Alec Benjamin „(Un)Commentary“ (Warner Music)

Alec Benjamin andis välja täispika stuudioalbumi “(Un)Commentary”, mille fookussingliks on koos muusikavideoga saabunud lugu “Speakers”. Albumi kirjutamisele aitasid kaasa Ryan Tedder, Charlie Puth, Sir Nolan jt.

Alec Benjamini muusikat on kuulatud üle kogu maailma, enam kui 4 miljardit korda. Samuti jälgib noore muusiku tegemisi sotsiaalmeedias aktiivselt enam kui 10 miljonit fänni. Alec Benjamini saavutuste hulka kuuluvad mitu plaatina- ja kuld staatuse saavutanud singlit ning kuld staatuse pälvinud album.

Sedasi tutvustab Alec Benjamini uut albumit Warner Music.

Alec Shane Benjamin (s. 28. mai 1994) on USA laulja-laulukirjutaja, kes on pärit Phoenix’ist, Arizonas.

Alec Benjamin on saavutanud kuulsust lauludega, mis räägivad tema isiklikest kogemustest, juba tema esimesed demolindid äratasid tähelepanu. On öeldud, et tema läbimurde looks oli 2014. aastal kõlanud laul “Paper Crown”.

Kuid on ta kirjutanud laule ka teistele artistidele, näiteks Jon Bellioni lugu “New York Spul (Part II)”, mis ilmus Bellioni albumil “The Human Condition”. 2017. aastal sai kuulda Alec Benjamini kirjutatud laulu “I Built a Friend” telesaates “America’s Got Talent”, kui tutvustati ühte osalejat (Merrick Hanna’t). Alec Benjamin on kirjutanud lugusid ka koos Sacha Skarbek’iga, kes on kirjutanud laule Miley Cyrus’ele, Jason Mraz’ile ja Lana Del Rey’le.

Alec Benjamin on ütelnud, et tema loomingut on mõjutanud Eminem, Dr. Dre, John Mayer (Mayer on ütelnud, et Alec Benjamin on nagu noor jedi), Paul Simon ja Ben Gibbard. 2019 lindistas Benjamin New Yorgis Spotify stuudios kaks laulu, üks neist oli Eminemi “Stan”.

Mõned head aastad tagasi (2014) sõlmis Benjamin lepingu plaadifirmaga Columbia Records, kuid kahjuks asjaks ei läinudki, sest plaadifirma tühistas lepingu … kes täpselt teab, mis ja kuidas. Nii hakkas Benjamin ennast ise reklaamima, esinedes tuntud artistide (Shawn Mendes) kontsertite parklates ja jagades visiitkaarte, et oma loomingut tutvustada. Siinkohal peab mainima sedagi, et ka kitarrimängu õppis Alec Benjamin omal käel, vaadates vastavaid videoed YouTube’is. Ja abiks oli isale kuulunud kitarr (Alec Benjamini isa on samuti olnud huvitatud muusika tegemisest, kuid seda eelkõige hobina).

“Ma pidin kitarrimängu õppima,” kinnitab Benjamin, “sest see oli abiks laulmisel.”

2019 ilmus Benjamini mixtape “Narrated For You” (sellel oli 12 lugu, ja neis räägib Benjamin armastusest, sõprusest ja täiskasvanuks saamisest, kusjuures Alec Benjamin on ütelnud, et ta ongi nagu lugude jutustaja), mis tõusis Billboard 200 edetabelis kohale 127. Sellel olid ka laulud “Water Fountain”, “The Boy in the Bubble” ja loomulikult ka hittlugu “Let Me Down Slowly” (see ilmus singlina koos suurepärase lauljatari Alessia Cara’ga). Viimati mainitud lugu striimiti esimesel nädalal 2 miljonit korda ja 2020. aasta mai seisuga oli seda striimitud 590 miljonit korda!

Sama lugu esitas Alec Benjamin 8. jaanuaril 2019 telesaates “The Late Late Show with James Corden”, mis oli Benjamini esimene esinemine USA televisioonis.

Debüütalbum “These Two Windows” ilmus 2020, ja see oli igati ilus ja rahulik kuulamine, kaunite lugudega popiplaat. Vahva oli see, kuidas Alec Benjamin oma lugusid jutustas, kuigi tal on ka igati mõnus ja pehme lauluhääl, mis laulab puhtalt ka kõrgeid noote. Sarnaseid jooni võis otsida James Blunt’i häälega, kes samuti kõrgete nootide meister on. Benjamini debüütalbumist olen Sulle oma blogis ka kirjutanud, ja see oli noorelt mehel igati ilus ja kuulama panev album, mis paitas ka kuulaja kõrva. Ja nagu toona ütlesin, siis tänapäevases melurohkes maailmas oli selline album nagu tõeline puhta õhu tuuleiil …

USA Billboardi TOP 200 plaadimüügitabelis tõusis Benjamini debüütalbum igati korralikule 75. kohale. Singlina ilmus laul “Oh My God”, mis tõusis USA singlimüügitabelis 32!

Nüüd on möödunud 2 aastat ja Alec Benjamin avaldas uue albumi “(Un)Commentary”, mis jätkab sealt, kus tema debüütalbum lõppes ehk tegemist on taaskord igati ilusa ja meeldiva ning meloodilise popmuusika albumiga, mis taaskord kinnitab, et Benjaminil on suurepärane hääl ning tema laulude meloodiad paitavad jätkuvalt kuulaja kõrva.

Ja kui vaadata, kes on aidanud Benjaminil uut albumit valmis teha ehk Ryan Tedder, Charlie Puth ja Sir Nolan (kõik igati suurepärased laulukirjutajad ja produtsendid, Tedder ja Puth ju ka ise suurepärased lauljad), siis on üsna selge, et Alec Benjamini uus abum on muusikaliselt väga tugev.

Singlitena on uuelt albumilt ilmunud “The Way You Felt”, “Change My Clothes” (koos Dream´iga), “Older”, “Shadow of Mine” ja “Speakers”.

Plaadi avalugu on igati ilus popilugu “Dopamine Addict”, õrn ja ilus, mis paneb kuulaja kuulama. Refrään on igati meeldejääv. Samas tempos kõlavad ja hingavad ka järgmised laulud ehk “Hammers” ja “The Way You Felt”.

Albumi neljas lugu “Shadow Of Mine” algab kauni klaverimänguga, mis kõlab, nagu mõni kaunis klassikalise muusika klaveripala. Kuid ka see lugu elab ja kasvab popilikumaks.

Väga mõnus kuulamine on ka albumi viies laul “Speakers”, mis on ühtlasi ka selle albumi kõige värskem singel. Alec Benjamin oskab neid ilusaid lugusid ikka väga ilusasti ka esitada. Ilusa ja meeldejääva meloodiaga lugu.

Veidi folgilikumat hingamist kuuleme kuuendas laulus “Hill I Will Die On”, ka siin kuuleme kaunist meloodiat ja ilusat harmooniat.

Kübe tempokamaks muutub Alec Benjamin järgmises, seitsmendas laulus ehk “Hipocrite”. Mõnusaid maailmamuusika rütme kuuleb laulus “Nancy Got A Haircut”, mis mulle meenutab miskipärast Paul Simoni aastate taguseid lugusid, kui Simon samuti maailmamuusikaga “flirtis”.

Rahulikku ja ilusat popmuusikat kuuleme ka albumi järgmistes lugudes “Nuance”, “Devil Doesn´t Bargain”, “Deniro”, “Older” (see on minu üks selle albumi lemmikutest, igati ilusa meloodia ja mõnusa ülesehitusega laul, kas selle laulu video on igati vahvalt lahendatud, ja räägib see lugu ju lapsepõlvest ja täiskasvanuks saamisest (laulja kinnitab, et tema ise pole selleks valmis) ja eks lapsepõlve sõpradele mõtleme ju ikka ja jälle) ja albumi viimane, 12. laul “One Wrong Turn”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5Wvcnn5547f6xz8F9Kz6rO


Ella Henderson “Everything I Didn’t Say” (Warner Music)

Ella Henderson andis välja teise stuudioalbumi “Everything I Didn’t Say”, mis koondab endas 16 lugu ning järgneb lauljatari edukale debüütalbumile “Chapter One”, mis jõudis Suurbritannia albumite edetabeli tippu. Armastusest, südamevalust ja enese väärtustamisest jutustava kauamängiva avaldamisel esile tõstetud looks on muusikapala nimega “Ugly”. Lisaks jõulisele singlile “Brave”, leiab albumilt näiteks Suurbritannia edetabelite top 10 hulgas võidutsenud loo “Let’s Go Home Together”, dueti Ameerika artistiga Mikky Ekko ehk “Cry On Me” jpm.

Albumi produtseerimisel mängisid suurt rolli TMS, Two Inch Punch, Johan Carlsson, Al Shux jpt.

Nii tutvustab uut popmuusika albumit Warner Music.

Gabriella Michelle "Ella" Henderson (s. 12. jaanuar 1996) on inglise lauljatar ja laulukirjutaja. Ta sai tuntuks 2012. aastal, kui osales populaarses telesaates “The X Factor UK”. Ta oli üks selle hooaja soosikutest, ja saavutas kuuenda koha, mis võis tegelikult olla ka pisike pettumus …

Vaatamata sellele, sõlmis ta lepingu firmaga Syco Music (selle omanikuks ju maailmakuulus staarisaadete kohtunik Simon Cowell) ning 2014 ilmus lauljatari debüütalbum “Chapter One”, mis tõusis brittide plaadimüügitabeli esikohale! Albumil oli mitu edukat singlit: “Ghost”, “Glow” ja “Yours”.

Seejärel laulis lauljatar Sigma (brittide drum and bassi duo) hittloos “Glitterball” ja Kygo (Norra DJ ja laulukirjutaja, produtsent) hittloos “Here for You”, mõlemad aastal 2015. Pärast seda polnud Ella Hendersonist neli aastat mitte midagi kuulda, vaikus … kuni 2019 ilmusid uued singlid “This Is Real” (koos Jax Jonesiga (briti DJ, lalukirjutaja, produtsent)) ja “We Got Love” (koos Sigala’ga (briti DJ ja produtsent)) ning “Let’s Go Home Together” (koos Tom Grennan’iga (inglese laulja-laulukirjutaja), 2021).

Gabriella Michelle Henderson sündis Tetney’s, Lincolnshire’is. On teada, et ta hakkas laulma kolme-aastasena, mõni aasta hiljem hakkas ta õppima ka klaverimängu. Jõulude ajal korraldas tüdruk “kontserte” oma perele, eriti vahva oli tema suhe oma vanaisaga, kes julgustas lapselast muusikaga tegelema.

Kui tulevane lauljatar oli 11-aastane pääses ta õppima Tring Park kooli Hertfordshire’is, et õppida esinemiskunstide erialal. Samal ajal õppis samas koolis ka Dan Ferrari-Lane, kes hiljem saavutas tuntust poistebändis District3.

Nii Ella Henderson kui ka Dan Ferrari-Lane osalesid 2012. aastal telesaates “The X Factor UK”. Paljude muusikasõprade arvates oli just Ella Henderson selle telesaate üks andekamaid esinejaid, kuigi võitu ei tulnud.

Pärast seda saadet pääses lauljatar esinema paljudesse teistesse populaarsetesse telesaadetesse ning 2013 oli tal taskus leping Simon Cowelli plaadifirmaga Syco Music. Sama aasta alguses lõi Ella Henderson kaasa ka “The X Factori”-kontsertturneel.

2014. aasta juunis ilmus lauljatari debüütsingel “Ghost” (selle üheks autoriks on Ryan Tedder (USA muusik, laulja, laulukirjutaja, ansambli OneRepublic laulja, kes kirjutanud populaarseid lugusid oi-oi kui paljudele popmuusika staaridele, nt Adele, Beyonce, Miley Cyrus, Ed Shreeran, Jennifer Lopez, Lady Gaga, Camila Cabello, Maroon 5, Ariana Grande jpt), mis tõusis brittide singlimüügitabelis esikohale! Lugu saavutas populaarsust ka USAs, Austraalias ja Uus Meremaal. Lugu oli sedavõrd edukas, et saavutas selle kümnenid popimate lugude TOP 100 hulgas 84. koha!

Oktoobris 2014 ilmus uus singel “Glow”, mis jõudis brittide singlimüügitabelis kohale 7. Samas kuus ilmus ka debüütalbum “Chapter One”. Esimese albumi laulud oli kirjutaud lauljatar ise, abiks ka maailmakuulsad muusikaprodutsendid Claude Kelly, Salaam Remi, Babyface ja TMS.

Deüütalbum tõusis brittide plaadimüügitabelis esikohale! Albumilt ilmus singlitena veel kaks laulu “Yours” ja “Mirror Man”. 2015 oli Ella Henderson soojendusartistiks Take Thati kontsertturneel “Take That Live 2015 UK tour”, ja sama aasta oktoobris ja novembris oli lauljatar juba ise oma sooloturneel Inglismaal.

Novembris 2016 andis lauljatar teada, et ta lõpetas stuudiotöö uue albumiga, abiks ka the The Scripti Danny O’Donoghue ja proudtsent Max Martin. 2017 oli Ella Henderson James Arthuri kontsertturnee soojendusartist, populaarseks sai Hendersoni ja Arthuri duett “Let’s Go Home Together”.

Veebruaris 2018 anti teada, et Syco Music’u ja Ella Hendersoni koostöö on lõppenud, veidi hiljem anti teada, et Hendersonil on valmis uus album ning tal on uus leping firmaga Asylum Records. Sama firma all tegutseb ka briti bänd Rudimental, kusjuures 2018 käisid Ella Henderson ja Rudimental üheskoos kontsertturneel.

Ei möödunud palju aega, kui lauljatar teavitas oma fänne, et uus album on valmis, kuid see ei ilmu, kuna ta ise on sedavõrd palju muutunud, ja salvestatud lood pole enam need, mis temaga sobituksid.

2019 ilmus uus laul “Glorious” ja ka samanimeline EP. Pärast EP ilmumist ilmus veel üks singel “Young”. Seejärel juba ka koostöö eelpool mainitud Jax Jonesi ja Sigala’ga.

2020 laulis Ella Henderson Hollandi DJ Sam Feldt’i lugudes “Hold Me Close” ja “Take Care of You”. Kuid see polnud veel kõik, sest lauljatari sai kuulda ka briti DJ ja produtsendi Nathan Dawe’i laulus “Lighter” (kaasa lõi ka räppar KSI) ja Roger Sanchezi laulus “Dream On Me”. Sama aasta detsembris ilmus ka Ella Hendersoni jõululaul “Blame It on the Mistletoe” (koos USA laulja-laulukirjutaja AJ Mitchell’iga).

Veebruaris 2021 ilmus veel üks uus singel “Let’s Go Home Together” (koos Tom Grennan’iga), mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 10, see oli lauljatari viies singel, mis brittide singlimügitabelis TOP 10 jõudis! See oli laul, mida mõned aastad varem laulsid Henderson ja James Arthur, kuid salvestatud singlina ilmus see Hendersoni ja Grennan’i lauluna.

2021 ilmus Ella Hendersoni uus laul “Risk It All” (koos House Gospel Choir’i ja briti elektroonilise muusika duoga Just Kiddin). Lauljatar laulis ka prantslaste DJ duo Ofenbachi laulus “Hurricane”.

Jaanuaris 2022 ilmus Ella Hendersoni uus singel “Brave”, millele järgnes märtsis 2022 lauljatari teine stuudioalbum “Everything I Didn’t Say”.

Uus album algab Ella Hendersoni mõnusa popipalaga “Emotions”, milles lauljatar tõestab, et tal on igati vahva ja omanäoline hääl. Mõnusalt kõlavad ka kitarrid … Veelgi popilikum ja tantsulikum on uue albumi teine lugu “What About Us”, milles kindlasti ka 80.-90. aastate popmuusika lahendusi, kuid ka igati põnevaid saunde, kusjuures miskipärast tuletab lauljatar mulle meelde veidi ka Madonnat!

Kübe rahulikum on hittlugu “Ugly”, mis on Ella Hendersoni fännide uus lemmiklugu. Rahulik, ilus ja mõnus. Ilus ja kaunis on ka neljas lugu “Let’s Go Home Together”, milles lööb kaasa ka Tom Grennan. Nende hääled sobivad suurepäraselt kokku …

Uhke ja võimas on albumi viies lugu “Brave”, mis ka singlina ilmuda jõudnud. Vägeva refrääniga laul, millel ka palju põnevaid saunde ja huvitavaid harmoonialahendusi.

Rahulikke lugusid on albumil veel – “Out Of My Head”, “Thank You For The Hell”, kaunis ballaad “Sorry That I Miss You” (Ella Henderson laulab, klaver saadab, huvitav, kas lauljatar mängib selles loos klaverit ise?), duett “Cry On Me” (koos suurepärase USA laulja ja muusikaprodutsendi Mikky Ekko’ga), veidi folgilik “Northern Lights” (Ella Henderson laulab, kitarr saadab), nagu ka albumi viimane lugu “Places”.

Veidi rütmikamad on popilood “Bad News”, “Good Things Take Time” ja “Body”.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/Everything-I-Didnt-Say


Red Hot Chili Peppers „Unlimited Love“ (Warner Music)

Red Hot Chili Peppers (nimetame lühidalt RHCP) hakkas tegutsema juba 1983. aastal Los Angeleses. Seega on bänd koos mänginud juba peaaegu 40 aastat, mille jooksul on koosseis vaheldunud ja muutunud, kuigi põhituumik on olnud sama. Aastate jooksul on välja antud ridamisi väga häid rokiplaate, mida on maailmas müüdud üle 80 miljoni eksemplari ja neil on ette näidata ka kuus (!) Grammy-auhinda, mistõttu on paljud muusikasõbrad ütelnud, et Red Hot Chili Peppers on kindlasti üks maailma kõigi aegade parimaid ja rokibände, kelle seni viimane album „The Getaway“ oli aastast 2016, kuid nüüd on mehed tagasi uue albumiga.

Täna mängib RHCP koosseisus: Anthony Kiedis (laul), Flea (basskitarr), John Frusciante (kitarr) ja Chad Smith (trummid). Nende muusikat on lahterdatud funkmuusika-mõjutustega rokkmuusikaks. Aastate jooksul on ilmunud mitmeid ja mitmeid edukaid albumeid, bändi tuntumad laulud on kindlasti ”Under the Bridge”, ”Give It Away”, ”Suck My Kiss”, ”Californication”, ”Otherside”, ”Scar Tissue”, ”By the Way”, ”Can’t Stop”, ”Dani California”, ”Snow (Hey Oh)” ja ”Dark Necessities”.

Esimesed sammud

Fairfax High Schoolis Los Angeleses õppisid samas klassis laulja Anthony Kiedis, kitarrist Hillel Slovak, basskitarrist Michael ”Flea” Balzary ja trummar Jack Irons, kes otsustasid hakata bändi tegema ja nii sündis 1983. aastal Red Hot Chili Peppers.

Bändi esimene nimi oli küll Tony Flow and the Miraculously Majestic Masters of Mayhem ja nende esimene esinemine oli Rhythm Lounge-klubis, kui nad soojendasid ansamblit Gary and Neighbor´s Voices. Publikut oli ca 30 inimest, ja esitati ka bändi ühte esimest oma lugu „Out in L.A.“.

Algusaegade RHCP mõjutajateks olid nn dance-punki mänginud James Chance and the Contortions ja Defunkt.

RHCP esimene esimene oli sedavõrd energiline, et bänd saavutas kiirelt populaarsust ja esinemise tuli juurde ka paljudes teistes Los Angele klubides ja kohalikel muusikasündmustel. Ansambel vahetas oma nime – muusikamaailmas oli nüüd olemas Red Hot Chili Peppers.

Esimene plaadistusleping

Ansambli Ohio Players mänedžer Lindy Goetz hakkas RHCP mänedžeriks, kui oli näinud RHCP esinemas laval, kui bändiliikmete ainus riideese oli sokk, mis kattis nende meheau … Goetz suutis bändile välja rääkida EMI American ja Enigma Recordsiga plaadistuslepingu, lausa 7. albumile!

Samal ajal (detsembris 1983) lahkusid bändist Hillel Slovak ja Jack Irons, kes mängisid ka ansamblis What Is This?. Nüüd kutsuti bändi Flea vana sõber, trummar Cliff Martinez, kitarristiks valiti Jack Sherman, kes oli käinud end mitmel korral prooviesinemistel „näitamas“.

Augustis 1984 ilmus ansambli debüütalbum „The Red Hot Chili Peppers“. Plaat ei tõusnud küll müügitabelite tippu, kuid bänd muutus populaarseks, sest nende lugusid mängiti raadiojaamades ja MTV´s. Aastaks 2007 oli seda plaati müüdud 300 000 eksemplari. Albumilt ilmus ka singel „Get Up and Jump“, käidi ka kontsertturneel, pärast seda lahkus bändist Jack Sherman, tagasi tuli Hillel Slovak.

1985 ilmus RHCP teine album „Freaky Styley“, mille produtsendiks oli maailmakuulus George Clinton, kes tõi bändi muusikasse pungi ja funki elemente, bändi muusika muutus palju mitmekesisemaks, kuid ka seda plaati ei saatnud edu, bänd ise oli uue albumiga igati rahul.

1986 lahkus bändist trummar Cliff Martinez. Teite bändiliikmete jaoks oli suur üllatus, et Jack Irons oli nõus tagasi tulema, ja nii oli algupärane koosseis taaskord koos.

Umbes samal ajal käis laulja Anthony Kiedis ka võõrutusravil, et saada jagu narkoprobleemist, et teha muusikat selge peaga … Pärast ravilt naasemist kirjutas Kiedis uue laulu „Fight Like a Brave“ sõnad, kui lendas võõrutusravilt koju.

Nüüd kogunes bänd Los Angelesse, et hakata plaadistama kolmandat albumit. Plaadi produtsendiks üritati saada Rick Rubin´it, kes keeldus, kuna bändiliikmetel oli probleeme narkootikumidega. Nii palgati uue albumi produtsendiks Michael Beinhorn.

1987 ilmuski kolmas album „The Uplift Mofo Party Plan“, see oli esimene RHCP album, mis jõudis ka USA plaadimüügitabelisse. Billboard 200 tabeli parimaks kohaks oli 148. See oli ju vahva, kuid Kiedisel ja Slovakil olid jätkuvalt tõsised narkoprobleemid. Pärast albumi ilmumist käidi kontsertturneel ja veidi pärast seda suri Slovak oma kodus heroiini üledoosi tõttu …

Bändi mänedžer Lindy Goetz kutsus bändiliikmed kokku, et arutada nende hetkeseisu ja tulevikku. Bändist otsustas lahkuda Jack Irons, sest ta ei tahtnud mängida ansamblis, kus tema sõbrad surevad. Kiedis ja Flea plaanisid tegevuse lõpetada, kuid otsustasid siiski jätkata.

Probleeme jagub, kuid bändiga liituvad Frusciante ja Smith

Nüüd liitusid bändiga kitarrist DeWayne McKnight, kes oli mänginud ansamblis Parliament-Funkadelic ja trummar D.H. Peligro, kes oli mäginud ansabmis Dead Kennedys. Kiedis otsustas taaskord minna võõrutusravile. Selle koosseisu ainsaks lindistuseks jäi vaid üks laul „Blues For Meister“, milles laulis Flea!

Kiedis sai võõrutusravist abi, alustati uue kontsertturneega, kuid üsna varsti oli selge, et DeWayne McKnight ei sobi bändi. Pärast kolme kontserti McKnight vallandati ning Peligro soovitas bändi noort kitarristi John Frusciantet, kes kandideeris ka ansamblisse Thelonious Monster, kuid ta oli ise suur RHCP fänn ning septembris 1988 oli Frusciante koos RHCP juba laval!

Kirjutati uut muusikat, kuid üks probleem oli siiski veel. Alkoholi- ja narkoprobleemid vaevasid ka D.H. Peligrot, mistõttu otsustati tema asemele võtta trummar Chad Smith.

1989 ilmus uus album „Mother´s Milk“, ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 52! Euroopas album tabelitesse ei jõudnud, kuid Austraalias tõusis see kohale 33. Singlitena ilmusid „Knock Me Down“ ja „Higher Ground“ (see oli cover Stevie Wonderi laulust). Pärast seda albumit oli üsna selge, et RHCP on tõusmas üheks populaarsemaks USA rokipundiks!

Uus plaadifirma, mängu tuleb Rick Rubin

Pärast selle albumi edu vahetas bänd plaadifirmat. Uueks plaadifirmaks sai Warner Bros. Records ja järgmise albumi produtsendiks saadigi Rick Rubin, kes oli veidi aega tagasi koostööst loobunud. Rubin oli varem produtseerinud Beastie Boysi, Run DMC ja Slayeri muusikat, nüüd sai alguse RHCP ja Rubini pikk ja edukas koostöö.

Uute lugude kirjutamine sujus lihtsalt, Kiedis kirjutas laulusõnu uutele lugudele peaaegu iga päev. Uue albumiga tehti tööd kuus kuud Los Angeleses The Mansion-häärberis, kus oli varem elanud mustkunstnik Harry Houdini. Häärber muudeti lindistusstuudioks, terve bänd (välja arvatud Chad Smith) kolis lindistuse ajaks sinna elama. Põnev põhjus oli Chad Smithil, miks tema sinna elama ei kolinud – levisid kuulujutud, et seal kummitab!

Plaadi valmimisest tehti videodok „Funky Monks“. Bänd ei suutnud välja nuputada plaadile pealkirja, Rick Rubin tegi ettepaneku kasutada ühe laulu pealkirja – „Blood Sugar Sex Magik“.

"Blood Sugar Sex Magik"

Septembris 1991 ilmuski uus album. Sellel olid ka mitmed hittlood: „Suck My Kiss“, „Under the Bridge“ ja „Give It Away“. 1992 tõusis album USA plaadimüügitabelis kolmandaks, ja tänu sellele plaadile saavutas RHCP ka rahvusvahelist edu.

Uue albumiga kaasnes ka kontsertturnee, millel RHCP soojendasid Nirvana, Pearl Jam ja Smashing Pumpkins.

See album tegi RHCP liikmetest rahvusvahelised rokitähed, mis oli üsna ootamatu ja valus löök Frusciantele, kes oli soovinud, et RHCP oleks pigem undergound-bänd. Nii tekkis Frusciantel tüli Kiedisega, kitarrist hakkas kontsertidel ühtäkki lugude ülesehitust muutma jne jne. Frusciante loobus inimestega suhtlemisest (välja arvatud tema tüdruksõber) ja lõpuks oli tal ka veel tõsine narkoprobleem …

1992 lahkus Frusciante ansamblist, ja seda vaid mõned tunnid enne kontserti Jaapanis. RHCP kutsus tema asemele Dave Navarro, kes oli mänginu Jane´s Addictionis, kuid ka tema ei saanud RHCP aidata, kuna ka temal olid narkoprobleemid … Üheks kandidaadiks oli Zander Schloss, kuid tema polnud bändiliikmete arvates sobilik, ja nii sai kitarristiks Arik Marshall, kes oli mänginud ansamblis Marshall Law. Teda näeb ansambli videotes „Breaking the Girl“ ja „If You Have to Ask“, ja ka multifilmisarja „The Simpsons“ neljanda hooaja viimases osas, kuid RHCP oli külalistäht.

Album tõi bändile kolm Grammy-auhinda. Grammy-gala oli albumi kontsertturnee lõppakord ja viimane esinemine Arik Marshallile koos bändiga.

Nüüd korraldas RHCP uue kitarristi leidmiseks prooviesinemised, kusjuures üks kandidaat oli ka maailmakuulus kitarrist Buckethead, kuid välja valiti ansamblis Mother Tongue mänginud Jesse Tobias, kes esines bändiga siiski vaid paaril korral, kuni lõpuks liitus 1993. aastal bändiga Dave Navarro, kes oli juba korra varem kandidaat kitarristiks olnud.

Kitarristiga on jätkuvalt probleeme, kuid tehakse ka uut muusikat

Dave Navarro mängis esimest korda koos RHCP 1994. aastal Woodstocki muusikafestivalil. Seejärel ka Pukkelpop ja Reading muusikafestivalidel, kaks korda esines RHCP ka Rolling Stonesi soojendusbändina. Üsna ruttu oli selge, et Navarro ei ole siiski see päris õige RHCP kitarrist, kuna tema muusikaline taust oli hoopis teistsugune, ja üsna samal ajal algasid taaskord ka Kieidse narkoprobleemid …

Need probleemid ja Navarro mõjutasid paljuski ka ansambli järgmist stuudioplaati „One Hot Minute“. Kuna Frusciantet ei olnud, siis sündisid laulud üsna vaevaliselt. Kiedis ja Navarro ei suutnud üheskoos uut muusikat luua, mistõttu kirjutasid albumi uued laulud Kiedis ja Flea. Lisaks muusikale, hakkas Flea ka laulusõnu kirjutama.

1995. aasta septembris ilmuski album „One Hot Minute“, millel oli heavy metali stiilis kitarririffe (seda ju tänu Navarrole) ja mõjutusi psühhedeelilisest rokkmuusikast. Paljudes lauludes oli juttu narkoprobleemidest, juttu oli ka Kurt Cobaini enesetapust (laul „Tearjerker“) ja River Phoenixi surmast (laul „Transcending“), kuid näiteks „Shallow Be Thy Game“ käsitles hoopis usuteemat.

Album võeti vastu üsna segaste tunnetega, kuid see oli igati edukas, sest seda müüdi maailmas 8 miljonit eksemplari! „My Friends“ tõusis USA singlimüügitabeli esikohale, edukad olid ka singlid „Warped“ ja „Aeroplane“.

1995. aasta sügisel algas kontsertturnee „One Hot Minute Tour“. Euroopas oli 16 kontserti, kuid USA kontserdid tuli lükata aastasse 1996, kuna Chad Smith oli murdnud randmeluu. 1996 jätkas RHCP esinemistega USAs ja Euroopas, kuid 1997 loobuti esinemistest, ja mängiti vaid ühel korral Jaapanis Fuji Rock muusikafestivalil. Põhjuseks bändi sisemised lahkhelid – Flea plaanis bändist lahkuda, sest ta oli väsinud esitamast samu lugusid, Navarro oli jällegi hakanud kasutama narkootikume, Kiedisel oli olnud mootorrattaga avarii, ja nüüd kasutas ta ohtlikul määral valuvaigisteid!

1998 alustati siiski tööd uue albumiga, kuid selleks ajaks oli bändist lahkunud Navarro. Umbes samal ajal oli Flea suutnud „meelitada“ Frusciante võõrutusravile, sest Frusciante oli kaotanud kogu oma vara ja olnud peaaegu surmasuus. Frusciante pääses sel hetkel narkootikumidest ja Flea kinnitas Kiedisele, et ta jätkab RHCP basskitarristina ainult siis, kui Frusciante naaseb bändi kitarristiks! Ja nii see läks – Frusciante oli nõus jätkama, Flea ja Kiedis olid nõus, et just Frusciante jätkab nende kitarristina.

"Californication"

Frusciante oli vahepeal loobunud muusika tegemisest ja muusika esitamisest, ta polnud juba pikka aega mänginud kitarri, kusjuures tema kitarr oli ära põlenud, kui Frusciante kodus oli olnud tulekahju, õnneks pääses mees ise sellest terve nahaga. Õnneks polnud mehe oskused lõpilikult kadunud, ta hakkas uuesti mängima kitarri, kirjutas uusi lugusid ja 1999 ilmus RHCP suurepärane album „Californication“, millest sai bändi edukaim album!

Uuel albumil oli palju suurepäraseid ja meloodilisi lugusid, millel olid suurepärased kitarri-, basskitarri- ja lauluseaded. Singlitena ilmunud „Scar Issue“, „Around the World“, „Otherside“, „Californication“ ja „Road Trippin“ said suurteks hittideks.

Pärast albumi ilmumist jätkati kontsertturneega „Californication Tour“, mis kestis kaks aastat. Selle turnee raames oli RHCP 1999 Woodstocki-festivali peaesineja, anti suur ja tasuta kontsert Moskva Punasel väljakul ja mängiti väga-väga palju just Euroopas. Sama turnee USA kontsertitest avaldati kontsertvideo „Off the Map“, mis ilmus 2001.

Pärast kontsertturnee lõppu algas töö uue albumiga „By the Way“. Produtsendiks taaskord Rick Rubin, kes polnud rahul uue albumi esimese versiooniga, sest tema arvates polnud hardcore pungi mõjutustega kiired lood õige valik!

Plaadi valmimist segas ka Flea ja Frusciante „võimuvõitlus“ lugude muusikalise stiili ümber. Flea tahtis albumile funki-mõjutustega lugusid, kuid Frusciante arvates olid nad seda juba liiga palju teinud. Pärast plaadi salvestamist plaanis Flea bändist lahkumist, kuid Flea ja Frusciante õnneks leppisid ära …

2002 ilmuski „By the Way“, mis oli varasematest RHCP albumitest rahulikum, kaasaegsem ja helidemaailm oli mitmekesisem. Palju oli meloodilisi ballaade, Frusciante lisas lugudele klahvpille ja keelpille. Albumilt ilmusid mitmed singlid „By the Way“, „The Zephyr Song“, „Universally Speaking“ ja „Can´t Stop“, ja neist said ka hittlood.

2003 ilmus kontsertvideo „Live at Slane Castle“, 2004 augustis ilmus RHCP esimene kontsertalbum „Live in Hyde Park“, mõlemad võeti tallele just „By the Way“-kontsertturneel. 2003 ilmus ka bändi kogumikalbum „Greatest Hits“, millel bändi parimad laulud aastaist 1998 – 2002 ja ka kaks uut laulu „Fortune Faded“ ja „Save the Population“.

"Stadium Arcadium"'

2006 ilmus RHCP Grammyga pärjatud üheksas stuudioalbum „Stadium Arcadium“, millel oli kogunisti 28 laulu. Albumi produtsendiks taaskord Rick Rubin ja see oli bändi esimene album, mis kohe ilmudes tõusis USA plaadimüügitabeli esikohale! Album tõusis plaadimüügtabelite tippu veel 26 riigis ja seda müüdi maailmas üle 7. miljoni plaadi.

Selle albumi esimene singel oli „Dani California“, millest sai bändi üks edukamaid ja paremini müüdud singleid, USA Hot Modern Rock Tracks edetabelis debüteeris see kohal number üks, Billboard Hot 100 edetabelis tõusis see kuuendaks, brittide singlimüügitabelis oli parim koht teine. Ka kaks järgmist selle albumi singlit „Tell Me Baby“ ja „Snow (Hey Oh)“ olid edukad.

Albumiga kaasnes ka kontsertturnee, pärast seda andis RHCP teada, et peetakse aastane paus.

Bänd pidas pausi, kuid bändiliikmed tegelesid oma projektidega. Flea õppis ülikoolis muusikateooriat ja rääkis, et tal on plaanis avaldada instrumentaalmuusikaga sooloalbum. Ta liitus ka Radioheadi laulja Thom Yorke´i loodud superbändiga Atoms for Peace.

John Frusciante avaldas sooloalbumi „The Emyrean“.

Chad Smith pani koos Sammy Hagari, Joe Satriani ja Michael Anthony´ga kokku superbändi Chickenfoot ja tegi ka oma sooloprojekti Chad Smith´s Bombastic Meatbats.

Anthony Kiedis sai isaks ja veetis aega oma perega.

Veid hiljem teatas John Frusciante, et lahkub jällegi bändist … ta soovis jätkata muusika tegemist üksinda.

RHCP naases avalikkus ette 29. jaanuaril 2010 Neil Youngile pühendatud kontserdil, kus bänd esitas Youngi laulu „A Man Needs A Maid“. Kitarristina oli laval Frusciante ja bändi hea sõber Josh Klinghoffer, kes oli varem RHCP kontsertturneedele mänginud.

8. veebruaril 2010 andis Chad Smith teada, et Klinghofferist saabki RHCP uus kitarrist.

Uus kitarrist, uus album

30. augustil 2011 ilmus RHCP uus stuudioalbum „I´m with You“, mille produtsendiks oli jällegi Rick Rubin. Albumil oli 14 uut laulu, kuigi RHCP oli koos sedavõrd palju uut materjali, et oleks võinud ilmuda ka duubelalbum. Album kandideeris ka Grammy-auhinnale kui parim rokkmuusika album.

Loomulikult kaasnes uue albumiga ka kontsertturnee, millel lõi kaasa ka brasiillasest löökriistamängija Mauro Refosco, kes ei olnud küll bändi ametlik liige.

Aprillis 2012 valiti RHCP ka legendaarse Rock and Rolli Kuulsuste Halli liikmeks, kuna bändil oli seljataga pikk ja edukas karjäär. 33-aastasest Josh Klinghofferist sai noorim muusik, kes saanud sellise au osaliseks. Pidulikul tseremoonial mängis RHCP pika kontserdi, esitades parimaid lugusid. Kaasa lõid ka bändi endised trummarid D.H. Peligro ja Jack Irons. Ka John Frusciante oli kutsutud, kuid tema keeldus tulema, öeldes, et ei ole enam RHCP liige.

Nagu hetk tagasi mainisin, oli sellele albumile lugusid rohkem, kui välja valiti, siis ilmus sellest albumist ka teine versioon „I´m Beside You“, millel oli lugusid oluliselt rohkem.

2013 andis RHCP teada, et alustatakse tööd uue albumiga. NFL ameerika jalgpalli liiga finaalmängu ehk Super Bowl poolajal esines RHCP 2014. aastal. See oli omamoodi austusavaldus RHCP, sest valitakse ju sellele show´le ainult maailma parimaid ja kuulsamaid artiste. RHCP esitas laulu „Give It Away“, ja seda vaatas 115,3 miljonit televaatajat! Mis oli omamoodi ka uus rekord. Üks asi, mis häiris paljusid, oli see, et muusika tuli taustalindilt, kuid selline on NFL nõue esinejatele.

2014 andis RHCP teada, et nad teevad tööd uue albumiga, ja et uueks produtsendiks on Danger Mouse. Uus produtsent tõi kaasa uued tuuled, kuid plaadistamine venis, sest Flea murdis suusaõnnetuses käeluu. 5. mail 2016 ilmus uus singel „Dark Necessities“ ja juunis uus album „The Getaway“. Sellele järgnes ka kontsertturnee „The Getaway World Tour“, mis kestis aasta ja viis kuud, ja RHCP andis selle vältel 151 kontserti!

Vaatamata sellele, et turnee oli pikk ja väsitav alustas RHCP tööd uue albumiga!!! See plaaniti avaldada 2019, kuid uus album lükkus edasi. Sama detsembris andis RHCP teada, et John Klinghoffer lõpetas töö bändis, ja tagasi tuli John Frusciante. Ühes intervjuus tõdes Klinghoffer, et see on tõepoolest Frusciante koht! Jaanuaris 2020 andis Chad Smith teada, et RHCP alustas koostöd taaskord Frusciantega, tehakse tööd uue albumiga, millega koos peaks toimuma ka maailmaturnee.

Aasta 2022, uus album "Unlimited Love"

4. veeruaril 2022 ilmus singel „Black Summer“ ja 1. aprillil 2022 12. stuudioalbum „Unlimited Love“, mille kohta öeldakse Warner Musicu pressiteates:

Red Hot Chili Peppers avaldas oma kaheteistkümnenda albumi “Unlimited Love” koos uue muusikavideoga loole “These Are The Ways”. Tegu on esimese albumiga alates 2006. aastast, mille koosseisuga on taas liitunud bändi legendaarne kitarrist John Frusciante. Bänd on ise öelnud, et nende jaoks toob “Unlimited Love” esile nelja individuaalse hinge ühendatud vaimu, kes ikka veel sama kartmatult oma igavese sõpruse ja loomingu uusi tahke avastavad. Albumi avalooks on singel “Black Summer”, mis on kiirelt Ameerika alternatiivroki raadiojaamade edetabeli esikohale tõusnud, ületades samuti 25 miljoni kuulamise piiri nii Spotify kui ka YouTube’i platvormidel.

Lisaks uuele albumile, on bändil veel palju muugi üle rõõmustada. Red Hot Chili Peppers’i karjääri tunnustati tähega Hollywoodi kuulsuste allel. See oli ansambli jaoks olulise tähendusega saavutus, sest allee asub nende kodulinnas Los Angeleses. Tseremoonial võtsid sõna bändi head sõbrad, muusik George Clinton ja näitleja Woody Harrelson ning paljud teised.

Värskelt avaldatud stuudioalbumi “Unlimited Love” loomeprotsessis lõi kaasa produtsent ja ansambli pikaajaline koostööpartner Rick Rubin, kellega koos on ilmunud bändi armastatud albumid “Blood Sugar Sex Magik [1991]”, “Californication [1999]”, “By The Way [2002]” ja “Stadium Arcadium [2006]”.

Suvel läheb Red Hot Chili Peppers albumi toetuseks taas kontserttuurile. Et see saaks olema ägedam kui kunagi varem, plaanib RHCP kaasata mitmeid ägedaid erikülalisi nagu Anderson.Paak & The Free Nationals, A$AP Rocky, Beck, HAIM, King Princess, St. Vincent, The Strokes ja Thundercat.

RHCP uuel albumil on 17 uut laulu, ja selle avaakordiks on rahulik ja mõtisklev „Black Summer“, milles igati äratuntavaid kitarririffe (RHCP omaseid), ja ka äge kitarrisoolo (vahva, et Frusciante tagasi on).

Teise looga läheb tempo juba kiiremaks, see on ju jällegi vana hea ja pungilikum RHCP. Laulus on kuulda ka ägedat basskitarri, Flea annab endast märku. Salmides on Kiedis jätkuvalt hea ka räppides. Laulu nn vaheosas kuuleme nii Flea basskitarri kui ka Chad Smithi trummimängu.

Kolmas lugu „Aquatic Mouth Dance“ on igati funkilik lugu, muusika, mida oleme harjunud RHCP esituses kuulama.

Neljas lugu on ülimalt rahulik „Not the One“, ilusa meloodiaga laul, Kiedis on igati õrn ja tundlik. Viiendas laulus „Poster Child“ kuuleme jällegi funkilikku RHCP, ja see on igati lahe, refrään on meeldejääv. Frusciante kitarr on oi-oi kui funkilik, ja ka põnevaid klahvpille on kuulda.

Uue albumiga ongi omamoodi huvitav see, et RHCP on jäänud palju-palju rahulikumaks (eks see võib olla seotud ka sellega, et bänd on teinud muusikat peaaegu 40. aastat, bändiliikmed on jäänud vanemaks), kuid see ei häiri, sest ka nendes rahulikes lugudes on RHCP suurepärane. Näiteks „It´s Only Natural“ (selles kuuleb ikka võimatult head kitarrimängu ja kitarrisaunde, Frusciante on suurepärane), „White Braids & Pillow Chair“, „Veronica“, „Let ´Em Cry“, „The Heavy Wing“ ja albumi viimane laul „Tangelo“ (see laul oli minu jaoks selle albumi kõige mõnusam ja ilusam kuulamine, laul, milles ka klahvpille kasutatakse). Paljudes nendes rahulikes lugudes kuuleb minu kõrv sellist Rolling Stonesile sarnast olekut ja hingamist.

Albumi teises pooles kuuleb ka väga häid funkilikke lugusid „She´s A Lover“ (selles loos on refrään suisa popilik, Kiedise laulule on lisatud kajaefekte jne), „Whatchu Thinkin´“ (kuulake Flea basskitarri!), kuid eks ole ka rokilikumat kraami „These Are the Ways“ (see on küll rahulikum lugu, kuid refräänis saame kuulata ka üsna heavy metal kitarririffe), „Bastards of Light“ (siin on tunda ka psühedeelilise rokkmuusika hõngu).

Kokkuvõttes selline mõnus ja rahulik kuulamine, minu kõrvale ja hingele meeldis 100%, ja tegelikult on ikka ilmatuma hea, et Red Hot Chili Peppers meile jätkuvalt uut muusikat kirjutab ja seda ka plaadile paneb. Tänud!

Kuula ise ka:

https://rhcp.lnk.to/unlimitedlove


Mary J. Blige „Good Morning Gorgeous“ (Warner Music)

“Hiphopiliku soulmuusika ja R&B kuninganna” Mary J. Blige on kindlasti üks legendaarsemaid R&B ja soulmuusika artiste, kes oskuslikult sidunud oma muusikas R&B'd, souli ja hiphoppi. Lisaks laulmisele on ta tegelenud ka näitlemisega ja oma pika karjääri jooksul on ta kandideerinud 235 (!) muusika- ja filmitööstuse auhinnale ja võitnud kokku 87 (!) erinevat auhinda.

Nii on tal ette näidata 9 Grammy-auhinda (kusjuures ta on üks väheseid artiste, kes võitnud Grammy nii R&B, hiphopi, pop- ja gospelmuusika kategooriates), 4 Ameerika muusikaauhinda, 10 Billboardi muusikaauhinda, 6 Soul Train muusikaauhinda.

2010 valis VH1 lauljatari 80. kohale edetabelis “100 kõigi aegade parimat artisti”, 2003 asetas ajakiri Rolling Stone kõigi aegade 500 parima plaadi edetabelis lauljatari albumi “My Life” kohale 279, sama album oli ajakirja Time “100 kõigi aegade parima albumi” edetabelis samuti. USA R&B/HipHopi albumite edetabelis on esikohal olnud 10 (!) Mary J. Blige’i albumit!!!

Aastate jooksul on tema muusika ja töö mõjutanud paljusid teisi artiste: Beyonce, Adele, Taylor Swift, Monica Keyshia Cole, Cheryl, Teyana Taylor, Jess Glynne, Sam Smith, Alexandra Burke jpt.

Mary J. Blige (ehk Mary Jane Blige, s. 11.01.1971 Bronx, New York, USA) on USA R&B- ja soulilaulja, laulukirjutaja, muusikaprodutsent ja ka näitleja, kes sündis dzässmuusiku ja õpetaja teise lapsena. Kahjuks lahkus Mary isa pere juurest, kui tüdruk oli 4-aastane. Elu oli keeruline, kuid õnneks olid muusika ja kirik, kust Mary lapsena ja noorena abi ja toetust sai.

Juba 7-aastaselt lõi ta kaasa ühel talendivõistlusel ja võitis! Toona laulis ta Aretha Franklini laulu „Records“. Teismelisena lahkus ta koolist, et hakata tegelema muusikaga, 1998 sai ta valmis demolindi, mille sai endale plaadistuslepingu!

Stuudioalbumeid on lauljataril ilmunud (koos uue albumiga) 14, lisaks veel ka üks filmimuusika album ehk “Think Like a Man Too” aastast 2014:

“What’s the 411?” (1992, USA plaadimüügitabeli kuues koht, R&B albumite edetabeli esimene, singlid “Real Love”, “You Remind Me”);

“My Life” (1994, USA plaadimüügitabeli seitsmes koht, R&B albumite esimene, singlid “I’m Going Down”, “Be Happy”);

“Share My World” (1997, USA plaadimüügitabeli esimene koht, R&B albumite esimene, singlid “I Can Love You”, “Love Is All We Need”, “Seven Days”, “Not Gon’ Cry”);

“Mary” (1999, USA plaadimüügitabeli seitsmes koht, singlid “Your Child”);

“No More Drama” (2001, USA plaadimüügitabeli teine koht, Suurbritannia plaadimüügitabeli esimene koht, USA R&B albumite esimene, singlid “Family Affair”, “No More Drama”, “Dance For Me”);

“Love & Life” (2003, USA plaadimüügitabeli teine koht, singlid “Not Today”, “Ooh! Love@1st Sight”, “Feel Like Makin’ Love”, “It’s Wrap”);

“The Breakthrough” (2005, USA plaadimüügitabeli teine koht, Suurbritannia plaadimüügitabeli esimene koht, singlid “Enough Cryin”, “Be Without You”, “Take Me As I Am”, “MJB Da MVP”, “One”);

“Growing Pains” (2007, USA plaadimüügitabeli esimene koht, singlid “Just Fine”, “Hurt Again”);

“Stronger with Each Tear” (2009, USA plaadimüügitabeli teine koht, singlid “One One”);

“My Life II … The Journey Continues (Act 1)” (2011, USA plaadimüügitabeli viies koht, singlid “25/8”, “Mr. Wrong”);

“A Mary Christmas” (2013, jõulualbum, USA plaadimüügitabeli 10 koht);

“The London Sessions” (2014, USA plaadimüügitabeli 9 koht, singlid “Therapy”, “Right Now”, “Whole Damn Year”, “Doubt”);

“Strength of a Woman” (2017, USA plaadimüügitabeli kolmas koht, singlid “Thick of it”, “U + Me (Love Lesson)”, “Love Yourself”, “Strength of a Woman”, “Set Me Free”, “Glow Up”);

“Good Morning Gorgeous” ((2022, USA plaadimüügitabeli 14 koht).

Lauljatari eraelust on teada, et 90. aastate alguses elas Mary J. Blige koos Cedric “K-Ci” Hailey’ga, kes laulis populaarses R&B-bändis Jodeci. Nad olid kihlatud, kuid ei abiellunud. Tormilist kooselu käsitles Mary J. Blige oma albumil “My Life”. 7. detsembril 2003 abiellus Mary J. Blige oma mänedžeri Martin “Kendu” Isaacs’iga. 2018 läksid nad kahjuks lahku, kusjuures kooselus hakkas “käärima” juba paar aastat varem.

Teada on sedagi, et suurepärasel lauljataril on olnud aastate jooksul probleeme nii alkoholi kui ka narkootikumidega, viimased aastad on õnneks need probleemid unustatud.

2004 rajas Mary J. Blige päris oma plaadimärgi – Matriarch Records, 2012 oli just tema see, kes “avastas” tüdrukutebändi Just’Us. Mary J. Blige kinnitas, et selles bändis on väikesed Mary’d, kes meenutavad talle teda ennast elu erinevatel etappidel.

2010 lansseeris Mary J. Blige ka oma esimese parfüümi – My Life, järgmisel aastal juba uus parfüüm My Life Blossom. Ja see pole sugugi mitte kõik! 2010 lansseeris Blige ka päikeseprillid, “Melodies by MJB”! Päikeseprille on neljas stiilis ja 20 erinevas värvitoonis! Kõik need iseloomustavad jällegi lauljatari erinevaid eluetappe.

Ja veel, lauljataril on aastate jooksul olnud mitmeid ja mitmeid põnevaid sponsorlepinguid, näiteks: Reebok, Air Jordan, Pepsi, Coca-Cola, Gap, Target, American Express, Burger King, Chevrolet jpt.

“Good Morning Gorgeous”

on suurepärase Mary J. Blige’i võrratult hea 14. stuudioalbum, mis tähistab ka lauljatari plaadifirma Mary Jane Productions 30. sünnipäeva! Seni on uuelt albumilt ilmunud kolm singlit: “Good Morning Gorgeous”, “Amazing” (koos DJ Khalediga) ja “Rent Money” (koos Dave Eastiga), uuel albumil löövadki kaasa USA superstaarid Anderson .Paak ja DJ Khaled, USA räppar, muusikaprodutsenr ja näitleja Dave East, USA räppar Fivio Foreign ja veel üks R&B muusika legend – Usher!

Muusikaliselt jätkab Mary J. Blige seda, mida ta on terve oma karjääri teinud, esitades suurepärast R&B’d, souli ja hiphoppi, tõestades, et ta on jätkuvalt suurepärases vormis ja võrratult andekas esitaja ja esineja. Uuelt albumilt leiab nii rahulikmaid esitusi ja uinutavaid meloodiaid (suurepärane albumi nimilugu “Good Morning Gorgeous”, kuid ka “Love Will Never”, “Love Without The Heartbreak” (selles loos kuuleb suurepäraseid ja väga huvitavaid harmooniaid), “Here With Me” (koos Anderson .Paakiga), võrratult head soulilood “Failing In Love” ja “Enough”), ja ka hiphopilikumat mussi (“Amazing” koos DJ Khalediga, “On Top” koos Fivio Foreign’iga).

Ilusale ja suurepärasele albumile paneb ilusa lõppakordi “Need Love”, milles “mõnulevad” üheskoos kaks võrratut artisti – Mary J. Blige ja Usher!

Kuula ise ka:

https://spoti.fi/3tgGHr0


Gang of Youths „Angel In Realtime“ (Warner Music)

Gangs of Youths on Austraalia alternatiivse rokkmuusika bänd, mis on pärit Sydneyst. Nad alustasid tegutsemist 2011. aastal.

Ansambli tänases kooseisus on David Le'aupepe (laul, kitarr, tema on ka peamine laulukirjutaja), Max Dunn (basskitarr), Jung Kim (soolokitarr, klahvpillid), Donnie Borzestowski (trummid) ja Tom Hobden (viiul, klahvpillid ja kitarr).

Väga põnev on bändi “etniline” kuuluvus: Kim on korealane-ameeriklane, Dunn on Uus Meremaalt, Borzestowski on poolakas-austraallane, Hobden on britt, ja Le'aupepe on samoalane ja austria-juudi päritolu.

Ansamblit tuntakse eelkõige tänu nende 2017 ilmunud singlile “Let Me Down Easy”, mis oli ka nende esimene singel, mis jõudis Austraalia singlimüügitabeli TOP50 sekka. Nende debüütalbum “The Positions” ilmus 2015 ja see tõusis Austraalia plaadimüügitabelis 5. kohale! See kandideeris ka mitmele Austraalia muusikaauhinnale (ARIA Awards).

Teine album “Go Farther In Lightness” ilmus 2017 ja debüteeris Austraalia plaadimüügitabeli esikohal! Samal aastal kandideeris see kaheksale Austraalia muusikaauhinnale ja tõi võidu neljas kategoorias: aasta parim album, parim bänd, parim rokkmuusika album ja aasta parim produtsent (Adrian Breakspear).

Selle aasta 25. veebruaril ilmus selle huvitava ansambli kolmas stuudioalbum “Angel in Realtime”.

David Le’aupepe ja ansambli algupärane kitarrist Joji Malani kohtusid esimest korda juba 2002. aastal, poisid olid toona 10-aastased, ja üheskoos käidi Sydney evangeelses kirikus. Kiriku noorterühmas kohtusid nad hiljem Sam O’Donnelli ja Chicagos sündinud Jung Kimiga. Le’aupepe meenutab seda aega küll nii, et ta oli üsna eraklik ja tagasihoidlik, kuid 2008 läks ta üsnagi kuulsasse kooli – Mosman High School’i. Seal hakkas ta ka esinema, esitades enda kirjutatud laule. Selles koolis sai ta tuttavaks ka Max Dunn’iga.

2012 andis Gang of Youths esimese kontserti Sydney Hibernian House’is, soojendades kohalikku bändi Tigertown. Tigertowni trummarile Kurt Bailey’le meeldis uus bänd ja nii sai temast Gang of Youthsi mänedžer. Seejärel harjutas ansambel ca 5 kuud, lindistati mõned demod ja järgmine kord esineti laval sama aasta detsembris. Kohalik raadiojaam FBi Radio hakkas mängima Gang of Youthsi demosid, näiteks “A Sudden Light” ja “Strange Diseases”.

Veebruaris 2013 oli Gang of Youths juba peaesineja Sydney ööklubis Candy’s Apartment. 16. augustil 2013 ilmus bändi esimene singel “Evangelists”. Õige varsti tuuritasid nad mööda Austraaliat, olles Cloud Controli soojendusartist.

2013 alustas Gang of Youths tööd esimese stuudialbumiga “The Positions”, trumme mängisid O’Donnell, kuid ka Dom “Donnie” Borzestowski ja Joel van Gastel. Oktoobris 2014 saigi uueks trummariks just Borzestowski. Albumi “The Positions” (see ilmus 2015) laulud ja laulusõnad on kirjutanud Le’aupepe, kusjuures lauludes on juttu tema suhtest oma endise naisega, tema melanoomi diagnoosist ja vähiravist, kuid ka naisest lahku minekust ja enesetapu katsetest … keerulised ajad, kuid album oli igati edukas! See tõusis Austraalia plaadimüügitabelis kohale nr 5 ja see kandideeris viiele Austraalia muusikaauhinnale! Aasta lõpus hinnati neid parimaks Austraalia live-artistiks ja parimaks Austraalia kontsertturnee bändiks!

Juulis 2016 ilmus veel ka EP “Let Me Be Clear”, millel oli viis laulu, mis ei mahtunud albumile “The Positions”, kuid ka uus versioon Joni Mitchelli laulust “Both Sides, Now”.

2017 sai ansambel valmis teise stuudioalbumi “Go Farther in Lightness”, tuuritati Suurbritannias ja mujal Euroopas, septembris mindi uue albumiga kontsertturneele Austraalias.

Märtsis 2018 debüteeris ansambel juba ka USA televisioonis, esinedes telesaates “Late Night with Seth Meyers”, saates esitati populaarset singlit “What Can I Do If the Fire Goes Out?”. Sama aasta juulis sai neist esimene artist, kes esines MTV Unplugged Austraalial! Samal aastal soojendas Gang of Youths ansamblit Foo Fighters seitsmel korral USA kontsertturneel, kuid ka ansamblit Mumford & Sons kuueteistkümnel korral Euroopa kontsertturneel.

2019 andis Le’aupepe teada, et nende kolmas stuudioalbum ilmub 2020. Ta lisas, et lauludes on juttu ka tema isa surmast. Le’aupepe kinnitas, et album räägib tema isast, sellest, kuidas ta elas, kuidas ta suri, ja sellest, mida ta oma isast teadis.

Oktoobris 2019 andis bänd teada, et Joji Malani lahkub bändist. Tema asemele tuli multiinstrumentalist Tom Hobden, kes varem mängis ansamblis Noah and the Whale, kuid oli kaasas ka ansambli Mumford & Sons kontsertturneedel. Hobden esines esimest korda koos Gang of Youths’iga 17. veebruaril 2020 Omeara’s, Londonis.

Oktoobris 2020 andis Gang of Youths oma fännidele teada, et nad töötavad uue albumiga, millele nime veel pole pandud. Juunis 2021 ilmus uue albumi esimene singel “The Angel of 8th Ave.” Huvitaval kombel oli uuest albumist valmis lausa kaks versiooni, ja 25. veebruaril 2022 ilmus kolmas stuudioalbum “Angel in Realtime”, ilmus ka singel “Tend The Garden” ja päevakorral on maailmaturnee …

Uue albumi esimene lugu on “You In Everything” on igati kuulamapanev ja põnev muusikaline reis, milles kohtuvad U2, Bruce Springsteen, aborigeenide muusika, kuid ka võimas orkester. Pean tunnistama, et väga huvitav muusikaline elamus. Laulul pikkust peaaegu 7 minutit!

Tegelikult on see igati vahva, kuidas Le’aupepe oma isast kuulajale jutustab, ilus ja hämmastav. Kõikides lugudes saame kuulata Le’aupepe suurepärast esitust ja väga head ja tugevat häält, kuid ka oskust kuulajat kuulama panna, ja ka lugu jutustada – kuula näiteks albumi 11. laulu “The Man Himself”, milliseid nüansse on võimalik lauluga edasi anda!

Täpselt sama põnevalt nagu plaadi esimene laul, kõlab ka albumi teine lugu “In The Wake Of Your Leave”, see on muusika nendele, kes on nautinud rokkmuusikat 70.-80. aastatel, intellektuaalne rokkmuusika, ja see on väga äge!

Uhkete kitarridega jätkab Gang of Youths ka kolmandas laulus “The Angel og 8th Ave.”, see on imeline, kuidas Le’aupepe paneb kuulaja kuulama, kuidas ta oskab lugu jutustada, kuidas tundeid esitusse tuua. Uskumatult hea, rääkimata ka saundidest, mis kuulama panevad.

Mõnes laulus muutub Gang of Youths eriti unistavaks, näiteks “Unison” (kas selles loos kuuleb tõepoolest ka puhkpille!?, mellotroni!?) või “Spirit Boy” või “Brothers”, kuid põnevat helide maastikku kuuleb ka laulus “Tend The Garden”, rääkimata idamaistest saundidest laulus “The Kingdom Is Within You” (kuula ka selle laulu rütmilahendit, peaaaegu klubimuusikat kompab Gang of Youths!, nagu ka laulus “Forbearance”).

Plaadil on kokku 13 suurepärast laulu ja esitust. Väga huvitavalt võtab Gang of Youths albumi viimase lauluga “Goal Of The Century” kokku, justkui läheks plaadi algusesse tagasi, kuigi see on ju täiesti teine laul, kuid sarnaseid saunde ja sarnast kõlapilti on albumi esimese lauluga küll ja küll.

Minu jaoks on Gang Of Youths põnev ansambel, ja see album kõnetas mind, kuna ma leidsin enda jaoks veidi “vihjeid” ja muusikalist lähenemist kahelt minu lemmikplaadilt ehk Kanada laulja/laulukirjutaja Indio (ehk Gordon Peterson) 1989. aasta albumilt “Big Harvest” ja šoti bändi The Blue Nile (juhtfiguuriks Paul Buchanan) 1989. aasta albumilt “Hats” – vägev!

Kuula ise ka:

https://gangofyouths.lnk.to/AIR


Avril Lavigne „Love Sux“ (Warner Music)

Ilmus Avril Lavigne’i seitsmes stuudioalbum “Love Sux” koostöös legendaarse trummari Travis Barker’i plaadifirmaga DTA Records. Albumilt leiab 12 lugu, mille hulgas mitmeid koostööprojekte, sh muusikutega nagu Blackbear, MGK, Mark Hoppus, Travis Barker jt. Albumi värskeimaks fookussingliks on “Love It When You Hate Me (feat. blackbear)”. Lavigne on karjääri jooksul saavutanud oma lugudega mitu rahvusvahelist esikoha positsiooni, kaheksa Grammy nominatsiooni ja müünud 40 miljonit albumit.

Nii öeldakse Warner Musicu värskes pressiteates, kuid Kanada lauljatari-laulukirjutaja Avril Lavigne'i debüütalbum ilmus juba 2002. aastal, siis oli ta 18-aastane. Selle aasta 27. septembril saab Avril Lavigne 38-aastaseks. Seega on ta muusikaareenil olnud juba 20 aastat! Ja uuel albumil “Love Sux” on lauljatar vägagi nooruslik, mitte midagi ei ole aastate jooksul muutunud – Avril Lavigne rokib sajaga ka praegu! Ja see on igati vahva!

Avril Ramona Lavigne on Kanada laulja, laulukirjutaja, näitleja, modell ja moelooja, kelle tuntuimad lood on “Complicated”, “When You’re Gone”, “Sk8er Boi”, “Don’t Tell Me”, “My Happy Ending”, “I’m With You”, “Girlfriend”, “What the Hel” jpt. Tema plaate on maailmas müüdud üle 40. miljoni eksemplari, kitarrivalmistaja Fender on teinud lauljatarile oma kitarri Avril Lavigne Signature Telecaster!

Tulevane lauljatar sündis Ontario Belleville’is ja tema pere kolis väikelinn Napane’i kui Avril oli 5-aastane. Linnakeses elas 5000 elanikku, Avrili isa töötas telefonifirmas, ema kasvatas kodus lapsi. Avrilil on vanem vend Matthew ja noorem õde Michelle. Avril Lavigne laulis gospelmuusikat koos emaga juba siis, kui ta oli alles 2-aastane! Avril Lavigne laulis gospelmuusikat koos emaga juba siis, kui ta oli alles 2-aastane! Avalikkuse ees laulis ta esimest korda 7-aastasena. Ta käis Westdale Public School’is, kuid neljandas klassis pandi ta teise kooli, mis oli orienteeritud enam näitlemisele, muusikale ja toiduvalmistamisele!

Avril Lavigne sai endale oma esimese kitarri 10-aastasena, pärast seda õppis ta kitarri mängima ja on oma lugudes kitarri ka ise mänginud. 1997 võitis ta ühe raadiojaama lauluvõistluse. Auhinnaks oli esinemine laval koos Shania Twainiga. Lavrigne esimest salvestist “Touch The Sky” (aastast 1998) saab kuulda Steve Meddi albumil “Quinte Spirit”.

16-aastaselt kolis Avril Lavigne Napane’ist New Yorki, kus ta sai plaadistuslepingu Arista Records’iga (lepingu väärtus oli 2 miljonit dollarit!). 17-aastaselt hakkas ta tegema tööd oma esimese albumiga. Ta kirjutas ise laulud, mängis need stuudios ette, seejärel kolis Los Angelesesse ja avaldas debüütalbumi “Let Go” (2002)!

Meenutagem veidi veel – debüütalbum “Let Go” tõusis briti plaadimüügitabeli tippu ja temast sai noorim naisartist, kes seda suutnud. Pärast seda hakati laujatari kutsuma ka poppungi kuningannaks!

Teine album “Under My Skin” ilmus 2004. aastal ja see oli lauljatari esimene plaat, mis tõusis USA plaadimüügitabeli etteotsa. See polnud siiski sama edukas, kui lauljatari debüütalbum, kuid ka sellel plaadil oli mitu hittlugu, mis muusikamaailmas erinevaid edetabeleid vallutasid: “Don’ t Tell Me”, “My Happy Ending” ja “Nobody’s Home”. Samas oli albumil mitu singlit, mis edetabelitesse ei jõudnudki.

Albumi laulud kirjutas Avril Lavigne koos laulja-laulukirjutaja Chantal Kreviazukiga ja tema abikaasa Raine Maida’ga. Albumi produtsentideks olid Raine Maida, Don Gilmore ja Butch Walker. See oli ühtlasi ka viimane Avril Lavigne’i album Arista Recordsilt.

Muusikaliselt oli lauljatari teine album post-grunge, alternatiivne rokk, nu metal, millel oli sugemeid ka gooti rokist, grungest, folk rokist ja hard rokist.

2007. aastal ilmus kolmas plaat “The Best Damn Thing”, millest sai ka tema kolmas plaat briti plaadimüügitabeli esikohal, sellel plaadil oli hittlugu “Girlfriend”, millest sai tema esimene USA singlimüügitabeli esikoha laul! Plaat tõusis esikohale ka USA plaadimüügitabelis.

Albumi kohta öeldi, et see oli veidi “pehmem” ja “armsam”, kui lauljatari eelmised albumid. Albumile kirjutas/produtseeris kaks laulu ka ansambli Sum 41 solist ja ninamees Deryck Whibley, kes oli toona ka lauljatari abikaasa. Whibley mängis albumil ka kitarri, kaasa lõi ka blink-182 liige, muusikaprodutsent Travis Barker, kes mängis trumme.

Albumi produtsentideks olid lauljatar ise, kuid ka Matt Beckley, Rob Cavallo ja Dr. Luke. Albumi andis välja RCA Records ja seda müüdi aasta jooksul 6 miljonit eksemplari, millega oli see aasta neljandaks enim müüdud plaat! Sellel oli ka mitu hittlugu: “Girlfriend” (see on kindlasti Lavigne’i üks populaarsemaid lugusid), “When You’re Gone”, “Hot” ja “The Best Damn Thing”.

2011 ilmus neljas plaat “Goodbye Lullaby” (taaskord RCA Records), mis oli samuti edukas terves maailmas. Plaadil oli jällegi mitu hittlugu: “What the Hell”, “Smile”, “Wish You Were Here”. Albumit lindistati peaaegu kaks aastat. See on lihtne poproki plaat, millel on palju lugusid, milles kasutatakse lisaks laulule vaid klaverit ja akustilist kitarri.

Selle albumi kõikides lugudes on muusika autoriks ka Avril Lavigne, produtsentidest löövad kaasa Max Martin, Shellback, Butch Waker, ja toona juba Lavigne’i ex-abikaasa Deryck Whibley.

2013 ilmus lauljatari viies stuudioalbum “Avril Lavigne”, mile andis välja plaadifirma Epic (Põhja-Ameerikas) ja Sony Music (Euroopas). Ka sellel albumil tegi Lavigne koostööd mitmete maailmakuulsate produtsentidega nagu Martin Johnson, Peter Svensson, David Hodges, Matt Squire ja Chad Kroeger. Seetõttu oli albumil nii kiiremaid ja rokilikumaid lugusid, kuid ka rahulikumaid lugusid (kauneid ballaade), lisaks elektroonilist muusikat, industriaali ja ka punk rokki.

Plaadil laulsid ka Chad Kroegeri (ansambli Nickelback ninamees, kellega Lavigne oli ka abielus aastail 2013-2015) ja Marilyn Manson.

Kuna album ei olnud sedavõrd edukas, kui loodeti, siis järgnes muusika tegemises pisikene paus, sest alles 2019 ilmus lauljatari kuues stuudioalbum “Head Above Water”, mis USA plaadimüügitabelis tõusis kohale 13.

Albumi “Head Above Water” avaldas plaadifirma BMG, produtsentideks jällegi lauljatar ise, kuid ka Chad Kroeger, Stephan Moccio, Johan Carlsson, Lauren Christy, Ryan Cabrera, Mitch Allan jpt. Album sai inspiratsiooni lauljatari võitlusest Lyme’i tõvega, mistõttu on seda albumit nimetatud ka emotsionaalseks teekonnaks. Singlitene ilmusid laulud “Head Above Water”, “Tell Me It’s Over”, “Dumb Blonde” (koostöö räppar Nicki Minaj’ga) ja “I Fell in Love with the Devil”. USAs jäi albumi parimaks edetabelikohaks jällegi 13.

Pärast albumit “Head Above Water” kinnitas lauljatar, et tahaks avaldada uut muusikat juba 2021. aastal, ja et ta on uue materjaliga juba tööd alustanud. Abiks produtsendid John Feldmann, Mod Sun, Travis Barker ja Machine Gun Kelly.

2021. aasta novembris teatas Lavigne, et ta on sõlminud lepingu Travis Barkerile kuuluva plaadifirmaga DTA Records ja 25. veebruaril 2022 uus album “Love Sux” ilmuski.

Lavigne on ütelnud, et uus album on üks alternatiivseimad, mida ta kunagi salvestanud on. Lauljatar ütles, et seda albumit tehes oli tal tunne, et on tagasi keskkoolis ja hängib koos oma toonaste sõpradega. Laulud on rõõmsameelsed, kuigi siin on juttu ka südamevalust ja lahkuminekust, kuid kõikides lauludes on positiivne sõnum, et inimene peab ise enda eest seisma. Lauljatar on öelnud sedagi, et “Love Sux” on album, millist on ta soovinud teha kogu oma karjääri jooksul!

Uue albumi avalöögiks on elektrooniline tantsumuusika lugu “Cannonball”, milles on ka vihaseid kitarre ja kübe ka nn hyper-poppi.

Teine lugu on igati meeldejääv ja kaasahaarav “Bois Lie”, milles lööb kaasa ka suurepärane Machine Gun Kelly. Lavigne väidab, et poisid valetavad, kuid eks seda teevad ka tüdrukud!

Kolmas lugu on rokilik “Bite Me” ja seda on võrreldud lauludega, mis ilmunud Lavigne’i albumitel “Let Go” ja “The Best Damn Thing” ehk siis ajas tagasi algusaastate juurde. Ka ansambli Paramore lugude on seda laulu võrreldud.

Neljas lugu on “Love It When You Hate Me”, mille kohta on öeldud, et see on meeleolukas pop-pungi lugu. Kaasa lööb ka blackbear. Sarnane selle looga on ka albumi viies lugu “Love Sux” (plaadi nimilugu), milles on head minekut, häid kitarre ja meeldejääv refrään, mida pärast esimest kuulamist suudad juba kaasa laulda või vähemalt ümiseda. Selline ägeda minekuga lugu, mis vägisi toolilt püsti ajab ja kaasa kargama paneb! Nagu näiteks ka albumi üheksas laul “F.U.”!

Hästi liigub ka kuues laul “Kiss Me Like The World Is Ending”. Seitsmes laul “Avalanche” viib kuulaja paljude muusikasõprade arvates ajas tagasi aastasse 2002, kui Lavigne suurel muusikaareenil alustas.

Kümnendas laulus lööb Lavigne’iga kampa ka ansambli Blink-182 basskitarrist ja teine laulja Mark Hoppus. Mulle tundub, et kahel “punkveteranil” on koos igati lahe olla.

Albumi eelviimane laul “Dare to Love” on kaunis ballaad, milles Lavigne on igati suurepärane, ja on ju ta ka varem esitanud igati ilusaid ja võimsaid ballaade. Nagu ka see lugu on.

Plaadi lõpetab “Break Of A Heartache”, mis jutustab küll südame murdumisest, kuid minek on sedavõrd hea, et on selge, ka pärast seda läheb elu edasi ja inimene peab elust endast õppima.

Uus album “Love Sux” on vägagi ehe Avril Lavigne’i album. Muusika, mida me olema harjunud selle suurepärase lauljatari esituses kuulama.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5pkQpJAHxy9BzwA7E1UWxF


Jason Mraz „La La La Love Songs“ (Warner Music)

Mulle on kahekordne Grammy-võitja Jason Mraz juba mitu head aastat meeldinud. Tema lihtne, meloodiline ja mõnus popmuusika paitab kuulaja kõrvu (abiks kindlasti ka nailonkeeltega kitarr). Mõeldes selle peale, et tema sulest on pärit selline vahva laul nagu „I’m Yours“, siis ei olekski vaja rohkemat öelda. Kui „I’m Yours“ 2008. aastal singlina ilmus, siis püsis see USA Hot 100 singlimüügitabelis lausa 76 nädalat järjepanu lüües sellega senise rekordi LeAnn Rimes’i laulult „How Do I Live“ (aastast 1998). Pärast seda on ka Jason Mrazi rekord löödud, kuna kauem on selles tabelis suutnud järjepanu olla Imagine Dragons’i „Radioactive“ (87 nädalat) ja AWOLNATION’si „Sail“ (79 nädalat). Kuid see rekordite värk polegi ju sedavõrd oluline, oluline on see, et Mrazi „I’m Yours“ on üks väga hea popipala.

Mrazi muusikat võib lahterdada mitmeti. Nii on Mrazi stiili nimetatud pop rokiks, blue-eyed souliks, reggae’ks, akustiliseks rokiks, alternatiivseks rokiks, folgiks, isegi kantriks. Ja eks tema muusikas neid erinevaid stiile ongi tunda ja kuulda. Tänaseks on Mrazi plaate müüdud üle 7 miljoni, tema singleid on allalaaditud 11,5 miljonit korda. Esile tuleb tõsta ka mehe kahte Grammy auhinda.

Jason Thomas Mraz (s. 23. juuni 1977) on USA laulja, kitarrist ja laulja, kes alustas laulmist ja esinemist selle sajandi alguses. Jason sündis ja kasvas Mechanicsville’is, Virginia osariigis. Tema vanaisa kolis USAsse 1915, tänu vanaisale on ka Jasonis tšehhi ja slovaki verd, tema perekonnanimi „mraz“ tähendab tšehhi keeles „härmatist“. Kui Jason oli viiene, läksid tema vanemad lahku, Jason jäi isa hoolde, õde ema hoolde.

Esimene artist, keda Jason kontsertil vaatamas käis oli Young MC. Koolis oli Jason Mraz aktiivne, lõi kaasa kooli kooris, näiteringis. Kooli lõpetas ta 1995. Seejärel käis ta mõnda aega muusika- ja draama-akadeemias New Yorgis, et minna tulevikus tööle muusikalide teatrisse. Tema toakaaslane mängis kitarri, Jason laulis. Veidi hiljem andis toakaaslane talle kitarri, mille oli plaaninud minema visata. Nüüd hakkas Mraz õppima ka kitarrimängu ja kirjutama muusikat.

1999 kolis Mraz San Diegosse, kus temast sai ansambli Elgin Park tehniline töötaja kontsertite ajal. Veidi hiljem kohtus ta Toca Rivera’ga, kellest sai Mrazi taustabändi liige. Nüüd hakkas Jason Mraz esinema väikestes San Diego kohvikutes (üks asus Ocean Beach’il, seal alustasid oma karjääri ka Jewel ja Steve Poltz). Mraz avaldas ka mõned EP’d ja kontsertsalvestised, kuni 2001. aasta lõpuks oli tal taskus plaadistusleping Elektra Recordsiga ja Mraz kolis Los Angelesse.

Juba järgmisel aastal sai temast soojendusartist USA lauljatari Jewel’i kontsertturneel ning 2002. aastal avaldas Mraz esimese ja üsnagi eduka stuudioalbumi „Waiting for My Rocket to Come“, millel ka hitt „The Remedy (I Won’t Worry)“, kusjuures albumi produtseeris produtsentide trio The Matrix, kes on aidanud Ronan Keatingit, Heather Novat, Avril Lavigne’i, Hilary Duffi, Britney Spearsi, Ricky Martinit, Shakirat, Korni, McFly’d, Tokio Hotel’i, Rihannat jpt. muusikamaailma staare.

2005. aastal ilmus Jason Mrazi teine stuudioalbum „Mr. A-Z“, mis oli veelgi edukam ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 5!

2008 ilmus album „We Sing. We Dance. We Steal“, mis oli veelgi edukam. USA plaadimüügitabelis tõusis see kolmandale kohale, no ja eks aitas edule paljuski kaasa ka superhitt „I’m Yours“ ning teinegi hittlugu „Lucky“, milles laulis ka USA suurepärane lauljatar Colbie Caillat.

2012 ilmus neljas stuudioplaat „Love Is a Four Letter Word“, mis tõusis nii USA kui ka brittide plaadimüügitabelis lausa teisele kohale!

2017 astus Mraz lavalaudadele ja tegi oma Broadway debüüdi, mängides muusikalis „Waitress“, milles lõi kaasa ka lauljatar Sara Bareilles.

2018. aastal ilmus album „Konw.“ ja see oli järjekorras kuues stuudioplaat, sest 2014 ilmus ka album „Yes!“ (muideks, kas see album tõusis USA plaadimüügitabelis teiseks!). Just see oli album, mis ka minu jaoks Jason Mrazi põhjalikumalt tutvustas, ja sellest kirjutasin ka tutvustuse.

„Know.“ oli üks igati hea kuulamine. Jason Mraz jätkas lihtsate, kuid väga mõjusate lugudega. Mraz näitas, et ka lihtsate vahenditega on võimalik teha väga head popmuusikat. Ka sellel plaadil oli võimalik kuulata väga ilusaid meloodiaid, mis kohe esimesel kuulamisel meeldima hakkasid – „Let’s See What The Night Can Do“ (ülimalt meeldejääv refrään), „More Than Friends“ (selles loos laulis ka supertäht Meghan Trainor), oli head poppi („Unlonely“), oli folki („No Plans“), oli reggae’t („Have It All“, „Making It Up“), lausa bluusi- ja kantrihõngu oli („Might As Well Dance“).

2020 ilmus seitsmes stuudiaolbum „Look for the Good“, mida mul seni pole kahjuks õnnestunud kuulata, kuid paljudes albumi „Know.“ lugudes (vaata et lausa kõikides lugudes) laulis Mraz armastusest (mõned lauluread lugudest: „Love la la la love“ või „Love is still the answer“ või „I’m better because you give meaning to the words I love you“ või „Put your loving arms around me once more“ jne), no ja mis saakski parem muusikas olla, kui lood armastusest. On ju nii! Ja kui öeldakse, et armastusest on palju laule loodud, siis Mraz kinnitas, et neid võib teha veel ja veel, sest love is still the answer!

Seetõttu pole üldse mitte üllatav, et selle aasta alguses ilmus Jason Mrazilt kogumikalbum! Ja mis te arvate, mis on selle pealkiri, ja millest on laulud? Kogumikplaadi pealkiri on „La La La Love Songs“, mida on täpsustatud kui kogumikku Jason Mrazi parimatest armastuslauludest, sh aegumatud klassikud „I’m Yours“, „I Won’t Give Up“ ja „Lucky“.

Kogumikplaadil on kokku 11 armastuslaulu, mida Jason Mraz on aastate jooksul kirjutanud ja esitanud. Plaadi avalöögiks on megahitt „I’m Yours“ (aastast 2008), millele järgneb mõnus duett „Lucky“ (2009, koos Colbie Caillat’ga).

Kolmas laul on folgilik „I Won’t Give Up“ (2012), seejärel veidi isegi kantrilik „You And I Both“ (see viib meid aastasse 2002, ja Mrazi debüütalbumile, kuna oli see lugu ju debüütalbumi teine singel), ka viies laul „The Woman I Love“ on poprokilik/kantripopilik (lugu sai valmis 2011, kui ilmus 2012 albumil „Love Is a Four Letter Word“, mulle meeldib, kui lugudes kasutatakse klaverit, viiulit, suupilli ...)

Kuues lugu „Let’s See What The Night Can Do“ viib meid aastasse 2018, mil ilmus Mrazi album „Know.“ Kaunis armastuslugu, kaunis meloodia ja veel kaunim refrään, rääkimata Mrazi kaunist ja tundeküllasest esitusest. Ilus ju ... Ka järgmine laul „Have It All“ hoiab meid samas, 2018. aastas ja albumil „Know.“, sellist mõnusat ja sooja reggae’likku hinge on selles laulus, ja jällegi võrratult suurepärane refrään, mis kergesti meelde jääb, ja ka kummitama hakkab.

Kaheksas laul kogumikul on „Love Someone“, mis on aastast 2014, ja Mrazi albumilt „Yes!“. Seda laulu on Mrazil aidanud kirjutada ka indie rokk-folk bändi Raining Jane liikmed.

Üheksas laul on imeliselt ilus ballaad „Sleeping To Dream“, mis viib meid Jason Mrazi karjääri algusesse ehk aastasse 2001, mil ilmus mehe esimene EP „From the Cutting Room Floor“. Kübe jällegi kantrilikku hingamist ja pille, mida just kantrimuusikas kasutatakse. Tegelikult igati vahva kuulda ka muusikat, mida Mraz oma karjääri alguses kirjutas ja esitas.

Kogumiku eelviimane laul on „I’m Coming Over“, mis on 2012. aasta albumilt „Love Is a Four Letter Word“, selles on miskit, mis mulle 70. aastaid meelde tuletab – arvatavasti on see selle laulu igati põnev harmoonia ja esituse lahendus, vägagi huvitavaid saunde on selles laulus.

Kogumiku viimane laul „A Beautiful Mess“ on taaskord igati ilus kuulamine, mis kõrva paitab. See viib meid aastasse 2008, mil ilmus Mrazi kolmas stuudioalbum „We Sing. We Dance. We Steal Things“, millel oli ka kübe džässilikku muusikat ja nn blue-eyed souli. See on tõepoolest suurepärane ja ilus lugu, millel kuuleb nii klaverit, viiuleid kui ka džässilikku kitarri, kuid ka kübe gospellikku taustalaulu. Sellise looga on ilus see kaunis album lõpetada ...

Jason Mraz, tänud selle suurepärase kuulamise eest praeguses rahutus ja närvilises maailmas.

Kuula ise ka:

https://jasonmraz.lnk.to/Lalalalovesongs

 

 


Skillet „Dominion“ (Warner Music)

Skillet on USA rokibänd, mis tuli kokku 1996. aastal Memphises, Tennessee osariigis.

Bändi muusikaline stiil on vaheldunud post-grunge, nu-metali ja industriaalroki piirimail, kuid põhirõhk on olnud kogu aeg raskemal rokkmuusikal, mida võib kohe alguses öelda ka bändi uue albumi kohta.

Laulja ja kitarrist John Cooper on ütelnud, et perfektset muusikat saab teha siis, kui ühendatatkse erinevad isiksused nii hingeliselt kui ka sotsiaalselt. Uus album on ansambli 11 stuudioplaat, lisaks veel paar kontsertplaati, kontsert-dvd, kaks EP’d ja mitmeid singleid.

Kes on kes?

Bändi tänases koosseisus mängivad abielupaar John (laul, basskitarr) ja Korey Cooper (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul), Jen Ledger (löökriistad, laul) ja Seth Morrison (soolokitarr). Tegelikult igati lahe ja huvitav see, et sellise raskema roki bändi liikmete hulgas on kaks naisterahvast, kes sobivad bändi nagu valatult. Aastate jooksul on ansamblis mänginud mitmeid erinevaid pillimehi, tegelikult on John Cooper ainus, kes on olnud ansamblis algusest peale. No ja lisaks veel pillimehed, kes nendega kontsertturneedel kaasa löövad.

Täna löövad Skilleti kontsertturneedel kaasa ka Tate Olsen (tšello), Lacey Sturm (laul), Jarob Bramlett (löökriistad). Varem on bändiga laval olnud Billy Dawson (rütmi- ja soolokitarr), Chris Marvin (rütmi- ja soolokitarr, taustalaul), Faith Stern (klahvpillid, taustalaul), Andrea Winchell (klahvpillid), Scotty Rock (basskitarr), Jonathan Chu (viiul), Drew Griffin (viiul). Nagu näete, siis on ka lavajõududes olnud ja on mitmeid naisartiste.

Pean tunnistama, et enne 2019 ilmunud albumit “Victorious” ei olnud ma Skilleti muusikat kuulnud, mistõttu oli 2019 ilmunud album vähemalt minu jaoks esmakordne tutvus selle bändiga, kuid mulle tundub, et see esmakohtumine oli igati hea, mistõttu on vahva leida jällegi uus Skilleti album, mis on ju samuti väga hea.

Kaks meest panevad uue bändi kokku

Nagu eelpool mainisin, siis alustas bänd tegevust 1996. Bändile panid aluse kaks meest – John Cooper, kes varem oli laulnud progressiivse rokkmuusika bändis Seraph ja Ken Steorts, kes oli mänginud kitarri asnamblis Urgent Cry. Need kaks bändi kohtusid siis, kui käidi üheskoos kontsertturneel, kuid kohe pärast seda läksid mõlemad bändid laiali, no nii ikka vahetevahel juhtub.

Nii otustasid John ja Ken, et panevad kokku oma bändi, võttes nimeks Skillet (John Cooper on ütelnud, et nimi Skillet oli esialgu väike nali, sest olid ju kaks meest varem mänginud üsnagi erinevat muusikat, ja nüüd üritati neid erinevaid stiile kokku panna – stiilid IN A BIG SKILLET). Seejärel liitus nendega ajutine trummar Trey McClurkin.

Bänd oli mänginud vaid ühe kuu, kui saadi plaadileping kristliku plaadifirmaga ForeFront Records, ja juba 1996 ilmus ka debüütalbum “Skillet”. Debüütalbum võeti muusikasõprade poolt vägagi hästi vastu, trio andis ka mitmeid kontserte, käidi isegi kontsertturneel ja hakati töötama uue materjali kallal.

1998 ilmus teine album “Hey You, I Love Your Soul”, ja sellel plaadil üritas band veidi ka muusikalist stiili muuta. Varasem post-grunge hoiak muutus kergemaks alternatiivseks rokkmuusikaks. Umbes samal ajal liitus ansambliga (esialgu küll kontsertitel) John Cooperi abikaasa Korey, kes hakkas mängima klahvpille, et John’il oleks laval rohkem aega laulmisele pühenduda.

“Incincible” ja “Alien Youth”

Veidi pärast seda alustas band tööd ka uue albumiga, mil nimeks “Invincible”. Ansamblist lahkus Steorts, et olla koos oma perega ja ta LAUNCH Visible Music kolledži Memphises. Ansambliga liitus uus kitarrist Kevin Haaland. Ka Korey Cooperist sai bändi ametlik liige ja ta mängis klahvpille plaadil “Invincible”, mistõttu tuli ansambli muusikasse ka enam elektroonilist saundi.

Plaat ilmus aastal 2000 ja pärast seda lahkus ansamblist McClurkin, kelle asemele tuli trummariks Lori Peters. Veidi hiljem ilmusid albumid “Ardent Worship” ja “Alien Youth” (2001). Viimati mainitud plaadi proudtsendiks tõusis John Cooper ise, kuid veidi enne selle plaadi ilmumist lahkus ansamblist Haaland, kelle asemele tuli Ben Kasica.

Järgmised kolm plaati

2003 ilmus album “Collide”. Selle andis välja plaadifirma Ardent Records, ja sellel olid ka igati edukad singlid “Savior” ja “Collide”. 2004 ilmus album “Collide” uuesti, seekord väljaandjaks firma Lava Records, nüüd oli plaadile lisatud ka üks uus lugu ehk “Open Wounds”. Plaat kandideeris 2005 ka parimaks rokkmuusika gospelalbumiks.

2006 ilmus uus plaat “Comatose”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 55 ja USA kristlike plaatide edetabelis kohal number 4! Jaanuaris 2008 lahkus ansamblist Lori Peters, kuid enne seda koolitas ta välja uue trummari, kelleks sai Jen Ledger. Augustis 2009 ilmus ansambli seitsmes stuudioplaat “Awake”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis suurepärasele 2 kohale! Edukad oli ka singlid “Monster” ja “Hero”. 2010 kandideeris Skillet kogunisti kuuele Dove auhinnale GMA Dove auhinnagalal.

2011 lahkus ansamblist nende pikaajaline kitarrist Ben Kasica, kes oli mänginud bändis 10 aastat ja mänginud ju ka neljal stuudioplaadil. Kui ka Kasica ei lahkunud ilma, et oleks välja koolitanud uue mehe – nii sai uueks kitarristiks Seth Morrison. Samal aastal ilmus ka EP “Awake and Remixed EP”, millel olid lugudest uued remiksid teinud Korey Cooper ja Ben Kasica.

“Awake” oli Skilletil igati õnnestunud album, sest see võitis 2011 Billboard Music Awards’il parima kristliku plaadi auhinna. Laul “Awake and Alive” jõudis ka kuulsasse filmi ehk “Transformers: Dark of the Moon”.

“Rise” ja “Unleashed”

2012 andis John Cooper intervjuus ajakirjale CCM Magazine teada, et nad töötavad uue albumi kallal, ja see saab olema tõeline sõit ameerika mägedel.Uuele plaadile pidi tulema agressiivsemaid lugusid, kunstipärasemaid ja lausa muusikali-stiilis lugusid, kuid ka lausa sümfoonilise-rokkmuusika laadis lugusid.

2013 ilmuski uus album “Rise”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 4! Ja vallutas esikoha nn Top Rock edetabelis ja kristlike albumite edetabelis. Juba esimesel müüginädalal müüdi plaati USAs 60 000 eksemplari. Bänd esitas plaadi nimilugu ka populaarses telesaates “Conan”. Singel pealkirjaga “Sick of It” võitis võitis parima rokiloo tiitli, kui jagati Dove auhindu.

2014 ilmus Euroopas Skilleti kogumikplaat “Vital Signs”, sest enne seda ju tegelikult väga palju Euroopa poole ei oldud vaadatud. 2016 ilmus jällegi uus plaat “Unleashed”, mille andis välja Atlantic Records.

Aasta 2019

7. mail 2019 ilmus Skilleti uus singel “Legendary”, mis oli esimene singel ansambli 10 stuudioplaadilt “Victorious”. Kas selle plaadi avaldas Atlantic Records (2. augustil 2019). Uuel albumilt ilmusid ka singlid “Save Me” ja “Anchor”. Selle albumi on produtseerisid John ja Korey Cooper, kuid paaris laulus olid abiks ka Seth Mosley ja Mike “X” O’Connor.

John Cooper ütles, et album “Victorious” koosnes omamoodi võitluslauludest, millega taheti öelda, et sa võid olla oma elus võidukas, kuid mõnikord võib elu sind ka alt vedada. “Victorious” oli album, millel Skillet esitas muusikat, mida nad on viimastel aastatel ikka esitanud.

Selle albumi lugudega käis Skillet 2019 kontsertturneel mööda USA’d koos ansambliga Sevendust, sama aasta sügisel jätkas Skillet turneed koos ansambliga Alter Bridge. 11. septembril 2020 ilmus sellest plaadist ka deluxe versioon ehk “Victorious: The Aftermath”.

Pärast seda võttis Skillet aja maha. Usun, et üheks põhjuseks võis olla ka pandeemia, kuid alles 15. septembril 2021 ilmus nende uus ja igati äge singel “Surviving the Game”. Lisaks sellele andis Skillet teada, et õige varsti on oodata ka nende uut albumit ja oma fänne nad alt ei vedanud, sest 14. jaanuaril 2022 ilmuski uus album “Dominion”. Enne seda ilmusid singlina ka kolm laulu: “Standing in the Storm” (november 2021), “Refuge” (detsember 2021) ja plaadi nimilugu “Dominion” (jaanuar 2022).

“Dominion” (2022)

Mulle tundub, et Skillet jätkab uuel albumil “Dominion” sealt, kus nad eelmise albumiga “Victorious” pooleli jäid. On ju ka sellel albumil igati hea minekuga heavy metalit, ja ka hard rokki.

Plaadi avalöök on igati hea minekuga “Surviving The Game”, on vägevat laulu ja võimsaid kitarre, ja üsnagi meeldejääv refrään. Ja kui vaja, siis oskab John Cooper ka igati kurja häält teha (rögiseda ja müriseda). Hea lugu. Teise loo alguses kasutab Skillet jällegi põnevaid süntesaatori saunde ja helisid, kuid kümnekonna sekundi jooksul lägeb lugu rokilikuks, kuigi siin on veidi rahulikumat olekt kui esimeses loos, ja on ka kübe “räppimist”, ja taaskord igati uhke ja võimas refrään. Lisaks John Cooperile kuuleb ka naishääli.

Kolmas lugu on plaadi nimilugu “Dominion”. Jällegi väga hea minekuga ja väga uhkete kitarridega. Seejärel tõmbab Skillet hoo maha, sest neljas lugu “Valley of Death” on vägagi mõtisklev, unelev ja rahulik, siin on keelpille ja klaveritki. Ilus ja kena stopp meie kiiresse maailma.

Pärast väikest mõtisklust annab Skillet jällegi tuld, seda laulus “Beyond Incredible”, milles on jällegi igasugu põnevaid saunde, ja paaris kohas ka väga huvitavad rütmilahendid.

Plaadi teises pooles on jällegi nii kiiremat minekut, metalit ja rasket rokki (“Shout Your Freedom”, “Destroyer”, “Ignite”, plaadi viimane lugu “White Horse” (selles loos on jällegi ai-ai kui põnevaid saunde ja helide maailma!), kuid ka paar ilusat ja rahulikku rokilugu (“Refuge”, “Forever or the End”).

Kuula ise ka:

https://skillet.lnk.to/Dominion