaegse kuningliku perekonna liikme surnukeha koos ära, et neid igaviku jaoks kaitsta. Kuhu oli kadunud aare? Karim kinnitab, et Lara isa sõber Abdul näikse arvavat, et preestrid peitsid aarde kuhugi mujale. Kuhu? Karim tõdes, et kirjades oli paar hieroglüüfi, mis viitasid sellele, et aare on peidetud templisse, aga Egiptuses on neid palju!

Kirjadest saavad lapsed aru, et Lara isa sõber on doktor Abdul Faruk, kes töötas Egiptuse Muuseumis, kuid kas ta töötab seal ka nüüd? Karim võttis telefoni ja helisas Egiptuse Muuseumi, ta sai Abduliga rääkida, kuid mees oli vägagi tõrjuv, kui Karim Lucas Jacobsit mainis … Abdul oli olnud lausa kahtlustav … Onu Logan oli kindel, nüüd tuleb neil Egiptusesse minna!

Kuidas saavad onu Logan, kolm last ja nende koer Egiptusesse? Ja veel väga kiiresti! Selleks on vaja onu Logani sõbratari ja tema endise telesaatega seotud Dee´d, kellega onu näib nüüd riius olevat. Selgub, et Logani telesaade oli Dee isa firma produktsioon, kuid Logan oli mingi jamaga hakkama saanud, mistõttu saade eetrist maha võeti.

Dee ajabki välja tšarterlennu (Dee ise on ka üks lenduritest). Nii pääsevad Egiptusesse lapsed ja onu Logan, ja ka koer! No selleks on vaja veidi ka altkäemaksu, aga kohale nad jõuavad ...

Jõutakse Kairosse (lennukiaknast näevad lapsed hiigelsuurt Cheopsi püramiidi ja teisi Giza püramiide). Lennujaamas oli neil vastas suur takso, ja selle juht Seth. Esimene sõit viib neid Egiptuse Muuseumi. Lara, Rufus, Tom ja onu Logan sisenevad muuseumi, Dee ja Seth jäävad koos koeraga lähedal asuvasse kohvikusse ootama.

Doktor Abdul leitakse, kuid mees ei taha nendega rääkida. Ta kinnitab, et kõik see aarde-värk on ohtlik, see on ohtlik talle ja tema perele, kindlasti on see ohtlik ka lastele! Lõpuks doktor Abdul ütleb, et aare on peidetud Akhmimi templisse.

Lara teab öelda, et Akhmimi templisse pole lihtne pääseda, sest see on maa alla maetud, ja selle peale on ehitatud terve linn. Abdul lisas, et Lucas Jacob uskus, et templisse on veel üks sissepääs, kuid tema teada Lucas seda ei leidnud. Abdul lisas, et mõned hieroglüüfid on tema arvates Dayr al-Bahrist, ja mees lisab, et nendest asjadest ei tohi avalikes kohtades rääkida, mitte kedagi ei tohi usaldada!

Kui lapsed ja onu Logan muuseumist väljusid, kohtusid nad Dee, Sethi ja koeraga. Dee kinnitas, et tema arvates olid kaks meest lapsi jälitanud. Ka praegu oli näha kaht mustas ülikonnas ja mütsiga meest, kes nüüd kiiruga meie peategelastest eemaldusid.

Kairost edasi sõitsid meie peategelased öise rongiga Luxorisse, sest seal asub Dayr al-Bahri.

Enne öise rongi väljumist oli meie peategelastel veidi aega, et mina kohalikule turule tagavarusid täiendama, nagu näiteks joogivett ja konti Barneyle. Turul märkasid Lara, Tom ja Rufus ning Barney, et neid jälitatakse. Taaskord kaks mustades ülikondades meest, kuid seekord oli neil veel ka kolm kaaslast.

Lapsed panid jooksu, kuid jälitajad olid neil kannul. Ühes tupiktänavas märkasid lapsed igas küljes kõrgeid korterelamute seinu, kui äkki kuulsid nad kusagilt ülevalt häält, mis kutsus neid üles! Lapsed nägid tüdrukut, kes metalltrepi ülemise otsa juures uksel nende poole kummardus. Lara, Tom, Rufus ja Barney olid väikeses toas, mille lihtsaks sisustuseks oli vaip, vana diivan ja tekkidega kaetud tool.

Lapsed olid pääsenud ja nende päästjaks oli tüdruk, kelle nimi oli Maye, ja ta oli Karimi noorem õde! Toosama Karim, kes oli praegu Inglismaal, kes oli mitmel korral meie peategelasi aidanud.

Enne rongi väljumist jõudsid lapsed veel ka Gizas vahvat valgus- ja püroshow´d vaadata. Rongijaamas ei tahtnud piletikonrolör koera rongile lasta, kuid Rufus „nihverdas“ koera ikkagi rongi.

Samal ööl läks Rufus koos koeraga tualettruumi otsima, ja märkas taaskord mustades ülikondades mehi, kes rääkisid võõrast keelt, kuid Rufus sai aru, et juttu on Lucasest ja Abdulist, ja kui ühel hetkel tundub, et võõrad mustades ülikondades saavad rongis Rufuse ja koera kätte, siis päästab neid Maye! Vaatamata sellele, et Dee oli varem keelanud Mayel nendega kaasa tulla, oli tüdruk ikkagi rongile tulnud ja nüüd suureks abiks olnud, nagu ka varem turul juhtunud intsitendis …

Öine rong jõudis Luxori raudteejaama. Esialgu mindi hotelli, et asjad sinna jätta, seejärel liiguti edasi Dar al-Bahrisse. Siinkohal pean ma edasi jutustama veidi lühemalt, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida.

Igal juhul jõuab meie resiseltskond Dar al-Bahrisse, minnakse Hatšepsuti templisse, kus Lara borderkolli Barney vajub sügavasse õõnde maapinnas. See on kuninglik krüpt, õnneks on Loganil kaasas pikk köis ja ronimisvarustus. Seetõttu pääsevad krüpti kõik meie peategelased, sealt leitakse Lucase kiri Loganile, milles ta räägib salajasest sissepääsust Akhmimi templisse, kus peaks olema ka kuninglikust hauakmabrist pärinev aare!

Lucas kirjutab ka kellestki Alist, kes oli olnud seotud ohtliku seltskonnaga, kuid neist lahku löönud, ja et tal on mingi seos paatide ja puusepatööga. Lucas ei osanud midagi täpsemalt öelda, kui seda, et Ali pidi elama väikseses kalurikülas Girgast põhja pool.

Kõik meie peategelased olid nõus edasi seiklema, sest äkki õnnestub neil leida too Lucase kirjas mainitud Ali. Nüüd õnnestub neil rentida kiirpaat, mil nimeks Miranda. Kuna Tom on Inglismaal varem kalameestel abiks käinud, saab temast kapten! Algab sõit mööda Niilust kaluriküla Girga suunas, et leida too salapärane Ali. Teekonnal sinna „külastab“ kiirpaati ka krokodill, õnneks laheneb seegi ohtlik olukord õnnelikult.

Aega läheb, kuid meie peategelased leivad Ali. Ali leidmisega on ka üks üsnagi üllatav asjaolu ... selle jätan Sulle endale avastada. Igal juhul on just Ali see, kes teab, kust leida salajane sissepääs Akhmimi templisse! Ja ta on nõus meie peategelastega kaasa minema.

Kas meie reisisetskond jõuab Akhmimi?

Kas nad leiavad salajase templi ja selle sissepääsu?

Ja kui leiavad, siis kas nad leiavad ka aarde?

Selle jätan Sulle endale avastada, kuid kindel on see, et raamatu lõpp läheb igati põnevaks, lapsed on tublid ja toimekad, kuid nemadki satuvad hädaohtu, nagu ka Logan, Tom ja Ali.

Kas ka kurjamid tabatakse? S

ellegi saad teada, kuid selle põneva seiklusloo läbi loed.


Aki-Pekka Sinikoski, Ilja Karsikas „Kuuvalgus“ (Rahva Raamat)

Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat.

Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab.

Aki-Pekka Sinikoski on tuntud soome fotograaf, kes oma esikteoses debüteerib õrna ja puudutava looga, mida illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid.

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat on lohutav ja õrn kirjeldus armastusest ning tavalise elu võludest.

Ma ei väsi kordamast, et mulle on ikka ja jälle meeldinud Soome lastekirjandus. Neil on palju väga vahvaid ja huvitavaid lastekirjanikke, nad on suurepärased jutuvestjad, ja sageli on nende lasteraamatud ka suurepäraselt kujundatud.

Täpselt sama saab ütelda ka selle imelise lasteraamatu kohta, mille on kirjutanud Aki-Pekka Sinikoski, suurepärased on ka Ilja Karsikase akvarellpildid.

Kirjastuse tutvustuses öeldakse, et see on lohutav ja õrn kirjeldus armastusest ning tavalise elu võludest, kuid mulle tundub, et see on raamat, milles tegelikult puudutatakse „õrnalt“ ka sellist keerulist teemat nagu surm …

Raamatu alguses kinnitab jutustaja/peategelane (raamatus ei leia me tema nime, kuigi mulle tundub, et tegemist on tüdrukuga või äkki siiski hoopis poisiga?), et kui ta oli väike, siis lendas tema ema kuule. Ta töötas tsirkuses, ta lennutati õhku nagu tavaliselt, kuid sel korral oli õhus maagiat ja taevas paistis täiskuu, ema tõusis järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni kuukooreni välja. Seal ema istubki, vaatab alla ja naeratab. Mulle tundub, et peategelase ema on meie hulgast lahkunud, kuid ta hoiab oma lapsel silma peal.

Nüüd selgub, et peategelane elab koos isaga, kes oli kunagi põhjamaade parim mustkunstnik! Nüüd oli ta maailma parim postiljon. Isa oli ütelnud, et postkontor vajab teda rohkem kui tsirkus, kuid peateagelane on kindel, et isa on lihtsalt täiskuumaagias pettunud. Ta ei suutnud kusagilt nii pikka redelit välja võluda, et see oleks emani ulatunud … Taaskord üks väga ilus mõte ja põhjendus …

Saame lugeda, et peategelase ja isaga elas koos ka kass, kel nimeks Buddha. Ta oli eelmisel talvel neile allüürnikuks tulnud, kuid nüüd ei olnud teda pikka aega näha olnud. Seetõttu oli meie raamatu peategelane kodus sageli üksi. Aga talle meeldibki omaette olla, sest üksi olles võis ta teha kõike, mis pähe tuli.

Ühel õhtul, kui meie peategelane isa koju ootas, otsustas ta vanni minna. Ta libistas end vanni põhja ja hoidis hinge kinni. Kõik muutus teistsuguseks. Ta pani oma kõrva äravooluavale lähemale, kuna ta kuulis kedagi rääkimas. Nüüd hakkas ta langema. Alla vajudes muutus heli üha tugevamaks. Ühel hetkel tõusis ta pinnale, suu ja nina oli soolast vett täis!

Nüüd märkas meie peategelane enda ümber kolme meest, kes näisid nukrad, ent lahked. Need olid Kusti, Jussi ja Albert, neil oli ka koer, kel nimeks Jaffa. Albert pakkus peategelasele kalasuppi. Selgub, et need kolm meest on meremehed, kelle laevad hukkusid. Ma võin ju siinkohal veidi valesti aru saada, aga kas ka siin mitte ei vihjata surmale? Kusjuures vajus ju peategelane vannis põhja, ja nüüd kohtus kolme meremehega, kelle laevad olid hukkunud …

Peategelane ütleb, et see kõik oli lihtsalt imeline. Ema elab nüüd kuul, tema kanalisatsioonist leitud saarel, vaid isa ja kass on endiselt kinni argielus.

Seejärel pakuti peategelasele pannkooke maasikamoosiga. Nüüd süüakse iga päev midagi maitsvat ja isegi hommikusöök ei möödunud iialgi magustoiduta. Kõikjal maailmas on uppunud laevu ja nende laadung uhutakse kaldale. Igal päeval jalutasid meie peategelane, kolm meremeest ja nende koer ümber saare, et leida aardeid, mida meri neile sel päeval kinkida soovis. Igal õhtul süüdati küünal uppunud laevade meeskonnaliikmete mälestuseks.

Ühel päeval uuris peategelane meestelt, et mispärast nad alati nii kurvad on? Kusti kinnitas, et Jaffa oli neile hirmsad mõtted pähe puhunud, sest koer oli väitnud, et teda ei ole päriselt olemas.

Nüüd üritab meie raamatu peategelane koerale selgeks teha, et ta on siiski päriselt olemas. Kutsu hakkas nutma, ta ulus nagu hunt, ja rääkis, et oli kuulnud, et kõik, kes elavad, peavad kord surema. Tema oli üritanud surma ära petta. Proovinud elada nii salaja, et surm ehk ei teagi, et ta olemas on.

Meie peategelane vastas koerale, et ema oli talle õpetanud, et surma ei ole tegelikult olemas. Asjad lihtsalt muudavad kuju. Surm ei ole elu lõpp, kuigi see võib nii tunduda. See, kes on kunagi olnud inimene, võib muutuda puuks, ingliks või linnuks. See võib kõlada veidralt, aga emad juba teavad neid asju.

Nüüd plaanisid peategelane ja Jaffa ujuma minna, kuid just sel hetkel helises telefon. Ma jätan Sulle endale avastada, kes oli helistajaks, sest see on üsnagi ootamatu, kuid mõeldes konteksti peale, siis üsna loogiline … ja lisaks oli peategelase isa koju jõudmas … ja kuidas üldse sellelt saarelt pääseda? Nüüd tulevad mängu usk, lootus ja armastus …

Kas peategelane jõuab koju ja kuidas? Kas üksinda või võtab ta kellegi saarelt kaasa?

Selline imeline lugu on selles raamatus. Ilus ja armas, filosoofiline lugu, mida tasub kindlasti lugeda. Raamatu autor on ütelnud, et ta kirjutab seetõttu, et rääkida lugusid ja ehitada maailmu, sest see on mängudest kauneim ja parim.

Aki-Pekka Sinikoski (mees, kes armastab merd ja tuult ja sai 2019. aastal oma tütrelt auhinna „Maailma parim kirjanik“) on ütelnud, et ta oli parandamatu nostalgik juba lapsena, kui ta veetis kõik oma lapsepõlve suved saarestikus vanemate vanal kalalaeval. Ta teadis juba siis, et kui teha saarele lõke, siis tulevad inimesed pimeda saabudes selle lõkke äärde ja hakkavad lugusid rääkima. Igal õhtul süütas ta lõkke ja igal õhtul sai ta kuulata uusi lugusid.

Ta jättis need lood meelde ja rääkis need sügisel linnas edasi oma sõpradele. Seetõttu on Sinikoski kindel, et ta teeb seda sama praegugi, nii oma fotode kui ka tekstidega. Ta salvestab lugusid, räägib nendest teistele ja loodab, et see toob nende ellu valgust ja tähendust.


Ben Miller “Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu” (Eesti Raamat)

Lana armastab lugusid. Eriti neid, milles ta käib fantaasiamaailmas koos oma vanema venna Harrisoniga. Ühel päeval otsustab Harrison, et on Lanaga mängimiseks liiga suureks kasvanud, ja Lana tunneb ennast üksildasena. Kuni juhtub midagi imelist … Lana avastab, et linna veidrasse uude supermarketisse on peidetud portaal, mis viib otse muinasjutumaailma. Aga need muinasjutud pole sugugi õnneliku lõpuga lood, milletaolisi Lana teab! Need on palju süngemad ja ohtlikumad ning nende tegelased vajavad kurjast nõiast jagusaamiseks Lana abi. Üksi tüdruk neid aidata ei suuda. Kas tal õnnestub veenda Harrisoni uuesti lugudesse uskuma ja koos temaga muinasjutumaailma reisima … enne kui on hilja?

Raamat räägib vennast ja õest, kes kujutlusvõime võlujõu abil uuesti teineteise juurde tee leiavad.

Raamatusse on imeilusad pildid joonistanud Daniela Jaglenka Terrazzini.

Kui Sulle meeldivad muinasjutud ja muinasjutulised lood, siis see raamat on täpselt Sulle. On ju see igati muinasjutuline lugu, milles peategelased sukelduvad muinasjuttu. Ja selleks muinasjutuks on lugu Okasroosikesest.

Raamat algab proloogiga, milles on juttu külaplatsist, mille keskele hakkab kerkima mullahunnik, alguses sama suur kui mutimullahunnik. Mitte keegi ei näinud, kuidas see kuju võttis, sest oli südaöö ja väljas märatses torm, kõik külaelanikud olid kodus teki all. Aga sel ajal kui nad magasid, hakkas väike mullahunnik kasvama, varsti oli hunnik heinakujhasuurune, korraga torkas oma nina ülevalt välja valge emailitud lipumast! Lipumast kerkis kõrgemale ja kõrgemale, kasvas maast nagu oavars muinasjutus. Lipumast oli alles algus.

Üle platsi jooksid praod, sest murukamar hakkas väänduma ja lõhenema, ja maapinnale hakkas ilmuma midagi tohutu suurt!

Katus. Üüratu alumiiniumkatus! Maa tõmbus teelt ja terve hoone kerkis nagu unest ärkav hiiglane. Talad läksid paika, uksepiidad kohendasid ennast ja suured klaaspaneelid leidsid õige soone. Kui kõik oli õiges kohas, jäi terve ehitis paigale.

Sadas veel vihma, kuni tuul vaibus ja vihm jäi järele. Hommik oli käes ja täpselt külaplatsi keskel seisis nüüd tuttuus supermarket, mis oli alguse saanud pelgalt mutimullahunniku suurusena. Lipumasti otsas lõi lehvima kuldne ja kastanpuun lipp, millel oli ainult üks sõna – Grimmide.

Seejärel saame tuttavaks Lanaga, kelle oli igav. Vihm oli küll järele jäänud, aga tüdrukul polnud kellegagi mängida. Tema vanem vend Harrison mõtles tavaliselt välja kõige imelisemaid mänge: näiteks ümarlaua rüütlid või siis sõdurid ja zombid. Aga sestsaadik kui ta oli hakanud põhikoolis käima, oli poiss muutunud. Ta oli muutunud tõsiseks. Ehkki ka temal oli koolivaheaeg, istus ta kogu aeg oma toas ja õppis.

Ka sel päeval istus Harrison oma toas ja õppis, uksel oli isegi silt, milles öeldi, et käsil on väga tähtsad kodused ülesanded ja segada ei tohi. Lana käis kontrollimas, kuid vanem vend tõepoolest õppis, ja mängimiseks aega ei olnud.

Nüüd hiilis Lana vanemate tuppa tualettlaua juurde, millel ema lõhnaõlisid hoidis. Talle meeldis üks pudel, millele oli kuldsete tähtedega trükitud sõna “Lummus”. Ta võttis korgi maha ja nuusutas. Korraga kuulis Lana ema häält, väga lähedalt. Tüdruk sattus paanikasse, kohmerdas pudelikese korgiga ja pritsis endale kogemata lõhnaõli vasakusse silma. Tüdruku silm tulitas ja vasakule põsele veeres pisar. Ema uuris, kas Lanaga on kõik korras, mille peale Lana vastas, et Harrison ei taha temaga mängida, ja tal on ilma vennata igav …

Ema tegi ettepaneku minna üheskoos Grimmide supermarketisse. Ema oli imestunud, sest külaplatsile oli eikusagilt üleöö tekkinud supermarket! Ema lubas osta Lanale uuest poest midagi head! Lana kikitas kõrvu. “Midagi head? Raamatu?”

Nüüd läksidki Lana ja ema Väike-Künkla küla uude supermarketisse. Seal oli uskumatult palju uskumatult häid pakkumisi, kuid kogused, mida ostma pidi, olid suured! No näiteks tualettpaber – nelikümmend kaheksa rulli kahekümne nelja hinnaga! Osta üheksateist karpi tinapaberit ja saad kahekümnenda tasuta! Kolmkümmend kuus kotti grillsütt kolmekümne koti hinnaga! Lana ei suutnud mõista, kas emal oli tõepoolest vaja nii palju vetsupaberit, ja neil polnud kodus ju grilligi! Lana tahtis minna raamatuid otsima.

Pood oli hiigelsuur, kuid mitte kedagi polnud seal näha. Lana otsis ja otsis, kuni märkas erakordselt veidra väljanägemisega meest, kes püüdis kikivarvul, käed välja sirutatud, suurt punast nahkköites raamatut ülemisele riiulile upitada. Mees oli umbes Lana pikkune, aga paistis olevat palju vanem, nii nagu Lana vanaisa. Tal olid pisikesed pruunid silmad, nina ja kõrvad olid tohutu suured ning suur kiilas pea oli täis tüükaid. Seda tutvustust lugedes oli mul kohe selge, et see võib olla keegi, kes on pärit mingit muinasjutust, kuid uurime edasi.

Väike mees palus Lanalt abi, et raamat riiulisse saada, kuid see kukkus hoopis maha, ja Lana nägi raamatus pilti, millel oli pika nina ja terava lõuga nõid metsapadrikus. Väike vanamees ei lubanud Lanal raamatut uurida, sest igasugu lapsukesed ei tohi seda raamatut lugeda. Lana ei saanud sellest aru, mis selles raamatus oli? Vanamees tõdes, et muinasjutud. Lana just muinasjuttude raamatut tahtiski, kuid väike vanamees kinnitas, et selles raamatus olid õiged, sajanditevanused muinasjutud, mis olid Lana jaoks kindlasti liiga hirmsad!

Üheskoos saadi raamat riiulisse, kuid Lana võttis selle veidi hiljem endaga kaasa. Ta kohtus emaga, kes ostiski Lanale selle raamatu, mis maksis uskumatult vähe.

Sama päeva õhtul palus Lana, et ema talle seda muinasjuturaamatut ette loeks. Ema oli nõus. Äkki “Hans ja Grete”?`Või hoopis “Rumpelstiltsen”? Need lood tundusid olevat päris hirmsad, mistõttu Lana neid lugusid kuulata ei tahtnud. Kusjuures muinasjutu “Rumpelstiltsen” juures oli pilt, ja see oligi ju väike vanamees supermarketist!? Uskumatu lugu!

Äkki hoopis “Uinuv kaunitar”? Selle loo juures oli pilt, millel ilus tüdruk magas voodis ja tema ümber kasvasid igal pool roosid. Ema meenutas, et kui tema oli väike, siis oli see üks tema lemmikutest. Ja kui ta õigesti mäletab, siis see ei olnud hirmus …

Ema alustaski muinasjuttu “Uinuv kaunitar”, milles oli juttu Okasroosikesest. Raamatu lugejad saavad seda samuti lugeda, kusjuures lugu on kirjas ilusas ja vanaaegses kirjas. Ma ei hakka Sulle muinasjuttu ümber jutustama, kuid see on vägagi põnev lugu, mis haarab endaga ka Lana, kuid sel õhtul jäi lugu pooleli.

Järgmisel hommikul tahtis Lana muinasjuttu edasi lugeda, kuid raamat oli kadunud. Seda polnud mitte kusagil! Lana oli nukker, kurb, kuid õnneks oli kodus isa, kes ütles, et nad võiksid koos uude supermarketisse minna. Sel päeval oli seal juba väga palju rahvast, kuid Lana kohtus jällegi väikese vanamehega. Too uuris, kas Lana tuli raamatut tagasi tooma, raamat oli kindlasti liiga hirmus. Lana kinnitas, et vastupidi, raamat meeldis talle, ja ema luges tal Okasroosikese muinasjuttu.

Nüüd suunas väike vanamees Lana kaalukommide sahtlite juurde, sest seal pidi olema suurepäraseid sidrunišerbette. Lana küünitas neid võtma, kuid väike vanamees tõukas Lana kummikommide sahtlisse ja sahtli põhi andis järele nagu salauks ja Lana tuhises mööda siledate seintega toru muudkui ringiratast ja alla, kuni jõudis alla pimedusse.

Lana sattus kummalisse kööki, kus magasid kokk ja kokapoiss. Seinakell oli seisma jäänud. Põrandal oli hiir, kes samuti magas. Köögist läks Lana koridori, ja ka seal magas üks pikk kõhn mees! Lana jõudis hiiglaslikku eredasti valgustatud saali. Seal oli suur pidulaud, mille ääres istusid liikumatud külalised. Seal olid ka kuningas ja kuninganna, nemadki magasid.

Seal oli ka linnuke! Väike pruun linnuke, kes ei maganud. Ta juhatas Lana ülespoole kerkiva kivist keerdtrepini. Tundus, et linnuke tahtis Lana kuhugile saata. Keerdtrepp oli pikk ja viis kõrgele. Lana jõudis ukseni ja ukse taga oli tolmune tuba. Selle keskel oli voodi, linasest riidest linadel valgussõõris oli kõige ilusam tüdruk, keda Lana kunagi näinud oli. Tüdruk magas sügavalt, üks käsi oli sirutatud üle voodi serva, sõrme otsas verepiisake. Lana teadis, see oli ju Okasroosike!

Toa nurgas oli värten. Seal oli ka vana naine, kelle juuksed olid valged. Tema ees oli ratas, millel ta lõnga ketras. Vana naine naeratas ja üritas haista, keegi oli ju ometigi toas. Naine avas silmad, väga aeglaselt ja Lana nägi, naise silmad olid erepunased!

Lana põgenes! Ta jooksis kööki, kuhu ta oli esimesena sattunud. Seal oli toru, millest Lana hakkas üles ronima. Ühel hetkel läks liikumine torus kiiremaks ja kiiremaks, kuni Lana oli tagasi supermarketis. Seal oli isa, kes oli Lanat otsinud. Isa oli jõudnud juba emalegi helistada, sest Lana oli ju kadunud.

Lana oli murelik, sest ta oli saanud hakkama pahandusega, kuid õnneks jätkas õhtul tüdruku ema muinasjuttu Okasroosikesest. Nüüd sai Lana teada, mis oli Okasroosikesega juhtunud, kuidas vana teadjanaine oli teda petnud, mistõttu Okasroosike sügavasse unne langes. Lana oli kindel, et ta oli käinud Okasroosikese lossis, ja kinnitas emale, et oli päeval supermaretis Okasroosikesega kohtunud … selline mõte ei meeldinud emale, ja ta kinnitas, et need muinasjutud on lapsele liiga hirmsad, ja nüüd kaob see raamat päriselt.

Raamatu äravõtmine pahandas Lanat, kuid järgmisel päeval kinnitas isa, et just sel päeval on laste taskuraha päev! Nüüd otsustas Lana ka oma venna supermarketisse meelitada, kinnitades, et seal on rohkem maiustusi, kui ta eales oli näinud. Harrison läkski Lanaga kaasa. Tüdruk hakkas rääkima, et supermarketis oli uks Okasroosikese muinasjuttu, kuid vennas ei uskunud seda. Tema tahtis otsida endale jalgpallisärke!

Poes oli ka väike vanamees, ja Lana sukeldus taaskord kommisahtlisse, et leida uks, mis avaks portaali muinasjuttu. Sinna Lana taaskord jõudis, kusjuures nüüd kohtus ta valgest karusnahast keebis noore mehega, kelle selja taga kõrgus tohutu okasroosihekk. Lanal oli selge, et see oli prints, kes oli tulnud Okasroosikest päästma, kuid kas ikka oli …

Printsil oli ka kaks vanaldast kaaskondlast, ühel oli pikk nina ja teisel suured kõrvad. Pika ninaga kaaskondlane teadis öelda, et lossis elab tuldpurskav lohe, suurte kõrvadega kaaskondlane teadis öelda, et lossis elab troll oma kaheksa naisega ja kahekümne seitsme väikese trolliga! Lana kuulas neid rumalaid jutte pealt, ja otsustas sekkuda. Ta astus printsi juurde ja kinnitas, et lossis on Okasroosike!

Prints ja tema kaaskondlased ei tahtnud tüdrukut uskuda. Nad saatsid linnu kirjaga esimese teadjanaise juurde, kas tema oli midagi Okasroosikesest kuulnud? Lind saabub vastusega, et jah, Okasroosike oli olemas, tema oli kinkinud talle ilu. Prints, kes oli pärit vaesest perekonnast, oli kindel, et Okasroosike pidi olema rikas, kui ta elas nii uhkes lossis, ja tal oli palju kaaskondlasi, kes kõik nüüd lossis magasid, mistõttu peame tõdeme, et seda printsi ajendas Okasroosikest päästma minema rikkus, mitte armastus …

Nüüd otsustaski prints okasroosikhekist läbi minna, alguses hekk avaneski, kuid veidi hiljem tõmbus koomale ja prints jäi selle vahele. Kaks printsi kaaskondlast said kurjaks, ja hakkasid Lanat taga ajama! Õnneks õnnestus Lanal põgeneda ja portaali kaudu tagasi supermarketisse pääseda.

Harrison juba muretses, kuhu oli Lana kadunud. Nüüd üritas Lana venda uuesti veenda. Poiss pidi temaga kaasa tulema, et Okasroosike päästa. Harrison puikles vastu, kuid lõpuks olidki nii Lana kui ka Harrison üheskoos muinasjutus.

Nüüd oli seal uus prints. Tema oli kastanpruuni täku seljas, ta oli pikk ja nägus nahast jahikuuega mees. Temaga koos olid kaks rüütlit. Ühel olid suured kõrvad, teisel pikk nina. Prints kinnitas, et eelmine prints, kes oli okasroosiheki vahele kadunud, oli tema vanaonu, ja tema kaaskondlased olid omakorda kahe rüütli vanaonud! Ja see oli juhtunud 20 aastat tagasi! Uskumatu lugu, kas tõesti oli Lana käinud muinasjutus, kuid olnud seal 20 aastat varem, kui nad praegu olid?

Iga juhul otsustas Dreitsmarki prints Otto Okasroosikese lossi siseneda, ja see tal ka õnnestus. Tal õnnestus ka Okasroosike unest ärata, suudeldes printsessi kätt. Seejärel toimus printsessi sünnipäevapidu ning Lana ja Harrison otsustasid lahkuda. Prints andis Lanale tänutäheks jahisarve, ja kui Lanal oli abi vaja, siis tuli vaid seda jahisarve puhuda, ja prints tulebki.

Supermarketis oli väike vanamees üsna pahane, ja mulle tundub, et tal oli aimdus, et Lana varjas printsilt kingiks saadud jahisarve. Väike vanamees tõdes sedagi, et laste arvates lõppes muinasjutt ilusa ja õnneliku peoga, kuid tegelikult oli sellel muinasjutul mitte nii õnnelik lõpp!

Veel samal ööl nägi Lana hirmsat und, milles Okasroosike teda appi palus. Lana äratas venna, ja üheskoos üritatakse muinasjuturaamat üles leida. See neil ka õnnestus. Harrison luges muinasjuttu edasi. Selgus, et Okasroosike ja prints Otto abiellusid, nad said kaks last, poisi ja tüdruku, kes said nimeks Hans ja Grete! Kuid selgus ka see, et kolmeteistkümnes teadjanaine ehk hirmus nõid oli elus, talle tõi sõnumeid väike pruun linnuke. Kurjast nõiast sai kavalusega prints Otto isa, vana kuninga uus naine, ja nii pääses nõid Okasroosikese ja tema laste lähedusse! Ja sellest sai sündida ainult halba!

Nüüd oli vaja Lanal ja Harrisonil taaskord pääseda muinasjuttu, mis neil öises supermarketis ka õnnestus, kuid mis nüüd edasi sai? Selle jätan ma Sulle endale avastada, muidu jutustan ma terve loo ära, ja mis lugemine see selline on.

Igal juhul on selle põneva ja muinasjutulise raamatu lõpp väga põnev ja kaasahaarav!


Christine Nöstlinger „Vahetuslaps“ (Pegasus)

Viinis elava perekond Mittermeierite perre tuleb laste inglise keele oskuse parendamiseks vahetusõpilane Inglismaalt. Algselt saabuma pidava ülikorraliku Tomi asemel saadetakse aga hoopis tema vend Jasper, kes oma ebahariliku käitumisega ohtralt segadust külvab. Sündmusterohket kuut nädalat suvisest koolivaheajast kirjeldab päevikuvormis 13-aastane perepoeg Ewald. Selle ajaga õnnestub Jasperil Mittermeierite senine korralik ja igav pereelu pea peale keerata, pöördumatult muudab ta ka pereliikmete omavahelisi suhteid... Alguses nuhtluseks olnud vahetuslast hakkab aga kogu pere lõpuks armastama.

Tunnustatud Austria kirjanik Christine Nöstlinger on kirjutanud üle saja laste- ja noorteraamatu, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. „Vahetuslaps” on üks parimaid raamatuid, mis on kirjutatud sõprusest, mõistmisest ja sallivusest.

„Vahetuslaps“ on eesti keeles ilmunud juba kolm korda, sest see on igati lahe ja mõnus lugemine. Raamat ilmus algupäraselt juba 1982, ja eesti keeles ilmus see esimest korda 1990, väljaandjaks kirjastus Eesti Raamat, teist korda 2008 (kirjastus ILO) ja kolmandat korda 2017 (kirjastus Pegasus). Sel aastal seega juba neljandat korda. Raamatu tõlkijaks eesti keelde on Dagmar Normet, kes on ka ise kirjutanud väga vahvaid lasteraamatuid: „Me ehitame maja“ (1957, Eesti Riiklik Kirjastus), „Delfiinia“ (1975, Eesti Raamat), „Une-Mati, Päris-Mati ja Tups“ (1979, Eesti Raamat), „Une-Mati rannakülas“ (1986, Eesti Raamat), „Naeratuste vikerkaar“ (1992, Graafiline Produktsioon), „Lõvi ja lohe“ (1993, Koolibri), „Lavalood lastele“ (2008, Varrak), kuid Dagmar Normet on eesti keelde tõlkinud veel ühe suurepärase lasteraamatu – Mira Lobe „Vanaema õunapuu otsas“ (1973, Eesti Raamat) ja sama autori teisegi raamatu ehk „Hiir kipub välja“ (1984, Eesti Raamat).

Christine Nöstlingeri (1936-2018) sulest on ilmunud palju vahvaid laste- ja noorteraamatuid. Eesti keeles on ilmunud „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ (2020, Pegasus), „Konrad ehk Laps konservipurgist“ (2017, Pegasus), „Franzi koolivaheajalood“ (2018, Kakaduu), „Franzi lood“ (2017, Kakaduu), „Tulipunane Friederike“ (2013, Koolibri), „Ah sa pagan! Julia päevik“ (2007, Eesti Raamat), „Greteke, mu kullake“ (2003, Avita), „Gretekese Hansukese-mure“ (2002, Avita), „Greteke Sackmeier“ (2001, Avita), „Tarkpea tegutseb“ (2001, Tiritamm, raamatu autor võitis selle teosega 1984. aastal Hans Christian Anderseni lastekirjanduse preemia!)

„Vahetuslaps“ on üks igati vahva noortekas, mille üheks petegelaseks on Ewald Mittermeier ning ta on selle loo alguses kolmteist aastat ja üks nädal vana. Ta on ise ka selle raamatu jutustaja ja ta kinnitab, et selle loo lõpuks on ta kolmteist aastat ja seitse nädalat vana. Seega, sündmused selles raamatus juhtuvad üsna lühikese aja jooksul ehk kuue nädala jooksul.

Ewald lubab jutustada selle loo lühidalt ja see on niinimetatud „sündmuste kroonika“, sest see lugu on temaga tõepoolest juhtunud. Lugu, mis on üsnagi humoorikas, kuid siin on ka pisaraid läbi naeru ja naeru läbi pisarate. Tegelikult võtab Ewald ajas veel viis nädalat tagasi, sündmused hakkavad arenema veidi enne tema 13. sünnipäeva.

Ühel reedesel päeval on poisi ema tulnud kooli inglise keele õpetajaga rääkima. See on loomulikult Ewaldile üsna suur üllatus, kes ikka tahab, et tema vanemad koolis õpetajatega rääkimas käivad, kuid Ewald aimab külaskäigu põhjust. Poisil on tulemas tunnistusele „head“ ja „väga head“, kuid inglise keeles kõigub hinna „hea“ ja „rahuldava“ vahel, pigem tuleb hinne „rahuldav“. Ju on tulnud Ewaldi ema kooli, et asja veidi lähemalt arutada, sest eks loodab ka ema, et pojal väga hea tunnistus tuleb.

Õhtul, kodus, tunnistab ema, et käis koolis tõepoolest hinnet kauplemas, kuid inglise keele õpetaja ei olnud aldis läbirääkimisi pidama ja oli soovitanud Ewaldil hoopis mõneks ajaks Inglismaale minna, et suulist inglise keelt, eriti just hääldust paremaks saada. Sel juhul oleks Ewaldil lootus „hea“ saada. Ewald peaks minema kuuks ajaks Oxfordi, 15. juulist 15. augustini.

Ewaldi emale ja isale see mõte meeldib. Ewaldile? No Ewaldile see ei meeldi. Ewaldile ei meeldi ei suusakursused ega kooli põllutöönädalad. Ta ei salli üleüldse midagi, kui kari õpilasi peab ööd ja päevad läbi paari õpetaja hoole all elama. Tunnid jäävad sel juhul küll ära, kuid Oxfordi reis toimuks ju koolivaheajal, siis ju tunde polegi.

Ema ja isa on kindlad, et poeg peab minema, kuid õnneks tuleb Ewaldile appi tema 15-aastane õde Sybille, kes on hiiglama nutikas neiu. Ta hakkab söögilauas rääkima kummalist juttu, et Inglismaale tuleb kaasa kindlasti ka üks Ewaldi klassiõde, kellega poiss seal kihlub. Õde mainib ka joominguid, mida ikka laagrites ette tuleb. Selline ootamatu armu- ja joomingusõu, et ema ja isa ärevaks teha. Sellest piisabki – ema ja osa otsustavad, Ewald ei saa Inglismaale siiski sõita! Ta on liiga noor!

Koolivaheaeg läheneb, kuid Ewald saab teada ootamatu uudise. Nende peresse tuleb vahetusõpilane/vahetuslaps. Tegelikult peaks noormees Inglismaalt tulema Ewaldi klassivenna peresse, kuid nemad ei saa teda vastu võtta, kuna klassivenna vanaisa on haigestunud. Nii peaks inglise koolipoiss Tom tulema hoopis Ewaldi juurde. Ewaldi klassivend on Inglismaal olnud ja teab öelda, et Tom on „sünk vend“, vaikne, pisut endassetõmbunud, üliviisakas, peaaegu raamatukoi.

Ei möödugi palju aega, kui Ewald sõidab koos ema, isa ja klassivennaga lennujaama Tomile vastu.

Üllatus-üllatus!

Lennujaamas tunneb klassivend (tema nimi on muideks Peter) ära tulijate seas hoopis Tomi venna Jasperi, keda ta kutsub „põrguliseks Jasperiks“! Tulijaks on tõepoolest Tomi vend Jasper, selline tüse poiss, kes kinnitab, et vend murdis enne tulekut jalaluu, mistõttu tuli hoopis tema. Nüüd on kohal äravahetatud vahetuslaps, ja loo alguses mainitud kuus nädalat algavad.

Jasper on esialgu, pehmelt öeldes, kummaline tüüp, kes näiteks uriseb, kui Ewaldi isa ja ema üritavad lennujaamas tema asju võtta. Peter kahtlustab, et suures ruudulises pambus on Jasperi jõekivide kogu. Isa ja ema üritavad alustada dialoogi, kuid Jasper on vait. Autos hakkab Jasper maapähkleid sööma, visates pähklikoored auto põrandale. Kusjuures Ewaldi ema armastab puhtust ja korda. Pole just parim algus.

Ewaldi kodus selgub veel igasugu põnevaid ja ootamatuid asju. Jasper nõuab endale päris oma toa, milleks saab Ewaldi tuba, sest noorel inglasel on privaatsust vaja.

Poiss norskab kõvasti, ta magab kaua, lausa poole päevani. Jasper tuleb järgmisel päeval toast välja alles siis, kui Ewaldi pere lõunat sööb ja ta on ihualasti! Veidi hiljem on ta siiski t-särgi ja aluspüksid selga ja jalga saanud, kuid loobub söögist. Ta joob ainult liitri piima. Sel päeval joob ta veel kolm liitrit piima, mistõttu Ewaldi pere piimavarud saavad otsa.

Sündmuste arenedes saame teada veel sedagi, et poisile meeldib ka ketšup.

Japser väljub toast ainult selleks, et piima võtta ja kempsus käia. Ainult õhtul hilja on kuulda Jasperi samme esikus. Mida ta seal küll teeb? Ka järgmisel päeval ärkab Jasper hilja. Poisi ema helistab Inglismaalt ja räägib Ewaldi emale, et Jasper on nende murelaps, et poisil olla lausa psühholoog!

Sel öösel tatsab Jasper jällegi esikus ning Ewald otsustab uurida, mida ta seal teeb - Jasper võtab sahvrist purgi aprikoosidžemmi, karbi kalakonservi ja külmikust suure paki jäätist ning läheb oma tuppa. Öösel! Ja selline toiduvalik! Uskumatu kutt!

Mis me veel teada saame? Selgub, et Jasper ei armasta puhtust ega korda, ta ei armasta ennast ka pesta. Jasper viiakse lausa vägisi vanni, et poiss puhtaks pesta. See ärritab Sybille’i, kes karjub, et vihkab oma vanemaid, sest nad ei suuda Jasperit rahule jätta. Kõik ei peagi olema sellised nagu emale ja isale meeldib. Jasper tuleb jätta rahule! Tüdruk saab sellise „esinemise“ eest isa käest kaks kõrvakiilu!

Järgmisel päeval on perel plaan minna loodusesse, et ümbruskonda ka Jasperile näidata. Kuid Jasper ja Sybille jäetakse karistuseks hoopis koju.

Järgmisel päeval on Ewaldi vanematel plaanis minna Schönbrunni lossi vaatama, kuid Jasper ja Sybille kinnitavad, et nemad on haiged ja jäävad koju. Ewaldil tärkab huvi, miks tahavad Jasper ja Sybille koju jääda, mistõttu kinnitab temagi, et on haige. Isa ja ema lahkuvad, pannes lapsed luku taha, kuid ega nad luku taha ei jää. Sybille kutsub majahoidja, kellel on tagavaravõtmed. Majahoidja tuleb, laseb lapsed korterist välja, nii et nad veedavad üsnagi lõbusa päeva avalikus pargis, Prateris, kus on ka tivoli. Õhtul tulevad nad tagasi, kojamees laseb nad tuppa tagasi ja suleb uuesti ukse.

Päev hiljem arutavad isa ja ema seda, kuidas Jasper koju tagasi saata, sest usaldusväärsust selles poisis ju ometigi pole.

Ewaldile ja Sybille’le on hakanud Jasper meeldima. Jasper on jõudnud jutustada neile oma keerulisest elust, internaatkoolist, oma kahest perest, kuna isa ja ema on lahku läinud, öisest norskamisest (see oli ainus põhjus miks ta tahtis omaette tuba saada), kivikollektsioonist ja selle tähendusest. Nüüd plaanivad Ewald ja Sybille teha kõik selleks, et Jasper võiks jääda. Ewald kinnitab emale, et Jasper on tema sõber!

Kas Jasper võib jääda? Mis sellest välja tuleb? Kas Jasper muutub? Kas muutuvad Ewaldi ema ja isa? Kas Jasper võidab terve pere südamed?

Igal juhul on selles vahvas ja südamlikus noorteloos nii nalja kui ka nukrameelsust, naeru ja pisaraid, üheskoos reisitakse Austrias ja isegi Itaalias, üritatakse kohtuda Jasperile olulise inimesega, kuid ...


Jennifer Moore-Mallinos, Julia Seal „Väärtused. 45 väärtust, mis on elus tähtsad. Tunne ära enda omad!“ (Pegasus)

Väärtusi on nii palju! Kas teadsid, et meil kõigil on oma väärtused? Ja mõni väärtus on ühele tähtsam kui teisele. Mõni inimene võib rohkem väärtustada koostööoskust, teine aga pühendumust. Kas oled valmis lähemalt tundma õppima tervet hulka väärtusi, nagu kaastunne, austus, vastutustunne ja tänulikkus? Milliste väärtuste järgi tahaksid elada sina?

See vajalik, huvitav ja vahva raamat ilmus esimest korda eesti keeles 2020. aastal, nüüd kordustrükk.

Ma olen üsna kindel, et see on üks hiiglama vajalik raamat, et aidata väikesel lugejal mõista, mis on väärtused, mida see sõna täpselt tähendab, ja et väärtusi on palju, kusjuures kõik on igati olulised. Raamat on kirjutatud lihtsas keeles, et väikesed lugejad asjadest aru saaksid, väärtused on esitatud tähestikulises järjekorras, raamat on ilusas ja suures formaadis, igati suurepäraste, värviküllaste ja suurte illustratsioonidega., mille autoriks on Julia Seal.

Piilume raamatusse. Väärtuste lood on edasi antud nii nagu jutustaks neid lapsed. Iga väärtuse juures on ka mõni väide või küsimus.

Esimene väärtus selles raamatus on armastus. Kas sinu elus on keegi, kes teeb su südame soojaks? Juba üksnes oma vastsündinud väikevenna peale mõtlemine täidab kogu mu südame armastusega. Ta on kõigest mõne päeva vanune, aga mulle tundub, nagu oleksin teda terve elu tundnud. Ma armastan teda süles hoida ja kuulata, kuidas ta laliseb. Kui tema väike käsi mu sõrme pigistab, ajab see mind naerma. Kuidas on võimalik kiinduda sellisesse väikesesse olevusse, kes on kõigest mõni päev vana?!

Ilusad mõtted, kas pole. Ilusasti sõnastatud. Armastuse-teema lõpeb veel ka küsimusega: kes täidab sinu südame armastusega?

Teiseks väärtuseks on austus. Kas sinu elus on keegi, keda sa väga austad? Alati kui mulle meenub, kui palju mu vend aitas meie isa, kui see jalaluu murdis, mõtlen imetlusega oma vennale. Ta mitte ainult ei teinud ära kogu aiatööd, vaid hoolitses ka kõikide laudaloomade eest, täpselt nagu isa. Oli väga oluline kõikide majapidamistöödega jätkata ja mu vend sai sellega hakkama! Jällegi ilusasti räägitud ja selgitatud.

See osa lõpeb nii: ma tõesti austan oma venda!

Edasi räägitakse väikesele lugejale aususest (mõnikord on raske tõtt rääkida), avatusest (peame proovima teisi inimesi kuulata ja mõista), empaatiast (ennast kellegi teise kingadesse panema tähendab seda, et üritad mõista, mida keegi läbi elab ja kuidas ta end tunneb), ettevaatlikusest, headusest ja heategevusest.

Vaatame, mida räägitakse heldusest. Kas sa oled kunagi andnud kellelegi, keda sa isegi ei tunne, midagi, mida ta väga vajab? Eelmisel aastal kuulsime ühest noorest perest, kes kaotas suure tormiga oma kodu. Me kogusime toitu, veepudeleid ja riideid ning saatsime need neile. Olime selle pere aitamisel nii helded, kui suutsime ja see tekitas meis kõigis hea tunde.

Lõpuks küsitakse: millise helde teo oled sina teistele teinud?

Järgmisena on juttu jagamisoskusest. Mõnikord on raske asju teistega jagada. Eriti siis, kui tahad midagi ainult endale hoida. Näiteks eile õhtul tahtsin ma nii väga ära süüa viimast pitsatükki. Kuna me seda aga isaga mõlemad tahtsime, otsustasime viimase tüki pooleks teha. Isa poolitas pitsalõigu ja mina sain õiguse valida, kumba tükki ma tahan. Ma arvan, et pigem pool pitsatükki kui üldse mitte midagi. Jagamine on hoolimine!

Jällegi ilus näide ja mõttekäik. Seegi lõik lõpeb küsimusega: mis tunne sinul on, kui midagi kellegagi jagad?

Järgmiste väärtustena on raamatus järjekindlus, kaastunne, kannatlikkus, keskkonnasõbralikkus (me saame taaskasutada!), kiindumus ja koostööoskus.

Vaatame, mida öeldakse lahkuse kohta. Minu vanaisal on kõige suurem süda! Ta on minu jaoks alati olemas. Eriti siis, kui ma vajan abi mõne koolitöö valmistamisel. Ma ei unusta kunagi seda, kuidas me koos linnumaja meisterdasime. Vanaisa loobus koguni jalgpalli vaatamisest, et mind aidata! Nüüd ma tean, miks me teda heldeks hiiglaseks kutsume – ta pole mitte ainult suur ja pikk, vaid ka helde ja lahke. Kes on sinu vastu lahke?

Järgmiseks väärtuseks on lihtsus. Minu koera nimi on Rufi, aga meile meeldib teda kutsuda Lihtsakeseks. Rufile meeldivad asjad, mis on … LIHTSAD. Näiteks kui ma käsin tal istuda või keerutada, pean andma käskluse lühidalt, lihtsalt ja selgelt. Kui käsklused on liiga keerulised ja koosnevad liiga paljudest sõnadest, võib ta teha hoopis midagi muud, näiteks end maas rullida. Mõnikord on kõigile kergem, kui asjad on lihtsad!

Milliseid asju tahaksid sina lihtsamaks teha?

Väike lugeja saab lugeda motivatsioonist (igaühel on midagi, mis tal hästi välja tuleb ja milles ta hea on), mõõdukusest (me peame jääma mõõdukuse piiridesse, et kasulik jääks kasulikuks), omakasupüüdmatusest (omakasupüüdmatu aitamine on see, et me ei oota midagi vastu), optimismist ja organiseerimisvõimest.

Juttu on ka osavõtlikkusest. Kui on keegi, kes hoolitseb ja hoolib teistest, tähendab, et ta on osavõtlik. Ühel päeval sõitsime mu õe Saaraga pargis ratastega. Ma sõitsin üle mingi konaruse ja kukkusin ratta seljast maha. Enne kui ma asjast arugi sain, oli Saara mu kõrval ja aitas mind. Nähes, et ma olin põlve kriimustanud, pani Saara kriimule plaastri peale. Olin liigutatud, kui osavõtlik on Saara.

Ja ka puhtusest on juttu. Kas sul on vahel raske oma tuba koristada ja korras hoida? Minul on! Panna riided sahtlitesse, teha ära voodi ja sättida mänguasjad oma kohtadele – see võib olla suur töö! Aga tuleb tunnistada, et kui mu tuba on puhas ja korras ning kõik asjad on oma kohal, tundub mu tuba hubasem ja kuidagi mõnusam.

Mida teed sina, et oma tuba korras hoida?

Edasi on juttu pühendumusest, rahust, rahulikkusest, rahulolust, rõõmust, sallivusest ja sõprusest, kuid ka näiteks tunnustamisoskusest. Mu vend näitas mulle, kuidas kingapaelu teistmoodi siduda. Tema moodus oli parem, kuid mul oli raske seda tunnistada. Aga pärast seda, kui ma aru sain, et tema sidumisviis oli lihtsam ja mu paelad püsisid kogu päeva kinni, tänasin venda tunnustavalt abi eest.

Mida teeksid sina, kui su parim sõber tees midagi paremini kui sina? Kas sa teeskleksid, et sa ei märganud seda, või ütleksid talle, et ta sai hästi hakkama, ja tunnustaksid teda?

Mida oled sina õppinud oma sõbralt?

Järgmiseks väärtuseks on tähelepanelikkus. Iga kord kui vanaema külla tuleb, teen kõik selleks, et tal oleks mõnus. Kõigepealt uurin välja, ega tal jahe ole, ja kui on, toon talle teki ja pehmed sussid. Vanaemale meeldib väga, kui ma talle tassikese teed teen. Vanaema ütleb, et ma olen väga tähelepanelik ja lahke. Mulle aga meeldib teadmine, et vanaemal on soe ja mõnus.

Kas sinul on keegi, kelle eest sulle meeldib hoolitseda?

Ja veel. Loeme ka tänulikkusest, tänutundest, töökusest, usaldusest, usaldusväärsusest, uudishimust, vabadusest, vaikusest, vaimustusest ja vaprusest, kuid ka vastutustundest. On väga tähtis olla vastutustundlik. Eriti siis, kui sina pead tagama selle, et töö saaks tehtud. Igal nädalal annab õpetaja meile koolis ülesanded. Minu lemmikülesanne on olla puhastusdetektiiv. Ma saan endale koguni detektiivimütsi! Detektiivina pean üle vaatama klassiruumi ja vastutama selle eest, et kõik asjad oleks pandud oma kohale. Mu õpetaja on kindel, et ma saan klassi korrashoidmisega hästi hakkama.

Kas on midagi, mille eest pead sina vastutama?

Raamatu viimane peatükk on “Väärtused, väärtused, väärtused!” Kas sa oled mõelnud, et meie sees ja ümber on väärtused? Mõned väärtused on ühtede jaoks tähtsamad kui teiste jaoks. Pole tähtis, milliseid väärtusi sa oma elus tähtsamaks pead, peaasi, et sul neid on. Millised väärtused on sinu sees ja ümber?

Väga huvitav, vajalik ja lastesõbralik on see raamat, mis jutustab väikesele lugejale 45 väärtusest, mida tasuks neil kindlasti tunda ja teada. Usun, et raamat on suurepärane abimees ka lastevanematele, et lastele neist olulistest ja tähtsatest väärtustest rääkida ja neid tutvustada.


Lars Mæhle, Lars Rudebjer “Saurusepere 5. Parim sõber” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmuse äratab hommikuti alati Tom.

Kuid ühel hommikul Tomi ei tule.

Mis juhtunud on? Rasmus peab minema üksi jubedasse rabametsa oma parimat sõpra otsima. Ja asja ei muuda sugugi paremaks papa Rexi hoiatus, et metsas on just nähtud üht hirmuäratavat lendavat dinosaurust.

Saurusepere suured ja väikesed dinosaurused on sulle vist juba tuttavad? Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja!

Sarjas on ilmunud „Saurusepere. Muna“, „Saurusepere. Ujumisvõistlus“, „Saurusepere. Reis“ ja „Saurusepere. Aardejaht“.

Norrakate Lars Mæhle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud saurusepere lood on saanud populaarseks ka meie väikeste lugejate seas, sest eesti keeles ilmub juba viies selle sarja raamat. Saurusepere lood on mõnusad ja lihtsad lugeda, siin on kübe põnevust ja seiklusi, veidi nalja ja huumorit, vahvad peategelased ja hästi lahedad illustratsioonid. Tõeliselt lahedad lasteraamatud.

Raamatu “Saurusepere 5. Parim sõber” alguses tutvustatakse meile nagu ikka perekond Türannosaurust, kuid ka sauruselapsi, kes selles raamatus kaasa löövad.

Nagu eelpool mainitud ärkas Rasmus ühel hommikul pisikese ehmatusega, sest päike piilus juba kardinate vahelt sisse. Ta oli sisse maganud, ja sõber Tom polnud teda äratanud, nagu tavaliselt. Rasmus arvas, et äkki oli vanaema Rex Tomi ära söönud!? Vanaema suust tuli välja vaid pisike velotsiraptor … see ei olnud Tom.

Rasmus hakkas muretsema. Ta läks kööki, kus papa Rex pannkooke praadis. Ka papa polnud Tomi näinud. Ta pakkus Rasmusele hoopis oma firmapannkooki, mis esialgu küll Rasmusele pähe kukkus, sest papa Rexil ei olnud pannkookide viskamine veel päris hästi selge. Ta pidi seda veel harjutama.

Rasmus ütles, et ta läheb rabametsa Tomi otsima. Papa Rex oli sellele vastu, sest just sel päeval oli keegi näinud seal hirmuäratavat lendavat saurust. Teda oli nähtud salajase mänguväljaku juures, ja Rasmuse ema oli teda just sel hetkel otsimas …

Rasmus otsustas siiski minna sõpra otsima, sest äkki oli Tom hädas? Minema pidi ta ihuüksi! Ja see oli ikka päris jube. Rasmus astus otsustava sammu ja oligi metsas, mis oli sel päeval eriti pime ja jube. Äkki kuulis ta häält, mis tegi siuh-viuh ja tuli Rasmuse poole. See võis olla too hirmuäratav lendsaurus!

Tulijaks oli hoopis Marie Mikroraptor, kes oli samuti Rasmuse sõber. Ka Marie oli tulnud rabametsa Tomi otsima. Marie oli rabametsale tiiru peale teinud, kuid Tomi polnud kusagil. Rasmus uuris Marielt, kas ta salajase mänguväljaku juurde vaatas? Marie ei kuulnud Rasmuses küsimust, sest ta oli juba kõrgel õhus.

Rasmus hiilis mööda metsa edasi, kuni kuulis jällegi häält! Seekord kostis kusagilt plipp-plapp-plipp-plapp! No nüüd oli küll too hirmuäratav lendsaurus! Aga ka seekord polnud see lendsaurus! Tulijaks oli hoopis Tom!

Rasmus tahtis teada, mida Tom salajase mänguväljaku juures tegi ja miks sõber teda hommikul üles ei äratanud? Tom ütles, et ta oli leidnud uue sõbra! Selleks oli Arne Ambopterüks, kes osutus igati vahvaks tegelaseks. Ta oli nahkhiire tiibadega lendsaurus.

Tom ja Arne hakkasid mängima, kiikusid kiigel ja tegid igasugu muid asju. Kui kiikumises tahtis osaleda ka Rasmus, siis ütles Arne, et kiigele mahub ainult kaks … Nüüd Rasmus solvus, ja läks minema … ta oli õnnetu, hirmus õnnetu! Nii õnnetu, et lausa nuttis … Tom oli ometigi tema parim sõber, aga nüüd mängis sõber uue sõbraga, kes temaga mängida ei tahtnud!

Kuhu Rasmus läks? Mida tegi Tom? Kas Rasmuse ema Rex sai kurjaks? Kes ikkagi olid parimad sõbrad? Seda saad teada, kui selle vahva raamatu lõpuni loed.

Ja nagu ikka – ka selle raamatu lõpus toimub üks vahva dinosaurusepidu!

Raamatu lõpus tutvustatakse väikesele lugejale ka selle raamatu dinosauruseid – türannosaurus, troodon, mikroraptor, velotsiraptor, ambopterüks, ja ka fossiili. Ja seda saame ka teada, et varsti on ilmumas selle raamatusarja kuues raamat ehk “Saurusepere 6. Järvekoletis”.