Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes „Operatsioon Tsirkus. Detektiivibüroo nr 2“ (Varrak)

Elvestadi tuleb Tsirkus Mantovani. Publiku kohale meelitamiseks korraldab tsirkus läbi linna rongkäigu, kus marsivad žonglöörid, klounid, akrobaadid, ahelapurustaja ja maailma tugevaim mees. Aga samal ajal, kui rahvas on lummatud köietantsija Kartmatu Fiona etteastest, murtakse sisse vanaisa Franzu majja ja varastatakse sealt väärtuslik ese. Tuleb välja, et see ei ole esimene kord, kus tsirkusega seoses toimub kummalisi asju.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”. Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks.

Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest.

Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega.

Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

Pean minagi tunnistama ja tõdema, et raamatusari „Detektiivibüroo nr 2“ on kindlasti üks põnevamaid ja vahvamaid krimilugude raamatusarja, mis lastele kirjutatud, ja eesti keeles saadaval. Ütlen nii, et see ei ole selline üleliia põnev lugemine, et väikesel krimisõbral oleks seda hirmus lugeda, pigem on tegemist igati nutika ja veidi ka humoorika krimisarjaga, mis peaks väikesele raamatusõbrale sobima ja neid ka kaasa mõtlema panema.

Varem oleme saanud lugeda „operatsioonidest“, millel nimeks: Varjumees, Tuuleiil, Suvesaar, Nartsiss, Kilekott, Päikeseloojang, Pronksiplats ja Kõuepilv. „Operatsioon Tsirkus“ peaks olema selle raamatusarja 9. raamat!

Ka selle raamatu alguses saame tegelastega tuttavaks. Tiril, Oliver, koer Otto, vanaisa Franz, onu Fred. Seekord ka kaks vanemat kollektsionääride klubi liiget – Ola Frisvold ja John Glomset ning ka rändtsirkus Mantovani (kus loomi koheldakse hästi) liikmed.

Lugu saab alguse Elvestadi linnakeses tsirkuseparaadiga, mida Tiril ja Oliver aia tagant piilusid. Rongkäigu ees marssis paks tsirkusedirektor, talle järgnes naine valgel hobusel, seejärel juba žonglöör, kolm klouni, tsirkuseprintsess, tsirkuseorkester, suur hall elevant, kelle turjal istus mees ja veel igasugu artiste. Nende kostüümid olid kirevad, käes olid lipud ja õhupallid.

Üks klounidest ulatas Tirilile ja Oliverile kutse õhtusele etendusele. Lapsed olid kindlad, sinna peavad nad minema.

Hetk hiljem kutsus Tirilit ja Oliveri üks läikivas kostüümis naine, peas värvilised suled nagu indiaanlasel. Naine kutsus lapsi vaatamata Kartmatut Fionat, kes oli köietantsija. Köis oli tõmmatud kümne meetri kõrgusele maapinnast. Fiona pidi kõndima ilma turvavõrguta. See tuli tal hästi välja. Veid hiljem kõndis ta köiel seotud silmadega!

Ka vanaisa Franz oli Kartmatu Fiona etendust vaatamas, nagu ka onu Fred. Vanaisa Franz sai etenduse lõppedes sõnumi, et tema kodus oli neli minutit tagasi käivitunud vargaalarm!

Nüüd jooksid Tiril, Oliver, Otto, onu Fred ja vanaisa Franz vanaisa majani. Uks oli pärani ja majas huilgas signalisatsioon. Alarm oli käivitunud 17 minutit tagasi.

Onu Fred helistas politseisse. Meie saame teada, et vanaisa Franz oli kollektsionäär, kelle majas leidus palju vanu ja väärtuslikke esemeid. Marke, münte, postkaarte, ajakirju, raamatuid ja autogramme. Nüüd oli kõik sahtlitest ja kappidest välja tõmmatud ja vedeles põrandal laiali. Vannitoas avastati katkine aken. Varas oli arvatavasti selle kaudu sisenenud ja hiljem välisuksest väljunud. Valge vanni põhjas akna all oli ka porine tallajälg, millest Oliver tegi mobiiliga ka pildi. Otto leidis maast väikese valge sule.

Nüüd märkas vanaisa Franz, et varastatud oli karupoeg! Vanaaegne mänguasi, sest vanaisa Franz kogus ka vanu muinasjututegelasi. Vanaisa Franz kinnitas saabunud politseile, et karupoeg oli väga haruldane. Üks saksa nukumeister valmistas selle üle saja aasta tagasi. Karupoeg oli muinasjutust „Kuldkihar ja kolm karu“, milles toimetasid Kuldkihar, suur karuisa, keskmine karuema ja väike karupoeg. No teate ju küll seda ägedat muinasjuttu! Vanaisa Franz näitas ka pilti Koguja Lehest, mis oli tehtud kogujate messil. Sellel fotol oli vanaisa Franz ja veel kaks vanemat meest, ühel käes karuisa, teisel karuema ja vanaisa Franzil karupoeg.

Politsei palus vanaisa Franzil neile muinasjutte mitte rääkida, kuid Tiril oli kindel, et loo lahendus peituski just sellel fotol. Oliver ja Tiril võtsid Koguja Lehe kaasa ja läksid Oliveri poole keldrisse detektiivibüroosse. Seal oli hea asjade üle arutada. Tiril oli kindel, et mängus oli kas ühe või teise kollektsionääri käsi!

Arvutist otsides avastasid Tiril ja Oliver, et ühelt kollektsionäärilt, Ola Frisvoldilt varastati kolm päeva tagasi karuisa. Juhtus see Trankys. Oliver juhtis tähelepanu sellele, et Ola Frisvoldi fotolt oli näha, et varguse päeval oli Trankys olnud ka rändtsirkus! Oliver meenutas ka vanaisa Franzi juurest leitud valget sulge, sest tsirkuseparaadil olid paljud artistid sulgedega ehitud! Kas mängus oli keegi kurjam rändtsirkusest?

Oliver ja Tiril ja Otto suundusidki rändtsirkusesse, mida Elvestadis parajasti püsti pandi. Nad otustasid veidi seal luurata. Kas äkki on näha fotol olnud kolmandat kollektsionääri? Lapsed jõudsid Kartmatu Fiona vagunelamu juurde, kus oli ka suurte kohevate vuntsidega mees, kes lapsed minema ajas … Tiril ja Oliver olid kindlad, nad peavad õhtul minema etendust vaatama.

Õhtune etendus. Ratsutav naine Suzanne ja tema tsirkusehobused, elevant ja taltsutaja, akrobaadid, kondiväänaja, mustkunstnik, Kartmatu Fiona, maailma tugevaim mees, kes vedas suurt veoautot, ahelapurustaja jpt. Kõikide kostüümides oli valgeid sulgi.

Kodus uurisid Oliver ja Tiril tsirkuse kavalehte, vaatasid uuesti Koguja Lehte, kuni lõpuks osutas Oliver foto all ääres olevale kirjale, et üks kollektsionääridest John Glomset oli Ramsbyst, ja just seal pidi järgmisel päeval esinema rändtsirkus!

Järgmisel päeval sõitsid Oliver, Tiril ja Otto koos onu Frediga Ramsbysse. Nad läksid John Glomseti juurde, kellele oli vanaisa Franz juba helistanud ja nende plaanist rääkinud.

Missugune see plaan oli? Kas see ka õnnestus? Kes oli vargustes süüdi? Miks ta seda tegi? Ja kas lisaks kolmele karule oli kusagil ka Kuldkihar? Seda saad teada, kui selle põneva ja kaasahaarava loo lõpuni loed.

Raamatu lõpus (nagu selles sarjas ikka) on ka ülesanded lugejale. Raamatu lehekülgedelt tuleb leida klouninina, kirbutsirkus, kaks hobuserauda, neli tsirkusemuusika noodilehte, mustkunstniku kaardipaki kolm kaarti ja kolm taevasse lennanud õhupalli.


Shirley Hughes „Alfi tuleb appi“ (Varrak)

Alfi on elevil, sest ta on kutsutud Bernardi sünnipäevapeole, ent ka pisut murelik, et sinna tuleb minna emata. Sellest hoolimata on Alfil peol nii tore, et tal pole isegi oma vana tekijuppi lohutuseks tarvis – ja ta leiab pealekauba uue sõbragi! Loe, kuidas Alfi oma arglikkusest võitu saab ja on peol kõige abivalmim külaline.

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluvatest Alfi-lugudest on eesti keeles varem ilmunud: „Alfi jalad“.

Shirley Hughes (1927–2022) on üks hinnatumaid lastekirjanikke ja illustraatoreid Ühendkuningriigis. Ta on võitnud mitmeid tähtsaid kirjandusauhindu. Hughesi teosed on kaasahaaravad ja südamlikud ning tema sulest on saanud alguse paljud armastatud tegelased, teiste hulgas Alfi ja tema väike õde Anni Roos.

Shirley Hughesi kirjutatud ja illustreeritud „Alfi tuleb appi“ ilmus algupäraselt 1983. aastal (peaaegu 40 aastat tagasi), kuid see pole segavaks teguriks väikestele raamatusõpradele, et seda vahvat lasteraamatut mitte lugeda.

Ühel päeval tuli Alfi lasteaiast koju ümbrikuga, milles oli kaart. Tema parim sõber oli selle talle andnud, ja see oli kutse Bernardi sünnipäevapeole.

Alfi polnud Bernardi kodus varem käinud ja ta uuris emalt sünnipäevapidude kohta ka. Ta sai teada, et tuleb kingitus viia, ja et seal mängitakse mänge ja pakutakse head-paremat süüa.

Kui pidupäev kätte jõudis, pesi ema Alfil näo puhtaks, harjas poisi juuksed siledaks ja aitas talle selga puhta T-särgi ning jalga uhiuued lühikesed püksid. Piltidelt on näha, kuidas ema Alfit korda seab.

Alfi oli valmis, kuid nüüd hakkas ta uurima, kas ka ema ja Anni Roos tulevad. Ema selgitas, et teda ja väikest õde pole sünnipäevale kutsutud. See tegi Alfi kurvaks. Nii kurvaks, et ta otsustas kaasa võtta oma vana tekijupi, mida ta öösiti enda juures voodis hoidis. Alfi ema arvas, et äkki läheks poiss sünnipäevale ilma vana tekita, kuid Alfi polnud sellega nõus. Nii nad läksid – Alfil oli ühes käes vana tekk ja teises kingitus Bernardile. Ema oli kingituseks ostnud rasvakriidid.

Jõuame Bernardi juurde. Bernardi ema avas ukse ja kutsus Alfi sisse. Pidu toimus aias. Aias olid juba sünnipäevalaps Bernard, kuid ka Minni, Siim, Daniel ja teised lasteaia lapsed.

Alfi ulatas Bernardile kingituse, kuid Bernard viskas rasvakriidid õhku ja need kukkusid kõik muru peale laiali. Bernardi ema kinnitas, et see oli küll väga rumal tegu ja seda see ju oligi. Kes siis kingituse sedasi laiali loobib …

Ma ei saa Sulle kõiki sündmusi ümber jutustada, sest sel juhul läheb lugemine igavaks. Kuid Bernard tegi sünnipäeval veel igasugu koerustükke, nii et Minni hakkas lausa nutma. Õnneks oli Alfi tubli poiss ja lohutas Minnit.

Isegi sünipäevalauas ja mänge mängides oli Bernard ulakas, kuid Alfi oli jällegi tubli. Oli toeks nii Minnile, kui abiks ka Bernardi emale.

Lõpuks läks sünnipäevapidu ilusasti käima. Mängiti mänge, söödi jäätist, plaksumaisi ja põrgatati õhupalle.

Kui Alfi ema ja Anni Roos poisile järele tulid, siis lausus Bernardi ema vahvad sõnad. Mis Sa arvad, mida ta ütles Alfi kohta?

Ja kui Alfi sünnipäevapeolt koju minema hakkas, siis olid tal ühes käes õhupall ja kommikott, teises käes vana tekike, kuid Alfi oli kindel, et järgmine kord ta enam tekki kaasa võtma ei pea. Ta on tubli ja saab ka üksi hakkama.

Selline vahva lugu selles raamatus. Lihtne lugeda ja lihtne aru saada ka pere väiksematele raamatusõpradele. Suurepärased on ka raamatu autori illustratsioonid, suured ja ilusad, isegi mulle meeldivad need väga.


Nat Amoore „Heade vempude jõud“ (Eesti Raamat)

Teie ees on „Koolihoovi miljonäri saladuste“ autori uus pöörane lugu kolmest parimast sõbrast, ühest ahnest linnapeast ja suurest hulgast vempudest.

Kas mäletate veel Caseyt – tüdrukut, kes raamatus „Koolihoovi miljonäri saladused“ tahtis panna koolidirektori tooli alla helisema kanahäält tegeva äratuskella? Ta tegigi seda! Kuid Casey ning tema sõbrad Cookie ja Zeke ei lollita lihtsalt niisama. Neil on sõnum. Nad on organiseeritud. Nad on Rohelised Herned (ja võimalik, et üks neist on ninja). Paraku näib, et täiskasvanud ei võta lapsi tõsiselt, vaid on takerdunud omaenda muredesse.

Nii et kui Rohelised Herned saavad jälile linnapea salakavalatele plaanidele, ei jää neil muud üle, kui ise lahendus leida. Sõprade, Casey ema elutarkuste ja paljude-paljude vempude abil.

„Heade vempude jõud“ on 9‒12-aastastele lastele mõeldud hoogne teos, mis peale põneva lugemiselamuse pakub ka rohkesti mõtteainet.

Kui ma kaks aastat tagasi (mai 2020) kirjutasin kokkuvõtte austraallanna Nat Amoore´i kirjutatud raamatust „Koolihoovi miljonäri saladused“, siis meenutasin, et Austraalia lastekirjandusest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid väga häid raamatuid: Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide” (eesti keeles 1963, 1990) ja “See on rohi …” (1969, 1990), Caleb Krispi kolm raamatut Ivy Pocketi sarjast (2017 ja 2018), Jessica Townsendi “Nevermoor” (2018) ja “Vundersepp” (2019), Andy Griffithsi “13-korruseline puuonn” (2018) ja “26-korruseline puuonn” (2018).

Astrid Lindgreni auhinna on võitnud Austraalia lastekirjanikud Sonya Hartnett (2008) ja Shaun Tan (2011), Hans Christian Anderseni auhinna võitis 1986. aastal Patricia Wrightson, kuid huvitaval kombel nende raamatuid eesti keeles ilmunud ei ole.

Austraallaste endi üks suurimaid lemmikuid ja pärjatumaid lastekirjanduse autoreid on Jackie French, kuid ka tema raamatud pole seni eesti keelde jõudnud. Küll on eesti keeles ilmunud Austraalia põlisasukate müüte tutvustav “Unenägude aegadest” (1990 ja 2007).

Nat Amoore´i “Koolihoovi miljonäri saladused” (usun, et üks ägedamaid lasteraamatuid, mida olen viimastel aastatel lugenud) oli igati humoorikas, muhe ja põnevaid nõuandeid jagav lasteraamat. Mõnusalt humoorikas ja targalt ning nutikalt kirjutatud on ka Nat Amoore´i uus raamat „Heade vempude jõud“.

Raamatu alguses on pühendus: „Kõikidele lastele, kes teavad, et nad suudavad midagi muuta … Ja eriti neile, kes pole sellest veel aru saanud.“ Ilus mõte, kas pole.

Selle loo alguses on koolis aktus, kui ükshaaval hakkavad helisema tooli alla pandud äratuskellad. Lugeja saab teada, et need on sinna pannud raamatu peategelane (tema seda lugu meile ka jutustab) Casey Wu, üks Rohelistest Hernestest. Osad kellad helisevad vaikselt, osad kõvemine, ja kellade helin läheb järjest valjemaks. Lapsed ja õpilased on segaduses, ka Casey üritab jätta muljet, et ta ei tea toimuvast midagi. Ta ei tohi olla kontaktis ka teiste Roheliste Hernestega – Zeke´i ja Cookie´ga, sest üks nende reeglitest on: „Ürituse ajal teiste liikmetega ei suhelda.“

Ja lõpuks hakkab helisema kanakell! Kaa-kaa kaa-kaa kagaaaak! See heliseb proua Keireni tooli all.

Seejärel langeb laest alla loosung: „Äratus! Ka dinosaurused arvasid, et neil on veel aega. Päästke meie planeet kohe nüüd.“

Mitte keegi ei oska kahtlustada, et keeruka protestiaktsiooni (proua Keiren nimetab neid vempudeks) taga on Casey Wu.

Casey kinnitab lugejale, et ta ei ole lihtsalt vembumeister. Ta on aktivist. Ta võib olla ainult üksteist, aga tal on palju öelda ja ta teeb end kuuldavaks. Mõnikord peab olukorra muutmiseks tegutsema. Igaüks saab omal moel millegi eest välja astuda. Igal aktivistil on oma supervõime. Casey Wu oma on tempude viskamine.

Casey loeb ka ühte ema jäetud kaartidest (seda loeme meiegi, kusjuures ema jäetud kaardid on ka raamatus trükitud justkui kaardikesed) ja see jutustab muutuste esilekutsumisest.

Oleme Watttersoni algkoolis härra Deery tunnis. See on klass, kus käib ka Casey Wu, ja teised Rohelised Herned. Casey räägib, et Rohelised Herned ei ole nende koolis täielik saladus, aga selle kooli lapsed ei kitu üksteise peale. Härra Deery üritab alustada tunniga, kuid kõlaritest kostab proua Keireni hääl. Ta kriiskab, et selline anarhia nagu sel päeval juhtus, ei ole aktsepteeritav. Caseyle meeldib sõna „anarhia“ kõla. Ta kirjutab selle vihikusse, et hiljem selle sõna tähendus üles otsida.

Proua Keiren kinnitab, et need vembud ei ole mingi naljaasi ja nende taga olevad õpilased leitakse üles. Niiviisi ei tohi end kuuldavaks teha.

Casey pole sellega nõus, sest mitte keegi ei kuula sind, kui sa oled laps, isegi kui sul on midagi väga tähtsat öelda. Casey meenutab, kuidas nad palusid Watto kaubamaja toidupoel ühekordsete kilekottide kasutamine lõpetada. Seda loomulikult ei juhtunud …

Proua Keiren soovitab tulla tema kabinetti sellel, kes midagi sellest asjast teab. Klassis ei liiguta mitte keegi, kuid härra Deery (õpetaja) ja õpilased hakkavad omavahel rääkima, sest see ei olnud lihtsalt järjekordne vemp, keegi tahab pöörata nende tähelepanu meie planeedile, ja sellele, kuidas me seda hävitame. Võttes arvesse kliimamuutusi, pole teada kas lastele jääb üldse planeet, millel elada. Kõikidel lastel klassis on midagi ütelda ja see teeb Caseyle rõõmu.

Pärast kooli Rohelised Herned (Casey, Zeke ja Cookie) kohtuvad. Järgmisesse nädalasse on planeeritud Plastirünnak. Casey räägib teistele, et see on üritus, kus kõik võtavad toidupoodi oma topsid ja värgid kaasa ning enne lahkumist võetakse kõik asjad ühekordsetest pakenditest välja ja jäetakse plastpakendid poe ette maha. Casey oli näinud videot, kuidas seda Hollandis tehti. Nüüd oli see plaanis Watto kaubamajas teha. Kuna see tundub lastele suurema ettevõtmisena, siis lükatakse see edasi järgmisesse kuusse.

Liigume edasi. Ühel Casey ema jäetud kaardil oli kirjas, et tähtis on leida oma hõim, inimesed, kes sind täiendavad. Mõned inimesed harivad sind, mõned inimesed õpivad sinult, mõned juhivad sind, mõned järgnevad sulle … ema soovitab Caseyl otsida endale sõbrad, kes teevad temast parema inimese, ja hoida neist kõvasti kinni.

Casey meenutab tutvumist Zeke´i ja Cookie´ga, kuid Casey kinnitab, et tema parim sõber on hoopis tema vanaisa. Rohelised Herned on planeedi kaitsjad, anarhia loojad, lapsed, kes nõuavad, et neid kuulda võetaks. Casey lisab, et Cookie on superloominguline ja kunstiandega (ja kindlasti neist kõige lahedam), Zeke on tehnikamees (ja kohe kindlasti mitte ninja) ja Casey ise on organiseerija, plaanija, ideedeinimene.

Nüüd jalutab Casey Brennani parki. Ta läheb ema pingi juurde, millel on kulunud messingist silt. „Trixie Wu mälestuseks. Tema lemmikkoht, tema lemmikpuu, meie lemmikinimene.“ Casey võtab ühe oma ema jäetud kaartidest, millel ema kinnitab, et armastab suurt pööriseukalüpti. Selle all on ta tunde ja tunde istunud, koos isaga, koos Caseyga, üksinda. Ema sõnul on see suurepärane koht mõtlemiseks, ema soovitab ka Caseyl selle puu alla tulla ja mõtelda.

Casey läheb koju. Nüüd saame meiegi tuttavaks tüdruku vanaisaga. Vanaisa on pärit Singapurist, ta on kurt, ja tundub olevat üks igati lahe vanaisa, kelle samuti vempe varuks. Casey sõnul meenutab vanaisa talle pisut Yodat „Tähesõdadest“. Ja mitte ainult välimuse poolest. Ta on ka tulvil keerulisi vanaisatarkusi.

Nagu mainisin, vanaisa on kurt, ja ta ei oska väga ka viipekeelt, kuid Casey ja vanaisa suhtlevad omavahel suurepäraselt. Vanaisa on ka sel päeval korraldanud Caseyle vembu, seekord Oreo küpsistega (selle vembu jätan Sulle endale lugeda).

Varsti tuleb koju ka Casey isa. Temal on kuuldeaparaat. Nii Casey isal kui ka vanaisal on haigus – otoskleroos, mille käigus kasvab kõrva luu, mis takistab korralikult kuulmast. See on päritav, mis tähendab, et seda antakse suguvõsas edasi. Isegi Casey vanaisa emal oli see haigus.

Isa ei ole kodus kaua, sest ta läheb tööle – ta on Watto kaubamaja öövalvur. Casey on kindel, et see ei ole isa unistuste amet, aga isa ütleb, et talle meeldib olla üksi, et tal on palju aega mõtlemiseks. Casey mõtleb, kas isa mõtleb emast?

Veidi hiljem saame teada, et Casey isa on samuti sündinud Singapuris, aga suurema osa elust elanud Austraalias. Ülikoolis kohtus ta Casey emaga, ja seejärel sündiski Casey. Vanaisa elas toona Singapuris, aga kui tüdruku ema suri, kolis vanaisa Casey ja isa juurde elama.

Isa läheb tööle. Casey ja vanaisa hakkavad mängima sõnamängu. Vanaisa on selles väga tugev. Ka sel õhtul oli vanaisa sõnamängus väga kaval ja nutikas … Õhtul luges Casey ka kohalikku ajalehte, milles kirjutati, et linnapea Lupphol külastab Wattersoni algkooli, et rääkida lastele ja õpetajatele Wattersoni tulevikku viimise plaanist! Caseyle tundub, et see on õige hetke järgmiseks aktsiooniks, sest kohale tulevad ka ajakirjanikud.

Sellest visiidist räägib koolis lastele ka proua Keiren (tema on Wattersoni kooli direktor), kes loodab, et siis ei tehte vempe ega koerustükke. Lapsed ja õpetajad hakkavad valmistuma linnapea visiidiks, ja Casey hakkab valmistuma aktsiooniks, abiks ka Zeke ja Cookie.

Proua Keiren oli näinud ühel ameerika jalgpalli võistlusel, kuidas staadionil olnud inimesed tõstsid üles punase või valge ruudu, ja moodustasid sedasi lause. Ka proua Keiren tahaks, et Wattersoni õpilased teeksid midagi sarnast, ja lause peaks olema: Lupphol on teadlik otsus! Caseyl ja Zeke´il on õige varsti selge, et selle hüüdlause-värgiga saaks midagi „korraldada“.

Ma ei saa Sulle ju kõigest rääkida. Näiteks sellest, millised need ettevalmistused olid, sest Sulle endale peab samuti avastamisrõõmu jääma, kuid meil on võimalus lugeda ka igasugu vahvid mõtteid Casey emalt, mida ta oma tütrele kaartide peale jättis.

Näiteks ohverdamisest. Mee loobume maailmas paljudest asjadest. Mõnikord headest. Mõnikord halbadest. Aga neist kõigist on raske lahti lasta.

Või julgusest. Seda leidub mitmes vormis ja see tähendab palju asju. Aga emale meeldis sellele mõtelda nii nagu doktor Robert Anthony: „Julguse vastand pole mitte argus, vaid mugandumine.“

Ja juba ongi linnapea Lupphol Wattersoni algkoolis. Ta räägib uuest kaubanduskeskusest, uutest korteritest ja elamutest. Cookie kinnitab, et tema arvates kavatseb linnapea muuta Wattersoni uueks Dubaiks.

Ja kui on aeg lastel moodustada ruutudest hüüdlause, siis selgub, et see on: „Stopp, hull, kaitsen loodust!“

Sedasi! Uus aktsioon on õnnestunud, kuid … üsna varsti on video Youtube´is, internetis ja mujalgi. Õhtul vaatavad lapsed ja Casey vanaisa uudislõiku, milles on kaks naisterahvast (arvatavasti linnapea abid …), kes omavahel midagi räägivad. Vanaisa soovib seda lõiku uuesti vaadata, ta oskab ju lugeda huultelt. Naisterahvad räägivad omavahel, et Brennani park kaotatakse ära!

Selle peale tõdeb Casey, et see juhtub üle tema laiba …

Nii otsustavad Casey, Zeke ja Cookie teha linnapeale tänutahvli, justkui vabandamaks linnpea ees, mis koolis oli juhtunud, kuid tegelikult on see vemp! Kavalus! Cookie teeb koos oma isaga ilmatuma uhke tänutahvli, Zeke paneb sellesse salakaamera, millel on ühendus, et lapsed saaksid linnapea kabinetti salaja jälgida! Lastel õnnestub see „kingitus“ ka linnapeale üle anda, kusjuures „kohtumisel“ on linnapea vägagi uhke tüüp, ülbe jne.

Saame lugeda ka Casey ema jäetud kaarti juhtidest. See, et keegi on võimupositsioonil, ei tee temast veel juhti. Paljud inimesed siin maailmas ihkavad võimu Paljud ihkavad endale paremat elu. Aga väga vähesed ihkavad meile kõigile paremat maailma.

Tänutahvel salakaameraga on üle antud. Casey hakkab sülearvutis jälgma linnapea kabinetis toimuvat, kuid esialgu ei toimu midagi kahtlast. Casey leiab, et linnapea töö on üsna igav …

Kui lapsed näevad kinos reklaami, siis saavad nad teada, et üks naistest, kelle huultelt Casey vanaisa luges välja, et Brennani park peab kaduma, on Fiona Gill – Elite Star Groupi kinnisvara vanemhaldur. Lapsed hakkavad tema kohta veebis uurima, ja selgub, et varem on ta Pambala, Claremonti ja Mount Aranda linnapilti täielikult muutnud, ehitades linnade eri paikadesse hiiglaslikke kortermaju! Kas Watterson ongi järgmine?

Veel üks ema jäetud kaart. Armastusest. See tõesti juhib maailma. Ilus mõte, kas pole.

Ühel pühapäeval vaatavad lapsed jällegi sülearvutit. Linnapea kabinetis kohtuvad linnapea ja too eelpool mainitud Fiona Gill. Jutt on kinisvaraarendusest, Brennani pargi kaotamisest, linnarahva ja linna volikogu mõjutamisest (seda peab tegema linnapea) ja lõpuks annab naisterahvas linnapeale suure rahapataka, selle abil peab linnapea saama kõik vajalikud load, no ja endale ka uhke sportauto ostma …

Kahjuks kaob tänutahvli ühendus. Zeke arvab teadvat, mis võis juhtuda, kuid nüüd tuleb neil linnapea kabinetti saada asendustänutahvel, sest neil oleks vaja kätte saada eelmine, et sealt omakorda kätte saada salvestis, millel linnapea ja kinnisvaraarendaja „kohtusid“ … Lapsed arendavad välja uue plaani, uue vembu, ja see peaaegu õnnestub, kahjuks jääb Zeke linnapea kabinetti luku taha. Zeke on nutikas kutt, mistõttu õnnestub tal sealt pääseda, kuid enne seda veel mitu vempu teha!

Seejärel liituvad Roheliste Hernestega eelmisest Nat Amoore´i raamatust „Koolihoovi miljonäri saladused“ tuttavad Tess ja Toby, kuna Brennani pargis on lõhutud kodutu Kathy legoklotsidest majake. On ju Kathy Tessile väga tähtis inimene.

Ja veel üks kaardike Casey emalt. Hirmust. Sageli on kõige rohkem tegemist väärt asju tegelikult kõige hirmsam teha. Sa oled palju tugevam, kui ise arvad. Ole julge. Ole südi. Ole lahke. See kõik on sinus olemas.

Rohelised Herned on nüüd viikesti, ja hakatakse planeerima, kuidas keerata tuksi linnapea korraldatav laat Brennani pargis. Linnapea plaanib just selle „vahval üritusel“ saada linnarahva ja linna volikogu toetus, et Brennani parki hakata maju ehitama, et hakata „linna arendama“.

Kuna laste plaanid on suured, siis liitub Roheliste Hernestega veel rohkem lapsi, kõik saavad endale ülesande, mida teha, et laat aia taha läheks, ja tõde päevavalgele tuleks.

Casey jaoks läheb olukord veidi keeruliseks, kuna vanaisa ja isa saavad teada, millega on türduk tegelenud. On see ju veidi isegi kriminaalne! Kas tüdruk on kodus valetanud? Kas Casey on korraldanud ka kõik teised vembud, mis koolis toimusid? Lõpuks õnnestub Caseyl vanaisale selgeks teha, mis on toimumas, miks ta seda kõike on teinud. Vanaisal õnnestub see ka Casey isale, oma pojale selgeks teha. Seejärel saab ka Casey isast üks Rohelistest Hernestest.

See, mis toimub laadal on uskumatu vempude paraad, ja selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul on lõpplahendus täpselt see, mida arvatavasti kõik raamatu lugejad on lootnud ja oodanud … paha saab oma teenitud karistuse!

Ka Casey Wu hakkab nüüd kaarte kirjutama, näiteks endast. Ma ei tea veel täpselt, kes ma olen … ja sellest pole midagi. Ma veel õpin. Aga seda ma tean: minust ei saa inimest, kes seisab niisama ja laseb halbadel inimestel halbu asju teha. Ma astun neile vastu. Ja panen nad end kuulama.

Raamatu viimases peatükis loeme sellest, millega Rohelised Herned plaanivad edaspidi tegelema hakata. Neil on plaanis hakata avaldama kooli ajalehte Roheline Leht, panna käima oma kodulinnas taaskasutus. Lisaks tahavad nad ehitada kodutule Kathyle uue legoklotsidest kodu Brennani parki. Ja uueks linnapeaks kandideerib Henry Wu, Casey isa! Ja kindlasti on Caseyl plaanis mõni vemp, muidu oleks vanaisa solvunud, sest kes kord vembutaja on, see vembutajaks ka jääb!

Selline vahva lasteraamat see Nat Amoore´i kirjutatud „Heade vempude jõud“. Südamlik ja inimlik, põnev ja humoorikas lugu, mille peategelased on tublid ja tragid, kes üritavad midagi ära teha, et meie planeet oleks parem paik elamiseks, et loodus säiliks, et paha saaks oma palga …


Vennad Stephanidesed „Kreeka mütoloogia. Jumalad ja inimesed“ (Rahva Raamat)

Raamatu „Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad” järg viib lugeja inimkonna sünni juurest kreeka antiikjumaluste õitsengu ja allakäiguni.

Neil lehekülgedel elustuvad läänemaailma identiteedi lahutamatuks osaks saanud nimed ja sündmused, näiteks Pandora laegas, Midase puudutus, tiivad kõrvetanud Ikarose kurb ots, kuidas Peloponnesose poolsaar ja Euroopa oma nimed said. Kreeka jumalad kadusid ajaudusse, ent nende pärand on endiselt elus ja ere.

Teose autorid on Menelaos Stephanides ja tema illustraatorist vend Yannis Stephanides.

Vendade Stephanideste kirjutatud ja illustreeritud raamat „Kreeka mütoloogia. Jumalad ja inimesed“ on tõepoolest järg raamatule „Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad“. Raamatu alguses meenutame, et esimese raamatu lood rääkisid Olümpuse 12 jumalast ja nendega seotud müütidest. Teine raamat „Jumalad ja inimesed“, võtab müütide valdkonna laiemalt ette ja räägib ka teistest jumalatest, kelle hulgas on näiteks Dionysos, kõige inimesesarnasem surematute hulgas, ja Prometheus – jumal, kes talus inimkona nimel kõige õõvastavamaid piinu, mida jumalale või surelikule on iial lastud osaks saadud. Nii mõnegi loo peategelasteks on lihtsurelikud, olgu siis südantliigutavas müüdis Orpheusest ja Eurydikest või jutustuses Daidalose ja Ikarose inimlikest püüdlustest.

See raamat, mis algab inimkonna sünniga, lõpeb jumalate lüüasaamisega. Müütide järjestus näitab kreeka mütoloogiat ehk pisut teistsugusest vaatenurgast. Kui jätta viivuks kõrvale sellised omaette väärtused nagu poeesia, jumalate teinekord ülearugi inimlikud iseloomujooned ning ajatud ja üldomased moraalinormid, on muistsete kreeklaste müüdivaramu krooniks ülim mõttejulgus – Vana-Kreeka filosoofia ja mõttelaadi väärisvili …

Selle raamatu eesmärgiks on lihtsus ja selgus, ent selle nimel ei talutata lugejat käekõrval ega jagata iga käänaku peal selgitusi. Selline lähenemisviis mitte üksnes et alahindaks noore lugeja taibukust, vaid võtaks ka mõnu omal käel välja uurida, mida ühe või teise müüdiga tahetakse öelda.

Raamatu esimene osa on „Suur veeuputus“, mille esimene peatükk on „Inimkonna viis ajastust“. Menelaos Stephanides kinnitab, et iidsed kreeklased, kes elasid kaua aega tagasi, kui tsivilisatsioon oli alles lapsekingades, väitsid, et surematud jumalad lõid inimkonna mitte ühel, vaid viiel korral.

Kõige esimene inimpõlv, uskusid nad, oli õnnelik ja jumalatesarnane, niisiis kutsusid nad neid inimesi kuldseks sugupõlveks ja nende eluaega kuldseks ajastuks. Elu olnud tollal üksainus lust ja lillepidu. Elati täielikus üksmeeles, kohustustest ja muredest vabana ning sõjast ja loodusõnnetustest puutumata.

Kuid, kuigi lõpuks kõik need inimesed hävitati – karistuseks tollal jumalana maailma valitsenud Kronose hirmsate pattude eest -, said neist pärast surma surematud hinged.

Järgmisena asustas maa hõbedane sugupõlv. Nad erinesid kuldse ajastu asukatest. Nad olid nõrgad ja rumalad, ei suutnud oma asju ajada, teiste aitamisest rääkimata. Esimesed sada eluaastat olid nad otsekui abitud lapsed, kes vajaksid emahoolt, kuigi tihti polnud seda kusagilt võtta. Kui nad täiskasvanuks said, siis jäi nende elu lühikeseks, sest nad ei osanud vahet teha heal ega kurjal, kasulikul ja kahjutul. Sedasi oli nende elu täis valu ja kurbust. Nad elatusid sellest, mida sai jõuga võtta, ja tihti lõppes asi siis verise riiuga, mille käigus üksteist maha tapeti.

Maailmavalitseja Zeus vihastas, et inimesed pidevalt kurja teevad ja jumalatest lugu ei pea; ta saatis nad kõik Hadese pilkaselt pimedasse ja rõõmutusse sügavikku ning see karistus oli hõbedase ajastu lõpp.

Seejärel lõi Kronose poeg Zeus kolmanda sugupõlve, pronksiajastu inimesed ehk Pelasgose pojad, nagu neid ühe nende vägeva kuninga järgi mõnikord nimetati.

Pronksiajastu kasvatas vägeva kehaehituse ja võitmatu rammuga mehi, kes olid ka kartmatud sõjamehed. Vägev ramm ja kehaehitus olid jumalate kingitud, mitte enda loodud, kuid inimesed läksid ikkagi ülbeks ja narrilt upsakaks. Nägu oli neil peas karm ja üleolev ning süda rinnus kõva kui kivi.

Inimesed olid hirmuäratavad ja tugevad, kuid saatuse eest polnud neil pääsu. Nende jultumusest raevunud Zeus saatis kogu pronksirahva pimedasse varjuderiiki. Ja sedasi jäid ka nemad säravast päikesevalgusest ilma.

Nüüd ilmus maailma neljas sugupõlv mille tegid kuulsaks Herakles, Theseus, Iason, Achilleus ja terve väesalk kreeka mütoloogia kartmatuid kangelasi. Nende tegude järgi sai neljanda sugupõlve ajajärk nimeks kangelaslik ajastu.

Oma eelkäijatest üllamad ja õiglasemad, olid kangelasliku ajastu inimesed sama kaunid kui jumalad ise. Tihti laskusid surematud Olümposelt alla, liikusid surelike hulgas ringi ning võtsid nende rõõmudest ja muredest osa. Sellel ajajärgul tekkisid ja õitsesid suured ja võimsad linnad. Kõige kuulsam neist oli kuldne Mükeene.

Aga miski pole igavene. Saabus aeg, mil isegi kangelaste sugupõlv paisati põrmu.

Loendamatul hulgal sõdalasi langes kuningas Oidipuse varanduse jahil Teeba seitsme värava ees, rohkem veel sai kümneaastases võitluses Trooja müüride all hukka sõjamehi, keda Zeusi tütre, ilusa Helena pärast purjetas galeoonidega kohale igast Kreeka linnast. Ja kui nad kõik olid tapetud ning lisaks Mükeenele kaotatud ka Tiryns, Knossos, Pylos, Iolkos ja veel nii mõnigi teine kaunis linn, siis äratas vägev Zeus langenud üles ja viis elama inimeste silme alt eemale Õndsate saartele kaugel-kaugel ääretus ookeanis, üldse kõige kaugemas maailma nurgas.

Kangelaste lahkumisega said müütilised ajastud otsa. Viies sugupõlv, mille Zeus maailma lõi, oli inimsugu – rauasepistajad, kes asustavad meie heldet maad tänapäevani.

Viienda sugupõlve elu oli ränk. Hingespüsimiseks tuli neil kõvasti rügada ning nende elu oli täis katsumusi ja hädasid. Paistis, et isegi jumalad ei armastanud neid, sest läksid ära Olümposele ja puistasid sealt inimestele kaela õnnetusi ja kibedaid pettumusi. Muidugi jagasid nad sekka ka pisut rõõmu, aga halb kaalus hea ikka üles ja varjutas surelike elu.

Viienda sugupõlve inimeste mälestustes jäi see rahvas, kes oli enne neid, püsima. Müütiline ajastu jättis järeltulijatele rikkaliku kultuuripärandi. Laulikud, luuletajad ja jutuvestjad käisid linnast linna ja külast külla ning pajatasid kadunud sugupõlve kangelastegudest nii pidustustel, laatadel kui ka pulmades. Üks neist oli ka pime rändlaulik Homeros, kellest sai kõigi aegade suurim luuletaja. Hiljem hakati Sophoklese, Euripidese ja Aischylose surematuid tragöödiaid esitama igas Kreeka linnas.

Need mälestused jõudsid meieni sajandite tagant ja on veel tänapäevalgi värsked – ärgem unustagem, et ennekõike kajastab kreeka mütolooga just neljanda sugupõlve töid ja tegemisi, ja kui see inimpõlv välja suri, lõppes ka müütide sepistamine.

Selline on raamatu esimene peatükk. Edasi saame lugeda inimeste kaitsjast Prometheusest. Juttu on jualate kingitusest tulest, Prometheuse tülist Zeusiga, sellest, kuidas Prometheus Zeusi petab, kuidas Zeus kingitud tule tagasi võtab. Saame tuttavaks savinaise Pandoraga, juttu on ka pahede levimisest üle maailma.

Kolmandas peatükis loeme veeuputusest, Prometheuse pojast Deukalionist ja tema laevast, kuhu tulid kõik maailma loomad – üks isane ja üks emane. Selle peatüki lõpus saame lugeda ka Prometheuse kurvast saatusest, kui ka köidetakse purustamatute ahelatega kalju külge ja tal tuli terve igavik hirmsaid piinu kannatada.

Raamatu teine osa on „Prometheus“, milles on üks peatükk ehk „Prometheuse kohutavad kannatused“. Selle alguses saame teada, kuidas üks filosoof on lausunud, et kõigist neist, kes iial inimsoo eest kannatanud, meenutab just Prometheus kõige rohkem pühakut.

Kui Prometheus on kalju külge aheldatud, siis üritavad teda paljud aidata, sest keegi ei saa aru, miks Zeus teda sedasi karistas. Prometheus oli päästnud inimesed, kui Zeus tahtis neid hävitada, ta varastas Zeusilt tule ja andis inimestele tagasi, ta õpetas surelikud haigusi ravima ja pani nende hinge sisse lootuse, ta õpetas inimestele kunste ja teadusi, näitas, kuidas lugeda ja kirjutada. Ta õpetas inimesi maju ehitama ja kinkis neile koldesoojuse. Kõik see vihastas välja Zeusi! Prometheus mõtiskleb, et äkki oleks pidanud ta hoopis kurja tegema, siis poleks teda karistatud …

Prometheust püüab aidata Okeanos, saame lugeda „suurest saladusest“, tiivulisest jumalast Hermesest, kes Prometheust ähvardab. Prometheuse olukord läheb veelgi halvemaks, kui ta heidetakse Tartarosse, sealt tagasi Kaukasuse mäestiku tippu, kus hakkas teda julmalt piinama kotkas, kes Prometheuse maksa nokkis. Õhtul kasvas haav kokku, kuid järgmisel päeval oli kotkas tagasi. Sedasi kestis see aasta aasta järel, kulus mitmeid sajandeid ja terve selle aja kõlkus inimsoo suur heategija kalju külge naelutatult ahelates, kannatas, lootis ja ootas.

Lõpuks saabub päästja – Herakles!

Kolmas osa on „Phaethon“, mille esimene peatükk on „Kuu, koit ja päike“. Saame tuttavaks jumalanna Selenega ja jumalanna Eosiga, jumal Heliose tähtsa tööga, nägusa ja vapra noormehe, Phaetoniga. Juttu on ka päikese kummardamisest.

Selle osa teine peatükk tutvustab meile Dionysost. Juttu on tema sünnist, lõbusatest kaaslastest, esimesest veinist, veinist Atikas, Silenose ja Dionysose retkedest, Dionysose seiklustest Indias ja tundmatul mandril, Midase nuhtlusest, Türreeni mere piraatidest ja sellest, kuidas sai alguse antiikdraama.

Kolmas peatükk selles osas on „Sokujalgne Paan“.

Neljas osa on „Orpheus ja Eurydike“, mille esimene peatükk on „Muusad ja kariidid“. Saame tuttavaks üheksa muusaga (õega) – Kalliope (eeposte ja kangelaslaulude muusa), Erato (armastusluule muusa, kes mängis ka lüürat), Polyhymnia (pühade hümnide muusa), Euterpe (lüürilise laulu muusa), Thaleia (komöödia muusa), Melpomene (tragöödia muusa, Thaleia ja Melpomene kuulusid Dionysose kaaskonda), Terpsichore (tantsu muusa), Kleio (ajaloo muusa, kes laulis sangaritegudest) ja Urania (astronoomia muusa). Muusad olid lahked, töökad ja ikka valmis inimest aitama, et elu võiks ilusam olla. Muusade kõrval seisis kolm kaunist jumalannat, kes abistasid muusasid ja lisasid ilule graatsiat. Neid kutsutigi kolmeks graatsiaks ehk kariidideks.

Kariidide nimesid lausuti muutumatu armastuse ja austusega: võluv Aglaia, luuletajaid armastav ja kaitsev Euphrosyne ning muusikat jumaldav Thaleia.

Teine peatükk neljandas osas ongi just Orpheusest ja Eurydikest. Saame tuttavaks suure laulja, luuletaja ja pillimehega, kel nimeks Orpheus. Paljude arvates maailma kuulsaim mees! Selles peatükis on juttu kaunist armastusloost Orpheuse ja Eurydike vahel, kuid ka Eurydike surmast. Et Eurydiket päästa laskub Orpheus allilma, kus kohtub allmaailma valitseja Plutoniga. Ja kui tundub, et Orpheus päästabki Eurydike, siis juhtub jällegi midagi kohutavat … Juttu on ka Orpheuse surmast ja veel mõnest vahvast lauljast ja muusikust.

Raamatus viiendas osas saame lugeda Diadalosest ja Ikarosest, kuid ka tuulejumalatest (Boreas, Aiolos), siin seikleb ka Ithaka kuningas Odysseus, loeme ka Aiolose ühest tütrest, kaunist Alkyonest. Ühes selle osa peatükis saame tuttavaks Pelopsi ja Oinomaose kaarikuvõidusõiduga, Pelopsi isa Tantalosega, kes oli Früügia kuningriigi valitseja, Zeusi ja ühe okeaniidi poeg. Tantalosel olid jumalatega tihedamad sõprussidemed kui ühelgi teisel maapealsel inimesel. Selles peatükis on juttu ka lapiitidest ja kentauridest.

Raamatu kuuendas osas saame lugeda Europest ja Kadmosest, Zethosest ja Amphionist ning Niobest.

Kord ammu valitses idamaal muinasjutuliselt kuulsas Siidonis kuningas Agenor, maaväristajast Poseidoni ja okeaniid Libya poeg. Agenoril oli kolm poega: Phoenix, Kilix ja Kadmos, ja tütar Europe, nii kaunis, et tema ilu kadestas koguni jumalanna Aphrodite. Loeme, kuidas ühel ööl nägi Europe sellist und, et kaks naist läksid riidu, sest kumbki tahtis teda endale. Ühel naisel oli nimeks Ida ja teisel Lääs. Jageluses jäi peale Lääs. Tegelikult oli hoopis Zeus see, kes saatis unenägude jumala kuningatütre und häirima, sest Zeus tahtis Europe Kreekasse tuua ja naiseks võtta! Ei möödunud palju aega kui Zeus moondus üheks valgeks sõnniks, ja kuningatütre endaga kaasa viis!

Zeus viis Europe Kreetale ja sellest päevast alates kannavad Kreeta ja Kreeka ja kogu maa, mis laiub neist lääne pool kuni ääretu ookeanini, Europe järgi Euroopa nime – kauni kuningatütre auks, kes idast vastu tahtmist läände toodi. Zeusi ja Europe pühast embusest sündis kolm poega: ülikuulus Kreeta valitseja Minos, tark seadusteandja Rhadamanthys ja Lüükia esimene kuningas Sarpedon.

Zeusi vaevas siiski hirm, et Europe püüab Kreetalt põgeneda, mistõttu seadis ta hirmsa hiiglase Talose saarel valvet pidama.

Agenori pojad otsisidki Europet, eriti tubli oli noorim poeg Kadmos, kes läks Delfisse oraakli jutule. Kadmos saabki head nõu, kuid tal endal tuleb võidelda hirmsa lohega, ta küsib ka nõu tarkusejumalannalt Athenalt, appi tulevad viis meest, kõikidest kõige sangarlikumad ehk spardid. Spardide abiga ehitas Agenori poeg Kadmos Kadmeie kindluse ja rajas selle jalamile Teeba, ja Teeba nime kannab see linn tänaseni.

Kadmos abiellus ilu ja armastuse jumalanna Aphrodite kauni tütre Harmoniaga ja nende pulmapidu oli unustamatu sündmus, mida kaunistas kõikide jumalate kohalviibimine ja nende toodud kallid kingitused. Pulma jätsid tulemata vaid kaks surematut: sõjajumal Ares, kelle lohest poja Kadmos tappis; ja tülijumalanna Eris, kes ei kannatanud silmaotsaski inimesi, kelle vahel on tõeline armastus.

Selle huvitava ja põneva raamatu viimastes peatükkides saame tuttavaks Zeusi ja Teeba kuninga Nykteuse tütre Antiope embusest sündinud kahe pojaga ehk Zethose ja Amphioniga, kuid ka Amphioni kaasa Niobega, kes oli maailma kõige õnnelikum naine, kuni selle päevani, mil talle langes kaela suur õnnetus. Niobe suurim eluõnn oli tema neliteist last – seitse poissi ja seitse tüdrukut, kõik kaunid kui noored jumalad, emasüdame uhkus ja rõõm.

Kahjuks vihastab Niobe välja jumalanna Leto ja seejärel juhtub midagi väga-väga jubedat ja hirmsat … selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul muudab suur-suur mure Niobe kiviks, ja see kurb lugu viibki teebalased jumalate hukkamõistmiseni …

Mulle tundub, et õige oleks raamatututvustus lõpetada raamatu autorite sõnadega: „Mida ka ei arvataks, ei taha me sugugi väita, nagu oleks meie müüdivalimik midagi uut ja enneolematut. Tegelikult jälgisime vaid iidsete aegade vägevate tragöödiameistrite eeskuju. Valides nagu nemadki materjali kreeka müütide seast, kujutasime nagu nemadki just neid moraaliväärtusi, mis kehtivad terves ilmas. Teistsugune lähenemisviis ei tulnud kõne allagi, ja seda suurema veendumusega adresseerisime oma müüdigogumiku just noorele lugejale.“


Shirley Hughes „Alfi jalad“ (Varrak)

Plirts, plarts, plärts! Alfil on uued kollased kummikud, millega on suurepärane veelompides pladistada ja poris ringi trampida. Ometi on midagi kummikutega valesti – Alfi varbad vaataksid justkui väljapoole … Loe, kuidas Alfi taipab, mis tema kummikutel viga on.

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluvatest Alfi-lugudest on varsti ilmumas ka „Alfi tuleb appi”.

Shirley Hughes (1927–2022) on üks hinnatumaid lastekirjanikke ja illustraatoreid Ühendkuningriigis. Ta on võitnud mitmeid tähtsaid kirjandusauhindu. Hughesi teosed on kaasahaaravad ja südamlikud ning tema sulest on saanud alguse paljud armastatud tegelased, teiste hulgas Alfi ja tema väike õde Anni Roos.

Shirley Hughes´i kirjutatud ja joonistatud „Alfi jalad“ ilmus algupäraselt 1982. aastal, kuigi mulle endale tundub, et need suurepärased ja vahvad joonistused viivad väikese lugeja hoopis varasematesse aegadesse.

„Alfi jalad“ on ilusa kujundusega ja vahvate joonistustega lasteraamat, mis mõeldud lugemiseks pere pisematele raamatusõpradele, sest ega siin ju väga palju teksti ei ole, pigem ikka pilte ja joonistusi. Aga ma pean tunnistama, et mulle sellised lasteraamatud meeldivad, sest mõnikord on ju vahva lihtsalt pilte vaadata.

Selle raamatu alguses saame tuttavaks Alfi ja tema väikese õe Anni Roosiga. Saame teada, et Alfi jalad olid päris suured, õel aga üsna tillukesed. Alfi teadis ühte mängu, mida sai Anni Roosiga mängida: ta luges kokku õe varbaid.

Loeme sellestki, et Anni Roosil oli ringi liikumiseks mitmesuguseid võtteid: ta läks käpuli edaspidi ja pepuli tagurpidi, talle meeldis ka pissipoti peal vilkalt ringi sõuda, põrandal ringirarast tiirutada ja lauajalgade vahelt sisse-välja tuisata. Siin on lahedad pildid sellest, kuidas Anni Roos ringi liigub.

Seejärel on juttu sellest, et Anni Roosil olid uued punased kingad, et ta oskas kingades pisut kõndida, siis kui ta mängukäru enda ees lükkas või kellelgi käest kinni hoidis. Kui vend ja õde õue läksid, siis pani Anni Roos jalga oma punased ja Alfi oma vanad pruunid kingad, ja ema abistas Alfit kingade jalgapanekul, sest poiss ei osanud veel kuigi hästi kingapaelu siduda. Siin on ka üks suur ja ilus pilt, kuidas ema Alfile kingasid jalga aitab. Alfi istub põrandal ja laseb emal toimetada.

Olemegi õues. Siin on jälle üks ilus ja suur pilt, kuidas Alfi õues jookseb. Loeme, et pärast vihmasadu meeldis Alfile poris ringi trampida ja läbi veelompide pladistada. Siin on ka pildid, kuidas Alfi seda teeb, isegi linnud vaatavad, mida poiss teeb. Selge on see, et sedasi saavad märjaks kingad, sokid ja isegi jalad. Nüüd näeme, kuidas Alfi ja Anni Roos istuvad mõnusa ja sooja kamina ees. Nad kuivatavad jalgu, ka kingad ja sokid on kuivama pandud. Vahva.

Ühel laupäeva hommikul läks Alfi emaga koos Peatänavale kaubamajja. Siin on lausa kahel leheküljel vahva ja suur pilt kaubamajast, ja sellest, kuidas Alfi emaga seal on. Miks ema ja Alfi kaubamajja läksid? No selleks, et nad ostsid Alfile uued läikivad kollased kummikud, et Alfi saaks need jalga panna, kui ta jälle pori sisse trampima ja veelompidesse pladistama läheb. Siin on uhke pilt, kuidas kaubamaja müüjatädi aitab Alfil uusi kummikuid proovida, ja on ka pilt, kuidas Alfi karbi sisse pakitud kummikutega koju läheb.

Kodus pani Alfi kummikud jalga ja näitas neid emale-isale ja Anni Roosile, kusjuures ta trampis jalgadega päris kõvasti. No et ikka kõik näeksid neid imeliselt uhkeid kollaseid kummikuid. Kummikud tundusid Alfile jalas kuidagi imelikud, kuid vaatamata sellele tahtis ta õue minna. Isa võttis raamatu ja ajalehe ja üheskoos mindi parki.

Mis pargis juhtus, selle jätan ma Sulle endale avastada. Alfi ja ka väike lugeja saavad teada, mis oli kummikutega valesti. Loo lõpus tuleb Alfile appi ka tema ema, kes võtab kummikutega midagi ette … Ja seda saame ka teada, et üks meie tegelastest saab ka endale uued kummikud, ilusad ja punased!

Selline vahva lugu selles lasteraamatus. Palju ilusaid suuri pilte, üsnagi lihtne ja mõnus ja ajatu lugemine.


Lily Murray, Richard Merritt „Sauruste kaubamaja“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vaimukate riimide ja erksa pildikeelega raamat seiklushimulistele ja dinosauruseid armastavatele lastele.

Saage tuttavaks Eliisaga, kes päris kindlasti on keskmisest kindlameelsem laps. Eliisa ihaldab sünnipäevaks lemmiklooma, kuid mitte pehmet jänest, pontsakat hamstrit või karvast kutsikat, vaid hoopis kedagi … eelajaloolisemat.

Tulge koos Eliisa ja tema vanematega sauruste kaubamajja. Siin on valikus imekspandavaid dinosauruseid, alates hiiglaslikust sauropoodist kuni nunnu ankülosauruste paarini. Kuid sel pöörasel plikal on hoopis ennekuulmatu plaan …

Vaimukate riimide ja erksa pildikeelega raamat seiklushimulistele ja dinosauruseid armastavatele lastele. Raamatu lõpust leiab ka sauruste portreede maaligalerii.

See on üks igati uhke ja värviküllane pildiraamat, mis jutustab väikesele lugejale Eliisast, kes oli teistmoodi laps. Mõni arvas, et on hellitet, mõni arvas, et on metsik ja kraps. Eliisale ei sobinud tuduaeg, brokoli, reeglid, ta ei koristanud tuba, talle ei meeldinud minna kooli! Nüüd oli Eliisal sünnipäev! Ta sai neljaseks ja ta soovis saada kingituseks!? Mis Sa arvad, mida??? Päris saurust!

Eliisa ema ja isa polnud sellest kingisoovist suures vaimustuses, küülik sobinuks neile paremini, kuid Eliisa ema oli näinud just õiget poodi. Eliisa, ema ja isa läksid kaubamajja. Sauruste kaubamajja!

Kaubamaja uksel ootas neid mees, kellel oli seljas sametist keep. Ta tutvustas ennast kui Maag Saurus ja lubas teha ringkäigu, mis pilgeni maagiat täis.

Ringkäik sauruste kaubamajas võis alata. Kauabamajas oli tohutuid dingosid, nokki ja soomuseid, kuid ka kohevaid nunnupalle, oli ka mõõkhambaid ja velotsiraptor teritas küüsi!

Seal olid ka üürgavad hadrosaurused, väikesed sulised ja piiksuvad teropoodid, ja plesiosaurus, kelle söögiks olid kalad, kuid ka üsna ebameeldiv spinosaurus. Kuid see polnud veel kõik, sest seal oli ka hiigelsuur sauropood, amargasaurus ja diploddokus, kes oli samuti hästi suur.

Ja veel. Seal olid ka Maud ja Frank, nemad olid ankülosaurused. Seejärel veel äge ja nutikas troodon ja proua Türannosaurus, kes näris konte, nii et ragin taga.

Kuidas see vahva lugu lõpeb? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Tuleb tunnistada, et raamatu lõpp on üsnagi ootamatu, üpris naljakas ja veidi vist isegi ka hirmus.

Selle vahva raamatu on eesti keelde tõlkinud ja luulevormi pannud Marge Pärnits, kes ka ise lastele vahvaid raamatuid kirjutanud on.


Dav Pilkey „Kapten Aluspüks ja põrutavalt paheliste sööklatädide sissetung süvakosmosest (ja sellele järgnenud täpselt sama tigedate söökla zombie-nohkarite rünnak). Kolmas kangelasromaan“ (Varrak)

George ja Harold on visanud vembu või paar peaaegu kõigile Horwitzi algkoolis. Kui kooli sünged sööklatädid nende viimase vembu tõttu ameti maha panevad, palkab härra Krupp kolm ebatavalist asendajat – juhtumisi meenutavad nad väliselt kangesti tulnukaid! Kas meie kardinakeepi kandev kangelane Kapten Aluspüks suudab olukorra taas lahendada? Või pistavad süvakosmose sööklatädid ta lõunaks pintslisse?

„Lõbus raamat, täis sõnamänge, sõprust ja sõgedust … nii kaasahaarav, et noored ei märkagi, kuidas nende sõnavara kasvab. Hurraa Kapten Aluspüksile!” – School Libary Journal

„Tõmbab põhikooli lapsi nagu magnetiga.” – The Bulletin of the Center for Children’s Books.

Ma olen üsna kindel, et Dav Pilkey kirjutatud ja joonistatud raamatud (nt „Kapten Aluspüksi seiklused. Esimene kangelasromaan“ (kirjastus Varrak, 2020) ja „Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak. Teine kangelasromaan“ (Varrak, 2021) on saanud üsnagi populaarseks ka meie laste seas. Eriti just nende seas, kellele meeldivad sellised lõbusamat sorti lood. Tegelikult võiks öelda, et lausa pöörased lood, mis haaravad kaasa ja on mõnikord lausa uksumatud!

Seekordne, selle sarja kolmas raamat ehk kolmas kangelasromaan on meeletult pika pealkirjaga, kuid see pole sugugi mitte kõige olulisem. Oluline on see, et ka kolmas raamat on täpselt sama naljakas, humoorikas ja kaasahaarav, nagu ka kaks eelmist.

Raamat algab meie loo peategelaste George´i ja Haroldile joonistatud koomiksiga (ise nad ütlevad, et see on infobülletään), milles tuletatakse raamatu lugejale meelde, kes on George Beard ja Harold Hutchins, kes on koolidirektor härra Krupp, kes aeg-ajalt muutub tõeliseks (?) superkangelaseks – Kapten Aluspüksiks!

Pärast infobülletääni saab alguse meie seekordne lugu. Raamatu autor tõdeb, et George´i ja Haroldit võib kirjeldada, kui püüdlikke, vaimukaid, tarkasid, ostsustavaid ja sügavaid poisse, kuigi kas see ikka on nii!? Koolidirektor, härra Krupp teab ütelda, et poisid püüavad olla vaimukad, kuid nad on ninatargad jõmpsikad, kes on ostsustanud kõik sügavasse masendusse ajada!

George ja Harold käivad neljandas klassis, no ja nad lihtsalt ei ole tugevad selles, et peavad tunnis ilusasti istuma ja kõike tähele panema, ja seda koguni seitse tundi päevas! Autor kinnitab, et poisid on tugevad ainult tobeduses ja kahjuks toob nende tobedus teinekord jama kaela. Mõnikord lausa KOHUTAVA jama. Ja ühel korral tõi see neile kaela NII METSIKU jama, et selle tõttu oleks hiiglaslik kurjade zombinohkarite armee peaaegu terve Maa hävitanud! Ja sellest METSIKUST jamast see raamat räägibki.

Selgub, et ühel pimedal, tähisel ööl Ohios, Piquas, nähti üle rahuliku öötaeva sööstmas leegitsevat objekti. See säras eredalt sekundi või paar ja kustus siis otse Jerome Horwitzi algkooli (selles koolis käivad ka George ja Harold) kohal. Hetke pärast olid kõik selle unustanud.

Kuigi järgmisel päeval ei pööranud mitte keegi tähelepanu kooli katusele, kus paistis olevat suur kosmoselaeva-asjandus. Selles jubeda asjanduses istusid kolm kõige kurjemat, jõledamat ja armutumat kosmosetulnukat, kes on eales jala väikese kesk-lääne algkooli katusele toetanud. Nende nimed olid Zorx, Klax ja Jennifer. Nende eesmärgiks oli vallutada planeet Maa! Neil oli kindel plaan – nad pidid leidma võimaluse kooli infiltreeruda, seejärel muuta kõik lapsed hiiglaslikeks zombinohkariteks ja seejärel kasutada neid maailma vallutamiseks. Nüüd pidid nad ootama ja õiget hetke ootama.

Ja uskuge mind, see õige hetk, on õige varsti käes!

Järgmisena oleme koolis loodusteaduste tunnis, kus George ja Harold jällegi tobedusi teevad. Seekord segatakse loomahääli tehes õpetajat, härra Fyde´i. Härra Fyde tutvustab lastele põnevat eksperimenti söögisooda ja äädikaga. Ta paneb söögisooda papjeemašeest tehtud võltsi moega vulkaani, valab soodale peale äädika, ja vulkaanist hakkab voolama vahust löga!

See annab George´ile ja Haroldile idee järgmiseks tobeduseks. Nüüd on neil võimalus teha nalja (enda arvates) kooli sööklatädidega (neid on kolm). On ju ka varem George ja Harold söögklatädisid „kiusanud“, näiteks sellega, et koolimenüü tekste on segamini pööratud, kuid nüüd tuleb poistel mõte, et sööklatädid võiksid teha härra Krupi sünnipäeva (tegelikult ei ole koolidirektoril sünnipäeva) puhul krõbedaid kreekse! Poisid jätavad sööklatädidele retsepti, milles on mängus ka söögisooda ja äädikas, no ja seda muidugi üsna suures koguses!

Olukord läheb käest, kui sööklatädid otsustavad teha kreekse tervele koolile, ja sel juhul on vaja ka kakssada karpi söögisoodat ja kakssada pudelit äädikat! See retsept ja maitsva kreeksi valmistamine toob kaasa kaose! Söökla ustest tungib välja hiiglaslik rohelise löga laine, mis neelab kõike oma teel. See levib terves koolis, valgub klassidesse …

Nüüd saavad George ja Harold aru, et on juhtunud jällegi midagi hirmsat! Nad otsustavad põgeneda. Samal ajal saavad sööklatädid koolidirektorilt riielda, kuigi kolm tädi on kindlad, et süüdi on jällegi George ja Harold, kes on neid pidevalt „kiusanud“ ja isegi koomikseid joonistanud. Kolm sööklatädi otsustavad ameti maha panna!

Härra Krupp on hädas, kust võtta uued sööklatädid. Nüüd astuvad mängu tulnukad. Nad tulevad direktori kabinetti, nad on hullusti meigitud, kannavad parukaid ja tutvustavad end kui Zorxette, Klaxette ja Jenniferette. Neil ei ole varasemat kogemust, kutsetunnistust ega soovitajaid, kuid härra Krupp võtab nad tööle, sest pole ka kedagi teist, kes kohe saaksid tööle asuda.

Juba järgmisel päeval saavad George ja Harold oma karistuse, kuid nad märkavad, et keegi on koolisööklas lõunasöögi sildi ära muutnud, sest menüüs on külmkuivatatud solkmed, talumatud tatikollid ja zombinohkarite piimakokteilid. Kes seda tegi? Äkki märkavad meie peategelased, et muutunud on ka lapsed ja õpetajad! Sööklasse sisenedes nägid nad täiesti tavalised välja, aga nad väljusid sealt täiesti teistsugustena. Nad olid muutunud nohkariteks. Kuna ka nende nahl oli muutunud halliks ja nätskeks, siis olid nad muutunud zombinohkariteks! Ja nemad ei ole kindlasti mitte sõbralikud.

George ja Harold hiilisid sööklasse. Seal märkasid nad seda, et pahelised sööklatädid süvakosmosest arutasid plaane maailma vallutamiseks! Poisid märkasid ka seda, kuidas kõik lapsed ja õpetajad jõid Kurje Zombinohkarite Piimakokteile ja moondusid otse nende silme all! Sööklatädid rääkisid sellestki, et järgmisel päeval antakse neile ka Super-Kurja Kiir-Kasvu-Möginat, mistõttu kasvavad lapsed ja õpetajad Xleqxispi puude kõrguseks. Siis saadetakse kurjad zombinohkarid Maa kallale ja varsti on see planeet nende oma!

George ja Harold otsustavad rääkida nähtust ja kuuldust härra Krupile, kes ei taha poisse uskuda. Kes ikka tahaks kuulda kolmest kurjast kosomosetulnukast, kes kavatsevad maailma vallutada. Kui härra Krupp näeb oma sekretäri, preili Anthrope´i, kes on samuti zombinohkariks muutunud ja direktori lauast tubli suutäie puitu haukab, siis saab ka härra Krupp aru, et midagi on väga valesti. Ja kui ühel sööklatädidest kindad käest tulevad, on näha kahte limast rohelist kombitsat, siis on asjalood selged! Ja kui see kosmosetulnukas oma kombitsat nipsutab, siis muutub koolidirektor meie raamatu superkangelaseks! Kapten Aluspüksiks!

Esialgu peavad George ja Harold kurjade sööklatädidega võitlema, sellest on raamatus ka nn keerulehed. Kapten Aluspüks oli sel ajal otsustanud minna kingapoodi juustuburgerit tellima. Tundub, et George ja Harold on kolmest sööklatädist jagu saanud, kuid nüüd tulevad zombinohkarid! Ja neid on palju!

George, Harold ja Kapten Aluspüks varjuvad tulnukate kosmoselaeva-asjanduses, kuid õige varsti on nad vastamisi superkurja kiire kasvuga võilillega. Ja seejärel on meie kolmik kosmoselaeva-asjanduses vangis! Nüüd on vaja kiiret taipu ja mõtlemist, julget pealehakkamist, abiks ka Super-Kurja Kiir-Kasvu Mahl, Ultra-Rõveda Enese-Hävitus-Mahl, Ekstra-Kange Super-Rammu Mahl, Anti-Kurja Zombi-Nohkari Mahl, laar Anti-Kurja Zombi-Nohkari Kalja, vetsupaberirull ja Kapten Aluspüksi punasest polüestrist keep.

Kuidas see humoorikas ja kaasahaarav lugu seekord lõpeb, selle jätan Sulle endale avastada. Raamatu lõpus saame lugeda ja vaadata ka George Beardi ja Harold Hutchinsi kangelasnovelli „Koer.Mees ja Petey raev“, milles on meie peategelaste sõnul nii märulit, traamat ja saab ka nalia – no nii nad ise kirjutavad ja väidavad!

Raamatu lõpus on ka kolm lustakat tõsiasja, milles selgub, miks Dav Pilkey ei söönud lapsena sööklatoitu, miks ta hakkas arvama, et vastikult haisev koolitoit on tulnukate vandenõu, et Xleqxisfpi puud lõhnavad nagu rosinaleib (ehkki maitse poolest meenutavad kana) ja miks ta arvab nüüd, et sööklatoit on hoopis valitsuse vandenõu laste mõistuse kontrollimiseks …


Thierry Robberecht, Philippe Goossens „Printsess ja hunt, kes ei osanud lugeda“ (Vesta/Ühinenud Ajakirjad)

Selles raamatus ajab hunt taga printsessi, kelle ainuke võimalus on peita end ilma piltideta raamatusse.

Kõik ju teavad, et hundid ei oska lugeda ja seepärast ei leia ta kunagi printsessi üles! Noh, kui ta just lugema ei õpi…

Tore lugu printsessist, hundist ja lugemisest algajale lugejale.

See on igati vahva ja muinasjutuline lugemine pere väiksematele raamatusõpradele, sest on ju see eelkõige pildiraamat, kuid ka lugu ise on igati vahva, kaasahaarav ja veidi humoorikaski. Lisaks õpib selles raamatus ka hunt lugema, mistõttu võib öelda, et see on raamat pere väksematele, kes samuti lugema õpivad, sest lugemine on vahva ja lahe!

Seekordne muinasjutuline lugu saab alguse sellest, et ema istub igal õhtul Anne voodi veerele ja loeb talle ühe loo. Seekordne lugu räägib metsas ära eksinud printsessist, kuid selles metsas elab ka hirmus hunt, kellel on teravad hambad.

Anne on väsinud ja jääb juba enne loo lõppu magama. Raamatuprintsess on mures, ta kuuleb, kuidas ulguv hunt tema leheküljele lähemale tuleb.

Siin on ka pilt sellest muinasjuturaamatust, millel on näha, et hunt on jõudnud printsessile juba üpris lähedale, sest hunt jookseb printsessist kiiremini! Mida nüüd teha? Printsess on mures.

Hundi eest põgenemiseks otsustab printsess raamatust lahkuda, sest see on ainuke võimalus! See on esimene kord, mil printsess oma raamatust lahkub, mistõttu on ta natuke hirmul, tal on natuke külm. Huntki avastab, et ta on raamatus täitsa üksi, ja nii lahkub temagi raamatust. Nii hunt kui printsess leiavad end Anne toast.

Printsess on kindel, et ta peab peitu pugema, aga kuhu? Printsess tormab mööda Anne raamaturiiulit, printsess otsustab peitu pugeda raamatusse. Ta avab ühe raamatu, selles on hundid, teises on draakonid, mistõttu otsustab printsess mitte siseneda.

Kuhu ennast peita? Hunt on juba väga-väga lähedal! Printsess otsustab peita end raamatusse, mis on mõeldud inimestele, kes saavad aru ainult sõnadest. Ilma piltideta raamatusse. Ta läheb raamatusse ja poeb peitu sõna “printsess” taha. Tuleb tunnistada, et printsess on igati nutikas, sest kõik ju teavad, et hundid ei oska lugeda!

Ega selle loo huntki rumal ole. Hunt võtab raamatu “Õpime lugema” ja hakkab tähestikku õppima. Õige varsti on hundil tähed selged ja tagaajamine jätkub.

Printsess liikus edasi raamatusse, mis räägib näkineidudest. Ka meie printsess muutub näkineiuks, sest kõik näkineiud on printsessid. Vees on turvaline, sest hundid ei oska ujuda!

Kuidas see vahva lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada. Igal juhul leiab Anne hommikul oma voodilt … kelle?


Jemma Hatt „Seiklejad ja aarete tempel“ (Eesti Raamat)

Isa pärand, aardejaht Egiptuses ja tuhandete aastate vanune müsteerium … Lara, Rufus, Tom ja Barney on tagasi! Üheskoos tuleb lastel ette võtta järgmine suur seiklus. Nagu eelmine kord, algab ka nüüd kõik telefonikõnest, reisist Egiptusesse ja ühest kummalisest onust ... Kas lapsed suudavad uute ja vanade sõprade abil leida tee ajaloo ühe suurima aardevaramuni? Muidugi ei ole nad ainsad, kes muinasjutulist varandust leida ihkavad. Pöörases seikluses visatakse nii mõnigi vemp.

„Seiklejate“-sari pakub põnevaid seiklusjutte 8‒12-aastastele lastele.

„Seiklejad ja aarete tempel“ on sarja teine raamat. Varem on ilmunud „Seiklejad ja äraneetud loss“ (2021).

Ma olen üsna kindel, et need lapsed ja noored, kes lugesid raamatut “Seiklejad ja äraneetud loss” ootasid juba üsna kärsitult selle põneva ja kaasahaarava raamatusarja uut raamatut. Ja nüüd on teine raamat eesti keeles olemas – “Seiklejad ja aarete tempel”. Eelmisest raamatust tuttavate Tomi, Rufuse ja tema nõbu Lara ning Lara koera (borderkolli) Barney seiklused jätkuvad.

Selle põneva raamatusarja esimeses raamatus olime Cornwallis, kus lapsed olid sattunud varandust otsima ja leidnud peidetud Egiptuse aarde, kuid nüüd sõidab Tom külla Larale, Rufusele ja nende koerale. Tom oli üsna kindel, et Swindlebrooki väikelinnas sellist seiklust aset ei leia, kuid …

Rongireis Londonisse ei olnud lihtne, kuid lõpuks Tom Charing Crossi jaama jõudis. Sealt edasi pidi Tom liikuma Swindlebrooki suunduvale rongile. Lisaks suurele reisikohvrile olid Tomil ka koogivormid, kuna Tomi ema oli kaasa küpsetanud muffineid.

Lara ja Rufus juba ootasid Tomi. Rufus ootas ka muffeneid. Õhtul olid lapsed koos, töölt saabus ka Lara ema, proua Jacobs, kes kinnitas, et järgmisel päeval tuleb neile veel üks külaline. Onu Logan, Lara isa noorem vend, kes oli olnud kusagil välismaal ja teinud mingit telesarja. Lara ema teadis ütelda, et paari aasta eest jäi sari pooleli … Onu Logan oli filminud Amazonasel ja midagi oli juhtunud. Tom oli hämmelduses, kas tõesti on Lara onu Logan Jacobs, kes tegi telesarja „Logani džungli kutse“. Tom oli seda sarja vaadanud.

Veidi hiljem saavad lapsed teada, et Lara ema kutsuti välismaale tööle, ja ta kutsuti Egiptusesse, Aleksandriasse! Nüüd, kui onu Logan saabub, siis on keegi täiskasvanu, kes laste üle vaatab, kuid järgmisel hommikul pole onu Loganit näha, kuid ema peab hakkama liikuma lennujaama. Lõpuks saabub ka onu Logan, üsna päevinäinud džiibiga. Lara ema ja onu Logan saavad paar sõna vahetada, kuid Lara ema peab minema … lennuk ei oota.

Seejärel üritab onu Logan lastega tuttavaks saada, kes on kes. Rufus viskab nalja (nagu ikka), et tema on Joe King, tead ju küll ingliskeelset sõna joking … Onu jääb seda uskuma, ja alles veidi hiljem saab ta teada, et Joe King on hoopiski Rufus Kexley.

Onul on kaasas palju kaste, milles lapsed avastavad põnevad dokumendid ja materjalid, mis kunagi olid kuulunud Lara isale, kes oli aastaid tagasi Egiptuses surma saanud. Ta oli koos Lara emaga töötanud arheoloogilistel väljakaevamistel, kui oli juhtunud õnnetus. Logan ei olnud oma venna (Lara isa) jäetud asju isegi lahti teinud, paljud materjalid olid araabia keeles, paljudel neist olid hieroglüüfid. Lara tundis mõned hieroglüüfidest ära – need tähendasid: hinged … hauatagune elu … varandused …

Lara on kindel, et neid peab näitama inimesele, kes oskab sümbolid ära tõlkida, ja tüdruk teadis täpselt õiget inimest, kes saab neid aidata.

Nüüd sõidavad lapsed ja onu Logan külla Karimile, kes oli lapsi meie raamatusarja esimeses raamatus juba aidanud. Ka nüüd aitab Karim lapsi. Ta kinnitab, et dokumentidest on aru saada, et Lara isa oli millegi jälile saanud. Araabiakeelsed kirjad olid Abduli-nimeliselt mehelt Lara isale. Nad arutasid üht leidu Kuninglikus krüptis. Lara teadis, et sealt oli leitud hirmus palju muumiaid, ja Karim lisas, et hauaröövlid tungisid kuninglikesse hauakambritesse ja rüüstasid neid aardeid otsides.

Salk preestreid oli peitnud üle viiekümne muinasaegse kuningliku perekonna liikme surnukeha koos ära, et neid igaviku jaoks kaitsta. Kuhu oli kadunud aare? Karim kinnitab, et Lara isa sõber Abdul näikse arvavat, et preestrid peitsid aarde kuhugi mujale. Kuhu? Karim tõdes, et kirjades oli paar hieroglüüfi, mis viitasid sellele, et aare on peidetud templisse, aga Egiptuses on neid palju!

Kirjadest saavad lapsed aru, et Lara isa sõber on doktor Abdul Faruk, kes töötas Egiptuse Muuseumis, kuid kas ta töötab seal ka nüüd? Karim võttis telefoni ja helisas Egiptuse Muuseumi, ta sai Abduliga rääkida, kuid mees oli vägagi tõrjuv, kui Karim Lucas Jacobsit mainis … Abdul oli olnud lausa kahtlustav … Onu Logan oli kindel, nüüd tuleb neil Egiptusesse minna!

Kuidas saavad onu Logan, kolm last ja nende koer Egiptusesse? Ja veel väga kiiresti! Selleks on vaja onu Logani sõbratari ja tema endise telesaatega seotud Dee´d, kellega onu näib nüüd riius olevat. Selgub, et Logani telesaade oli Dee isa firma produktsioon, kuid Logan oli mingi jamaga hakkama saanud, mistõttu saade eetrist maha võeti.

Dee ajabki välja tšarterlennu (Dee ise on ka üks lenduritest). Nii pääsevad Egiptusesse lapsed ja onu Logan, ja ka koer! No selleks on vaja veidi ka altkäemaksu, aga kohale nad jõuavad ...

Jõutakse Kairosse (lennukiaknast näevad lapsed hiigelsuurt Cheopsi püramiidi ja teisi Giza püramiide). Lennujaamas oli neil vastas suur takso, ja selle juht Seth. Esimene sõit viib neid Egiptuse Muuseumi. Lara, Rufus, Tom ja onu Logan sisenevad muuseumi, Dee ja Seth jäävad koos koeraga lähedal asuvasse kohvikusse ootama.

Doktor Abdul leitakse, kuid mees ei taha nendega rääkida. Ta kinnitab, et kõik see aarde-värk on ohtlik, see on ohtlik talle ja tema perele, kindlasti on see ohtlik ka lastele! Lõpuks doktor Abdul ütleb, et aare on peidetud Akhmimi templisse.

Lara teab öelda, et Akhmimi templisse pole lihtne pääseda, sest see on maa alla maetud, ja selle peale on ehitatud terve linn. Abdul lisas, et Lucas Jacob uskus, et templisse on veel üks sissepääs, kuid tema teada Lucas seda ei leidnud. Abdul lisas, et mõned hieroglüüfid on tema arvates Dayr al-Bahrist, ja mees lisab, et nendest asjadest ei tohi avalikes kohtades rääkida, mitte kedagi ei tohi usaldada!

Kui lapsed ja onu Logan muuseumist väljusid, kohtusid nad Dee, Sethi ja koeraga. Dee kinnitas, et tema arvates olid kaks meest lapsi jälitanud. Ka praegu oli näha kaht mustas ülikonnas ja mütsiga meest, kes nüüd kiiruga meie peategelastest eemaldusid.

Kairost edasi sõitsid meie peategelased öise rongiga Luxorisse, sest seal asub Dayr al-Bahri.

Enne öise rongi väljumist oli meie peategelastel veidi aega, et mina kohalikule turule tagavarusid täiendama, nagu näiteks joogivett ja konti Barneyle. Turul märkasid Lara, Tom ja Rufus ning Barney, et neid jälitatakse. Taaskord kaks mustades ülikondades meest, kuid seekord oli neil veel ka kolm kaaslast.

Lapsed panid jooksu, kuid jälitajad olid neil kannul. Ühes tupiktänavas märkasid lapsed igas küljes kõrgeid korterelamute seinu, kui äkki kuulsid nad kusagilt ülevalt häält, mis kutsus neid üles! Lapsed nägid tüdrukut, kes metalltrepi ülemise otsa juures uksel nende poole kummardus. Lara, Tom, Rufus ja Barney olid väikeses toas, mille lihtsaks sisustuseks oli vaip, vana diivan ja tekkidega kaetud tool.

Lapsed olid pääsenud ja nende päästjaks oli tüdruk, kelle nimi oli Maye, ja ta oli Karimi noorem õde! Toosama Karim, kes oli praegu Inglismaal, kes oli mitmel korral meie peategelasi aidanud.

Enne rongi väljumist jõudsid lapsed veel ka Gizas vahvat valgus- ja püroshow´d vaadata. Rongijaamas ei tahtnud piletikonrolör koera rongile lasta, kuid Rufus „nihverdas“ koera ikkagi rongi.

Samal ööl läks Rufus koos koeraga tualettruumi otsima, ja märkas taaskord mustades ülikondades mehi, kes rääkisid võõrast keelt, kuid Rufus sai aru, et juttu on Lucasest ja Abdulist, ja kui ühel hetkel tundub, et võõrad mustades ülikondades saavad rongis Rufuse ja koera kätte, siis päästab neid Maye! Vaatamata sellele, et Dee oli varem keelanud Mayel nendega kaasa tulla, oli tüdruk ikkagi rongile tulnud ja nüüd suureks abiks olnud, nagu ka varem turul juhtunud intsitendis …

Öine rong jõudis Luxori raudteejaama. Esialgu mindi hotelli, et asjad sinna jätta, seejärel liiguti edasi Dar al-Bahrisse. Siinkohal pean ma edasi jutustama veidi lühemalt, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida.

Igal juhul jõuab meie resiseltskond Dar al-Bahrisse, minnakse Hatšepsuti templisse, kus Lara borderkolli Barney vajub sügavasse õõnde maapinnas. See on kuninglik krüpt, õnneks on Loganil kaasas pikk köis ja ronimisvarustus. Seetõttu pääsevad krüpti kõik meie peategelased, sealt leitakse Lucase kiri Loganile, milles ta räägib salajasest sissepääsust Akhmimi templisse, kus peaks olema ka kuninglikust hauakmabrist pärinev aare!

Lucas kirjutab ka kellestki Alist, kes oli olnud seotud ohtliku seltskonnaga, kuid neist lahku löönud, ja et tal on mingi seos paatide ja puusepatööga. Lucas ei osanud midagi täpsemalt öelda, kui seda, et Ali pidi elama väikseses kalurikülas Girgast põhja pool.

Kõik meie peategelased olid nõus edasi seiklema, sest äkki õnnestub neil leida too Lucase kirjas mainitud Ali. Nüüd õnnestub neil rentida kiirpaat, mil nimeks Miranda. Kuna Tom on Inglismaal varem kalameestel abiks käinud, saab temast kapten! Algab sõit mööda Niilust kaluriküla Girga suunas, et leida too salapärane Ali. Teekonnal sinna „külastab“ kiirpaati ka krokodill, õnneks laheneb seegi ohtlik olukord õnnelikult.

Aega läheb, kuid meie peategelased leivad Ali. Ali leidmisega on ka üks üsnagi üllatav asjaolu ... selle jätan Sulle endale avastada. Igal juhul on just Ali see, kes teab, kust leida salajane sissepääs Akhmimi templisse! Ja ta on nõus meie peategelastega kaasa minema.

Kas meie reisisetskond jõuab Akhmimi?

Kas nad leiavad salajase templi ja selle sissepääsu?

Ja kui leiavad, siis kas nad leiavad ka aarde?

Selle jätan Sulle endale avastada, kuid kindel on see, et raamatu lõpp läheb igati põnevaks, lapsed on tublid ja toimekad, kuid nemadki satuvad hädaohtu, nagu ka Logan, Tom ja Ali.

Kas ka kurjamid tabatakse? S

ellegi saad teada, kuid selle põneva seiklusloo läbi loed.


Aki-Pekka Sinikoski, Ilja Karsikas „Kuuvalgus“ (Rahva Raamat)

Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat.

Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab.

Aki-Pekka Sinikoski on tuntud soome fotograaf, kes oma esikteoses debüteerib õrna ja puudutava looga, mida illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid.

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat on lohutav ja õrn kirjeldus armastusest ning tavalise elu võludest.

Ma ei väsi kordamast, et mulle on ikka ja jälle meeldinud Soome lastekirjandus. Neil on palju väga vahvaid ja huvitavaid lastekirjanikke, nad on suurepärased jutuvestjad, ja sageli on nende lasteraamatud ka suurepäraselt kujundatud.

Täpselt sama saab ütelda ka selle imelise lasteraamatu kohta, mille on kirjutanud Aki-Pekka Sinikoski, suurepärased on ka Ilja Karsikase akvarellpildid.

Kirjastuse tutvustuses öeldakse, et see on lohutav ja õrn kirjeldus armastusest ning tavalise elu võludest, kuid mulle tundub, et see on raamat, milles tegelikult puudutatakse „õrnalt“ ka sellist keerulist teemat nagu surm …

Raamatu alguses kinnitab jutustaja/peategelane (raamatus ei leia me tema nime, kuigi mulle tundub, et tegemist on tüdrukuga või äkki siiski hoopis poisiga?), et kui ta oli väike, siis lendas tema ema kuule. Ta töötas tsirkuses, ta lennutati õhku nagu tavaliselt, kuid sel korral oli õhus maagiat ja taevas paistis täiskuu, ema tõusis järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni kuukooreni välja. Seal ema istubki, vaatab alla ja naeratab. Mulle tundub, et peategelase ema on meie hulgast lahkunud, kuid ta hoiab oma lapsel silma peal.

Nüüd selgub, et peategelane elab koos isaga, kes oli kunagi põhjamaade parim mustkunstnik! Nüüd oli ta maailma parim postiljon. Isa oli ütelnud, et postkontor vajab teda rohkem kui tsirkus, kuid peateagelane on kindel, et isa on lihtsalt täiskuumaagias pettunud. Ta ei suutnud kusagilt nii pikka redelit välja võluda, et see oleks emani ulatunud … Taaskord üks väga ilus mõte ja põhjendus …

Saame lugeda, et peategelase ja isaga elas koos ka kass, kel nimeks Buddha. Ta oli eelmisel talvel neile allüürnikuks tulnud, kuid nüüd ei olnud teda pikka aega näha olnud. Seetõttu oli meie raamatu peategelane kodus sageli üksi. Aga talle meeldibki omaette olla, sest üksi olles võis ta teha kõike, mis pähe tuli.

Ühel õhtul, kui meie peategelane isa koju ootas, otsustas ta vanni minna. Ta libistas end vanni põhja ja hoidis hinge kinni. Kõik muutus teistsuguseks. Ta pani oma kõrva äravooluavale lähemale, kuna ta kuulis kedagi rääkimas. Nüüd hakkas ta langema. Alla vajudes muutus heli üha tugevamaks. Ühel hetkel tõusis ta pinnale, suu ja nina oli soolast vett täis!

Nüüd märkas meie peategelane enda ümber kolme meest, kes näisid nukrad, ent lahked. Need olid Kusti, Jussi ja Albert, neil oli ka koer, kel nimeks Jaffa. Albert pakkus peategelasele kalasuppi. Selgub, et need kolm meest on meremehed, kelle laevad hukkusid. Ma võin ju siinkohal veidi valesti aru saada, aga kas ka siin mitte ei vihjata surmale? Kusjuures vajus ju peategelane vannis põhja, ja nüüd kohtus kolme meremehega, kelle laevad olid hukkunud …

Peategelane ütleb, et see kõik oli lihtsalt imeline. Ema elab nüüd kuul, tema kanalisatsioonist leitud saarel, vaid isa ja kass on endiselt kinni argielus.

Seejärel pakuti peategelasele pannkooke maasikamoosiga. Nüüd süüakse iga päev midagi maitsvat ja isegi hommikusöök ei möödunud iialgi magustoiduta. Kõikjal maailmas on uppunud laevu ja nende laadung uhutakse kaldale. Igal päeval jalutasid meie peategelane, kolm meremeest ja nende koer ümber saare, et leida aardeid, mida meri neile sel päeval kinkida soovis. Igal õhtul süüdati küünal uppunud laevade meeskonnaliikmete mälestuseks.

Ühel päeval uuris peategelane meestelt, et mispärast nad alati nii kurvad on? Kusti kinnitas, et Jaffa oli neile hirmsad mõtted pähe puhunud, sest koer oli väitnud, et teda ei ole päriselt olemas.

Nüüd üritab meie raamatu peategelane koerale selgeks teha, et ta on siiski päriselt olemas. Kutsu hakkas nutma, ta ulus nagu hunt, ja rääkis, et oli kuulnud, et kõik, kes elavad, peavad kord surema. Tema oli üritanud surma ära petta. Proovinud elada nii salaja, et surm ehk ei teagi, et ta olemas on.

Meie peategelane vastas koerale, et ema oli talle õpetanud, et surma ei ole tegelikult olemas. Asjad lihtsalt muudavad kuju. Surm ei ole elu lõpp, kuigi see võib nii tunduda. See, kes on kunagi olnud inimene, võib muutuda puuks, ingliks või linnuks. See võib kõlada veidralt, aga emad juba teavad neid asju.

Nüüd plaanisid peategelane ja Jaffa ujuma minna, kuid just sel hetkel helises telefon. Ma jätan Sulle endale avastada, kes oli helistajaks, sest see on üsnagi ootamatu, kuid mõeldes konteksti peale, siis üsna loogiline … ja lisaks oli peategelase isa koju jõudmas … ja kuidas üldse sellelt saarelt pääseda? Nüüd tulevad mängu usk, lootus ja armastus …

Kas peategelane jõuab koju ja kuidas? Kas üksinda või võtab ta kellegi saarelt kaasa?

Selline imeline lugu on selles raamatus. Ilus ja armas, filosoofiline lugu, mida tasub kindlasti lugeda. Raamatu autor on ütelnud, et ta kirjutab seetõttu, et rääkida lugusid ja ehitada maailmu, sest see on mängudest kauneim ja parim.

Aki-Pekka Sinikoski (mees, kes armastab merd ja tuult ja sai 2019. aastal oma tütrelt auhinna „Maailma parim kirjanik“) on ütelnud, et ta oli parandamatu nostalgik juba lapsena, kui ta veetis kõik oma lapsepõlve suved saarestikus vanemate vanal kalalaeval. Ta teadis juba siis, et kui teha saarele lõke, siis tulevad inimesed pimeda saabudes selle lõkke äärde ja hakkavad lugusid rääkima. Igal õhtul süütas ta lõkke ja igal õhtul sai ta kuulata uusi lugusid.

Ta jättis need lood meelde ja rääkis need sügisel linnas edasi oma sõpradele. Seetõttu on Sinikoski kindel, et ta teeb seda sama praegugi, nii oma fotode kui ka tekstidega. Ta salvestab lugusid, räägib nendest teistele ja loodab, et see toob nende ellu valgust ja tähendust.


Ben Miller “Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu” (Eesti Raamat)

Lana armastab lugusid. Eriti neid, milles ta käib fantaasiamaailmas koos oma vanema venna Harrisoniga. Ühel päeval otsustab Harrison, et on Lanaga mängimiseks liiga suureks kasvanud, ja Lana tunneb ennast üksildasena. Kuni juhtub midagi imelist … Lana avastab, et linna veidrasse uude supermarketisse on peidetud portaal, mis viib otse muinasjutumaailma. Aga need muinasjutud pole sugugi õnneliku lõpuga lood, milletaolisi Lana teab! Need on palju süngemad ja ohtlikumad ning nende tegelased vajavad kurjast nõiast jagusaamiseks Lana abi. Üksi tüdruk neid aidata ei suuda. Kas tal õnnestub veenda Harrisoni uuesti lugudesse uskuma ja koos temaga muinasjutumaailma reisima … enne kui on hilja?

Raamat räägib vennast ja õest, kes kujutlusvõime võlujõu abil uuesti teineteise juurde tee leiavad.

Raamatusse on imeilusad pildid joonistanud Daniela Jaglenka Terrazzini.

Kui Sulle meeldivad muinasjutud ja muinasjutulised lood, siis see raamat on täpselt Sulle. On ju see igati muinasjutuline lugu, milles peategelased sukelduvad muinasjuttu. Ja selleks muinasjutuks on lugu Okasroosikesest.

Raamat algab proloogiga, milles on juttu külaplatsist, mille keskele hakkab kerkima mullahunnik, alguses sama suur kui mutimullahunnik. Mitte keegi ei näinud, kuidas see kuju võttis, sest oli südaöö ja väljas märatses torm, kõik külaelanikud olid kodus teki all. Aga sel ajal kui nad magasid, hakkas väike mullahunnik kasvama, varsti oli hunnik heinakujhasuurune, korraga torkas oma nina ülevalt välja valge emailitud lipumast! Lipumast kerkis kõrgemale ja kõrgemale, kasvas maast nagu oavars muinasjutus. Lipumast oli alles algus.

Üle platsi jooksid praod, sest murukamar hakkas väänduma ja lõhenema, ja maapinnale hakkas ilmuma midagi tohutu suurt!

Katus. Üüratu alumiiniumkatus! Maa tõmbus teelt ja terve hoone kerkis nagu unest ärkav hiiglane. Talad läksid paika, uksepiidad kohendasid ennast ja suured klaaspaneelid leidsid õige soone. Kui kõik oli õiges kohas, jäi terve ehitis paigale.

Sadas veel vihma, kuni tuul vaibus ja vihm jäi järele. Hommik oli käes ja täpselt külaplatsi keskel seisis nüüd tuttuus supermarket, mis oli alguse saanud pelgalt mutimullahunniku suurusena. Lipumasti otsas lõi lehvima kuldne ja kastanpuun lipp, millel oli ainult üks sõna – Grimmide.

Seejärel saame tuttavaks Lanaga, kelle oli igav. Vihm oli küll järele jäänud, aga tüdrukul polnud kellegagi mängida. Tema vanem vend Harrison mõtles tavaliselt välja kõige imelisemaid mänge: näiteks ümarlaua rüütlid või siis sõdurid ja zombid. Aga sestsaadik kui ta oli hakanud põhikoolis käima, oli poiss muutunud. Ta oli muutunud tõsiseks. Ehkki ka temal oli koolivaheaeg, istus ta kogu aeg oma toas ja õppis.

Ka sel päeval istus Harrison oma toas ja õppis, uksel oli isegi silt, milles öeldi, et käsil on väga tähtsad kodused ülesanded ja segada ei tohi. Lana käis kontrollimas, kuid vanem vend tõepoolest õppis, ja mängimiseks aega ei olnud.

Nüüd hiilis Lana vanemate tuppa tualettlaua juurde, millel ema lõhnaõlisid hoidis. Talle meeldis üks pudel, millele oli kuldsete tähtedega trükitud sõna “Lummus”. Ta võttis korgi maha ja nuusutas. Korraga kuulis Lana ema häält, väga lähedalt. Tüdruk sattus paanikasse, kohmerdas pudelikese korgiga ja pritsis endale kogemata lõhnaõli vasakusse silma. Tüdruku silm tulitas ja vasakule põsele veeres pisar. Ema uuris, kas Lanaga on kõik korras, mille peale Lana vastas, et Harrison ei taha temaga mängida, ja tal on ilma vennata igav …

Ema tegi ettepaneku minna üheskoos Grimmide supermarketisse. Ema oli imestunud, sest külaplatsile oli eikusagilt üleöö tekkinud supermarket! Ema lubas osta Lanale uuest poest midagi head! Lana kikitas kõrvu. “Midagi head? Raamatu?”

Nüüd läksidki Lana ja ema Väike-Künkla küla uude supermarketisse. Seal oli uskumatult palju uskumatult häid pakkumisi, kuid kogused, mida ostma pidi, olid suured! No näiteks tualettpaber – nelikümmend kaheksa rulli kahekümne nelja hinnaga! Osta üheksateist karpi tinapaberit ja saad kahekümnenda tasuta! Kolmkümmend kuus kotti grillsütt kolmekümne koti hinnaga! Lana ei suutnud mõista, kas emal oli tõepoolest vaja nii palju vetsupaberit, ja neil polnud kodus ju grilligi! Lana tahtis minna raamatuid otsima.

Pood oli hiigelsuur, kuid mitte kedagi polnud seal näha. Lana otsis ja otsis, kuni märkas erakordselt veidra väljanägemisega meest, kes püüdis kikivarvul, käed välja sirutatud, suurt punast nahkköites raamatut ülemisele riiulile upitada. Mees oli umbes Lana pikkune, aga paistis olevat palju vanem, nii nagu Lana vanaisa. Tal olid pisikesed pruunid silmad, nina ja kõrvad olid tohutu suured ning suur kiilas pea oli täis tüükaid. Seda tutvustust lugedes oli mul kohe selge, et see võib olla keegi, kes on pärit mingit muinasjutust, kuid uurime edasi.

Väike mees palus Lanalt abi, et raamat riiulisse saada, kuid see kukkus hoopis maha, ja Lana nägi raamatus pilti, millel oli pika nina ja terava lõuga nõid metsapadrikus. Väike vanamees ei lubanud Lanal raamatut uurida, sest igasugu lapsukesed ei tohi seda raamatut lugeda. Lana ei saanud sellest aru, mis selles raamatus oli? Vanamees tõdes, et muinasjutud. Lana just muinasjuttude raamatut tahtiski, kuid väike vanamees kinnitas, et selles raamatus olid õiged, sajanditevanused muinasjutud, mis olid Lana jaoks kindlasti liiga hirmsad!

Üheskoos saadi raamat riiulisse, kuid Lana võttis selle veidi hiljem endaga kaasa. Ta kohtus emaga, kes ostiski Lanale selle raamatu, mis maksis uskumatult vähe.

Sama päeva õhtul palus Lana, et ema talle seda muinasjuturaamatut ette loeks. Ema oli nõus. Äkki “Hans ja Grete”?`Või hoopis “Rumpelstiltsen”? Need lood tundusid olevat päris hirmsad, mistõttu Lana neid lugusid kuulata ei tahtnud. Kusjuures muinasjutu “Rumpelstiltsen” juures oli pilt, ja see oligi ju väike vanamees supermarketist!? Uskumatu lugu!

Äkki hoopis “Uinuv kaunitar”? Selle loo juures oli pilt, millel ilus tüdruk magas voodis ja tema ümber kasvasid igal pool roosid. Ema meenutas, et kui tema oli väike, siis oli see üks tema lemmikutest. Ja kui ta õigesti mäletab, siis see ei olnud hirmus …

Ema alustaski muinasjuttu “Uinuv kaunitar”, milles oli juttu Okasroosikesest. Raamatu lugejad saavad seda samuti lugeda, kusjuures lugu on kirjas ilusas ja vanaaegses kirjas. Ma ei hakka Sulle muinasjuttu ümber jutustama, kuid see on vägagi põnev lugu, mis haarab endaga ka Lana, kuid sel õhtul jäi lugu pooleli.

Järgmisel hommikul tahtis Lana muinasjuttu edasi lugeda, kuid raamat oli kadunud. Seda polnud mitte kusagil! Lana oli nukker, kurb, kuid õnneks oli kodus isa, kes ütles, et nad võiksid koos uude supermarketisse minna. Sel päeval oli seal juba väga palju rahvast, kuid Lana kohtus jällegi väikese vanamehega. Too uuris, kas Lana tuli raamatut tagasi tooma, raamat oli kindlasti liiga hirmus. Lana kinnitas, et vastupidi, raamat meeldis talle, ja ema luges tal Okasroosikese muinasjuttu.

Nüüd suunas väike vanamees Lana kaalukommide sahtlite juurde, sest seal pidi olema suurepäraseid sidrunišerbette. Lana küünitas neid võtma, kuid väike vanamees tõukas Lana kummikommide sahtlisse ja sahtli põhi andis järele nagu salauks ja Lana tuhises mööda siledate seintega toru muudkui ringiratast ja alla, kuni jõudis alla pimedusse.

Lana sattus kummalisse kööki, kus magasid kokk ja kokapoiss. Seinakell oli seisma jäänud. Põrandal oli hiir, kes samuti magas. Köögist läks Lana koridori, ja ka seal magas üks pikk kõhn mees! Lana jõudis hiiglaslikku eredasti valgustatud saali. Seal oli suur pidulaud, mille ääres istusid liikumatud külalised. Seal olid ka kuningas ja kuninganna, nemadki magasid.

Seal oli ka linnuke! Väike pruun linnuke, kes ei maganud. Ta juhatas Lana ülespoole kerkiva kivist keerdtrepini. Tundus, et linnuke tahtis Lana kuhugile saata. Keerdtrepp oli pikk ja viis kõrgele. Lana jõudis ukseni ja ukse taga oli tolmune tuba. Selle keskel oli voodi, linasest riidest linadel valgussõõris oli kõige ilusam tüdruk, keda Lana kunagi näinud oli. Tüdruk magas sügavalt, üks käsi oli sirutatud üle voodi serva, sõrme otsas verepiisake. Lana teadis, see oli ju Okasroosike!

Toa nurgas oli värten. Seal oli ka vana naine, kelle juuksed olid valged. Tema ees oli ratas, millel ta lõnga ketras. Vana naine naeratas ja üritas haista, keegi oli ju ometigi toas. Naine avas silmad, väga aeglaselt ja Lana nägi, naise silmad olid erepunased!

Lana põgenes! Ta jooksis kööki, kuhu ta oli esimesena sattunud. Seal oli toru, millest Lana hakkas üles ronima. Ühel hetkel läks liikumine torus kiiremaks ja kiiremaks, kuni Lana oli tagasi supermarketis. Seal oli isa, kes oli Lanat otsinud. Isa oli jõudnud juba emalegi helistada, sest Lana oli ju kadunud.

Lana oli murelik, sest ta oli saanud hakkama pahandusega, kuid õnneks jätkas õhtul tüdruku ema muinasjuttu Okasroosikesest. Nüüd sai Lana teada, mis oli Okasroosikesega juhtunud, kuidas vana teadjanaine oli teda petnud, mistõttu Okasroosike sügavasse unne langes. Lana oli kindel, et ta oli käinud Okasroosikese lossis, ja kinnitas emale, et oli päeval supermaretis Okasroosikesega kohtunud … selline mõte ei meeldinud emale, ja ta kinnitas, et need muinasjutud on lapsele liiga hirmsad, ja nüüd kaob see raamat päriselt.

Raamatu äravõtmine pahandas Lanat, kuid järgmisel päeval kinnitas isa, et just sel päeval on laste taskuraha päev! Nüüd otsustas Lana ka oma venna supermarketisse meelitada, kinnitades, et seal on rohkem maiustusi, kui ta eales oli näinud. Harrison läkski Lanaga kaasa. Tüdruk hakkas rääkima, et supermarketis oli uks Okasroosikese muinasjuttu, kuid vennas ei uskunud seda. Tema tahtis otsida endale jalgpallisärke!

Poes oli ka väike vanamees, ja Lana sukeldus taaskord kommisahtlisse, et leida uks, mis avaks portaali muinasjuttu. Sinna Lana taaskord jõudis, kusjuures nüüd kohtus ta valgest karusnahast keebis noore mehega, kelle selja taga kõrgus tohutu okasroosihekk. Lanal oli selge, et see oli prints, kes oli tulnud Okasroosikest päästma, kuid kas ikka oli …

Printsil oli ka kaks vanaldast kaaskondlast, ühel oli pikk nina ja teisel suured kõrvad. Pika ninaga kaaskondlane teadis öelda, et lossis elab tuldpurskav lohe, suurte kõrvadega kaaskondlane teadis öelda, et lossis elab troll oma kaheksa naisega ja kahekümne seitsme väikese trolliga! Lana kuulas neid rumalaid jutte pealt, ja otsustas sekkuda. Ta astus printsi juurde ja kinnitas, et lossis on Okasroosike!

Prints ja tema kaaskondlased ei tahtnud tüdrukut uskuda. Nad saatsid linnu kirjaga esimese teadjanaise juurde, kas tema oli midagi Okasroosikesest kuulnud? Lind saabub vastusega, et jah, Okasroosike oli olemas, tema oli kinkinud talle ilu. Prints, kes oli pärit vaesest perekonnast, oli kindel, et Okasroosike pidi olema rikas, kui ta elas nii uhkes lossis, ja tal oli palju kaaskondlasi, kes kõik nüüd lossis magasid, mistõttu peame tõdeme, et seda printsi ajendas Okasroosikest päästma minema rikkus, mitte armastus …

Nüüd otsustaski prints okasroosikhekist läbi minna, alguses hekk avaneski, kuid veidi hiljem tõmbus koomale ja prints jäi selle vahele. Kaks printsi kaaskondlast said kurjaks, ja hakkasid Lanat taga ajama! Õnneks õnnestus Lanal põgeneda ja portaali kaudu tagasi supermarketisse pääseda.

Harrison juba muretses, kuhu oli Lana kadunud. Nüüd üritas Lana venda uuesti veenda. Poiss pidi temaga kaasa tulema, et Okasroosike päästa. Harrison puikles vastu, kuid lõpuks olidki nii Lana kui ka Harrison üheskoos muinasjutus.

Nüüd oli seal uus prints. Tema oli kastanpruuni täku seljas, ta oli pikk ja nägus nahast jahikuuega mees. Temaga koos olid kaks rüütlit. Ühel olid suured kõrvad, teisel pikk nina. Prints kinnitas, et eelmine prints, kes oli okasroosiheki vahele kadunud, oli tema vanaonu, ja tema kaaskondlased olid omakorda kahe rüütli vanaonud! Ja see oli juhtunud 20 aastat tagasi! Uskumatu lugu, kas tõesti oli Lana käinud muinasjutus, kuid olnud seal 20 aastat varem, kui nad praegu olid?

Iga juhul otsustas Dreitsmarki prints Otto Okasroosikese lossi siseneda, ja see tal ka õnnestus. Tal õnnestus ka Okasroosike unest ärata, suudeldes printsessi kätt. Seejärel toimus printsessi sünnipäevapidu ning Lana ja Harrison otsustasid lahkuda. Prints andis Lanale tänutäheks jahisarve, ja kui Lanal oli abi vaja, siis tuli vaid seda jahisarve puhuda, ja prints tulebki.

Supermarketis oli väike vanamees üsna pahane, ja mulle tundub, et tal oli aimdus, et Lana varjas printsilt kingiks saadud jahisarve. Väike vanamees tõdes sedagi, et laste arvates lõppes muinasjutt ilusa ja õnneliku peoga, kuid tegelikult oli sellel muinasjutul mitte nii õnnelik lõpp!

Veel samal ööl nägi Lana hirmsat und, milles Okasroosike teda appi palus. Lana äratas venna, ja üheskoos üritatakse muinasjuturaamat üles leida. See neil ka õnnestus. Harrison luges muinasjuttu edasi. Selgus, et Okasroosike ja prints Otto abiellusid, nad said kaks last, poisi ja tüdruku, kes said nimeks Hans ja Grete! Kuid selgus ka see, et kolmeteistkümnes teadjanaine ehk hirmus nõid oli elus, talle tõi sõnumeid väike pruun linnuke. Kurjast nõiast sai kavalusega prints Otto isa, vana kuninga uus naine, ja nii pääses nõid Okasroosikese ja tema laste lähedusse! Ja sellest sai sündida ainult halba!

Nüüd oli vaja Lanal ja Harrisonil taaskord pääseda muinasjuttu, mis neil öises supermarketis ka õnnestus, kuid mis nüüd edasi sai? Selle jätan ma Sulle endale avastada, muidu jutustan ma terve loo ära, ja mis lugemine see selline on.

Igal juhul on selle põneva ja muinasjutulise raamatu lõpp väga põnev ja kaasahaarav!


Christine Nöstlinger „Vahetuslaps“ (Pegasus)

Viinis elava perekond Mittermeierite perre tuleb laste inglise keele oskuse parendamiseks vahetusõpilane Inglismaalt. Algselt saabuma pidava ülikorraliku Tomi asemel saadetakse aga hoopis tema vend Jasper, kes oma ebahariliku käitumisega ohtralt segadust külvab. Sündmusterohket kuut nädalat suvisest koolivaheajast kirjeldab päevikuvormis 13-aastane perepoeg Ewald. Selle ajaga õnnestub Jasperil Mittermeierite senine korralik ja igav pereelu pea peale keerata, pöördumatult muudab ta ka pereliikmete omavahelisi suhteid... Alguses nuhtluseks olnud vahetuslast hakkab aga kogu pere lõpuks armastama.

Tunnustatud Austria kirjanik Christine Nöstlinger on kirjutanud üle saja laste- ja noorteraamatu, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. „Vahetuslaps” on üks parimaid raamatuid, mis on kirjutatud sõprusest, mõistmisest ja sallivusest.

„Vahetuslaps“ on eesti keeles ilmunud juba kolm korda, sest see on igati lahe ja mõnus lugemine. Raamat ilmus algupäraselt juba 1982, ja eesti keeles ilmus see esimest korda 1990, väljaandjaks kirjastus Eesti Raamat, teist korda 2008 (kirjastus ILO) ja kolmandat korda 2017 (kirjastus Pegasus). Sel aastal seega juba neljandat korda. Raamatu tõlkijaks eesti keelde on Dagmar Normet, kes on ka ise kirjutanud väga vahvaid lasteraamatuid: „Me ehitame maja“ (1957, Eesti Riiklik Kirjastus), „Delfiinia“ (1975, Eesti Raamat), „Une-Mati, Päris-Mati ja Tups“ (1979, Eesti Raamat), „Une-Mati rannakülas“ (1986, Eesti Raamat), „Naeratuste vikerkaar“ (1992, Graafiline Produktsioon), „Lõvi ja lohe“ (1993, Koolibri), „Lavalood lastele“ (2008, Varrak), kuid Dagmar Normet on eesti keelde tõlkinud veel ühe suurepärase lasteraamatu – Mira Lobe „Vanaema õunapuu otsas“ (1973, Eesti Raamat) ja sama autori teisegi raamatu ehk „Hiir kipub välja“ (1984, Eesti Raamat).

Christine Nöstlingeri (1936-2018) sulest on ilmunud palju vahvaid laste- ja noorteraamatuid. Eesti keeles on ilmunud „Kui mu isa tahtis abielluda Anna Lachsi emaga“ (2020, Pegasus), „Konrad ehk Laps konservipurgist“ (2017, Pegasus), „Franzi koolivaheajalood“ (2018, Kakaduu), „Franzi lood“ (2017, Kakaduu), „Tulipunane Friederike“ (2013, Koolibri), „Ah sa pagan! Julia päevik“ (2007, Eesti Raamat), „Greteke, mu kullake“ (2003, Avita), „Gretekese Hansukese-mure“ (2002, Avita), „Greteke Sackmeier“ (2001, Avita), „Tarkpea tegutseb“ (2001, Tiritamm, raamatu autor võitis selle teosega 1984. aastal Hans Christian Anderseni lastekirjanduse preemia!)

„Vahetuslaps“ on üks igati vahva noortekas, mille üheks petegelaseks on Ewald Mittermeier ning ta on selle loo alguses kolmteist aastat ja üks nädal vana. Ta on ise ka selle raamatu jutustaja ja ta kinnitab, et selle loo lõpuks on ta kolmteist aastat ja seitse nädalat vana. Seega, sündmused selles raamatus juhtuvad üsna lühikese aja jooksul ehk kuue nädala jooksul.

Ewald lubab jutustada selle loo lühidalt ja see on niinimetatud „sündmuste kroonika“, sest see lugu on temaga tõepoolest juhtunud. Lugu, mis on üsnagi humoorikas, kuid siin on ka pisaraid läbi naeru ja naeru läbi pisarate. Tegelikult võtab Ewald ajas veel viis nädalat tagasi, sündmused hakkavad arenema veidi enne tema 13. sünnipäeva.

Ühel reedesel päeval on poisi ema tulnud kooli inglise keele õpetajaga rääkima. See on loomulikult Ewaldile üsna suur üllatus, kes ikka tahab, et tema vanemad koolis õpetajatega rääkimas käivad, kuid Ewald aimab külaskäigu põhjust. Poisil on tulemas tunnistusele „head“ ja „väga head“, kuid inglise keeles kõigub hinna „hea“ ja „rahuldava“ vahel, pigem tuleb hinne „rahuldav“. Ju on tulnud Ewaldi ema kooli, et asja veidi lähemalt arutada, sest eks loodab ka ema, et pojal väga hea tunnistus tuleb.

Õhtul, kodus, tunnistab ema, et käis koolis tõepoolest hinnet kauplemas, kuid inglise keele õpetaja ei olnud aldis läbirääkimisi pidama ja oli soovitanud Ewaldil hoopis mõneks ajaks Inglismaale minna, et suulist inglise keelt, eriti just hääldust paremaks saada. Sel juhul oleks Ewaldil lootus „hea“ saada. Ewald peaks minema kuuks ajaks Oxfordi, 15. juulist 15. augustini.

Ewaldi emale ja isale see mõte meeldib. Ewaldile? No Ewaldile see ei meeldi. Ewaldile ei meeldi ei suusakursused ega kooli põllutöönädalad. Ta ei salli üleüldse midagi, kui kari õpilasi peab ööd ja päevad läbi paari õpetaja hoole all elama. Tunnid jäävad sel juhul küll ära, kuid Oxfordi reis toimuks ju koolivaheajal, siis ju tunde polegi.

Ema ja isa on kindlad, et poeg peab minema, kuid õnneks tuleb Ewaldile appi tema 15-aastane õde Sybille, kes on hiiglama nutikas neiu. Ta hakkab söögilauas rääkima kummalist juttu, et Inglismaale tuleb kaasa kindlasti ka üks Ewaldi klassiõde, kellega poiss seal kihlub. Õde mainib ka joominguid, mida ikka laagrites ette tuleb. Selline ootamatu armu- ja joomingusõu, et ema ja isa ärevaks teha. Sellest piisabki – ema ja osa otsustavad, Ewald ei saa Inglismaale siiski sõita! Ta on liiga noor!

Koolivaheaeg läheneb, kuid Ewald saab teada ootamatu uudise. Nende peresse tuleb vahetusõpilane/vahetuslaps. Tegelikult peaks noormees Inglismaalt tulema Ewaldi klassivenna peresse, kuid nemad ei saa teda vastu võtta, kuna klassivenna vanaisa on haigestunud. Nii peaks inglise koolipoiss Tom tulema hoopis Ewaldi juurde. Ewaldi klassivend on Inglismaal olnud ja teab öelda, et Tom on „sünk vend“, vaikne, pisut endassetõmbunud, üliviisakas, peaaegu raamatukoi.

Ei möödugi palju aega, kui Ewald sõidab koos ema, isa ja klassivennaga lennujaama Tomile vastu.

Üllatus-üllatus!

Lennujaamas tunneb klassivend (tema nimi on muideks Peter) ära tulijate seas hoopis Tomi venna Jasperi, keda ta kutsub „põrguliseks Jasperiks“! Tulijaks on tõepoolest Tomi vend Jasper, selline tüse poiss, kes kinnitab, et vend murdis enne tulekut jalaluu, mistõttu tuli hoopis tema. Nüüd on kohal äravahetatud vahetuslaps, ja loo alguses mainitud kuus nädalat algavad.

Jasper on esialgu, pehmelt öeldes, kummaline tüüp, kes näiteks uriseb, kui Ewaldi isa ja ema üritavad lennujaamas tema asju võtta. Peter kahtlustab, et suures ruudulises pambus on Jasperi jõekivide kogu. Isa ja ema üritavad alustada dialoogi, kuid Jasper on vait. Autos hakkab Jasper maapähkleid sööma, visates pähklikoored auto põrandale. Kusjuures Ewaldi ema armastab puhtust ja korda. Pole just parim algus.

Ewaldi kodus selgub veel igasugu põnevaid ja ootamatuid asju. Jasper nõuab endale päris oma toa, milleks saab Ewaldi tuba, sest noorel inglasel on privaatsust vaja.

Poiss norskab kõvasti, ta magab kaua, lausa poole päevani. Jasper tuleb järgmisel päeval toast välja alles siis, kui Ewaldi pere lõunat sööb ja ta on ihualasti! Veidi hiljem on ta siiski t-särgi ja aluspüksid selga ja jalga saanud, kuid loobub söögist. Ta joob ainult liitri piima. Sel päeval joob ta veel kolm liitrit piima, mistõttu Ewaldi pere piimavarud saavad otsa.

Sündmuste arenedes saame teada veel sedagi, et poisile meeldib ka ketšup.

Japser väljub toast ainult selleks, et piima võtta ja kempsus käia. Ainult õhtul hilja on kuulda Jasperi samme esikus. Mida ta seal küll teeb? Ka järgmisel päeval ärkab Jasper hilja. Poisi ema helistab Inglismaalt ja räägib Ewaldi emale, et Jasper on nende murelaps, et poisil olla lausa psühholoog!

Sel öösel tatsab Jasper jällegi esikus ning Ewald otsustab uurida, mida ta seal teeb - Jasper võtab sahvrist purgi aprikoosidžemmi, karbi kalakonservi ja külmikust suure paki jäätist ning läheb oma tuppa. Öösel! Ja selline toiduvalik! Uskumatu kutt!

Mis me veel teada saame? Selgub, et Jasper ei armasta puhtust ega korda, ta ei armasta ennast ka pesta. Jasper viiakse lausa vägisi vanni, et poiss puhtaks pesta. See ärritab Sybille’i, kes karjub, et vihkab oma vanemaid, sest nad ei suuda Jasperit rahule jätta. Kõik ei peagi olema sellised nagu emale ja isale meeldib. Jasper tuleb jätta rahule! Tüdruk saab sellise „esinemise“ eest isa käest kaks kõrvakiilu!

Järgmisel päeval on perel plaan minna loodusesse, et ümbruskonda ka Jasperile näidata. Kuid Jasper ja Sybille jäetakse karistuseks hoopis koju.

Järgmisel päeval on Ewaldi vanematel plaanis minna Schönbrunni lossi vaatama, kuid Jasper ja Sybille kinnitavad, et nemad on haiged ja jäävad koju. Ewaldil tärkab huvi, miks tahavad Jasper ja Sybille koju jääda, mistõttu kinnitab temagi, et on haige. Isa ja ema lahkuvad, pannes lapsed luku taha, kuid ega nad luku taha ei jää. Sybille kutsub majahoidja, kellel on tagavaravõtmed. Majahoidja tuleb, laseb lapsed korterist välja, nii et nad veedavad üsnagi lõbusa päeva avalikus pargis, Prateris, kus on ka tivoli. Õhtul tulevad nad tagasi, kojamees laseb nad tuppa tagasi ja suleb uuesti ukse.

Päev hiljem arutavad isa ja ema seda, kuidas Jasper koju tagasi saata, sest usaldusväärsust selles poisis ju ometigi pole.

Ewaldile ja Sybille’le on hakanud Jasper meeldima. Jasper on jõudnud jutustada neile oma keerulisest elust, internaatkoolist, oma kahest perest, kuna isa ja ema on lahku läinud, öisest norskamisest (see oli ainus põhjus miks ta tahtis omaette tuba saada), kivikollektsioonist ja selle tähendusest. Nüüd plaanivad Ewald ja Sybille teha kõik selleks, et Jasper võiks jääda. Ewald kinnitab emale, et Jasper on tema sõber!

Kas Jasper võib jääda? Mis sellest välja tuleb? Kas Jasper muutub? Kas muutuvad Ewaldi ema ja isa? Kas Jasper võidab terve pere südamed?

Igal juhul on selles vahvas ja südamlikus noorteloos nii nalja kui ka nukrameelsust, naeru ja pisaraid, üheskoos reisitakse Austrias ja isegi Itaalias, üritatakse kohtuda Jasperile olulise inimesega, kuid ...


Jennifer Moore-Mallinos, Julia Seal „Väärtused. 45 väärtust, mis on elus tähtsad. Tunne ära enda omad!“ (Pegasus)

Väärtusi on nii palju! Kas teadsid, et meil kõigil on oma väärtused? Ja mõni väärtus on ühele tähtsam kui teisele. Mõni inimene võib rohkem väärtustada koostööoskust, teine aga pühendumust. Kas oled valmis lähemalt tundma õppima tervet hulka väärtusi, nagu kaastunne, austus, vastutustunne ja tänulikkus? Milliste väärtuste järgi tahaksid elada sina?

See vajalik, huvitav ja vahva raamat ilmus esimest korda eesti keeles 2020. aastal, nüüd kordustrükk.

Ma olen üsna kindel, et see on üks hiiglama vajalik raamat, et aidata väikesel lugejal mõista, mis on väärtused, mida see sõna täpselt tähendab, ja et väärtusi on palju, kusjuures kõik on igati olulised. Raamat on kirjutatud lihtsas keeles, et väikesed lugejad asjadest aru saaksid, väärtused on esitatud tähestikulises järjekorras, raamat on ilusas ja suures formaadis, igati suurepäraste, värviküllaste ja suurte illustratsioonidega., mille autoriks on Julia Seal.

Piilume raamatusse. Väärtuste lood on edasi antud nii nagu jutustaks neid lapsed. Iga väärtuse juures on ka mõni väide või küsimus.

Esimene väärtus selles raamatus on armastus. Kas sinu elus on keegi, kes teeb su südame soojaks? Juba üksnes oma vastsündinud väikevenna peale mõtlemine täidab kogu mu südame armastusega. Ta on kõigest mõne päeva vanune, aga mulle tundub, nagu oleksin teda terve elu tundnud. Ma armastan teda süles hoida ja kuulata, kuidas ta laliseb. Kui tema väike käsi mu sõrme pigistab, ajab see mind naerma. Kuidas on võimalik kiinduda sellisesse väikesesse olevusse, kes on kõigest mõni päev vana?!

Ilusad mõtted, kas pole. Ilusasti sõnastatud. Armastuse-teema lõpeb veel ka küsimusega: kes täidab sinu südame armastusega?

Teiseks väärtuseks on austus. Kas sinu elus on keegi, keda sa väga austad? Alati kui mulle meenub, kui palju mu vend aitas meie isa, kui see jalaluu murdis, mõtlen imetlusega oma vennale. Ta mitte ainult ei teinud ära kogu aiatööd, vaid hoolitses ka kõikide laudaloomade eest, täpselt nagu isa. Oli väga oluline kõikide majapidamistöödega jätkata ja mu vend sai sellega hakkama! Jällegi ilusasti räägitud ja selgitatud.

See osa lõpeb nii: ma tõesti austan oma venda!

Edasi räägitakse väikesele lugejale aususest (mõnikord on raske tõtt rääkida), avatusest (peame proovima teisi inimesi kuulata ja mõista), empaatiast (ennast kellegi teise kingadesse panema tähendab seda, et üritad mõista, mida keegi läbi elab ja kuidas ta end tunneb), ettevaatlikusest, headusest ja heategevusest.

Vaatame, mida räägitakse heldusest. Kas sa oled kunagi andnud kellelegi, keda sa isegi ei tunne, midagi, mida ta väga vajab? Eelmisel aastal kuulsime ühest noorest perest, kes kaotas suure tormiga oma kodu. Me kogusime toitu, veepudeleid ja riideid ning saatsime need neile. Olime selle pere aitamisel nii helded, kui suutsime ja see tekitas meis kõigis hea tunde.

Lõpuks küsitakse: millise helde teo oled sina teistele teinud?

Järgmisena on juttu jagamisoskusest. Mõnikord on raske asju teistega jagada. Eriti siis, kui tahad midagi ainult endale hoida. Näiteks eile õhtul tahtsin ma nii väga ära süüa viimast pitsatükki. Kuna me seda aga isaga mõlemad tahtsime, otsustasime viimase tüki pooleks teha. Isa poolitas pitsalõigu ja mina sain õiguse valida, kumba tükki ma tahan. Ma arvan, et pigem pool pitsatükki kui üldse mitte midagi. Jagamine on hoolimine!

Jällegi ilus näide ja mõttekäik. Seegi lõik lõpeb küsimusega: mis tunne sinul on, kui midagi kellegagi jagad?

Järgmiste väärtustena on raamatus järjekindlus, kaastunne, kannatlikkus, keskkonnasõbralikkus (me saame taaskasutada!), kiindumus ja koostööoskus.

Vaatame, mida öeldakse lahkuse kohta. Minu vanaisal on kõige suurem süda! Ta on minu jaoks alati olemas. Eriti siis, kui ma vajan abi mõne koolitöö valmistamisel. Ma ei unusta kunagi seda, kuidas me koos linnumaja meisterdasime. Vanaisa loobus koguni jalgpalli vaatamisest, et mind aidata! Nüüd ma tean, miks me teda heldeks hiiglaseks kutsume – ta pole mitte ainult suur ja pikk, vaid ka helde ja lahke. Kes on sinu vastu lahke?

Järgmiseks väärtuseks on lihtsus. Minu koera nimi on Rufi, aga meile meeldib teda kutsuda Lihtsakeseks. Rufile meeldivad asjad, mis on … LIHTSAD. Näiteks kui ma käsin tal istuda või keerutada, pean andma käskluse lühidalt, lihtsalt ja selgelt. Kui käsklused on liiga keerulised ja koosnevad liiga paljudest sõnadest, võib ta teha hoopis midagi muud, näiteks end maas rullida. Mõnikord on kõigile kergem, kui asjad on lihtsad!

Milliseid asju tahaksid sina lihtsamaks teha?

Väike lugeja saab lugeda motivatsioonist (igaühel on midagi, mis tal hästi välja tuleb ja milles ta hea on), mõõdukusest (me peame jääma mõõdukuse piiridesse, et kasulik jääks kasulikuks), omakasupüüdmatusest (omakasupüüdmatu aitamine on see, et me ei oota midagi vastu), optimismist ja organiseerimisvõimest.

Juttu on ka osavõtlikkusest. Kui on keegi, kes hoolitseb ja hoolib teistest, tähendab, et ta on osavõtlik. Ühel päeval sõitsime mu õe Saaraga pargis ratastega. Ma sõitsin üle mingi konaruse ja kukkusin ratta seljast maha. Enne kui ma asjast arugi sain, oli Saara mu kõrval ja aitas mind. Nähes, et ma olin põlve kriimustanud, pani Saara kriimule plaastri peale. Olin liigutatud, kui osavõtlik on Saara.

Ja ka puhtusest on juttu. Kas sul on vahel raske oma tuba koristada ja korras hoida? Minul on! Panna riided sahtlitesse, teha ära voodi ja sättida mänguasjad oma kohtadele – see võib olla suur töö! Aga tuleb tunnistada, et kui mu tuba on puhas ja korras ning kõik asjad on oma kohal, tundub mu tuba hubasem ja kuidagi mõnusam.

Mida teed sina, et oma tuba korras hoida?

Edasi on juttu pühendumusest, rahust, rahulikkusest, rahulolust, rõõmust, sallivusest ja sõprusest, kuid ka näiteks tunnustamisoskusest. Mu vend näitas mulle, kuidas kingapaelu teistmoodi siduda. Tema moodus oli parem, kuid mul oli raske seda tunnistada. Aga pärast seda, kui ma aru sain, et tema sidumisviis oli lihtsam ja mu paelad püsisid kogu päeva kinni, tänasin venda tunnustavalt abi eest.

Mida teeksid sina, kui su parim sõber tees midagi paremini kui sina? Kas sa teeskleksid, et sa ei märganud seda, või ütleksid talle, et ta sai hästi hakkama, ja tunnustaksid teda?

Mida oled sina õppinud oma sõbralt?

Järgmiseks väärtuseks on tähelepanelikkus. Iga kord kui vanaema külla tuleb, teen kõik selleks, et tal oleks mõnus. Kõigepealt uurin välja, ega tal jahe ole, ja kui on, toon talle teki ja pehmed sussid. Vanaemale meeldib väga, kui ma talle tassikese teed teen. Vanaema ütleb, et ma olen väga tähelepanelik ja lahke. Mulle aga meeldib teadmine, et vanaemal on soe ja mõnus.

Kas sinul on keegi, kelle eest sulle meeldib hoolitseda?

Ja veel. Loeme ka tänulikkusest, tänutundest, töökusest, usaldusest, usaldusväärsusest, uudishimust, vabadusest, vaikusest, vaimustusest ja vaprusest, kuid ka vastutustundest. On väga tähtis olla vastutustundlik. Eriti siis, kui sina pead tagama selle, et töö saaks tehtud. Igal nädalal annab õpetaja meile koolis ülesanded. Minu lemmikülesanne on olla puhastusdetektiiv. Ma saan endale koguni detektiivimütsi! Detektiivina pean üle vaatama klassiruumi ja vastutama selle eest, et kõik asjad oleks pandud oma kohale. Mu õpetaja on kindel, et ma saan klassi korrashoidmisega hästi hakkama.

Kas on midagi, mille eest pead sina vastutama?

Raamatu viimane peatükk on “Väärtused, väärtused, väärtused!” Kas sa oled mõelnud, et meie sees ja ümber on väärtused? Mõned väärtused on ühtede jaoks tähtsamad kui teiste jaoks. Pole tähtis, milliseid väärtusi sa oma elus tähtsamaks pead, peaasi, et sul neid on. Millised väärtused on sinu sees ja ümber?

Väga huvitav, vajalik ja lastesõbralik on see raamat, mis jutustab väikesele lugejale 45 väärtusest, mida tasuks neil kindlasti tunda ja teada. Usun, et raamat on suurepärane abimees ka lastevanematele, et lastele neist olulistest ja tähtsatest väärtustest rääkida ja neid tutvustada.


Lars Mæhle, Lars Rudebjer “Saurusepere 5. Parim sõber” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmuse äratab hommikuti alati Tom.

Kuid ühel hommikul Tomi ei tule.

Mis juhtunud on? Rasmus peab minema üksi jubedasse rabametsa oma parimat sõpra otsima. Ja asja ei muuda sugugi paremaks papa Rexi hoiatus, et metsas on just nähtud üht hirmuäratavat lendavat dinosaurust.

Saurusepere suured ja väikesed dinosaurused on sulle vist juba tuttavad? Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja!

Sarjas on ilmunud „Saurusepere. Muna“, „Saurusepere. Ujumisvõistlus“, „Saurusepere. Reis“ ja „Saurusepere. Aardejaht“.

Norrakate Lars Mæhle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud saurusepere lood on saanud populaarseks ka meie väikeste lugejate seas, sest eesti keeles ilmub juba viies selle sarja raamat. Saurusepere lood on mõnusad ja lihtsad lugeda, siin on kübe põnevust ja seiklusi, veidi nalja ja huumorit, vahvad peategelased ja hästi lahedad illustratsioonid. Tõeliselt lahedad lasteraamatud.

Raamatu “Saurusepere 5. Parim sõber” alguses tutvustatakse meile nagu ikka perekond Türannosaurust, kuid ka sauruselapsi, kes selles raamatus kaasa löövad.

Nagu eelpool mainitud ärkas Rasmus ühel hommikul pisikese ehmatusega, sest päike piilus juba kardinate vahelt sisse. Ta oli sisse maganud, ja sõber Tom polnud teda äratanud, nagu tavaliselt. Rasmus arvas, et äkki oli vanaema Rex Tomi ära söönud!? Vanaema suust tuli välja vaid pisike velotsiraptor … see ei olnud Tom.

Rasmus hakkas muretsema. Ta läks kööki, kus papa Rex pannkooke praadis. Ka papa polnud Tomi näinud. Ta pakkus Rasmusele hoopis oma firmapannkooki, mis esialgu küll Rasmusele pähe kukkus, sest papa Rexil ei olnud pannkookide viskamine veel päris hästi selge. Ta pidi seda veel harjutama.

Rasmus ütles, et ta läheb rabametsa Tomi otsima. Papa Rex oli sellele vastu, sest just sel päeval oli keegi näinud seal hirmuäratavat lendavat saurust. Teda oli nähtud salajase mänguväljaku juures, ja Rasmuse ema oli teda just sel hetkel otsimas …

Rasmus otsustas siiski minna sõpra otsima, sest äkki oli Tom hädas? Minema pidi ta ihuüksi! Ja see oli ikka päris jube. Rasmus astus otsustava sammu ja oligi metsas, mis oli sel päeval eriti pime ja jube. Äkki kuulis ta häält, mis tegi siuh-viuh ja tuli Rasmuse poole. See võis olla too hirmuäratav lendsaurus!

Tulijaks oli hoopis Marie Mikroraptor, kes oli samuti Rasmuse sõber. Ka Marie oli tulnud rabametsa Tomi otsima. Marie oli rabametsale tiiru peale teinud, kuid Tomi polnud kusagil. Rasmus uuris Marielt, kas ta salajase mänguväljaku juurde vaatas? Marie ei kuulnud Rasmuses küsimust, sest ta oli juba kõrgel õhus.

Rasmus hiilis mööda metsa edasi, kuni kuulis jällegi häält! Seekord kostis kusagilt plipp-plapp-plipp-plapp! No nüüd oli küll too hirmuäratav lendsaurus! Aga ka seekord polnud see lendsaurus! Tulijaks oli hoopis Tom!

Rasmus tahtis teada, mida Tom salajase mänguväljaku juures tegi ja miks sõber teda hommikul üles ei äratanud? Tom ütles, et ta oli leidnud uue sõbra! Selleks oli Arne Ambopterüks, kes osutus igati vahvaks tegelaseks. Ta oli nahkhiire tiibadega lendsaurus.

Tom ja Arne hakkasid mängima, kiikusid kiigel ja tegid igasugu muid asju. Kui kiikumises tahtis osaleda ka Rasmus, siis ütles Arne, et kiigele mahub ainult kaks … Nüüd Rasmus solvus, ja läks minema … ta oli õnnetu, hirmus õnnetu! Nii õnnetu, et lausa nuttis … Tom oli ometigi tema parim sõber, aga nüüd mängis sõber uue sõbraga, kes temaga mängida ei tahtnud!

Kuhu Rasmus läks? Mida tegi Tom? Kas Rasmuse ema Rex sai kurjaks? Kes ikkagi olid parimad sõbrad? Seda saad teada, kui selle vahva raamatu lõpuni loed.

Ja nagu ikka – ka selle raamatu lõpus toimub üks vahva dinosaurusepidu!

Raamatu lõpus tutvustatakse väikesele lugejale ka selle raamatu dinosauruseid – türannosaurus, troodon, mikroraptor, velotsiraptor, ambopterüks, ja ka fossiili. Ja seda saame ka teada, et varsti on ilmumas selle raamatusarja kuues raamat ehk “Saurusepere 6. Järvekoletis”.