Muse „Will Of The People“ (Warner Music)

Muse avaldas uue stuudioalbumi “Will Of The People”, mis on juba enne ilmumist oma ambitsioonikuse ja maailma segast olukorda peegeldava eheduse eest rohkelt kiidusõnu noppinud. Täielikult bändi enda poolt produtseeritud album sisaldab 10 lugu, mille juhatasid sisse varasemalt avaldatud lood “Won’t Stand Down”, “Compliance”, nimilugu “Will Of The People” ja “Kill Or Be Killed”.

Albumi avaldamise fookuslooks on koos videoga ilmunud “You Make Me Feel Like It’s Halloween”.

Ansambli liikmed on Matt Bellamy, Dominic Howard ja Chris Wolstenholme, kes on alates 1994. aastast avaldanud kaheksa albumit ning müünud üle 30 miljoni albumiühiku üle kogu maailma.

Niimoodi tutvustab brittide suurepärase Muse´i uut ja suurepärast albumit „Will Of The People“ Warner Music.

Ma olen üsna kindel, et alates 1994. aastast, mil Muse alguse sai, on nad üks nendest bändidest, mis ikka ja ja jälle endast rääkima on pannud. Olen kindel, et ka nende uuest albumist räägitakse, sest selles albumis on seda miskit, mis kuulama paneb. Minu kõrva jaoks on siis sarnast hingamist ansambliga Queen (kuulake Muse´i laulu „Liberation“) – nemad on alati olnud minu lemmikud, ja mis seal salata, eks ma olen ka Muse´i töödel-tegemistel silma peal hoidnud.

11. detsembril 2012 esines Muse ka Tallinnas Saku Suurhallis.

Muse´i uuel albumil on nii rokilikumat hoiakut, kui ka mõned popilikumad noodid ja toonid on siin olemas. Kõik lood on ühtlaselt tugevad, neis on jõudu ja võimsust, kuid siin on ka kauneid ja siiraid tundeid, ilusaid mõtisklusi, mis kuulaja kuulama panevad, ja Matt Bellamy on laulja, kellel on omanäoline hääl, võrratu esitus ja kõik muu sinna juurde … uhke värk!

Muse on briti rokipunt, mis tuli kokku 1994 Teignmouthis, Lõuna-Inglismaal. Bändis on kolm liiget: Matthew „Matt“ Bellamy (laul, kitarr, klahvpillid), Chris Wolstenholme (basskitarr, taustalaul) ja Dominic Howard (trummid ja löökriistad).

Bellamy on ansambli peamine laulukirjutaja ja juhtfiguur, kuid Muse´i uuemat muusikat on aidanud kirjutada ka nii Wolstenholme kui ka Howard.

Muse´i muusika kohta on öeldud, et selles võib kuulda mõjutusi The Verve´ist kui ka legendaarsest Queenist, kuid algusaastatel inspireerisid Muse´i ka USA grungebändid Nirvana, Pearl Jam ja Soundgarden.

Aastate jooksul on Muse´i albumeid maailmas müüdud peaaegu 30 miljonit eksemplari! 2012 kandsid Muse´i liikmed olümpiatõrvikut läbi oma kodulinna Teignmouthi, ja Londoni olümpiamängude ametlik lugu „Survival“ oli samuti Muse´i lugu.

Alguse juurde tagasi

Ansambli Muse liikmed mängisid 90ndate aastate alguses erinevates bändides, kui nad käisid Teignmouthi Community College´is ja Coombeshead College´is. Bändi alguseks võib pidada seda, kui Matthew Bellamy sai kitarristiks Dominic Howardi ansamblis. Nad palusid Chris Wolstenholme´i, toonast trummarit, et too hakkaks õppima baskitarrimängu, ja Wolstenholme oli sellega nõus.

1994 võitis see trio (toona nime all Rocket Baby Dolls) kohaliku bändide võistluse, kusjuures samal esinemisel lõhuti ära ka kõik oma pillid! Pärast võistlust otsustas trio loobuda ülikoolist, lahkuda töölt, panna bändile nimeks Muse ja kolida ära ka kodulinnast.

Paar aastat tehti tööd, anti paar kontserti Londonis ja Manchesteris, kuni kohtuti Sawmills Studios´i omaniku Dennis Smithiga. Kohtumine tõi kaasa lepingu ja esimese EP. Muse´i teine EP „Muscle Museum“ saavutas kolmanda koha brittide indiemuusika singlimüügitabelis. Seda märkas ka muusikaajakiri New Musical Express.

Vaatamata teise EP edule, ei olnud briti plaadifirmad toona Muse´ist huvitatud! Hoopis ameeriklased olid bändist huvitatud. Neid kutsuti Los Angelesse, ja 24.12,1998 oli Muse´il taskus leping Maverick Recordsiga. Pärast USAst naasmist organiseeris Taste Media bändile mõned plaatide avaldamislepingud ka Euroopas ja Austraalias.

Nüüd hakati tegema tööd esimese stuudioalbumiga „Showbiz“ (see ilmus 1999. aasta septembris), produtsendiks kutsuti appi John Leckie. Album esitles Muse´i pehmemat poolt, laulusõnad meenutasid alguse keerulisi aegu. Pärast albumi ilmumist kutsuti Muse´i soojendusartistiks nii Red Hot Chili Peppersi kui ka Foo Fightersi kontsertturneedele USAs. 1999 ja 2000 mängis Muse ka mitmel suurel muusikafestivalil nii Euroopas kui ka Austraalias.

Teine stuudioalbum

Teise stuudialbumi „Origin of Symmetry“ (see ilmus 18. juuni 2001) loomisel kasutati mitmeid erinevaid instrumente, nagu kirikuorel, mellotron, laiendatud trummikomplekt jne. Albumil esitleti ka Bellamy kõrget lauluhäält, vägagi omanäolises stiilis mängitud kitarre ja klaverimängu.

Bellamy on ütelnud, et sellel albumil oli mõjutusi nii Jimi Henrdixilt kui ka Tom Morellolt.

Plaadifrmal Maverick oli kahtlusi, kas Bellamy lauluhääl sellele albumile ikka sobib? Nad palusid, et bänd muudaks mõnda laulu, enne kui see USAs ilmub. Bänd keeldus ja lahkus Mavericki leivalt. Sellega kaasnes see, et „Origin of Symmetry“ USAs ei ilmunudki. Alles 20. septembril 2005 ilmus plaat ka USAs, siis oli Muse´il leping plaadifirmaga Warner Music.

15. septembril 2003 ilmus Muse´i album „Absolution“, mille produtsendiks oli Rich Costey. Pärast seda alustas Muse suurt maailmaturneed, mis viis bändi esimest korda esinema suurtele staadionitele. Turnee vältas aasta aega ja Muse esines Autsraalias, Uus Meremaal, USAs, Kanadas ja Prantsusmaal.

2004 mängis Muse ka Glastonbury muusikafestivalil. Muse´i liikmed on ütelnud, et see oli nende parim kontsert, kuigi Dominic Howardi isa William Howard, kes oli festivalil Muse´i vaatamas, suri veidi pärast seda esinemist …

Seejärel jätkas Muse kontsertturneed mängides veel USAs kui ka Londonis. Seejärel võitis bänd kaks MTV Europe auhinda ja ka Briti muusikaauhinna.

Uue plaadid, uus muusika, Wembley staadion

3. juulil 2006 ilmus Muse´i neljas stuudioalbum „Black Holes & Revelations“. Selle produtseerisid Muse ja Eck Costey üheskoos. Album tõusis brittide plaadimüügitabeli esikohale, nagu mõnedes muudes Euroopa riikides ja Austraalias. USA plaadimüügitabelis tõusis see 9. kohale.

Albumi nimi ja teema on tingitud Muse´i huvist science fictioni ja poliitilise ebakorra vastu.

Uue albumiga kaasnes kontsertturnee nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. Turnee suurimad kontserdid olid uuel Wembley staadionil 16. ja 17. juunil 2007. Mõlemad Wembley esinemised lindistati kontsert-CD/DVD´le „HAARP“, mis ilmus 2008. aastal.Võib öelda sedagi, et Muse oli esimene bänd, kes sai uue Wembley staadioni lõpuni väljamüüdud. Seejärel jätkati turneed Euroopas, USAs, kuid ka Ida-Euroopas, Venemaal ja Skandinaavias.

14. septembril 2009 (see on kolmas Muse´i album, mis ilmunud septembris!) ilmus Muse´i viies stuudioalbum „The Resistance“. See on esimene Muse´i album, mille on bänd 100% ise produtseerinud. Plaat tõusis plaadimüügitabelite tippu 19. riigis ja USAs tõusis see kolmandale kohale.

Samal aastal oli Muse kontsertturneel Euroopas, kusjuures turnee algas Soomes, Hartwall Areenal. Septembris 2009 mängis Muse esimest korda oma tegutsemis ajaloos ka USA televisioonis, esitades laulu „Uprising“ MTV Video Music Awards galal.

Uue albumiga alustas bänd tööd septembris-oktoobris 2011, ja 28. septembril 2012 (taaskord september!) ilmuski kuues album „The 2nd Law“. Veidi varem oli teada, et Muse´i laul „Survival“ on ka Londoni olümpiamängude ametlik tunnuslaul.

Muse´i jätkas esinemistega Euroopas ja mujal maailmas nii 2013, 2014 kui ka 2015, ja 5. juunil 2015 ilmus nende album „Drones“.

2017 oli Muse kontsertturneel USAs, seekord olid neid soojendamas Thirty Seconds to Mars ja PVRIS. Veebruaris 2018 anti märku, et ollakse jällegi stuudios, tehakse tööd uute lugudega ja kohe-kohe peaks ilmuma uus album. Juunis 2018 avas Muse festivali „Rock In Rio“.

9. novembril 2018 ilmuski nende uus album „Simulation Theory“. Samanimeline maailmaturnee algas 3. veebruaril 2019 Houstonis, USAs, ja lõppes 15. oktoobril 2019 Limas, Peruus.

Värsked tegemised, Muse´i muusika

13. jaanuaril 2022 avaldas Muse uue loo „Won´t Stand Down“, mis märkis seda, et bänd oli naasenud oma varasema, raskema saundi juurde. 17. märtsil 2022 andis Muse teada, et nende üheksas stuudioalbum „Will of the People“ ilmub 26. augustil, kuid enne seda saavad fännid kuulata veel nelja uut singlit: "Compliance", "Will of the People", "Kill or Be Killed" ja "You Make Me Feel Like It's Halloween".

Aprillis 2022 alustas Muse taaskord ka maailmaturneed, kusjuures nüüd oli Morgan Nichollsi (tema oli varem Muse´i liige konstertturneede ajal) asemele kutsutud Dan Lancaster, kes mängib klahvpille, löökriistu, kitarri ja laulab ka taustasid.

Muse´i muusikalist stiili on aastate jooksul kirjeldatud kui alternatiivset rokki, hard rokki, art rokki, elektroonilist rokki, progressiivset metalit ja poppi, kuid nende muusikasse on lisatud ka electronicat, R&B´d, klassikalist muusikat, rokkooperit jpm.

Paljud Muse´i laulud on tunda-teada just tänu Bellamy häälele – selles on vibraatot, sageli kasutab ta falsetti ja melismaatlist fraseerimist, eeskujuks näiteks Jeff Buckley. Pianistina kasutab Bellamy sageli arpedžot, ja tema lugudes on tunda klassikalise muusika mõjutusi – Sergei Rahmaninov, Camille Saint-Saens ja Frederic Chopin. Kitarristina on Bellamy saanud mõjutusi Jimi Hendrixilt ja Tom Morellolt, kuid ka ladina-ameerika ja hispaania kitarrimuusikast.

Bellamy on ütelnud, et tema arvates ongi muusika suur kirg, milles on palju tundeid ja elegantsi. Ta on ütelnud, et on veetnud mitmeid olulisi hetki oma elust Hispaanias ja Kreekas, kus temaga juhtus igasugu sügavaid asju – armumine jne.

Muse kombineerib oma muusikas sageli ka basskitarri süntesaatoritega, et luua uusi ja põnevaid (ja häid) basskitarri saunde. Bellamy ja Wolstenholme kasutavad igasugu huvitavaid muusikalisi „vidinaid“ ja „abimehi“, efektiplokke ja pedaale, et Muse´i muusika oleks veelgi põnevam ja huvitavam.

"Will Of The People" (26. august 2022)

26. august on jällegi ju peaaegu september. See selleks, kuid uue albumi avalugu „Will Of The People“ (plaadi nimilugu) on äge rokilugu, mis „äsab“ lugejale ägeda mitmehäälse laulu ja uhkete kitarridega. Hingab nagu 70ndate aastate glämmroki lugu.

Teine lugu „Compliance“ toob meelde 80ndate aastate uue laine muusika, Duran Duran, varajane U2, INXS (ja kas mitte ei ole siin isegi helisid „Knight Rideri“ tunnusmeloodiast!), kuulake ise saunde ja esitust. Samas on just „Compliance“ protestilugu, milles Bellamy esitab oma arvamuse Ukraina sõja suhtes, ja see on kindlasti sõjavastane.

Kolmas lugu „Liberation“ on kaunis ja võimas ballaad, milles mitmehäälset laulu, võimast (lausa klassikalist) klaverimängu. Lugu, mis hingab nii nagu kaungi Queeni lood seda tegid. Siin on võimsust ja kauneid tundeid.

Neljas lugu „Won´t Stand Down“ on suisa metali lugu, mille kohta olen lugenud, et see on paljude Muse´i fännide arvates üks kõige „raskemaid“ Muse´i lugusid. Jah, siin on vägevaid kitarre, ja võimast esitust. Nii võimast, et lugu on tõusnud ka brittide ja USA rokilugude edetabelites kohale number 1!

Sellele järgneb „Ghosts (How Can I Move On)“, mis on õrn, õhuline ja ilus. Suurepärase meloodiaga, ja taaskord klaverimänguga, mis meenutab klassikalist muusikat.

Kuues lugu „You Make Me Feel Like It´s Halloween“ segab kokku rokki ja klassikalist muusikat. Ja see on väga hea minekuga lugu, veidi hirmuäratav, veidi gootilik, kuid kokku suurepärane lugu!

Progressiivset metalit ja head minekut kuuleb laulus „Kill Or Be Killed“.

Uuel Muse´i albumil on kokku 10 laulu. Neist kaheksas kannab pealkirja „Verona“. Ma mõtlesin, et kas tõesti on meilegi nii oluline eurolaul leidnud tee Muse´i albumile. Ütleme nii, et kui tähelepanelikult kuulata, siis äkki miskit on? Muse´i „Verona“ on samuti üks hiiglama uhke ja ilus laul. Laulja suurepärane, veidi isegi uinutav (?) esitus ja need võrratud kitarrid, laulu ülesehitus on põnev. Muse on ikka ülimalt hea!

Albumi lõpetavad kaks rokilikumat lugu „Euphoria“ ja „We Are Fucking Fucked“.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5qK8S5JRF8au6adIVtBsmk


Panic! at the Disco „Viva Las Vengeance“ (Warner Music)

„Viva Las Vengeance“ ("Elagu Las Kättemaks"!) on Panic! at the Disco seitsmes stuudioalbum, mis ilmus 19. augustil 2022. Plaadi avaldasid Fueled by Ramen ja Warner Records. Veidi enne albumit ilmus 1. juunil ka albumi pealkirjaga samanimeline singel. Õige varsti peaks Panic! at the Disco alustama kontsertturneed, mis algab Põhja-Ameerikas ja jõuab 2023. aastaks ka Euroopasse.

Panic! at the Disco on tänaseks ühe mehe projekt, mille juhtfiguuriks on Brendon Urie, kes laulab, kirjutab muusika jne. Ta on uue albumi kohta ütelnud, et see on kiindumusega tehtud tagasivaade sellele, milline ta oli 17 aastat tagasi, ja milline on ta täna.

Urie lindistas oma uue albumi live´is kasutades lintmakki koos Jake Sinclairi ja Mike Violaga Los Angeleses. On öeldud, et uuel albumil on mõjutusi Butch Walkerist, kuulda on uhkeid kitarre, kuid ka nn areeni roki saundi, mida võis muusikas kuulda 1970. aastatel.

Eelmine Panic! at the Disco stuudioalbum „Pray for the Wicked“ ilmus 2018. aastal ja minu arvates oli see üks põnevamaid albumeid sellel aastal. Toona lootsin, et äkki saab Panic! at the Disco ka mõned muusikaauhinnad. Kui täna see mõte üle kontrollida, siis 2018 võitis Panic! at the Disco ameerika muusika auhinna, kui parim alternatiivse muusika artist, lisaks ka kaks Billboardi muusikaauhinda kui parim rokiplaat ja parim rokilugu („High Hopes“) ja eks neid auhindu tuli teisigi. Mulle tundub, et mõned auhinnad võiks saada ka uus album!

Panic! at the Disco on USA rokipunt Las Vegasest, mille panid kokku lapsepõlvesõbrad Brendon Urie, Ryan Ross, Spencer Smith ja Brent Wilson. Vaatamata sellele, et tegemist on ansambliga, on aastast 2105 ansamblis ainult üks ametlik liige – laulja Brendon Urie.

Kui Brendon Urie kontsertturneele läheb, siis on temaga kaasas mitmedki muusikud: Dan Pawlovich (trummid, löökriistad, taustalaul), Chris Bautista (trompt), Erm Navarro (trompet), Jesse Molloy (saksofon), Nicole Row (basskitarr, taustalaul), Kiara Ana Perico (vioola), Leah Metzler (tšello), Desiree Hazley (viiul) ja Mike Naran (kitarr, taustalaul).

Ajalugu viib aastasse 2005

Kaks kolmeteistkümneaastast Las Vegase kutti - Ryan Ross ja Spencer Smith tahtsid kangesti bändi teha. Nad läksid sellest ideest lausa “põlema”, Ryan hakkas kitarrimängu harjutama, Spencer püüdis trummidega sina peale saada. Alguses mängisid nad Blink 182 lugusid. Asi läks tõsisemaks, kui bändi tulid ka laulja Brendon Urie ja basskitarrist Brent Wilson, kes õige varsti asendus Jon Walkeriga. Aasta oli 2005 ja kokku oli tulnud Panic! at the Disco.

Algkoosseisus mängisid:

Brendon Urie, laul. s. 12.04.1987. Pärast seda, kui Brendon koolitükid hülgas ja bändi tegema hakkas, viskasid vanemad ta kodust välja. Ta elas tükk aega ühes väga pisikeses üüritoas, kuni bänd esimest korda kontserdi andis – pärast seda nõustusid vanemad poisi koju tagasi võtma.

Ryan Ross, kitarr, taustalaul. s. 30.08.1986. Ryan oli see kutt, kes kõik ansambli laulutekstid kirjutas. Ryani kitarrisoolot võis kuulda ka Fall Out Boy laulus “The Take Over, The Break’s Over”.

Jon Walker, basskitarr. s. 17.09.1985. Ta oli ainus bändiliige, kes ennast bändi fänniküljel ka “näole andis”.

Spencer Smith, trummid. s. 2.09.1987. Räägitakse, et tal olevat olnud bändi parim hääl. Brendonit ja Spencerit võis näha ka Fall Out Boy videos “A Little Less Sixteen Candles, A Little More Touch Me”. Fall Out Boysi bassimees Pete Wentz oli nende väga hea sõber ja kutsus nooremaid kolleege “toredateks lapsukesteks”.

Panic! at the Disco debüütalbum „A Fever You Can’t Sweat Out“ ilmus 2005. aastal. Plaat oli USAs üsnagi edukas, palju aitas edule kaasa plaadi teine singel „I Write Sins Not Tragedies“. Tõepoolest väga hea lugu, millel ka väga hea video.

2006. aastal käis Panic! at the Disco maailmaturneel, mille käigus lasti lahti ansambli algupärane bassimees Brent Wilson, tema asemele tuli Jon Walker. 2008 ilmus ansambli teine album – „Prety. Odd.“, mis erines muusikaliselt vägagi palju ansambli debüütalbumist. Ansamblis jätkus väike „käärimine“, mistõttu lahkusid Ryan Ross ja Jon Walker, kes tegid uue bändi The Young Veins. Brendon Urie ja Spencer Smith otsustasid jätkata kahekesti.

Urie ja Smith avaldasid uue singli „New Perspectice“, kontsertide jaoks liitusid duoga bassist Dallon Weekes, kellest sai ansambli ametlik liige 2010 ja kitarrist Ian Crawford. 2011 ilmus kolmas stuudioplaat „Vices & Virtues“.

Urie, Smith ja Weekes jätkasid kolmekesti ja ilmus neljas stuudioplaat „Too Weird to Live, Too Rare to Die!“ (2013). Umbes samal ajal, kui plaat ilmus, lahkus ansamblist Smith, kellel olid tõsised tervise- ja narkoprobleemid.

Urie ja Weekes võtsid kontsertide jaoks kampa uued pillimehed – kitarristi Kenneth Harrise ja trummari Dan Pawlovichi. 2016 ilmus viies stuudioplaat „Death of a Bachelor“.

2017 lahkus ansamblist Weekes, kuid Urie on jätkanud tegevust üksinda ning 2018. aasta suvel ilmuski kuues stuudioplaat „Pray for the Wicked“, millele eelnes ka singel - „Say Amen (Saturday Night)“.

Aastad on näidanud, et mingid probleemid ansamblis on, mistõttu on ka “kaadrivoolavus” üsna suur. Samas meenutan ühte mõttetera, mida kutid ansambli algusaastail ütlesid: “Kui meid hakatakse kritiseerima, siis suleme oma kõrvad!” No mine võta kinni, kas on see õige mõttekäik või mitte.

Panic! at the Disco 2018. aasta album “Pray for the Wicked” oli üks vägagi põnev muusikaline ettevõtmine. Selle albumi muusikat võis ju lahterdada rokkmuusikaks, kuid sellel oli veel igasugu põnevaid stiile, oli poppi, džässi, alternatiivsemat rokki, üks huvitav stiil, millele vihjati oli baroque pop.

Paljudes lugudes kasutati mitmeid keelpille (viiulid, vioolad, tšellod) ja puhkpille (saksofon, trompet, tromboon) ja kõik see kokku kõlas vägagi põnevalt.

Aastate jooksul on Panic! at the Disco muusikat lahterdatud mitmeti: pop rokk, pop, alternatiivne rokk, emo pop, pop punk, emo, electropop, vaudeville, dance-punk, dance-pop, süntesaatori pop, alternatiivne pop, punk, psühedeeliline muusika. Brandon Urie on tõdenud, et lemmikuteks ja mõjutajateks on olnud Frank Sinatra, Queen, David Bowie, Tom DeLonge, Weezer, Green Day ja My Chemical Romance.

Mais 2019 andis Urie teada, et alustas tööd uue albumiga. Ta ise kinnitas, et lootis rohkem puhata, kuid juba oli vaja alustada tööd uue materjaliga. Brandon Urie kinnitas, et konkreetseid plaane tal ei olnud, kuid olid mõned ideed, mille kallal ta töötas. Kulus veel kaks aastat, kui 1. juunil 2022 ilmuski singlina „Viva Las Vengeance“, ja seejärel juba 19. augustil ka uus album, kuid enne seda veel kogunisti kolm singlit: „Middle Of A Breakup“, „Local God“ ja „Don´t Let the Light Go Out“.

Uus album “Viva La Vengeance” on samuti igati põnev kuulamine, selline ehe Panic! At the Disco. Siin on veidi rokilikumaid lugusid – “Viva Las Vengeance” (minu kõrva jaoks oli siin sarnaseid jooni kunagise menulooga “Viva Las Vegas”, ja kübe isegi Queeni hingamist), “Middle of a Breakup”, “Sugar Soaker” (lugu, mille ülesehitus, saundid ja esitus meenutavad mulle Rolling Stonesi), kuid ka rahulikumaid lugusid – “Don´t Let The Light Go Out” (väga ilusa meloodia ja refrääniga laul), “God Kill Rock And Roll” (mitmehäälset laulu, kaunist klaverimängu, ägedaid kitarre, ja taaskord meenub mulle varajane Queen), “All By Yourself” (selle loo ühe autorina on kirjas ka Eric Carmen, kelle sulest ilmus 1975. aastal superhitt “All by Myself”).

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/25DhBz5cckEAFcivcSzSTo


Madonna „Finally Enough Love: 50 Number Ones“ (Warner Music)

Meenutan ammuseid aegu. Ma olin alles teismeline, kui selgus, et muusikamaailmas tegutseb üks hiiglama äge artist, kel esinejanimeks Madonna. Ilmus ju lauljatari esimene album „Madonna“ 1983. aastal. Mina olin siis 14-aastane, kuid hittlood „Holiday“, „Everybody“ kõlavad kõrvus tänagi.

Aasta hiljem ilmus lauljatari teine album „Like a Virgin“, millel hitid „Material Girl“, „Like a Virgin“. Kaks aastat hiljem ehk 1986 kolmas album „True Blue“, millel hittlood „Papa Don´t Preach“, „Open Your Heart“, „Live to Tell“, „La Isla Bonita“. Just algusaastate Madonna oligi minu üks lemmikutest, nagu näiteks ka Duran Duran. Oma ajastu suured ikoonid.

Mäletan sedagi, et enam-vähem samal ajal ilmusid Tallinnasse fotostuudiod, mille seintel olid nimekirjad, kust võis leida toonaste artistide nimesid ja plaadipealkirju, sest neid albumeid oli võimalik lasta väikese raha eest helikassetile lindistada. Ajad oli omamoodi, kuid eks nii sain ka mina endale esimesed Madonna albumid koduseks kuulamiseks.

Seetõttu on igati vahva, et ilmunud on minu kunagise lemmikartisti äge kogumikalbum „Finally Enough Love: 50 Number Ones“, millel 50 (!) lauljatari Billboardi tantsumuusika edetabeli esikohalaulu (remiksidena!) erinevatest kümnenditest, kuni tänase päevani välja.

Seega, esimene album ilmus 1983, ja nüüd on aasta 2022 – 39 aastat! Olen lugenud, et see kogumik tähistab ühtlasi ka Madonna 40 tegevusaastat muusikamaailmas! Ja ei maksa unustada, et paljud meist on näinud Madonnat ka päris oma silmaga, sest 4. augustil 2009 esines lauljatar ka Tallinna Lauluväljakul maalmaturnee „Sticky & Sweet Tour“ raames.

Madonna ehk Madonna Louise Veronica Ciccone (s. 16. august 1958 Bay City, Michigan, USA) on USA lauljatar, tantsija, produtsent, lastekirjanik, filmirežissöör ja näitleja.

Popikooniks tituleeritud Madonna on üks kõigi aegade edukamaid artistie, kelle albumeid on müüdud üle 300 miljoni! Sellega on ta kindlasti ka maailma kõigi aegade edukaim naisartist.

Madonna sündis keskklassi katoliiklikkusse perekonda. Tema isa Silvio „Tony“ Ciccone oli teise põlve ameeriklane-itaallane, ja ema Madonna Louise Forti oli kanada-prantsuse ja saksa päritolu. Madonnal on kaks vanemat venda, kaks nooremat õde ja üks noorem vend. Kui Madonna oli 5-aastane suri tema ema. Isa abiellus uuesti ja perre sündis veel kaks last. Madonna kasvas Detroitis, kust pere kolis Rochesteri. Madonna käis koolis ja oli üsna edukas õpilane, ta oli tantsutüdrukute rühma juht ja mängis kaasa koolimusikalides. Ta hakkas õppima moderntantsu (õpetajaks veterantantsija Christopher Flynn) ning õhtuti käis tantsimas Detroiti diskoklubides.

Sügisel 1976 hakkas Madonna õppima moderntantsu Michigani ülikoolis Ann Arboris. Tema sooviks oli saada professionaalseks tantsijaks, kuid 1978 lõpetas ta õpingud ja kolis New Yorki. Räägitakse, et sel hetkel oli Madonnale taskus ei rohkem ega vähem kui 35 dollarit. New Yorgis jätkas ta tantsutundidega ja elatas end igasugu töödega, ta oli ka alastimodell fotograafidele ja kunstnikele. 1978 pääses ta Pearl Langi tantsurühma ja nii sai ta kaasa lüüa mitmes erinevas tantsuproduktsioonis. 1979 oli Madonna taustatantsija prantsuse laulja ja muusiku Patrick Hernandezi maailmaturneel. Meenutan, et 1979. aastal oli Patrick Hernandezil väga suur ja kõva tantsumuusika hitt "Born To Be Alive".

1979 lahkus Madonna Langi tantsurühmast. Ta hakkas käima muusik Dan Gilroyga ja tantsis mehe ansamblis Breakfast Club. Kaks belglasest muusikaprodutsenti nägid noort Madonnat ja kutsusid ta Pariisi, et voolida temast lauljatar. Madonna oli terve suve Pariisis, kuid toona lauljat temast veel ei saanud, kuid naastes New Yorki hakkas ta õppima trummi- ja kitarrimängu, ja mõnikord sai ta Breakfast Clubis ka laulda. Lisaks hakkas ta ka laule kirjutama ja hakkas huvi tundma ka filmikunsti vastu. Sellest ajast on pärit Stephen Jon Lewicki lavastatud film „A Certain Sacrifice“, mille filmimine jäi pooleli, kuid seda näidati hiljem, kui Madonnast oli saanud staar.

Ei möödunud palju aega kui Madonnast sai Breakfast Clubi laulusolist, kuid õige varsti lahkus ta bändist. Ta lõi ansambli Madonna & The Sky, veidi hiljem liitus ta ansambliga Emmy, mille oli kokku pannud Madonna uus poiss-sõber Stephen Bray. Emmy mängis uue laine poppi , 1980 lindistati ka üks demolugu.

1981 märkas seda demolugu DJ Mark Kamins (see oli tantsupopilugu „Everybody“) ja viis salvestise Sire Recordsi juhile Seymour Steinile, kes sõlmis Madonnaga 5 000 dolllari suuruse lepingu kahele singlile. „Everybody“ ilmus oktoobris 1982 ja „Burning Up“ märtsis 1983. Mõlemad lood olid populaarsed tantsusaalides, mistõttu sõlmis Stein Madonnaga uue lepingu, nüüd juba tervele albumile.

1983 ilmuski Madonna debüütalbum „Madonna“, millel oli kaheksa laulu, neist viis oli lauljatari enda kirjutatud. Esimene singel „Holiday“ tõusis Billboardi singlimüügitabeli 16. kohale, teine singel „Borderline“ tõusis samas tabelis kohale 10 ja „Lucky Star“ lausa neljandaks! 1984. aastaks oli plaat täitnud USAs kuldplaadi müüginormi.

Madonna teine album (produtsendiks kuulus Nile Rodgers) „Like a Virgin“ tegi Madonna maailmakuulsaks. Laulud „Like a Virgin“ ja „Material Girl“ vallutasid peaaegu kõik maailma muusikatabelid ja album oli USA plaadimüügitabeli tipus kolm nädalat.

1985 läks Madonna edukale „The Virgin Tour“-kontsertturneele, mis viis teda USA suurimatesse linnadesse ja Torontosse, Kanadas. New Yorgi Radio City Music Hall kontserdipiletid müüdi läbi rekordilise 34. minutiga! Tänaseks on ainuüksi USAs müüdud Madonna kontserdipiletid 1,5 miljardi dollari eest!!!

1985 mängis Madonna filmis „Desperately Seeking Susan“, ja ta sai osatäitmise eest kiita. Filmis kõlas ka tema laul „Into the Groove“, mis samuti edetabelite tippu tõusis.

1986 ilmus kolmas album „True Blue“, mis on lauljatari karjääri üks edukamatest plaatidest. Sellel on ka hittsinglid „Live to Tell“, „Open Your Heart“, „Papa Don´t Preach“ ja „La Isla Bonita“.

1985 abiellus Madonna näitleja-filmirežissöör Sean Penniga. Abielu oli tormiline ja lõppes 1989. Samal , 1989. aastal ilmus veel üks edukas album „Like A Prayer“, millel Madonna lisas usuteemadele ka seksuaalseid teemasid, mistõttu tekitas see palju kõneainet - Pepsi loobus isegi sponsorlepingust Madonnaga … Vaatamat sellele tõusid laulud „Like a Prayer“, „Express Yourself“ ja „Cherish“ taaskord muusikatabelite tippu.

1990 mängis Madonna filmis „Dick Tracy“, milles kõlas ka Madonna hittlugu „Vogue“. Ilmus lauljatari esimene kogumikplaat „The Immaculate Collection“, mille lauljatar pühendas paavstile! Vot sedasi! MTV keeldus mängimist laulu „Justify My Love“ muusikavideot, kuna see oli nende arvates liigagi erootiline. Samal aastal algas kontsertturnee „Blond Ambition Tour“, mille keelustamist katoliiklikes maades nõudis paavst.

1992 ilmus album „Erotica“, mis jällegi endast rääkima pani. Veidi tagasihoidlikum oli 1994 ilmunud album „Bedtime Stories“. Albumil olid hittlood „Secret“ ja „Take a Bow“, kuid album ei olnud sedavõrd edukas kui lauljatari eelmised plaadid olid.

1995 ilmus jällegi üliedukas ballaadikogumik „Something to Remember“, mida maailmas müüdi kaheksa miljonit! 1996 mängis Madonna muusikalifilmis „Evita“. Osatäitmine tõi talle ka Golden Globe auhinna, kui parim näitlejatar.

1998 ilmus veel üks suurepärane ja edukas album ehk „Ray of Light“, millel ka hittlood „Frozen“ ja „Ray of Light“. Album tõi Madonnale ka kolm Grammy-auhinda.

Ma arvan, et ma ei hakka pikemalt Madonna eluteel peatuma, sest tegemist on artisti ja naisega, kellest võikski rääkima jääda. Paljudele ja paljudele muusikasõpradele on ta olnud ja on lemmikartist, paljud väidavad vastu, et noh jah … Kes tahab Madonnast ja tema elust pikemalt lugeda, siis on eesti keeeles ilmunud mitu raamatut supertähe elust ja karjäärist: „Madonna“ (kirjastus Hotger, 1995), J. Randy Taraborrelli „Madonna. Intiimne biograafia“ (Ersen, 2001), Lycy O´Brieni „Madonna kui ikoon. Täielik biograafia“ (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009), Christopher Ciccone, Wendy Leigh „Minu õde Madonna“ (Ajakirjade Kirjastus, 2009).

Aaastate jooksul on lauljatarilt ilmunud 14 stuudioalbumit! Esimene ehk „Madonna“ ilmus 1983, seejärel „Like A Virgin“ (1984), „True Blue“ (1986), „Like a Prayer“ (1989), „Erotica“ (1992), „Bedtime Stories“ (1994), „Ray of Light“ (1998), ja uuel sajandil „Music“ (2000), „American Life“ (2003). „Confessions on a Dancefloor“ (2005), „Hard Candy“ (2008), „MDNA“ (2012), „Rebel Heart“ (2015) ja seni viimane stuudiaolbum „Madame X“ (2019).

Lisaks veel kolm filmimuusika plaati: „Who´s That Girl“ (1987), „I´m Breathless“ (1990), „Evita“ (1996), kuus kontsertplaati, 7 kogumikplaati (neist uusim ongi seitsmes).

Madonna on käinud 11 suurel kontsertturneel, löönud kaasa paljudes telereklaamides (Mitsubishi, Versace, Max Factor, Windows XP, Motorola, Louis Vutton, Dolce & Gabbana jpt), mänginud peaaegu 20 filmis, kirjutanud mitmeid ja mitmeid lasteraamatuid. Eesti keeles on neist ilmunud: „Härra Peabody õunad“ (Varrak, 2003), „Inglise roosid“ (Varrak, 2003), „Abdi seiklused“ (Varrak, 2004), „Jakov ja seitse röövlit“ (Varrak, 2004), „Pailu de Pappi“ (Varrak, 2005). Pärast viimati mainitud raamatut on lauljatar kirjutanud veel kaheksa lasteraamatut, kuid neid eesti keelde tõlgitud ei ole …

„Finally Enough Love: 50 Number Ones“ on Madonna hittlugude remikide salbum, mis esialgu ilmus selle aasta juunis 16 lauluga, ja seda oli võimalik ainult striimida. Nüüd, 19. augustil 2022 plaat, millel 50 laulu, mis tähistavad 50. esikohta USA Billboardi Dance Club lugude edetabelis. 50 esikoha laulu pole rohkem ette näidata ühelgi teisel artistil (võttes arvesse erinevad Billboardi tabelid).

50. laul selle tabeli tipus oli „I Don´t Search I Find“, mis jõudis eelpool mainitud tabeli tippu 22. veebruaril 2020, ja see ilmus lauljatari albumil „Madame X“ (see oli tema viimane album Interscope Recordsilt, sest augustis 2021 naases lauljatar Warner Recordsisse).

Madonna on avaldanud suurt tänu oma fännidele ja kinnitanud, et tantsimine ja tants olid ju tema esimene armastus, mistõttu on tal siiralt hea meel, et 50 tema laulu on jõudnud just selle edetabeli tippu ja olnud populaarsed tantsuklubides. Lauljatar on maininud sedagi, et kogumikplaadi pealkiri viitab armastusele, sest on ju armastus maailma edasiviiv jõud!

Albumil on remiksid peaaegu kõikidest Madonna populaarsetest lauludest (mitte ainult tantsuhittidest) ehk „Holiday“, „Like a Virgin“, „Material Girl“, „Like A Prayer“, „Express Yourself“, „Vogue“, „Justify My Love“, „Erotica“; „Deeper and Deeper“, „Fever“, „Don´t Cry For Me Argentina“, „Frozen“, „Ray of Light“, „Nothing Really Matters“, „Music“, „Celebration“, kuid siin on näiteks ka viis seni avaldamata remiksi lauludest „Keep It Together“, „American Life“, „Nothing Fails“, „Turn Up the Radio“ ja „Living for Love“ (nende remikside autoriteks on Felix da Housecat, Tracy Young ja Offer Nissim).

Madonna aitas ise selle kogumiku kokku panna, ja Mike Dean remasterdas kõik lood.

Kuula ise ka:

https://m.lnk.to/FEL50NO


Ali Gatie „Who Hurt You?“ (Warner Music)

Ali Gatie avaldas oma mõtliku, introspektiivse debüütalbumi Who Hurt You?. Lisaks albumi ilmumisele jagab Ali rabavat uut videot silmapaistvale singlile "The Look", kus teeb kaasa Kehlani.

Tervikuna on album tõestuseks, et Ali Gatie on popmuusika üks südamlikum ja diaristlikum laulukirjutaja. Täis sissepoole vaatavaid lugusid, nagu varem ilmunud "Can't Give Up", "Crying in the Rain" ja "Perfect", peegeldab album tundliku ja emotsionaalselt rikkaliku laulukirjutamise märgatavat arengut, mille pärast Ali on fännide poolt armastatud.

Ali on juba kogunud üle 4 miljardi ülemaailmse striimi ja teinud koostööd selliste tegijatega nagu Alessia Cara, MAX, Marshmello, Tate McCrae ja Ty Dolla $ign.

Sedasi tutvustab Ali Gatie debüütalbumit plaadifirma Warner Music.

Ali Gatie (s. 31. mai 1997) on iraagi-kanada päritolu laulja, laulukirjutaja, kes saavutas tuntust 2019. aastal, kui ilmus tema laul „It´s You“, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse, Austraalias, Kanadas, Iirimaal ja Rootsis oli laul TOP 30 singli hulgas ja Uus-Meremaal ning Saksamaal TOP 10 singli hulgas.

Ali Gatie vanemad on iraaklased, kui Ali Gatie sündis Jeemenis 1997. Seejärel kolis pere Abu Dhabisse, Araabia Ühendemiraatides, sealt edasi juba Mississaugasse, Ontarios, Kanadas.

Ali Gatie on kinnitanud, et noorena kuulas ta muusikat, mida esitasid Ed Sheeran, J. Cole ja Frank Ocean. Alates 2020. aastast manageerib Ali Gatie´t SAL&CO, kuigi muusikat hakkas Ali Gatie kirjutama juba 2016. aastal. Enne seda õppis noor mees ülikoolis ärijuhtimist, kuid otsustas õpingutest loobuda, et muusikaga tegeleda.

2018. aastal oli tal taskus leping plaadifirmaga Warner Records. Ilmus laul „Moonlight“, mis kogus YouTube´is 14 miljonit vaatamist. 2019 uus laul „It´s You“, millest sai tõeline hittlugu, sest seda laulu on striimitud lausa 650 miljonit korda!

Novembris 2019 ilmus laulja EP „You“, kaasas ka 12. minutiline film. EP´l oli 7 uut laulu. Populaarseks sai järgmine laul „What If I Told You That I Love You“ (seda eriti TikTokis). Laulu kiideti ka muusikaajakirjas Rolling Stone, ja see oli edukas ka Kanada singlimüügi tabelis.

Juunis 2021 kandideeris Ali Gatie ka kolmele Kanada muusikaauhinnale ehk Juno Awards´ile. Aasta parim artist, aasta parim plaat ja TikTok Juno fännivalik. Seekord jäid auhinnad veel võitmata, kuid ma usun, et neid võib noor mees tulevikus võita mitmeid.

Pean tunnistama, et Ali Gatie muusikaga ma varem tuttav ei olnud … ja nüüd, noore artisti esimene album – „Who Hurt You?“. Hakkasin esimesest laulust kuulama, ja kuulasin, ja kuulasin - hämmastav kui valmis on selle noore mehe muusika ja debüütalbum. Muusika, mis paitab kuulaja kõrva, paneb emd kuulama, on lauljal vägagi hea ja tugev hääl (seda on küll veidi „tuunitud“, kuid mitte halvas mõttes). Lisaks on debüütalbum album, mis jutustab kuuljale lugu, mis saab alguse esimesest laulust ja lõpeb viimase looga.

Žanr? Ülimalt rahulik popmuusika, millele veidi lisatud R&B-hingamist, kuid lihtsalt võrratu kuulamine. Kõik laulud on võrdselt head ja väga head, mõni rahulikum, mõni veidi-veidi tempokam (näiteks „Over You“, „Fallout“), kõik see kokku on suurepärane!

Võrratud meloodiad on lauludes „The Look“ (see on singlina ilmunud uus laul, milles lööb kaasa ka suurepärane Kehlani), „Million Miles Apart“, „Thinkin Bout You“, „Can´t Give Up“, „Butterflies“, „What If I Told You That I Love You“, „Crying In The Rain“, „MMM“ jpt. Kaunis laulus „Perfect“ laulab Ali Gatie ka araabia keeles.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5KOqAAM9SMO0LLbT5apaur